Esileht

Kuidas ma sümfooniaorkestri lõin?

15.06.2015

Lugu ilmus Tallinna Ülikooli ajakirjas nr 7, kevad 2015

Alustuseks pean ütlema, et kui minuni jõudis kogemata ühel jaanuarikuu päeval kaks aastat tagasi kiri ettepanekuga luua Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester, puudusid mul igasugused eelteadmised selle projekti edukaks elluviimiseks. 

Ei ole ma kunagi ühtegi orkestripilli õppinud ega ise orkestris mänginud. Keskmisele eestlasele kohaselt õppisin muusikakoolis klaverit (mille nüüd sootuks unustanud olen) ja laulsin  kooris. Aga jäägu see nii nagu on.

Ajaks, kui sümfooniaorkestrite liidu kiri saabus, olin viis aastat tegutsenud Tallinna  Ülikooli kooride ja rahvatantsurühma heaks ning olulisi sündmusi korraldades ikka mõelnud, et Tartu Ülikoolil on, aga meil mitte.

Õnneks oli ka rektoraat sama meelt ja asusime ideed ellu viima. Valmisid kirjad, plakatid, üleskutsed, artiklid, nimekirjad, keda kutsuda (doktorant, õppinud viiulit; üliõpilane, mängib trombooni; vilistlane, vioola) ja kes veel kedagi teab.

Sellel hetkel oli minu tutvusringkond sümfooniaorkestrisse sobilike kandidaatide osas väga piiratud, nüüd laieneb iga nädalaga nii Eestis kui ka Euroopas.

Orkestri esimene proov toimus 4. septembril 2013, esimene esinemine 18. oktoobril, teine 11. detsembril. Juba need esimesed ülesastumised pälvisid palju kiidusõnu nii ülikooli liikmetelt kui ka professionaalsetelt muusikutelt.

Edasi läks meeletu hooga. Esimene täispikk kontsert volbriõhtul, millest on praeguseks kujunenud traditsioon, esimene kontsertreis, mis viis Kaunasesse ja Riiga ning andis esimese koosmusitseerimise kogemuse nii teiste ülikoolide orkestrite kui ka tuntud solistidega: Tanel Padar, Liisi Koikson ja Luisa Värk. Ja muidugi laulupidu!

Senini võib mind kas või keset ööd äratada ja ma suudan veenvalt põhjendada, miks sümfooniaorkester ei saa mängida ilma timpaniteta. Ka need said esimesel hooajal ostetud.

2014. aasta lõpuks oli esinemisi kokku 25, mis tõid suure üllatusena Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu aastapreemia.

Ainsa täiskasvanute harrastussümfooniaorkestrina Tallinnas anname oma panuse, et ellu äratada traditsioon, mis hääbus 1960.–1970. aastatel. Mängides nii maailmaklassikat kui ka filmimuusikat ja tehes koostööd solistidega, toome sümfoonilise muusika juurde ka need, kes muidu seda millekski kaugeks või hirmutavaks peavad.

Euroopa ülikoolide sümfooniaorkestrite dirigentidega ühises lõunalauas istudes ütles kolleeg Pieter (Leuveni Ülikooli orkestri trompet ja Belgia rahvusliku orkestri PR-juht, kes korraldab vabast ajast Euroopa ülikoolide  orkestrite festivali), et kui kodus vahel küsitakse, miks ta seda teeb, siis seepärast, et näeb tühimikku ja vajadust, kuhu oma aega ja tead-
misi panustada. Selliseid inimesi on veel ja nii sünnivadki suured asjad. Nii lihtne see ongi.

Seda kõike aga ei oleks, kui poleks neid, kes tulid esimesse proovi, teise proovi, kes liitusid hiljem, kes mängivad nüüd, kes on ära käinud ja tagasi tulnud või hetkeks eemale jäänud, aga plaanivad naasta.

Selleks et orkester õhinaga toimiks, on vaja selliseid dirigente nagu Martin Sildos ja Jüri- Ruut Kangur. Silmades sära hoidmiseks on tarvis aga publikut, kes esinemise järel tuleb oma emotsioone jagama („Kui teid pole veel piisavalt kiidetud ...”).

Mina juhtusin lihtsalt olema õigel ajal õiges kohas ja taipasin kasutada ära võimalust selles
ajaloolises projektis osaleda, et kunagi aastakümnete pärast lastelastele rääkida, kuidas ma olen korraldanud meeleavaldust ja lõin sümfooniaorkestri.

Janne Jakobson