Esileht

Kiri Akadeemilise Raamatukogu lugejale: Laenuga kaasneb kohustus

23.03.2018

Viimasel ajal on päevakorda tõusnud veidi üllatav temaatika – raamatukogu lugejad ei mõista, et raamatute laenutamine on laenamine koos kohustuste ja vastutusega. Teisest küljest puutume igapäevaselt kokku kadunud raamatutega, mida kasutajad lugemissaalidest lihtsalt kaasa võtavad... ilma laenutust registreerimata.

Raamatukogude, sh meie raamatukogu, ülesanneteks on raamatute ja muude teavikute kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine. Me ostame tuhandete eurode eest raamatuid, kanname kataloogi ning pakume võimalust neid koju laenutada või vähemalt kasutada koha peal. Meie lugemissaalidest ja hoidlatest võib leida rohkelt raamatuid, mida on Eestis vaid üks või kaks. Kas oled mõelnud, et meie raamatukogu kasutajad on otseselt privilegeeritud – nad saavad paberkandjal lugeda meie maal lausa haruldasi teoseid?

Ka raamatute koju laenutamine on privileeg. Paljudest maailma raamatukogudest ei saa nii suures koguses teavikuid koju kaasa viia, üliõpilased ja teadurid istuvad seetõttu tundide viisi raamatukogus. Raamatute laenutamine on laenamine ehk laenuks võtmine: lugejale antakse raamatukogu vara ajutiseks kasutuseks. Kust küll on sealjuures tekkinud lugejatel arusaam, et laenu tähtajad ja viivised on mõeldud vaid nende kiusamiseks ning hoopis nemad omavad raamatuid, kui nad on selle koju viinud? Pangast laenu võttes suhtutakse asjasse aga palju tõsisemalt, kardetakse karme karistusi ning rahatrahve.

Laenajal on kohustus olla kursis laenu tingimustega, sealjuures olla kindel, et tal ei esine laenuandja ees ükskõik millist võlgnevust. Raamatukogu on alati andnud endast maksimumi lugejate informeerimiseks, kuid just lugeja ülesanne on jälgida tagastamistähtaegu ning võimalike trahvide olemasolu. Paneb tõepoolest mõtlema, kas oleme ehk oma lugejatele olnud liiga leebed ja mõistvad?

Teine äärmiselt suur murekoht meie jaoks on raamatute varastamine. See on karm sõna, kuid teistmoodi ei ole seda võimalik väljendada. Kuidas saakski teisiti seletada tegevust, kui kasutaja jalutab raamatukokku sisse, võtab lugemissaali riiulilt raamatu ja jalutab sellega lihtsalt raamatukogust välja kasutades tagauksi ja varuväljapääse. Raamatuga kõnnitakse välja ustest, kus on suured sildid „läbikäik keelatud“, lukustatud väljapääsud keeratakse lukust lahti, oleme leidnud ka aknast välja visatud raamatuid. Tundub naljakas, kuid meie jaoks see enam naljakas ei ole. Kust on tulnud arusaam, et kui õppejõud ütleb lause „mine võta raamatukogust raamat“, siis võibki raamatu lihtsalt kaasa võtta ilma laenutust registreerimata?

Oleme enda poolt loonud kõik võimalused, et kasutajal oleks lihtne nii lugejaks registreeruda kui ka laenutatud raamatute tähtaegu ja viiviseid vaadata. E-kataloogi ESTER kaudu saab seda kõike teha tasuta ja ükskõik kus olles, ei pea isegi raamatukokku tulema. Küsimuste korral saab meile kirjutada, lisaks oleme alati vaid ühe telefonikõne kaugusel. Mitte just kõik raamatukogud ei paku võimalust laenutada korraga kuni 20 teavikut, millest enamusel on kuuajased tähtajad. Oleme kurvad, et vaatamata meie pingutustele ei oska lugejad seda siiski hinnata.

Tuleme lugejatele vastu igast küljest, kuid üha rohkem hakkab tunduma, et meie heatahtlikkust kuritarvitatakse. See kirjutis võib kohati tunduda liialt emotsionaalne, kuid just sellised negatiivsed tunded on hakanud tekkima peale mitmed süüdistusi ja üleolevat käitumist. Kuigi eestlaslikult mäletatakse pigem just halbu tundeid, siis kõigi toredate ja rõõmsate lugejate kõrval on negatiivset õnneks väga vähe... siiski aga piisavalt, et panna sellist teksti kirjutama.