Raamatukogude tulevik sõltub mitmetest välisteguritest, mida raamatukogu kontrollida ei saa. Selliste hulka kuuluvad näiteks kirjastustegevuse jätkuv laienemine ja väljaannete hulga pidev kasv. UNESCO andmeil üllitatakse maailmas igal aastal umbes 850 000 nimetust trükiseid. Samal ajal tõusevad raamatute ja muude trükiste hinnad. Viimase kümne aasta jooksul on näiteks USAs seeriaväljaannete keskmine hind kerkinud 11,4 protsendi ja monograafiatel - 5,9 protsendi võrra. Nimetatud probleemiga seostub ka valuutakursside kõikumine, mis seab maad, mille raha 1980ndatel aastatel devalveerus, halvemasse olukorda ja piirab nende maade raamatukogude ostuvõimalusi.
Raamatukogudest sõltumatute protsesside hulgas võib nimetada veel erinevate dokumentide vormide rohkust, mille hulka kuuluvad ka elektroonilised andmebaasid. Neid on käesoleval ajal üle 8000. Aastatel 1985-1993 kasvas bibliograafiliste andmebaaside arv 58 protsendi ja täistekstandmebaaside arv - 490 protsendi võrra.
Raamatukogusid mõjutab ka autoriõigust puudutav seadustik ja selle muutused. Võimalus teksti arvutiekraanil vabalt töödelda võtab algmaterjali autorilt võimaluse oma töö kasutamist kontrollida - see muudab aktuaalseks autorsuse ja autentsuse küsimused.
Raamatukogudel tuleb seista silmitsi ka riigipoolse materiaalse toetuse kahanemisega ajal, kui ühiskonna infovajadus järjest kasvab. Kogu maailma raamatukogud peavad toime tulema üha kasvava elektroonilise informatsiooni mahuga, mille hulka kuuluvad Internet, kommertsalustel tegutsevad andmebaasid, täistekstteenuseid pakkuvad bibliograafilised süsteemid nagu Online Computer Library Center/OCLC ja Research Library Group/RLG, elektroonilised ajakirjad jne.
Raamatukogude seisukohalt on elektroonilistel materjalidel nii eeliseid kui puudusi. Internet sisaldab rikkalikult informatsiooni - teatmelist, katalooge, registreid, pilte, entsüklopeediaid, sõnastikke, nimesid, aadresse jne. ning kuna kogu info on digitaliseeritud, iseloomustab teda kättesaadavus ülemaailmses ulatuses. Täistekstinformatsiooni ja multimeediat saab vastu võtta oma isiklikul arvutil, ilma mingeid muid vahendeid kasutamata ning väga kiiresti. Internetis võib infot hankida pealkirjade ja märksõnade abil, mis paberkandjate puhul pole alati võimalik. Infot saab kanda isiklikesse andmebaasidesse - see väldib füüsiliste raamatute kõitmise ja säilitamise vaeva ning kulusid.
Siinkohal peab märkima, et viimasel ajal tunnistatakse ka elektroonilise tehnoloogia kasutamisega kaasnevaid kulutusi. Raamatukogud peavad hankima erivarustust - arvuteid, skannereid, printereid, mis suurendab nende väljaminekuid. Lisaks sellele vajatakse töötajaid arvutite hooldamiseks, programmeerimiseks, tarbjakoolituseks, mis samuti nõuab täiendavaid summasid. Kui raamatukogu pakub näiteks vaba printimise võimalust, siis võidakse seda lugejate poolt mõnikord liiga innukalt kasutada jms. Dokumentide hankimine andmebaasidest võib samuti suuri kulutusi nõuda. Mõnikord võib olla odavam terve ajakirja tellimine kui maksmine üksikute artiklite lähetamise eest. Ning lõpuks, elektrooniliste materjalide kõrge hinna tõttu kannatab muude dokumentide hankimine.
Üks võimalus selliste ohtude vältimiseks on raamatukogudevaheline koostöö ja oma ressursside jagamine. Ameerika Raamatukogude Assotsiatsiooni määrangu alusel võib see toimuda ametlikult või mitteametlikult, kohalikul, üleriiklikul või rahvusvahelisel tasandil. Ühiselt võib kasutada kollektsioone, personali, bibliograafilist infot, teha planeerimistööd jne. Ressursside jagamiseks loodud organisatsioone nimetatakse kas bibliograafiateenistusteks või - keskusteks, ühissüsteemideks, konsortsiumideks, võrkudeks vms.
Elektroonilisel ajastul on ressursside jagamise ja ühistegevuse mõiste isegi laiem. Siia kuulub ka elektrooniliste vahendite jagamine, ühised litsentsid, mitme peale loodud arvutisaalid. Kogude kujundamise alal võib ühistöö võtta selliseid vorme nagu nende koordineeritud haldamine ja komplekteerimine. Väga efektiivne on kogude teatud osade eest hoolitsemise jagamine eri raamatukogude vahel. Näiteks Põhja-Carolinas harrastatakse seda 1930ndaist aastaist. Siinsed ülikooliraamatukogud on ära jaganud materjalide hankimise eri nevate geograafiliste piirkondade kaupa (Ladina-Ameerika, Ida-Euroopa, Aafrika, Aasia). Samuti rakendatakse tööjaotust teatud ainevaldkondade alusel (metsandus, Idamaade ajalugu jne.). Üleriiklikul tasandil on koostööd püüdnud juurutada Inglismaa, Austraalia ja Saksamaa raamatukogud.
Kulude jagamine raamatukogude vahel võimaldab sageli hankida materjale mahahindlusega. Just kulude jagamine lubab USA raamatukogudel muretseda elektroonilisi materjale. Tähtsal kohal on ka ühine säilitamine, mille parimaks näiteks on Briti Raamatukogu Dokumentide Hoiukeskus (British Library Document Supply Centre - BLDSC). See suurim hoiukeskus maailmas saab igal aastal üle 3,7 miljoni nõude.
Ressursside jagamise oluline valdkond on ka ühise raamatukogudevahelise laenutuse süsteemi kujundamine dokumentide kättetoimetamise teel, kasutades elektroonilisi vahendeid .Elektronposti abil teevad sellist koostööd näiteks Inglise Cranfieldi Ülikooli raamatukogu ja Hollandi Delfti Tehnoloogiaülikooli raamatukogu.
Inglismaal toimib ühtne elektrooniliste raamatukogude programm (Electronic Libraries Programme), mille kavas on üle 60 elektroonilisi ressursse puudutava projekti. Seda ja teisi taolisi andmebaase saab majandada odavamalt kui üksikute asutuste omi.
Üksikud konsortsiumidesse kuuluvad raamatukogud ei pea andmebaaside ja nende kasutamise eest maksma. See reguleeritakse ühisomandit fikseerivate lepingute ja kokkulepetega.
Ühistöö ulatub ka koolituse ja oskuste ning teadmiste edastamise valdkonda. Üks suuremaid selliseid programme on lõppkasutajate koolitamiseks mõeldud EDUCATE (End-User Courses in Information Access through Communication Technology). Seda aastatel 1993-1996 läbiviidud projekti finantseeris Euroopa Komisjoni (Commission of the European Communities - CEC) raamatukogude programm ning see pakkus raamatukogudele koolitust Interneti ja WWW vahendusel.
Tähtsat rolli mängib ressursside ühiskasutuses dokumentide edastussüsteemide loomine, mis lõpptarbija seisukohalt vaadatuna ongi koostöö peamine mõte. Siia kuuluvad näiteks Teadusraamatukogude grupi (Research Libraries Group - RLG), Taani Raamatukogude Automatiseerimise Keskuse (the Dutch Centre for Library Automation - PICA) ja kirjastus Kluweri ühistöös sündinud teenistus, mis lubab tarbijail teha otsingut bibliograafilises kataloogis WebCAT ja hankida täiendavalt täistekste, artikleid, kaarte, pilte, kasutades Webi tehnoloogiat.
Eduka ressursside ühikasutuse tunnuseks oleks seega tarbijate nõudmiste rahuldamine, materjalide tsentraalne registreerimine, nende saadavus kasutajale sobival ajal, kulude vähenemine ja kokkuhoid, ressursside kasv nende jagamise läbi, kusjuures soovitav oleks seda teha üldriiklikult. Edukas koostöö toetub seejuures selgepiirilistele lepetele.
Kokkuvõttes võib öelda, et ressursside ühiskasutamine ja jagamine, partnerlus ja koostöö on üha laiemat tunnustust leidev tee raamatukogude elektrooniliste vahendite ja teenindamisvõimaluste täiendamiseks.
Ettekanne 1996.a. oktroobris Austrias, Grazis toimunud FIDi konverentsil.
Koostatud 17.veebruaril 1997
sirvir@tpu.ee