INTEGREERITUD RAAMATUKOGUSÜSTEEMI VALIK EESTI TEADUSRAAMATUKOGUDELE
1991.a. ühinesid Eesti Rahvusraamatukogu (RR), Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu (TTÜR) ja Teaduste Akadeemia raamatukogu (TAR) eesmärgiga hakata kavandama kvalitatiivselt kõrgematasemelist, maailmas toimivat automatiseeritud raamatukogutööd. 1992.a. lõpul ühinesid selle, Eesti Raamatukogu hoidjate Ühingu juures asuva automatiseerimise töögrupiga Tartu Ülikooli (TÜ) ning Tallinna Pedagoogikaülikooli (TPÜ) raamatukogud, ning hiljem ka Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) raamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) arhiivraamatukogu.
1994.a. hangiti Eesti Rahvusraamatukogu eestvedamisel esimene automatiseeritud raamatukogu süsteem KIRI.
Süsteem oli Soome KT-Tietokeskuse poolt kavandatud rahvaraamatukogudele ning üsna pea selgus, et süsteem on puudulik meie teadusraamatukogudes kasutamiseks.1995.aastal algas tõsine ja põhjalik uue süsteemi otsimine.
Samaaegselt tõusis päevakorda konsortsiumi loomise vajadus, sest oli avanenud võimalus taotleda stipendiumi regionaalsele raamatukoguvõrgule Andrew W. Melloni Fondilt USAs. Esialgselt tekkis võimalus stipendiumi saamiseks Balti regioonile ühiselt.
1995.aasta algul sõlmisid kolme Balti riigi - Eesti, Läti ja Leedu teadusraamatukogude esindajad omavahelise kokkuleppe edaspidiseks strateegiaks: oma tarkvara valimiseks, oma riigi koondkataloogide loomiseks ning edaspidi ühise Balti regiooni koondkataloogi loomiseks.
Lepiti kokku, et tarkvara peaks sisaldama:
Integreeritud raamatukogusüsteemi valikuks koostati loetelu , mida peaksid sisaldama valitavad süsteemid ning seati kriteeriumid, mille alusel neid saaks omavahel võrrelda. Edasise töö lähtekohaks sai küsimustik, mis sisaldas järgmisi punkte:
I Funktsionaalsete moodulite olemasolu:
II Vastavus standarditele:
III Tehnilised ja muud faktorid
Ankeet saadeti välja 1995.aasta mais 33 firmale.
Vastused saadi 9 süsteemi kohta: INNOPAC, SUPERMAX, VTLS, OLIB (Oracle Libraries), LIBER, GEAC, HORIZON (Dynix), TINLIB, ALEPH..
Ankeedid, millele tarkvara pakkujad olid vastanud, jagati raamatukogude automatiseerimise töögrupi liikmetele. Kõik liikmed tutvusid kõikide pakkumistega ning tegid vastavad ettekanded.
Esialgse ankeetide läbitöötamise tulemusena jäi sõelale 6 süsteemi: HORIZON (Dynix), INNOPAC, OLIB, GEAC, VTLS, ALEPH. Väiksematele raamatukogudele leiti sobivamad olevat LIBER ja TINLIB.
Seejärel kutsuti väljavalitud süsteemide firmad demonstratsioonidele ning käidi süsteeme testimas reaalselt töötavas keskkonnas (Tshehhis, Poolas, Soomes, Inglismaal). Ka selle põhjal koostati aruanded.
Samaaegselt loodi Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium 14.septembril 1995.aastal, kui bibliograafilist teenust osutav mittetulundusühing, mis koordineerib Eesti teadusraamatukogude infosüsteemi loomist, arendamist ja haldamist.
Süsteemide võrdlemine jätkus. 1996.aasta jaanuaris otsustati VTLS välja jätta. Järelejäänud viie süsteemi puhul oli konkurents tugev, kõigil pooldajaid ja vastaseid, nii häid külgi kui puudusi.
Märtsikuus määrati töögrupi poolt üldisemad hindamiskriteeriumid edasiseks analüüsiks:
Raamatukogusüsteemi valikul püüti lähtuda konsensusest, juhul, kui seda ei saavutatud, toimus hääletamine. Nii jäeti välja HORIZON, GEAC, teisel valikul ka OLIB (firma poolt pakutavad raamatukogusüsteemid moodustavad vaid väikese osa nende sissetulekust), konkureerima jäid ALEPH ja INNOPAC kui puhtalt raamatukogusüsteemidele orienteeritud tarkvarafirmade poolt pakutavad süsteemid.
Viimaste tootjatele esitati veel rida spetsiifilisi küsimusi, vaadati süsteeme Interneti kaudu ning paluti esitada ka hinnapakkumised. Leiti, et INNOPAC on lugejasõbralikum, ALEPHil on olemas vene keele tugi ja firmal on töökogemusi Ida-Euroopas.
Samas võttis konsortsium vastu otsuse, et Eestis saab olema kahe serveriga süsteem (üks Tallinnas, üks Tartus). Järgmine otsus tehti 4.aprillil 1996.aastal, mil toimus ka konsortsiumi juriidiline asutamiskoosolek, ning selleks koosolekuks (kuue poolt- ja ühe vastuhäälega) oli valitavate süsteemide järjestus: 1.INNOPAC, 2.ALEPH, ootama jäädi veel hinnapakkumisi.
Otsustavaks said INNOPACi kogemused suurte süsteemide ja konsortsiumidega üle maailma ning kasutajate rahulolu (keegi pole seda vahetanud muu süsteemi vastu). 10.mail 1996.aastal toimusid läbirääkimised INNOPAC süsteemi esindajatega.
30.mail 1996.aastal tegi konsortsium lõpliku otsuse süsteemi INNOPAC valimise kohta (kuue poolt ja ühe erapooletu häälega) ning eesmärgiks sai kiirendada juba varem alustatud ühisprojekti kokkupanekut saatmiseks Andrew W. Melloni Fondile stipendiumi taotlemiseks. Projekti lõppvariant koosnes viiest paberkõitest, kokku 800 lehekülge ning juuni keskel kiideti see konsortsiumi poolt heaks.19.juunil 1996.aastal saadeti projekt USAsse Melloni Fondi esindajale R. Quandtile.
Pärast mitmekordseid muudatusi põhikirjas registreeris 18.juunil.1996.aastal Eesti Vabariigi Valitsus Eesti Raamatukoguvõrgu (ELNET) Konsortsiumi põhikirja ning 27.juunil 1996.aastal kanti konsortsium Eesti ettevõtete registrisse (kui mittetulundusühing ja eraõiguslik juriidiline isik).
Kergemaks siiski ei läinud, ainult üks etapp jäi seljataha. Edaspidi tuli jätkata andmebaaside struktuuride kirjapanekut, andmete ettevalmistamist konverteerimiseks INNOPACi andmebaasi, serverite valikut. Ees seisis veel suur hulk muid probleeme.
20.septembril 1996.aastal eraldati Melloni Fondi stipendium Eestile ja Lätile raamatukogusüsteemide arendamiseks. Nüüd seisavad ees läbirääkimised INNOPAC süsteemi tarnijatega, lepingu sõlmimine, andmete konverteerimine, ettevalmistamine, serverite tellimine, INNOPACi installeerimine, töökohtade hankimine, raamatukogudevahelise side parandamine, INNOPACi koolitus. Esialgsete plaanide kohaselt võiks töö alata 1998. aasta kevadel.
Koostatud 17.veebruaril 1997
sirvir@tpu.ee