ISESEISVUS JA RAAMATUKOGUD
Mul oli au olla nende üheksa väliskülalise hulgas, kes olid palutud Baltimaade raamatukoguhoidjate kongressile. Balti kolleegide hulgas viibimine oli inspireeriv. Nende päevade jooksul oli meeldiv näha, kuivõrd hästi kolme Balti riigi raamatukoguhoidjad omavahel läbi saavad, teades samas, kuidas välismaa ajalehed kirjutavad tülidest kalapüügi ja naftapuurimise vallas, mis ületavad Põhjamaade väikerahvaste arusaamatusi.
1996.a. osalesin ma kolmel raamatukogunduslikul konverentsil - Norras, üle kahe aasta peetaval Norra Raamatukogu Ühingu konverentsil Lillehammeris, Beijingis toimunud IFLAl ja Balti raamatukoguhoidjate viiendal kongressil Tallinnas.
Esimese avas Norra peaminister, teise - Hiina peaminister ja Tallinnas ütles avasõnad Eesti parlamendi spiiker. Igal pool on raamatukoguhoidjad mõistnud vajadust kutsuda tipp-poliitikuid oma foorumitele. Suur osa nende kõnetekstidest on muidugi mõeldud kuulajatele meeldimiseks. Sellele vaatamata ei olnud keeldunud ükski ülalmainitud tähtsatest isikutest raamatukogundusliku kogunemise avamisest. Avalikult olulisi avaldusi tehes annavad nad ühtlasi teatud lubadusi. Meie kohus on neid lubadusi neile hiljem meelde tuletada.
Kõigil kolmel konverentsil esitati kõrgetasemelisi ettekandeid. Balti kongressi ettekanded - need, mida ma kuulasin ja mida lugesin - pakkusid üldist kutsealast huvi ning mitmed neist valgustasid üksikasjalikult Baltimaade olukorda. Erinevalt Lillehammerist ja Pekingist võis Balti kongressi materjale saada vahetult registreerimislaua juurest.Vaadake, kuhu Baltimaad on jõudnud!
Ülalpool mainisin, et poliitikud võivad aeg-ajalt meelitusi öelda. Kuid mis mu oma jutt on - väliskülalise lõputu meelituste vool võõrustajamaa ajakirjale? Kas polegi kriitilisi märkusi? Võib-olla lükkab "INFOFOORUMI" toimetus artikli tagasi?
Balti kongressile omane, teda ülejäänud kahest eristav joon oli ettekannetele järgnenud vähene diskussioon. Julgen seda väita sellele vaatamata, et ei suutnud osaleda kõikides sektsioonides. Isegi väikestes gruppides, kus kõneldi küllalt konkreetsetel teemadel, oli auditooriumis liiga vaikne, ehkki sektsiooni juhatajad kutsusid osalejaid oma arvamusi avaldama.
Sellel võib olla mitmeid põhjusi. Vaikus võib mõnel juhul tuleneda suurepärases esinemises seatud sihtide ja kuulaja töökoha karmi reaalsuse vahel valitsevast erinevusest. Lõhe selle vahel, kuidas asi tegelikkuses on ja kuidas see peaks olema on nii suur, et midagi polegi arutada.
Arutelude nappus võib olla tingitud ka "avatud ühiskonnale" eelnenud ajast kaaasatulnud formaalse kuulekuse traditsioonist. Sellisel juhul ei saa kogu süüd sektsioonides osalejatele veeretada. Suurema auditooriumi ees esinemisel peab ennast mugavalt tundma. Enda mugavalt tundmine sõltub aga usaldusest inimeste vastu.
See on paljunõudev. See on raske inimestele, kel puudub esinemisjulgus. See on sama raske ka tähtsatele isikutele, kel on oma alal suur autoriteet ning kes hingavad rahulikult ükskõik kui suure kuulajaskonna ees. Kuid teisel viisil - autoriteetsete kõnelejate jaoks seisneb raskus selles, kuidas kriitikale ilma ülbuseta reageerida (siia peaksin küll liigitama ka enda, sest kuulun nende hulka, kes järk-järgult on õppinud sellistel puhkudel esinevatest hingamisraskustest üle saama). Muidugi on kõigil õigus solvuda või vihaseks saada. See aga, millele ma siinkohal sooviksin tähelepanu juhtida, on - ainulaadne võimumäng. Mäng, mis toimub kõikjal ja mida mõned harrastavad seda ise teadvustamata..
Kongressi nimeks oli "Iseseisvus ja raamatukogud". Üks iseseisvuse eeldusi on aktiivsus. Tulevikus on vaja ikka rohkem raamatukogude esindajaid aktiivsusele õhutada, seda nii raamatukogude kui sõltumatu ühiskonna huvides.
Väga meeldiv oli jalutada Tallinna tänavail, sest Norras polegi õiget "vanalinna", külastada taas rahvusraamatukogu, kus igal korrusel kohtasin uudiseid ja üllatusi ja kogeda uuesti Eesti külalislahkust.
Südamlik tänu kaunite oktoobripäevade eest pr.Anne Valmasele ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingule suurepäraselt läbiviidud ürituse eest!