Esileht

Teadlane teab: Kas muinaseestlased tundsid kirja? (Marika Mägi)

16.04.2018

Miks muinaseestlased ei tundnud kirja? Või ikkagi tundsid? Kuidas tehti muinasajal märkmeid?

Eestist pole seni leitud ühtegi arheoloogilist leidu, millel oleks säilinud muinaseesti kiri. Seetõttu arvatakse tavaliselt, et eestlased kirja ei tundnud.

Kindel on see, et valdav enamik muinasaja inimestest olid kirjaoskamatud. Päriselt ei saa aga sugugi välistada, et üksikuid kirjaoskajaid leidus siiski ka Eestis juba enne ristiusustamist. Kui kirjutati kasetohule või puidule, on sellise kirja säilimisvõimalused üliväikesed, seda enam, et taolisi kirju pidi juba nende kirjutamisajal olema vaid loetud hulk.

Arheoloogiliselt viitavad kirja tundmise võimalusele muinasaja lõpust pärinevad metallist teravikud, mida nimetatakse stilusteks. Hoopis rohkemal määral on stiluseid teada keskajast, mil neid kasutati vahatahvlile või kasetohule kirjutamiseks, näiteks koolides kirjutamist õppides või ladudes kaupade üle arvestust pidades. Sarnaste leidude esinemine muinasaja kontekstis viitab võimalusele, et mingit kirja muinaseestlased siiski tunda võisid.

Tõestusmaterjali kirja olemasolust muinasajal on nii Eesti lääne- kui ka idapoolsete naabrite juurest. Skandinaavias võeti ruunikiri kasutusele juba 3. sajandil. Eriti Ranniku-Eestis ja saartel, kus sidemed Skandinaaviaga olid tihedad, on väga tõenäoline, et ruunides osati kirjutada ka siinmail. Hilisemast ajaloost on teada näiteks sirvilauad – ruunidel põhinevad, puulauakeste peale kantud kalendrid – või peremärgid, mis samuti kujutasid endist ruune.

Päris muinasaja lõpus leidus Eestis inimesi, kes olid õppinud mõnes kristlikus kloostris. Mõned neist võisid osata lugeda ja kirjutada ladina tähestikus.

Idapoolne Eesti oli muinasaja lõpus kultuuriliselt seotud tänapäeva Loode-Venemaal elanud läänemeresoomlastega. Keskaegsest Novgorodist on sealt teada suur kogum kasetohuribasid, millel olev kiri on vanas slaavi tähestikus. Selliste kirjade hulgas on loetelusid, võlanõudeid ja muud ametlikku, aga ka igapäevaseid üksteisele lähetatud teateid, sajatusi ja armastuskirju. Need osutavad, et üsna paljud inimesed selles omaaegses kaubalinnas ikkagi oskasid kirjutada.

Mõniteist Novgorodi kasetohukirja on küll märgitud üles slaavi tähestikuga, aga mingis läänemeresoome keeles. Enamik neist pärinevad 14. sajandist, kuid vanimad juba 11. sajandi lõpust. Kui Novgorodis elavatest läänemeresoomlastest osa valdas kirjakunsti, võib arvata, et seda tunti ka laiemalt, kaasa arvatud praeguse Eesti alal.

Nii ruunides kui ka slaavi ja võib-olla ladina tähestikus märgiti üles eeskätt sedalaadi teavet, mida muidu võis olla raske meeles pidada - näiteks võlgu või kaubakoguseid. Üldjuhul aga usaldasid muinasaja inimesed oma mälu hoopis enam, kui tänapäeval. Laulud, legendid ja isegi seadused anti edasi suulisel kujul, nii et leidus terve hulk inimesi, kes õppis need lihtsalt pähe. Pikemaid tekste hakati üles kirjutama alles keskajal.

Suurem osa viimaste kümnendite uurimistöid muinasaja lõpu ja keskaegse Eesti kohta on kirjutatud Tallinna Ülikoolis. Arheoloogiaõpetus TLÜ-s on olnud seotud nii ajalooga kui ka kultuurantropoloogiaga. See tähendab, et keskendutakse mitte üksnes loodusteaduslikele meetoditele (mis on TLÜ arheoloogia teaduskogu all samuti üsna hästi esindatud), vaid püütakse interpreteerida muistseid ühiskondi teistest sarnases olukorras olnud ühiskondadest lähtuvalt.