2.3 Ülesanne: isemoodi plaanid
- Milline on teie koolis olukord töö planeerimisel?
- Kuidas suhtute üldtööplaani?
- Kus on piir arengukava, õppekava ja üldtööplaani vahel?
Isemoodi plaanid
Sarveotsa koolil pole juba
pikemat ega mingit üldtööplaani. Direktori sõnul
on plaan tal peas. Ta teab täpselt, millal midagi teha. Oma
kalender-märkmikus on tal kõik märksõnad ja
tähtajad korralikult kirjas ja aruannete esitamisel on ta üks
esimesi.. Arengukava on aga korralikult välja lihvitud, sest
muidu tuleks rahade eraldamisega probleeme. Õppekava on ka
olemas, erilisi kohandusi selles pole tehtud. Inspektor on direktori
endine koolivend ja sellega on klaasi taga kokku lepitud, Sarve kooli
üldtööplaani kontrollima ei tulda. Direktor on kogenud
liider ja rahvamees. Õpetajad on aga nii välja
koolitatud, et igaüks ajab kindlalt oma rida ja teeb
kolleegidega vajalikul määral koostööd.
Üldtööplaani peab direktor ülearuseks ja seda ta
koostama ei kavatse hakata, lastagu või ametist lahti.
Sooniste kooli direktor hankis mõni aasta tagasi ühelt Saaremaa kolleegilt ühe endise üldtööplaani, asendas selles kooli ja õpetajate nimed, kohendas tähtaegu ning on seda paaril korral juba omapoolsete sugemetega värskendanud, et see piisavalt kaasaegsena tunduks. Tema arvates on üldtööplaan formaalsus ja mõeldud piksevardaks ülemuste eest kaitseks. Arengukava puudutab aga peamiselt majanduslikku külge ja rahastamist. Õppekasvatustöö käib peaasjalikult õppekava alusel, aga see on õppealajuhatajate pärusmaa, kuhu direktoril asja pole. Elu läheb oma rada ja kool teeb rahulikult oma igapäevatööd. Kõrgemal pool on kool heas kirjas ja omadega „mäel"
Halliste koolis on täpselt ja „nõuetekohaselt" koostatud arengukava, õppekava, ja üldtööplaan. Viimasele lisanduvad veel õppenõukogu, hoolekogu, sisekontrolli, personali arendamise, õpetajate täiendkoolituse, koolikohustuse täitmise tagamise jt. abinõude plaanid. Kõik need plaanid koos ametijuhenditega, sisekorra eeskirjadega, põhimäärustega, protseduurireeglitega, töölepingutega jt. paberitega on koondatud nn. kooli käsiraamatusse. Viimane on aukartust äratavalt mahukas ja õpetajad suhtuvad sellesse irooniaga. Enamus polevat seda isegi vaadanud ega kavatsegi vaadata. Seda tõlgendatakse kui juhtkonna „au ja kuulsust". Imetlegu oma vaimusünnitust. Direktor tunnistab, et paljud plaanid kordavad üksteist, aga ei julge ühtegi neist kärpima hakata. Nende plaanide omavahelist sobitamist peab ta aga liiga töömahukaks ettevõtmiseks.
Lembit Türnpuu (2009)