Page 8 - ajakiri loov haridusmõte 100

Siin küll mingit kIUSAMISTei ole ehk mida igaüks kiusamise kohta teada võiks
Ma olin 24. eluaastaks oma erialavalikuga jätkuvalt rahul: õppisin Tallinna Ülikoolis politoloogiat ja mõlgutasin mõtet, kuidas Eestis elu edeneda võiks. Sellist tööd, kus kohalikku või laiemat maailma ka päriselt parandada saaks, ma veel leidnud ei olnud. Seetõttu langes viljakale pinnale mu e-postkasti maandunud mõte kandideerida „Noored kooli” programmi, et oma eestvedajavõimeid proovile pannes hoopis teismeliste õpilastega koos õppida ja kasvada – ja maailma parandada.
*
Eesti keele ja kirjanduse õpetajana, aga ka klassijuhatajana õpilaste ees seistes olin veendunud, et kui peaksin nägema või kuulma kiusamist, siis sekkun kohe ja mingit kiusamist minu tundides olla ei või. Püüdsin moodustada töörühmasid selliselt, et seltskonnad saaksid vahelduda. Püüdsin olla valvas kõiksugu kommentaaride, ka muiete ja pilkude suhtes. Püüdsin pöörata turvalist ja sooja tähelepanu õpilastele, kes olid veidi omaette jäänud. Tegin seda, mida kõhutunne mulle ütles.
*
Pärast esimest „Noored kooli” aastat kutsuti mind vabatahtlikuks Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse juurde. Õnnelike juhuste tõttu
oli kool, kus õpetajana töötasin, üks esimesi Eestis, kes sai 2013. aasta sügisest teadus- ja tõenduspõhist „KiVa” kiusuennetusprogrammi katsetada. Minul klassijuhatajana oli seega vabatahtlikuna panustamise kõrval ootamatu lisavõimalus teha oma kuuendikega kaks korda kuus kiusuennetustunde.
Kiusuennetustunde? Jah! Näiteks õppisin nendes tundides koos õpilastega alles esimest korda põhjalikult, mis on kiusamine, kust see tuleb, kuidas mõjub ja mis on igaühe vastutus kiusamise peatamisel. Samuti sain teada, et täiskasvanutel ongi kiusamist üsna keeruline märgata, mistõttu on vaja, et õpilased, kes neid
olukordi märksa terasemalt näevad, neis ehk kõrvalseisja või õhutajana osalevad, õpiksid ise sekkuma või andma vähemalt täiskasvanutele teada, kellel võib abi vaja minna.
*
Sain aru, et kui varem jooksid õpilased minu juurde: „Õpetaja, ta kiusab!”, siis tegelikult
olid sellised olukorrad ühekordsed kon iktid, mängulised õrritamised, lühiajalised aru- saamatused. Kiusamine – tahtlik ja korduv ebavõrdsemal positsioonil olevale kaaslasele kahju tegemine – kipub olema õpetaja silmale märksa varjatum. Isegi kiusamise sihtmärgiks valitud õpilasel võib minna tükk aega, enne kui ta mõistab, et kaaslaste kahjustavast käitumisest on kujunenud muster, millest ta ei oska kuidagi välja murda.
*
Sain õpilastega koos ise analüüsida olukordi, mida olin nii õpilase- kui ka hilisema tööelu jooksul näinud ja kogenud. Mõistsin alles siis, mida oleksin kõrvalseisjana tegelikult saanud teha, et kiusamise all kannatanud kolleegi toetada.
On lihtsaid ja väikseid viise, millega anda kannatavale kaaslasele märku, et ta ei ole üksi, isegi kui hirm uueks ohvriks saada on suur. Õlalepatsutus, naeratus, siiras huvi, kuidas inimesel läheb, ühine aeg lõunasöögilauas ...
*
2019. aasta sügiseks olen Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuhi kingades astunud 4,5 aastat. Selle aja jooksul olen nii koolide koge- mustest kui ka teadlaste soovitustest, õpetajate ja lapsevanemate tagasisidest kui ka õpilas- küsitluste tulemustest õppinud, et kiusamise vähendamine, selle ennetamine ja peatamine on meeskonnatöö – igaühel on vastutus.
Ühekordsetest aulaloengutest või klassijuhata- jale kogu vastutuse andmisest, kiusanud lapse
8
Tallinna ülikooli ajakiri / nr 13 / sügis 2019