Kui Kungla rahvas kuldsel aal
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandle lugu lööma.

Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.

Sealt saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu;
siis laulis mets ja mere suu
ja Eesti rahva sugu.

Siis kõlas kaunis lauluviis
ja pärjad pandi pähe.
Ja murueide tütreid siis
sai Eesti rahvas näha.

Ma laulan mättal, mäe peal
ja õhtu hilja õues
ja Vanemuise kandle hääl,
see põksub minu põues.