Esileht - Haapsalu kolledž - Ühiskonnale - Õpetajale

Ene Hiiepuu: Kodanikualgatuse ja ettevõtlikkuse kujunemist toetav õppeprotsess

__thumb_-2-liiklusteemaline.jpg

Põhikooli riiklik õppekava (2014) näeb ette, et läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ käsitlemisega taotletakse õpilase kujunemist aktiivseks ning vastutustundlikuks kogukonna- ja ühiskonnaliikmeks, kes mõistab ühiskonna toimimise põhimõtteid ja mehhanisme ning kodanikualgatuse tähtsust, tunneb end ühiskonnaliikmena ning toetub oma tegevuses riigi kultuurilistele traditsioonidele ja arengusuundadele. 

Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse kodulehel on Maris Jõgeva ja Epp Vodja sõnastanud läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ II kooliastme õpitulemused koos rakendusülesannetega. Kodanikualgatust silmas pidades oodatakse õpitulemustes, et õpilane

  • väärtustaks vabatahtlikku tegevust ning võimalusel panustaks aega, teadmisi või oskusi vabatahtlikuna;
  • mõistaks, et kaasõpilaste ja kaaskondlaste vajadused ja võimalused on erinevad; oleks erisuste suhtes tolerantne ning arvestav;
  • tunneks uhkust Eesti riigi ning kodanikuksolemise üle, austaks riiklikke sümboleid ja peaks tähtpäevi;
  • tunneks huvi ühiskonnas toimuva vastu, märkaks probleeme koolis ja kogukonnas;
  • teaks, miks on oluline teisi erinevatel põhjustel halvemas olukorras olevaid riike ja rahvaid abistada, mida Eestis selleks tehakse;
  • nimetaks lapse õigusi ja nendega kaasnevaid kohustusi;
  • põhjendaks oma valikuid tarbimist puudutavates otsustes.

Eesti kaubandus- ja tööstuskoja ettevõtlikkuse edendamise kavas (2010) on sõnastanud
erinevate kooliastmete ettevõtlikkuse ideaal neljast põhimõttest lähtuvalt: mõtleb loovalt, algatab julgelt, tegutseb arukalt, vastutab ja hoolib, mis aitab avada ettevõtlikkuse ja kodanikualgatuse sisu.

__thumb_-2-Noored_Vilsandi.jpg

I kooliasteII kooliaste

Laps mõtleb loovalt kui ta

  • tunneb rõõmu mängust ja teadasaamisest; tahab uurida, esitada küsimusi; avastada ja katsetada enda kodukandis;
  • täidab kodus ja koolis erinevaid eakohaseid rolle; mõtleb loovalt, oskab väljendada ja rakendada oma ideid;
  • kasutab õpitut eakohaseid igapäevaelu probleeme lahendades, vajadusel täiskasvanu toel;
  • vaatleb ja kirjeldab ümbritsevat, märkab erinevusi ja sarnasusi; väärtustab ning austab iseennast ja teisi, kodu ja kodumaad.

Laps mõtleb loovalt, kui ta

  • tunneb rõõmu töö tegemisest ja teadmiste rakendamisest, huvitub erinevatest asjadest;
  • täidab kodus, koolis ja kaaslaste seas erinevaid eakohaseid rolle; mõtleb loovalt ja kasutab erinevaid vahendeid ideede leidmiseks ja teostamiseks;
  • kasutab õpitut ja leiab eakohastele igapäevaelu probleemidele erinevaid lahendusi;
  • tunneb huvi ühiskonna ja maailma sündmuste vastu, märkab globaalseid seoseid ja tunnetab ennast maailma osana.

Laps algatab julgelt, kui ta

  • mõistab oma õigust jääda iseendaks, selgitab endasse uskumise tähtsust ja toob näiteid, mille poolest igaüks eriline on;
  • oskab ennast häälestada ülesande täitmisele, märgata takistusi ja nende ületamise võimalusi;
  • avaldab arvamust kogetu kohta, julgeb oma ideede elluviimiseks ise võimalusi valida ja erinevaid lahendusi katsetada;
  • julgeb unistada ja seab endale eeskujusid.

Laps algatab julgelt, kui ta

  • tunnetab oma võimeid, tahab neid rakendada ja edasi arendada, on motiveeritud ja iseseisev;
  • on valmis võtma endale ülesandeid, saab hakkama takistuste kõrvaldamisega ning eesmärgistab oma tegevust;
  • avaldab arvamust kogetu kohta, leiab idee elluviimiseks ise võimalused; kirjeldab, esitleb ja hindab oma ideid ja töid, julgeb otsustada ja katsetada;
  • julgeb unistada ja otsib oma ideaale.

Laps tegutseb arukalt, kui ta

  • kavandab ja korraldab oma igapäevategevusi; püüab jagada aega õppimise, huvitegevuse ja koduste kohustuste ning puhkamise vahel; viib alustatud tegevuse lõpuni;
  • kirjeldab oma huvisid ja tegevusi, mida talle meeldib teha, eristab soove ja vajadusi, tööd ja mängu ning hindab juhendamisel oma valikute tulemusi ja tagajärgi;
  • tuleb toime oma aja, raha, teabe ja vajalike vahendite kavandamise ja kasutamisega, mõistab nende väärtusi ning seostab õpitut oma kogemusega;
  • oskab algatada vestlust, suhelda viisakalt, sõbralikult ja teisi arvestavalt ning tegutseda üksi ja teistega koos.

Laps tegutseb arukalt, kui ta

  • oskab eesmärgipäraselt jagada aega õppimise, huvitegevuse ja koduste kohustuste ning puhkamise vahel; teab tegureid, mis soodustavad või takistavad tegevusele keskendumist ning oskab nendega arvestada;
  • kirjeldab ja analüüsib oma huvisid ja tegevusi, mida talle meeldib teha; eristab soove ja vajadusi, tööd ja mängu ning hindab iseseisvalt oma valikute tulemusi ja tagajärgi;
  • oskab teha eesmärgipäraseid valikuid oma aja, raha, teabe ja vajalike vahendite kavandamisel ja kasutamisel, mõistab nende väärtust ning kasutab õpitut igapäevaelus;
  • oskab luua suhteid ja teha koostööd, suhtleb viisakalt, sõbralikult ja teisi arvestavalt ning mõistab sõna jõudu; tegutseb nii üksi kui teistega koos.

Laps vastutab ja hoolib, kui ta

  • hoolib ja peab lugu perest, klassist ja koolist, väärtustab sõprust ja ümbritsevat keskkonda; teab oma õigusi ja kohustusi;
  • järgib üldtunnustatud reegleid ja käitumisnorme; hoiab puhtust, korda ja tervist ning käitub enesele, teistele ja keskkonnale ohutult; teab, et vastutab oma sõnade ja tegude eest;
  • mõistab, et alati ei saa võita ja oskab juhendamisel analüüsida ebaõnnestumise põhjusi ja vigadest õppida; oskab paluda vabandust ja anda andeks.

Laps vastutab ja hoolib, kui ta

  • teab inimeste, vaadete ja olukordade erinevusi, suhtub neisse eelarvamuste- vabalt ja lugupidavalt; teab oma õigusi ja kohustusi;
  • teab ühiskonna reegleid ja norme ning mõistab nende vajalikkust; valikuid tehes arvestab keskkonnaga ning käitub tervislikult, vastutab oma tegude eest ja täidab oma lubadusi;
  • ebaõnnestumise korral oskab selles märgata positiivset ning tehtud vigadest õppida; teadvustab enda jaoks, et määramatuses ei sõltu kõik temast; julgeb küsida abi.

Ettevõtlikkus viitab inimese võimele mõtteid tegudeks muuta. See on hoiak ja ellusuhtumine, mis eeldab loomingulisust ja uuendusmeelsust. (Ettevõtlusõppe edendamise kava, 2010.) Õpetajatel on võimalus oma juhtimis- ja õpetamisstiiliga toetada erinevate ettevõtlikkusega seotud omaduste kujunemist (Ots, Õunapuu, 2013). Made Torokoff (2010) on välja toonud järgmised oskused:

  • julgus katsetada ja riskida,
  • otsustusjulgus,
  • ajajuhtimine, iseenda juhtimine,
  • kuulamisoskus,
  • delegeerimisoskus,
  • presenteerimisoskus,
  • erimeelsustega toimetulek,
  • suhtlemisoskus,
  • koostööoskus,
  • kriitilise analüüsi oskus,
  • planeerimisoskus,
  • ebaeduga toimetulek.

Need oskused on saavutatavad vaid sel juhul, kui last ümbritseb toetav õpikeskkond, mille loojaks on õpetaja. Kodanikualgatust ja ettevõtlikkust ei ole võimalik kujundada klassis, kus õpilased istuvad üksteise taga reas ega näe üksteise nägusid, suhtumist, reageeringuid, kehakeelt. Tänapäevane õpetus pakub huvitavaid ja efektiivseid õpetamismeetodeid, mille läbiviimiseks on vaja ruumi vabaks liikumiseks ja laudade ümberpaigutamiseks, et anda lastele erinevaid ülesandeid loovaks eneseväljenduseks nii individuaalselt, paarides kui rühmades. (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.) Aktiivne laps on mõtlev laps. Kui keha on vaba, on ka mõtted vabad. Sel juhul on õpilastel kergem end väljendada ja kaasa töötada.

__thumb_-2-toopraktika.jpg


Ettevõtlikkus ja kodanikualgatus ei kujune välja iseenesest. Tundidesse õppetegevusi planeerides on kasulik läbi mõelda, milles seisneb õpilaste ettevõtlikkus, omaalgatuslikkus, arukas tegutsemine ja vastutamine. Olulist rolli mängib õppeprotsess, kus õppija on aktiivne osaleja, uurija, proovija ja katsetaja. Õpetaja ülesanne on õpilasi

  • suunata, juhendada ja toetada,
  • panna kaasa mõtlema ja tegutsema;
  • esitada suunavaid küsimusi,
  • valmistada ette tööjuhendeid, mis annaksid õpilasele ettekujutuse eesseisvast tööst jms.

Mõtestatud õppimisele aitab kaasa piisava aja jätmine õpitusse süvenemiseks, küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks. See hoiab ära kiirustamise või ülesande täitmisest loobumise üldse.
Kõik saab aga alguse laste kaasamisest eesmärkide sõnastamisse, et nad mõtestaksid oma tegevust ja võtaksid vastutuse oma õppimise eest. Kui õpilastega tunni alguses läbi arutada, mida, kuidas ja miks nad õpivad, saab nendega ka tunni lõpus ettevõtlikkuse seisukohalt õpitut analüüsida. Mis tänases tunnis õnnestus? Mis vajab veel harjutamist? Mis ei laabunud? Mis oli selle põhjuseks? Missugust abi vajan? Õpetaja ülesanne on juhtida õpilasi hindama ka oma käitumist ning selle mõju kaaslastele ja õppeülesande täitmisele.

Näiteks on õpilasi, kes räägivad väga vaikselt, halva diktsiooniga või liiga kiiresti, neelavad ära sõnalõppe. See takistab kaaslase kuulamist ning teeb suhtlemise raskeks. Seepärast on olulised kohal tagasiside õppeülesannete ajal ja lõpus. (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.)
Ettevõtlikkus ja soov midagi algatada oleneb väga palju omavahelistest headest suhetest. Õpilane tegutseb meelsasti positiivses õhkkonnas. Määravaks on seejuures õpetaja - õpilase suhted. Oluline on endale teadvustada, kuidas ma õpetajana õpilastele mõjun (kehakeel, näoilme, hääletoon, väljenduslaad).

Üldine rahulik töömeeleolu klassis, viisakas, salliv, tähelepanelik suhtlemine julgustavad õpilasi sõna võtma, kaasa tegutsema, aga ka abi paluma, kui midagi jäi selgusetuks. Koostööd aitab paremini organiseerida ühiste reeglite paikapanek, et tööd saaks üldse läbi viia. (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.)

Ettevõtlikkuse kujunemisele aitab kaasa elulistel situatsioonidel põhinev õpetus, mis pakub tegutsemisrõõmu ja annab õpilastele võimaluse ainetundides õpitut praktikas rakendada. Näiteks on ürituste korraldamisega seotud tegevusplaani, eelarve, kuulutuse, reklaami, kava, nimekirja jne koostamine.

TUTVU näidetega

__thumb_-2-elulaadikeskus.jpg


Meetodeid ettevõtlikkuse ja kodanikualgatuse kujundamiseks


Olulised väärtused inimeseks ja kodanikuks kasvamisel on kollektiivse vastutuse tunnetamine, empaatia, kaastunne ja tundlikkus teiste inimeste vajaduste suhtes. Kodanikualgatus on seotud kaasalöömisega ning võimalusega midagi muuta. Samuti usk muutuste võimalikkusesse, et iga inimese panus on tähtis.

Tavaliselt organiseerivad täiskasvanud (õpetajad, lastevanemad) õpilastele üritusi, lapsed on ainult tarbijad ega teagi, kuidas ühist ettevõtmist ette valmistada ja läbi viia. Kui kaasata lapsi ürituste korraldamisse, ei paku nad välja ka väga ulmelisi ja kulukaid ideid.

  • Laste kaasamine klassi ühisürituste organiseerimisse

Kodanikualgatust saab hakata kujundama kohe kooliaasta algusest peale. Õpetaja küsib lastelt, mida nad soovivad koos ette võtta. Laste poolt pakutud ideed kirjutatakse üles. Edaspidi hakatakse õpetaja juhendamisel mõtlema, kuidas neid soove ellu viia. Näiteks, kui õpilased tahavad üheskoos kinno mõnd filmi vaatama minna, siis jagatakse klass rühmadeks ja iga rühm otsustab, kes

    • otsivad välja filmi, mida võiks vaatama minna;
    • leiavad internetist filmi tutvustava teksti või treileri;
    • tutvustavad filmi klassile, algatavad ühisarutelu (kas sotsiaalmeedia kaudu või klassijuhatajatunnis);
    • uurivad välja, kui palju maksavad kinopiletid, millal toimuvad seansid, kui kaua film kestab, kuidas kinno sõita, kui palju maksab sõidupilet;
    • teevad kalkulatsiooni, kui palju on kinno minekuks igal lapsel raha vaja jne.
  • Hommikuring

Klassi tegemistes kaasa löömise aluseks on omavaheline sõbralik läbisaamine. Esimesest koolipäevast alates algab ühtse klassikollektiivi loomine. Ühtekuuluvustunnet aitab luua hommikuring.

    • Ringis on nii lapsed kui ka õpetaja võrdsel tasandil, nii on meeldivam suhelda, kuna kõik näevad üksteise nägusid, näoilmet, meeleolu.
    • Ring loob inimeste vahele energeetilise sideme, mis aitab kaasa sõprus- ja ühtekuuluvustunde tekkele.

Hommikuringis võib rääkida,

    • mis lapsi sel päeval ees ootab;
    • arutada klassis tekkinud probleeme;
    • teha tegevusplaane jne. (Hiiepuu, 2009.)
  • Klassi koosolekud

Väga heaks klassi demokraatia õppimise viisiks on klassi koosolekud, mis annavad õpilastele võimaluse ise klassi tegemistes kaasa rääkida. Nooremates klassides on õpetajad hädas sellega, et õpilased käivad kaebamas: keegi lööb kaaslasi, keegi narrib, räägitakse läbisegi, klassis on lärm. Klassi koosolekul saab ühiselt arutada tekkinud probleeme, pakkuda välja lahendusi, panna paika ühised suhtlemise reeglid. Ühiseks suhtlemiseks sobib ka klassi blogi pidamine või arvutis mõne ühiskirjutamise vahendi kasutamine.

TUTVU näidetega

__thumb_-2-varsked-motted-euroopale_.jpg

Meetodeid arutluste läbiviimiseks

Ettevõtlikkust ja kodanikualgatust aitavad väärtustada ja harjutada meetodid, kus kõigil õpilastel on võimalus oma arvamust avaldada. See eeldab aga head suulist eneseväljendust.

Elus edukalt hakkama saamise aluseks on avar sõnavara, soov ennast teistele mõistetavaks teha ja ise teistest aru saada. Seepärast tuleb hoolikalt läbi mõelda sõnavaratöö: anda tugisõnu, lausekonstruktsioone, pilte, pildiseeriaid, rekvisiite jne, mis toetavad oma mõtete ja tunnete väljendamist, loetust arusaamist, suulist ja kirjalikku eneseväljendust. (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.)

Väitlus, püramiiddiskussioon, diskussioonivõrk, debatt jms aitavad välja tuua ettevõtmise erinevaid tahke, selgitada rühmale/klassile oma idee või tegutsemise põhimõtteid, arutleda erinevate eakohaste probleemide üle, pakkuda välja lahendusvariante, et õpilane saaks välja öelda oma seisukoha.

  • Lõpetamata laused

Õpilased on jaotatud rühmadesse. Õpetajal on antud õpilastele lausete algused, mis puudutavad ettevõtlikkust ja/või kodanikualgatust (vt õpitulemusi juurest hindamisvahendid http://www.curriculum.ut.ee/et/labivad-teemad/kodanikualgatus-ettevotlikkus).

Kõigepealt mõtleb iga õpilane individuaalselt oma lausetele lõpud, siis jagatakse oma mõtteid rühmakaaslastega. Hea, kui lauseid on nii palju, kui rühmaliikmeid. Iga liige tutvustab teistele gruppidele ühe lause erinevaid lõpetamise võimalusi. Oluline, et kõik õpilased saaksid avaldada oma arvamust ja harjutada kaaslastele kokkuvõtte tegemist.

  • Polaarsusharjutused (jalgadega hääletamine)
    • Ringi vahetamine

„Rühm või klass moodustab kaks ringi: sisemise ja välimise ringi. Seejärel hakkavad ringid vastassuundades liikuma. Õpetaja loeb lause ette. Kui õpilane sellega nõustub, vahetab ta ringi ja hakkab ühtlasi vastassuunas liikuma. Kui õpilane lause sisuga ei nõustu, jääb ta samasse ringi ja jätkab liikumist samas suunas.“ (...) „Selle harjutuse varal saab oma seisukohtade üle järele mõelda ja oma arvamusi teistele väljendada“ (Balti Ülikooli programm, 2008, 37).

    • Väärtuste joon

„Õpetaja esitab küsimuse, mille vastused võivad ulatuda ühest äärmusest teise. Õpilased mõtlevad selle üle individuaalselt ja võivad vastuse üles kirjutada. Seejärel võtavad nad mõttelisel joonel (mille otsteks on kaks vastandlikku arvamust) koha, nii et see väljendaks nende seisukohta. Selleks peavad nad oma seisukohta arutama kaaslastega. Õpilased võivad jätkata arutlust oma naabritega väärtuste joonel. Moodustatud joone võib „keskelt pooleks jagada“, nii et vastandlikel seisukohtadel olijad selgitavad oma positsiooni“ (RWCT V käsiraamat, Steele, Meredith, 1999,30). Seda meetodit võib kasutada ka väitluse ettevalmistamiseks.

    • Skaala

„Õpetaja tutvustab ühte teatud teemat ning palub osalejatel oma vastuse üle hoolikalt järele mõelda. Pärast teema tutvustamist palutakse õpilastel tõmmata paberile joon ja märkida numbrid 1–6. Kõik peavad oma asukoha joonel ristiga tähistama, asukoht sõltub osaleja vaatenurgast. Seejärel palutakse õpilastel joonele (mis võib olla kujutletav või mille võib ka klassiruumi põrandale märkida) seista, leides endale koha vastavalt esitatud teemale – kõik see toimub vaikselt. Kõik liiguvad valitud kohta ja väljendavad sellega oma isiklikku vaatenurka. Kui igaüks on oma koha leidnud, palutakse neil kõrval seisvale isikule selgitada, miks nad just sellel kohal seisavad. Sageli võib juhtuda, et mõned inimesed seisavad ühes ja samas kohas, moodustades rühma. Sellisel juhul võib rühmas seisvatelt õpilastelt küsida, kas keegi sooviks olla rühma esindaja, kes räägib kogu klassile, miks nad just selle koha peal seisavad. Esitatud argumentide tõttu võib mõnel osalejal tekkida soov rühma vahetada. See on harjutuses lubatud“ (Balti Ülikooli programm, 2008, 37).

    • Liikuv debatt

„Kinnitage klassiruumi ühele seinale silt „Nõustun“ (või pilt ülespoole suunatud pöidlaga) ja vastasseinale „Ei nõustu“ (või allapoole suunatud pöidlaga pilt). Paluge õpilastel seista klassi keskel.

  1. Õpetaja loeb ette ühe lause (nt „Meie koolis ei ole rassismi“) ja palub õpilastel liikuda ühele või teisele poole klassiruumi, vastavalt sellele, mil määral on nad väitega nõus või mitte.
  2. Kui igaüks on endale koha leidnud, palub õpetaja mõnel õpilasel oma vaateid selgitada, valides eelkõige neid õpilasi, kes seisavad erinevates kohtades. Õpilastel palutakse oma seisukohti põhjendada.
  3. Olles kuulanud mõlema poole argumente, küsib õpetaja, kas keegi on oma arvamust muutnud ja sooviks kohta vahetada. Õpilased võivad liikuda vastavalt oma soovile.
  4. Sama protseduuri korratakse teiste väidetega“ (Kasvatades maailma kodanikke, 2012, 21).
    • Diskussioonivõrk

Diskusioonivõrk on eriti kasulik meetod arutelu läbiviimiseks, andes raamistiku, mille abil hinnata probleemi erinevaid tahke. (Buehl, 2003, 53.)
„Diskussioonivõrk nõuab ühe binaarse küsimuse olemasolu (s.o niisuguse küsimuse, millele saab vastata nii jaatavalt kui eitavalt), mis puudutab tuumprobleemi. Paaridesse jagatud õpilastel palutakse joonistada ruudustik, mille keskel on küsimus. Ruudustiku vasakusse serva jäetakse ruum, kus loetletakse küsimuse jaatava vastuse põhjused, paremasse serva pannakse kirja kõik need põhjused, mis sunnivad küsimusele vastama eitavalt.“

__thumb_-2-skeem.png"Kõigepealt arutavad paarid küsimust, seejärel loetlevad neli-viis väidet, mis soosivad jaatavat vastust, seejärel pannakse kirja neli-viis väidet, mis kallutavad vastuse eitavas suunas.

Kui kaks nimekirja on koostatud, võib õpilaste paar liituda teise paariga ja võrrelda nimekirju. Kaalutakse kõiki poolt- ja vastuargumente ning jõutakse kokkuleppele. Võrgu võib kinnitada seinale, et teised õpilased saaksid seda hiljem uurida. Tegevuse võiks lõpetada gruppide ettekannetega kogu klassi ees“ (RWCT IV käsiraamat Steele, Meredith, 1999, 13).

Kasutada võib veel diskussiooni erinevaid vorme: paneeldiskussiooni ja püramiid- diskussiooni.

TUTVU meetoditega

Säästva arengu õpetamise ja õppimise käsiraamatust, lk 42–43. http://issuu.com/maailmahariduskeskus/docs/sah___petajaraamat.

  • Debatt

„Debatt on meetod, mille käigus õpilased vaidlevad üksteisega ja põhjendavad oma seisukohta. Soovitav on kasutada debatti jätkuna diskussioonivõrgule.
Kõigepealt töötavad õpilased paaris või grupis ning panevad kokku argumentide loendi, mis toetavad teksti põhjal esitatud küsimuste mõlemat võimalikku vastust, seejärel kujundavad nad oma esialgse seisukoha ning hakkavad oma arvamust kaitsma. Jaatava vastuse poolt olevad õpilased lähevad klassi ühte otsa, eitava vastuse poolt olijad teise serva. Kui mõni õpilane ei ole osanud otsustada, siis võib ta valida koha kahe grupi vahel. Pärast nõupidamist omavahel esitab üks pool oma seisukoha, millele järgnevad teise poole vastuargumendid.

NB! Silmas pidada järgmist:

  1. Grupp peaks andma võimaluse igal grupi liikmel sõna saada.
  2. Enne oma seisukoha väljaütlemist tuleks hoolega kuulata, mida väidab vastaspool. (Kui vaja, võib paluda, et enne oma mõtte väljaütlemist korrataks, mida oponent just enne ütles.)
  3. Kui kedagi on vaidlus pannud ümber mõtlema, siis võib ta debati käigus vahetada oma kohta ja füüsiliselt klassi teise serva minna.
  4. Lõpuks peab õpetaja debati käigus välja pakutud ideed kokku võtma, juhtima tähelepanu peapunktidele ning sellele, millisest loogikast lähtudes mingi arvamus on kujunenud“ (RWCT IV käsiraamat, Steele, Meredith, 1999, 14,15).
  • Segamini – Seis – Paaris
  1. „Õpilased tõusevad püsti ja liiguvad klassis vabalt ringi.
  2. Õpetaja ütleb „Seis“ ja õpilased peatuvad seal, kus nad on.
  3. Õpetaja ütleb „Paaris“ ja õpilane moodustab paari kõige lähemal seisjaga. Paarid võtavad istet, kus saavad.
  4. Õpetaja esitab küsimuse ja õpilased arutavad.
  5. Sama korratakse mitu korda“ (RWCT V käsiraamat, Steele, Meredith, 1999, 27).
TUTVU näitega

Tunnikava Oma tulevase elukutse tutvustamine

__thumb_-2-IMG_5369.jpg

Draamaelementidega ülesanded

Üleklassi vestluses jäävad tagasihoidlikumad lapsed kõrvale. Õpetaja ülesandeks on aidata lapsi üle saada eneseväljendusbarjääridest. Selleks sobivad draamaelementidega kõnelemisülesanded (rollimäng, pantomiim, kahekõne, dramatiseering, lugejate teater, varjuteater, käte- ja jalgade teater vms), mis aitavad harjutada esinemisoskust, st julgust esineda, tunda end vabalt kuulajate ees. Väiksemas grupis on turvalisem harjutada, silmside loomist, keelekasutust, kehakeelt, miimikat, sobivat kõne tempot ja valjust, loovust, esinemisoskust ja -julgust, omavahelisi suhteid; reageerida ka kaaslaste tagasisidele (nt sumin, naer, pilgud, küsimused). (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.)

  • Dramatiseering

Õpilastele võib anda erinevaid ülesandeid: ümberkehastumine mõneks tegelaseks; situatsiooni vaatamine erinevate tegelaste pilgu läbi, kujutada ette kellegi teise olukorda ja mõista tema vaateid ja arvamusi.

  • Rollimäng

„Lugudel põhinev rollimäng on üks võimalus panna õpilasi nägema maailma läbi teiste inimeste silmade.

    • Stopp-stseen

Õpilased kuulavad osa loost ja seejärel mängivad selle läbi. Nad katkestavad tegevuse teatud stseenides ja arutlevad, mida nad parasjagu teevad ja kuidas ennast tunnevad. Järgmiseks palutakse neil mõelda, mis edasi juhtub, ja etendada loo arvatavat lõppu. Lõpuks avaldab õpetaja tegeliku loo ja lõpp-tulemuse. Selline meetod toimib hästi tõestisündinud lugude puhul, nii minevikust kui tänapäevast.

    • Kuum tool

„Õpilased otustavad, milliseid küsimusi nad tahaksid mõnele konkreetsele loo tegelasele esitada. Seejärel palutakse ühel õpilasel „kuumale toolile“ istuda ja seda tegelaskuju mängida, samal ajal kui teised teda küsitlevad“ (Kasvatades maailma kodanikke, 2012, 22).
Pärast rollimängu toimub arutlus. Õpilased tulevad oma rollidest välja ja selgitavad, kuidas nad ennast antud rollis tundsid ja miks neil sellised tunded valdasid.

TUTVU näitega
Tunnikava: rollimäng - televisioonisaate lavastamine
  • Pressikonverents

Pressikonverentsi korraldamisel võivad situatsioon/teemad välja kasvada kas igapäevaelust või ainetundides õpitust (kirjanduspalas, raamatus, teabetekstis peituva probleemi üle arutlemine). Selleks, et õpilased oleksid maksimaalselt kaasatud ja teaksid, kellel missugune ülesanne pressikonverentsil on, saab koos õpilastega vaadata mõnd näidet internetist. Arutada koos, kes võtavad osa ja mis on iga osavõtja ülesanne, missugune on ettevalmistus. Laste vahel saab jaotada rollid, kes on ettekandjad, kes korraldajad (leiavad igale rollile osatäitjad), kes kujundavad ruumi, kes on ajakirjanikud (kirjutavad ettekannete põhjal uudised, teevad sündmusest reportaaži). Hea oleks, kui lapsed saaksid ise valida, missugust rolli nad mängida tahavad. Iga rolli täitjad peavad koostama tegevuskava. Mida nooremad on õpilased, seda suuremat juhendamist vajavad nad õpetaja poolt (näiteks, kuidas sõnavõtt ette valmistada, missugune on ettekande ülesehitus, missugune esitlus). Suureks abiks on tööjuhend, mis annab nii tegevusjuhiseid kui näidiseid suuliseks eneseväljenduseks.

__thumb_-2-vanastuus2-(1).jpg

Koostöös õppimine

Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ II kooliastme õpitulemustes oodatakse, et õpilane

  • osaleks aktiivselt aruteludes; aktsepteeriks erinevaid arvamusi ja kuulaks teised ära, vaeks poolt- ja vastuargumente, väljendaks oma arvamust ja põhjendaks seda;
  • võtaks ja jagaks vastutust meeskonnatöös, oleks liidrina kaasav ja toetav ning kaaslaste arvamuste, huvide ja vajadustega arvestav; meeskonnaliikmena toetaks liidrit;
  • arusaamatuste korral või konfliktide ja probleemide lahendamisel eelistaks ja kasutaks lahendusele ja kokkuleppele orienteeritud suhtlemisviise;
  • mõistaks reeglite rolli ühiselus ning võimalikke tagajärgi, kui kokkulepetest kinni ei peeta; täidaks lubadusi ja viiks algatatud tegevused lõpule. (Jõgeva, Vodja.)

,,Suur osa õppimisest põhineb koostöös saavutatud edul. Koos teistega oleme võimelised tegema ja saavutama rohkem kui üksinda“ ( Fisher, 2004, 97). Ühiselt töötades saab õppida kaasõpilasi eesmärgistatult kuulama, kuuldu põhjal tegutsema, kuuldule hinnangut andma, vestlema ja arvamust avaldama, väiteid põhjendama, läbi rääkima, kompromissi leidma, teistega arvestama, käitumisreegleid järgima, oma tegutsemist analüüsima.

Rühmas õpivad lapsed kaaslasi paremini mõistma, arvestama kaasõpilaste erineva töötempo ja võimekusega ning ennast teistele arusaadavaks tegema. (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.)

Rühmatöö läbiviimisel võiks silmas pidada järgmist.

  • Kõige paremad on segarühmad. Poisid on head ideede generaatorid ja tüdrukud suurepärased teostajad. Vahel on muidugi ka vastupidi. Eri soost lapsed täiendavad teineteist. Kui laste omavaheline läbisaamine pole kuigi hea, siis ei maksa neid sundida segarühmi moodustama. Tähtis on rühmatöö käivitumine.
  • Rühmade koosseisu ja suurust võiks aeg-ajalt muuta, et lapsed üksteist paremini tundma õpiksid.
  • Õpilased peavad enne rühmatöö algust teadma, kuidas tööd esitletakse, missugust esinemist neilt oodatakse, kus esinetakse, kui palju on aega ettevalmistamiseks. Õpetajal tuleb arutada õpilastega, kuidas köita kuulajate tähelepanu, julgustada kasutama kõne toetamiseks žeste, miimikat ja erinevat hääletooni.
  • Publikule tuleb anda ülesanne, mida peab rühmade esinemise juures tähele panema. Nii jälgivad lapsed üksteist tähelepanelikumalt.
  • Pärast esitust tuleb lastega arutada, mis iga rühma esinemise juures õnnestus. Oluline on nii õpilaste poolne kui ka õpetaja toetav ja lahedusi pakkuv tagasiside nähtule ja kuuldule. (Hiiepuu, 2010.)

Ettevõtlikkuse ja kodanikualgatuse seisukohalt on hea, kui igal rühmaliikmel on oma kindel roll. Sel juhul on iga õpilane kaasatud ja õpib vastutama oma töölõigu eest.

Õpilaste rollid võivad olla orienteeritud kas ülesandele või grupi vajadustele või olla mõlemat. Kuna õpilased peaksid harjuma mõlemat tüüpi rollidega, peaks õpetaja aeg-ajalt neid grupisiseselt vahetama. Näiteks võiks pakkuda järgmisi rolle:

  • sekretär: kogub ja jagab grupis vajalikke materjale; otsib vajalikku infot teistelt gruppidelt või õpetajalt; loeb grupile ette kirjalikke materjale;
  • kontrollija: teeb kindlaks, kas kõik saavad aru; tuletab grupile meelde ülesanded ja ajalimiidi; selgitab grupile kirjalikke tööjuhendeid või sõnastab öeldut ümber, kui keegi rühmas ei saa aru, mida tegema peab;
  • kokkuvõtja: kirjutab üles rühma ühised mõtted, teeb grupitööst kokkuvõtteid;
  • ergutaja: kiidab, aitab ja innustab grupi igat liiget;
  • reporter: kannab grupi poolt tehtu klassis ette;
  • kriitik: grupi lahendustele vastu vaidlemine, alternatiivide leidmine. (Steele, Meredith, 1999.)

__thumb_-2-elulaadikeskus2.jpg

Rühmatöö meetodid

Õpilaste ettevõtlikkusega seoses toovad õpetajad välja mitmeid probleeme: õpilastel puudub huvi või tahe midagi ise algatada või ette võtta, neil on raske leida oma ideed või võimalusi selle elluviimiseks. Erinevad rühmatöö meetodid pakuvad suurepäraseid võimalusi, kus õpilased saavad individuaalselt, paaris ja rühmas seada ise eesmärke, näha probleeme, genereerida ideid, leida neile lahendusi, olla omaalgatuslikud nende elluviimisel.

  • Mõtle - Paaris- Jaga
  1. „Õpetaja esitab küsimuse või püstitab probleemi.
  2. Iga õpilane lahendab seda isaeseisvalt.
  3. Õpilased jagavad oma mõtteid ja arutavad probleemi üle paarides.
  4. Paarid jagavad oma mõtteid nelikutenda omavahel“ (RWCT V käsiraamat, Steele, Meredith, 1999, 25).
  • Mitu pead on mitu pead
  1. „Õpilased jaotatakse kolme- või neljaliikmelisteks gruppideks. Grupi iga õpilane saab endale numbri.
  2. Õpetaja esitab küsimuse või püstitab probleemi.
  3. Õpilane tegeleb probleemiga üksinda.
  4. Õpilased jagavad oma mõtteid grupis.
  5. Õpetaja ütleb numbri ja selle numbriga õpilased edastavad klassile nende grupis toimunu“ (RWCT V käsiraamat, Steele, Meredith, 1999, 25).
  • Rühmade segamine
  1. „Õpilased jagatakse kolme- või neljaliikmelisteks gruppideks.
  2. Õpetaja esitab küsimuse või tõstatab probleemi.
  3. Õpilased arutavad seda oma kodugrupis.
  4. Kõik number ühed liiguvad seejärel ühe grupi võrra edasi ja edastavad seal oma grupis räägitut.
  5. Õpilased lähevad tagasi kodugruppi.
  6. Õpetaja esitab teise küsimuse või püstitab uue probleemi.
  7. Õpilased arutavad selle üle grupis.
  8. Seejärel liiguvad number kahed kahe grupi võrra edasi ja edastavad seal oma grupis räägitu.
  9. Tegevus jätkub samamoodi ka kolmandate ja neljandate õpilastega“ (RWCT V käsiraamat, Steele, Meredith, 1999, 28).

Näiteid erinevatest rühmatöö meetoditest on veel RWCT projekti V käsiraamatus. Steele, J. L., Meredith, K. S., Temple, C. & Walter, S. (1998). Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks. Omanäolise Kooli Arenduskeskus: „Ringlev ülevaade“, „Jalutuskäik galeriis“, „Mosaiikrühmad“.

TUTVU näitega

__thumb_-2-onnkuuti2.jpg

Probleemipõhine õpe

Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ õpitulemustes oodatakse, et õpilane

  • osaleks aktiivselt aruteludes; aktsepteeriks erinevaid arvamusi ja kuulaks teised ära, vaeks poolt- ja vastuargumente, väljendaks oma arvamust ja põhjendaks seda;
  • leiaks lahendusi ning reastaks eesmärgipäraseid tegevussamme oma ideede elluviimiseks; oleks probleemidele lahenduse leidmisel loominguline.

Probleemipõhiseks õppeks sobivad meetodid „Miks- miks-miks ahel“, „Tagajärgede ahel“, „Probleemipuu“, „Teemantide pingerida“, „Mõttemütsid“ jms, mis aitavad probleeme püstitada, sobivaid lahendusteid leida, oma valikuid põhjendada, tulemusi analüüsida, kasutada õpitut eakohastele igapäevaelu probleemidele lahenduste leidmisel.

Mõtlemise ergutamisele aitab kaasa sündmuste või tegelaste seoste skemaatiline kujutamine: diskussioonivõrk (ühe sündmuse vaatamine positiivsetest ja negatiivsetest külgedest), loo kaardistamine, Venni diagramm vms. Skeem aitab ka kaasa loogilisele arutlemisele, põhjendamisele ja argumenteerimisele. Tekstides või suhtlusolukordades sisalduvate probleemide graafiline kujutamine aitab leida erinevaid lahendusvariante.

TUTVU meetoditega
  • Kasvatades maailma kodanikke. (2012). Riikliku õppekava alusväärtuste ja pädevuste arendamine läbi maailmahariduse. Mondo, lk 15-25: „Miks- miks- miks ahel“, „Probleemipuu“, „Tagajärgede ahel“, „Liikuv debatt“, „Teemantide pingerida“. http://issuu.com/maailmahariduskeskus/docs/kasvatades_maailmakodanikke
  • Education for Change: Säästva arengu õpetamise ja õppimise käsiraamat. Toim G. Jutvik, I. Liepina. Balti Ülikooli programm. http://issuu.com/maailmahariduskeskus/docs/sah___petajaraamat
  • Buehl, D. (2001). Interaktiivõppe strateegiad klassiruumis. SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus, lk 158–174: analoogia graafiline kujutamine, tegelaste analüüsi skeem, mõiste-/definitsioonikaart, erinevate vaatenurkade graafiline visand, diskussioonivõrk, faktipüramiid, Frayeri mudel, mälu ringid, K-tabel, väide/toetus-mudel, seoste ülevaade, semantiline omaduste analüüs, seoste ümarlaua tähestik, loo kaardistamine, sõnavara reisijuht, sõnade sugupuu.
  • Salumaa, T., Talvik, M. (2003). Ajakohastatud õppemeetodid. Merlecons ja Ko OÜ, 150–183.

Planeerimis- ja probleemilahendamise oskust arendavad pikemad rühmatööd ja projektid, mille käigus tuleb koostada õpimapp; teha uurimistöö ja koostada selle põhjal esitlus; kirjutada omaloominguline töö ja see kaaslastele esitada vms. (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.) Tavaliselt teeb õpetaja ise ajakava, mõtleb läbi tegevused ja järjestab need. Õpilased on ainult osalejad, õpetaja on nende tegevuse ette määranud. Õpilaste ettevõtlikkus ja kodanikualgatus kujuneb aga sel juhul, kui nad on protsessi kaasatud idee väljamõtlemisest alates. Seejuures saab kasutada mitmesuguseid meetodeid.

  • Järjestamine

Ajurünnaku või mõne muu meetodiga panevad õpilased kirja tegevused, mida antud ettevõtmise juures on vaja teha. Seejärel pannakse tegevused järjekorda ja jaotatakse rollid, kes, missugust ülesannet täidab.

  • Üks jääb, teised lähevad
  1. „Esmalt töötavad õpilased probleemiga, mille tulemust on võimalik mitmeti esitada.
  2. Õpilased loendavad end grupisiseselt (üks ..., kaks..., kolm..., neli ).
  3. Grupid klassis nummerdatakse.
  4. Õpetaja märguandel vahetavad õpilased gruppe: õpilane nr 1 liigub edasi ühe grupi võrra, õpilane nr 2 kahe grupi võrra, õpilane nr 3 kolme grupi võrra – üks grupi liige jääb aga oma kohale. (NB! Sellist liikumist on parem teha ühe numbri kaupa.)
  5. Õpilane, kes jäi „koju“, selgitab tema juurde tulnutele, mida nende grupis tehti.
  6. Tulijad esitavad küsimusi ja teevad märkmeid, et kuuldut edastada oma kodugrupis. Iga tulija esitab kohalolijale kuuldu kohta ühe kommentaari ja tänab esinejat.
  7. Õpilased lähevad tagasi oma kohtadele.

a) „Kojujääja“ esitab grupile tulijate poolt tehtud kommentaarid.

b)  Õpilased numbritega 1, 2, 3 räägivad, mida nad kuulsid teistes gruppides, pöörates tähelepanu sarnasustele ja erinevustele oma grupis tehtuga.

c) Õpilased arutavad probleemi üle edasi“ (RWCT V käsiraamat, Steele, Meredith, 1999, 29, 30).


TUTVU meetoditega
  • Salumaa, T., Talvik, M. (2003). Ajakohastatud õppemeetodid. Merlecons ja Ko OÜ, 117–149: projektõpe.
  • Fisher, R. (2004). Õpetame lapsi õppima. AS Atlex, 62–78: ämblikuvõrk, osa/terviku suhted, järjestikune ahel, järjestamine või tähtsuse järgi ritta seadmine, ühendamine, hulkadeks grupeerimine (Venni diagramm), astmed, võrgustik.

__thumb_-2-onn-kuuti.jpg

Kokkuvõte

Läbiva teema „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus“ rakendamine nõuab õppetöö erinevate vormide kombineerimist, ainetevahelise lõimingu võimaluste leidmist, raamist välja mõtlemist, et 45-minutiline tund ei saaks takistuseks aega nõudvate tegevuste ja projektide läbiviimisel. Töö on kindlasti huvitavam ja efektiivsem, kui erinevate ainete õpetajad omavahel koostööd teevad. Klassil on kergem aineõpetaja nõudmisega harjuda, kui seda aktsepteerivad ka sama klassi kaasõpetajad. Sel juhul ei teki probleeme, kui klassis on pingid U-kujuliselt või rühmadesse paigutatud.

Õpilaste initsiatiivi ja tegutsemist saab toetada nende poolt tulnud ideede ellurakendamisel klassi ja kooli ürituste organiseerimisel (klassiõhtuks näidendi kirjutamine ja selle lavastamine; viktoriini koostamine; klassi moesõu korraldamine, kus igale kostüümile mõeldakse tutvustus; muuseumi või kino külastuse organiseerimine vms), mis on otseselt seotud tundides õpituga, aga võib olla ka üks õppeprotsessi osa. (Hiiepuu, Aruvee jt, 2014.) Kõik see õpetab vastutustunnet, eesmärkide saavutamiseks koostööd tegema, ideede teostamiseks sobivaid viise ja vahendeid valima, tegevust lõpule viima.

Õpilasel peaks olema võimalus õppetöö ja kooliürituste käigus

  • täita erinevaid eakohaseid rolle; mõtelda loovalt, avaldada arvamust kogetu kohta nii suuliselt kui kirjalikult, et tekiks huvi ühiskonna ja maailma sündmuste vastu ja oskus märgata globaalseid seoseid;
  • harjutada viisakat, sõbralikku ja teisi arvestavat suhtlemist; tegutseda üksi ja teistega koos järgides üldtunnustatud reegleid ja käitumisnorme;
  • valida oma ideede elluviimiseks ise võimalusi ja katsetada erinevaid lahendusi; kirjeldada, esitleda ja hinnata oma ideid ja töid. (Ettevõtlusõppe edendamise kava, 2010)

Oma tegevuse jälgimine ja hindamine on väga oluline oskus ettevõtlikus kujunemisel. Tegevuste planeerimisel tuleks õpetajal mõelda järgmistele küsimustele.

  • Kas tegevus on suunatud laste ettevõtlikkuse/kodanikualgatuse arendamiseks?
  • Kas tegevus võimaldab lastel
    • ise ideid genereerida,
    • ise algatada,
    • tegevusplaani koostada,
    • analüüsida oma tegevust?

Kõigist õpilastest ei saa ühte viisi ettevõtlikke inimesi, kuid kõigile tuleb anda võimalus erinevates tegevustes kaasa lüüa. 

TUTVU näidetega

Kasutatud allikad

  • Buehl, D. (2001). Interaktiivõppe strateegiad klassiruumis. SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus.
  • Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. (2010) Ettevõtlusõppe edendamise kava. Tallinn. [2014, august 12]. 
  • Education for Change: säästva arengu õpetamise ja õppimise käsiraamat. (2008). Toim G. Jutvik, I. Liepina. Projekt Education for Change. Kirjastaja: Balti Ülikooli Programm. [2014, november 12]. http://issuu.com/maailmahariduskeskus/docs/sah___petajaraamat
  • Hiiepuu, E. (2009). Aabitsa metoodiline juhend. Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž. Avita.
  • Hiiepuu, E. (2010). Kõnelemine. Põhikooli valdkonnaraamat „Eesti keel ja kirjandus“ [2014, august 12]. http://www.oppekava.ee/index.php/LINK_21._K%C3%B5nelemine
  • Hiiepuu, E., Hiisjärv, P. (2005). Õpetame eesti keele tundides kuulama. Metoodiline materjal. Avita.
  • Hiiepuu, E., Aruvee, M., Bernhardt, K. (2014). Üldpädevuste kujundamisest eesti keele ja kirjanduse tundides. Üldpädevuste kujundamisest aineõpetuses. Õppematerjal üldpädevuste kujundamise toetamiseks õpetajakoolituse erialade üliõpilastele. Tallinna Ülikool Haridusinnovatsiooni keskus. Eduko.
  • Jõgeva, M., Vodja, E. Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus - II kooliastme õpilaste õpitulemuste hindamisvahend. [2014, november 12]. http://www.curriculum.ut.ee/et/labivad-teemad/koda
  • Fisher, R. (2004). Õpetame lapsi õppima. Tartu: AS Atlex.
  • Kasvatades maailma kodanikke: riikliku õppekava alusväärtuste ja pädevuste arendamine läbi maailmahariduse. (2012). Kirjastaja: Mondo. [2014, november 12]. http://issuu.com/maailmahariduskeskus/docs/kasvatades_maailmakodanikke
  • Ots, A., Õunapuu, K. (2013). Ettevõtlikkuspädevus. Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine. Toim E. Kikas, A. Toomela. Tallinn. [2014, november 12].
  • Põhikooli riiklik õppekava. (2014). Riigi Teataja I. [2014, november 12]. https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001
  • Salumaa, T., Talvik, M. (2003). Ajakohastatud õppemeetodid. Merlecons ja Ko OÜ.
  • Steele, J. L., Meredith, K. S., Temple, C. & Walter, S. (1998). Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks. Käsiraamatud IV–V. RWCT projekt. Omanäolise Kooli Arenduskeskus.
  • Torokoff, M. (2010). Ettevõtlikkuse ABC. [loengumaterjal]. [2010, aprill 9].