Esileht

Doktoritöö uuris suremust 19. sajandi Eestis

06.01.2017

6. jaanuaril kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Hannaliis Jaadla, kes uuris suremust 19. sajandi lõpu Eesti linnaühiskonnas (Tartu luteriusulise elanikkonna näitel). Doktoritöös analüüsitakse imiku-, laste- ja täiskasvanusuremuse erisusi sõltuvalt demograafilistest, sotsiaalmajanduslikest, kultuurilistest ja sanitaar-keskkondlikest teguritest.

„19. sajandi teisel poolel leidsid Euroopa riikides aset olulised muutused rahvastikuprotsessides, sh suremuse vähenemine ning rahvastiku keskmise eluea pikenemine. Nende muutuste varasemad käsitlused on keskendunud peamiselt suremustaseme ja -trendide analüüsile. Oluliselt vähem on uurimusi, mis tegelevad rahvastikurühmade vaheliste suremuserisustega,“ selgitas töö autor Hannaliis Jaadla. Ta lisas, et demograafilise ülemineku mõistmiseks on aga oluline tuvastada, milliste rahvastikurühmade hulgas eluea pikenemisele viinud uuendused kõige esimesena aset leidsid ja milles need täpsemalt seisnesid.

Doktoritöö koosneb kolmest uuringust. Esimeses analüüsitakse imikusuremust ja seda mõjutavaid tegureid. Töös vaadeldakse imikusuremuse varieeruvust rahvastikurühmades, keskendudes demograafilistele, kultuurilistele ja sotsiaalmajanduslikele teguritele. Muuhulgas selgus, et imikusuremuse tase erines rahvastikurühmiti mitmekordselt. Vastsündinu riski surra esimese eluaasta jooksul suurendasid peres juba olemas olevate laste arv ja lapse sünd väljaspool abielu. Nimelt oli vallaslaste imikusuremuse risk pea kolm korda suurem kui abielus sündinud lastel.

„Tihti peetakse elukeskkonna ja sanitaarolude, eriti puhta joogivee kättesaadavuse paranemist üheks keskseks teguriks imiku- ja laste suremuse vähenemisel Euroopas 19. sajandil ja 20. sajandi algul,“ sõnas Jaadla. Seepärast jätkati teises uurimuses imikusuremuse analüüsi, kuid huvikeskmes oli veevarustuse ja sanitaartingimuste mõju, mille kohta on tänu hügieeniprofessor Körberi kunagistele ettevõtmistele säilinud rahvusvahelises mõõtkavas ainulaadne teave. „Leibkondade tarbevee allikas osutus 19. sajandi Tartus pretsedenditult tugevaimaks riskiteguriks, kuid vastsündinu riski surra esimese eluaasta jooksul suurendasid ka teised sanitaartingimustega seotud tegurid. See võimaldab järeldada, et saastunud looduslikest veekogudest veevõtu loobumisel võis olla märkimisväärne suremust alandav toime juba aastakümneid enne veevarustus- ja puhastussüsteemide rajamist,“ märkis Jaadla.

Kolmas uurimus käsitles laste- ja täiskasvanusuremuse sotsiaalmajanduslikke ja rahvuserisusi. Huvitavaks leiuks võib pidada kõrgema haridustasemega seotud suremuseelise puudumist meestel, mis on ilmselt põhjustatud meeste ja naiste lahknevast tervisekäitumisest. Vastupidiselt ootusele ei osutunud baltisakslaste suremus eestlaste omast madalamaks.

Tegemist on Eestis esimese põhjalikuma uurimusega, mis käsitleb demograafilise ülemineku perioodi rahvastikuprotsesse (suremust) isikupõhiselt ning kasutab analüüsil lingitud loendus-sündmusandmeid. Töö tulemused aitavad paremini mõista Eesti rahvastiku suremusarengut epidemioloogilise ülemineku varases staadiumis.

Doktoritöö kaitsmine toimus 6. jaanuaril. Töö pealkiri on "Mortality in the Lutheran population of Tartu at the end of the 19th century" ning selle juhendajad TLÜ juhtivteadur Allan Puur ja vanemteadur Martin Klesment. Oponendid on Norra Arktika Ülikooli professor Gunnar Thorvaldsen ja Cambridge'i Ülikooli lektor Alice Reid. Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA

Lisainfo:

Kerli Onno