Esileht - Avatud akadeemia

Sarnaselt noorsootöötajatele on vaja meil seenioritöö eest vastutajaid

27.09.2017

Mida oodata vananedes endalt ja mida eeldada keskkonnalt, õpime vaid oma kogemustest ja teiste eeskujudest. Kui õigeks see pilt kujuneb, sõltub suurel määral juhusest. Laialt on levinud väärarusaam, justkui vananemine oleks haigus ja mandumine sama paratamatu kui surm. Kui eeskujud teistsugust kinnitust ei anna, loobub mõistlik inimene teemaga teadlikult tegelemast.  

Riik pakub täiskasvanutele toetavaid meetmeid siis, kui ta püsib tööjõuturul, ja siis, kui ta on abitu. Tugi vahepealsel perioodil sõltub kohalikust heast tahtest, kui seda on. Ometi määrab just selle perioodi elustiil oluliselt, kas ja kui ruttu jäädakse teistest sõltuvaks.

Millised on tööturult väljunud vanemal inimesel võimalused olla kaasatud sellesse, mis tema ümber toimub? Teoreetiliselt on võimalusi sama palju kui kõikidel teistel, sest midagi pole ju otseselt keelatud. Praktiliselt on kaasatus aga madal. Vanuserühmas 65–75 osales 2015. aastal koduvälises tegevuses (õppimine kursustel või koolitustel, klubiline tegevus, vabatahtlik tegevus, poliitiline tegevus) vaid iga neljas. Teiste sõnadega, kolm inimest neljast toimetasid pigem omaette, aktiivset sidet kogukonnaga omamata.

Kas selles on midagi halba, et vanemas eas inimene tõmbub aktiivsest elust kõrvale? Kui tegemist on isikliku teadliku otsusega, siis kindlasti mitte. Sajad vestlused kõnealustega üle vabariigi toovad aga välja sisemise pidetuse: “ruumi siin päikese all on … aga vajalik olen vaid pisiasjades”.

Pole kombeks oodata kõrgemas vanuses inimestelt rohkemat kui miinimumi, s.o iseseisvat hakkamasaamist. Neli-koduseina-soe-tuba-ja-söök visiooni kannab Eestis ka valdkonda reguleeriv Heaolu arengukava 2016–2023. Elukestev õpe lõpeb vähemalt kahele kolmandikule eestimaalasele siis, kui kolmandik elu on veel ees. Põhjusel, et 21. sajandi moodsad oskused on kehvapoolsed, ei leia kasutust ka kogu eelnenud sajandil kuhjunud ja mõtestatud eluoskused ja -kogemused. 

Puudub traditsioon teadlikult kaasata vanemaid inimesi kogukonda ning puuduvad ka süsteemsed teadmised, kuidas seda teha. Sarnaselt noorsootöötajatele on vaja meie kogukondadesse seenioritöö eest vastutajaid. Sellesse, et põlvkondadevahelise õppe ning vanemaealiste arendamise põhimõtted riigis rakenduks, saab igaüks panustada otsedemokraatia vormis, andes uue eakuse rahvakogul toetusallkirja.

Senikaua, kuni seadused alles kuju võtavad, on aga võimalik asuda tegudele ning saata oma piirkonnast väljaõppele inimene, kellel on huvi omandada seenioritöötaja tulevikueriala täiendusõppe vormis.

Tallinna Ülikooli Avatud akadeemia kutsub osalema uues koolitusprogrammis "Vanemaealiste arendamisega tegeleva spetsialisti ettevalmistus". Kaheksa moodulit seitsme kuu jooksul, 22.11.2017 - 18.05.2018 teemadel: ühiskonna vananemine, individuaalne vananemine, õppimine vanemas eas, koostööoskuste arendamine vanemaealistega töös, pärand, sugupuude uurimine, vanemaealiste mälutreeneri oskused, loovkirjutamine. Koolitajad on Tiina Tambaum, Marju Kõivupuu, Marju Medar, Leen Rahnu, Anneli Kommer, Lauri Leppik, Meeli Roosalu, Kirsti Pedak, Jane Ester jt.

Tiina Tambaum
TLÜ Ühiskonnateaduste instituut
tiina.tambaum....at....tlu.ee

__thumb_-2-koolitus_vanemaealiste_arendamine_2017-banner.jpg