1.3.4 Noor aju erineb vanast ajust, noorel ei ole mõnda võimet, mis vanal on.

Kompleksne mõtlemine

Kui eelmises punktis esitati tõestusmaterjal, et (tervel) eakal inimesel on samasugused võimalused vaimseks arenemiseks nagu noorel inimesel, siis selles punktis tuuakse välja vana aju objektiivsed eelised noore aju ees. See, et seljataga on pikem elu, pikem õppimise ja elukogemuse kogumise aeg, annab teatud vaimses võimekuses eelised.

Noor aju erineb vanast ajust füüsiliselt. Vana aju on – NB! nendes osades, mida on kasutatud – "tihedam". (Kasutamine tähendab nii eesmärgipärast õppimist kui elukogemuse teadvustamist.) Selle füüsilise erinevuse ilminguks on vanemate inimeste parem kristalliseerunud intellginetsus võrreldes noortega. Vanem inimene loob tuttavatest komponentidest moodustunud olukorrale lahendusi paremini kui noor, sest suurem hulk ühendusteid ajurakkude vahel aitab leida kiiremini ja terviklikumaid seoseid. Mida komplekssem see arhitektuur on, seda rohkem on tekkinud ajus neuronite vahel klastritaolisi sidemeid ja seda efektiivsemalt saabunud signaale analüüsitakse.

Ajurakkude kompleksne arhitektuur, mida on ehitatud aastatepikkuse kogemuse ja tegevusega, on vanemaelaiste fundamentaalne tugevus.

Seejuures autor väidab, et mida komplekssemad on ajurakkude vahelised seosed, seda enam on ajul võimet hakata vastu traumast või haigusest tingitud allakäigule.

Cohen nimetab kirjeldatud eelist arenguintelligentsuseks (developmental intelligence), mis ilmneb pärast seda, kui välja on kujunenud Piaget' poolt kirjeldatud formaalsed operatsioonid. Seetõttu võib neid kutsuda ka postformaalseteks operatsioonideks. Milles need, vanuse ja arenguga seotud operatsioonid väljenduvad:

  • suhteline mõtlemine – arusaamine, et teadmine võib olla suhteline, mitte absoluutne;
  • dialektiline mõtlemine – võime märgata ja lahendada vastuolusid ning sulandada kokkusobimatuid vaateid;
  • süstemaatiline mõtlemine – võime näha suurt pilti, näha puude taga metsa ja vastupidi.

Need on võimed, mis on olemas nn edasijõudnutel. Need võimed ei teki noortel iseenesest. Paindlik ja peen mõtlemine, võime taluda teadmatust, tunnistada, et vastus on sageli suhteline, anda hinnanguid alles pärast hoolikaid kaalumisi vastakate väidete vahel – see on tõend arenguintelligentsuse olemasolust.

Teine suur erinevus vana ja noore aju vahel on limbilise süsteemi toimimises.

Emotsionaalne tasakaal

Ütlesin oma 71-aastasele õpilasele "Head päeva". “Have a lovely day!”
Ja tema vastas naeratades, et "Ma teen selle päeva heaks". “I’ll make it a lovely day!”

Paljud uurimused näitavad, et eakad, sh päris väetid, aktsepteerivad noorematega võrreldes paremini elu reaalsust, tunnetavad ennast ja oma võimalusi adekvaatselt, nad vaatavad asjadele pikemast perspektiivist ja see kõik paneb nad kergemini käega lööma negatiivsetele pisiasjadele. Neid psühholoogilisi erinevusi noorte ja vanade vahel kinnitavad ka aju-uuringud.

Emotsionaalseid reaktsioone toodab ja reguleerib aju limbiline süsteem (limbic system). See süsteem on kujunenud miljonite aastate arenguga ja selle eesmärk on säilitada ja repordutseerida elu. Positiivsed emotsioonid nagu kiindumus, sidemete loomine, armastus, rõõm ja õnn tulenevad elektrokeemilisest aktiivsusest limbilises süsteemis vastuseks välistele märkidele nagu läheduse tekkimise võimalus, toidu hankimise, staatuse tõstmise või turvatunde tekkimise võimalus, ning inimestel ka uudishimu rahuldamise võimalus või kunstilise väljenduse võimalus. Samalaadselt käivituvad ka negatiivsed emotsioonid – viha, hirm, kadedus, vastikus, depressioon.

Aju funktsioneerimisest limbilise süsteemi ja korteksi vahel tuleneb see, kui emotsioonid käivad üle mõistuse, n-ö enne kui ratsionaalne mõtlemine tööle hakkab. Samas – neokorteksi töö annab meile eneseteadvuse, moraalse otsustuse võime, usu, võime püstitada eesmärke.

Õppimine ja sellest tulenevalt suurem hulk seoseid neuronite vahel, ning vahel ka päris uute rakkude kasvamine, annab võime mõjutada sidemeid limbilise süsteemi ja neokorteksi vahel ehk meie madala (emotsionaalse) keskuse ja kõrgema keskuse vahel.

Lisaks, limbiline süsteem muutub vanusega iseenesest rahulikumaks. Amygdala – osa, mis loob limbilises süteemis meeleelundite abil kõige intensiivsemaid emotsioone – on inimestel erinev ja seetõttu on nad ka emotsionaalselt erinevalt süttivad. Kuid amygdala funktsioneerimist on inimesel väga raske kontrollida, ja mida noorem ta on, seda võimatum. Uuringud on näidanud, et vanusega muutub amygdala aktiivsus rahulikumaks, iseärnis negatiivsete impulsside nagu viha, hirm ja vaen korral.

Seetõttu tunnevad vanemad inimesed vähem negatiivseid emotsioone, osutavad vähemat tähelepanu negatiivsele ja suuremat positiivsele emotsionaalsele stiimulile ning mäletavad pigem positiivset kui negatiivset.

Emotsionaalne tasakaal ning keskendumine positiivsele on õppimiseks kindlasti head eeldused. Selles suhtes on vanematel inimestel objektiivne eelis nooremate ees, seejuures ka nendel, kes on noorena keevalised olnud.

Tiina Tambaumi (autor) foto avalikust linnaruumist