Kuigi etnograafilise uurimistöö põhiliseks andmekogumise meetodiks on osalusvaatlus, tekib sageli vajadus kasutada ka intervjuusid. Intervjuude läbiviimise põhjendustena võib välja tuua järgneva:

• kui on vajadus otsese keelelise interaktsiooni järele uuritavaga (võimaldab uurijale ligipääsu uuritavate keelekasutusele),
• kui vaadeldavaks on kaardistamata ja tundmatu valdkond,
• kui teatakse, et vaadeldav juhtum sisaldab või toodab mitmekesiseid arvamusi ja tõlgendusi,
• kui soovitakse selgitada vaatluse teel saadud andmeid,
• kui soovitakse süvendada vaatluse teel saadud infot,
• kui soovitakse käsitleda tundlikke ja raskeid teemasid.

 

Intervjuu kavandamine

• Küsimuste formuleerimine: Millistele põhimõttelistele vaatlusandmeid täiendavatele küsimustele tahame vastust saada?
• Kavandatav tulemus: Analüüsid, järeldused ja lahendused, milleni soovitakse intervjuu käigus saadud vastuste põhjal jõuda.
• Vajalik panus: Millist informatsiooni ja millises mahus intervjueerijal tuleks koguda, et jõuda kavandatud tulemuseni?
• Valimi planeerimine: Millistelt informantidelt või rühma liikmetelt soovime infot? Kuidas see sihtrühm jaguneb alarühmadeks (hoiakud, kogemus)? Milline valimi strateegia võimaldab tulemusi pärast kõige informatiivsemalt tõlgendada või võrrelda?
• Intervjueerija ja intervjueeritava rolli määratlemine: Kuidas intervjueeritavatel vajalikku infot kõige paremini kätte saada?

 

Intervjuude küsimused võib Pattonile (2002: 348-351) toetudes jagada kuude põhitüüpi:

1. Kogemust ja käitumist puudutavad küsimused (mida osalejad teevad ja kuidas nad käituvad)
2. Arvamuse ja väärtuse küsimused (osalejate arvamused ja uskumused tegevuste, nähtuste ja asjadega seotult)
3. Tunnete küsimused (osalejate tunded ja emotsioonid)
4. Teadmisi puudutavad küsimused (osalejate faktilised teadmised ehk mida nad teavad)
5. Aistingutega seotud küsimused (osalejate meeltega tajutavad kogemused, nt mida ollakse kuulnud või näinud)
6. Taustainformatsioon (osalejaid iseloomustavad tunnused nagu vanus, haridus, eelnevad kogemused mingis tegevuses jms).

 

Etnograafilise välitöö käigus teostatavate intervjuude kohta ei ole olemas vaid üht ainuõiget viisi, formaati ega küsimuste sõnastamise ja esitamise tehnikat. Konkreetne tegevuspaik või juhtum, intervjuu aluseks olevad vajadused, uurija isiklik küsitlemise stiil kokku moodustavad situatsiooni, mis määratlevad intervjuu teostamise. Kuid nii nagu välitöö kui terviku puhul, saab ka intervjuude teostamiseks välja tuua mõned üldised kasulikud juhised, mida tuleks intervjuude puhul arvesse võtta.

1. Intervjuud tuleb planeerida, teostada ja kasutada välitööl uurimuse üldist eesmärki silmas pidades.
2. Osalusvaatluse ühe osana peab intervjuu pakkuma raamistiku, milles küsitletavad saavad väljendada oma arusaamu nende oma sõnadega.
3. Arvestada tuleb erinevate intervjuu tüüpide tugevusi ja nõrkusi.
4. Valida tuleb selline intervjuu tüüp (või nende kombinatsioon), mis on kõige sobivam uurimisküsimuste seisukohalt.
5. Intervjuude kaudu on võimalik koguda erinevat laadi informatsiooni: käitumisega seotud info, arvamused, tunded, teadlikkus, kogemused ja taustainformatsioon.
6. Eelneva informatsiooni hankimiseks tuleb intervjuu käigus küsida erinevat laadi küsimusi.
7. Reeglina on välitöö raames teostatud intervjuu küsimused avatud.
8. Küsimused peavad olema selgelt ja arusaadavalt sõnastatud, küsitud üks küsimus korraga, kasutama nende formuleerimisel küsitletavale arusaadavat keelt ja terminoloogiat.
9. Küsitletavale peab selgitama, millist informatsiooni neilt oodatakse, miks see informatsioon oluline on ning kuidas intervjuu kulgeb.
10. Selleks et küsitletav tajuks, et teda kuulatakse, tuleb kuulata tähelepanelikult ja vastata sobivalt. Hoiduda tuleb suunavatest küsimustest.
11. Jälgida, et intervjuu ei muutuks ülekuulamiseks. Kuid samas peab uurija kontrollima intervjuu kulgu.
12. Uurijana tuleb vastuste sisu suhtes jääda neutraalseks. Uurija kogub informatsiooni mitte ei anna hinnanguid küsitletavale.
13. Intervjuud teostades tuleb ka vaadelda: kehakeel räägib palju küsimuste mõjust küsitletavale.
14. Võimaluse korral (luba tuleb küsida) talleta intervjuu diktofoniga, et saada detailne materjal analüüsiks ja väljavõtete jaoks.
15. Kindlasti tee märkmeid, et esile tuua ja talletada peamised punktid intervjuu käigus.
16. Peale intervjuu teostamist tuleb nii ruttu kui võimalik kontrollida talletatud märkmete korrektsus, transkribeerida ning märkmeid täiendada vaatlusandmete, metoodiliste ja teoreetiliste märkmetega.
17. Kindlusta küsitletud inimese anonüümsus ja/või konfidentsiaalsus. Suhtu küsitletavasse austusega.
18. Valmistu intervjuuks hoolikalt. Kui vajalik, siis praktiseeri intervjueerimist, et arendada küsitlemise oskusi.