Millisena nägi keskaja inimene ise ennast? Ristiinimesena oli tal kahesugune loomus: ühelt poolt oli ta loodud Jumala poolt ja Jumala näo järgi, seega oli ta jumaliku algega, teiselt poolt olid esimesed inimesed- Aadam ja Eva patustanud Jumala vastu ja selle tulemusena mõistetud kannatama. Kõigile inimestele laienes pärispatu osa ja inimene oli seega madal, patune, kiusatuste meelevallas. Kristlikus maailmapildis oli kogu elava keskpunktiks Jeruusalem. Jeruusalemma keskpunkt oli Kristuse kirik. Kristuse kirikus Kristuse hauakoopa lähedal asub "maailmanaba".

Terve keskaja jooksul vaadeldi inimest nii esimest kui teisest aspektist. Inimesel oli Jumala nägu, ta võis, kui ta püüdis, oma kaotatud pärisosa jälle tagasi saada ja Pradiisi uuesti luua Osa inimeste eluaegne püüd oligi pääseda tagasi Jumala kõrvale ja temaga osadusse.

Sellest aspektist kasvas välja ka arusaam, et inimene on looduse kuningas, s.t. looduse, maa, taimede, loomade isand. Jumal oli andnud looduse inimese valitseda, Aadam pani loomadele ja taimedele nimed, maa ja loodus pidi inimest toitma.

Paralleelselt oli olemas pessimistlik inimesesse suhtumine. Inimene kannab endas pärispatu osa, sünnib ise patus, on nõrk ja täis pahesid, annab kergesti madalatele kirgedele järele ja võib seeläbi kaotada Paradiisi pääsemise võimaluse ja langeda igavesse surma. Inimene peab end alandama Jumala ees ja otsima lunastust. Keskaja ikonograafia, mis ühelt poolt edastab, teiselt poolt aga vormib kollektiivset kujutlust, näitab ühe sagedase teemana Hiiobit, s.t. alanlikku inimest Jumala ees. Teda kujutatakse haleda inimvaremena, paisetes ja leeprahaigena sõnnikuhunniku otsas. Lisaks pidi inimene mäletama, et ta on selles vägivaldses ja Saatana trikke täis maailmas vaid ajutine rändaja, kes valmistab oma siinse rännakuga ette olemist igaveses teispoolsuses.
Eelnevast tulenevalt oli ka erinev suhtumine töösse ja töötavasse inimesesse. Teatavasti antiikaeg ei väärtustanud tööd. Kristlus aga, kuigi nägi töös ka needust ja karistust (“Sina pead palehigis oma leiba teenima...”), rõhutas üha enam kontseptsiooni, et töö on vahend, mis viib lunastuseni ja annab pääsemise.