Intervjueerinud Sirje Virkus 24. jaanuaril 1997, Riias.
1. Milliseks kujuneb raamatukogude ja raamatukoguhoidjate roll tulevikus?
Ma arvan, et lähitulevikus, järgmised 10-15 aastat, jätkavad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad eksisteerimist. Eriti puudutab see teadusraamatukogusid, rahvusraamatukogusid jne, sest nendes valdkondades on enamus materjalist veel trükitud kujul ning seda on vaja ka säilitada ja korrastada; samuti jätkab suur osa materjalist ilmumist trükituna, nii et need säilivad kindlasti. Infotöö eriharudes: äris, tööstuses, uurimisasutustes jne võib minu arvates näha märke sellest, et eriraamatukoguhoidjate ja infoametnike töö liitub järk-järgult üha enam kogu organistasiooni infosüsteemide osakondade tööga. Seda seetõttu, et mitmed nende valdkondade töötajate informatsiooni saamise ja -edastamise vahendid toetuvad automatiseeritud infosüsteemidele. Juhtudel, kus eriraamatukogudel ei õnnestu sel viisil infosüsteemidesse integreeruda, nad pigem kaovad kui säilivad, sest taoliste süsteemide, see tähendab - äri- ja tööstusinfosüsteemide, keskne roll on seotud organisatsioonisiseste infosüsteemidega, organistasiooni juhtsüsteemidega. Neil juhtudel, kus eriraamatukogu integreerub nende süsteemidega, säilivad raamatukoguhoidjad, infoteadlased ja infoametnikud ühel või teisel viisil.
Arvan, et kaugemas tulevikus raamatu kui info kandmiseks valmistatud vahendi osatähtsus langeb, kuna infoedastamisest saab valdavalt elektroonikale rajanev tegevus. Raamat kui kultuuri ja meelelahutust, vaimset ergutust edastav vahend, kuidas keegi seda just näeb, ilmselt säilib, kuid vajadus raamatukoguhoidjate järgi per se (= iseenesest) väheneb, sest eelkõige Läänes on märgata raamatukogude kasutamise vähenemist ja raamatute ostmise kasvu. Isegi juhul, kui suured raamatukogusüsteemid hõlmavad nii meelelahutust ja kultuuri kui ka akadeemilist materjali, pole tulevikus enam infokandjaid, mis vajavad hoidmiseks, korrastamiseks ja kontrolliks suurt süsteemi.
Niisiis arvan, et lähemas tulevikus kaotavad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad oma osatähtsuse, sest inimesed omandavad rohkem elektroonilisi infokandjaid ja raamatut kui kultuurikandjat kaldutakse pigem ostma kui laenutama. Rahvuslikele raamatukogusüsteemidele jääb aga roll kindlasti alles, sest neid materjale on vaja säilitada. Rahvusraamatukogudele võib lisanduda ka elektroonilise arhiivi säilitamise roll, kuna nad on kõige enesestmõistetavamad asutused, mille kaudu üritada rahvuslike elekrooniliste materjalide säilitamist, mis muidu osutuks väga raskeks.
2. Milliseid teadmisi ja oskusi vajab kaasaegne infospetsialist?
Ma arvan, et juhul kui termin "kaasaegne infotöötaja" hõlmab laia hulka tegevusi, mis on seotud info loomise, väljastamise, säilitamise, korrastamise ja organiseerimisega igas vormis, liikumist elektroonilise info tootmise ja säilitamise poole jne, tähendab see, et praegu on protsessi kaasatud suurem hulk rolle kui kunagi varem.Need rollid, mida nõutakse praegu, ulatuvad suuresti tehnoloogia valdkondadesse, samal ajal kui 25 aastat tagasi need sellised ei olnud.
Ja ikkagi vajatakse ka edaspidi selliseid traditsioonilisi raamatukoguhoidja oskusi nagu kataloogimine, klassifitseerimine, indekseerimine jne. Minu arvates on toimunud rollide mitmekesistumine, nii et raamatukogudki vajavad oma süsteemis inimest, kes tegeleks arvutisüsteemidega, raamatukogus on juba keegi (või on vajadus sellise inimese järele), kellel on teadmised tegelemiseks telekommuniktasioonisüsteemidga. Samas vajatakse ka edaspidi inimesi, keda varemgi oli vaja info käsitsemiseks. Ma kahtlen, kas on võimalik kõiki neid oskusi oodata ühelt isikult.
Seega arvan, et tulevikus vajatakse raamatukogudes ja infosütseemides mitmesuguseid inimesi mitmesuguste ülesannete täitmiseks, mitte üht laia profiiliga töötajat, kes suudaks kõike teha. Lähtudes ainult nendest nõutavatest teadmistest, mida läheb vaja erinevate ülesannete edukaks täitmiseks, pole võimalik koolitada nii laia profiiliga töötajat, kes oleks suuteline täitma niivõrd laiaulatuslikke ülesandeid.
3. Kuidas peaks muutuma haridus, et kõikidele neile muudatustele reageerida?
Minu eelneva jutu põhjal, mida ma rääkisin selle kohta, et tulevikus on vaja laiaulatuslikke oskusi, oleks loogiliseks järelduseks, et kui sellist inimest, nagu seda on laia profiiliga töötaja, kes on võimeline kõiki neid asju tegema, pole olemas, siis minu arvates hariduses võib hakata nägema väga erinevaid koolitusinstitutsioone, mis valmistavad ette erinevaid infotöötajaid. Mõned baseeruvad informaatika osakonnale või infosüsteemide osakonnale ning on suunitletud tarkvarale, telekommunikatsiooni protokollidele, riistvara süsteemidele ning võibolla kasvavas osas infotöö juhtimise organistasioonilistele aspektidele.
Teiselt poolt hakkab olema neid ärikoolides, kus pannakse rõhku äriinfo süsteemidele, kus suurt tähelepanu pööratakse sisemiste inforessurside juhtimisele, andmete loomisele, isiklikele salvestustele ja turu- ning keskonnauuringutele. Nii hakkab ärikoolidest tulema teistsuguste oskustega infotöötajaid kui infosüsteemide osakonnast tulnud infotöötajad.
Saab olema ka raamatukogunduse ja infoteaduste osakondi, kus rõhku pannakse informatsiooni sisulisele küljele ning sisulise külje taustale, teabe hoidmise ja otsinguga seotud probleemidele, indekseerimisele, elektrooniliste infoallikate töötlemisele, kasutamisjuhiste koostamisele elektrooniliste infoallikate kasutamiseks ja koolituslikele lisaelementidele.Selline koolitus ei tee lõpetajatest kui mitte just täiesti kompetenseid tehnilistel aladel, siis vähemalt nende tehniliste alade taustast teadlikke töötajaid. Sellised töötajad saavad suhelda tehnikaspetsialistidega, kes asutuses tehnilist tööd teevad ning nendega efektiivsemalt koostööd teha.
Niisiis, ma arvan, et ei hakata koolitama laia profiiliga töötajaid, vaid ette valmistama infosptesialiste mitmesugustest erinevatest valdkondadest ja erinevate organistasioonivormide puhul hakkavad nad tegutsema erineval viisil, tegema erinevaid töid ning ühinema koostööks infosüsteemide loomisel. Näiteks hakkavad telekommunikatsioonispetsialistid hooldama organistasiooni telekommunikatsioone, infosüsteemi töötajad juhtima organisatsiooni infosütseemi, tehes koostööd nö raamatukoguhoidjatega, (kellel võib olla ka teistsugune nimi - raamatukoguhoidja, infojuht ) - et neid süsteeme tulemuslikult juhtida. Ma arvan, et haridusmudel muutub märksa mitmekesisemaks, kuna need rollid ja oskused, mida organistasioonis vajatakse, muutuvad samuti üha mitmekesisemateks. Üks on teise peegelpildiks.
4. Millised on kõige olulisemad omadused, mida tuleks arvesse võtta, valides kandidaate raamatukogu- ja infoteaduse erialale?
Minu osakonnas on praegu käsil õppeplaani läbivaatamine ning ühe ülesandena ümarlaua ääres esitasime peaaegu täpselt samasuguse küsimuse - mida me ootame neilt kursustest osa võtta soovijatelt, keda me küsitleme, ning mina olin ainus, kes tõi välja ühe kindla iseloomuomaduse, mis minu arvates on kõige olulisem ning mida kummalisel kombel ükski mu kolleeg ära ei märkinud - see on - kujutlusvõime.
Ma usun, et kujutlusvõime on igasuguse vaimse arengu ja vaimse tegevuse võtmeks. Kui neil inimestel, keda me koolitame, puudub kujutlusvõime, siis meil puuduvad inimesed, kes on võimelised midagi looma, seega ma usun, et kujutlusvõime on selleks võtmesõnaks, mida me tulevikus vajame. Inimestel säilib vajadus ette kujutada asju, mis on hetkel saavutamatud, nii nagu 25 aastat tagasi olid kättesaamatu see, mis meil praegu olemas on. Inimesed peavad omama kujutlusvõimet selleks, et areneda ja luua midagi uut.
Lisaks sellele, et neil on vaja vaimset võimekust, peavad nad olema intelligentsed, tervavad, säravad isiksused. Meie osakonnas, kus me tegeleme põhiliselt aspirantuuriga, oleme veendunud, et nad vajavad erialaseid oskusi teistest distsipliinidest ning ma arvan, et see omandab tulevikus veelgi suurema tähtsuse. Ma leian, et üliõpilaste ettevalmistamine muutub teisejärguliseks ning tulevased tööandjad hakkavad otsima inimesi, kes mõistaksid sisuliselt seda, mida nad pärast lõpetamist tegema hakkavad.
Ma arvan ka, et tugev motivatsioon vastavas valdkonnas töötamiseks, entusiastlik suhtumine infoteenustesse, huvi ja innukus inimestega töötamiseks ning efektiivseks suhtlemiseks, nii meeskonnaliikemetena kui ka teiste teenindajatena: infoteeenindus ja raamatukogundus on alati olnud teenindavad valdkonnad ja seega on teeninduseetika väga olulisel kohal.
5. Eestis on avatud õpe, paindlik õpe, kaugkoolitus jne. alles üsna uued mõisted, siiski oleme me hakanud rääkima uuest või kaasaegsest õpikeskkonnast. Mida kujutab endast kaasaegne õpikeskkond teie arvates?
Nagu teada, on meil Sheffieldis projekt nimega NetLinkS, mille juht ma olen ning minu kolleegid räägivad selle projekti raames uue õpperuumi ilmumisest, mille all nad mõtlevad, et hariduse andmine pole enam piiratud ülikooli auditooriumi füüsilise ruumiga või ülikooli auditooriumi geograafilise ruumiga. Võrkude areng, ülikoolilinnaku võrkude, rahvuslike haridusvõrkude, rahvusvaheliste võrkude, Interneti areng tähendab seda, et see ruum, milles edastatakse õppematerjale, on nüüd pigem küberruum kui auditooriumi füüsiline ruum - vähemalt potentsiaalselt.
Ilmselt on tulemas väga segane periood, mil me liigume ühest situatsioonist, kus õppematerjale edastakase klassiruumis õpetaja poolt, kes kasutab tahvlit ja kriiti, projektorit vms, teise, kus üliõpilastel on juurdepääs õppematerjalidele läbi võrgu ning juurdepääs õppejõududele kas vahetult või läbi võrgu või mõlemal viisil ning ma arvan, et me oleme vahepealses väga kaootilises arengufaasis - liikumas täielikult ühest süsteemist täiel või suurel määral teise. Osalt seetõttu, et mitte kõikidel ülikoolidel pole efektiivselt arenenud ülikoolilinnaku võrku, hakkavad arvutitel põhinevad õppematerjalid kõikides asutustes arenema juhuslikult ja hooti.
Teiseks on raskus selles, et mitte kõikidel asutustel pole, (ja tõenäoliselt väga vähestel asutustel on) konkreetset strateegilist arusaama sellest, kuidas muutused toimuvad või sellest, kuidas nad tahaksid muutusi oma asutuses korraldada. Kui asutuses ei juhita muutusi strateegiliselt, siis toimub väga kaootiline ja hootine ideede areng, mis sõltub täiel määral lektorite ja õppejõudude entusiasmist.
Need on minu arvates need kaks asja, mis takistavad selle uue õpperuumi poole liikumist. Nendeks on infrastruktuur, mis on väga kallis ning asutuste strateegilise suuna valimise probleem.
Teine probleem, mis on sellega seotud, on asjaolu, et palju raskem ja kallim on kasutada arvutil põhinevaid materjale, kui jätkata õppejõu ülapidamist, kuna õppejõud saab luua aine andmise alusmaterjali ja seda iga aasta uuendada, ning mitte alati paberil vaid oma ajus. Õppejõud loeb ja valib materjali aasta jooksul, talle pole vajalik kõike seda kirja panna ja loenguid muuta, ta lihtsalt hoiab seda kõike oma peas. Loengud on igal aastal erinevad, kuid nendest muutustest pole mingit kirjalikku dokumenti.
Arvutil põhinevate materjalidega ei saa niiviisi toimida, nende tegelikku füüsilist sisu tuleb uuendada nende ajakohastena hoidmiseks ning see on väga aeganõudev ja kallis protsess. Selleks, et seda edukalt teha, peab õppejõudude kollektiiv olema vaba kõikidest teistest kohustustest, nii et nad saaksid efektiivselt tegeleda õppematerjaliga. See on järjekordne takistus üleminekul praeguselt klassiruumi-õppelt avatud õppe või kaugkoolituse mudelile või võrkudel põhineva kaugkoolituse mudelile. Ma arvan, et kuni asutused seda strateegilist küsimust näevad ja ütlevad, et see on suund, mille suunas nad soovivad minna ning need on sammud, mida nad peavad astuma selleks, et kindlustada sinna jõudmist, kuni need strateegilised otsused pole vastu võetud, ootab meid ees avatud õppesüsteemide väga juhuslik areng.
6. Milline on õppejõu roll uues õpikeskkonnas ning milliseid teadmisi ja oskusi nõutakse kaasaegselt õppejõult?
See küsimus on mingil määral sarnane küsimusele raamatukoguhoidja tulevikuoskustest ning on samuti seotud asutuste strateegiliste suundadega, kuna minu arvates haridusasutused peavad tunnistama, et avatud õppe tulevikus, uues õpperuumis peab õppejõud omandama samasuguseid mitmekülgseid oskusi nagu raamatukoguhoidjagi ning tekib küsimus, kas me peaksime ootama, et ühel isikul peavad olema kõik vajalikud omadused või vajame me mitmekülgseid oskusi ja mitmekülgse haardega inimesi.
Õppejõud, kes seisab auditooriumi ees, võib olla sama isik, kes töötab materjaliga, töötab ainega, teeb uurimistöid, kirjutab loengukonspekte ja annab loengut, kuna see on kõik üks ja sama protsess ning selles protsessis kasutatakse täielikult üht ja sama tehnoloogiat. Uues õpperuumis pole tingimata vajalik, et tehnoloogia oleks sama ning tekib küsimus, kas õppejõud, kes valmistab ette loengumaterjale, peab tingimata olema sama isik, kes teisendab need materjalid digitaalseks ja esitab neid efektiivselt digitaalsel kujul. Kas on mõttekas oodata, et õppejõud oleks kompetentne näteks HTML kodeerimises? Kas on mõttekas oodata, et õppejõud peab omama põhjalikku arusaamist mingist kindlast retoorika liigist, mida vajatakse ekraanil oleva info edastamiseks, võrreldes trükileheküljel oleva informatsiooniga?
Ma ei arva, et oleks mõttekas selliseid asju oodata, ma leian, et meil läheb vaja spetsialistide meeskondi, kes arendavad, loovad ja edastavad ekraanil õppematerjali. Sellest ei saa ühe väga mitmesuguste oskustega inimese ülesanne, see on meeskonnatöö. Sel põhjusel on see ka haridusasutuste jaoks strateegiline küsimus, sest meeskonda tuleb investeerida ning meeskonda on vaja ette valmistada. Vastasel juhul peame me selles protsessis läbi ajama amatööride pingutustega ning see kahjustaks õpetamist ja õppeprotsessi. Niisiis ma arvan, et me vajame meeskondi, mitte niivõrd laiaulatuslike oskustega inimesi.
7. Milline võiks kaasaegsest raamatukogunduse ja infoteaduste ala õppejõududest rääkides olla suhe uurimistöö, õpetamise ja professionaalsete ülesannete vahel?
Suhe uurimistööde ja õpetamise vahel on alati varieerunud maalt maale: mõnedel maadel oodatakse ülikooliõppejõududelt lihtsalt õpetamist ning temalt ei nõuta, et ta viiks läbi uurimistöid. Suurbritannias on olukord vastupidine: lektor peab olema nii uurija kui ka õpetaja, kuigi see polnud nii polütehnikumide puhul, millest ülikoolid on välja kasvanud. Polütehnikumi esialgne eesmärk oli olla haridusasutus ja mitte uurimistöödel baseeruv asutus. Praegune Suurbritannia rahvusliku poliitika suund tähendab aga seda, et need asutused peavad nüüd muutuma uurimistöödel baseeruvateks asutusteks ning selle tulemusena tekib keeruline periood, mille jooksul muututakse ühest teiseks. Mis puutub tulevikku, siis kui me kujutame ette stsenaariumi, mille järgi kõrghariduse omandamine on põhiliselt võrkudel rajanev fenomen koos vahetul kontaktil rajanevate õppegruppidega, video teel õppejõududega suhtlemisega, siis võime ette kujutada olukorda, kus jällegi võetakse tööle erioskustega grupp ning kus inimesed, meeskond, kes loob õppematerjale, kaasab võibolla uurijaid, kes ei tegele õpetamisega, see haarab õppejõude, kes ei tegele üldse uurimistööga, tehnilist personali, kes tegelevad õppematerjalide füüsilise ettevalmistamisega jne. Kui me kujutame ette sellist meeskonnastruktuuri, siis me võime kujutada sellist situatiooni, kus uurimistöö ja õpetamine on erinevate inimeste teha, kuid nad on ühendatud ühte meeskonda - see oleks üks võimalik stsenaarium.
Teine võimalik stsenaarium oleks selline, et kogu õppejõudude personal on pigem uurijad kui õppejõud ning õppematerjalide edastamine on meeskonna ülesanne ning nende materjalide alusel õpetamine on jällegi eri ülesanne. Niisiis võib asi minna mõlemas suunas: uurija võib olla õppejõud ning võib leiduda ka uurijaid, kelle võimed ja kompetents suunab neid õpetamise poole, kuid võib leiduda ka neid, kes ei tunne end selles rollis mugavalt. Praegu on lood nii, et kui võtta uurija või õppejõud, kes ei tunne end teises rollis hästi, seisad sa probleemi ees, tulevikus, meeskonnastruktuuriga seoses võib see osutuda inimesele mitte nii ebamugavaks, kuna inimesed spetsialiseeruvad sellele, mida nad teevad.
8. Millist tüüpi uurimistööd on hetkel teie osakonnas esikohal?
Meil on kolm uurimisgruppi - nagu me neid oma osakonnas kutsume. Meil on teabejuhtimise uurimisgrupp, arvutusinformatsiooni süsteemide uurimisgrupp ja rahvaraamatukogu poliitika ja juhtimise uurimisgrupp ning need määravad tõepoolest ära meie uurimuslikud eelistused. Need on alad, milles me tahame areneda ning näiteks teabejuhtimise uurimisgrupis on meil kaks alagruppi: NetLinks ehk arvutivõrgu abil õppetöö abistamise projekt, teine on terviseinfo juhtimise vallast, kus me oleme juhtivaks osakonnaks ülikooli tasemel tegutseva Tervishoiuteabe Juhtimise Uurimiskeskuses.
Teises valdkonnas, raamatukogu juhtimises, on meil projekte, mis näiteks vaatavad raamatukoguhoidjate streigi tulemusi ja mõju eelmisel aastal Sheffieldis. Me oleme rajanud Rahvaraamatukogude Keskuse Infoühiskonnas ning me loodame selle keskuse arendamiseks saada toetust väljastpoolt. Meil on käimas uurimistöö kvaliteedijuhtimisest raamatukogusüsteemides ning tervishoiuteabe juhtimise valdkonnas on meil tugev suundumus infovajaduse, infonõuete suunas, eriti selles osas, mis puudutab erinevate ühiskonnagruppide terviseteavet - näiteks vanurid, puuetega inimesed jne.
Arvutusinfo süsteemide grupis on põhiliseks uurimisteemaks keemiaalased infosüsteemid ja proteiini struktuuri otsisüsteemid, kasvab projektide arv täisteksti otsinguga seotud aspektide alalt ning eriti tugev on suundumus tüvealgoritmide uurimisele eri keeltes, nii et meil on olnud inimesi, kes on teinud uurimusi serbohorvaadi, türgi, ladina jt keeltega seoses.
Infojuhtimise alal on üldiselt kallak infostrateegiatele organisatsioonis ning viimasel ajal infostrateegiatele kõrghariduses. Niisiis on meil laiemad eelistused paika pandud nende kolme uurimisgrupi kaudu ning nende piires on uurimiseelistusi, mis varieeruvad läbi aja koos uurimisala arenguga selles kolmes valdkonnas.
9. Eestis oli mõni kuu tagasi arutelu, et meie raamatkogunduse ja infoteaduste õppeplaan on liialt orienteeritud kaasaegsele infotehnoloogiale ning et traditsioniline raamatukogundus on sellest kadunud. Milline on teie arvamus traditsioonilisest raamatukogundusest ning selle rollist raamatukogunduse ja infoteaduste õppeplaanis?
Kui me vaatame raamatukogunduse ja infoteaduste õppeplaanile läbi aegade, siis see on alati olnud liitdistsipliin. Raamatukogundus pole eraldi aine, infoteadused pole eraldi aine, see on kompleks, mis on koosnenud ja koosneb eri aegadel erinevatest ainetest ja mille eesmärgiks on koolitada ühiskonnale efektiivselt ette valmistatud inimesi.
Raamatukogunduse põhiliseks panuseks juhtimisinfo valdkonnaas on minu arvates kaks ala: üks on see, mida me tavaliselt kutsume bibliograafiaks või inforessursside juhtimiseks nende organiseerimise alusel ja teine ala on tehniliseks vahendiks sellele: kataloogimine, klassifitserimine, indekseerimine. Ma ei leia, et oleks vähem põhjust keskenduda nendele valdkondadele kui varem. Asi on lihtsalt selles, et infoallikate olemus muutub üleminekuga trükitud materjalidelt elektroonilistele ning seega neid tehnikaid, mida varem kasutati bibliograafiaallikate töötlemiseks, on nüüd vaja elektrooniliste allikate jaoks.
Nii nagu meil on teejuhte kirjanduse juurde, on meil vaja teejuhte ka elektrooniliste allikate juurde. Nii nagu meil on vaja bibliograafiaid, on meil vaja "küberograafiaid", et võimaldada inimestele juurdepääsu kättesaadavatele elektroonilistele allikatele. Selleks, et tulevikus nende allikate kohta efektiivselt infot edastada, tuleb meil kohaldada kataloogimisoskusi ning kataloogimisstrandardeid uutele ekektroonilistele allikatele. Kuna infootsisütseemid on täistekstinfo otsinguks siiski veel küllaltki ebatäiuslikud ning klassifitseerimisskeemid veel suhteliselt head vahendid info töötlemiseks ja otsinguks nii trükitud kui elektroonilisel kujul, siis klassifitseerimisoskusi läheb vaja ka edaspidi.
Tegelikult on huvitav see, et Yahoo World WideWebis on pigem WWW allikate klassifitseeritud struktuur kui lihtsalt täistekstinfo otsisüsteem. See on sellisel kujul sellepärast, et infot saab märksa tulemuslikumalt filtreerida, kui seda kategoriseerida ja kataloogida ning minu arvates jääb tulevikus ka elektroonilise info puhul alles vajadus bibliograafi, kataloogija ning klassifitseerija oskuste järele.
10. Te olete elektroonilise ajakirja "Information Research" toimetaja ja alusepanija. Kuidas arenes eletroonilise ajakirja loomise idee ning milline on elektrooniliste ajakirjade roll hetkel ja milline on see tulevikus?
See arenes välja trükiväljaandest "Information Research News", mida meie osakond oli välja andnud juba mitmeid aastaid, et trükkida osakonna uurimistöid. See omakorda arenes välja teisest trükiväljaandest nimega "CRUS News", kui meil oli osakonnas Tarbijauuringute Uurimiskeskus. Niisiis on sellel teatud määral trükiväljaande ajalugu ning mulle tundus, et otstarbekam oleks teha see elektrooniliselt kergemini kättesaadavaks. Me olime teinud selle kättesaadvaks tellimise kaudu, kuid tellimuste arv oli väga väike ning seega polnud see osakonna tutvustamiseks efektiivne, sest see läks nii vähestele välisallikatele.
Ma võin seda erinevust näitlikustada tuues näiteks, et "Information Researchi" elektroonilisel versioonil on 1995. aasta aprillist alates olnud üle 4000 lugeja, samas kui trükiväljaandel oli umbes 25 tellijat. Seega kui rääkida oodatud lugejaskonnani jõudmisest, ei saa rääkida konkurentsist trükiväljaande, mida sa tellid või mida lased inimestel tellida ning millegi vahel, mis on tasuta kättesaadav - viimasel on palju suurem väärtus üldsusuhete seisukohalt kui trükiväljaandel.
See on üks osa põhjustest, miks me seda tegime; lihtsalt tundus, et see jõuaks laiema lugejaskonnani ning oli põhjuseid, miks see peaks jõudma laiema lugejaskonnani. Mõnedel iseseisvatel ajalehtedel on näiteks üle 500 pöördumise, kui need on olnud kättesaadval elektroonise ajakirjana. Kui oletada, et ajakirja artiklit loetakse keskmiselt üks kord väljaande kohta, võttes arvesse kõik ajakirjad ja lugejad, siis juhul, kui me suudame suurendada väljaande lugejaskonda, oleme me teinud palju paremat tööd.
Minnes küsimuse teise poole juurde, milline on elektrooniliste ajakirjade tulevik, siis ma leian, et kaugemas tulevikus - akadeemiline ajakiri on elektrooniline - punkt. Mõned jätkavad ilmumist trükivormis, kuid elektroonilise versiooni suurim eelis on see, et ta võimaldab arendada sellist oma vormi, mis traditsioonilise ajakirja puhul pole võimalik. Elektroonilise ajakirja puhul on seda minu arvates edaspidi vale ajakirjaks nimetada, kuna see areneb edasi milleski hoopis erinevaks; elektroonilises versioonis sa mitte lihtsalt ei viita faktile, et toimus teatava tehnilise eksperimendi, näiteks keemilise reaktsiooni, videodemonstratsioon ning see on nüüdsest kättesaadav, vaid video on võimalik samuti leheküljele "sisse istutada". Sa mitte ei saa üksnes esitada uurimustulemuste andmete tabelit, vaid võid selle taha lisada ka andmebaasi andmetest, mille alusel tabel koostati. See tähendab, et näiteks andmeid uurides on lugejal potentsiaalne võimalus püstitada alternatiivseid hüpoteese tänu vahetule juurdepääsule andmetele. Kui näidatakse võrrandit, mille alusel on tulemused saadud, on lugejal võimalik muuta selle võrrandi elemente ning vaadata, kas ta saab sama tulemuse. Vormi interaktiivsus on midagi, mis muudab ajakirja artikli iseloomu ning see on minu arvates põhjuseks, miks ajakiri muutub millekski enamaks kui ajakirjaks ning märksa kasulikumaks info edastamiseks teaduskeskkonnas või õppekeskonnas üldse.
Sellega on seotud fakt, et ajakirja aritiklil on olemas autor, on üks, kaks, kolm või viis inimest, kes on selle artikli autorid: pole vajadust, et see jätkuks niiviisi elektroonilises tulevikus, kuna artikkel elektroonilises ajkirjas võib olla interaktiivse vaidluse stiimuliks ning selle vaidluse tulemuseks võib olla efekt, et artikli autorlus laieneb. Elektrooniliste dokumentide põhiomaduseks oleks seega, et neil on väga lai autorite ring. Taolistest elektroonilistest vaidlustest osavõtt võib vägagi hästi üle võtta trükis ilmunud artiklite arvu kui teadusliku produktiivsuse näitaja koha. Me võime näha teadusprotsesi eetika muutumist kindla dokumendi omaniku mõistest samaväärsuse tunnustamiseni vaidluses, kui seda kriteeriumi, mille põhjal hinnata inimeste akadeemilist edukust. Ma arvan, et see oleks isegi väga tervistav areng, kuna esimene mudel tekitab mitmesuguseid takistusi, võistlust omanikuõiguse kui fenomeni pärast, samas kui teine mudel loob kaas- ja koostöö eetika, mis minu arvates on potentsiaalselt märksa produktiivsem kui võistlev eetika.
11. Mis on Teie Riia külaskäigu põhjuseks?
Ms külastan Riiat, kuna Sheffield võtab osa TEMPUSe projektist, mis hõlmab Balti riike ja mille keskuseks on Riia Ärikool ning mina olen siin lihtsalt selleks, et rääkida inimestega selle projekti arengust. Projekt haarab ka üht teist asutust, millega mul on sidemeid, see on Oporto Ülikooli insenerinduse teaduskond Portugalis. Niisiis olen ma siin selle TEMPUSe projekti organisaatoritega suhtlemiseks ning selleks, et kohtuda teiste inimestega, kes on sellega seotud. (Redigeerides seda intervjuud peale seda sündmust, võin veel öelda, et ma nautisin väga seda külaskäiku - isegi talve küüsis! Ma loodan, et see oli esimeseks mitmete külastuste seas sellesse piirkonda, et rajada rohkem kontakte ning aidata rajada viljakaid uurimuslikke ja õpetuslikke suhteid minu asutuse ja selle regiooni asutuste vahel.)
12. Kas teil on midagi "Infofoorumi" lugejatele edasi öelda?
Minu parimad soovid eduks infotulevikus!
Koostatud 17.veebruaril 1997
sirvir@tpu.ee