Esileht

1 Minuti Loeng - Kuidas saab eluloost ajalugu? (Elmar Gams)

26.06.2017

Meie peamised ajalooteadmised pärinevad ajalooraamatutest, filmidest ja muuseumidest, mis kõik tunduvad palju usaldusväärsemad kui näiteks vanaema mälestused. Kes ikka viitsib neid päevast päeva kuulata? Neist mööda vaatamine oleks aga lühinägelik, leiab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi ajaloo magistrant Elmar Gams.

Vanaema, nagu iga inimene, on narratiivne olend. See tähendab, et me suudame mõista maailma ja meiega toimuvat vaid loo kaudu, kui paneme ritta sündmused ja faktid, otsides neile tähenduslikke põhjusi ja tagajärgi. Igaühel meist on oma isiklik lugu, mis leiab aset suurema ajaloo kontekstis ehk samal ajal koos suurte lahingute, majandusõitsengute ja -languste, riikide tekke ja hääbumisega. Just meie isiklikes lugudes peitub ajaloo inimlik mõõde: tunded ja mõtted, lootus ja armastus, rõõmud ja valud.

Ajalookäsitlus, mis põhineb eranditult kirjalike tõendite (nt ametlikud dokumendid) uurimisel, võib viia olukorrani, kus ajalugu piirdubki vaid elutute numbrite ja aastaarvudega. Kahjuks hakkab paljudel selline ettekujutus ajalooteadusest tekkima juba koolis, kui ajalootundides pööratakse rohkem tähelepanu poliitilistele keerdkäikudele kui sellele, mis on olnud nende tagajärjed üksikisiku tasandil.

Isiklikud mälestused rikastavad suurema ajaloo konteksti oma keerukuse ja vasturääkivustega. Kogu selle vahetu kogemuse teadmine on kindlasti hoiatus meile kõigile, kui juhtume kergekäeliselt otsuseid langetama.

Suuline ajalugu on ajaloo valdkond, mis tegelebki inimeste isiklike lugude kogumise ja analüüsimisega. Mälestused aitavad täiendada meie arusaama minevikust, kuidamal ajal on väga oluline meeles pidada, et isiklik lugu pole autonoomne ja muutmatu. Inimesele on omane asju unustada, korrastada neid vastavalt muutuvatele tõekspidamistele, omistada endale teistega aset leidnud sündmusi. Need muutused võivad juhtuda ka endale aru andmata. Seega peamised suulise ajaloo uurimisküsimused võivad kõlada nii: "Mida, miks ja kuidas me asju mäletame?"

Mitmed Tallinna ülikooli ajaloo-, kasvatusteaduste ning Balti filmi- ja meediakooli tudengid ja õppejõud löövad kaasa projektis Kogu Me Lugu, mille algatas sihtasutus Unitas 2013. aastal. Sellel on kaks peamist eesmärki.

Üks neist on teha videointervjuusid inimestega ja nende järeltulijatega, kes on kannatanud nõukogude ja saksa okupatsioonide all, nende režiimide eest Eestist põgenenud või nende tegevuse tulemusena Eestisse sattunud. Teine eesmärk on nende videote põhjal luua ajaloo- ja inimõigustealased õppematerjalid, millega iga kooliõpetaja ja noorsootöötaja saaks avardada noorte maailmavaadet, panna neid mõtlema oma tegude võimalike tagajärgedele ja näidata iga inimelu väärtust.

Nelja aasta jooksul on tehtud üle 140 intervjuu Eestis, USAs ja Soomes. Kui inimesed meenutavad küüditamisi, nälga, lähedaste kaotamist, igapäevaseid vapustusi, siis on väga oluline näha emotsioone, mis need mälestused toovad endaga kaasa. Kõnes ja žestidega on inimene võimeline kirjeldama ammu kadunud lõhnu, kustunud värve ja kaua vaikinud tundeid – kõike seda ja sellisel viisil, mida ükski tekst ei suuda teha. See kõik loob intiimse silla meie ja mineviku vahel.