Miks haridusreform pole juurdunud?

MARTIN

Eesti on oma haridussüsteemi enam kui 10 aastat reforminud, kuid muutunud on ainult koolikorralduslik kest. Sisulisi süvamuudatusi toimunud pole. Klassitoas õpetajate ja õpilaste vahel toimuv on vaatamata kõlavatele loosungitele õpilaskesksusest, õpetuse eesmärgipärasusest, teadmiste integratsioonist jms. ikka üldjoonteks samaks jäänud. Arvatavasti üritas seadusandja sõnalise deklaratiivsuse varjus säilitada Eesti koolile aastakümnetega omakeks saanud väärtusi - väljakujunenud haridusstandarti, kõrget aineteadmiste taset ja tugevat distsipliini. Läänelik liberalism ja püüd õpilasele kõigiti meelepärane olla hävitaks meie haridussüsteemi üsna kiiresti. Sellepärast riik koole selles küsimuses ei kontrolli ja neilt selle kohta aru ei päri. Ka juhtorganites pole sisse seatud vastavasisulisi allüksusi ega ametikohti.

ROBERT

Nõukogude aegse akadeemiliste teadmiste kõrge standardiga pole Eestis (peale kõrgkooli astumise) midagi peale hakata. Iga õpilane peaks koolis omandama erisuguse, ainult temale omase unikaalse hariduse, mis vastaks tema võimetele ja võimalikule karjäärile. Eesti haridusüldsus on selle seisukoha ammu omaks võtnud Kahjuks ei oska koolijuhid ja haridusametnikud selles osas praktiliselt midagi ära teha: õppealajuhatajate kompetentsi need küsimused pole seatud ning direktoritel puudub oskus koolisiseselt vastavat juhtimismehhanismi luua. Neid pole selleks ette valmistatud, kuigi südames mõistavad õpilas-keskse integreeritud hariduse tähtsust.

KÜLLI

Kõrgkoolid, eksamikeskus, ajakirjandus, lapsevanemad ja asjatundmatud kohalikud ametnikud teostavad visalt ja järjekindlalt akadeemiliste aineteadmiste taseme tagaajamise kampaaniat, sest see on nendele mõistusekohane ja kasulik. Kuna koole hinnatakse eeskätt kontrolltööde, lõpueksamite ja kõrgkooli pääsemise suhtearvude alusel, tuleb koolijuhtidel paratamatult „nina" konjunktuurselt „tuule poole hoida" ja uluda koos huntidega. Just selline pseudopoliitika hoiabki koolilaeva endisel nõukogude-aegsel kursil.

Räägime üht aga teeme sootuks teist.

MARE

Känd, mille taga haridusreformi vanker kinni istub, on õpetajate ettevalmistamise süsteem. Niikaua kui siin radikaalselt midagi ei muutu, jääb kõik endiseks. Ainukeseks õpilaskeskse õpetuse ja integreeritud teadmiste pakkujaks on ja jääb õpetaja. Aineõpetajad pole aga oma aine piiridest väljuvat haridust saanud. Nad pole saanud ka aine piire ületavat koostööõpet. Põhikooli jaoks pole ikka veel mitme aine õpetajaid ette valmistama hakatud. Ka siin domineerivad ühe aine õpetajad. Klassiõpetajaid, kes on ette valmistatud kõikide põhiainete integreeritud õpetamiseks kuue klassi ulatuses, leiavad rakendamist vaid esimese neljas klassis.

Nõue on küll püstitatud, kuid keegi mida teha ei saa ega oska. Käib üks suur üksteise peale lootmine ja asi seisab paigal.