Esileht - Ühiskonnateaduste instituut

Kas riigipidamine on võimalik ilma ulatusliku sisserändeta?

10.01.2018

Detsembri teisel nädalal (13. detsembril 2017) oli ETV saate „Suud puhtaks“ teemaks välistööjõu Eestisse toomine ja sellega seotud rändepoliitika valikud. Urmas Vaino oskuslikult juhitud arutelu tõi esile ühelt poolt sisserände hoogustamise pooltargumendid ning teisalt välistööjõu kaasamisega seotud probleemid. Saates kõlanud seisukohad olid enamasti esitatud koos põhjendustega, mis muutis debati sisukaks ja ärgitas kaasa mõtlema. Ühe väite kohaselt polevat iseseisva riigi pidamine Eestis ilma ulatusliku sisserändeta peatselt enam mõeldav. Et saates viidati korduvalt rahvastikuprognoosidele, siis on järgnevas selgitatud, mil määral nende tulemused sellisele seisukohale tuge pakuvad.   

On tõsi, et praktiliselt kõik rahvastikuprognoosid ennustavad Eestile, nagu paljudele teistele Euroopa riikidele, tööealiste arvu vähenemist. Eesti puhul on selle vahetuks põhjuseks 1990. aastatel aset leidnud kiire üleminek hilisemale pereloomele ja madalamale sündimusele, mille tõttu tööikka jõudvad aastakäigud on praegu oluliselt väiksemad kui tööeast lahkuvad põlvkonnad. Disproportsioon aastakäikude suuruses ilmutas ennast esmakordselt käimasoleva kümnendi algul, kui iseseisvuse taastamise järel sündinud esimesed põlvkonnad täisikka jõudsid. Kõnealune disproportsioon ei ole paraku lühiajaline, vaid kestab 21. sajandi keskpaigani, mil viimased, 1980. aastatel sündinud suured aastakäigud pensioniikka jõuavad.    

Tänavuse Eesti inimarengu aruande (EIA) tarbeks koostatud demograafilisest prognoosist nähtub, et tööealise rahvastiku vähenemist ei suudaks peatada ka igal aastal paari tuhande inimeseni ulatuv sisserände ülekaal ja sündimuse järkjärguline tõus. Kahanemistrendi murdmiseks rände abil peaks positiivne rändesaldo olema mitu korda suurem, umbes samas suurusjärgus nagu okupatsiooniaastatel.
     
Majanduslikust seisukohast ei peaks rahvaarvu ja töökäte vähenemine siiski ühiskonna kestlikkust ohustama. Riikidevahelised võrdlused näitavad, et väiksema rahvaarvuga riikidel ei lähe per capita jõukuse ega majanduskasvu kiiruse mõttes sugugi kehvemini kui suurematel. Sellise järelduseni on jõutud nii üleilmsetes võrdlustes kui tööstuslikult arenenud riike eraldi vaadeldes. Sellega haakub ka iseseisvuse taastanud Eesti kogemus: rahvaarvu kahanemine veerand miljoni inimese võrra ja sellega kaasenud töötajate hulga vähenemine ligi 150 tuhande võrra pole tootlikkuse suurenemist ega elatustaseme märgatavat paranemist takistanud. Miks peaks samas või väiksemas mahus toimuv kahanemine järgnevatel kümnenditel ühiskonna majandusliku toimetuleku või koguni riigipidamise võimalikkuse küsimärgi alla seadma?
    
Töökäte arvu ja rahvaarvu kahanemise kõrval on Eestit lähikümnenditel mõjutavaks teiseks suureks demograafiliseks muutuseks rahvastiku jätkuv vananemine. Vanuserühmade proportsiooni teisenemine (laste osatähtsuse vähenemine ja eakate osatähtsuse suurenemine) on ühiskondade nüüdisajastumise üks kaasnähtusi, millele negatiivse üldtähenduse omistamisest tuleks hoiduda. Eesti puhul ulatub rahvastikuvananemise algus 19. sajandi lõpukümnenditesse. Teise maailmasõja eelõhtuks oli eakate suhtarv Eestis võrreldes pool sajandit varasema ajaga enam kui kahekordistunud. Varase demograafilise nüüdisajastumise ning suremuse ja sündimuse sünkroonse vähenemise tõttu kuulus Eesti rahvastikuvananemise poolest sõjaeelse Euroopa juhtriikide hulka.  

EIA prognoosi erinevate variantide kõrvutamisest selgub, et ligi 190 tuhande uue sisserändaja saabumine suurendaks tööealiste suhtarvu rahvastikus vaid ühe protsendi võrra võrreldes variantidega, mis eeldavad rändevoogude tasakaalu. Ulatusliku sisserände pooldajate jaoks kerkib siit küsimus, kas sedavõrd väike erinevus kaalub üles need jõupingutused, mida ühiskond sellise hulga sisserändajate lõimimiseks peab tegema. Vastuse otsimisel tuleks silmas pidada ka seda, et enamikus Euroopas riikides on sisserändajate töötusmäärad keskeltläbi 50% võrra kõrgemad kui riigis sündinutel. Sisserännanute hõivemäärade arvestamisel võib rände väike positiivne mõjuefekt tööealiste suhtarvule sootuks kaduda.
    
Saadud tulemus võib tunduda üllatav, sest rändes osalejate hulgas annavad tooni noored, 20–30-aastased inimesed. Miks noorte inimeste juurdevool vanuskoostisele  tugevamat mõju ei avalda? Põhjus on lihtne ja seisneb selles, et ka riiki saabunud sisserändajad saavad iga aastaga vanemaks. Rände rahvastikku noorendav toime on seetõttu ajutine, parimal juhul jätkub seda kolmeks-neljaks kümnendiks, kuni esimeste suurte rändelainetega saabunud hakkavad oma väljateenitud pensioniõigust realiseerima. Rände piiratud võimet rahvastikku noorendada kinnitab muuhulgas ka kogurahvastiku ja sisserännanute keskmise vanuse võrdlus: 2015. aastal oli Euroopa riikidesse saabunud 73 miljoni sisserännanu mediaanvanus (43 aastat) suurem kui kontinendi kogurahvastikul (42 aastat). Püsiva noorendava mõju saavutamiseks peaks sisserändajate arv aastast-aastasse kasvama, et uute tulijate järjest suurenev arv kaaluks üles varem saabunute vananemise. Sellist olukorda võib võrrelda püramiidskeemiga, nagu näitas ÜRO rahvastikuosakonna poolt tehtud asendusrände analüüs. 
    
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et rahvastikuprognooside tulemused ei anna põhjust väita nagu oleks ulatuslikule sisserändele panustamine jätkusuutlik. Eesti ees seisvate demograafiliste väljakutsetega eduka toimetuleku strateegia peab olema märgatavalt mitmekesisem. See hõlmab pikema tööelu eelduseks olevat tervisesäilitamist, kvaliteetset haridust, elukestvat õppimist, järjekindlat panustamist perepoliitikasse ning ühiskonna lapse- ja peresõbralikkuse edasist suurendamist. EIA rahvastikuprognoosi variantide võrdlus näitab, et üks osa lahendusest peaks kindlasti olema lõhe vähendamine soovitud ja tegeliku laste arvu vahel. Erinevalt rändest võimaldab sündimuse suurenemine jõuda nii majanduslikus kui demograafilises mõttes kestlikuma rahvastikukoostiseni. Rahvastikumuutustega edukas toimetulek eeldab ka tootlikkuse suurendamist, milleta on mõeldamatu nii elatustaseme tõus kui hariduse, kultuuri, teaduse, riigikaitse ning sotsiaalprogrammide senisest parem rahastamine. Tööjõu vähenemise mehhaanilist kompenseerimist rände abil ei eesmärgista tänapäeval ükski Euroopa riik. Rändepoliitikas võib selle asemel täheldada järjest kasvavat soovi valida „sobivamaid“ sisserändajaid: riigid võistlevad varasemast rohkem ja teadlikumalt selle nimel, et meelitada enda juurde andekamaid inimesi. See nõuab ka Eesti rändepoliitikas rõhuasetuse muutust sisserändajate kvantiteedilt kvaliteedile.

Teksti autor on ühiskonnateaduste instituudi Eesti demograafia keskuse juhtivteadur Allan Puur. 

Loe täispikka teksti Eesti Demograafia blogist.