Esileht

Teadlane teab: Milline on akadeemia roll ühiskonnas? (György Schöpflin)

05.12.2017

Kunagi ammu, 20. sajandi keskpaigas, oli ülikooli roll päris hästi paigas. Ülikooli eesmärk oli taastoota eliiti ning edendada teadmisi. Need kaks eesmärki ei ole samad ja võivad isegi omavahel konfliktis olla. Eks ju mõnda teadmise vormi, eriti sellist, mis seab eliidi olemuse küsimärgi alla, peetakse väsitavaks või ohtlikuks – vähemalt eliidi poolt. Teadmiste edendamine on, teadagi, valgustusaegne pärand. Minu vana (ja vanem) kolleeg Ernest Gellner pidas seda „kognitiivseks kasvuks“.

Kognitiivne kasv on suuresti sama kui Wilhelm von Humboldti kaks sajandit tagasi püstitatud ideaal, mille järgi peaks ülikool olema kõikehõlmava õppimise keskus. Töötasime Gellneriga aastaid tagasi koos Londoni Majanduskoolis (LSE), mille moto oli rerum cognoscere causas – teada asjade põhjuseid.

Samas kui me vaatame Euroopa ülikoolide ajalugu, näeme, et õpitava hulgas on ka palju rakenduslikku – näiteks meditsiin ja õigusteadused kuuluvad siia alla. On ju Euroopa vanim, Bologna ülikool (asutatud 1088) alustanud õigusteaduste õpetamisega.

Tänapäeval on ülikooli rolli, rakendusharidusliku mudeli ja teadmiste edendamise ümber palju pingeid. Üks põhjus selles osas on ülikoolihariduse hüppeline kasv. Kui ma astusin Glasgow’ ülikooli 1950ndatel, valis sama tee umbes seitse protsenti keskkoolilõpetajatest. Inglismaal on see suhtarv tõusnud tänaseks 50 lähedale. Enam ei loe ka suurus. Näib, et kui pool rahvastikust astub ülikooli, on selle eesmärk rohkem kui lasta eliidil end taastoota ning luua ruumi kriitkale. Ülikooliharidusest on saanud eeldus mobiilsusele ning isiku staatusele maailmas. Aga kas see inimhulk on ülikooli kriitilise funktsiooni lämmatanud?

Lisaks tõuseb ilmselgelt ka maksumuse küsimus. Kes tasub selle jätkuvalt kasvava haridusasutuse kulud? Me räägime nii tudengitest, akadeemikutest kui tugitöötajatest. Kui vaid seitse protsenti noori läks ülikooli, suutis riik – ehk siis maksumaksja – selle kinni maksta. Tänaseks on olukord suuresti muutunud. Tulemusena näeme, kui tegemist pole rikaste vanematega, võlgades tudengeid, mis omakorda õõnestab hariduse ligipääsetavuse egalitaarset ideaali. Samal ajal on akadeemikute palgad allpool arvestust ning kõrgharidussektor on poliitiliselt võimetu olukorda muutma. Sellele dilemmale ei ole lihtsaid lahendusi.

Massilise ülikooliharidusega kaasneb ka küsimus, kas kõik, kes ülikoolis õpivad, sellest ka kasu saavad? Arvatakse, et mõnikord võib see vastus olla ka ’ei’. Järjest kasvav väljakukkujate protsent kipub seda väidet tõestama. Ei ole ka kindel, et tööturul on vaja nii palju ülikooliharidusega töötajaid. Ekstreemsematel juhtudel kuuleme lugusid sellest, kuidas ülikooliharidusega inimesed töötavad poes abijõuna. Sellises olukorras on tulemus vaid pettumus ja ressursi raiskamine.

Teisipidi tekib massilise kõrgharidusega ka staatuse küsimus ühiskonnas. Kas need, kes ei ole ülikoolis käinud, on madalamad kui kõrgelt haritud? Vaevalt. See käiks võrdse kodanikkonna printsiipide vastu. Samas on staatuse küsimus pidevalt õhus, seda võimendavad meie kultuur, ühiskond ja poliitika – paremradikaalseete liikumiste tõus käib koos staatuste ebavõrdsustega, olgu nad tõelised või ette kujutatud. Miski ei illustreeri seda väidet paremini kui Hillary Clintoni iseloomustus osade oma valijate kohta: „korvitäis haletsusväärseid“.

Üks pingekoldeid on seotud ka rahastamisega, eriti väga kulukates niinimetatud kõvades teadustes. Teaduslike ideaalideni ei ole võimalik jätkusuutlikult jõuda ilma koguka investeeringuta, seega kasusaajad (nt tööstussektor) toetavad uurimist. Aga kas see mõjub aatelisele puhtusele? Mingites harudes kindlasti, aga teistes jällegi pea üldse mitte. USA sõjaväe tugi tehnikauuringutele tõi meieni näiteks Interneti. Samal ajal on sellise mudeli osas tihti kõhklusi – kriitikud lähtuvad vanasõnast „kes maksab orkestri eest, tellib ka muusika“.

Sellegipoolest on kognitiivse kasvu mudel kaugel suremisest, isegi kui sellele survet avaldada. Minu uurimisvaldkonnas sotsiaalteadustes on selgelt näha arusaama kasvu just sotsiaalsete protsesside osas viimase poolsajandi jooksul. Kui me vähegi proovime, saame palju paremini aru kuidas ja miks toimuvad muutused. Kuid et see süsteem töötaks ja ühiskonnas heakskiidu leiaks, peavad valdkonnas töötajad olema valmis lisaks kritiseerimisele ka kriitikat vastu võtma. Vastasel juhul lõpetame külmunud teadmistega ning sellest pole kellelegi kasu. Sestap on asjades põhjuste otsimine ülikooli keskne ülesanne tänapäeval sama palju kui Humboldti ajal.