Aivar Tõnso
Essee
Eesti kuulub väikeste riikide hulka. Sellest tuleneb pidev mure oma tuleviku pärast - kas suudetakse suurte ja tugevate riikide poliitiliste ja majanduslike huvide keeristes end säilitada ja mingil moel õigustada. Sama probleem oli aktuaalne ka rahvuslikul ärkamisajal, kui oli selgelt näha, et väikese rahvana on võimatu saavutada midagi erilist poliitilises ja majanduslikus mõttes. Sellest lähtuvalt kujunes alternatiivina välja Jakob Hurda poolt sõnastatuna nn. eestlaste kategooriline imperatiiv - tuleb saada suureks vaimujõu poolest.
Tänapäeval on kujunemas analoogiline müüt infoühiskonda pürgimise näol. Selle üheks reaalseks väljenduseks on koolide arvutiseerimise suurprojekt - tiigrihüpe. Tiigrihüppest on räägitud ühelt poolt kui müüdist, millel puudub tegelik alus, kuid teiselt poolt ka kui eestlaste edevuse sündroomi järjekordsest avaldumisvormist, mille taga on soov taas kord näidata maailmale, milleks väike Eesti võimeline on. Nõukogude Liidu lagunemisele suudeti algtõuge anda, majanduse areng on käivitatud, nüüd oleks järjekordselt põhjus endiste sotsialistliku leeri maade hulgast esiletõstmiseks.
Kahtlemata on aga kõik projektid ja ideed, mis püüavad arenenud maailma suundumusi järgida, oodatud, kui neist on ka mingit silmaga nähtavat kasu. Hetkel ongi märgata tiigrihüppe projekti üha konkreetsemate joonte väljakujunemist. Projekti esimesel etapil 1997-1999 kavatsetakse varustada Eesti koolid arvutitega nii, et iga 10-20 õpilase kohta oleks üks Interneti ühendusega arvuti. Lisaks sellele on kavas Eesti teaduse ja hariduse andmesidevõrgu (EE Net) arendamine tänapäevasele tasemele; põhjaliku arvutioskuse andmine 1000le õpetajale ja 3000le vanema astme õpilasele, kes saaksid abiõpetaja ettevalmistuse; elementaararvuti-teadmiste andmine 9000le õpetajale; rahvusvaheliselt levitatavate multimeedia õppe-programmide väljatöötamine eesti keelest, kultuurist ja ajaloost; arvutivõrgu ehitamine kõigisse maakonnakeskustesse; eestikeelse õpitarkvara loomine; arvutialaste seaduste väljatöötamine jne. Positiivseks küljeks tiigrihüppe projektis on õpetajate koolituse seadmine kõige tähtsamale kohale. See on tegelikult juba käivitunud, aga vastavasisuline uus koolireform esialgu puudub. Ka ei ole valitsus väga kergekäeliselt projekti teostamiseks nõus raha välja andma, mille tõttu projekti tulemused võivad kujuneda kavandatust tagasihoidlikumateks.
Kuid kas tiigrihüppe ja teiste analoogiliste projektide teostumisel saab ikkagi rääkida infoühiskonda jõudmisest. Selleks on ilmselt vajalikud hoopiski põhjalikumad muudatused ühiskonnas tervikuna.
Infoühiskonna väljakujunemiseks oleks vaja kindlaid baasstruktuure, mis Eestis üleminekuperioodi tõttu on väga raskes seisundis. Kui ühiskonna arengu erinevatest lainetest rääkides eristatakse agraarühiskonda ja industriaalühiskonda, kui arenenud riikides juba läbitud etappe ning infoühiskonda, kui uut õige pea saabuvat etappi, siis ei tohiks seda tõlgendada niiviisi, et põllumajandus ja tööstus jäetakse sinnapaika ning tegelema asutakse vaid informatsiooniliste struktuuride rajamisega. Info kujunemine omaette ressursiks on ikkagi ühiskonna arengu loomulikuks tagajärjeks, mitte eesmärgiks omaette. Seepärast tuleks koostöö erinevate valdkondade vahel igas mõttes kasuks. Jutt saab esialgu ikkagi käia eeltingimuste loomisest infoühiskonda teele asumise tarvis. Rääkida võib ju küll, et igale kodule oma arvuti koos võrguühendusega. Samal ajal pole nii mõneski kohas veel korralikku telefoniühendust. Elekter vist siiski on suuremalt jaolt olemas, aga aeg ajalt kaob ka see ära.
Kuna ikkagi mõistetakse, et nii ruttu, kui tahetakse, edasi ei pääse, siis ollakse kiirustades nõus ka väga suure riskiprotsendiga lahenduste peale välja minema. Selge on see, et ilma riskita ei olegi võimalik edasi liikuda, aga iga lahendus eeldaks ikkagi põhjalikku analüüsi enne otsustamist ja arusaamist sellest, kuhu tahetakse välja jõuda ja millised eesmärgid on üldse võimalikud kohalikku eripära arvestades. Nende ohtlike lahenduste all võiks just silmas pidada niisugust välist abi, mis viiks Eestile oluliste struktuuride kontrolli riigist välja. Raudteevõrgu ja energiastruktuuride mahamüümisega samaväärselt ohtlikuks võib olla välisrahadega toetatav eksperiment mõne uuelaadse informatsioonilise struktuuri katsetamiseks. Muidugi on Eesti väikeriigina ideaalseks laboriks suurte riikide ideede kvaliteedi kontrollimisel. Maailma mastaape arvestades on see vigade ilmnemise puhul loomulikult väga suureks kokkuhoiuks, kuid arvestades näiteks suurte ja keeruliste infosüsteemide projekteerimise ebaõnnestumiste protsenti arenenud riikides, siis on lootused sel teel paremale järjele pääseda väga väikesed.
Tegelikult aga oleks arenemiseks ehk siis liikumiseks infoühiskonna poole palju riskivabamaid ja kindlamaid teid. Üheks peamiseks veaks näib olevat rõhu asetamine tehnoloogilisele täiustumisele. See on küll oluline, kuid teisejärgulise tähtsusega ning märksa hõlpsamini teostatav, kui muud olulisemad tingimused oleksid täidetud. Nende olulisemate tingimuste hulka kuuluvad lisaks juba eelpool nimetatud baasstruktuuride kujundamisele kõik need nüansid, mis arvestavad inimfaktoriga. Arvutikoolituse ja infomassiivides orienteerumise oskuse koolituse vajadusest on juba aru saadud, kuid sellest ei piisa. Kõige olulisemaks küsimuseks on inimeste väärtushinnangud. Alles siis, kui kogu ühiskonna liikmed tervikuna teadvustavad endale selles suunas arenemise kasulikkust, võib hakata rääkima mingisugustest saavutustest. Koolide automatiseerimine on küll samm edasi, kuid vanem põlvkond jääb ikkagi mängust välja. Sellega kaasneb ka teatud konflikt noorema ja vanema põlvkonna vahel. Noored, kelle isiksus on välja kujunemata, lähevad muutustega kaasa, aga vanemad inimesed tunnetavad suutmatust kaasa minna kõige uuega, mis samal ajal ähvardab ka purustada nende senised väärtushinnangud.
Kuna infoühiskonnale on omane suur mobiilsus ja kiire elutempo, siis muutub oluliseks õppimine kogu elu vältel, pidev vajadus ümber orienteeruda ja organiseeruda vastavalt kiiretele muutustele. Sellega seoses on inimeste tähelepanu suunatud pidevalt tulevikku, mille tõttu kaob kontakt minevikuga ja oma juurtega. See omakorda tingib kindlusetuse tunnet ja stressi. Seetõttu ei lähe paljud juba väljakujunenud vaadetega inimesed väga meelsasti muutustega kaasa, tundes end samal ajal lootusetult ajast mahajäänuna, ning paljud noored ekslevad sihitult ja ilma perspektiivitundeta.
Eelnevatest probleemidest lähtuvalt tulekski tähelepanu suunata just infoühiskonna teoreetilisele lahtimõtestamisele, analüüsida sellega kaasnevaid ohu- ja kasutegureid. See võimaldaks teha õigemaid otsuseid konkreetsete projektide teostamiseks. Kuid mis kõige olulisem, siis on võimalik avalikult ja objektiivselt rääkida infoühiskonnast, propageerida selle poole liikumist , osata samaaegselt põhjendada selle kasulikkust, ning selgitada, kuidas vältida suuremaid ohte. Peamiseks eesmärgiks peaks olema hirmu kõrvaldamine teadmatuse ja uuenduste ees ning endiste kultuuriväärtuste alalhoidmine. Veelgi enam, infoühiskonna võimalusi peaks just nende eesmärkide teostamiseks enam rakendama. Niisuguse tegevusstrateegiaga on lootust võita infoühiskonna poole liikumisse kaasa nii vanema põlvkonna inimesed, kes ei karda sel puhul kaotada iseennast, kui ka noored, kellel avanevad paremad võimalused eneseleidmiseks. Kui kogu ühiskond väärtustab infoühiskonnaga kaasnevaid võimalusi, siis on igaüks parema meelega nõus ka midagi konkreetset ära tegema. Valitsus ja teised institutsioonid ning ka üksikisikud on nõus märksa enam rahasid ja energiat suunama kaasaegse tehnoloogia muretsemiseks ning informatsiooniliste struktuuride väljaehitamiseks. Selline võimalik stsenaarium võiks tagada sõltumatuma, omaenese huvidest enam lähtuva arengu heaoluühiskonna poole ilma välisriikide otsese abita.Viimane jätaks Eesti riigi kindlasti veel väga pikaks ajaks teisejärguliste riikide hulka virelema.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et käesoleval ajal on Eesti infoühiskonda jõudmisest veel väga kaugel - nii tehnoloogilises mõttes kui ka inimeste valmisoleku poolest. Midagi on püütud selles suunas üksikute inimeste poolt ära teha, kuid kindel tegevusstrateegia esialgu puudub. Siiski on mõistetud vajadust omada taolist strateegiat, mis arvestab erinevate valdkondade arengut. Raske on aga ennustada kui paljude aspektide ja nüanssidega arvestatakse ning kuivõrd põhjalikult seda tehakse - kas arvestatakse vaid hetkevajadustega või nähakse arengut kaugemast perspektiivist.
Koostatud 17.veebruaril 1997
sirvir@tpu.ee