Niplispitsiga õnnitluskaart

Autor:Kristina Malmberg

Niplispits (pulgapits, padjapits) on käsitööliik, kus niitide ristamise ja keerutamise tulemusena valmib põimitud pitsiline pind. Pitsi valmistamiseks on niidid keritud puust või luust valmistatud pulkadele. Töö valmib tugeval padjal, millele kinnitatakse valmiv pits nööpnõeltega.

Niplispitsi algust on raske määratleda nii ajaliselt kui kohaliselt. Osa autoreid arvab, et pitsi valmistamine algas juba Vanas Roomas. Nende arvamus põhineb leitud väikestel silindritel, mis meenutavad niplamise pulka. Keskajast on vähe teateid pitsi tegemisest. Kindlad teated pitsi tegemisest lähevad tagasi 15.sajandisse, mil Charles I andis välja dekreedi, et pitsi tegemist peab õpetama koolides ja kloostrites Belgias. Teisalt loetakse niplispitsi alguseks 15.sajandi Itaaliat või Flandriat, kuid selle kohta on väga vähe tõendusi portreedel või kirjalikes allikates. Esimesed tõendid tulevad 16.sajandi esimesest poolest, et Saksamaale toodi 1536a pitse Veneetsiast ja Itaaliast. Alles 16,sajandi teisel poolel saavutas niplispits suurema populaarsuse ning pitsid hakkasid ilmuma ka portreede ja maalide peale. Renesansi ajal oli pitsi tegemine tugevalt seotud moega. Täpsemalt sooviti, et kleite saaks lihtsalt moe muutudes muuta. Seda ei saanud aga hästi teha broderii tehnikaga kaunistatud kleitidel. Pitsid aga olid lihtsalt ümber paigutatavad.[WWW]

Peter Paul Rubens(1577-1640) portreteerib oma maalil aastast 1617 suursugust daami, kelle kauneid rõivaid täiendab õrna niplispitsiga kaunistatud krae.

Pitsi kuldajaks loetakse 17.-18.sajandit. Kuigi linnades oli niplispitsi valmistamiseks spetsiaalsed töökojad, valmis suurem osa pitsist maapiirkondades. Talurahvas - nii mehed, naised kui lapsed - tegid pitsi talvisel ajal. Pitsi võisid kanda ainult ülikud. Mida luksuslikum oli pits, seda kõrgem oli nende staatus ühiskonnas. Prantsusmaal võis aadlik šaboo või niplispitsis voodikardina eest välja panna isegi lossi.[WWW]

Jan Vermeer(1632-1675) kujutab oma maalil “Pitsikuduja”(1665-1670) noort naist niplipitsi valmistamas.

Igal piirkonnal on oma spetsiifiline pits, mis sai tavaliselt nime nende valmistamiskoha järgi. Nii on Alencon, Chantilly, Valencienne, Lille ja Cluny niplispits Prantsusmaalt; Honiton ja Bethfordshire pits Inglismaalt; Duchesse, Brügge, Gent, Mechelen, Binche ja Brüsseli pits Belgiast; Veneetsia, Genova ja Milano pits Itaaliast.
Mitmes riigis vastuvõetud seadused keelasid pitsitegijatel oma "saladusi" teistega jagada ning keelust üle astujat ootas ränk karistus. Sellega kaitsti suurt kasumit andvat käsitööharu ja kaubandust.[WWW]

Niplispits oli algul tihedalt seotud ääriste ja paeltega ning oli tehtud enamasti siidist ja metallniidist (kuld ja hõbe traat punutud ümber siidist niidi). Niplispits oli tehnika, kus metallniiti sai kergesti põimida. Selliseid pitse kasutati nii mööbli kui rõivaste juures ning see arendas niplispitsi jõudsalt edasi. Paralleelselt arenes ka linane niplispits. Linane pits kaunistas algul pluuside kaeluseid, mütse, rätte, linikuid ja kleite.

Kahjuks on vaid 2 raamatut niplispitsist, mis anti välja 16.sajandil. Mõlemad avaldati umbes 1560 aasta paiku. Esimene neist 'Le Pompe' oli kahe osaline. Teine raamat 'Nüw Modelbuch' trükiti Zürichis Šveitsis aastal 1561.[WWW]

Niplispitsi käsitsi valmistamine kui tööstusharu suri välja mehhaniseerimisega. Kui masinad hakkasid tootma pitsi, mis ei erinenud käsitsi tehtust, ei suutnud viimane enam konkureerida. Masinad valmistasid pitse kiirelt ja oluliselt odavamalt. Madal hind tähendas seda, et pits muutus kättesaadavaks laiemale rahvahulgale. Käsitsi tehtud niplispits sai surmahoobi, kui masinpits muutus moekaks kõigis ühiskonnakihtides.

Eestis on rahvapärased pitsid kasutuses alates 17.sajandi teisest poolest. Niplispitse kasutati rahvarõivaste tanudel, kraedel, kätiste allääres, õlalinikutel ja põlledel. Niblati ettejoonistatud mustri järgi ning vabakäelise pitsina. 19.sajandil hakkas levima heegeldatud ja kootud pits, mis tõrjusid enam aega ja kvaliteetset linast niiti nõudva niplispitsi kõrvale. [WWW]

20.saj lõpu poolel taaselustus niplispitsi valmistamine käsitööharrastajate hulgas. Eestis loodi 1995a Eesti Niplispitsi Selts. Neil on tihedad sidemed Saksa Niplispitsi Seltsiga ja osa liikmeid kuuluvad ka Rahvusvaheline Niplis- ja Nõelapitsi Liitu. Niplispitsiga seonduvaid üritusi korraldatakse pidevalt Soomes Raumas, kus asub Rauma Pitsimuuseum.

Eestis on viljelenud niplispitsi tuntud keraamik ja emeriitprofessor Helene Kuma (1921-2009). Huvitavaid ehteid on valmistanud ja oma raamatusse jäädvustanud Lia Looga .