Mall Maasik
AS Audentese e-õppe projektijuht
Kerttu Lõhmus
AS Trainatori koolitusjuht
18. juunil, koolilõpetamiste kõrghetkel, toimus Rahvusraamatukogus kaugkoolitusteemaline konverents pealkirjaga "Ülikoolideta ühiskond?". Konverents tõi Tallinnasse lisaks Eesti poolsetele entusiastidele ka kaugkoolitusgurud Euroopast.
Kas sellist üritust oli vaja just nüüd ja praegu?
Oli küll, sest Eesti koolitajad on jõudnud äratundmisele, et
kaugkoolitusmeetodite kasutuselevõtt traditsiooniliste meetodite kõrval annab
uusi ja kaasaegsemaid võimalusi koolitusprotsessi mitmekesistamiseks.
Millega põhjendada pealkirja "ülikoolideta ühiskond"?
Kaugkoolitusideed hakkasid maailmas laiemalt levima 1993. aastal.
Alternatiivsete koolitusmeetodite ülikiire areng on pannud paljud futuroloogid
mõtteid avaldama just selles suunas, et traditsiooniliste koolitusmeetodite
taandumine võib viia ülikoolide osatähtsuse vähenemisele. Päris ilma
traditsiooniliste ülikoolideta ei ole haridus- ja koolitussüsteem siiski mõeldav,
vähemalt mitte niipea.
Esimese teemana käsitles TPÜ ja Manchesteri Metropoli Ülikooli teadur Sirje Virkus kaugkoolituse arengusuundi Eestis ja maailmas. Kui mujal maailmas levivad hoogsalt alternatiivsed koolitusmeetodid traditsiooniliste kõrval ja asemel, siis Eestis ei ole isegi sõna "kaugkoolitus" veel erilist kasutust ega tähendust leidnud.
Kuigi e-õppega on algust teinud mitmed kõrgkoolid ja muudki õppeasutused, ei toeta Eesti hariduspoliitika mingilgi moel uute kaugkoolitusmeetodite juurutamist ja levikut. Kaugkoolituse läbiviimiseks puudub õppeasutustes üldjuhul ka vajalik infrastruktuur ning õppejõud eelistavad pigem traditsioonilisi õpetamismeetodeid kuna puudub oskus kasutada õpitarkvara ning valmistada ette internetipõhiseid õppematerjale.
Eesti kõrgkoolidest päris mitmed siiski pakuvad ka elektroonilise õppe võimalust, kuid millised ja mida, selle kohta on näiteks internetis infot minimaalselt. E-õppest huvitatud õppeasutuste elu teeb raskeks ka pidevalt kallinevad litsentsid õpikeskkondade kasutamiseks. Vaatamata Eesti kiirele arvutiseerumisele ja internetiseerumisele ei ole siiski tagatud õpetajate-õppejõudude valmisolek kaugkoolitusmeetodeid kasutada. Siin aitaks näiteks IKT pädevusnõuete lülitamine õpetajate põhi- ja täiendkoolitusse.
Eelnevat kokkuvõttes võib öelda, et Eestis hoiavad kaugkoolituse teemat üleval üksikud entusiastid, kes toimetavad kahjuks igaüks oma õppeasutuse piires. Jõulisema arengu tagaks kindlasti eri õppeasutuste tihedam koostöö nii õpikeskkonna arendamise kui materjalide ettevalmistamise osas.
Joergen Bang, Euroopa Kaugkoolitus-ülikoolide Assotsiatsiooni (EADTU - European Association of Distance Teaching Universities) president keskendus oma ettekandes Euroopas kaugkoolitust pakkuvate ülikoolide ühistegevusele ja väljakutsetele, mis assotsiatsiooni ees ootavad.
EADTU esindab hetkel kokku 167 organisatsiooni: kaugkoolitusülikoole, -konsortsiume ning tavaülikoole. Oma peamisteks väljakutseteks peab assotsiatsioon rahvusvahelise koostöö tugevdamist eelkõige ülikoolide vahel, leidmaks elukestva õppe kontekstis tasakaalu kahe erineva rõhuasetusega suuna - isiksuse- ning kompetentsuste arengu - vahel, ajal, mil koolitus ja teadmised on muutunud tarbitavaks tooteks. Neist esimene on suunatud teadmiste hankimise kui protsessi, teine aga oskuste, kvalifikatsiooni ja teadmiste hankimise kui tarbitava hüve rõhutamisele. Joergen Bangi meelest on oskusteabe ja kompetentsuse kui ainusoovitava väärtustamine või suisa "ihalus" surunud tahaplaanile teadmistehankimise kui protsessi. Bang on skeptiline liigselt tööalast koolitust rõhutava hoiaku suhtes kuna peab õppimist siiski sotsiaalseks tegevuseks ja pidevaks protsessiks.
Samuti pole assotsiatsiooni jaoks Bangi sõnul vähem oluline suunatus täiendõppena pakutavate paindlike ja kvaliteetsete kursuste loomisele. Seda olukorras, kus nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline konkurents tugevneb ning kus Euroopal tuleb üha enam konkureerida USA kaugkoolitustoodetega. Konkurentsivõime säilitamine aga tingib omakorda vajaduse rõhuasetus tehnilistelt lahendustelt suunata pakutava sisu kvaliteedi tagamisele. Bang on veendunud, et kvaliteetset sisu nii koolituse kui toote kui ka õppimise kui protsessi osas saab aga pakkuda vaid tihedas koostöös sündinud ideede baasil. Nii rõhutab Bangi sõnul ka initsiatiiv, mida tuntakse Euroopas eelkõige termini e-learning all, koostöövajadust, mille teostusel on oluline osa tehnoloogiliste võimaluste maksimaalsest kasutamisest tuleneval kulude kokkuhoiul ja vahemaade virtuaalsel "vähendamisel". Samas märgib Bang, et senised OECD raportid pole jõudnud kindlatele järeldustele justkui oleks vähemasti avalikus sektoris kaugkoolituse tehniseerimiseks kasutatud miljonid eurod tegelikkuses koolituse kvaliteeti oluliselt parandanud. Seda eelkõige põhjusel, et pole selge, kas õppijad ja õpetajad erinevaid, IT-võimalustel baseeruvaid kaugkoolitusmeetodeid tõesti õppe eesmärkidest tulenevalt kasutada oskavad ja suudavad. Seega peab ka EADTU oma ülesandeks tugevdada akadeemilise sektori võrgustikku, tihendada koostööd avaliku- ja erasektoriga ning jälgida ja analüüsida e-õppe suundumusi. Neist viimasega tegeleb EADTU ka käesoleval hetkel, mil uuritakse ülikoolide kaugõppe ulatust ning kogutakse süsteemset ja kriitilist võrdlust võimaldavat teavet Euroopa ülikoolides rakendatava kaugkoolituse põhimõtete, vormide, leviku ja pakutava sisu kohta. Antud uuringu käigus soovitakse selgitada ka ülikoolide koostöövalmidust ja -laadi pakutava sisu koostamisel ja levitamisel, samuti riiklike ja rahvuslike e-õppe strateegiate olemasolu ja nende seotusest ülikoolides toimuvaga. Nimetaud uuringu tulemustega saab pärast kokkuvõtete koostamist tutvuda EADTU koduleheküljel www.eadtu.nl
Õpidisaini rollist kaugkoolituses rääkis TPÜ Haridustehnoloogia keskuse juhataja Mart Laanpere. Õpidisainis ehk õpikeskkonna kujundamisel kasutatakse eri metodoloogiaid, mis kõik üritavad tagada ühelt poolt loomingulisust ning teisalt usaldusväärsust ja tulemuslikkust.
Ettekandes leidis käsitlemist üks õpidisaini mudel - ADDIE (Analyse-Design-Development-Implementation-Evaluation), mis koosneb viiest faasist: 1. analüüsi faas (sihtrühma vajaduste analüüs, hierarhiline tegevusanalüüs, ainevaldkonna analüüs); 2. disaini faas (õpetamise strateegiate ja taktikate määratlemine); 3. arenduse faas; 4. rakenduse faas; 5. evalvatsiooni faas. Kursuse loomisel on oluline kõik nimetatud faasid kindlasti läbida. Õpidisainil on oluline koht kaugkoolituskursuste kavandamisel, kuna koolitusprotsessi läbib õppija suures osas iseseisvalt ning vahetu tagasiside saamise võimalusi on tavaõppega võrreldes vähem. Kursus või õppematerjal peavad olema üles ehitatud atraktiivselt, et õppijal ei tekiks tüdimust. Samas peab olema võimalik saavutada kursuse läbimise käigus kõik püstitatud õpieesmärgid. Materjali ülesehitamisel peab jääma siiski ruumi ka isikupärasele ja loomingulisele lähenemisele.
Hollandi Avatud Ülikooli Haridusekspertiisi keskuse haridustehnoloog Fred de Vries rääkis uuendustest haridustehnoloogias ja nende rakendamisest kaugkoolituses.
Käesoleval ajal on huviorbiiti tõusnud elektroonilises õpikeskkonnas kasutatavad õppevahendid, mis suurendavad oluliselt haridustehnoloogia rolli kaugkoolituses ning aitavad kaasa avatud kaugõppe arenemisele. Haridustehnoloogia täiustamise protsess toimub järk-järgult EML-I (Educational Modelling Language) abil. EML- eesti keeles näiteks õpikeskkonna modelleerimiskeel - on loodud XML programmeerimiskeele baasil ning on abiks õppevahendite täiustamisel ja loomisel. Enamjaolt mõeldakse elektroonilise õppe all lihtsalt arvuti kasutamist põhilise abivahendina, kuid tegelik innovatsioon seisneb kogu õpetamise ja õppimise protsessi juhtimises, tehes need kättesaadavaks igal pool ja igal ajal.
Viimasena leidis Tartu Ülikooli lektori Anne Villemsi vahendusel käsitlemist teema "paindlik õpe veebipõhises keskkonnas". Ettekandja sõnum kuulajatele seisnes selles, et head õppematerjalid ja paindlik juurdepääs andmetele üksi ei tekita veel muutusi õppurite teadmistes. Vaja on luua õppiv kogukond. Seda saab teha õppeprotsessi oskusliku korraldamisega ja koostöö tekitamisega õppurite vahel. Kaugkoolituses üksnes loengute asendamine veebipõhiste õppematerjalidega ilma kogu õppeprotsessi muutmiseta, ei pruugi anda soovitud tulemusi ega efekti.
Üleminek tavakoolituselt kaugkoolitusele eeldab, et muutusteks oleks valmis:
1. tehnoloogia
2. õpetaja/tuutor
3. õppur
4. organisatsioon
5. ühiskond
Õppeprotsessi aitab mitmekesistada internetikeskkonna avarate võimaluste
maksimaalne kasutamine. Paindlik õpe on seega 1. eri õppevormide
kombineerimine, 2. elektroonilise keskkonna kasutamisel lisavõimalused
metoodikas ja grupitöös. Veebikeskkonda võib õppeprotsessis kasutada
suhtluskeskkonnana tavakursuse juures; testimiseks ja kodutöödeks või grupitöödeks
tavakursuse juures.
Õpieesmärkide saavutamine ja õppuri uute oskuste ja teadmiste kujunemine
oleneb peamiselt siiski õppematerjali ülesehitusest. Rikka materjaliga kursus
esitab teemasid eri vaatenurkadest ja toob välja erinevaid seisukohti. Õppuri
eesmärgiks on sellisel puhul info ja teadmiste korrastamine ja oma seisukoha
kujundamine. Tekib sotsiaalne oskus - oma seisukohta põhjendada.
Kaugkoolitusmeetodite, iseäranis veebipõhise keskkonna võimaluste
rakendamise kõrgemateks eesmärkideks on, et õppijal kujuneksid:
1. kogemus e-maailmas toimetulekuks
2. õppimisoskus
3. sotsiaalsed oskused
4. e-meeskonnatöö oskus
5. enesejuhtimisoskus
6. aja haldamise oskus
7. e-vahendite käsitsemise oskus.
Veebipõhise paindliku õppe propageerimine eeldab, et on olemas vastused küsimustele:
1. Kas õppurid on muutusteks valmis?
2. Kus on süstemaatiline õpetajate ettevalmistus paindlikuks õppeks?
3. Kust tulevad vahendid õppematerjalide ettevalmistamiseks?
4. Kas õpetajad, organisatsioonid ja ühiskond on muutusteks valmis?
Viimati uuendatud 31. augustil
2003
sirvir@tpu.ee