Laste ja noorte kehalist aktiivsust määravad tegurid

iDevice ikoon

Kehalist aktiivsust määravad paljud tegurid, mille mõju tugevus varieerub erinevates laste ja noorte vanuse- ning arenguperioodides.

Oletatakse, et tegurite vahel eksisteerivad koosmõjud, kuid neid on veel väga vähe uuritud ja kirjeldatud. Enamus teguritest on leitud ristläbilõikeliste uuringutega, seega saab hinnata korrelatiivse, aga mitte põhjusliku seose olemasolu.

Sageli on tegurite jagamine gruppidesse tinglik, sama tegurit sobib liigitada mitmesse gruppi:

1. Individuaalsed mittemuudetavad tegurid: sugu; kronoloogiline ja bioloogiline vanus, geneetiline eripära; liikumisaparaadi arengukiirus ja arenguaste; isiksuseomadused (on osaliselt muudetavad); krooniliste haiguste/puuete olemasolu jne.

2. Individuaalsed muudetavad tegurid: kehamass ja rasvkoe osahulk; kehaline võimekus; teadmised KA soodsast toimest tervisele; informeeritus KA harrastamise võimalustest; usk liikumise soodsasse toimesse; suhtumine kehaliselt aktiivsesse eluviisi; kavatsused muuta oma eluviisi kehaliselt aktiivsemaks; isikliku eeskuju ja rollimudelite olemasolu; motiveeritus ja oskused kehalise aktiivsusega tegelemiseks; enesetõhusus; tajutud ja tegelike barjääride olemasolu; ajapuudus jne.

3. Sotsiaal-majanduslikud tegurid: rahvuslikud ja kultuurilised eripärad; elukoht; lapsevanemate elukutse ja haridustase; perekonna sissetulek ja sporditarvete soetamise võimalikkus jne.

4. Vahetult ümbritsevast keskkonnast pärit tegurid: perekondlikud harjumused; sportimisvahendite olemasolu; sotsiaalne, perekonna ja lähedaste tugi; lähedaste poolne innustamine olema kehaliselt aktiivne(sem); liikumise-sportimise võimalused, nende kättesaadavus ja meeldivus; kliima, aastaaeg, nädalapäev; teiste kehalist liikumist mittenõudvate tegevuste ja huvialade olemasolu jne.

5. Varasem liikumis(aktiivsuse)kogemus. Teadmine, et liikumise-sportimisega tullakse edukalt toime ja et see tegevus on mõnus.

Suur mõju noore kehalise aktiivsuse kujunemisel on kooli kehalise kasvatuse tundidest.

Ajal, mil arvutimängud on muutumas laste eelistatuimaks hobiks,
on üha suurem vajadus kinnistada laste ja noorte seas aktiivset, tervislikku eluviisi. Nende
noorte elanikkonnarühmade jaoks ei seostu kehalise kasvatuse traditsiooniline sisu nende elustiiliga.

Liikumissoovi vähenemise peamisteks põhjuseks noorukieas peetakse eelkõige sotsiaalseid faktoreid (Maiste, Matsin, Utso, 1999):
• Huvide struktuuri muutumine;
• Motivatsiooni ja materiaalsete võimaluste puudus;
• Negativistlik suhtumine kõigesse soovitatavasse, ka aktiivsesse sporti.

Vähem pööratakse tähelepanu füsioloogilistele põhjustele, nagu:
• Kehakaalu tõus rasvkoe arvel;
• Ebasoodsad konstitutsionaalsed eeldused;
• Adaptsioonihäired stresskoormusele;
• Hirm kehalisel koormusel tekkivate subjektiivselt ebamugavate reaktsioonide ees, mis on tingitud adaptsiooniraskustest ja –häiretest.

Tähtsamad faktorid, mis avaldavad mõju 15-aastasele noorukile ja mõjutavad teda jätkama
kehaliselt aktiivset eluviisi ka 30-aastaselt, on järgmised:
• Osavõtt organiseeritu kehalisest tegevusest ja treeningust vähemalt neli tundi nädalas;
• Kuulumine spordiklubisse;
• Kooli heatasemelise kehalise kasvatuse mõju.


Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License

Tallinna Pedagoogiline Seminar Noorsootöö osakond