Koolidirektorid arutavad klassiõpetaja kasutamist:

Robert:

Uue õppekava kehtestamisega on koolitöös toimunud oluline põhimõtteline pööre. Õppeaine kui koolitöö aspekt ja pedagoogilise töö üksus on oma senise tähtsuse minetanud. Õppeaine oma sisuga, õpetamise metoodikaga ja organisatsiooniga ei oma enam väärtust iseenesest, vaid kujutab endast vahendit või instrumenti, mille abil õpetaja realiseerib aine sisust kõrgemaid taotlusi. Ainealased teadmised on küll olulised, kuid mitte peamised. Peamine on see, milliseks kujuneb iga konkreetse õpilase sisemaailm ja milline on iga konkreetse õppeaine osa selles, milliste konkreetsete kompetentsusteni iga õpilane aine õppimise ja omandamise kaudu peaks jõudma. Seepärast peaks klassiõpetaja oma klassis põhiainetega minema kuni 6. klassi lõpuni. See oleks õpilaskesksus tegelikkuses. Peamine on õpilane ja tema areng. Õpilane peaks kujunema koolitöö sõlmpunktiks ja pedagoogilise tegevuse üksuseks. Kuna iga õpilane on unikaalne ja kordumatu, siis tähendab õpilaskesksus õppetöö radikaalset individualiseerimist mitte ainult õpetamise metoodika, vaid ka teadmiste sisu ja taseme osas. Kõiki aineid ei pea õpilased ühesuguse tasemeni omandama. Iga õpilane omandagu ka igast ainest sellise osa, mis tema kui isiksuse iseärasusi arvestades kujundaks ainult temale omase kompetentsuse. Raudvara osas olgu aine sisu küll kõikide õpilaste jaoks seesama. Ülejäänud materjali osas võiksid teadmiste erinevused olla küllaltki suured. See aga omakorda tähendab igasuguste standardite kehtimist ainult raudvara osas.

Verner:

Õpilaskesksust võib käsitleda ainult algklassidega seonduvalt. Siin pole iga konkreetse aine nii tähtis kui lapse terviklik areng, õpioskus ja koht klassikollektiivis Klassiõpetaja võiks oma klassis põhiainetega minna kuni 3. klassi lõpuni. Neljas klass võiks olla üleminekuklass, viies aga täielikult ainesüsteemis. Klassiõpetaja ei ole suuteline õpetama mitut ainet vajalikul tasemel. Kui üks inimene oskab mitmeid aineid, siis ei oska ta midagi. Veelgi enam - olen seda meelt, et ka esimeses kolmes klassis ei tohiks klassijuhatajale usaldada absoluutselt kõiki tunde. Muusika, kehaline kasvatus ja kunstiõpetus võiks juba esimesest klassist olema spetsialistide käes. Oluline ei ole niivõrd ainetevaheliste seoste kompleks ühe klassi piires vaid ainesisene järjepidevus klassist klassi. Iga vähemgi lünk teadmiste ahelas võib põhja alt ära lüüa edasistelt õpingutelt