Lk 2

Hoolimata neist keeldudest esines jätkuvalt segaabielusid, eriti aladel, kus katolikud ja protestandid elasid lähestikku. Ja hoolimata nende erimeelsustest abielu suhtes, nõustusid nii protestantlikud kui katoliku võimud lõpuks tunnustama teise usulahu abielutseremooniaid. Sest mittetunnustamine ajendas inimesi rändama seni, kuni nad leidsid mõne pastori, kes oli nõus neid paari panema, olgu nende religioossed tõekspidamised millised tahes.

Kui abielu oli kord aset leidnud, oli nii relgioosne kui poliitiline põhieesmärk paare koos hoida. Enamasti ei sekkutud paari omavahelistesse vaidlustesse, kui nad just avalikku skandaali ei korraldanud või korduvalt naabreid ei tülitanud, ja neid püüti raskematel juhtudel lepitada. Lepituskatsete puhul oli tegemist koduse vägivallaga, mispuhul enamasti alati naine kaebas selle üle, et mees teda peksis, pussitas või kägistas. Süüdistavat tavaliselt lihtsalt noomiti, et ta peaks käituma paremini, harvem määrati rangem karistus. Kohtud arvasid enamasti, et mehel on õigus naist peksta, et hoida teda ohjes, kuni peksmine just päris pööraseks ei läinud. See tähendab, et kuni ei voolanud verd või kuni kepp, millega peksti, polnud jämedam kui pöial. (Siit ka pärit termin "pöidlareegel"). Kui naine oli kodust jalga lasknud, oli ta kohustatud tagasi tulema, kuigi sageli lõppes selline asi naise surnukspeksmisega. Vastupidine olukord, kus naine oli tapnud mehe, oli väga harv ja kui juhtus, siis sellest räägiti veel kaua, illustreeriti lendlehti ja plakateid.

Naisi süüdistati sagedamini tõrelemises ja meeste verbaalses väärkohtlemises kui füüsilises. Verbaalset väärkohtlemist karistati trahvi ja avaliku häbistamisega, mille puhul kasutati erilisi valjaid, raudkaelavõrusid ja maske. Naised, kes rääkisid teisi taga, said samasuguse karistuse osaliseks. Sedasorti juhtumeid oli kohtutes palju. Terminid tagarääkimine ja laimamine olid väga soospetsiifilised ja seksualiseeritud.

Vaatamata seaduste ühepoolsusele ja naiste vabaduse allasurumisele ning nende õiguste kitsendamisele andsid nii humanismi kui eriti reformatsiooni ideed uue tõuke perekonna kõlbeliste aspektide rõhutamiseks ja ka süvenemiseks. Kõige olulisem oli kristliku perekonna väärtustamine. Sellist perekonda mitte aainult ei tohi vaid peab looma, vallalisus on vale. Üha enam tuleb juttu kristlike seaduste järgi elavatest abielupooltest, kes usus ja ranguses kasvatavad oma lapsi. Kahtlemata annavad siin suurt eeskuju reformitud kiriku pastorid. Esiteks on nad sunnitud seoses eelnimetatud asjaoludega kujundama oma autoriteedi. Rahvale tuleb näidata eeskuju. Eriti palju nõuti pastorinaistelt ja tulemuseks olid igatpidi eeskujulikud pastoriperekonnad, kus jälgiti hardalt mitte ainult usupõhimõtteid, vaid näidati halastuse, tagasihoidlikkuse, alandlikkuse ja leplikkuse eeskuju. Et oli ka erandeid, on samuti selge, kuid need ei teinud ilma. Tugevnes perekonnamoraal. Kuna naise valik oli vaba ja perekond seaduspärane, ei olnud ka vaimulikul erilisi kiusatusi, pealegi pastoraadi elanike iga samm oli nähtaval ja arutluse all. Me ei tohi unustada tunduvalt väiksemat perekonnasisest privaatsust tänu teenijaskonna olemasolule. Need usinad pastorinaised aga kujundavad pikaks ajaks protestantlikes maades naisetüübi, mis on kindlalt seotud kolme "K"-ga - Kindern, Küche, Kirche. Naine on kodus. Ta on oma mehele koduhoidja ja hoolitseja. Aga oma lastele on ta esmane õpetaja. Ema annab edasi kõlbelised põhireeglid. Pastorite naised on selles eriti tähelepanelikud ja agarad, sest kaalul on mehe ja sellega perekonna au. Need naised on aga omakorda teistele eeskujuks, mida edasi, seda enam . Kirikuõpetaja ja tema emand muutuvad käitumise autoriteetideks. Nende kuuldes kontrollitakse end rohkem, püütakse näidata end paremast küljest. Pastoritel on oluline süüdistamise ja kohtumõistmise õigus, kantslist võivad nad iga üleastumise arutluse alla võtta ja hukka mõista.

Kirikuõpetaja on aga see, kes kõige pidevamalt ja agaramalt kõneleb laste õige kasvatamise ja õpetamise vajadusest. Tema kontrollib laste teadmisi koolis ja leerikoolis, täiskasvanute teadmisi enne pulmi ja mitmesugustel kirikutalitustel.



Maria Tilk, Tallinna Ülikool 2009