Saateks
Mida õieti tähendab, et inimene elab infoühiskonnas? Kas seda, et enne, so. kunagi ammu ei olnud informatsiooni või oli seda lihtsalt vähe? Minu veendumus on, et ei ühte ega teist. Inimene on elanud alati mingi teabe sees ja seda on olnud alati nii palju, kui toimetulekuks vaja on olnud.
Informatsioon (Shannoni klassikalises tähenduses) on teade, mis vähendab entroopiat. Korilane teab väga täpselt, milliseid juurikaid korjata ja karjus teab, kuidas lehmadega hakkama saada. Samamoodi nagu kaasaegne inimene juhib autot või surfib Internetis, omades mingeid teadmisi ja oskusi. Kõigile neile on vaja informatsiooni, et vähendada ebamäärasust - korilasel õige juurika, karjusel hea karjamaa ja autojuhil läbitava tänava leidmiseks talvel. Tänu infole tulevad nad toime teatud ülesannete lahendamisega: juurika leidmisega, karjatamisega ja auto juhtimisega, vähendades maailma ebamäärasust.
Uue ühiskonna esmatähtis tunnus ei ole lihtsalt informatsiooni hulk, vaid midagi muud. Selle muu selgitamine on tähtis ka praktilise elu jaoks, kuna paljud inimesed arvavad lihtsameelselt, et infoühiskonna peamine tunnus on kasvanud info hulk. Paljud inimesed oigavad, et nemad upuvad informatsiooni sisse. Tegelikult on asi vastupidi: informatsiooni ei jätku elu poolt ette seatud ülesannete lahendamiseks. Vaatlemegi alljärgnevalt, kuidas inimesel on võimalik kaasaegses infoühiskonnas toime tulla.
Infoühiskonna tähtsaim eeldus: võimalus olla in touch
Infoühiskonnast hakati rääkima siis, kui tekkisid uued telekommunikatsioonivahendid, mis võimaldasid olla vahetus kontaktis miljonitel inimestel. Kenneth J. Gergen (1991) tõi välja seitse nn. low tech leiutist, mis muutsid kogu sotsiaalset elu: raudtee, postiteenindus, auto, telefon, raadiolevi, filmid ja trükiväljaanded. Kõik need vahendid hakkasid levima massiliselt kas eelmise sajandi lõpul või selle alguses. Eelpool loetletud vahendid lõid hoopis uue sotsiaalse situatsiooni, tekkis võimalus väga paljudeks kontaktideks seitsmel erineval viisil. See oli suure muutuse esimene laine.Teine laine, mille tõi kaasa nn. high tech, muutis inimühiskonda veelgi kardinaalsemalt. Teise laine, mis tekkis pärast Teist Maailmasõda ja kestab praegugi, alla kuuluvad lennukid, mis võivad meid füüsiliselt lühikese aja jooksul toimetada ühelt kontinendilt teisele; televisoon, mis võimaldab vaadata, kuidas inimesed tapavad üksteist näiteks, Burundis ja last not least, elektrooniline kommunikatsioon, mis võimaldab pidada rahvusvahelisi konverentse ilma, et osavõtjad lahkuksid oma arvutite tagant.
Kaasaegsed kommunikatsioonivahendid võimaldavad (potentsiaalselt) saada ühendust ükskõik kellega siin maailmas. Kõik formaalsed piirangud, mis eksisteerisid mitteinfoühiskonnas, on kadunud. Näiteks võib igaüks meist kirjutada elektroonilise kirja USA või Eesti presidendile või Bill Gatesile endale. Iseasi on muidugi, kas nad seda loevad ja vastavad. In touch on tõepoolest infoühiskonna tekke eeldus. Võib fantaseerida kolmanda laine olemuse kohta, aga trend on selline, et kasvab võimalus in touch olekuks. Ulmefilmides oleme näinud, kuidas inimene moondub laineks, et mingis muus ruumipunktis jällegi omandada kehaline kuju.
Suhtlemise ekstaas: Jean Baudrillard
Veel hiljuti ja võib-olla suurema hulga inimeste suhtlemine on ka praegu monokultuurne. Suhtlemine perekonnas, sugulastega, kolleegidega, vahest ka inimestega tänavalt, on kõige lihtsam, kõige loomulikum inimestevaheline suhtlemisvorm, aga paraku on sellisena kaotamas oma tähtsust. Jean Baudrillard (1983) kirjutab, et privaatne elu on lakanud olemast koht, kus mängitakse maha oma eludraama enda või teiste poolt kirjutatud näidendi alusel; meie ise ei ole enam dramaturgid ega ka näitlejad oma elus, vaid mitmete võrkude terminalid.
Terminaliks olemine väljendub mitmel erineval viisil - postkastist leiad reklaamlehe, mis kutsub sind Stockmani; elektroonilisest postkastist leiad kirja tulevikust (nii näitab Austraaliast saadetud kiri kella 12.00, aga sinu kell on veel 9.00) või sinu käest küsitakse arvamust astroloogia kohta. Inimene on paljude gruppide terminaliks, kellega mingitel eesmärkidel ühendust võetakse.
Inimene lülitub elu jooksul pidevalt uutesse võrkudesse. Inimene asub pidevas kohanemisprotsessis või täpsemalt öeldes permanentses identeedi kriisis. Inimene peab olema pidevalt avatud ja valmis uuteks muutusteks. K. Gergen (1991) kasutab isegi sellist ajakirjanduslikku löövat terminit nagu multifreenia, mis tähendab seda, et isik raiskab oma jõudu väga paljudele erinevatele asjadele, investeerib eri suundadesse ja erinevatesse inimestesse. On kadunud ära "harmooniline" talupoeg, kes tegeles ühe kindla asjaga. Multifreenia ei ole haigus, vaid kaasaegse inimese normaalne seisund.
Tooksin ühe lihtsa, aga arusaadava näite meie endi elust. Nõukogude ajast on pärit traditsioon, et igal õppejõul oli mingi kindel uurimisteema. Näiteks oli minu teemaks kognitiivne stiil. Minu isiklik multifreenia avaldub praegu selles, et olen tõmmatud või lülitunud mitmetesse projektidesse. On ära kadunud keskne teema, mingi monoliit. See ei kõla vast eriti ilusti ja professorlikult, aga on paraku tänapäeva kurb tõsiasi (kui aga aus olla, siis see vastab mu isiksusetüübile ja ega ma ei kurvastagi selle pärast).
Võrkudes olemine tähendab mitmesuguseid asju. Kaasaegne inimene on kättesaadav teistele inimestele kas telefoni, posti, e-maili, faksi kaudu. Kättesaadavus lõhub ära arusaama, et minu maja on minu kindlus. Tänu Internetile on maailm inimesele kättesaadav tema kodus ja ka tema maailmale oma kodunt. Kaasaegne inimene peab olema valmis selleks, et teda võivad tülitada täiesti võõrad inimesed, nagu mind näiteks psühholoog Portugalist seetõttu, et minu nimi oli mingis psühholoogide nimekirjas. Ja mul oli sellest ainult hea meel, et lülitusin nii uude võrku, mis avardas mu maailma.Võrgusolek teeb inimese avatuks. Seda esiteks.
Teiseks tähendab võrgusolek uute sotsiaalsete koosluste teket, kus inimesed suure tõenäosusega ei kohtu kunagi, aga võivad palju korda saata, näiteks - teha teaduslikku uuringut. Nii olin Interneti vahendusel eelmisel aastal ühe saksa psühholoogi katseisikuks.
Kolmandaks tähendab võrgusolek sellise suhtlemisvalmiduse ja uute oskuste õppimist, mida võib vaja minna meie MAAD (PLANEETI) ähvardavate ohtude vältimiseks, suurte probleemide lahendamiseks tulevikus, äkki lähitulevikuski. On selge, et selliste probleemide lahendamine nõuab erakondlike, rahvuslike ja riiklike piiride ületamist. Internetis olek aitab realiseerida loosungit - tegutse lokaalselt ja mõtle globaalselt. Inimkond peab olema valmis toimetulekuks suurte probleemidega.Võrkudesolek on selliseks koolituseks, mis annab väljaõppe üha uute väljakutsete vastuvõtmiseks.
Teadmiste sisu muutumine: neitsilikkuse häving
Infoühiskonna tähtsaima eelduse realiseerimine - in touch oleku tekitamine muudab teadmiste sisu. Enne in touch 'i olid teadmised looduse täpseks, aga passiivseks peegelduseks, mis ei sõltunud mingil moel teadlastest (Rorty 1979). Teadmine oli neitslikult puhas nähtus. Aga kui hakati "kätega katsuma" (olema in touch), siis teadmiste kogu "puhtus" kadus. Tulid mängu sellised "pahad" kategooriad nagu teadmise sõltuvus instrumendist; teooriast ja uurimisperspektiivist; teooria suhtest praktikasse; uurimuse legitiimsusest ning ajast ja kohast; keele kasutamisest; autoriteedist, jne. (J. Shotter 1992) . Teadmistelt kaob pühalik, pidulik kest; teadmised muutuvad inimlikuks, inimesest sõltuvaks.
Üks inimlikkuse väljendusi on võimuihalus. Mischel Foucault (1979) julges esimesena ausalt välja öelda, et eksisteerib üks eriline ühik, kahepoolega münt - võim ja teadmised. Eestis on peetud õigeks eitada võimu ja vaimu sõprust. Raamatus "Discipline and Punish" kirjutab ta: "Power and knowledge directly imply one another; there is not any power relation without the correlative constitution of some field of knowledge, nor any knowledge that does not presuppose and constitute at the same time power relations". Lihtsustatult võiks õelda, et kus on võim, seal on ka teadmine, kus on teadmine, seal on ka võim. Muidugi eksisteerib võim teadmistes varjatud kujul: keegi ei kuuluta avalikult võimuihast, vaid räägitakse tõe või õigluse maksmapanekust. Paljude klassifikatsioonide ja kategoriseerimiste taga on võimuküsimus. Näiteks jaotakse inimesed just võimu kasutamise eesmärgil kodanikeks ja mittekodanikeks; eliidiks ja luuseriteks, terveteks ja vaimselt haigeteks inimesteks, keda peab ühiskonnast isoleerima (Foucault 1973) . Samuti on ka meeste ja naiste "loodusliku" vastandamise taga olnud võimu taotlused sellest ongi saanud alguse naisuuringud, mis püüavad avastada peidetud võimu mehhanismi meeste ja naiste vahelistes suhetes ( Flax 1992).
Eraldi huvitav teema oleks võimuküsimuste lahendamine teaduses, kus näiliselt objektiivse uuringuga teenitakse kellegi huvisid. Väidan, et avaliku arvamuse mistahes uuringud teenivad kellegi huve esimeseks lihtsaks soovituseks selle väljaselgitamiseks - vaadata, kes antud uuringut rahastas. Eriti halb, kui uurijad ei julge tunnistada rahastaja huve endile ja teistele ja räägivad sõltumatusest.
Muidugi on teaduses ka peenemaid võimuküsimusi - näiteks mingite teadmisvaldkondade piiride mahapanek. Tooksin ühe näite psühholoogiast. Inimese Mina-problemaatika kuulub nii isiksuse kui ka sotsiaalpsühholoogia alla. Käib võitlus selle ümber, mis kuulub Minast ühte või teise teadusvaldkonda. Piiridepanekuga lahendatakse sageli ka inimsuhteid. Näiteks kuulutab mingi teadlastegrupp välja uue teadmisala, et luua oma õppetool, et küsida raha uue uurimisvaldkonna rajamiseks jne. Eriti huvitav on uute terminite loomine eesmärgiga luua juurde uusi töökohti.Teaduse varjus lahendatakse võimu- ja poliitikaküsimusi. Seda on alati tehtud, aga alates Foucault`st on hakatud julgema seda tunnistada. Kaasaegset maailma iseloomustab julgus mitte eitada seda fakti, et teadmised ja võim on ühe mündi kaks poolt.
Kardan, et Eesti teaduspoliitikas ei ole veel jõutud sellisele arusaamale, kuna prevaleerib positivistlik lähenemine teadusele. Nii ei ole Eestis siiamaani kanda kinnitanud kvalitatiivsed uurimismeetodid, mis on eriti võimsalt esindatud Skandinaavias, ka USAs on võimalik kaitsta väitekirju `pehmeid meetodeid' rakendades. See oleks aga kindlasti üks huvitav arutlusteema - miks eestlane `kardab' pehmet teadust?
Teadmiste astmed ja võim
27 aastat tagasi esitas originaalse teooria W. Perry (1970), kes seostas teadmiste sisu muutused tudengite eetilise arenguga. Esimese astme maailmapilt on selge ja lihtne: on olemas absoluutselt õiged ja head ning väärad ja halvad teadmised. Teadmiste allikaks on autoriteet (õpetaja, keegi ülim autoriteet). Teisel astmel selgub, et ühe ja sama asja kohta on erinevaid arvamusi. See on pluralistlik teadmiste faas. Teadmised on omavahel koordineerimata, puudub arvamuste sisemine struktuur. Tudeng vaatleb teadmiste paljusust kui erandit, ajutist nähtust, mis tulevikus kaob, sest Teadus leiab ühe ja kindla vastuse. Autoriteet on see, kes lahendab ebamäärasuse probleemi. Edasi transformeerub lihtsustatud pluralism kontekstuaalseks relativismiks. Teadmised muutuvad sõltuvaks konkreetsest kontekstist, seostuvad omavahel. Tudeng hakkab mõistma, et absoluutseid teadmisi ei olegi, et kogu teadmine on kontekstist sõltuv. Saab aru, et mis võib kehtida ühes kohas ja ühel ajal, ei pruugi kehtida teisel ajal ja teises kohas. Viimases staadiumis hakkab tudeng seda tõdemust praktiliselt rakendama, alates oma teaduslikust uurimusest ja lõpetades oma relativistliku maailmapildi kujundamisega.
W. Perry tööd on jätkatud (Broughton 1982 ; Kitchener & King 1981; Pirtilä-Backman 1993 ), kuid üldsuunad on jäänud samaks. Teadmiste kasv on seotud moraaliga, näiteks, teatud liiki teadmiste omamine eeldab vabanemist egotsentrismist, enesekesksusest, eeldab võimet näha maailma läbi teiste silmade. Kõrgemail astmeil saab täiesti selgeks, et kogu teadmine ja reaalsus üldse on konstrukt, so. inimeste endi poolt loodud nähtus, midagi pole vahetult antud. Teadmine eeldab kogu reaalsuse kriitilist uuringut. Teadmine samastubki reaalsuse kriitilise uuringuga, erinevate lähtekohtade sünteesiga.
Selle osa lõpetuseks tahan soovitada, et iga lugeja, eriti õppejõud, vaataks üle, milliste teadmiste edastamisega ta ikka tegeleb, kas on tema loengul võimalusi kriitiliseks uuringuks? Loomulikult peaks selliste küsimuste esitamine olema aluseks õppekavade tegemisele.
Informatsioon kui neti konstrukt
Informatsiooni põhimõtteline üldkättesaadavus seab inimese, sh. ka õppejõu erilisse olukorda. Iidsetel aegadel olid väga kindlad informatsiooni monopolistid: külaülikud, shamaanid, keisrid, mõisavalitsejad, filosoofid, apostlid, teadlased. Socrates rääkis oma jüngritele moraalist, õpetas elama. Ühiskond jaotus info seisukohast asümmeetriliselt kaheks pooleks, positiivseks ja negatiivseks, nendeks, kellel oli midagi ja nendeks, kellel oli millestki puudu.
Selliste dispositsioonide vaimus on teinud väga ootamatu informatsiooni tõlgenduse Charles Evans (Evans 1995). Nimelt : informatsiooni hind sõltub teabe tüübist. Evangeelse informatsiooni eest ollakse valmis tegema kõike, et see jõuaks saajani. Ollakse isegi nõus selle eest elu andma. Sama tüüpi on ka reklaamiv informatsioon: reklaam peab iga hinna eest jõudma retsipiendini. Hoopis vastupidine on informatsioon, mille eest ollakse valmis tasuma. Siia kuuluvad raamatud ja muidugi kõikvõimalikud saladused, mille eest ollakse valmis maksma suurt hinda (näiteks - ärisaladused). Ch. Evans leiab, et Internetis levitatakse esimest tüüpi informatsiooni.
Interneti informatsioon ei maksa peaaegu midagi ja vastupidi - pannakse üles informatsiooni, mis kergendab teiste inimeste tööd. Näiteks sain ma täiesti tasuta materjale, mis on vajalikud loengute pidamiseks. Aga ka minu kodulehekülg pakub tasuta informatsiooni maailma psühholoogia lehekülgede kohta.
Internet paneb õppejõu erilisse olukorda, kuna tudengitel ei ole mingit printsipiaalset takistust informatsiooni hankimisel. See oleks aga uus teema, mis vääriks pikemat käsitust.
Lõpetuseks
Kasutatud kirjandus
Baudrillard, J. (1983). The ecstasy of coomunication. In : The anti-aesthetics: Essays in postmodern culture / Ed. by H. Foster, 126-134. Port Townsend, WA : Bay Press.
Broughton, J.M. (1982) .Genetic logic and developmental psychology of philosophical concepts. In: The cognitive developmental psychology of James Mark Baldwin / Ed.by J.M. Broughton & D.J. Freeman-Moir. Norwood, NJ : Ablex.
Gergen, K.J. (1991). The saturated Self : Dilemmas of identity in life. U.l.: Harper Collins Publ. (Basic Books).
Evans, C. (1995). Information Types. http://www.chyden.net/fdn/chydenFdnPress/infotype.html (9.02.1997)
Foucault, M. (1973). Madness and civilization. N.Y. : Random House.
Foucault, M. (1979). Discipline and punish. N.Y.: Vintage/Random House.
Flax, J. (1992). The end of innocence. In: Feminists theorize the political / Ed. by J. Butler, J. W. Scott. N.Y.: Routledge
Kitchener, K.S. ; King, P.M. (1981). Reflective judgment: concepts of justification and their relationship to age and education. Journal of Applied Developmental Psychology 2 : 89 - 116.
Perry, W. G. (1970). Forms of intellectual and ethical development in the college years : A scheme. N.Y.: Holt, Rihert and Winston.
Pirttilä-Backman, A.-M. (1993). The social psychology of knowledge reassessed : Toward a new delineation of the field with empirical substantiation. Helsinki: Suomalainen Tiedeakademia.
Rorty, R. (1979). Philosophy and the mirror of nature. Princeton, NJ.: Princeton University Press .
Shotter, J. (1992). `Getting in Touch': The meta-methodology of a postmodern science of mental life. In: Psychology and postmodernism /Ed. by S.Kvale. London : Sage Publications.
Koostatud 17.veebruaril 1997
sirvir@tpu.ee