Rahvarõivad on vastava rahva paljude sajandite pikkuse ajaloolise arenemise ja loomingu tulemus. Rahvarõivaste kuju ja ilustused on tingitud paljudest teguritest: rahva põhilistest elatusaladest, kliimatingimustest, ajaloolistest traditsioonidest. Rahvarõivaste värvikombinatsioonides, mustrites ja ehetes ilmnevad rahva kunstiline meisterlikkus ja aegade kestel kujunenud maitse iseärasused.

Vanade rahvakommete ja –pidudega seotud rõivastuse, selle põlise mustrite ja ehete visas säilitamises avaldus Eesti rahva püüd kaitsta kogu oma põlist kultuuri võõraste rõhujate vastu, keda rahvast järsult eraldasid nende erinevad rõivad, teistsugused kombed ja eluviis. Rõivaste seotus rahva vanade kommetega ja kujutelmadega avaldub silmapaistvalt eriti naiste riietuse erinevustes vanuserühmade ja perekondliku seisu järgi ning rõivaste osas pulma- ja kohati ka leinakommetes. Tütarlaps sai neiupõlve jõudes täiskasvanu pealisrõivad ning hakkas end ehtima pärja ja hõbeehetega. Eriti rõhutatud oli vahe neiu ja abielunaise vahel. Kuna pruuti ja noorikut vanade kujutelmade kohaselt arvati ähvardavat mitmesugused kurjad vaimud ja jõud, püüti teda kaitsta, kattes ta nägu erilise pruudilinikuga, mis tavaliselt oli ilustatud teatavate maagiliste mustritega. Samal eesmärgil sai noorik abielunaise peakatte, mida ta kandis kogu järgneva eluaja. Nooriku peakatmise tseremoonial oli eriline koht vanades pulmakommetes. On teateid, et kohati (näiteks Kodaveres) kandis noorik kuni esimese lapse sündimiseni erilisi ehteid või rõivastusesemeid.

	Pärnu		Võru

Vana komme, mille kohaselt abielunaine pidi kandma traditsioonilist peakatet, püsisid visalt edasi ka siis, kui selle tähendus juba oli ununenud ja peakategi muutunud.

Rahvarõivaste ja nende mustrite ühendamine mitmesuguste vanade uskumuste ja kommetega põhines teatavail, juba kaugeil muistseil aegadel tekkinud kujutelmadel. Rõivad tekkisid algselt muidugi loomulikust tarvidusest kaitsta keha. Algeline inimene, mitte mõistes loodusnähtusi, omistas teatavasti loodusjõududele ja teda ümbritsevatele esemetele elusolendite omadusi ja võimeid ning kujutles neis asuvat nähtamatuid jõude või vaime. Säärased kaugel ürgajal tekkinud kujutelmad põimusid ka arusaamadega kehakattest ning mitmesugustest kaunistustest ja mustritest. Need ettekujutused püsisid rahva hulgas väga kaua.

Poisid

Tüdrukud

Tähendatud kujutelmade kohaselt arvas inimene muiste, et rõivad varjavad teda nii külma ja paha ilma eest kui kaitsevad teda ühtlasi ka kõige „kurja“ vastu. Nii uskus rahvas vanasti, et näiteks vöö, andes kehale tuge, teeb keha üldse tugevaks ja hoiab seda haiguste eest, seepärast seoti vöö isegi ööseks ümber, et magades „keha välja ei veniks“. Vööd kasutati teatud puhkudel isegi arstimisvahendina. Üldiselt kujuteldi kindalgi olevat kaitsev omadus. Kindaid arvati mitte ainult kaitsvat käsi külma eest või katvat neid töö juures, vaid neid usuti hoidvat kandjat ka kokkupuuteist vaenulike inimeste või jõududega. Isegi kõige soojemal suveajal kanti kindaid, mõnikord vöövahel.

Triibumustrid on kasutusel olnud juba ammustest aegadest. Triibumustrid koosnevad kitsamatest ja laiematest triipudest, kus mustri koostamisel mängib kõige suuremat rolli värvivalik. Nende mustrite kaudu on võimalik õpetada lapsele värvide sobivust üksteisega, millised värvid üksteise kõrval mõjule pääsevad. Triibumustrid on meie rahvariiete seelikutesse pandud, kus on kasutatud palju erinevaid värvikombinatsioone. Eesti rahvariide seeliku triibukombinatsioone on teada 75 erivarianti.

• Kampsunile trükitud muster kartulitrükiga, teisele sinisele kampsunile muster liimitud rahvariide paelast
• Püksidel kaheksakanna muster joonistatud pliiatsitega säärele alla äärde ja värvlile
• Särgil valge paber murtud pooleks, ja siis servad keskele kokku, punane tikand lõngaga