Intervjueerinud Sirje Virkus 12.detsembril, 2001 Manchesteris.
1. Raamatus 'The library in the twenty-first century: new services for the information age' (2001) ('Raamatukogu kahekümne esimesel sajandil: Uued teenused infoajastul') viitate Te sellele, et raamatukogud on ohus. Miks on raamatukogud ohus?
Raamatukogud on ohus eelkõige seetõttu, et väga paljusid teenuseid on tänapäeval võimalik kasutada sidusalt. Näiteks avatud õppes ja kaugkoolituses pöörab terve rida koolituspakkujad väga vähe tähelepanu vajadusele kasutada raamatukogu teenuseid. Arvatakse, et kui õppematerjalid on võrgus ja üliõpilastel juurdepääs neile materjalidele, siis kogu informatsioon, mida õppetöös vajatakse saadakse koos õppematerjalidega. Raamatukogul ei ole enam selget rolli nagu tal varem oli. Isegi traditsioonilised lähiõppekursused on omandanud ohtralt kaugkoolitusele iseloomulikke jooni. Näiteks, üliõpilased tulevad ülikooli loengutele, kuid seejärel töötavad kodus internetiühendusega personaalarvutitega. Nad esitavad küsimuse - miks me üldse vajame raamatukogu? Oht on selles, et üliõpilased mõtlevad, et nad võivad töötada suurepäraselt ilma raamatukoguta ja raamatukogul ei ole enam mingit rolli.
Tahaksin siiski pöörata tähelepanu teatud aspektidele. Esiteks, raamatukogud on võimelised pakkuma kõrgekvaliteedilist informatsiooni. Selle asemel, et pakkuda kogu veebis olevat informatsiooni, millest suur osa on madala kvaliteediga või lihtsalt teadmata kvaliteediga, raamatukogud on võimelised pakkuma kvaliteetseid tooteid. Tulevikus omandab see veelgi suurema tähtsusega, sest pole võimalik hallata üha kasvavat informatsiooni hulka. Teiseks aspektiks on infooskused. Me mõistame kirjaoskuse olulisust, mis oma olemuselt on samuti infooskus. Me mõistame samuti arvutamise oskuse tähtsust, kuid ei mõista, et infooskused on olulise tähtsusega toimetulekuks infoühiskonnas. See on valdkond, kus raamatukogudel on oluline roll.
2. Millised on Teie arvates raamatukogu- ja infotöötajate peamised kompetentsused käesoleval ajal ja tulevikus?
Kõigepealt tuleb tunnistada, et kompetentsused on küllalt ulatuslikud. Teiseks, nad muutuvad pidevalt ja on raske ennustada, kuidas nad muutuvad tulevikus. Esimene kompetentsuse valdkond on kindlasti seotud infokorraldusega. See on raamatukoguhoidjate traditsiooniliste oskuste valdkond. Kuid see valdkond on võrreldes minevikuga muutunud märksa keerukamaks ja raamatukoguhoidjad peavad arendama uusi oskusi elektroonilise informatsiooni käsitlemiseks. Nad peavad tundma tehnoloogiat ja seda, kuidas süsteemid on projekteeritud ning mõistma informatsiooni ja selle korraldusviise. Haridussektoris peaksid raamatukogutöötajad muutuma märksa kompetentsemaks mõistmaks kogu õppimise protsessi. Nad vajavad pedagoogilisi teadmisi ja oskusi - kuidas õppimine toimub, kuidas erinevad inimesed õpivad, milline on erinevate õpistiilide tähtsus - need on valdkonnad, milles raamatukoguhoidjad peaksid olema kompetentsed. Käesoleval ajal ma kahtlen, et nad omavad selliseid kompetentsusi. Seega peaksid nad arendama kompetentsusi õppimise valdkonnas.
3. Milline on Teie nägemus raamatukogude ja raamatukoguhoidjate rollist tulevikus? Millised võiksid olla optimistlikud ja pessimistlikud stsenaariumid?
Optimistlikku stsenaariumi võiksin ma kirjeldada enda kogemustest lähtuvalt. Mulle meeldiks raamatukoguhoidja, kes töötab minuga käsikäes, kes mõistab minu infovajadust ja suunab minu tähelepanu informatsioonile, uutele publikatsioonidele, mis on minu töö jaoks relevantsed. Ja ainult neile infoobjektidele. Seega, nad peaksid informatsiooni filtreerima. Juba praegu on mul rohkem infoallikaid ja informatsiooni kui ma olen võimeline omandama. Ma vajan kedagi, kes informatsiooni filtreeriks. See tähendab, et ta peab mõistma minu ainevaldkonda. Kasutades selleks tehnoloogia võimalusi ja muid oskusi on nende põhiline roll. See on optimistlik stsenaarium.
Pessimistlik stsenaarium on see kui raamatukoguhoidja muutub arhivaari sarnaseks ja raamatukogud raamatute, mida keegi enam ei loe, muuseumideks. Sealjuures tunnetades, et ühiskonnana tuleb raamatukogud säilitada ning tundes süütunnet, et kunagi olid meil suurepärased raamatukogud, kuid nüüd on Internet võtnud üle nende funktsioonid ja meil ei ole enam niisuguseid raamatukogusid. Sellises situatsioonis võtme me tööle mõned inimesed, kes näitavad neid raamatukogusid turistidele, lubavad raamatuid puudutada ja näha, millised need imelikud vanad objektid välja nägid. Siis on raamatukoguhoidjal tõepoolest väga eriline roll paljude inimeste jaoks, kuid tegelikkuses on ta väga ebareaalne isik.
4. Kas Te arvate, et kui raamatukogudes on toimunud suured muutused, siis peaksime me samuti muutma raamatukoguhoidja ametinimetust?
Mõistel 'raamatukoguhoidja' on kultuuriline tähendus, mis erineb maailma eri piirkondades. On huvitav märkida, et rääkides raamatukoguhoidjatega teistes riikides (väljaspool Ühendkuningriike), on mõiste küllaltki prestiizne. Äsja Ida Euroopat külastades ilmnes, et raamatukoguhoidjat peetakse seal ühiskonna võtmeisikuks, kellel on oluline roll ühiskonna edukuse tagamisel. Samal ajal tuleb märkida, et Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides ja paljudes kõrgelt arenenud riikides on olukord, kus raamatukoguhoidja on muutunud naljatluste objektiks - krunniga naisfiguur, kes ssssshhh-tab lugejatele ja nõuab vaikust. Selline imidz on väga kahjulik. Terminid on enamasti seotud konkreetse ühiskonna ja kultuuriga. Seega on mõningates riikides ja keskkondades raamatukoguhoidja nimetust parem mitte kasutada ning infospetsialist või midagi sarnast osutub sobivamaks. Paljudes riikides on aga raamatukoguhoidja hinnatud ühiskonna liige ja me peaksime seda nimetust säilitama ja kasutama.
5. Milline on raamatukogu roll avatud õppes ja kaugkoolituses ja kas on mingit erinevust selles, kas pakutakse teenuseid lähiõppe või kaugõppe üliõpilastele?
Minevikus oli raamatukoguhoidjate roll üsna erinev ja kaugõppijate teenindamine oli väga eriline osa raamatukogude teenustest. Viimastel aastatel on toimunud tähelepanuväärne lähenemine raamatukoguhoidjate rollides, olenemata sellest, kas teenindatakse lähiõpet, kaugõpet, kaugkoolitust või mingit muud koolitusviisi. Seega toimub rollide segunemine. Olles viimasel ajal kirjutanud palju raamatukogu ekspertvahendaja rollist näib mulle, et see on roll, mida raamatukogud peavad täitma, olenemata sellest kas me räägime kaugkoolitusest või mõnest muust õppimise viisist. Raamatukoguhoidja peab olema ekspert, kes tagab juurdepääsu inforessurssidele. Tegelikkuses ei oma tähtsust, kas selliseid teenuseid pakutakse raamatukoguhoones või elektrooniliselt. Tulevikus muutuvad erinevused üha väiksemaks ning need teenused sulavad ühte.
6. Olete konverentside "Libraries Without Walls" initsiaator ja organiseerija. Miks Te alustasite seda ettevõtmist ja mis on nende konverentside eesmärk?
Esimene konverents oli osa Euroopa Komisjoni poolt finantseeritud projektist BIBDEL. Kirjutades projektitaotlust Euroopa Komisjonile tundus, et konverents projekti tulemuste levitamiseks suurendaks meie taotluse rahastamisvõimalusi. Projekti lõpufaasis esitasime me endile korduvalt küsimuse, miks me sellise lubaduse andsime - üleeuroopalise konverentsi korraldamine tähendas tohutud tööd. Lubadus sai täidetud ja olime üllatunud suurest hulgast konverentsile pürgivatest inimestest. Seega oli esimene konverents seotud BIBDEL projekti tulemuste levitamisega, kuid sellest võttis osa tohutult palju inimesi Euroopast ja samuti väljastpoolt Euroopat. Suure osavõtu tõttu ja eelkõige delegaatide nõudmisel tekkis idee korraldada ka järgmised konverentsid. Konverents otsustati korraldada iga kahe aasta järel. Esimene konverents keskendus raamatukogudele hajusõpikeskkonnas. Tähelepanu oli suunatud nii raamatukogude kaugkoolitust toetavatele tugiteenustele kui ka raamatukogude rollile kogu koolituses. Kolmanda konverentsi toimumise ajaks oli sellest esialgu üsna kitsast valdkonnast saanud raamatukoguprofessionaalide jaoks oluline valdkond. Siduskoolituse või vähemalt sidustugiteenuste leviku tingimustes tahtis üha enam ja enam inimesi jagada oma kogemusi õppimise tugiteenustest siduskeskkonnas. Kuigi konverents sai alguse üsna erilisest ideest, siis tänapäeval iseloomustab mõiste 'seinteta raamatukogu' peaaegu iga raamatukogu. Iga raamatukogu peab eksisteerima, funktsioneerima kui seinteta raamatukogu ja on erakordselt tähtis, et erineva taustaga, erinevatest kultuuridest ja riikidest raamatukoguhoidjad tulevad kokku ja jagavad oma kogemusi. Konverents Libraries Without Walls on muutunud üha olulisemaks ja konverentsile registreerub igal aastal rohkem inimesi, kui on võimalik majutada. Ma usun, et konverentsil on väga suur tulevik.
7. Te olete Raamatukogu- ja Infotöö Uuringute Keskuse (Centre for Research in Library and Information Management/CERLIM) direktor Manchesteri Metropoli Ülikoolis. Mis on CERLIM ja millised on selle peamised tegevusvaldkonnad?
CERLIM on raamatukogu- ja infotöö uuringute keskus, mis alustas oma tegevust kui ma töötasin raamatukogu direktorina Lancashire Ülikoolis (University of Central Lancashire). BIBDEL oli üks meie esimesi uurimisprojekte, kuid me hakkasime üha enam teostama uuringuid ning me vajasime uurimistöö korraldamiseks keskust. Keskus arenes välja ülikooli raamatukogu osana, kuid ta oli põhimõtteliselt ülikooli iseseisev osakond. 1998.aastal võtsin ma vastu pakkumise asuda tööle Manchesteri Metropoli Ülikooli (Manchester Metropolitan University) Informatsiooni ja Kommunikatsiooni osakonna (Department of Information and Communication) infotöö õppetooli professorina ja ühtlasi võtsin ka keskuse endaga kaasa. Nüüd on keskus seotud peaaegu kõigi osakonna ülikooliväliselt rahastatud uurimisprojektidega. Keskus tegutseb uurimistööle spetsialiseerunult osakonna koosseisus ja sellel on oma uurimispersonal. Ta on samuti muutunud Ühendkuningriikide üheks juhtivaks uurimiskeskuseks raamatukogu ja infotöö valdkonnas.
8. Millised on CERLIMi uuringute prioriteedid?
Meie prioriteediks on alati olnud uurimistöö, mis on seotud praktikaga. Uuringutel peab olema mõju raamatukogude praktilisele tegevusele. CERLIMi uurimistöö on seotud paljude erinevate valdkondadega, kuid meie tähelepanukeskmes on uuringute relevantsus. Näiteks terve rida projekte on seotud hübriidraamatukogu kontseptsiooniga - hübriidraamatukogu ühendab elektroonilised ja traditsioonilised raamatukoguteenused ja see on oluline praktilise tegevuse jaoks. Palju uuringuid on läbi viidud raamatukogutöö tulemuslikkuse mõõtmisest ja kvaliteedijuhtimisest, sest on oluline tagada, et raamatukogud pakuksid just neid teenuseid, mida kasutajad vajavad. Teatud määral on läbi viidud ka uuringuid, mis vaatavad tulevikku ja on veidi eemal igapäevasest tööst. Näiteks uuringud infootsingu valdkonnas, kuid kui me vaatleme arengutendentse infotöötluses ja kuidas see rakendub Interneti otsimootorites, siis võib igaüks neid praktiliselt kasutada. Ma rõhutan veelkord, et kõigis uuringutes on väga tugevad praktikale orienteeritud elemendid ning me oleme alati püüdnud ühendada tehnoloogilised arengud raamatukogunduse sotsiaalsete arengutega. Seega ei ole me huvitatud ainult tehnoloogiast vaid samuti inimaspektidest ja püüdnud neid väga tugevalt ühendada.
9. Kas Te kirjeldaksite mõne sõnaga oma tausta ja selgitaksite, miks te otsustasite hakata raamatukoguhoidjaks?
Minust sai raamatukoguhoidja üsna juhuslikult. Läksin ülikooli biokeemiat õppima ja õppisin seda kaks aastat kuni mõistsin, et see ei ole minu jaoks õige valdkond. See oli seitsmekümnendate aastate algul ja ma võtsin vastu küllaltki absurdse otsuse, et biokeemial ei ole suurt tulevikku. See oli enne suuri muutusi biokeemiatööstuses ja kes teab, kui ma oleksin jäänud valitud erialale, võibolla oleksin ma praegu multimiljonär omades patente igat liiki geenidele jms. Kuid läks teisiti. Minu viimasel õpinguaastal Londoni Ülikooli Kolledzis (University College London) sattusin ma tolleaegse infoteaduse juhtfiguuri Bertie Brookesi mõju alla, kes oli viinud läbi uuringuid infoteaduses alates 1950ndatest aastatest. Võtsin mõned kursused tema juhendamisel ja sattusin vaimustusse infoteadusest ning informatsiooni kontseptsioonist - mis on informatsioon, kuidas seda töödeldakse ja korraldatakse. Seejärel suunati mind uurimistööle Lancasteri Ülikooli (University of Lancaster) raamatukogu uuringute üksusesse (Library Research Unit), mis oli ülikooli raamatukogu osa. See oli seitsmekümnendate aastate alguses kui me hakkasime läbi viima arvutipõhiseid simulatsioone. See oli uudne ja vaimustas mind raamatukogu töös. Sel ajal ei olnud võimalik rajada karjääri raamatukogu-uuringute valdkonnas, selliseid võimalusi ei olnud lihtsalt olemas. Ma asusin süsteemiinseneri kohale Strathclyde Ülikooli (University of Strathclyde) raamatukogus ja see oli üks esimesi selliseid ametikohti raamatukogus. Minu ülesanne oli tutvustada arvutiseerimist ülikooli raamatukogus. See oli väga raske ülesanne, sest arvutid ei olnud nii tavapärased nagu tänapäeval ja kõik olemasolevad menetlused olid väga traditsioonilised. Seejärel sain ma teadusraamatukoguhoidjaks ja hiljem direktori asetäitjaks Teesside Polütehnikumis (Teesside Polytechnic). Ilmselt olin ma kõige noorem polütehnikumi raamatukogu direktor kui ka noorim raamatukogu direktor Ühendkuningriigis.
10. Te olete infotöö õppetooli professor Manchesteri Metropoli Ülikooli Informatsiooni ja Kommunikatsiooni osakonnas, CERLIMi direktor, paljude raamatute autor, konverentside korraldaja, projektide koordinaator, kuidas te korraldate oma aega ja tulete kõige sellega toime?
Ma võlgnen tänu neile inimestele, kellega ma koos töötan. Nad teevad tohutut tööd, viivad läbi detailseid uuringuid, korraldavad konverentse ja võtavad ära suure osa minu töökoormusest. See on samuti seotud prioriteetide seadmisega ja püüdega teha neid asju, mis on olulisimad. Mõnikord näevad inimesed jäämäe tippu ja seda, et olen CERLIMi direktor. Kuigi ma sean prioriteedid nii, et ma saan esineda, siis olen ma teadlik sellest, et teised inimesed töötavad väga palju, et toetada minu tegevust. Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et tähelepanu on meeskonna jõupingutustel ja oleme veendunud, et koostöös saavutame me rohkem kui igaüks üksikult.
11. Kas on midagi, mida Te tahate öelda Infofoorumi lugejatele?
Lisaks eelnevale tahaksin ma öelda, et olen veendunud, et raamatukogudel on suurepärane tulevik. Ma usun, et raamatukogudel on täita tohutult tähtis roll meie ühiskonnas. Ma olen pühendunud tegema kõik selleks, et kindlustada nende tulevik. Meil peaks olema rohkem kindlust raamatukogude tuleviku suhtes ja rohkem kindlust selles, millist rolli raamatukogud ja raamatukoguhoidjad mängivad ühiskonnas. Ma tahaksin julgustada lugejaid mitmekordistama jõupingutusi kindlustamaks elukutse tulevik ja olema kindlad väärtustes, mida raamatukogud toetavad ja rollis, mida nad etendavad.