Ajalugu

Õppevormi kirjeldus

• Kestus: 2 aastat
• Õppevorm: sessioonõpe (loengud ja seminarid toimuvad semestris 14 nädalal neljapäevast laupäevani)

• Magistrikraadi omandamiseks tuleb läbida õppekava ja kirjutada magistritöö.

Olulised eriala- ja üldained

Ajaloo ained on jagatud kahte suurde rühma, mis eristuvad teoreetilise ja praktilise lähenemise poolest.

• Esimesse kuuluvad ained, mis käsitlevad ajaloo mõistmise ja ajaloo kirjutamise sõlmprobleeme: ajalugu ja mälu, rahvuslus ja rahvusteülene ajalugu, Balti ajalookirjutus võrdlevas perspektiivis, ajalooteooria. Kaks esimest ainet on ingliskeelsed, see võimaldab vaadata minevikusündmusi ja nende mäletamise viise koos eri rahvusest õppejõudude ja tudengitega.
• Teistes ainetes seotakse teooria praktikaga: suuline ja visuaalne ajalugu, digitaalne ja rakenduslik ajalugu, keskkonna- ja tehnoloogiaajalugu, ajaloolane muutuvas maailmas, magistriseminar.

Erialaaineid toetavad kaks üldainet. Esimene üldaine - humanitaarteaduste metodoloogia - aitab orienteeruda tänapäeva humanitaarteadustes ning näha oma uurimistööd laiemas perspektiivis. 

Üleülikooliline aine ELU projekt toetab meeskonnatööoskust ja erialavaheliste probleemide lahendamist.

Tutvu õppekavaga

• Ajaloo õppimine on inspireeriv! Õpetamise aluseks on vahetu arutelu tudengitega. Ühte kursust viivad läbi mitu õppejõudu, see võimaldab teemat käsitleda eri vaatenurkadest.
• Auditoorse töö kõrval toimuvad õppereisid. Nende käigus on võimalik tihedamini suhelda nii vanemate astmete tudengite kui ka õppejõududega ning rääkida mitte ainult ajaloost. 
• Ajalooklubi Tempus pakub ajaloost rääkimisele teistsuguse väljundi ning on heaks seltskondliku läbikäimise kohaks.
• Õpingute jooksul on võimalik minna Erasmuse vahetusüliõpilaste programmiga mõnda Euroopa ülikooli, valikuvõimalus on väga lai.
• TÜHI-s on suur roll õppetöövälisel tegevusel. Meie aktiivsed üliõpilased osalevad üliõpilasnõukogu tegevustes.
• Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse juures tegutsevad Eestis ainulaadsed uurimiskeskused: Keskkonnaajaloo keskus ja Keskaja keskus. Nendesse on kaasatud ka teiste Eesti ülikoolide ja teadusasutuste teadlasi ja õppejõude, kelle teadmised ja kogemused aitavad meie õppetööd rikastada.
• Tallinna ülikool asub kesklinnas ja on hõlpsasti ligipääsetav. 

Kersti Markus on kunstiajaloo professor. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja kunstiajalugu, täiendanud end Viini ülikoolis ja kaitsnud doktorikraadi Stockholmi ülikoolis. Keskajauurijana on teda huvitanud visuaalsete allikate kasutamisvõimalused Skandinaavia ja Läänemere regiooni ajaloo kirjutamisel, kultuurmaastiku ja ehitiste omavahelised seosed ning kunstiteoste omaaegse tähenduse mõtestamine. Magistritaseme õppetöös kajastuvad aga hoopis uued uurimissuunad, mis on seotud piltide kasutamisega ajalooõpetuses ning ajaloodidaktikaga.

Aines „Visuaalne ajalugu“ näidatakse kuidas on pilte vaadatud ja tõlgendatud erinevates ühiskondades, kuidas visuaalia inimest mõjutab ja kuidas inimene on visuaaliat ära kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks. Kui me teame kuidas pildid „töötavad“, on võimalik arendada uusi tõhusaid õpetamise strateegiaid. Kursus „Ajaloolane muutuvas maailmas“ fokusseerib tähelepanu tudengile, mitte erialale. Tegeletakse avaliku ajalooga, loominguliste projektide ja iseenda koha leidmisega tänases päevas. Magistriseminaris näidatakse erinevusi akadeemilise suuna ja õpetajakoolituse uurimistööde ülesehituses ning püütakse üheskoos aru saada miks on nii suur vahe didaktika- ja erialase uurimuse vahel. Õppejõuna huvitab teda tudengite areng, nende tugevate külgede avastamine ja vastastikune õpiprotsess.

Ulrike Plath on keskkonnaajaloo professor. Ta on saksa päritolu, õppinud Hamburgi, Tartu ja Greifswaldi ülikoolis ja saanud doktorikraadi Mainzi ülikoolis. Teadustöös on ta peamiselt tegelenud 18. ja 19. sajandi uuringute, baltisaksa kultuuri- ja kirjandusajalooga ning keskkonnaajalooga rahvusülesest perspektiivist. Teadus- ja õppetöös on ta käsitlenud lokaalseid ja globaalseid fenomene keskkondluses, kirjakultuuris või rahvusteüleses argielus.

„Balti ajalookirjutus võrdlevas perspektiivis“on mõeldud nii ajalooõpetaja kui ka akadeemilise suuna magistrantidele ning mikrokraadlastele. Aine pakub eesti ja baltisaksa ajalookirjutust käsitlevaid loenguid, aga ka avastamisretke, mis laseb igal üliõpilasel sukelduda ajalookirjutuse sügavusse ning avastada võrdlevat ja multiperspektiivset meetodit kasutades uusi tahke oma uurimisteemas. „Keskkonnaajaloo ja tehnoloogia“ kursusel aga võetakse ette üks teoreetiline katuseküsimus ning avatakse selle tähendust interpreteerides nii algallikaid kui ka uurimisseisu. Oma armastust baltisaksa teema vastu annab Ulrike edasi ennekõike ELU projektides, mille raames saab kokata ja pruulida, tuhlata arhiiviallikates või võtta kontakti päriselt elavate baltisakslastega. Ulrike hindab avatud atmosfääri, interdistsiplinaarsust, täpsust vormistamises ja loomingulisust sisus.

Marek Tamm on kultuuriajaloo professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika erialal, saanud magistrikraadi keskaja-uuringutes Pariisis Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is ja doktorikraadi ajaloo alal Tallinna ülikoolis. Ta on avaldanud kuus monograafiat, sadakond teadusartiklit mitmes keeles ja toimetanud tosinat teaduskogumikku. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keskaja Euroopa kultuuriajalugu, ajalookirjutuse teooria ja ajalugu, digiajalugu ning kultuurimälu uuringud. Teda huvitab ühtaegu nii praktiline ajaloouurimine kui ka selle teoreetiline mõtestamine. Ajaloolasena uurib ta peamiselt keskaja Liivimaa ajalugu, ent laiemas Euroopa ajaloo kontekstis.

Ajaloo õppekaval õpetab ta kursust ajalooteooriast, mis räägib lahti selle, kuidas kujunevad ajaloolised teadmised, mis on nende iseloom, kuidas neid kriitiliselt analüüsida ja mis rolli need etendavad ühiskonnas ja kultuuris laiemalt. Teadmised ajalooteooriast on väga olulised igaühele, kes soovib tõsisemalt ajaloo uurimise või õpetamisega tegelda, sest need loovad eeldused oma ja teiste ajalooteadmiste paremaks mõistmiseks ja kriitiliseks hindamiseks.
Üliõpilastes hindab ta õpingutele pühendumist, samuti valmidust osaleda aruteludes ja panustada aega iseseisvaks tööks (lugemiseks). Õpetamisprotsessis väärtustab ta kollegiaalseid suhteid, mis tähendab, et tudengid on oodatud aktiivselt kaasa rääkima ja oma seisukohti väljendama.

Karsten Brüggemann on Eesti ja üldajaloo professor. Ta on õppinud ajalugu ja vene kirjandust Hamburgi ülikoolis ning töötab aastast 2008 Tallinna ülikoolis. Suurte murrangute ajal 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul elas ta tihti Nõukogude Liidus, nii Leningradis, Moskvas kui ka Tallinnas. Ta on uurinud Venemaa impeeriumi ja Nõukogude Liidu kui ka Eesti ja teiste Balti riikide ajalugu. Selle raames on ta tegelenud Balti iseseisvussõjade, stalinistliku kultuuri, mälukonfliktide ja Venemaa impeeriumi Baltimaade kuvandiga, pöörates tähelepanu näiteks ka spordi, turismi või argielu ajaloole. Ta on kirjutanud Tallinna ajaloo ja Balti riikide ajaloo koos saksa kolleegidega, mis on ka tõlgitud eesti keelde.

Magistriõppes õpetab ta peamiselt teoreetilisi lähenemisviise minevikule. Teemadeks on tema seminarides mälu-uuringud, rahvusluse teooriad ja transnatsionaalsed (rahvusülesed) küsimused. Keskendutakse aruteludes üliõpilastega vähem sellele, mis kunagi oli ja mille pärast juhtus, ja rohkem teoreetilistele raamistikele, mis aitavad meil tänapäeval minevikku mõista.

Linda Kaljundi on vanemteadur. Doktorikraadi on ta saanud Helsingi ülikoolis, ennast täiendanud ja töötanud Soome, Rootsi ja Taani teaduskeskustes.

Teadustöös on ta tegelenud põhjalikumalt ristisõdade ja Euroopa keskaegse ekspansiooni ajalooga. Selle kõrval on ta osalenud interdistsiplinaarsetes projektides, mis on uurinud ilukirjanduse, maastiku ja pärandi ning kunsti mõju ajaloomälule. Õppetöös on ta keskendunud ajalookirjutuse ajaloo ja teooria ning mälu-uuringute teemadele. Lisaks teadusartiklitele ja teaduskogumike toimetamisele on Linda Kaljundi avaldanud ajakirjanduses teadust populariseerivaid kirjutisi, teadus- ja ilukirjanduse kriitikat ning kunstikriitikat.

Kaarel Vanamölder on kommunikatsiooni- ja praktilise ajaloo dotsent. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja saanud samas doktorikraadi. Õpingud ja teadustöö on viinud lisaks veel Göttingeni, Helsingisse, Bremenisse ja Riiga. Kaarlit huvitab ajakirjanduse ja kommunikatsiooniajalugu, kuid on tegelenud ka keskkonnaajalooga. Talle meeldib väga veeta aega arhiivides, otsida jälgi ammukadunud maailmadest ning sellest kõigest pärast teistele jutustada.

Aines „Digitaalne ja rakenduslik ajalugu“ püüab Kaarel koos tudengitega mõistatada ja mõista neid väljakutseid ja võimalusi, mida pakuvad digitaalsed lahendused. Harjutame fotogramm-meetriat, mõtiskleme andmebaaside võimaluste, filmi kui väljundi jpm teemadel. Kursusele on kaasatud mitmed õppejõud-spetsialistid. Balti ajalookirjutuse kursusel kõneleb Kaarel peaasjalikult varauusaegsetest kroonikatest ja nende kasutamisvõimalustest. Oluline on siinkohal rõhutada võimalusi, mida pakub mitmete võõrkeelte kasutamine.
 

Marju Kõivupuu (PhD) on pärimuskultuuri dotsent, kelle uurimishuvid on seotud surmakultuuri, rahvameditsiini, inimese ja looduse suhte ning kultuuripärandi teemadega. Ta on juhendanud edukalt doktorante ja magistrante. Mitmed tema monograafiad on pälvinud nii Tallinna ülikooli kui ka vabariiklikul tasemel tunnustust. Ta on osalenud või osaleb mitmete riiklike komisjonide ja otsustuskogude töös. Samuti on ta mitmete pärimuskultuuri populariseerivate tele- ja raadiosaadete (kaas)autor.

Hanna-Liis Kaarlõp on ajaloodidaktika nooremlektor. Ta on õpetanud koolis, olnud Fulbrighti stipendiaat Columbia ülikoolis ning koordineerinud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni haridusprogramme. Teadustöös keskendub ta ajaloo ja ühiskonnaõpetuse didaktikale, uurib tundlike ja vastuoluliste ajalooteemade õpetamist, episteemiliste uskumuste mõju õppimisele ja õpetamisele, lisaks huvitavad teda maailmahariduse teemad.

Hanna-Liis õpetab ainet „Ajaloolane muutuvas maailmas“, mis lõimib omavahel akadeemilise ajaloohariduse ja ajaloodidaktika taotlused. Oma olemuselt ongi didaktika tõlkekunst ja tõlgib ainealased teadmised uude, inimesest lähtuvasse õpetamise keelde, loob seoseid õppimispsühholoogia ja teiste, valdkondlikult oluliste erialaainete vahel. Õpetamise juures meeldib talle, et see on looming, samuti see, et õpetamisse ja õppimisse jääb alati sisse teatav hulk määramatust, mida õpetaja kontrollida ei saa. Talle meeldivad ka õppimise ja õpetamisega seotud emotsioonid, nii head kui halvad - need loovad inimeste vahele sildu.

Airi Uuna on ajaloo nooremteadur, kes uurib eeskätt hilist nõukogude perioodi, seda nii meedia-, majandus-, organisatsiooni- kui argiajaloo aspektidest. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis kunstiajalugu ja Berliini Vabas Ülikoolis Ida-Euroopa regionaaluuringuid, täiendades end teisteski Saksa teaduskeskustes, nt Leibnizi Euroopa Ajaloo Instituudis Mainzis. 

Airi õpetab erinevates ainetes, mh 20. sajandi ajaloo, suulise ajaloo ja erialasid lõimivail projektikursustel (ELU). Just suuline ajalugu võimaldab uurijal avada lähiajaloo aspekte hoopis isiklikumal tasandil ja multiperspektiivselt. Suuliste ajalooallikate loomes lävib uurija ajalooliste figuuridega, muutudes vestluste kaudu ka ise ajalooallikate osaks. Suuline ajalugu võimaldab elavalt uurida näiteks seda, kuidas nõukogude periood ja 1990ndate siirdeühiskond on meie ümber olevaid põlvkondi vorminud ning mil moel ja miks mõtestavad tänased inimesed erinevaid nähtusi just neile omastest vaatepunktidest. Airi jaoks on õppetegevus õppejõu ja üliõpilaste vahelise koostöö vorm, millele saab läheneda loovalt, interdistsiplinaarselt ja multimediaalselt.

Kristo Nurmis on ajaloo teadur, kes õpetab kursusi 20. sajandi ajaloost, rahvuslusest ning nõukogude ühiskonnast ja kultuurist. Kristo kaitses oma doktoritöö Stanfordi ülikoolis Vene ja Ida-Euroopa ajaloos ning on täiendanud end Fulbrighti stipendiaadina Harvardi ülikoolis. Oma teadustöös uurib ta 20. sajandi varjukülgi, ehk autoritaarseid ja totalitaarseid ideoloogiaid, mis domineerisid, aga ka paelusid, suurt osa tolle aja inimkonnast. Teda huvitab illiberaalne mõtteviis ja selle jätkuv atraktiivsus 21. sajandil. Samuti uurib ta eelmise sajandi globaalset vaimustust propagandast ning arusaamu ühiskonna kiirendatud arengust, inimeste kontrollimisest, juhtimisest ja ümberkasvatamisest.

Õppejõuna julgustab Kristo üliõpilasi mitte leppima mugavate tõlgendustega, vaid esitama kaalukaid küsimusi ning osalema suurtes debattides. Ajalugu on tänapäeva inimese eneseteadvuse lahutamatu osa. Seetõttu vajame intellektuaalselt pädevaid ja hea väljendusoskusega asjatundjaid, kes suudavad ajalugu ja mälu mõtestada sügavalt ja kriitiliselt ning neid teadmisi ühiskonnaga jagada. Nii annavad ajaloolased oma panuse meie ja maailma mõtestatud arengusse.

Ajaloo õppejõud meedias

Ajaloo suuna õppejõud mängivad aktiivset rolli mitme tänapäeva maailmas üha aktuaalsemaks muutuva ajaloo uurimise suuna tutvustamisel, nagu rahvusülene ajalugu ja keskkonnaajalugu. 

• Loe intervjuud Karsten Brüggemanni ja Ulrike Plathiga rahvusülese ajaloo teemadel.
• Üks viimase aja kõige põnevamaid uurimisvaldkondi on loomade ajalugu. Loe siit, kuidas aitas seda Eestis tutvustada meie õppejõudude korraldatud seminar.
• Keskkonnajaajaloo raames on viimasel ajal uuritud toidu ajalugu. Vaata videost, kuidas räägib vastlakuklite ajaloost Ulrike Plath.
• Üha enam uurivad ajaloolased, miks ja kuidas on eri rahvad ja rühmad ajalugu mäletanud ühel või teisel viisil, kuidas on see aidanud luua identiteete ja müüte. Kuula siit, mida arvavad Linda Kaljundi ja Andrei Hvostov eestlaste ajaloo samastamisest talupoegade ajalooga.
• Vene keele oskajad saavad vaadata Karsten Brüggemanni esinemist telekanalis ETV+, kus ta rääkis külma sõja ajast. Samuti saab kuulda meie Eesti ja üldajaloo professori huvitavast elukäigust. Vaata videot siit.

• Kandidaadil peab olema bakalaureusekraad humanitaarias või sellele vastav ettevalmistuse aste. 

Vastuvõtueksam koosneb kahest osast: kirjalikust ja suulisest. Kirjalik osa on kandidaadi motivatsioonikiri, mille ta esitab koos sisseastumisdokumentidega SAIS-i. Motivatsioonikiri peab kajastama seniseid õpikogemusi ja tooma välja need tugevused, mis toetaksid õpingute jätkamist ajaloo magistriõppes. Kui bakalaureusestmes ei ole varem õpitud ajalugu, siis tuleks selgitada, miks just see eriala tundub oluline ja kuidas toetab varasem kogemus õpinguid ajaloo magistriõppes. Motivatsioonikirja maht on kuni 2 lehekülge. Vestlus toimub motivatsioonikirja põhjal. Kaasa võib võtta või ette saata Kersti Markusele e-posti aadressile markus@tlu.ee oma varasema bakalaureuse- või seminaritöö, artikli või muu kirjalikku eneseväljendust näitava töö.

Vastuvõtueksami osakaalud: motivatsioonikiri 50%, vestlus 50%

Vastuvõtueksami hindamiskriteeriumid. Motivatsioonikirja puhul hinnatakse kirjalikku eneseväljendusoskust, argumenteerimisoskust ja motivatsiooni. Vestluse puhul hinnatakse eneseväljendusoskust, keelekasutust, esinemis- ja argumenteerimisoskust.

Vastuvõtueksami hindamine. Iga eksamikomisjoni liige hindab kandidaati hindamiskriteeriumide alusel.

• Vastuvõtulävend on 70 palli.

Vastuvõtueksamite ajakava

"Kui astusin ajaloo magistriõppesse, plaanisin eelkõige ajaloolise romaani jaoks ainest koguda ja samal ajal ühildada kindla ajalooperioodi uurimine magistritöö kirjutamisega. Minu õpingud kujunesid aga palju suuremaks ja põnevamaks teekonnaks, kui ette kujutasin. 

Erinevad meetodid ajaloo uurimiseks ja seosed keskkonna teemade, ühiskonnagruppide, sugude, rahvuste, hariduse, filosoofia, kultuuri ja kunstiga avardasid minu kirjutamisperspektiivi kirjanikuna ja mõtlemist üldiselt – lihtsalt inimesena. Ajalugu kõnetab meid - elavaid ja kirjutame seda ise aina uuesti! 

Toredad ja toetavad õpingukaaslased, sümpaatsed ja suurepärased õppejõud muutsid ajalooõpinguid Tallinna Ülikoolis minu jaoks inspireerivaks, õnnelikuks ja elumuutvaks kogemuseks."

"Ülikoolis omandatud teadmiste kõrval hindan kõrgelt aastatega kujunenud ning nii õppejõududest kui ka kaastudengitest koosnevat võrgustikku. See on loonud vundamendi, millele tuginedes on erialases valdkonnas tegutsemine oluliselt tulemuslikum. Inimesed on ju suurim väärtus, mida ülikool pakub, ja selle eest olen lõpmata tänulik. Jätkan õpinguid Tallinna ülikooli doktorandina."

"Õppisin Tallinna ülikoolis ajalugu alates 2000. aastast, esialgu diplomiõppes, seejärel magistriõppes ja 2011. aastast doktoriõppes. 2018. aastal kaitsesin doktoritöö Eesti sõjaajaloos. Huvi aine vastu tekkis juba lapsepõlvest, kuid ma ei olnud oma valikus veel aastaid kindel - juurdlesin ikka selle üle, kas saada sõjaväelaseks või ajaloolaseks. Nüüdseks on õnnestunud need kaks ametit ühendada. Õpingute kõrval teenisin Eesti kaitseväes allohvitser-instruktorina ja osalesin 2010. aastal NATO sõjalisel operatsioonil Afganistanis. Pärast magistritöö kaitsmist töötasin kolm aastat ajalooõpetajana. Alates 2014. aastast töötan kaitseväe ühendatud õppeasutustes sõjaajaloo lektorina strateegia ja sõjaajaloo õppetoolis. Leian, et pühendunud ajaloolasel on alati võimalik olla konkurentsivõimeline ja leida endale ühiskonnas erialast rakendust. Hea aluse selleks andis alma mater Tallinna ülikool ja selles läbitud ajalooõpingud. Praeguseks olen avaldanud mitu ajalooraamatut ja mitukümmend artiklit. Pean oluliseks võtta sõna ka ühiskondlikel teemadel."

Loe Igor Kopõtini doktoritöö kohta siit.

Millistel erialadel võib tööd leida?

Paljud ajaloo magistriõppe lõpetanud töötavad ajaloolastena (sh muuseumis, muinsuskaitses, arhiivis), kuid mitmekülgne ettevalmistus võimaldab leida rakendust ka riigiasutustes, kirjastuses, meedias ja vabaühendustes.

Edasiõppimisvõimalused

Lõpetanutel on võimalus jätkata õpinguid näiteks Tallinna ülikoolis ajaloo doktorikaval. Doktorantuuri on oodatud astuma need, kes tahavad teha teadustööd või näevad ennast tulevikus õppejõuna ülikoolis või mõnel juhtival positsioonil mäluasutustes.