M. Lott , A. Möldre
Esimese Maailmasõja järel tekkis maailma kaardile rida väikeriike, mille hulka kuulusid ka Vene impeeriumist eraldunud Poola, Soome, Leedu, Läti ja Eesti. Vaatamata majandusliku ja kultuuritaseme erinevustele sai kõigile neile omaseks rahvusliku kultuuri, sealhulgas kirjanduse ja kirjastamise kiire progress. Kahe sõja vahel ületati kultuuriline mahajäämus arenenud riikidest ja jõuti paljude raamatuala arengut iseloomustavate näitajate, näiteks nimetuste arvu poolest ühe miljoni elaniku kohta kõrgelt tsiviliseeritud kauaste raamatutraditsioonidega maade tasemele.
Eesti raamatuala arenes aastatel 1918-1940 väga jõudsalt, eriti oluline muutus toimus trükiste sisus ja tüüpides. Esmakordselt algas keskkoolide ja ülikoolide õpikute kirjastamine eesti keeles, entsüklopeediate, teatmike, erialaajakirjade avaldamine. Raamatutoodang lähenes seega arenenud riikidele ka struktuurilt, milleks lõi eeldused väikeriigi vajadustele vastav kirjastusüsteem ja riigi toetus tähtsamatele väljaannetele.
1920ndate-1930ndate aastate Eesti raamatuturu peamiseks probleemiks olid trükiste väikesed trükiarvud ja nende aeglane ringlus, sest turu piiratuse tõttu kippus see ruttu üleküllastuma. Paljud pärast iseseisvumist 1918.a. loodud ettevõtted jõudsid kriisi juba 1922.aasta lõpul. See muutis kirjastamise majanduslikult väga riskantseks - 53st 1924.aastal tegutsenud kirjastusest oli 1934.aastal alles vaid kümme. Tsaari-Venemaa koosseisus vabaduse eest võideldes nähti kirjastamises osa iseseisvusvõitlusest, mida kõik patriootlikult meelestatud eestlased moraalselt ja materiaalselt toetasid.
Iseseisvas riigis koheldi kirjastusi aga nagu teisigi ettevõtteid ning eeldati, et nad omal käel toime tulevad. Siiski oli peagi selge, et teaduslik raamat, erialakirjandus, ülikooliõpikud, osa ilukirjandust, poeesia, lühiproosa ei saa ilmuda ilma ühiskonna toetuseta. Esialgu püüti nende väljaandetüüpide kirjastamist toetada pikaajalise madalaprotsendilise laenuga riigieelarvest, ent nende ebareeglipärane eraldamine ja firmade sagedased pankrotid sundisid otsima efektiivsemaid toetusvorme.
Raamatukirjastamise abistamiseks organiseeriti 1920ndate lõpul - 1930ndate algul rida fonde, mida osaliselt finantseeriti riigi, osaliselt liikmemaksude kaudu. Kõige olulisemat rolli mängis 1925.aastal asutatud Kultuurkapital, mille peamiseks sissetulekuallikaks oli 2,5 protsendiline alkoholiaktsiis, samuti trahvisummadest, annetustest ja pärandustest laekuv tulu. Kirjastamise tarbeks eraldati umbes 20 protsenti fondi igaaastasest tulust. 1928.aasta kapitali kirjastustoetusi arutades jõuti järeldusele, et kahjumitandvate trükiste väljaandmiseks määratud toetusi on otstarbekas suunata mitte kirjastustele vaid akadeemilistele ja erialaseltsidele. See võimaldas ka käsikirjade professionaalset hindamist ja takistas nõrkade tekstide avaldamist.
Seltsid omandasid sellega erialakirjastuste koha, mille loomine turu piiratuse tõttu vähe perspektiivi omas. Raamatute väljaandmine oli neile küll kõrvaltegevuseks, ent mõned seltsid ilmutasid antud valdkonna vastu sügavat huvi. Nende hulka kuulub näiteks Eesti Kirjanduse Selts, Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Eesti Keele Selts, Akadeemiline Kirjanduse Selts, Õpetatud Eesti Selts, Õpetajate Selts jt. Seltside ja ühingute osa kirjastamises oli aastatel 1918-1923 42 protsenti kogutoodangust ja 1937 -1939.aastal juba 56, 4 protsenti.
Kirjastuste osa kahanes samal ajal 54 protsendilt 39,3 protsendile. Kirjastusi oli kõige rohkearvulisemalt vahetult pärast iseseisvumist, mil nende tegutsemist soosis sõja tagajärjel tühjaks jäänud raamatuturg ja ühiskondliku olukorra muutustest tingitud nõudlus uut tüüpi väljannetele. Alates 1922.aastast aga tekkisid juba raskused raamatute turustamisega. Paljud ettevõtted tegutsesid vaid lühikest aega. Edukamateks osutusid juba tsaariajal loodud Tallinna Eesti Kirjastusühisus, kirjastused "Postimees" ja "Noor-Eesti". Uuematest kujunes suurimaks ettevõtteks kirjastus "Loodus", mis andis välja universaalset toodangut laiale lugejate ringile.