Esileht

Soveldaja Prantsusmaal veini- ja folkloorifestivalil

19.09.2016

Prantsusmaal toimus Dijonis 70. veini- ja folkloorifestival „Fêtes de la Vigne de Dijon“. Juubeli puhul olid kohale kutsutud esindusgrupid 12 eri riigist üle maailma, nende seas ka Tallinna Ülikooli rahvatantsurühm Soveldaja, keda saatsid muusikud Viljandi kultuuriakadeemiast.

Soveldaja reisikiri festivalist:

22. augusti hommikul kell 4.30 kogunesid unised, kuid elevil tantsijad ja muusikud Tallinna lennujaamas. Suundusime pagasit ära andma, kui üllatunud näoga teenindaja küsis, kas me ei teadnudki, et meie lend on tühistatud. Ootasime teadmatuses, sest SAS-i infolaud avati alles kell kuus. Saime lennujaama toidutalongid ning lõpuks suunati meid oma sihtkohta Pariisi läbi Oslo ja Kopenhaageni. Kohale jõudsime 12 tundi plaanitust hiljem.

Pariisi lennujaamas istusime festivali korraldajate saadetud bussile. Kella neljaks hommikul jõudsime oma ühikatubadesse Dijonis, et veidi magada ning juba paari tunni pärast festivalilavasid vallutada.

Enne minekut oli meil väike ärevus sees, arvestades hiljuti Euroopas toimunud sündmusi. Festivaliala valvasid aga turvamehed või lausa sõjaväepolitseinikud ning ohustatuna me end ei tundnud.

Meie grupil oli kaks giidi, kes kogu festivali vältel andsid meile infot, jagasid pidevalt vett ning aitasid lahendada muid muresid. Juba esimesel koosolekul selgus, et ka nemad ei teadnud meie ajakavast suurt midagi. Mingi üldine plaan justkui oli, aga esinemiste kava muutus pidevalt ning lõpuks oli algselt lubatud kolme esinemise asemel nädala jooksul hoopis 3–5 esinemist päevas.

Esinemisi oli nii tantsijate kui ka muusikute arvates liiga palju. Nii tiheda ajagraafiku tõttu ei saanud me ka teiste gruppide kontserte vaatama minna, millest oli väga kahju, sest kui tihti ikka Iraani, Egiptuse või Indoneesia rahvatantse näha saab. Ilm oli ka väga palav – stabiilselt 35-37 kraadi. Juba teise päeva lõpuks olid mõned valmis koju põgenema. Olime kurnatud ja pahurad osalt palavuse ja teisalt vähese uneaja tõttu. Vähemalt anti hästi ja piisavalt süüa. (Kes arvab, et prantslased söövad tigusid ja konnajalgu, siis vale puha – nad söövad hommikust õhtuni saia!)

Esinemistingimused olid olenevalt lavast seinast seina, aga üldiselt olid lavad tantsimiseks natuke liiga kitsad. Lemmikuteks osutusid kohad, kus ei olnud võimendust vaja, sest ilmselt olid helitehnikud oma rollis esimest korda ja tegid kohati palju vigu. Eriliselt jäi meelde külastuskäik vanadekodusse, kus meid väga hästi vastu võeti. Uksest sisse astudes tervitas meid rõõmus vanaproua, kes poputas meid kuidas jaksas: pakkus neljakäigulist lõunasööki ning uuris pidevalt, kuidas me end tunneme. See oli ka peaaegu ainus koht, kus oli korralik backstage ning ruum, kus riideid vahetada ja proovi teha. Leidsime koridori seinalt plakati, kus oli meie, Soveldaja noorema rühma pilt, mille kõrval ilutsesid fotod Tallinna raekojast ja Riia vanalinnast. Vanade inimeste siiras rõõm andis meile hoogu ja energiat ning lahkusime nende juurest väga heade emotsioonidega.

Kolmandal päeval, kui kõigil oli kurnatusest juba veremaik suus, saime rõõmustava uudise, et hommikupoolsed esinemised jäetakse kuumuse tõttu ära. Saime ennast esimest korda välja magada ning paari vaba tunni jooksul ka natuke linna avastada.

Meile tundus, et olime üks vähestest gruppidest, kes ei olnud professionaalsed tantsijad ja muusikud. Siiski õnnestus meil oma sõbralikkuse ja siirusega nii publiku kui korraldajate südametesse pugeda. Laval paistis selgelt välja, et armastame seda, mida teeme. Koju naasime festivali eripreemiaga.

Hoolimata sellest, et olime kõik liiga palju tantsinud, liiga vähe maganud ja ülekuumenenud, suutsime meeleolu ülal hoida. Andsime endast parima, et võimalikult vähe vinguda ja ka giide hullemast säästa. Liikusid kuulujutud, et mitu teiste gruppide giidi oli juba teisel päeval lahkunud, sest neil polnud piisavalt infot ning nende hoole all olevad esinejad ei olnud nii tiheda ajakavaga rahul. Selles osas meie giididel vist vedas, et me, eestlased, nii rahulikult ja tasakaalukalt oma rahulolematust väljendasime. Ka esimene vigastus juhtus eelviimasel päeval, mil üks tantsijatest jala välja väänas ning kiirabist karguga tagasi tuli.

Kojutulek ei möödunud just plaanikohaselt, Murphy seadus saatis meid igal sammul. Teel lennujaama olime bussiga kiirteel ummikus, siis lükati edasi meie lend Kopenhaagenisse, mis tähendas, et me ei jõudnud jätkulennule Tallinnasse. Kopenhaagenis paluti meil suunduda infolauda. Salaja lootsime, et ehk Tallinna lennuk ootas meid siiski ära, sest meid oli ju siiski 18 ning jõudsime vaid viis minutit pärast plaanitud õhkutõusu. Selle asemel saadeti meid aga Oslosse ööd veetma. Saime süüa, neli tundi magada ja uuesti süüa; varavalges läksime lennujaama, et lõpuks ometi koju pääseda. Nii lihtsalt see ei läinud. Tallinna lend tühistati ja meid saadeti tagasi Kopenhaagenisse. Sel hetkel pääses valla kogu ving ja hala, mida olime nädala jooksul endas hoidnud ning me ei uskunud enam, et üldse kunagi koju jõuame. Aga jõudsime. Ja kohvrid saime ka kõik kenasti kätte.