Intervjueerinud Sirje Virkus 21.detsembril, 2001 Tallinnas.
1. Millised on peamised probleemid, millega Eesti raamatukogud seisavad silmitsi 21. sajandil?
Perioodil 1992 ? 2000 toimusid meie raamatukogunduses suured muudatused: raamatukogu rolli muutus ühiskonnas, raamatukogude külastatavuse kasv, raamatukogude kogude koostise mitmekesistumine, raamatukogu infosüsteemide rakendamine, raamatukogude koostöö tihenemine nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, üleminek traditsiooniliselt paberkandjale jäädvustatud informatsiooni kasutamiselt elektrooniliste teavikute kasutamisele, uute raamatukoguhoonete ja ?ruumide avamine, raamatukoguhoidjate erialateadmiste avardumine jms oli paljutõotav ja avas suuri lootusi 21.sajandile.
Täna tuleb siiski nentida, et arvestatav areng on toimunud vaid nendes
valdkondades, mis ei nõua olulisi rahalisi ressursse, viivitunud on mitmete
uute projektide realiseerimine (näiteks digitaalraamatukogu), kogude täiendamine
uue informatsiooniga (nii paberkandjal kui ka elektrooniliste teavikutega) on üha
probleemsem. Süveneb 1õhe raamatukogude vajaduste ja tegelike võimaluste
vahel. Me säästame ja hoiame kokku, aga tulemuseks on Eesti raamatukoguvõrgu
kui kogu riigi infovõrgustiku ebastabiilsus, arengu mahajäämus,
riigieelarvelise finantseerimise suvalisus ja selgete poliitiliste prioriteetide
puudumine. Raamatukogud on küllaltki suure surve all ? ühelt poolt
infotarbijate vajadused ja teiselt poolt otsustajate tegevusetus või pidurdavad
otsused.
2. Milliseid positiivseid/negatiivseid stsenaariume näed Eesti raamatukogude
arengule lähitulevikus?
Ma tahaksin olla optimistlik ja negatiivseid stsenaariume mitte pakkuda. Viimased aastad on olnud meie raamatukogudele juba piisavalt pikk aeg 'paigal tammumiseks'. Tahaksin loota, et raamatukogud hakkavad üha enam teabevajadusi rahuldama koopereerunult võrguteenuste abil, mis on kasutajate kasutuses 24 tundi ööpäevas. Raamatukogud (eriti teadusraamatukogud) pööravad enam tähelepanu individuaalteenuste väljaarendamisele. Traditsiooniline lugejateenindus muutub konsultatsiooni? ja infoteeninduseks. Kasvab rahvusliku raamatukoguvõrgu kui terviku tähtsus, mida rahastatakse ühiste rahvuslike või rahvusvaheliste projektide abil. Tagatud on rahvusteaviku kui kultuuripärandi säilitamiseks vajalikud tingimused.
3. Mida peaks tegema Eesti raamatukogude arenguks riigi/valitsuse tasandil?
Arengut võib kiirendada ja ka pidurdada valitsuse 'korraldusel' ? see tähendab, kas hakatakse finantseerima raamatukogude ühisprojekte või mitte. Kindlasti peaks olemas olema riigipoolne konkreetne partner, kes juhiks ja koordineeriks raamatukogude arenguga seonduvaid küsimusi: finantseerimist, ühisprojekte jms. Ma tahaksin loota, et Eesti avaliku halduse organisatsioon muutub efektiivsemaks ja tugevneb koostöö selle organisatsiooni liikmete vahel. See mõjuks positiivselt raamatukoguvõrgule kui tervikule.
4. Milline on raamatukoguhoidja 'imago' Eestis? Mida peaks tegema raamatukoguhoidja 'imago' muutmiseks?
Raamatukoguhoidja imago on Eestis üsna keskpärasel tasemel või isegi alla selle. Kahtlemata on raamatukogunduses ka tippe, kes on läinud või lähevad ajalukku ja keda hinnatakse/tsiteeritakse mitte ainult raamatukogunduse sektoris. Ma arvan, et üheks imago keskpärasuse põhjuseks on raamatukoguhoidjate küllaltki madal või tagasihoidlik enesehinnang. Õnneks on see hakanud muutuma, aga siiski mitte eriti märgatavalt.
Tänases Eestis mõjutab raamatukoguhoidja imagot ka nende nigel töötasu. Meie ühiskond ei salli vaeseid. Ikka eelistatakse 'rikkaid ja ilusaid'. Aga raamatukoguhoidjate imago hindamisel tekib küsimus, kas nende teadmised ja oskused polegi arvestatavad hinnangu andmisel? Leian, et nimetatud väärtused võiksid raamatukoguhoidjate puhul olla täna küll üheks avaliku arvamuse kujundajaks.
Imago muutus oleneb samuti raamatukoguhoidjatest endist. Tuleb ennast rohkem näidata oma teadmiste ja oskustega, rääkida sellest, seista iseenda ja oma raamatukogu eest. Lugeja ootab raamatukoguhoidjas asjatundlikku nõustajat, delikaatset maitsesuunajat ? kui need ootused täituvad, siis tõuseb ka tasapisi imago.
5. Milliseid teadmisi ja oskusi vajab kaasaegne raamatukogutöötaja?
Arvan, et siin oleneb paljugi sellest, millises raamatukogus töötatakse ja missuguseid eesmärke institutsioon kannab, kui suur on personal ja missugune on strukturaalne jaotus jms. Selleks oleks raamatukogus oluline määrata ka ametikohtadele esitatavad nõuded.
Ilmselt on täna valdavas osas raamatukogudes enamusele ametikohtadele esitatud akadeemilise või rakendusliku kõrghariduse nõue, tugi? ja abipersonalile piisab ka kesk(eri)haridusest. Meil ehk ongi täna probleemiks, et tööturul pakutava kõrgharidusega spetsialistide rohkuse tõttu, on selles osas tasakaal väljas ja kõrgharidusega inimesed töötavad madalama haridusnõudega ametikohtadel. Infoteeninduse spetsialiseerumise tõttu hakkab üha enam väärtustuma kõrgharidus mõnel muul erialal koos infoteaduse alase täiendkoolitusega.
Hinnatav on eelnev töökogemus, mõnedel juhtivatel ja arendusülesandeid täitvatel ametikohtadel peaks see olema kindel nõue. Täna ei saa enam tähtsustamata jätta raamatukogu tööd puudutavate õigus? ja haldusaktide tundmist. Loomulik on keelte valdamine, kaasaegse infotehnoloogia vahendite kasutamise oskus, raamatukogu kasutajakesksus, iseseisvus ja otsustusvõime, koostöö? ja suhtlemisoskus, pingetaluvus, esinemis? ja läbirääkimisoskus, oskus töötada meeskonnas, korrektsus ja täpsus. Kuna muudatused ja uuendused raamatukogunduses on hädavajalik infotarbija vajaduste rahuldamise eeldus, siis raamatukoguhoidja peaks olema ka innovaatiline. Selle loetelu põhjal võiks järeldada, et nõudeid on palju ja seetõttu võiks raamatukoguhoidja imago olla küllalt kõrge. Aga siin on kahjuks mingi paradoks.
6. Milline on Sinu arvamus raamatukogutöötajate ettevalmistusest Eestis?
Minu meelest on fakt iseenesest juba väga positiivne, et väikeses Eestis valmistatakse raamatukogutöötajaid ette koguni kahes kõrgkoolis. Õppekavade kaasajastamine, uute õppevormide rakendamine, jpm on tõstnud tunduvalt meie õppeasutuste taset. Kraadiõppes osalejate arvukus tõestab, et raamatukogutöötajad soovivad end täiendada ja tegeleda uurimistööga. Hindan ka võimalust, et õppeasutuste juurde on tekkinud ja tulemuslikuks muutunud raamatukogunduse kutseõpe muu erialahariduse saanutele. Täna on kõrghariduse omandamine hoopis raskem, kui minu õpingute ajal, see on enam kui 25 aastat tagasi. Rahvusraamatukogu töötajatestki on igal aastal mitmeid noori, kes üheaegselt õpivad ja töötavad. Tegelikult on selles ka midagi head, sest nad praktiseerivad õpitut iga päev. Nende puhul tahakski hinnata innovaatilisust, uut mõtlemisviisi.
7. Millised on need sündmused, mis on Sind kõige enam rõõmustanud/kurvastanud RR direktorina viimastel aastatel?
Kokkvõttes olen ma kindlasti rohkem rõõmustanud, kuigi nagu öeldakse 'tilk meepotti kukub ikka'. Rõõmustab mind eelkõige, et valdavas osas on meie raamatukogud teinud läbi kiire kvalitatiivse arengu kaasaja tingimustele vastavate infoteenuste osutamiseks. Meil on oma raamatukogu seadusandlus, avatud on uusi, kauneid raamatukogusid, infotehnoloogilised muudatused on raamatukogu kasutajale andnud võimaluse oma töökoha või kodu arvuti juurest lahkumata tellida vajalikku kirjandust ja raamatukokku tulles see juba ootab neid ees, rääkimata otsingu võimalustest internetis, elektronkataloogis, andmebaasides jpm. Mul on hea meel, et mitmetele tublidele raamatukogutöötajatele on omistatud riiklikud autasud ja selle kaudu väärtustatud raamatukogutööd. Mitte vähem tähtsad pole meie raamatukogutöötajate esinemised rahvusvahelistel üritustel, mis teadvustavad meid maailma raamatukogunduses. Ise tundsin ma tõelist uhkust, kui kuulasin Euroopa rahvusraamatukogude direktorite siiraid tunnustussõnu Eesti Rahvusraamatukogu kohta CENL-i nõupidamisel Tallinnas 1999.aasta septembris. Võiksin rõõmustavate sündmuste loetlemist veel jätkata, aga eks kurvastavgi tahab valjaütlemist.
Mind on viimastel aastatel häirinud raamatukoguhoidjates valitsema hakanud üldine kindlustunde ja kaitstuse haprus. Mind kurvastab, et alalõpmata tuleb oma institutsiooni eest 'tulle minna' ja sealt 'kastaneid välja kaubelda', samal ajal, kui raamatukogu/raamatukogud on tulvil rahulolematuid lugejaid, kelle vajadused on rahuldamata jäänud. Vahel kipub perspektiivitunne hoopiski kaduma. Leian, et lahendus oleks partneri olemasolus, kellega läbirääkida ja lahendusi leida. Tuleb tunnistada, et praegu partnerit pole, eriti avalik?õiguslike juriidiliste institutsioonide jaoks nagu on Rahvusraamatukogu ja ega paremas olukorras ole teisedki raamatukogud. Raamatukogunduses on siiski tervikuna hea, et pole tekkinud olukorda, kus kolleeg ei usalda kolleegi, ühtsustunde ja koostöö soovi halvamiseks oleks see paras hoop.
8. Millised on Rahvusraamatukogu prioriteedid lähiaastatel?
Rahvusraamatukogus töötas pea aasta töörühm, et ette valmistada arengukava aastani 2010, mis 2001.aasta juunis ka Raamatukogu nõukogu poolt kinnitati. Arengukava on optimistlik ja koostatud silmas pidades Rahvusraamatukogu rolli ja kohta Eesti ühiskonnas. Eraldi osadena on välja toodud raamatukogu ja ühiskonna suhted, arendusülesanded rahvus?, parlamendi ning humanitaar? ja sotsiaalteaduste erialaraamatukoguna, teadus? ja arendustegevus, organisatsioon ja juhtimine ning haldustegevus.
Rahvusraamatukogu lähiaastate strateegiline eesmärk on välja arendada infoteenuste järgmine etapp ? digitaalraamatukogu, millega tagatakse juurdepääs artiklite, õppematerjalide, mikrofilmide jm. täistekstidele digitaalsel kujul. Raamatukogul on selles osas tulemusi nii tarkvara valjatöötamise kui ka töötajate koolituse osas, vajaka jääb praegu aga ressurssidest projektide käivitamiseks. Teeme tõsiseid jõupingutusi infoteenuste väljaarendamiseks võrgukeskkonnas kõigile tarbijatele eesmärgiga viia raamatukogus koostatavad andmebaasid veebi keskkonda. Jätkub klientsusstrateegia elluviimine, see tähendab teadlaste ja teiste kvalifitseeritud sihtrühmade spetsialiseeritud teeninduse väljaarendamine. Selles osas on meil juba õnnestumisi nii humanitaar? kui ka ühiskonnateaduste lugemissaalide ning infoteaduste saali töö reorganiseerimises. Arendatakse välja raamatukogunduse ja infoteaduste teadus? ja arenduskeskus.
See on tõepoolest kõige olulisem lähiaastatel. Aga me oleme Rahvusraamatukogus ka küllaltki realistid tuleviku kavandamisel ja seepärast on arengukava üks osa, mis peab silmas võimalust, et arenduseesmärkide realiseerimiseks võivad materiaalsed vahendid puududa, nimetatud jätkusuutlikkuse kavaks aastaiks 2002?2003. Nimetatud kava läbivaks jooneks on seni saavutatud taseme säilitamine ja mitmete alustatud projektide külmutamine.
9.Milline on Sinu professionaalne taust ja mis ajendas Sind raamatukogundusega tegelema?
Pärast keskkooli 1õpetamist oli mul tegelikult salasoov minna õppima zurnalistikat, kuid kuna Tartu linn tundus Tallinnas kasvanule küllaltki kodust kaugel olevat, siis otsustasin Pedagoogilise Instituudi kasuks. Raamatukogundus, pean tunnistama, oli minu jaoks tundmatu ala, mis sellest, et olin nii Tallinna Keskraamatukogu kui Tondi haruraamatukogu lugeja. Instituudis õppis juba ees minu hea sõbranna, kes kiitis sealset seltsielu. Ja mis mul siis veel otsustada nii väga oligi, kuna õpetajaks saada ei tundnud ma kutsumust. Nii hakkasingi õppima raamatukogundust, mida ma ei ole kordagi kahetsenud.
1974.aastal suunati mind tööle Riiklikku Raamatukokku, praegusesse Rahvusraamatukokku. Täna võin tunnistada, et see oli vedamine, sest raamatukogus olid tõelised oma ala asjatundjad, kes oskasid noori innustada. Minu senisel raamatukogunduse teel on olnud kolm väljakutset. Pärast mõne aastast Riiklikus Raamatukogus töötamist sain esimese väljakutse hakata metoodikaosakonna, praeguse raamatukogunduse osakonna juhatajaks. 1992.aastal tundsin, et olen end ammendanud ja kui tuli järgmine väljakutse hakata Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunikuks, siis läksingi sellele vastu. Tulla 40 aastat Eesti raamatukogundust juhtinud, kõigile tuntud Ivi Tingre järglaseks oli tegelikult julgustükk. Mäletan, et 25.veebruaril 1992.aastal, oma esimesel tööpäeval Kultuuriministeeriumis seisin akna all ja riidlesin iseendaga, et miks ma siia tulin, aga siis helises telefon... Tagantjärele pean tunnistama, et nautisin seda tööd, sest iseseisva Eesti raamatukogunduse loomine, kui nii võib öelda, sundis mind palju õppima, olema raamatukogunduse 'tuiksoonel'.
Seejärel tuli kolmas väljakutse 1997.aasta mais, kui Rahvusraamatukogu kauaaegne peadirektor Ivi Eenmaa valiti Tallinna linnapeaks ja raamatukogu nõukogu valis mind peadirektori asendajaks. Veidi enam kui aasta kestnud 'kaksikelu' Rahvusraamatukogus ja Kultuuriministeeriumis sundis mind järele mõtlema, kas veel... 1998.aastal valiti mind juhtima Rahvusraamatukogu. Jällegi pean ütlema, et ma ei kahetse oma otsust hetkegi, sest siin on olnud jällegi võimalus juurde õppida, õppida juhtima üht Eesti suuremat, olulisemat asutust. 2000.aastal võtsin ette ja läksin ka tegelikult õppima, Tallinna Pedagoogikaülikooli magistriõppesse. Võin öelda, ma olen õnnelik, et olen saanud teha tööd, mis on mulle rahuldust pakkunud.
10. Kas on midagi, mida Sa tahaksid veel öelda Infofoorumi lugejaile?
Ma tahaksin 1õpetada William Ellery Channingi sõnadega, mis tundub mulle sobivat iseloomustamaks raamatukogutöötajat (küll nimetut):
"Elada, leppides vähesega,
eelistada elegantsi luksusele
ja maitsekust moele,
olla pigem väärikas kui lugupeetud
ja pigem jõukas kui rikas,
õppida kõvasti, mõelda vaikselt,
rääkida tasa, toimida ausalt;
kuulata avali südamega tähti ja linde,
väikesi lapsi ja mõttetarku,
pidada rõõmsalt vastu,
tegutseda julgelt"