Erinevad paikkonnad

http://www.google.com/imgres?q=eesti+rahvar%C3%B5ivad&um=1&hl=en&sa=N&rlz=1R2WZPC_enEE401&biw=1280&bih=673&tbm=isch&tbnid=jougErJh5gB7-M:&imgrefurl=http://www.isetegija.net/index.php%3Find%3Dblog%26op%3Dhome%26idu%3D26%26singlepost%3D34304&docid=4KZ91weOKGyzkM&imgurl=http://farm4.static.flickr.com/3201/2655546283_fa649fc2f7_o.jpg&w=600&h=800&ei=tMuiTprHM87Tsgaq1uCTAw&zoom=1&iact=hc&vpx=544&vpy=119&dur=1089&hovh=259&hovw=194&tx=116&ty=136&sig=106424208052838834899&page=1&tbnh=142&tbnw=107&start=0&ndsp=21&ved=1t:429,r:2,s:0Eesti rahvarõivastel oli rohkesti paikkondlikke erinevusi. 19. sajandiks kindlalt välja kujunenud piirkondlike rühmade rõivastuse iseärasused tulenesid nii muistsetest hõimuerinevustest kui hilisemast ajaloolisest arengust. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Põhiliseks kohtumispaigaks oli kirik. Eriti selgesti ilmnesid kohalike rühmade iseärasused naiste rõivais, meeste rõivaste paikkondlikud lahkuminekud olid väiksemad.

Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) rahvarõivaid iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Eriti paistis vanapärasustega silma Mulgimaa: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni linnamoele üleminekuni.
Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa olid suhteliselt vastuvõtlikumad uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid lõunapoole. Näiteks 19. sajandi algupoolel kasutusele võetud uuemamoelised indigosinised naiste kampsunid ja meeste vatid jõudsid sajandi keskpaigaks ka Võrumaale.
Naiste rõivastusele oli Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga. 19. sajandi esimese poolel muutusid üldiseks pikitriibulised seelikud. Abielunaiste tunnus - tanu - oli valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid.
Meeste särgist, pükstest ja vatist (viimast ei kantud Mulgimaal) koosnenud ülikond sarnanes oma lõikelt ja potisiniselt värvuselt Põhja-Eestis kantuga, eriti ala põhjaosas. Kagu-Eesti meeste rõivastuses ilmnes rida venepäraseid jooni, näiteks pükste lõige ja särgi kandmine vöötatult pükste peal. Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setudel, kellel see avaldus meeste ja naiste rõivakomplektides tervikuna. Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Piduliku ülikonna juurde kuulus särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mis säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü. Rüü oli vale- e. liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal. Setude kokkukuuluvust teiste lõunaeestlastega tõendavad naiste peakatted, ehted, kaugest minevikust pärinevad puusapõlled, geomeetriline ornament.

Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa) moodustas rõivastuse poolest suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku rühma. Siin kodunesid ja levisid üle maa mitmed moerõivastusega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinised, s.o. indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Kõige iseloomulikum siinsetele rahvarõivastele oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet, käiseid. Käiste ja abielunaiste valgest linasest riidest tanude kaunistusena levis alates 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel värviline lillkiri, mis omandas paikkondliku omapära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts.

Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa Pärnumaast) rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga.
Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit ja (eriti Läänemaal) liistikut ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti. Käised esinesid vaid Kihnus. Pikitriibulisel seelikul, mis kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, võib omapäraseks pidada neolõnga sissekudumist ja sissepressitud volte. Naiste peakatetel oli suuri kihelkondlikke erinevusi: lõunaosas kanti eriilmelisi lillkirjaga kaunistatud tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse.
Mehed kandsid põlvpükstest ja vatist koosnevat ülikonda, mis Läänemaal tehti sarnaselt Põhja-Eestiga potisinisest, Pärnumaal aga lambapruunist või -mustast villasest riidest. Viimaste omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Ala lõunaosas püsisid meestel vanatüübilised pikad püksid.
Ühtne kogu Lääne-Eesti rahvarõivastele oli ülerõivaste lambapruun värv.

Saarte (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa) rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas mõneti erinevad. Palju ühisjooni oli neil eestirootslaste riietusega: näiteks kurrutatud (s.o. kuumade leibade all plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud ja ülerõivaste lõige.
Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid (abusid). Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses.
Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud, talvemütsid üllid, Saaremaal ka kootud mütsid.
Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves hallid. Potisinine värv siin märkimisväärselt ei kasutatud.
Hoolimata teatavatest paikkondlikest erinevustest olid eesti rahvarõivad oma põhikomponentides siiski kogu rahval ühtsed.

----------------------------------------------------------------------

Mustjala rahvariiete mustrid meisterdustes


  • Seelik on Mustjala rahvariide laste seeliku muster. Selle mustri abil on lastele võimalik õpetada erinevaid värve ja triipude tegemist. Õpetab lastele, kui ilusad võivad rahvariide mustrid olla ja kui raske neid on teha.
  • Järjehoidja – Mustjala rahvariide seelikuvöö mustriga saab lastele õpetada värve, erinevaid kujundeid (romb, ristkülik, ruut).
  • Kaart – Mustjala rahvariide tanu muster, tegevusega saab lastele õpetada värve, triipude tegemist, sik-saki tegemist, kolmnurga ja ringi joonistamist.
kaart järjehoidja seelik
 
iDevice ikoon Kuusalu
Kõige muljetavaldavamal kujul kohtab tänapäeval rahvariideid kilomeetrite pikkuselt looklevas laulupeorongkäigus, kus helendavad lumivalged särgid, kirendavad paljudes toonides seelikud, säravad tanutikandid ja pärjapaelad, kõlisevad kaelarahad ja helgib sõlgede hõbe, tasakaaluks mulgi kuubede väärikas must. Eesti rahvariided pole nõnda kulla-ja hõbedakarvalised kui mõnegi teise rahva omad, kuid see-eest omadele on just need õiged, kõige armsamad ja hingeomasemad. Iga rahva rõivas peegeldab killukest selle maa ajalugu ja rahvusliku iseloomu, maitset ja loomisvõimet.

Põhja-Eesti (Kuusalu) rahvariidemood 18.sajandil lõpul.
Nooriku kurrutatud (korts, krooge) pihaga käiste alumist äärt ehivad lai pilu, litrid ja niplipits. Kitsa seeliku allääres värviliste helmestega tikitud lillkirjas kudrustrükk (helmestega tikitud riba seeliku ääres). Lillkiri oli lihtne. Seljas kanti pikitriibulisi seelikuid. Kuusalu naise seelikus olid ülekaalus kollased-rohekad toonid. 18.sajandil peeti talunaise seas hinnaliseks poevillast riidest valgeid põllesid, kuhu oli peale tikitud lillemotiivid. Puusal rippuvad vaskketid, rõhud, olid varem Põhja-Eestis laialdaselt kasutusel. Noorikupeakatteks on koonusekujuliselt pähe seotud linik. Keset rinda kanti sõlge, piduülikonna juurde ka hõbekettidest keed kaelarahadega. Jalas pastlanahast soome sussid.



Kuusalu seeliku ainetel

neiu, seelik liimitud ja käised

joonistatud.

Väiksemate lastega on

maalitud seelikutriibustik.
Mehe põlve all krookesse võetud säärtega kitsenahast põlvpüksid annavad tunnistust kandja jõukusest. Lambapruuni vatti hoiab koos vaskpannaldega kaunistatud nahkrihm. Vöö on pistetud varasema moe järgi vanas nõelumistehnikas valmistatud kurja eest kaitsvad nõelkindad. Peas kitseneva rummuga kaapkübar.
Vanimad rõivastes esinevad värvitoonid olid loodusliku lähtematerjali värvid: valge, must, pruun ja hall. Vanimad taimevärvid on kollakad ja rohekad toonid, mida oli taimedega värvimisel hõlpsam saada.
Kuusalu rahvariiete värvideks olid peamiselt kollakad-rohekad toonid, valge, punane ja sinised värvid. Rõõmsad värvid sümboliseerivad selle kandi inimeste rõõmsat olekut ja iseloomu. Eriti naistele meeldis tegeleda käsitööga- peened pärlitest nikerdatud seeliku alumised ääred ning erinevaid võtteid kasutades tehti ka käevõrusid.

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution 3.0 License

Eesti rahvakunst käelises tegevuses