Esileht - Enn Soosaare Sihtasutus - Enn Soosaar (1937–2010)

Enn Soosaar (1937–2010)

Tõlkija, kirjanduskriitik ja publitsist Enn Soosaar sündis 13. veebruaril 1937 Tallinnas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimuliku pojana. Kasvukeskkond mõjutas määravalt tema vaimse silmapiiri kujunemist. Ta on elanud keset tarku ja õpetlikke raamatuid. Kogu ta teadlik elu on olnud (peamiselt) anglo-ameerika kirjanduskultuuri  vahendamine eesti keelde ja seeläbi eesti kultuurile ühe silla loomine maailmakultuuri. Enn Soosaare 70. sünnipäeval nimetaski EELK peapiiskop Andres Põder oma karjasekõnes teda „sillameistriks, kes on vahendanud ja kujundanud mitmele põlvkonnale kultuuriruumi, millest toitub eestlaste tänane ja tulevane maailmapilt.“ Enn Soosaar lahkus meie hulgast 10. veebruaril 2010. aastal.

Enn Soosaar alustas oma tõlkijateed 1965 ja on sellest peale kutselise tõlkijana viljakaim ja pädevaim ameerika kirjanduse vahendaja Eestis. Ta on avaldanud rohkesti artikleid, tutvustusi ja järelsõnu peamiselt ameerika kirjandusest, aga kirjutanud ka tõlkeprobleemidest ja tõlkekirjanduse ülevaateid, retsenseerinud ajakirjanduses üle kahesaja tõlkeraamatu. Aastatel 1979–1987 pidas ta nädalalehes „Sirp ja Vasar“ autorirubriiki „Tõlkeraamatuid lehitsemas“.

 Soosaare tõlkijapanus on olnud eriti oluline kolme ameerika kirjaniku jõudmisel eesti keelde ja kirjanduskultuuri: Ernest Hemingwaylt on ta tõlkinud „Pidu sinus eneses“( 1965, 2. tr. 1993), „Kellele lüüakse hingekella“ (1970, 2. tr. 1977), „Hüvasti, relvad“ (1983) ning „Vanamees ja meri“ (1985); William Faulknerilt „Hälin ja raev“ (1972), läbilõikevalimikud „Yoknapatawpha uusaeg“ (1980, 1983) (mõlemad koos Jaak Rähesooga) ning „Küla“ (1989); Saul Bellow’lt „Püüa päeva“ (1968), „Herzog“ (1972), „Mr. Sammleri planeet“ (1973) ja „Vargus“ (1993).

Enn Soosaare tõlkelooming hõlmab aga ka niisuguseid autoreid, nagu F. Scott Fitgerald, Thornton Wilder, Bernard Malamud, James Baldwin, Truman Capote, John Updike, Richard Brautigan, Patrick White, I. B. Singer, E.L. Doctorow, J. M. Coetzee, I. Fleming, John Le Carré jpt. Soosaar on korduvalt pälvinud oma tõlgete eest auhindu.

1990ndatel aastatel kujunes Enn Soosaarest Eesti üks silmapaistvamaid avalikke intellektuaale, kelle kolumnid täitsid erinevate päeva- ja nädalalehtede veerge. Ta on avaldanud  alates 1989. aastast erinevates väljaannetes üle kolmesaja publitsistliku kirjutise, eriti Eesti sise- ja välispoliitilisi kommentaare. Osa neist on ilmunud valituna kogumikes „Mõrane maailm“ (2000) ja „Eesti asja arutusi“ (2000). Panuse eest Eesti avaliku arvamuse kujundamises ja edendamisel autasustati Enn Soosaart Riigivapi 4. klassi ordeniga. Juba ülal mainitud peapiiskop Andres Põder on iseloomustanud Enn Soosaare publitsistikat järgmiselt: „Soosaare analüüsid ja hinnangud lähtuvad sügavast kodanikutundest, kainusest ja tasakaalukusest, moodustades sama kireva kanga kui elu ise.“

Enn Soosaar oli  üks Eesti  XX sajandi lõpu – XXI sajandi alguse suurvaime. Tema mõõdukast skepsisest kantud kreedo kõlas artiklis „Kas meie maailma annab parandada“ nii: „XXI sajandi väljakutse ei ole maailma utopistlik parandamine, vaid selliste mehhanismide, struktuuride ja ühenduste ehitamine ning käigus hoidmine, mis võimaldaksid maailmal enam vähem arukalt toimida.“

14. novembril 2011 asutati Enn Soosaare Sihtasutus, mille ülesandeks on Eesti silmapaistva tõlkija, publitsisti ja ühiskonnategelase Enn Soosaare pärandi säilitamine, edasiarendamine ja jäädvustamine.