Esileht - Humanitaarteaduste instituut - Kuhu edasi?

Kuhu edasi?

Silmapaistvad vilistlased

__thumb_-2-MARET KOPLUS.jpg

Maret Koplus
Riigikantselei valitsuse kommunikatsioonibüroo konsultant, ajaloo BA (2008)

"Ajalugu on paljude jaoks “mull” ja eks ta ongi - suur mull parimas mõttes, kuna hõlmab tegelikult ju kõike. Ajalugu on baas, alus, maailmatunnetuse õppimine. Kõige laiemalt võib selle kokku võtta sõnaga "uudishimu", just laiapõhjaline uudishimu maailma vastu. Sellepärast läksin ka ajalugu õppima, et tahtsin teada, kuidas ja miks oleme jõudnud siia, kus me oleme. Just uudishimu on mind viinud pärast õpinguid eri valdkondadesse, olen töötanud riigiametis (kaitseministeerium, riigikantselei), aga ka erasektoris, näiteks juhtinud vabatahtlikke (PÖFF, Tallinn2011, Viru Folk, Tallinn Music Week jm) ning olnud ka ise vabatahtlik (eespool mainitud, lisaks näiteks Lennart Meri konverents). Olen veendunud, et ajalooõpingud annavad laia silmaringi, mida saab eri valdkondades enda kasuks tööle panna. Minu filosoofia on alati olnud see, et õppida tuleb seda, mis päriselt huvitab ja paneb silmad särama, mitte mõeldes rahanumbritele. Tegus ja aktiivne inimene leiab alati tööd."


__thumb_-2-IVAN LAVRENTJEV.jpg

Ivan Lavrentjev
Sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik, ajaloo BA (2015)

"Õpingud pakkusid ootamatult palju võimalusi ja huvitavaid tutvusi nii ülikoolisiseselt kui ka väljaspool seda. Kindlasti ei piirdunud ma toonase Ajaloo Instituudi raamidega ja agaralt võtsin ka muid, eelkõige humanitaaria valdkonna aineid. Olen veendunud, et põhiteadmised semiootikast või antropoloogiast võivad kasuks tulla mis tahes vestluse puhul: tööintervjuust kohtinguni välja. Iseasi on alati see, kuidas keegi oskab ja tahab uusi võimalusi ära kasutada. Näiteks kohustusliku muuseumipraktika ajal käisin kolleegidega Okupatsioonide muuseumist Taanis sümpoosionil, kui mõni kursusekaaslane oli samal ajal kusagil toolide või paberite liigutamisega hõivatud. Sama kehtib ka lõputöö kohta. Kirjutasin toona päevakajalistest, 2014. aasta sündmustest Krimmis ja Ida-Ukrainas tingituna sarnasest seigast Eesti ajaloos – Narva autonoomiareferendumist 1993. aastal – ning see läks paljudele korda. Mitmed preemiad ja vestlused kümnete inimestega kinnitasid, et tegu oli põneva lugemisega ja pädeva uurimusega. 2017. aastal sain koos kolleegidega valmis ka samateemalise näituse, mis lisaks Okupatsioonide muuseumi kodusaalidele väisab ka Narva muuseumi ja Rahvusarhiivi pindu. Näituse puhul meeldib mulle, et see mitte ainult ei räägi juhtunust, vaid pakub ka head platvormi arutlemaks Eesti jaoks oluliste küsimuste üle. See peakski olema ajaloolase missioon - kui kõiki vastuseid arhiividest ei leia, oska vähemasti häid küsimusi püstitada. "


Millistel erialadel võib tööd leida?

Meie vilistlasi töötab muuseumides, Eesti Mälu Instituudis, muinsuskaitseametis, arhiivides, ajakirjanduses, riigiasutustes ja mittetulundusühingutes. Paljud on otsustanud õpetajakutse kasuks. 

Edasiõppimisvõimalused

Bakalaureuse õppekava läbinud üliõpilased saavad valida kahe magistrikava vahel. Akadeemilise suunitlusega ajaloo magistrikava sobib neile, kes tahavad rohkem teada mälu-uuringutest, suulisest ja visuaalsest ajaloost, rahvuslusest ja rahvusteülesest ajaloost ning julgevad otsida ebatraditsioonilisi lähenemisviise oma uurimisvaldkonnas.

Peale selle on magistriastmes võimalik omandada ka ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse või jätkata teistel (osaliselt) avatud õppekavadel humanitaarteaduste ja muude valdkondade erialadel.