Esileht

Tiit Landi rektoriks inaugureerimise kõne

11.05.2011

Väga austatud Eesti Vabariigi president, austatud proua Riigikogu esimees, lugupeetud ministrid, suursaadikud, rektorid, akadeemikud, professorid, ülikoolipere. Mu daamid ja härrad! Rektori amet tähendab ennekõike vastutust. Vastutust oma ülikooli ees, tema liikmeskonna – õpetlaste, teadlaste, töötajate, tudengite ees. Samuti vastutust ühiskonna ees, sest ülikoolil on ühiskonnas oluline roll täita. 

Olen küll alles teine Tallinna Ülikooli valitud rektor, kuid ülikool on oma sisult palju vanem kui need natuke enam kui kuus aastat päevast kui ta asutati. Kui ma viis aastat tagasi Tallinna Ülikooli tööle tulin, siis teadsin, et sellel maalapil kesklinna ja Kadrioru vahel, kus me praegu asume, on koolitatud õpetajaid 1940. aastast, kui siia majja kolis Eesti Vabariigi algaastail asutatud Tallinna Õpetajate seminar. Võib öelda, et Tallinna Ülikool on nii noor kui ka vana. Me väärtustame ja kasutame ülikooli eelkäijate kogutud teadmisi, kuid ei karda olla uuendusmeelsed.

Usun, et see kombinatsioon on andnud Tallinna Ülikoolile dünaamilise ja vaba ülikooli tuntuse. Meid teatakse kui ülikooli, kus austatakse akadeemilist vabadust.

Millised on meie edaspidised eesmärgid ja proovikivid? Olgem ausad, neid on palju nii õppe- kui ka teadustöös. Ülikoole mõjutab demograafiline langus, mida kutsutakse ka lausa kriisiks. Gümnaasiumilõpetajate ja seega ka potentsiaalsete üliõpilaste arv langeb lähiaastatel kuni 40%. Ühiskonna jaoks tähendab see omakorda vähem kõrgelt haritud noori inimesi ning tööandjate jaoks väiksemat valikut, kelle hulgast valida kvalifitseeritud tööjõudu. Kui see tööjõud ikka kvalifitseeritud on. Oleme kuulnud tööandjate nurinat, et ülikoolid ei suuda koolitada häid spetsialiste. Siit jõuame küsimuseni, et kas meil antav haridus on hea ja konkurentsivõimeline. Ma ei soovi hakata selle üle täna siin põhjalikumalt arutlema, seda jõuame teha edaspidi. Loodusteadlasena vaatlen taustsüsteemi.

Haridus saab alguse mitte ülikoolist, vaid ikka palju varem, alates algkoolist, läbi põhikooli ja keskkooli. Ma ei soovi ka arutleda, kas üldhariduskoolid teevad oma tööd hästi või halvasti. Toetun õpilaste õpitulemuslikkuse võrdlusuuringu PISA tulemustele, mis näitavad, et Eestis on kooliharidus hea nii maailma kui ka Euroopa kontekstis. Loodusteadlasena on minu jaoks rõõmustav see, et loodusteadustes oleme kõrgel kohal. Seega peaksid meie ülikoolidesse sisseastujatel olema ülikooliõpinguteks piisavalt hea ettevalmistus. Mul on siinkohal heameel tõdeda, et Tallinna Ülikoolil on sisukad koostöölepped mitme gümnaasiumiga ja toetame gümnaasiumiõpilaste ettevalmistamist ülikooliõpinguteks.

 

PISA uuringu tulemused näitavad aga ka muud. Riikide võrdluses näiteks seda, et õpetajate kõrgem palk annab paremaid tulemusi. Siit ka ootus, et riigipoolne üliõpilase baasmaksumus tõuseks. Nii nagu riik, elasid ka ülikoolid hambad ristis üle majandussurutise aastad, kui baasmaksumus langes. Riigil on ambitsioonikas kõrgharidusstrateegia ja rakendusplaan, mille täitmine on olulise tähtsusega riigi arengu seisukohalt. Me peame leppima paramatusega, et hariduse andmine on kallis, eriti kui tahame jõuda kõrgelt arenenud riikide hulka.

 

Teine komponent ülikoolihariduse taustsüsteemis on õpetlased ja teadlased. Rektorite Nõukogus välja töötatud ja avalike ülikoolide kvaliteedileppes sätestatud nõuded doktoritöödele ning õppejõudude ja teadlaste ametikohtadele kvalifitseerumiseks on kriteeriumid, mida avalikud ülikoolid järgivad. Nende nõuete keskne osa on teadustöö tulemused, mida mõõdetakse teaduspublikatsioonidega. Tallinna Ülikool järgib rangelt kvaliteedileppes sätestatud nõudeid, seda nii doktoritööde kaitsmisele lubamisel kui ka õppejõudude ja teadlaste valimisel ametikohtadele. Eriti on mul heameel tõdeda, et kõige kõrgema tasemega rahvusvaheliste teaduspublikatsioonide arv on Tallinna Ülikoolis alates 2006. aastast kasvanud 165%. Samuti on viimastel aastatel suurenenud Tallinna Ülikooli teadustegevuse baasfinantseerimine.

 

Osaliselt annab see põhjust rahuloluks, kuid samas on riikliku teadustegevuse rahastamise süsteemis murekohti. Kui umbes kuu aega tagasi palus ametisse astunud haridus- ja teadusminister akadeemik Jaak Aaviksoo ülikoolidel ja institutsioonidel esitada koosmõtlemiseks kolm kitsaskohta haridus-, teadus-, noorte- või keelepoliitikas, siis tõime ühe probleemina välja eestikeelse ja Eestit käsitleva teaduse alaväärtustamise. On loomulik, et mõõdikutel põhinev hindamissüsteem peab adekvaatselt arvestama süsteemi kõiki osasid. Muidu muutub see Eesti intellektuaalsele arengule kahjulikuks. Samuti loodan, et riik suurendab teadus- ja arendustegevuse rahastamist. Kui me oleme endale võtnud eesmärgiks jõuda Euroopa kõige arenenumate riikide hulka, siis kahtlen sügavalt, kas me suudame seda saavutada, kui panustame teadus- ja arendustegevusse sisemajanduse koguproduktist kuni kolm korda vähem kui seda tehakse Euroopa ja maailma juhtivates riikides.

 

Tulles tagasi kvaliteetse õppe andmise eelduse juurde, tahaksin lühidalt rääkida ka meie õppe- ja teadustöö keskkonnast ning selle arengust. Tallinna Ülikooli üliõpilaste arv on alates 2006. aastast kasvanud 28%. Traditsiooniliselt tulemuslike humanitaar- ja sotsiaalteaduste kõrval on kiiresti arenenud ka teised valdkonnad. Samuti oleme olnud aktiivsed rahvusvahelisemaks muutumisel, meie välisüliõpilaste arv on alates 2006. aastast kahekordistunud. Praegu on meil välisüliõpilasi 3,5% ja nende hulk võiks tulevikus veel kasvada. Me vajame suuremat ja moodsamat infrastruktuuri. Mul on heameel, et Tallinna Ülikooli uute hoonete ehitus on alanud. Siinsamas Narva maantee kampuses kerkivate Teadusmaja ja Loomemaja õigel ajal valmimine on üks meie olulisi eesmärke lähiaastatel.

 

Veel paarist kitsaskohast, millele viitasime ka mainitud vastuses teadus- ja haridusministri palvele tuua välja kolm probleemi riigi haridus- ja teaduspoliitikas. Kõige põletavama probleemina näeme praegu suuri kadusid haridussüsteemis. See puudutab nii väljakukkujate suurt arvu haridussüsteemi eri astmetel kui ka andekate noorte lahkumist riigist. Kui sellele vastandades küsida, et kas me mitte ei tooda liiga palju kõrgharidusega inimesi, siis arvud näitavad, et kindlasti mitte. 2009. aastal oli töötute osakaal kõige väiksem kolmanda taseme hariduses, olles kõrgharidusega töötajate hulgas 5%. Kõrgeim töötute osakaal − 29% − oli esimese taseme hariduses ehk siis nende hulgas, kellel on vaid põhiharidus või sellest madalam haridustase.

 

Leian, et väljalangemise üks peamine põhjus on üliõpilaste sisuliselt olematud sotsiaalsed garantiid. Ülimalt tagasihoidlikud õppetoetused, mida ka ainult vähesed saavad, ei aita kaasa kõrgharidusstrateegias seatud eesmärkide täitmisele. Loodan väga, et üliõpilaste majanduslikku toetussüsteemi arendatakse kiiresti. Kolmanda kitsaskohana näen Eesti hariduspoliitika vähest tuginemist haridusuuringutele. Tallinna Ülikool on valmis aktiivselt osalema haridusuuringute süsteemi arendamises.

 

Kokkuvõtteks – meie eesmärgid on kvaliteet ja stabiilsus. Me soovime teha oma tegemisi võimalikult hästi. Me soovime enam koostööd teiste ülikoolidega ning oleme omalt poolt aktiivsed ja avatud. Olgem selleks vastastikku hoolivad ja usaldusväärsed. Loodan, et suudame avada ühisõppekavasid, teha koostööd doktorikoolides, tippkeskustes ja mujal. Samuti oleme head ja konstruktiivsed partnerid Tallinna linnale ja teistele omavalitsustele.

 

Lõpetuseks soovin tänada ja tunnustada ametist lahkuvat rektorit professor Rein Rauda. Hindan väga tema tööd teadustegevuse tähtsustamisel ja rahvusvahelistumisel ning pean seda ülikooli jaoks väga oluliseks.

 

Samuti soovin tänada teid, kes te usaldasite mulle rektoriameti. Annan endast parima, et õigustada teie usaldust, ja tänan teid ette, et aitate mind seda vastutuskoormat kanda.

 

Aitäh!