See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.
Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.
„Seal ta ongi, see Vargamäe,“ lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. „Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.“
Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.
Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.
Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.
Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.
Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?
Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.
Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?
Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.
„Astu aga astu,“ sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, „saame ehk päevaveeruks koju.“
„Kas jõuame,“ kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna „kodu“ tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.
Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobuse sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.
„Tunneb kodu lähedust,“ arvas mees.
„Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,“ lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.
Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.
„Mis selle talu nimi on?“ küsis naine.
„See on Aaseme,“ vastas mees. „Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.“
Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.
„Kuhu see teine tee viib?“ küsis naine.
„Sooväljale,“ vastas mees. „See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.“
Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal,[1] kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.
„Siia võib uppuda!“ hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. „Murrab vankri ja hobuse jalad.“
„Küllap peavad vastu,“ ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. „Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,“ õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: „Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.“
„Kui vankrigagi läbi saaks,“ arvas naine.
Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.
„Päiksetera on kadund,“ ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.
„Jah, veeres enne, kui koju saime,“ vastas mees.
Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.
Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.
Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.
„Armas aeg,“ hüüdis perenaine, „mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.“
„Ega ma ajandki,“ nuttis poiss, „ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.“
„Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,“ seletas sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“
„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.
„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“
„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“
„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“
Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:
„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“
Vanker hakkas liikuma.
„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.
„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.
Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.
„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.
„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“
„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.
„Millest siin peale hakata?“ küsis peremees arupidavalt.
Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.
„Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu – kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,“ ütles ta. „Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.“
Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.
„Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,“ ütles sauna-Madis.
Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.
„Ega muud, kui teeme talle tule ette,“ ütles sauna-Madis, „küllap ta siis varsti jalad alla võtab.“
Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.
Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:
„Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!“
Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.
Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.
Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.
Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.
Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.
„Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,“ ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.
„Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,“ arvas sauna-Madis. „Sügise on seda nalja vähem, vahel harva… See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.“
„Need ei anna ju piima ega võid,“ arvas perenaine.
„Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,“ ütles sauna-Madis.
„Küll teeme silla suurest mudast läbi,“ lohutas peremees, „tagapool on kõvem.“
„Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,“ seletas sauna-Madis.
„Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.
Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt:
„Miks sa just selle koha ostsid?“
„Aga misukese siis?“ küsis peremees vastu.
„Kas paremat ei leind?“ küsis perenaine uuesti.
„Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.“
Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:
„Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!“
„Päivi saab vaene inimene igal pool näha,“ arvas Andres.
Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.
Veel sama päeva õhtul tuli saunatädi perre – Mäele, nagu siin öeldi. Tal polnud küll mingit asja, aga ta tegi, nagu oleks tal. Tagamõtteks oli teada saada, kas Tagapere oma täna Eesperes on käinud või mitte. Ja kui ta eitava vastuse sai, imestas ta väga, sest endise Eespere peremehe ajal oli Pearu oma külaskäike teinud ikka sooja peaga.
Asjatu polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi, mis saunarahvale alles teadmata oli. Suure õhinaga ruttas ta koju tagasi, et vanamehele kuuldust kõnelda. Aga kui ta kaevurakkeil istumisest rääkis, siis pani Madis seda väga imeks ja ütles:
„See temp on tal täna esimest korda, seda tegi ta vist uute naabrite pärast!“
Ja kui lugu hiljem peres jutuks tuli, seletas sauna-Madis:
„Tahtis teine oma võimu näidata. Tahtis näidata, mis mees tema on. Eespere vana peremehe ajal rookis ta kord oma sulast, nagu oleks see tea mis kurja teind. Aga sulane põlnd miskit teind, Pearu peksis muidu niisama, asja ees, teist taga, et aga näidata, mis tema võib. Ta oleks tänagi sulase natti kinni hakand, aga see on temast sitkem.“
„Sellepärast siis naine ja lapsed,“ lausus Andres.
„Naine ja lapsed,“ kinnitas Madis.
„Nojah, eks igaüks võib oma maa peal teha, mis tahab,“ lausus Andres natukese aja pärast.
„Muidugi,“ oli ka saunamees nõus. „Kes keelata võib. Oma tuba, oma luba. Oma kaev, oma vaev.“
Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad õhtul kahekesi sängi pugesid. Enam rääkis asjast peremees ja rääkis hukkamõistvalt. Krõõt vaikis ja millegipärast tundus Andresele, nagu ei võtaks tema Pearu tempu kuigi tõsiselt. Ennemini valmistas see temale nalja, sest tal kippus naer peale.
„Miks sina midagi ei ütle?“ küsis Andres temalt.
„Mis ma ikka ütlen,“ vastas Krõõt. „Ta ehk ei mõelndki seda nii halvasti.“
„Mis see eit seal siis põlvitas?“ küsis Andres. „Ja kõik teised? Nalja pärast või?“
„Kust siis mina seda tean,“ vastas Krõõt.
Sellega jutt lõppeski.
Järgmistel päevadel ei tuletatud seda enam meelde, polnud selleks aegagi. Sulane ja tüdruk tulid sisse ja nii peremehel kui ka perenaisel algas kahekordne mure.
Andres oli alguses arvanud, et las saabub sulane, küllap siis temal endal aega leidub aedade kohendamiseks ja teiste hädatarvilikkude asjade õiendamiseks. Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud, kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. Sulane sai söögitundigi, aga peremees ei saanud sagedasti sedagi: pidi sel ajal külvama. Vana mära kõrvad kippusid longu langema, jahuveest ja aganatega segatud kaertest hoolimata. Rangid sõid turja ning pihad veriseks, sest luud tikkusid liha vähenemisel liiga välja. Nooregi mära turi polnud enam terve, kuigi Andres ise tema eest hoolitses.
Ühte tehti hariliku töö kõrval enne sõnnikuvedu ometi: korjati kesalt mõnikümmend koormat kive ja viidi alla aia äärde hunnikusse. Selles töös olid kõik: peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk, isegi karjapoiss, kuna ju loomad samal ajal põllul sõid.
„Las käime korda kolmgi nõnda kõik oma põllud üle,“ rääkis peremees, „siis on juba teine tundmus sahkpuid peos hoida.“
„Korda kolm,“ kordas perenaine, „aga see oleks ju oma kümme aastat.“
„Mis on siis kümme aastat,“ arvas peremees vastu. „Tööga paned vaevalt neid päevi tähele.“
„Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,“ jätkas perenaine.
Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järel raginal vankrisse ja vanker vedas nad põllu äärde lademesse.
„Kahju, et põle kuuseoksa- ja kadakakubusid käepärast,“ kahetses peremees, „teeks sohu silda, et loomadel kergem oleks. Kubudele veaks need kivid ja kividele sauerähka kitiks peale, saaks põlise silla, igatahes meie eaks piisaks.“
„Kui ometi seda kord saaks!“ ohkas perenaine. „Lambadki õhtul poolest küljest saadik mudased, lehmadele ära mine allagi, tilguvad aina. Ei saa muidu lüpsta, kui uha külma veega.“
Veel ühe hädatarviliku töö tegi peremees tänavu kevadel: kaevas põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel aastatel tööd jätkata. Aga tunda andis end see lühike kraavijuppki, selles polnud kahtlust.
Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.
Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.
Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemele tulid igapäevased teod.
Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti: võimata on Vargamäe mail midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks seda kraavi kaevata Pearuga kahasse; aga kõik, kellega ta sellest rääkis, kinnitasid nagu ühest suust, et sellest ei tule midagi välja. Kui Andres sauna-Madisega sellest juttu tegi, hakkas see ikka suure hooga oma lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu ta seda juba esimesel korral tegi.
Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piibu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud. See oli kogu vahe kahe Vargamäe naabri piibutamises ja sülitamises.
„Peab rehnutti pidama,“ arvas Pearu viimaks. „Mina võin ka üksi kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma panna.“
„Muidugi, kes seda nüüd, muidugi võib üksi, aga kahekesi tuleb odavam,“ ütles Andres.
„Kruav tuleks siis otse sihile,“ arutas Pearu.
„Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemale poole,“ vastas Andres.
„Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.“
„Just nii: pool minu, pool sinu,“ kinnitas Andres.
„Ja mina maksan poole, sina poole?“
„Mina poole, sina poole.“
„Aga vesi? Kuidas sellega jääb? Ka pooleks, mõlemad lasevad ühepalju?“ küsis Pearu.
„Noh, vett juba mõeta ei saa,“ naeratas Andres. „Igaüks laseb teda, nagu süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.“
„Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,“ arvas Pearu, „sinul on rohkem vett kui minul.“
„Seda küll,“ oli Andres nõus, kuid lisas kohe juurde: „Aga kraav kaitseks sinu maad vee eest rohkem kui minu oma: minu vesi kipub sinu poole, mitte vastuoksa. Samuti on minul lugu Aasemega: tema vesi valgub minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.“
See seletus Pearut ei rahuldanud: talle ei meeldinud, et kahasse kaevatud rajakraavist jookseks rohkem naabri kui tema vett. Iseasi, kui ka vesi oleks pooleks.
Juba pidigi kogu küsimus päevakorrast ära langema, aga siis tuli Andresel hea mõte üleaedset pisut õrritada, et ehk aitab see. Ta tähendas nagu möödaminnes:
„Mina mõtlesin tänavu maksku mis maksab algust teha. Rääkisin juba sauna-Madisegagi, tema oleks valmis kohe käsi külge panema.“
„Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,“ ütles nüüd Pearu, „aga ma pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.“
„Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare. Piirikraavi tõmbaks aga kahe saare vahelt läbi. Kraav tuleks seal küll sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi veel paremini.“
„Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?“ küsis Pearu.
„Kus ma ta ikka panen,“ vastas Andres, „eks ta jookse, nagu jumal talle tee näidanud – läbi sinu maa jõe poole. Selle, mis Aaseme poolt tuleb, püüan ma kraaviga kinni, aga teisele poolele ei saa suurt midagi parata.“
Pearu mõtles ja lausus siis:
„Aga ega Madis tänavu seda kruavi valmis sua, heinaaeg varsti juba käes.“
„Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,“ vastas Andres rahulikult. „Aga nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjamaal rübelevad.“
„Jah, eks ta ole,“ lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust ühele või teisele poole. Ta tahtis üksinda haududa, siis võib-olla on ta kuidagi nõus.
Jutt kaldus teistele asjadele, sest kahel naabril oli ometi ka muud kõneainet, mitte ainult vesi ja kraav. Olid ju veel hobused ja kariloomad, olid põllud ja heinamaad.
Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat Vargamäel kündnud ja äestanud, niitnud ja loogu võtnud ja sellepärast teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres sellest kuulis, oli enam kui rõõmustav – otse imestustäratav. Küll andis Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii hea õnn. Aga Andres mõtles: mis suudab üleaedne, seda suudab ka tema, töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma õnne sepp.
Hiljem oli Andresel sauna-Madisega Pearu suurest saagist juttu. See äigas käega:
„Ääh, tema suur saak kasvab mõisa põllul, tema vili mõisa aidas, heinad mõisa küünis.“
„Kuidas nii mõisa aidas ja mõisa küünis?“ küsis Andres.
„Mis sa siis õige arvad, oma põld kannab nii palju või? Las tulevad sügisel pimedad ööd, küllap korjad isegi soosillalt viljavihke. Jumalamuidu vist istub teine mõisa väljavahi ja aidamehega kõrtsi saksatoas.“
„Ah nõnda on lugu,“ ütles Eespere peremees.
„Räägitakse, et nõnda,“ tähendas Madis. „Aga eks sa sügisel ise näe ja otsusta.“
Andres andis Madisele käsu labidad korda seada, sest kraavikaevamisega tulevat niikuinii varsti algust teha. Esiotsa oli Andresel selle käsuga ainuke eesmärk – Pearut ärritada, sest ta oli tähele pannud, et see kogu küsimuse vastu sugugi ükskõikne polnud.
Nõnda siis kõhutas Madis pühapäeva õhtupoolikul parajasti mättalabidat, kui Pearu sealt juhtus mööda minema, sest tema oli käinud veelaskmise pärast lepiku all „rehnutti“ pidamas. Nähes labida kõhutamist, jäi ta seisatama ja küsis, milleks see. Ning kui Madis oli asja seletanud, ei saanud Pearu muidu, kui pidi üleaedse juurde minema kraavi pärast veel kord rääkima.
Küsimus oli nüüd tema peas küps: küps oli kraav ja küps oli ka vesi, mis kraavis pidi jooksma. Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. Teine kraaviserv jooksku nagu nöör mööda sihti, selle vastu pole Pearul midagi.
„Miks siis just nõnda?“ küsis Andres. „Miks kraav tervelt sinu krundile?“
„Sinul on rohkem vett, las minul olla rohkem kruavi, sellepärast seisku ta muidu niisama minu mua sees, et aga oleks üsna minu krundil,“ seletas Pearu. „Mätta tahan sellepärast ühele poole, et mina pean oma muad sinu vee eest kaitsma, mitte sina oma muad minu vee eest. Sinu kasu pärast tahan, et sinupoolne kallas oleks ilma vallita ja et vesi pääseks vabalt kruavi. Pealegi on muld minu oma ja peab minu mua peale suama. Kruavimees muidugi ei armasta mätast ühele poole laduda, aga küll mina ise Madisega selle asja pärast reagin… Kui nõnda tahad, siis kaevame kruavi kahasse, sina maksad poole, mina poole.“
Nüüd oli Andrese käes kord mõtlemiseks. Kaua ei kestnud see mitte, sest üks oli ju päevaselge: pane siht keset kraavipõhja või nöörina teisele servale, ühesuguselt kuivab maa ikka, ühesuguselt voolab kraavis vesi ikkagi. Tahab üleaedne tingimata, et kraav oleks tema krundil, nii-öelda tema oma, jumal temaga! Sündigu tema tahtmine. Küsimuse sisu pole ju omanduses, vaid veelaskmises, maakuivatamises. Mätta ja mulla asjus on aga Pearul sisuliseltki õigus: see on tema oma ja sellepärast mingu ta ka tema krundile, mitte Andrese maa peale, kus ta oleks ainult takistuseks ja tüliks.
„Las käia!“ hüüdis Andres viimaks. „Olgu nõnda! Kraav sinu maa sees, mätas sinu pool küljes. Tahab Madis selle tõttu süllast rohkem, maksad sina, minul pole sellega asja.“
„Küll mina Madisega reagin,“ vastas Pearu.
Nõnda oli asi joones, muudkui las Madis hakkab kas või hommepäev peale.
Aga kui Pearu Eesperest oli ära läinud, kipitas millegipärast Andrese süda. Lohutust tõi ainult mõte, et olgu muud, mis on, peaasi – vesi saab jooksma. Ja mis muud siin võikski olla?
Pearu läks kodu poole, nagu oleks ta omatrumbis või valtsturakas võitjaks jäänud: ta oli heas tujus, nii et seda märkasid kodusedki inimesed.
Nagu esimene suvi, samuti möödus ka esimene talv vahetpidamatus töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda, saagida või vedada.
Pikad õhtud hööveldas ja kopsis peremees kruupingil, sest majas oli igasuguseist tarbeasjust nappus. Vähe oli toobreid, vanne ja kappu, vähe piimapüttegi. Kõik, mis vähegi võimalik, tahtis peremees ise valmistada, et mitte võõrast inimest sööta ega võõrale raha maksta.
Ka sulane nokitses midagi, sest peremehe tööhimu hakkas pisut nagu temassegi: tegi lusikaid, punus heinavõrku ja pastlapaelu, valmistas perenaisele loomade söötmiseks põhukorvi. Lusikatega oli Juss rohkem hädas. Kuidagi ei saanud ta neid sel määral sea alumise lõua moodi, nagu oleks tahtnud seda peremees. Aga lusikakaha peab sea alumise lõua moodi olema, seda teadis Vargamäe Andres kaljukindlalt.
Naispere vuristas vokke, vuristas õhtul ligi poole ööni ja hakkas hommikul kella neljast-viiest uuesti vuristama. Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema, sest mis perenaine ta muidu on. Perenaise tööl oli ainult üks mõõt: tegi, kuni voki taha magama jäi. Sõtkus, sõtkus tallalauda, näppis ja kastis lina- või takuheiet, kuni sõrmed jäid seisma. Vokiratas vurises nagu vana hooga pisut kauem. Aga kui ka tema peatus, nii et katkes vurin, ärkas perenaine kohe ja algas uuesti, kuni kordus kõik endiselt.
„Perenaine, mine ometi sängi, sa ei jäksa änam,“ ütles mõnikord tüdruk seda nähes.
„Jäksaks ikka veel, aga näe, uni kipub peale, laps ei lase öösel magada,“ vastas Krõõt. Ja kui ta siis voki tagant tõusis, et tõepoolest sängi minna, kinnitas ta tüdrukule: „Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lasen ainult kord silmad kinni.“
Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa saunatädi kätte andma, sest ka tema tahtis leiba ja leivakõrvast teenida.
Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab uue peremehe otsida. Kas ei leidnud ta niisugust, nagu ta otsis, või ei otsinudki ta teda lõpuks, seda peremees ja perenaine ei teadnud. Millegipärast oli perenaisel väga hea meel, kui Juss jäi. Tema’p see oligi, kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides:
„Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?“
Poiss vaatas noorele perenaisele esiteks nagu arusaamatuses otsa, vastas aga siis:
„Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.“
„Mis sa siis juurde tahaks?“ küsis perenaine.
„Ma’p tea õieti isegi,“ vastas Juss nüüd, „aga ikka tahaks sugupärast.“
„Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid,“ ütles perenaine siis.
„Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaks,“ arvas nüüd Juss.
Hiljem peremehega asjast rääkides nurus Juss sellelt veel paari parknahka pastlaid juurde. See lubas need ja andis veel teise paari raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup koos.
Aga Mai läks ära, tema asemele pidi uue kauplema. Tema ei tahtnud palka juurde ega midagi, vaid ainult ära minna. Ehk oli ta süda ikka veel teisepere Kaarli pärast haige ja ta läks kohta otsima, mis on sellele lähemal. Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel sõnnikut vedada, kui ei või vankris Kaarli põlvil istuda. Möödunud õnn on surnud õnn, ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda.
Lahkumisel tulid tüdrukul silmad vett täis, ja kui Krõõt temalt küsis, miks ta nutab, vastas ta:
„Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisuguse kuldse leian.“
„Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,“ vastas Krõõt.
„Ehk rikkama, aga kas kuldsema,“ lausus tüdruk selle peale.
Nõnda lõppeski perenaise ja tüdruku jutt pärast aastast kooselamist, koostöötamist.
Aga peremehega tegi perenaine veel kord juttu, nagu tahaks ta end vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles:
„Küllap see va Kaarel tal ikka südame peal kipitas, muidu ehk oleks jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ää või.“
„Ega raibet tea,“ vastas peremees.
Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänava-aeda tegema. Tänavu oli juba, millest teha, talvel olid peremees ja sulane selle eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis virn õues, samuti ka tahutud latte ja roikaid.
Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas. Oma või võõra ulaloom pääses vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud seda ühe aastaga teostada, aga küllap jumal annab päevi ka tuleval ja ületulevalgi aastal.
Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi. Ja nõnda oli ta aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oli see hõlpsam, sest tema krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.
Üldse hakkas kõigile silma torkama, et Vargamäe naabrid kipuvad võistlema. Juba mineval suvel oli seda märgatud põllu- ja heinatööga. Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis palkas päevilisi, ehk küll pidas sulase kõrval niikuinii juba suvilist. Aga Eespere ei vandunud alla. Mis olid Tagaperele suviline ja päevilised, seda oli Eesperele peremehe ja perenaise väsimatus.
Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. Nõnda siis sündis ikka, et heinamaalaastamises, kivikorjamises ja -kaalumises, kraavikaevamises ja isegi aiategemises sörkis naaber Andrese sabas. Sellepärast oli Andresel kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes:
„Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.“
„Kel on suurem kivivare põllu ääres, minul või sinul?“ küsis Pearu vastu.
„Aga kes viis esimese vankritäie?“
„Mul veeti juba siis, kui sinust põlnd Vargamäel veel haisugi.“
„Kivihaisu sa võisidki enne mind vedada, mitte kiva, sest neid põlnd kuskil näha.“
„Mul oli enne sind suur tükk kiviaedagi.“
„See kiviaed oli muidugi ka enne sind Vargamäel.“
Nõnda ärplesid naabrid, Pearul kortel, Andresel pool ees.
„Vänged mehed need Vargamäe omad,“ arvasid kõrtsilised, pooldades kord ühte, kord teist, mis olenes sagedasti sellest, kumma viinaklaas suule lähemal oli. Aga nalja sai Vargamäe meestega siiski, kui pidi neid kuulama hoopis kuiva suuga või kui pidi seda kastma oma raha eest.
Ühes asjas jõudis Pearu Andresest ometi ette: ta asutas viljapuuaia, kuna üleaedne seda alles siis mõtles teha, kui uued kambrid valmis on. Isegi mõisa aedniku tõi Pearu endale koju ja selle juhatusel sündis puude istutamine. See oli suur trump Tagapere peremehe pihus ja seda ei saanud temalt keegi võtta. Eespere võib nüüd endale ka rohuaia asutada, tehku seda jumala nimel, Pearusse see ei puutu, sest tema tegi seda enne.
Aga kui Pearu sellega kiitles, ütles talle Andres:
„Sina tegid enne, aga mina mõtlesin enne. Sina tegid seda minu mõtte järele.“
„Kui sa tõtt tahad kuulda, siis kuula: mina tegin seda Hundipalu Tiidu mõtte järele, sinu mõttest ei tea ma teragi,“ vastas Pearu, aga ta pidi oma tõde kohe kahetsema, sest Andres pistis:
„Aga mis sa siis tühja kiitled, las kiitleb Hundipalu Tiit, tema on ju siis sinu rohtaia asutaja.“
Niisugusest ärplemisest hoolimata elasid Vargamäe naabrid sõbralikult edasi ja nende vahel polnud muud vistart kui aga see ree lugu. Oma ühist kraavigi kaevasid nad tänavu varasest kevadest saadik.
Sauna-Madis läks juba siis sohu, kui mätaste all paiguti veel jäälobjakat leidus. Vesi tõmbas küll varbad kangeks, aga või siis ühtepuhku tuli lausa vees olla. Sügiseks pidi kraavi ots jõkke saama, maksku mis maksab.
Andres rääkis sellestki, et ehk jõuab tänavu pikuti mööda lepikualust uut väiksemat kraavi kaevama hakata, sest vesi tegi seal liiga ja maa oli kui mülgas. Iga paari päeva takka käi lehmi aitamas. Rohkem väsivad teised tümas ronimisega, kui lahja rohu söömisega jaksu võtavad. Ei aita ka see suurt, et talvel mõnikümmend sammu kõva silda tehti. Sillaots muutus loomade tallates peagi läbipääsematuks. Ainult mullikad, need pääsesid kergesti läbi: kergitasid ainult nagu viisakad tüdrukud saba, et see mudaseks ei saaks, ja läksid järgmise künkani, kus nad hinge tagasi tõmbasid.
Aga enne Andrest hakkas Pearu oma lepiku alla kraavi kaevama. Ta hakkas piirikraavist peale, jättes tüki maad selle uue kraavi ja kõva maa vahele. Millalgi oli katsutud sellest maatükist heinamaad saada, aga hiljem anti ta jällegi karja tallata, sest rohi oli niitmiseks liiga kehv. Nüüd tahtis Pearu uuesti õnne katsuda väljaaluse niidu soetamisega. Samal ajal, kui tema kaitseks kraavi kaevati, hakkas Pearu ise teda laastama ja mätastest puhastama.
Andres ei uskunud, et sellest tööst midagi saab, tema arvates võis siin ennem mets kui rohi kasvada pärast maa kuivatamist. Aga temasse see asi ei puutunud, tehku üleaedne, kuidas tahab. Andresel on teised mured, omad mured. Tema mõtleb, kuidas oma maad Aaseme poolt vee eest kaitsta. Ta on paar korda Aaduga juttu teinud, et piirile kahasse hakata kraavi kaevama, nagu Andres seda üheskoos Pearuga teeb, aga Aadu ei tea veel, kas tema Aaseme ostab või mõni teine. Seni on aga Aaseme vesi mõisa vesi, milleks tema teda hakkab laskma.
Mõistis Andreski, et Aadul oli päris õige jutt, aga tema asja see ei parandanud. Mõisa vesi täitis tema krundile peale ja tema pidi ennast selle vastu kaitsema. Ei saa seda teha Aaduga kahasse, siis teeb Andres seda üksi. Muidugi mitte tänavu, sest eelkõige peab praeguse kraaviga otsapidi jõkke jõudma.
Aga enne, kui sinnamaani saadi, tuli saunatädiga Eesperes imelik jutuajamine. Põhjuseks oli üsna tühine asi. Seda olid Andres ja Krõõt mõlemad varemaltki märganud, aga nemad ei teadnud selle peale kuigi suurt rõhku panna.
Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. Kui saunaeit seda nägi, ütles ta kohe:
„See ei tähenda head, kui võõras koer nõnda teeb. Pererahva endi vahel peab siin midagi olema või midagi tulema.“
„Aga meie vahel põle ju,“ ütles perenaine.
„Küll juba on või küll juba tuleb,“ kinnitas saunaeit, „ei koer muidu, ei tema peta.“
Aga nüüd tuli perenaisele meelde, et isegi õuest ukse eest oli ta paar korda hommikuti koeramusta leidnud, mille pärast oma Polla tapelda ja viimane kord keretäiegi oli saanud.
Saunaeit pani sellegi lohakuse teisepere koera arvele, öeldes:
„Küll see on juba Oru oma töö, sest teie koer käib ju nende akende all, olen ise näind. Tahtsin juba ammugi öelda, et ei see ole õige asi, et ei koer lähe heast-paremast nõnda, aga pidasin suu, sest võib-olla arvatakse, et mina kes teab mis. Rääkisin ainult vanamehele, aga tema ütles ka, et ei see ole õige asi, midagi peab üleaedsete vahel viltu minema. Koer võiks ju meie akna alla tulla, aga ei tule, sest meiega põle tegemist, meie oleme saunarahvas. Aga teiseperega on tegemist, sellepärast käivadki teised nõnda vastastikku. Vana peremehe ajal oli kõigil teada, et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all. Lase või soolaga, ei kuula teised, mädandid, ikka kipuvad. Niisuke roju on koer, kui kahe pererahva vahel on midagi.“
Ei kulunudki palju aega, varsti tuli asi kätte, nagu saunaeit oli ennustanud.
Oli kevadel, pisut enne sõnnikuvedu ja kesakündi. Eespere sead ja paar rasket lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt oma, ühelt küljelt Tagapere piiriaed. Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. Eesperes oli kodus ainult perenaine ühes väikese lapsega. Tema kuulas ja kuulas karjumist, ilma et oleks teadnud arvata, mis see küll võiks olla, sest karjuja hääl oli võõras. Et aga hääl oma kesa poolt kostis, siis lõi tal äkki südamesse, et ega ometi loomadega midagi ole. Nõnda ruttas ta lauda otsa vaatama, kuidas on loomadega lugu. Seal nägi ta, et karjuja on üleaia peremees, kes seisab oma rukki ääres, mis tuules lainetab. Ja imelik! Üleaia peremehe juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud, nii et sead ja lehmad pääsevad vabalt teisepere rukkisse.
Krõõt mõistis kohe, et see pole õige asi. Silmapilk jooksis ta tuppa tagasi, kahmas sealt lapse sülle ja läks kesale vaatama, mis seal tõepoolest lahti on. Kesal puutusid lehmad kohe silma, aga sead olid kadunud. Need olid vististi läbi aiaaugu juba teisepere rukkisse läinud.
Naabri perenaist nähes jättis Pearu karjumise ega lõhkunud ka aeda enam. Ta ootas ja vahtis, kuni naabri naine tema juurde jõudis. Siis ütles ta pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt:
„Teisepere perenaine tuleb õige ise lapsega sigade karja.“
„Kus need sead siis on?“ küsis Krõõt vastuseks. „Kuulsin karjumist, tulin vaatama, et kas õige teised paha peale pääsend või.“
„Ei tea, kus nad nüüd on,“ ütles Pearu, „läksid teised esteks rukkisse.“
„Miks sa siis aja maha lõhud?“ küsis Krõõt.
„Siin põle mul temast lugu, puid oli mujale vaja,“ vastas Pearu ja vahtis ise häbelikult kõrvale.
„Oleks ometi enne meile öelnd, me ei oleks siis loomi omapead kesale last. Ega siin olegi jumal teab mis võtta, seerivad niisama teised põllul ümber,“ seletas perenaine.
„Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?“ küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka „kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa“. Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
„Tulevad!“ hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
„Vuata sindreid! Ma’p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…“
Krõõt ei võtnud mehe sõnu kuuldavakski, hakkas lapsega ruttu üle põllu koduvärava poole minema, sead võnnides kannul. Kui nad vahetevahel kippusid maha jääma, tegi perenaise põssatamine neile uuesti jalad alla. Oli ta sead tänavasse värava taha saanud, siis ajas ta ka lehmad kesalt ära, laps ikka alles süles.
Oru peremees seisis kogu selle aja lõhutud aia juures, ilma et ta kätt või jalga oleks liigutanud. Seisis ja vaatas ainult, kuidas naabri perenaine esiteks läks, sead kannul, ja kuidas ta pärast lehmi ajas. Üleaedse eit oli teist moodi, peaaegu teist tõugugi kui tema vanamoor, sest üks oli pikk ja kõhnavõitu, teine aga lühike ja matsakas. Sellepärast vahtiski Pearu nii väga seda naabri perenaist.
Ometi oli ta pisut nagu pettunud. Tema oli lootnud, et sigu tuleb ehk ajama Juss, võib-olla peremees isegi, ja meestega võiks ajada mehejuttu. Aga nüüd ei tulnud tüdrukki, vaid perenaine ise, laps süles. Mis temale ikka öelda, ega tema ometi midagi vastama hakka, millest võiks pikem asjalik jutt ja sõnadega kemplemine tekkida. Pealegi on ju perenaine alles nooruke, kõnnib lapsegagi, nagu mõtleks naeru või nutu peale. Niisugusele ei saa Pearu midagi öelda. Oleks Krõõt sõnagi lausunud, siis oleks ta vististi kohe ise oma rukkisse läinud sigu taga ajama, aga Krõõt ei tahtnud Pearult midagi, kutsus oma sigu heleda häälega.
„Veart eit sel nuabrimehel,“ kiitis Pearu endamisi, sülitas, pani käed seljale kokku ja läks lonkides kodu poole, jättes aiapuudki sinnasamasse, kuhu ta nad aia lõhkumisel oli pildunud – osalt peenrale, osalt rukki äärde vakku, osalt otsapidi rukkissegi.
Ei sel ega ka järgmisil päevil tulnud ta enam rukki äärest piiriaeda lõhkuma ega aiapuidki hunnikusse korjama. Pühapäeval seisatas ta siin aru pidades, aga ometi jäi kõik seks. Polnud peremehel enam himu aeda lõhkuda ega aiapuid mujale vedada. Milleks ta selle tembu oli teinud, ei teadnud keegi, vaevalt ta isegi. Mõtles ta üleaedset lihtsalt kiusata või olid tal ometi omad plaanid, ainult naabri perenaine, kes tuli, laps süles, ja kutsus sigu nii heleda häälega, ainult see ehk ajas ta kavatsused luhta. Lõpuks oleks ehk Pearu lõhutud aiajupi uuesti üleski teinud, aga häbenes: lõhu kõva aed, asja ees, teist taga, maha ning hakka siis teda kohe uuesti ise üles tegema. Nõnda võid saada ilma naeruks. Sellepärast seisiski see aiatükk nõnda kogu suve.
Andres mõtles juba kord lõhutud aiajupi asemele omalt poolt uue teha, et siis sigu endiselt ilma karjaseta kesale lasta. Sellest mõttest loobus ta peale seda, kui ta oli Pearuga kõrtsileti ääres kokku puutunud, mis oli naabritele ainuke paik jutuajamiseks.
„Mis sa sest piiriaiast sealt oma rukki äärest maha lõhkusid?“ küsis Andres. „On see ka mõni mehetemp?“
„See oli minu aed, mina võin temaga teha, mis tahan,“ vastas Oru peremees.
„Oli kade meel, et minu loomad omapead kesal kolasid?“ küsis Andres edasi.
„Või omapead!“ osatas Pearu. „Sul käib ju eit sigade karjas.“
See oli halvasti öeldud, sellest sai Pearu isegi aru, niipea kui sõna oli suust libisenud.
„Seakarjas käib ehk sinu eit,“ vastas Andres vaikselt ja tõsiselt, nii et endisest lõõpimisest polnud maikugi enam järel. „Minu oma talitab nagu täis perenaine muistegi: niipea kui suu paotab, on sead kannul. Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.“
„Jah, hele jaal on sinu eidel küll, aina kuula kohe,“ kiitis nüüd ka Pearu.
Aga see ärritas Andrest millegipärast veel enam.
„Mis tead sina ka minu eide häälest? Mis on sinul temaga tegemist?“ kärgatas ta naabrile.
See kohkus: kõrtsikoht, kes teab, mis võib sündida, kui Andres niisuguse häälega kärgatab.
„Ei noh, ega mina midagi, niisama muidu,“ lausus ta tagasi tõmbudes.
Aga Andres jäi peale seda üsna tõsiseks ja sõnakehvaks. Pearu lõhutud aia asemele uue tegemisest ei võinud enam juttugi olla. Kui loomad enne sõnnikuvedu kesale lasti vaheajal kasvanud rohtu sööma, istus karjane rukki ääres aiaaugul. Muud polnud tal midagi teha, kui aga teisepere rukki ääres istuda. Oleks tahtnud rukkipilligi teha, aga ei tohtinud, peremees oli selle kõvasti ära keelanud.
Kui Oru perenaine üleaedseilt oma vanamehe muhkude kohta seletust oleks küsinud, siis oleks ta seda tingimata saanud. Mäe kolmeaastane Liisigi oleks ehk teadnud midagi nende kohta rääkida. Kuid Oru perenaine ei rääkinud nüüd enam üleaedsetega ja need ei rääkinud enam Oru rahvaga. Elasid teised ühel ning samal Vargamäel, aga üksteise keelt ei mõistnud, või kui mõistsidki, siis ainult halbu sõnu, sõimusõnu, kõik teised sõnad olid ununud. See algas juba kevadel, kui Oru Pearul oli tarvis lepiku all oma loodheinamaale vett paisutada.
Karjapoiss Mart oli Eesperes kangelaseks tõusnud. Ta oleks kangelaseks tõusnud kogu Vargamäel, kui oleks teatud, kust sai Oru Pearu oma kehale sinised laigud. Ei olnud tähtis, kuidas just asi sündis, kindel oli ometi, et midagi oli lepiku all sündinud, sest kraavid seisid kuivad. Ka karjamaa pidi juba tahe olema, seda märkas Krõõtki lehmi lüpstes.
Ometi oli tema see, kes karjapoisi tegu alguses hukka mõistis. Temale oli sootuks vastuvõtmatu, et laps vana inimest nõnda näägutab ja teda kividega pillub, nagu Mart seda ütles teinud olevat. Aga kui poiss hakkas seletama, kuidas Pearu lehmi tümas taga ajanud ja neid vemmeldanud, siis muutus Krõõda arvamine. Kuidas? Lehmi vemmeldama? Oleks veel härjavärsse või mullikaid!
Muidugi, kui lugu soos nõnda oli, siis talitas Mart õieti. Ja sest silmapilgust peale hakkas Eespere perenaine oma karjapoissi Matuks hüüdma. Tema eeskujul tegid seda viimaks ka teised, esiteks Mari, siis Juss ja lõpuks peremees isegi. Mart oli surnud, elas Vargamäel ainult Matu. Hiljemgi, kui Mart tuli Mäele sulaseks, ei kuulnud ta muud nime kui aga ikka Matu ja Matu. Ja see nimi oleks talle eluotsani jäänud, kui ta poleks Vargamäelt lahkunud, et paremat kohta minna otsima.
Niisugune imelik mõju oli perenaisesse karjapoisi jutustusel, kuidas Oru Pearu nende lehmi vemmeldanud ja kuidas tema teda siis kividega vinninud.
Andres leidis aga asjas tõsisema külje, kui ta poisile ütles:
„Tammi tegemise on ta küll katki jätnud, aga küllap ta hakkab nüüd sind varitsema, ega ta seda sulle nõnda kingi.“
„Jah, Matu, katsu sa oma nahka hoida,“ manitses perenaine. „Tema ta pargib, kui aga kätte saab.“
„Ei saa tema minu nahka kätte, siputagu või siidi,“ vastas poiss pererahvale. „Pistan alati mõned head kivid tasku, küll ma siis näen. Mina kividega eest, Valtu hammastega tagant, tulgu.“
„Et mitte salaja ei juhtuks,“ kartis perenaine.
„Valtu nina võtab ta poole versta pealt,“ lohutas poiss.
Mõned päevad möödusid rahulikult, ilma et midagi iseäralikku oleks sündinud. Ainult Oru õues paugutati püstolit – peremees ise paugutas. Nähtavasti proovis ta tuleriista. Aga sellest ei osatud Eesperes head ega halba arvata.
Siis kadus üleaedse õuelt paugutamine ja peremees luusis siin-seal ümber. Käis teine kraavilgi aru pidamas, nagu mõtleks ta jällegi hakata tammi tegema. Aga ei teinud, pidas muidu niisama aru.
Ühel õhtupoolikul ilmus ta äkki Eespere karjamaale, peaaegu Aaseme raja äärde. Ta tuli siia Matut kimbutama, sest siin oli maa kõvem ja mehele jooksmiseks soodsam. Pearul oli pikk vemmal käes, et koera tõrjuda või et poisilegi jooksul mõni hea jõhkam anda, kui teda kätte ei peaks saama.
Poiss usaldas liiga oma väledaid jalgu, kive taskus ja koera hambaid. Selle tõttu pääses Pearu talle nii mõnigi kord lähemale, kui kasulik oli. Küll oskas poiss põõsaste vahel põigeldes ikka oma naha päästa, nii et Pearu tal kraest kinni ei saanud ja et selle vemmal aina kaski sopsis, ometi tundus seljal paar valusat kohta. Aga see ei sünnitanud nii palju hirmu kui viha. Vihane oli ka Pearu ja tulivihane oli Valtu. Matul oli veel ainus kivi taskus järel – kõige suurem. Selle tahtis ta hästi kasulikult ära tarvitada – tahtis temaga Pearule pähe anda, maksku mis maksab. Et aga poiss juba tükk aega ühtki kivi polnud visanud, siis arvas Pearu, et poisil enam kive taskus polegi. Nüüd oli siis paras silmapilk tulnud. Ja ta hakkas niisuguse ägedusega poissi taga ajama, et see juba varsti Pearu sõrmi oma kaelusel tundis. Aga nüüd raiskas Matu oma viimase kivi – virutas temaga tagasikätt Pearule otsaette. Valtu omalt poolt kargas talle säärde kinni. Nõnda pääses Matu jällegi.
Pearu oli hirmus vihane, silmad välkusid tal kurjas õeluses. Ja kui koer ikka veel irevil hammastega tema nina all haukus, tõmbas ta taskust püstoli ja andis tema pihta tuld. Kuul tabas looma otseteed pähe ja ta langes nagu niidetud rohi tummalt, vaevalt sirutas ta veel jalgu ja lõi sabaga.
Matu ehmus hirmsasti, ja kui Pearu teda praegu oleks püüda tahtnud, siis poleks poiss üldse joosta märganud. Võib-olla kui Pearu oleks käskinud, siis oleks ta ise tema juurde läinud ja enda tema kätte andnud. Sest on ta juba kord koera tapnud, siis tehku ta ka temaga, nagu ta heaks arvab. Aga koera surm rabas laskjat ennast peaaegu samuti kui poissigi. Ka Pearu oli oimetu valus sipleva looma ees, sest selle surma polnud ta milgi tingimusel tahtnud. Äkiline vihahoog oli ta kaugele üle soovitud piiri hukutanud.
Nõnda oli poisil aega toibumiseks. Kui Pearu end lõpuks liigutama hakkas, oli Matul uuesti hing sees ja ta pistis kõigest jõust jooksma. Otseteed jooksis ta koju, ilma et oleks mõelnud, kuhu loomad jäävad või mis nendega saab. Nuttes jutustas ta seal perenaisele, mis metsas oli sündinud.
„Mis nüüd saab?“ küsis see nõutult ja pühkis silmi, sest oli ju veri valatud, kuigi koera veri.
Kodunt jooksis poiss välja äärde peremehe juurde, kes seal aeda tegi.
„Ah seda ta paugutaski oma püstoliga,“ ütles Andres. „Harjutas laskma.“
Ka tema ei teadnud alguses, mis teha. Aga siis läks ta poisiga koju ja sealt lepiku poole väljale Jussi juurde, kus see sõnnikut sisse kündis. Sellel laskis ta hobuse põllu äärde ajada ja võttis ta endaga sohu kaasa – tunnistajaks.
Kui nad sinna jõudsid, kuhu olid jäänud loomad ja Pearu ühes surnud koeraga, siis ei leidnud nad siit enam kedagi. Ainult sel paigal, kus Matu tõenduse järgi oli lamanud surnud koer, oli näha rohul ja samblal midagi pruuni.
Kuulati loomade kelli. Poiss näitas piirikraavi poole. Sinna mindigi loomadele järele. Aru pidades astusid nad piirikraavi kaldale. Sel silmapilgul kostis teiselt poolt Pearu hääl, kes ütles:
„Tulge korjake oma raisk minu mua pealt ära!“
„Ta, sinder, on surnud koera seia vedanud,“ ütles Matu.
„Ää sa valeta seal, võrukael!“ karjus Pearu, kes poisi sõnu kuulis. „Või mina vedand. Aga kes ajas koeraga minu mua peal tedrepoegi taga? Kes ässitas koera minu kallale? Mul seared praegu veel verised.“
Andres hüppas üle kraavi, Matu ja Juss järele. Varsti leidsid nad koera mätaste vahelt. Vaadati paika: veremärke polnud kuskil leida. Nõutult seisid nad laiba ees. Kas ta ära viia või sinna jätta?
„Ma toon ta oma maa peale,“ ütles poiss ja tahtis koeral tagajalust kinni võtta.
„Las ta olla,“ ütles peremees. „On tema ta seia toond, siis tehku temaga, mis tahab, milleks meie oma käsi hakkame määrima.“
Neid sõnu kuuldes karjus Pearu natukese maa pealt:
„Kasige mu mua puhtaks! Ega siin te raipeaed ole!“
„Oled ise ta raipeajaks teind, siis olgu,“ vastas Andres. „Ainult välja pead mulle selle raipe maksma.“
„Sinule välja?“ hüüdis Pearu. „Vii ta ära, mul pole teda tarvis, ma kingin ta sulle. Ässita raibe veel minu kallale.“
„Ära tiku sina mu karjapoisi kallale, siis ei tule ka minu koer sinu, raipe kallale,“ vastas Andres.
„Raibe on su koer, raibe on su poiss ja raibe oled sa ise, mitte mina!“ karjus Pearu.
Sõnad muutusid ägedamaks, hääled valjemaks. Viimaks ei kuulanud enam kumbki teist, vaid karjuti ainult. Ja et õhtu juba lähenes, siis kostis kahe Vargamäe peremehe kisa Jõessaarenigi, mis lõi kajama, nagu oleks ka seal riid mõne surnud koera pärast.
Palja karjumisega asi lõppeski, sest Pearu hoidus eemale ja Andres ise ei tahtnud läheneda, teades teisel püstoli kaasas olevat.
Tagajärjeks oli Vargamäe üleaedsete esimene kohtuskäimine. Eespere nõudis kahjutasu oma koera eest ja karistust tema tapjale. Tagapere tahtis tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustuse pärast ja karistust Matule, sest tema ajas koera tedrepoegi otsima ja ässitas ta ka tema, Pearu kallale. Vee paisutamist, millest kõik oli alguse saanud, ei tuletatud peaaegu meeldegi. Vaevalt, et auväärt kohus seda teada sai – Vargamäe Tagapere Pearu teeb endale loodheinamaad, niisugune vänge mees on see Vargamäe Pearu.
Mehed käisid mitu raksu ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse, nii et tõde oli käega katsuda. Eespere Andresel polnudki muud eesmärki, kui et tõde jalule seada, mille põhjal siis kohus võiks õigust mõista. Ühes sulase ja karjapoisiga kinnitas ta, et kui nemad üheskoos sohu läksid, siis lamas surnud koer Pearu maa peal. Sedasama tõendas ka Pearu ise.
Aga tema tõendas veel rohkem, nimelt: kus koer tol korral lamas, seal leidis ta ka oma surma, sest temal polnud võimalik end kurja koera vastu millegi muuga kaitsta kui tuleriistaga, liiatigi et poiss koera tema kallale aina ässitas. Matu sellevastu kinnitas, et Pearu ei tapnud koera mitte oma, vaid Eespere maa peal. Vahepeal aga, kui tema hirmuga koju jooksnud, ajanud ta Eespere loomad oma piiri äärde ja viinud surnud koera üle kraavi oma maa peale.
Selles tõsiasjas – koera tapmises ja paiga küsimuses – seisid Pearu ja Matu kahekesi vastastikku, sest Andres ja Juss ei võinud siin kuidagi kaasa rääkida. Kohus oli raskes seisukorras, kas usaldada rohkem peremeest või üleaedse karjapoissi. Oleksid kohtulauas istunud lugupeetud karjapoisid, siis oleksid nad vististi Matu sõnad tõena võtnud, aga et õigust mõistsid auväärt peremehed, liiatigi veel kohaomanikud, siis oli loomulik, et nad uskusid rohkem Pearu sõnu: varandus seisab tõele lähemal kui vaesus. Peremeestel oli raske uskuda, et keegi teine peremees võiks minna sohu üleaedse koeraraibet vedama või kandma: niisugune tegu ei sobi kuidagi kohaomaniku kõrge seisusega.
Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte- ega teistpidi midagi välja ei tulnud ja kui Andres kõige üle üsna rahulikus ja nukras meeleolus järele mõtles, siis pidi ta paratamatule otsusele tulema: tema jäi oma õigusest ilma ainult sellepärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga algusest peale kohtu ees kohe tunnistanud, et nemad leidsid surnud koera oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohus asjast hoopis teise mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes üheväärseks.
Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte. Kaotas mõlemad. Pearu turi aina tõusis. Ometi ei läinud ta kogu heinaajal tammi üles tegema ega ka Matut enam taga ajama. Sel oli nüüd palju suurem koer karjas kaasas ja kuri oli ta Pearule vähemalt samuti kui eelminegi. Ja nagu oleks ta Vargamäe asjadega põhjalikult tuttav, läks ta juba teisel-kolmandal päeval Tagapere akende alla kükitama.
Andres haudus Pearule kättemaksu. Kramplikult hoiti mõlemal pool, et loomad teise maa peale ei pääseks, sest siis on trahvimaks kindel. Aga õnnetus tabas seekord Pearut: tema karjane laskis loomad Eespere väljaalusele heinamaale, kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. Andres võttis loomad kinni ega andnud neid enne kätte, kui Pearu ise neile järele tuli, kes tahtis Andresega leppida.
„Küll kohus lepitab,“ vastas see. „Kohtukulli ees õiendame oma asjad, muidu pärast võtan ma liiga või annad sina vähe.“
Pearu peksis meelepahas oma karjapoissi, nii et kisa kostis Eesperre. Aga see ei aidanud rohkem, kui et rahustas ainult pisut südant. Kohtusse pidi ta ikkagi minema ja kahjutasu maksma, sest kahju oli päevaselge: ädalhein, mille kari sõi ja tallas.
Nüüd hakkas lepiku all uus veepaisutamine. Jällegi oli Matul tegemist tammi lõhkumisega. Aga vahetevahel solises Eespere karjamaa ometi veest. Viimaks tüdines Andres jändamisest ja läks kohtukullilt õigust ning kaitset otsima. Aga nagu oma esimeses protsessis Pearuga, samuti tundis Andres ka nüüd, kui raske oli kohtule tõtt sedavõrd arusaadavaks teha, et selle järgi võiks õigust mõista. Viimaks sai ta peakohtumehe sinnamaale, et see vaevaks võttis asja kohapeale ise vaatama tulla. Aga siis juhtus nõnda, et Matu oli enne saanud tammi maha lõhkuda ja kraavid olid tühjad. Andres oli nüüd poisi peale väga pahane, aga Pearu käis ja itsitas. Pealegi läks peakohtumees Eesperest mitte koju, vaid Tagaperesse, kus ta Pearuga palju kauem juttu ajas kui Andresega ja lõpuks tema kuulsat loodheinamaadki vaatamas käis.
Nõnda ei saanud Andres kohtumehe Vargamäele ilmumisest peaaegu mingit tulu, vähemalt ei avaldunud see kuidagi õigusemõistmisel. Naabrid protsessisid kaua, sest üks protsess tekitas teisi. Seda ei teadnud Andres enne, kui nägi oma silmaga. Meestel oli nüüd aina käimist ja sekeldamist. Pearu istus kõrtsi saksatoas sagedamini kui kunagi enne, sest asjad olid keerulised ja nõudsid „rehnutipidamist“.
Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga, töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge, nii et kaob söögiisu ja kaob öösel uni.
„Mis sa tühjaga jändid,“ ütles Krõõt mehele. „Las ta olla, ega sina teda paremaks ja targemaks tee. Minu ema ütles ikka: inimest parandab ainult haud.“
„Mis ma siis pean tegema?“ küsis Andres. „Alla vanduma?“
„Kas või alla vanduma,“ vastas Krõõt, „siis ta süda saab ehk rahu.“
„Aga minu süda? Mis ütleb tema? Või on ainult Pearul süda?“
„Targem annab järele,“ lausus Krõõt.
„Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen targem?“ küsis Andres.
„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,“ ütles Krõõt.
Kui Andresel Aaseme Aaduga asi jutuks tuli, ütles see:
„Mis sa mädandiga protsessid ja oma aega raiskad, anna talle kere peale, sa oled ju üle. Mõista ise õigust, ära mine teda teiste käest otsima. Tema käib sinu poissi püüdmas, sina püüa teda ennast. Las poiss narrib teda seal tammi juures, ja kui ta sinu maa peale tuleb, võta ta kinni – tümita, nii et aitab. Kasta vahel kraavi ja anna jälle. Usu, pole koeralgi kohut. Ja seda õigust kardab ta rohkem kui kohtukulli.“
Aga Andres ei võinud teha ei Krõõda ega Aaseme vanamehe nõuande järgi. Tema tahtis oma asju ajada õiglaselt ja avalikult, olgugi tema vastaseks Oru Pearu taoline mees.
„Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima,“ ütles ta. „Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust on, et Vargamäel ilma temata peab elama?“
Ja et ühest suuremast tüliõunast pääseda, nimelt sellest kurikuulsast piirikraavist, pani Andres sauna-Madise endale uut kraavi kaevama, mis kõik tema veed jõkke viiks. Sellega pidi ka Pearul võimalus kaduma üldse veel Eespere kraavidesse vett paisutada. Uue kraavi kaevamine tegi küll suurt kulu, aga tema pidi ka suurt kasu tooma, sest Andres juhtis ta keset oma krunti läbi, kus oli loota kõige paremat metsakasvu. Ka piiras uus kraav Jõessaare sisse ja pidi kogu selle ümbruse muutma kõvaks ja kuivaks.
Esimesel suvel edenes Madisel kraavitöö pikkamisi. Aga järgmisel kevadel panid nad Jussiga kahekesi käed külge, sest Juss ei olnud siis enam peres sulaseks, vaid käis seal ainult raskemail päevil abiks. Nüüd oli kraavi edenemisel hoopis teine mõnu, nii et sügiseks aegsasti saadi tema ots jõkke.
„Selle kraavi oleks pidand kohe kaevama,“ ütles Madis, kui nad ühes Andresega esimese vee jooksma lasksid. „Ma ütlesin ju küll, et üksi tuleb kraavitamine odavam kui Pearuga kahasse, aga sa ei uskunud seekord.“
„Noh, ega see piirikraavi rahagi just maha põle visatud, maad kuivatab ta ikkagi,“ vastas Andres. „Nüüd ta lepiku all änam vett paisutada ei saa, see kraav tõmbab vee ära.“
„Nojah, ega lepiku all küll änam, aga…“ lausus Madis, nagu jätaks ta midagi ütlemata.
„Aga kus siis?“ küsis Andres.
„Jõessaare all,“ vastas Madis nüüd.
„Kuidas nõnda? Vesi jookseb ju tema oma karjamaale siis ka,“ ütles Andres.
„Aga mis siis, kui ta ka seal jupi uut kraavi kaevab, nii et selle uue kraavi ja piirikraavi vahele mõni loodheinamaa jääb?“ küsis Madis Andreselt.
„Muidugi, siis küll,“ oli Andres nõus. „Tammi teeb põndaku kohale, mis vee kinni hoiab, ja nõnda võiks meie Jõessaare alla elus järv saada.“
„Seda minagi,“ lausus Madis.
„Aga siis tõmban mina kohe piirikraavist põikkraavi seia uude kraavi või kaevan saarte vahelt uue kraavi läbi,“ ütles Andres.
„See on teine asi,“ kiitis Madis, „siis pole Jõessaare tammil enam mõtet.“
Pikk kraav oli peaaegu ääretasa vett täis, kui Madis labidaga viimast turbatõket hakkas eest ära viskama. Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise läbi, kiskus labidalt mätta ja pistis kolinal ja vahutades jõe poole.
„Küllap võtab nüüd soogi varsti teise näo,“ arvas Madis.
„Aaseme poolt täidab alles peale,“ ütles Andres. „Sinna piirile peaks samasuguse tõmbama nagu see siin. Aga ei jäksa praegu, seegi kraav alles sulle tasumata. Kui lina- ja viljahinnad nõnda jääks, küllap siis…“
„Mis nüüd peremees selle maksuga nii kibeleb, mul aega oodata küll, ega raha sinu käest kaduma saa,“ ütles Madis.
„Seda küll mitte.“
Natukese aja pärast ütles Andres teist juttu tehes:
„Sa oleks võind ikka minu juurde jääda, küllap oleksite Jussiga mõlemad ruumi leind.“
„Mis nüüd peremees sellest,“ vastas saunamees. „Las ma läksin pealegi, on minul ja Jussil nõnda lahedam. Ega me sellepärast pahukses ole.“
„Pahukses mitte, aga…“
„Ega see Orugi hea silmaga näe, et mina seda kraavi kaevasin,“ seletas Madis. „Juba mineval aastal kutsus mind ära, tahtis panna omale kaevama. Mõtlesin, et eks saa näha, mis ta teeb, kui ma ei lähe, aga ei tänini midagi.“
Nõnda katsus Madis Andrest lohutada: olles nii-öelda Tagapere saunik, tegi ta ometi Eespere tahtmist. Pearule püüdis ta asja muidugi teisiti valgustada. Seega lootis ta kahe tugeva vahel häid päevi elada, et poleks tööst puudu ja et oleks leiba küll.
Algas harilik argipäevaelu. Olnud tormi järel tundus Vargamäel nii vaikne. Polnud nagu kellelgi siin muud huvi ega muret kui aga kodus loomade talitamine, tubade toimetus, vokkide vuristamine, lõngade haspeldamine ja kerimine ning kangaste kudumine, ikka ühest poolööst teise poolööni.
Ainukeseks vahelduseks oli kirikuskäimine. Nüüd sõidavad Andres ja Mari sootuks vaikselt, nagu istuksid nad saanis, seljad vastakuti. Tõeliselt ei lähegi nad kiriku pärast, vaid surnuaia ja selle taguse pärast, sest ühes puhkab ju Krõõt ja teises Juss. Kirik on kõrvaline asi, muidu moepärast rääkida, sest Andres pole kunagi suur kiriku sõber olnud ja Mari võõrdus temast Jussi matuste pärast.
Nõnda siis ajab Andres hobuse surnuaia väravasse ja paneb talle seal heinavõrgu ette. Ise lähevad nad Mariga, kuni üks astub väravast sisse ja teine pöördub aiaäärt mööda kaugemale puude alla. Lumi on sügav, Mari sumab põlvini sees, aga sellest pole midagi, sest ta pani endale kahed villased sukad kodus jalga.
Kulub tükk aega, siis tulevad mõlemad jälle saani juurde tagasi, Andres võtab hobusel heinavõrgu eest, nad istuvad peale ja sõidavad kodu poole tagasi, sõna lausumata, nagu nad olid tulnudki. Peaaegu kunagi ei peatu Vargamäe Andres nüüd kõrtsi juures ega astu sinna sisse.
Juba enne liikus Vargamäel vähe inimesi, aga nüüd liigub veel vähem, eriti talvel, kui teed käivad silmalt üle soode ja rabade. Oli tundmus, nagu hoiduksid kõik meelega Vargamäest eemale. Tuli vahetevahel mõni sitsikaupmees oma kelgu või kandamiga ja kaltsukaupmees kausikoormaga.
Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. Ometi julges Pearu ühel õhtul Eesperesse sisse astuda, muidugi purjus peaga, nagu ikka niisuguseil korril. Suure müraga ronis ta uksest kambrisse. Oli õhtune aeg ja Eesperes olid kõik kodus.
„Tere kua, kallis nuabrimees!“ hüüdis Pearu Andresele. „Sina ei tule ega tule mind vuatama, mina tulin siis sind. Kuda sa elad ja oled kua? Põle sind millalgi näind. Kõrtsis sa änam ei käi, surnuajale põle minul asja, seal suaks sinuga kokku. Ootasin, et kutsud mu kua Jussi maha viima, aga ei ühti, laulsid ja lugesid ilma oma nuabrimeheta.“
„Ega mina matuksele-kutsuja olnd, kutsuja istub seal,“ ütles Andres Marile näidates.
„Tõsi jah, ega sina, kallis nuabrimees,“ oli ka Pearu nüüd nõus. Ja Mari poole pöördudes hüüdis ta: „Tere kua, Mari! Alati on sul nii rõõmus nägu ja aeva laulu-jaal suus, kuula ja imesta. Aga nüüd oled ära lõppend, põle sul änam ossi ega tussi. Kõik Jussi pärast. Veart mees oli see va sauna-Juss, ei mina teda laida. Ja minu kallis nuabrimees – me riidleme küll kahekesi, aga ma armastan teda –, nojah, kallis nuabrimees, tema ei jäta, tema ei jäta kunagi, olgu see köster, kirikuõpetaja või mina, Oru Pearu. Sellepärast ma armastangi teda, et ta ei jäta. Mangu köstrit, mangu õpetajat, ei tule teised, ligundid, kirikumeeski põleks tulnd, kus nüüd seda, aga näe, Andres tõmbab raamatu taskust ja laseb laulu lahti. Vänge mees, veart mees! Ma tulin temaga leppima. Olen küll pisut purjus, aga sest põle ühti, nuabrimeeste asi, muidu ei julge, ei ole südant ega kuraasi, sellepärast. Sina, sauna-Mari, oled nüüd jälle nagu pere-Mari, lehmamullikagi tõid peresse. Jah, nõnda’p see sinugi elu käib. Oli sul mees ja kõik, tegi sulle lehmalaudagi, elasid saunas, aga mis on inimese elu – nagu rohi vikati ees. On veel lapsed sul, omad lapsed ja pere lapsed, üks, kaks, kolm (Pearu luges sõrmedel)… viis, kuus last, sinul endal kaks ja Krõõdal neli, kokku kuus. Jah, oli see Eespere perenaine üks veart inimene, ainult nõrga verega, suri ära, ei pidand Vargamäel vastu. Aga minu eit peab, tema peab küll… Nojah, suri ära õnnis perenaisuke, sinu hoida jättis oma tütred ja poja. Sellest suab Vargamäel peremees, kange peremees suab. Aga kahju on kadund perenaisest. Sinust on kua kahju, sauna-Mari. Sest vuata, kui ma mõtlen, et ma seekord Andresele kõrtsis nõnda ütlesin, ja et siis Juss – Essuke aidaku teda taevariiki! – nojah, et Juss… Ma ei sua muidu, kui pühin silmi, lähen tahakambri ja pühin seal (Pearu pühkiski silmi, sest seal olid pisarad) ning ütlen siis oma eidele, oma lambasihvrele, et Eespere Andres, see mu kallis nuabrimees, on ikka täismees, virutas mu siis kõrtsis põrandale, kaks korda virutas, sest miks ma puutusin sind ja Jussi, kallis Mari. Aga kui mu kõrvu puutus, et Andres, see kallis nuaber – kange vanamees on ta, hästi kange – Jussi haual on lugend ja laulnd – Hundipalu Tiit kiitis –, siis nutsin ma suure jaalega Hundipalu Tiidu kaelas ja ütlesin temale, et oh miks ei kutsutud mind Jussi hauale lugema ja laulma. Kas mina ei ole veart mees? Sest kui ei kögise köster ega õgise õpetaja, siis teeb Oru Pearu oma toru lahti ja laseb kuulda, nii et Jusski hauas kuuleb… Ja veart mees on see minu nuabrimees, sellepärast tulin temaga leppima. Sinuga, Mari, lepin kua, et ma kõrtsis nõnda ütlesin… Rahu olgu Jussi põrmule surnuaia taga! Kui lumi ära sulab, lähen tema hauda vuatama. Sina ise, Mari, võtad mu käest kinni ja viid mu sinna, käsikäes lähme Jussi vuatama, ja sinu kõrval tahan talle issameie ära lugeda, sest „oh inimene usinast, sa vuata vara, hilja“. Anna mulle oma väike käsi, Mari…“
„Ära puutu!“ hüüdis Mari, kui Pearu temale läheneda tahtis. „Räägi suuga, mitte kätega.“
Nõnda pidigi Pearu ainult sõnadega leppima, Mari talle kätt ei andnud. Aga seda ei pannud Pearu mikski, rääkis edasi, kuigi ükski õieti aru ei saanud, millest. Ikka uuesti ja uuesti pöördus ta leppimise ja andeksandmise juurde tagasi. Leppis kõigiga mitu korda. Leppis lastegagi. Aga kui ta väikese Andrese juurde jõudis, ütles ta:
„Noh, sina Vargamäe noor peremees, kudas siis sinu käbarad käivad? Kas sinust kua nii kange vanamees suab kui sinu isa, minu kallis nuabrimees? Aga tead: veart mees on sinu isa, kasva sina kua nii veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab kua veart meheks ja siis on Vargamäel kaks veart peremeest, kanged nagu isadki, mina ja Andres, kaevate kahasse kruavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel, võerast rinda pidid imema, nagu mahajäetud põrsas ute all. Veart ema oli sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu…“
Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika kõne leppimisest ja andeksandmisest, mida see nagu sääse pirisemist kuulas, ilma et vaevaks oleks võtnud sõnagi vastata. Nõnda hakkas Pearu jumalaga jätma, sattus aga uuesti kõnelusse ja selle järel algas uus jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta tagasi, et midagi öelda, mida ta enda arvates oli unustanud.
„Pearul on vist Jussi hing südame peal,“ ütles Mari pärast Andresele, kui teisi polnud kuulamas.
„Kes teda teab, mis temal südame peal on,“ arvas Andres.
„Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.“
„Purjus pea,“ lausus Andres.
„Ei tea, kas ainult purjus pea,“ kahtles Mari. „Hale süda teisel ikka ka.“
„Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel kui ussisilmad ja kõrvad kui metsloomal. Katsu midagi öelda või teha, torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!“
„Ei tea.“
„Mis seal teada,“ vastas Andres. „Tuli muidugi meid kahekesi vaatama, kuidas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.“
Selle kohta ei öelnud Mari midagi. Natukese aja pärast jätkas Andres:
„Tuli vaatama, kuis asjad meie vahel on. Nägid, kuis ta silmadega minu poole vilksis vaadata, kui ta sinule käsitsi kallale tikkus. See oli kõik sellepärast. Tahtis näha, mis mina teen.“
Mari süda lõi värisema, sest ta teadis, et peremees räägib asjust, mis temale hirmu peale ajavad. Kui ometi oleks võinud eluotsani sauna-Mariks jääda, kes täidab Vargamäel perenaise kohuseid! Mari tahaks seda teha nurisemata, kas või palgata, ainult kui ta võiks oma lapsed kaelakandjaiks kasvatada. Rohkem Mari ei soovi.
Aga Andres soovib rohkem. Tema tahab Vargamäele perenaist ja iseendale naist, sest tema tahab veel lapsi. Tema tahab veel palju lapsi, tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta on mõelnud ja mõttes määranud.
„Kõik ju ootavad,“ rääkis Andres natukese aja pärast edasi, „et mis meie nüüd teeme, sest Jussi põle änam ja minul on perenaist tarvis… Et kas hakkame viimaks õpetaja juurde minema või. Sest ega siis ükski usu, et me niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne Jussi surma teisiti olime, sellepärast see kõik ongi.“
„Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale Krõõda ja Jussi surma…“ kohmas Mari.
„Kes sellest hoolib,“ vastas Andres. „Kel siin ilmas aega surnutega rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette.“
Mari ei vastanud, peremees ei jätkanud. Liiga värske oli haudadel alles muld, liiga värsked südames haavadki. Vaevalt oli Andrese jalg üsna terveks saanud. Oodati kevadet.
Kevad tuligi, aga siis algasid uued hädad ja uued mured, nii et Andresel perenaise küsimus üsna näis ununevat. Kevadel hakkasid kemplemised Pearuga. See oli küll talvel leppimas käinud, aga seda polnud rohkemaks tarvis kui ainult armulauale minemiseks kirikusse. Juba esmaspäeva hommikul pärast kirikuskäimist mõtles mees teisi mõtteid, mõtles mehiseid mõtteid: kuidas üleaedse krundile vett paisutada, soosilla kõrvale auke kaevata, põlluteele kive veeretada, piiril aedu lõhkuda, põllupeenraid üles künda, naabri karjapoissi kimbutada, tema sulasega riielda või ükskõik missugust vingerpussi mängida, et üleaedset ärritada ja teda kohtukäimisele hukutada.
Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. Kord oli üks kaebaja, kord teine. Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. Aga rukkilõikuse ajal juhtus ometi niisugune asi, et iga inimene tahes või tahtmata pidi mõistma: Pearu on oma üleaedse vastu kelmistüki teinud või vähemalt temale kahju sünnitanud. Kohus kahtles küll hulk aega, aga ka tema ühines viimaks harilikkude surelikkude arvamisega. Oli nimelt nõnda, et kui Andres ühel ööl keset rukkilõikust kustki voorist koju tuli, leidis ta Pearu, kes joobnult vankris magas, hobusega oma rukkist. Seda nähes ruttas Andres koju, äratas sulase ja tüdruku, laskis ka sauna-Madise alt üles kutsuda ning nõnda neljakesi läksid nad Pearut vaatama. Võis ainuke arvamine olla: Pearu pidi olema meelega hobuse teelt kõrvale juhtinud ja temaga läbi odra sõitnud, et üleaedse küpsesse rukkisse pääseda, kus ta ei sasinud hobuse ja vankriga niipalju kasvavat rukist, kui lõhkus valmis hakke. Tunnistajate päralejõudmisel norutas hobune keset Eespere rukist, ohjad ratta ümber, kuna Pearu ise vankris õndsa und näis magavat.
Kui asi kõigile üsna selgeks oli tehtud, saatis Andres üleaedse eide järele, et las see ise toob oma vanamehe tema rukkist välja, näeb asja ometi oma silmaga, teab, kel õigus, kel ülekohus. Nõnda see sündiski: teisepere eit ise sõidutas oma vanameest läbi üleaedse rukki ja odra teele ning mööda teed koju, endal silmad vett täis, nagu oleks ta surnumatja. Katsus teine vanameest äratadagi, aga sel oli uni kui tina.
Lepitusest ja kahjutasust ei räägitud ei perenaisega ega hiljem ka Pearu endaga, sest üleaedsed ei rääkinud teineteisega üldse mujal kui kohtukulli ees või kõrtsileti ääres, nii-öelda avalikus paigas. Vargamäel võis vastastikku ainult sõimelda ja teineteist näägutada.
Nagu ikka, nõnda oli Pearul ka seekord oma mõjuv vabandus: ta olnud purjus, hobune läinud omapead, tema enda raskesti magades. Selle vabanduse võttis kohuski arvesse, sest joomine on ju ülemuse poolt mitte ainult lubatud, vaid ka seatud ja viin ise on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks. Seega ei võiks viinastunu uneski midagi kuriteolist olla.
Aga Andres tegi tunnistajate varal tõenäoliseks, et Pearu ei võinud siis magada, kui ta läbi odra tema rukkisse sõitis ja seal kuivad, eelmisel päeval tehtud hakkjalad maha ajas, vaid tema pidi siis tingimata ärkvel olema ja ise hobust ohjadest juhtima, kui tal kedagi teist kaasas polnud, kes seda võis teha, kuna ta hiljem ära läks ja Pearu sinnapaika jättis. Alles siis, kui hakid juba olid maha aetud, pidid olema ohjad ratta alla lastud, sest hobuse omapead minnes oleks see vististi ammu enne sündinud ja siis oleksid hakid jäänud maha ajamata ning raske kahju sündimata.
Mis aga puutub sellesse, et joomine on ülemuse, s. t. jumala asemikkude poolt lubatud ja seatud ning et viin on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks, nagu auväärt kohus arvab, siis oli Andres sellega üsna nõus. Aga tema nõrga arusaamise järgi oli Pearu kallist jumala armuandi kurjasti tarvitanud – ligimese kahjuks. Sest mis sünniks, kui tema, Vargamäe Andres, ja ka kõik teised valla peremehed enese Pearu eeskujul purju jooksid ja siis vastastikku üksteise küpse rukki läbi sõidaksid ning hakkjalad maha ajaksid? Andrese arvates poleks seegi soovitav, kui igaüks oma rukkis purjus peaga nõnda sasiks ja oma hakkjalad nõnda purustaks, rääkimata võõra vara raiskamisest. See ei võiks enam kuidagi jumala armuanni ja tema armunõuga kokku käia.
Lõpuks kaldus ka auväärt kohus arvamisele, et üldine rukkisasimine purjus peaga, olgu omal või võõral põllul, ei võiks mitte jumala armunõu olla, sest kirjutatud on: kel on, sellele peab antama, ja rukkisasimine ning hakkide purustamine pole mitte andmine, vaid võtmine. Nõnda sai Pearu raskema karistuse, kui ta alguses oli kartnud. Muidugi Andrese arvates oli seegi vähe, nagu ta väheseks pidas oma kahjutasugi. Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma.
Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütlemata oli jäänud, sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siis polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.
Üks asi oli ometi olemas, mille kohta Pearu oleks tahtnud oma vastase arvamist kuulda, nimelt: kuidas sattus tema küll läbi odra naabri rukkisse ja ajas seal tema hakid maha? Pearu ei suutnud kuidagi uskuda, et hobune ise nõnda oleks heast-paremast teelt kõrvale pöördunud ja mööda vilja läinud ümber kolama. Ta oli ju ennegi küllalt vankris maganud, aga hobune polnud kunagi muud teinud, kui mööda teeservi süües lõpuks koju läinud. Üsna purju jäädes julges Pearu naabrimehelt minna seletust küsima, aga see vastas mitteteadmisega, sest tema leidnud ju ainult Pearu omast rukkist, see on kõik.
„Siis oled sina niisama rumal nagu minagi,“ ütles Pearu, kuigi ta oma sõnu ise ei uskunud, sest tema arvates pidi Andres asjast rohkem teadma kui tema.
Andrest tabasid Pearu sõnad õigesse kohta: tema tahtis ikka Pearust targem olla. Sellepärast vastas ta üleaedsele:
„Kes siis oma tarkust teisele õpetab.“
Ise muigas kavalalt.
„Sa siis tead, kuda ma sinu rukkisse sain?“ küsis Pearu.
„Tean või ei tea, sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,“ vastas Andres iseteadvalt.
„Mis sa maksu tahad, kui ütled?“ küsis Pearu. „Võta kümme rubla!… Säh kakskümmend viis!“
„Pane juurde,“ ütles Andres, „ega minu tarkus nii odav ole.“
„No kolmkümmend!“ karjus Pearu.
Kõrtsmik laskus rinnuli letile. Kogu kõrts oli pinevil.
„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ ütles kõrtsmik ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.
„No võta raha!“ karjus Pearu.
„Hea küll,“ ütles Andres viimaks, „kolmekümne eest ma ütlen. Aga sina ei tohi kellelegi edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.“
„Pea, pea!“ hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõtelda. „Ei, sellega põle ma nõus,“ ütles ta siis. „Sina võid minu rahaga teha, mis tahad, ja mina teen sinu sõnadega, mis tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda või kiriku ukse ette paplisse lüüa, et kõik teaksid, mis sõnade eest Oru Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.“
„Üks ta mats puhas!“ hüüdis Andres nüüd. „Tee mis tahes, lase või lauluraamatusse üles panna.“
„Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb mulle siin kõrtsileti ees, kuda mina sain tema rukkisse, ja mina võin sellega teha, mis tahan.“
„Anna raha kõrtsmiku kätte, muidu pärast petad, sind põle uskuda,“ ütles Andres.
Pearu andis raha ja kõrtsmik võttis selle vastu. Nõnda oli nüüd kõik korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe ette varjuks, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud, karjus ta:
„Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!“
„Seda kaupa ei olnd,“ vaidles Andres vastu. „Kõrtsileti ääres, kõigi ees, nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.“
Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud. Tõusis küsimus: kuidas otsustada? Pearu nõudis kõrtsmikult raha tagasi, Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.
Kõrtsmik irvitas.
„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ kiskus ta läbi hammaste ja sülitas alla oma jalge vahele põrandale, sest teisel pool letti oli praegu niisugune liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.
„Mina pidasin kaubast kinni,“ seletas Andres. „Kui Pearu tahab, võin talle oma sõnu korratagi ja pangu ta nad siis lauluraamatusse, löögu paplisse või lasku õpetajat kantslist maha kuulutada. Aga seda ütlen ma sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui sina mind avalikult laimama hakkad, siis annan su kohtusse, seda pea meeles.“
Kõrts möirgas.
„Pearu on sees!“ hüüti mitmelt poolt.
Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.
„Ole ikka mees, Pearu,“ rääkis kõrtsmik. „Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled asja kõrtsis alustand, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise Andresega pealt. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?“
„Kõlbad, kõrtsmik!“ hüüdsid mehed naerdes.
Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asja-arutuse algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes:
„Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi, mul omalgi teda, niipalju kui kulub. Kui teie see kolmkümmend rubla minule peaks mõistma, siis jätan ma ta kõrtsmiku kätte ja tema andku selle raha eest igaühele, mis keegi soovib. Jooge ennast kas või käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub.“
Need sõnad tõid asjasse kohe selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andres on kaubast kinni pidanud. Kui Pearu kaotas, siis polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.
„Ka Pearu ise võib oma raha eest juua,“ ütles Andres peale otsuse väljakuulutamist.
Vastuseks oli üldine hirnumine.
„Sinu sea mollile ma ei tule,“ vastas Pearu ja tellis kõrtsmikult omal arvel. Aga sel polnud esiotsa aegagi tema tellimist täita, tal oli tähtsamat teha: kogu kõrtsile anda.
Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel, sest nii õnnetut päeva polnud tal mil ega mil ajal olnud: ta kaotas kohtus ja sai kõrtsis teiste naeruks. Andres oli ta nii ühel kui ka teisel pool lihtsalt üle löönud. Pearu oli ikka arvestanud tema ausust ja tõearmastust, aga nüüd leidis ta korraga, et Andres on „krutskid“ täis nagu temagi.
Seda pani Pearu oma üleaedsele väga pahaks. Tema arvates pidi mees ikka olema, mis ta on, aga mitte nõnda, et ükskord nii ja siis jälle naa. Oleks Andres algusest saadik krutskitega tulnud, siis oleks Pearu ennast teadnud hoida, aga tema usaldas Andrest ja nõnda sündis see, mis täna oli sündinud.
Pearu oli vihane ja muutus aina vihasemaks, nähes teiste joomist ja lõõpimist tema raha eest. Meeleldi oleks ta Andresele hammastega kas või ninaotsa kinni karanud. Teades aga tema jõudu, ei teinud ta esiotsa muud, kui näris teda sõnadega. Aga täna oli Andres nii häbemata heas meeleolus, et Pearu sõnad temasse üldse kinni ei hakanud, kõigest pääses ta rumala naljaga üle. Pearu katsus õnne küll Jussiga, küll Krõõdaga, aga mitte miski ei läinud Andresele südamesse. See ärritas Pearut ikka enam ja enam. Viimaks ei teadnud ta enam isegi, kuidas see juhtus, aga äkki leidis ta oma küüned Andrese habet kiskumas.
„Mehed, minge vahele!“ käskis kõrtsmik.
Aga enne kui käratsejaist ükski jaole sai, langesid Vargamäe mehed teiste ette porisele põrandale, Andres alla ja Pearu peale. Mõlemad karjusid – Andres jämedama, Pearu peenema häälega, mis peaaegu kiljumiseks muutus.
Kõrtsmik kargas leti tagant välja ja tahtis kantsikuga Pearule mõne tulise anda, et ta teise lahti laseks, aga parajal silmapilgul kargas keegi talle kätte kinni ja ütles:
„Kõrtsmik, kurat, ole mees, jäta soor, las nad ise!“
Kõrtsmik peatus ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kustki hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.
„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. „Põle niisukesi sindreid enne näind.“
Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised hüüdma:
„Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.“
Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei võta.
„Ära, saadan, tahtis teine tappa!“ kirus Andres ja lisas juurde: „Habeme rikkus ära, näo kiskus veriseks.“
Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust Andres nad üles korjas, et kohtule tõenduseks ette panna, sest nõnda ei tahtnud ta seda asja ometi jätta. Pealegi oli tal ka nägu mitmest kohast verine; seda nägid kõik.
Aga Pearul polnud viga midagi. Tema habeme karvad olid kõik alles ja nägu oli üsna terve. Niisugune pagana kange mees oli Oru Pearu: purjus peaga kisub teise läbi, nii et las aga olla. Keegi poleks seda uskunud, kui poleks oma silmaga näinud.
Ise istub teine seina ääres pingil ja tal on nägu, nagu ei tunneks ta oma võidust vähematki rõõmu. Otse selle vastu on tal tundmus, nagu oleks ta lausa surmasuust pääsenud. Ja kui Andres viimaks talle naljatades ütleb, et nüüd võiksid nad üheskoos koju sõita, on nad ju kahekesi kohtus käinud, kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu:
„Sinu, kuradiga, ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ää!“
„Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg,“ vastab Andres.
„Aga raha on veel järele, mis sellega?“ küsib kõrtsmik.
„Jääb sinu kätte hoiule,“ vastab Andres. „Kui Pearuga jälle kõrtsi tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.“
Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.
„Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,“ vandus Pearu toibudes ja esimest lonksu klaasist võttes. „Mis minu vaesest vanamoorist siis oleks suand.“
Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba kajas.
Andres logistas üksipäini kodu poole sõita. Ta oli rohkem joonud, kui ta oli tahtnud, sest täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu oleks tema ette astunud ja leppides oma kätt pakkunud, siis oleks Andres vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.
Mariga esimese lapse saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Uued kambridki polnud enam kuigi uued ja neid ei tulnud enam keegi uudishimus vaatama, sest leidus ju ümbruskonnas talusid, kus juba uuemad, suuremad ja valgemad eluruumid olid kui Vargamäe Andresel – nii ruttu veeres aeg ja muutus elu.
Talus sibas nüüd seitsmehingeline lapsekari: Krõõdalt kolm tütart – Liisi, Maret, Anna – ja poeg Andres; Marilt poeg Indrek ja peale selle veel Jussi lapsed – Juku ja Kata. Nõnda siis võis selle poolest Andrese süda üsna rahul olla: Vargamäele tulles oli ta lapsi tahtnud, ja neist polnud, jumal tänatud, puudu.
Andrese ja Krõõda ning Jussi ja Mari lapsed, olgu pojad või tütred, olid kõik tublid ja terved. Tulid küll vahetevahel haigused – sest kus siis lastelises peres ilma selleta saab –, aga need raputati nagu halb uni ihuliikmeist. Ainult köhast, kurjast, ei saadud igakord nii kergesti lahti ja siis oli kuulda, nagu raiutaks Vargamäe Eesperes aina puid. Peamureks oli – et jätkuks, mis lastele hamba alla panna, sest suud jahvatasid neil hommikust õhtuni. Mõni ajas isegi südaööl silmad asemel lahti ja painas emalt süüa.
Ainuke, kes oleks nagu teisiti loodud, on väike Indrek kiigus. Aga küllap hakkab ehk temagi viimaks kaela kandma, las aga Mari turgutab teda. Et see väike kõige nääpsukesem on, siis paistab vahel, nagu ei näekski Mari teisi lapsi, aina hoolitseb aga Indreku eest. Ongi temaga suurem häda, kui teistega nii vanalt on olnud. Ikka on teine pirin, nagu oleks tal midagi viga või puudu, ei anna teine õieti rahu ei ööl ega päeval.
Liisi, kes peab teda kiigutama ja hoidma, ning Maret, tema abiline, on poisist surmani tüdinud, sest ta ei rahuldu ju millegagi, sea teda nii või teisiti. Ehk kui ta veel otseteed karjuks, siis oleks teine asi, sest siis tuleks ema. Aga ei, ta on ainult rahutu, kögiseb ja piriseb. Ja et lapsest silmapilgukski vabaneda, ei jää Liisil ja Maretil nii mõnigi kord muud pääseteed, kui peavad teda vahetevahel näpistama – mitte väga kõvasti, sest siis jäävad märgid järele, aga ikkagi peab, muidu ei saa kuidagi. Näpistamist kannatab aga Indrek naeruväärt vähe, nagu arvavad Liisi ja Maret, kes ainuüksi on pühendatud lapsehoidmise ametisaladustesse. Kussuta ja äiuta teda niipalju kui tahad või lase kiigu vibu otsal kas või vastu lage käia, nii et laps aina hüppab, see midagi ei aita, ikka lõugab teine, kui pisutki teda näppudega puudutada.
Iga kord, kui laps nõnda lõugama hakkab, ilmub ema, võtab lapse väheks ajaks oma sülle ja vabastab hoidja, kes pistab silmapilk minema, nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul.
„Ää sa kaugele jookse, mul on sind varsti tarvis!“ hüüab Mari hoidjale järele, aga vaevalt paneb see neid sõnu tähele. Kaua peab ta pärast hoidjat hõikama, enne kui see tuleb.
Hoidjal on vaheajal hirmus palju tähtsat toimetada. Eelkõige peab ta tulist ja tuhat mööda tänavat alla koplisse kupatama, sest seal on laste ühine majapidamine, millest osa võtab ka karja-Atu. Seal on murul kogu Vargamäe oma põldude, niitude, saarte, soode ja rabadega, jõgigi jookseb kuskil vinta-vänta, aga see on sügav ja pehmete, kõikuvate kallastega, nii et temast peab eemale tõrjuma loomad ja lapsed.
Koplid ja tänavadki on seal laste Vargamäel. Ei puudu ka piirid, kupitsad, ristikivid, kraavid ja soosillad. Elab seal kaks perekonda, meie- ja teisepere, kes alatasa riius ja vihavaenus. Häda sellele sarve- või kabjakandjale, kes julgeb üle piiri minna teisepere krundile, kohe on kinnivõtmine, kohtukäimine, trahvimaksmine – kasetohust valmistatud rahadega, ümmarguste ja nurgelistega, millel numbrid peal ja kõik.
Loomi on aga mõlemas peres päratu hulk ning nii mõnedki neist ajavad aedu maha või kargavad kraavi. Aiaajamiseks on kõige maiam suur kirju sõnn, muudkui möirgab teine aga Atu, Liisi või Mareti suu läbi, ammub, vajutab rinnaga aiale ja see langeb kokku, nagu oleks ta tõepoolest ainult lepapilbastest tehtud. Sauna küüt, see sinder, on kange üle kraavide hüppama, nagu polekski teine õige kariloom, vaid elus kits. Isegi jõgi ei pea teda, ujub läbi, nina aga teisel vee peal ja puhutab.
Sellest teab karja-Atu otse imeasju jutustada. Tema’p see meistergi on, kes on asutanud kopli suure kivi äärde murule kogu selle tibatillukese Vargamäe meie- ja teiseperega. Tema tehtud on hooned (suvise keedukoja moodi), karjaaiad, tänavad, mets karjamaal, kased heinamaal. Tema meistriteosed on ka kõik need pudulojused, sõra- ja kabjakandjad, kes ammuvad, möirgavad, määgivad ja hirnuvad laudas, karjaaias, tallis, tänaval ja metsas, aga ikka Atu enda, Mareti või Liisi suu läbi. Ühel hobusel ja suurel härjal on isegi jalad all ning linased sabad taga. Need on kopli-Vargamäe au ja uhkus. Aga need ei taha muidu hästi püsti seista, kui peab jalad maa sisse vajutama. Seda peab aga parajasti tegema, muidu tulevad loomadel jalad alt ära, kui neid hakatakse maa seest välja tõmbama. Õiget mõõtu tunneb ainult Atu, pisut ka Liisi, aga Maret paneb loomad ikka nõnda seisma, et jalad kõik otseti maa sisse jäävad, kui looma tahad liigutada.
Peaaegu iga päev, kui Atu karjaga metsast tuleb, koliseb tal uusi loomi taskuis ja leivakotis – kõik aina suursugused mõisapullid ja peened sõiduhobused, kes elavad toredates tallides. Neid viimaseid ehitab Atu lõuna ajal, kui kari kodus. Küll käsib perenaine temal natukeseks magama heita, sest muidu ei saa teda hommikul kuidagi lakast maha, aga pole parata, poisil ei jätku aega magamiseks: kogu kopli-Vargamäe ootab korraldajat, ehitajat, kavatsejat. Liisist, Maretist või Annist kui tütarlastest pole suurt asja, sest neil puudub arusaamine tõsisest „rehnutipidamisest“, Juku on aga selleks liiga väike. Nõnda lasub karja-Atu õlgadel kogu suur mure, mis on seda suurem, et mõnikord nagu laastav keerdtorm Vargamäest üle käib, olgu Liisi ja Mareti kurja vallatuse või mõne rõngasnina näol. Siis tuleb kõik uuesti ehitada ja ainult Atu teab, kui suurt vaeva see nõuab.
Niisugune on see tähtis paik, kuhu lapsehoidja nii tulist ja tuhat lippab. Peab järele vaatama, mis on uut kavatsetud, uut tehtud. Issand jumal! Kui ometi aega oleks koplis istuda, Atu meisterdatud loomi karjatada, lehmi lüpsta, sõnne sarvipidi kokku lasta, hobuseid jooksutada ja talveks neile heina teha! Aga enne kui veel õieti saad tööle hakatagi, kostab juba hüüdmine, kord-korralt ikka kõvemini, ikka käskivamalt ja kurjemalt. Ei aita muu, kui jäta kogu töö ja toimetus jumala hooleks ja katsu, et jällegi saad lapse juurde.
See on hirmus, kui vähe on kõigil arusaamist kopli-Vargamäe rõõmudest ja muredest. Ükski ei pane neid mikski. Kõik arvavad, et nende asjad on hoopis tähtsamad – et nende asjad on ainukesed tõsised ja tähtsad asjad. Aga Liisi ja Maret lohutavad end sellega, et ükskord saavad ka nemad suureks ja siis teevad nad, mis süda kutsub: mängivad kas või päevad otsa, kogu suve koplis Vargamäed ega lase endid kellestki segada, mingu päris-Vargamäe kas või tükkideks. Nad teevad siis koplisse suure-suure Vargamäe, võtavad poole koplit tema alla, teevad talle tugeva aia ümber – muidugi ühes karja-Atuga –, nii et sead, lambad ega veised enam sinna tallama ei pääse, ja istutavad siis sinna päris juurtega puud, ainult väiksemad kui harilikud puud.
Aga nüüd pole parata, peab minema, kui ema hüüab, ehk küll süda sees aina valutab. Ööselgi vahel on Liisil ja Maretil rind täis kuuma tuska oma kopli-Vargamäe pärast, nagu oleks see neil tõeliselt olemas. Sellepärast on nii raske jännata tüütavalt piriseva Innuga.
Mari isegi tundis, et Indrekuga oli raskem kui teiste lastega. Andres ja Kata väsisid õhtuks sedavõrd, et nad jäid magama, nagu oleks neile rondiga pähe löödud, suuremaist lastest rääkimata. Nõnda lamasid nad hommikuni, kus silmaluugid uuteks askeldusteks avanesid.
Indrekul oleks nagu linnu-uni. Öö jooksul ärkab ta mitu korda ja äratab ka Mari, sest temalgi oleks nagu linnu-uni. Vaevalt saab laps ennast liigutada, ilma et ema seda kohe ei kuuleks. Ometi peab hommikul õigel ajal jalul olema, sest kari ootab väljalaskmist, majatöö tegemist. Ja kui oleks veel endine töö! Aga Vargamäel töö aina kasvab. Krõõdal oli kolm last kaelas, neljas juba tappis ta. Maril on neid seitse karjatada ja kasida. Ainuke õnn, et kahest vanemast hakkab juba abi saama, lühendavad emal nii mõnegi jalatäie.
Õhtuti tunneb Mari mõnikord, et luud-liikmed polekski nagu tema luud-liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnistama, nad asemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema – käima aida ja lauda, keldri ja kaevu, kartuli- ja kapsaaia vahet.
Töö on kasvanud ka Andresel, kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu pole kasvatanud, ennem kahandanud. Peremehe piht oleks nagu pisut juba vimma tõmbunud. Kui Krõõt hauast võiks tõusta ja vaadata, siis ütleks ta vististi, et Vargamäele tulles Andresel niisugust pihta ei olnud.
On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.
Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.
Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, muretseb ta aga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul või heinamaal. Nõnda vahetpidamata ja lõpmata. Kasvata kõik kas või kümne- ja sajakordseks, ikka keerled endises nõiaringis. Niipea kui puudutad käega maamulda, avanevad arvamatud võimalused, ainult tööd, tööd – muidu ei sünni midagi.
Andres ei suuda kõike teha, mis Vargamäe temalt loomulikult nõuab, seda mõistab ta ligi kümneaastase rähklemise järel. Vaevalt suudaks seda noor Andreski, kui ta astuks vana Andrese jälgedesse. Ühte tahaks ta ometi: muuta sood loomakandvaks. Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni.
Andres usub alles oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Põllusaaduste hinnad kerkivad ja nõudmine nende järele kasvab. Viinavabrikud nõuavad aasta-aastalt ikka suurema hooga kartuleid ja need kasvavad head. Mehed, kes ei karda kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest nii palju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad selle ka teistel segi.
Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina võtab põllult, aga ei anna midagi tagasi. Aga pikkamisi saab üldine rahahimu ka temast võitu.
„Kui katsuks õige mõne aasta kartulitega,“ ütleb ta Marile, „saaks hulga raha, maksaks mõisavõla kinni, siis alles oleks omas talus pärismees.“
Aga need, kel taskud olid krabisevat paberit pungil täis, unustasid sagedasti kohavõlad ja elasid nagu mingisuguses muinasilmas. Raha pidi ju igavesti voolama, sest ikka ajas mõisnik viina ja ikka pidi põld niisama hästi kartuleid kasvatama, pole muud, kui vea viinakeldrisse ja võta ülalt häärberist raha.
Meestel oleksid äkki nagu tiivad külge kasvanud, ei saanud ega saanud kuidagi kodus püsida ja tööd teha või tööväsimusest puhata. Sõideti mööda laatu ümber, sest need olid ainukesed suured pidupäevad. Vedeldi päevade ja nädalate kaupa mööda kõrtse, sest need olid ainukesed lõbupaigad. Löödi raha peale kaarte, ärbeldi rahaga.
Pühapäeviti seisis kiriku juures kõrtsiesine hilja ööni hobuseid täis. Mõnel oli heinavõrk ees, mõni könutas niisama, närides ajaviiteks lasilapuud. Aga peaaegu igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas meest, kes ajas kõrtsis ühiskondlikke asju: lällas leti ääres või seisis keset põrandat, viinaklaas käes.
Kogu kõrts kõmas üldisest vaidlemisest, ärplemisest ja lõõpimisest. Suitsu tõttu, mis oli kibe ja vänge nagu viingi klaasis, ei küündinud silm ühest toa otsast teise. Talvel külmaga katsusid ka eided kõrtsi pugeda, aga nii mõnegi rinnad ei pidanud meeste piibusuitsule kuigi kaua vastu: eided hakkasid läkastama ja vesiste silmadega ruttasid nad õue tagasi.
Kõige suuremad pidupäevad kõrtsis olid kevadtalvel, kui mõisast kartulite eest raha kätte saadi. Hoidku jumal siis mõnd sulasmeest, saunataati või vaest peremeest kõrtsileti ääres mõne rikkaga kõrvu sattumast!
„Mis sa ka reagid, sul põle ju raha,“ öeldi talle silmapilk, ja varsti tõmmati rahapung taskust ning virutati letile.
Oru Pearugi oli üks neist, kes palju kartuleid maha tegi ja mõisast palju raha sai. Parajate „semlakkidega“ kokku juhtudes sõitis ta vahel päevade kaupa mööda ümberkaudseid kõrtse ümber, jõi, ärples ja riidles, kui vastasest muidu võitu ei saanud. Tema suurus ja mõju aina kasvas ja tema kuulus pisut nagu kõrgemasse ringkondagi. Andres ei olnud tema kõrval „seltskondlikult“ midagi, sest tema käis harva kõrtsis ja joomisega ei teinud ta suurt tegemist. See aga oli paratamatu vaesuse märk, sest iga mees pidi jooma, kui tal jätkus selleks raha.
Kui nad Andresega kõrtsileti ees kokku sattusid, läks nende vahel kohe vastastikune nöökimine ja vedamine lahti. Sõnakad mehed olid nad mõlemad ja sellepärast saadi neist palju nalja. Et Pearu kurss viimasel ajal sedavõrd oli tõusnud, siis hakkas ta Andresega samuti rääkima, nagu ta seda oli teinud nende naabruse algul.
„Tahad, ma maksan su, sandi, kinni, mine Vargamäelt ära,“ ütles Pearu kord Andresele.
„On sul siis nii kole palju raha?“ küsis Andres.
„Ikka rohkem kui sinul, könnil,“ vastas Pearu uhkelt. „Tule, paneme välja, kui mees oled.“
„Sinusuguse mehega ei maksa mul hakatagi,“ lõõpis Andres vastu.
„Sina, könn!“ hüüdis Pearu põlglikult. „Või minuga ei maksa hakatagi? Tule lagedale! Tule jaanipäisele jääle! Sa arvad, et kui sul rammu rohkem, et siis ka raha.“
„Ütlesin juba, et ei maksa sinusugusega jännata, kui paremaid mehi ei ole,“ kordas Andres üsna rahulikult, nagu oleks tal tõepoolest jumal teab kui raske rahapung taskus. Ometi oli tema suurustamine ainult sõjakavalus, sest juba alguses oli ta Hundipalu Tiidule märku andnud, et see tuttavailt raha kokku ajaks ja salaja tema kätte toimetaks. Niipea kui Tiit oma ülesande oli täitnud, muutis Andres kohe tooni.
„Kui su paberikrossid taskus nii väga kihelevad, eks tule siis välja, katsume, kes on vägevam, Mäe või Oru,“ ütles Andres viimaks nagu pahaselt.
„Krossid!“ hüüdis Pearu ja virutas katariina[1] letile. „Pane kõrvale!“ käskis ta Andrest.
See võttis oma rahakoti ja otsis sealt sajalise välja. Silmapilk virutas Pearu esimesele katariinale teise peale. Andres tegi sedasama ja nüüd oli tema oma sajaliste tagavara läbi. Pearu mürtsatas kolmanda sajalise letile, ja kui Andresel kohe polnud panna, ütles Pearu:
„Oled könn mehe kõrval, tunnistajaks terve kõrts.“
„Pea ikka, pea,“ vastas Andres rahulikult, „mul peab kusagil veel tagavaraväge olema.“
„Tule välja, kui mees oled!“ karjus Pearu.
Andres pusis ja otsis ning mehed ümberkaudu naersid, sest suurem hulk arvas, et Andres teeb Pearuga muidu nalja. Lõpuks aga võttis Andres ometi taskust rahakoti, tegi selle lahti, otsis sealt sajalise ja pani ta kolmandaks teiste sajaliste juurde letile. Pearu tõmbas rahakotist neljanda sajalise: sedasama tegi ka Andres. Nüüd läks asi juba põnevaks niihästi ärplejail enestel kui ka pealtvaatajail. Pearu silmad välkusid juba valgelt: temal oli veel üksainus sajaline tagavaraks. Andres aga ei teadnudki, kui palju tema kotis veel raha on, sest kott polnud ju oma.
„Tule aga lagedale, mis sa kõmmeldad seal!“ hüüdis ta Pearule, kui see oma viimase sajalise letile-virutamisega viivitas. „Püksid sõeluvad juba tusti? Kevadel lähed magasiaita?“
Pearu pani viienda katariina virna otsa. Viienda virutas ka Andres ja ütles:
„Tule veel, kui mees oled!“
Nüüd pani Pearu juba kahekümne viielise.
„Könn!“ karjus Andres ja virutas kuuenda sajalise teiste peale.
Pearu pani veel kaks kahekümne viielist.
„Könn!“ karjus Andres veel kord ja pani seitsmenda sajalise.
Pearu otsis kümnelisi.
„Könn!“ karjus Andres kolmat korda ja pani kaheksanda sajalise.
Kogu kõrts aina rõkkas imestusest, ainult Hundipalu Tiit ja mõned teised naersid heasüdamlikult.
Pearu oli löödud. Ta hakkas oma raha letilt korjama. Andres suurustas. Aga sel silmapilgul avanesid saksakambri uksed ja lävele ilmus Kassiaru Jaska – kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja –, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. Ta oli Pearuga suur sõber ja alles täna hiljuti istusid nad üheskoos saksakambris.
Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel – palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.
Kui kõik olid küllalt Kassiaru imetlenud, astus see pikkamisi ja pühalikult saksakambri lävelt letikambrisse. Mehed andsid talle aupaklikult teed. Valitses surmlik vaikus. Mõned olid endal piibunosudki suust võtnud, nagu mõtleksid nad kirikusse astuda või nagu tahaks kirik korraks ka kõrtsi tulla vaatama, et mis siin tehakse.
Kassiaru Jaska astus pikkamisi suure toa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suure toa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi – särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.
Veel tükk aega peale seda, kui Kassiaru Jaska saksakambrisse kadus, valitses kõrtsi suures toas ja letikambris vaikus. Keegi ei pannud enam Vargamäe mehi tähele. Nemad olid mõlemad löödud ja seisid nagu kaks könni leti ees.
Pearu pistis oma raha kotti, jättis välja ainult kümnerublase paberi, süütas selle lambil põlema ning pani siis piibule tuld, popsides teist seni, kuni kõik raha oli põlenud. Siis läks ta Jaska järel saksakambrisse ja tegi seda niisuguse näoga, nagu oleks ta üksipäini kõrtsis: kõik muu on tuhk ja tolm, mille peale ei maksa aevastadagi.
Ka Andres pani oma raha kotti ja pistis selle tasku. Võõra raha toppis ta teise kotti ja hüüdis siis valjusti:
„Hundipalu, säh, võta oma raha, anna meestele tagasi, sa tead, kelle see on!“
Alles nüüd mõistsid kõik, et Vargamäe Andres oli lõõpinud, kuna aga Pearu tõeliselt oli ärbelnud. Ja ei teatud, kellest rohkem pidada, kas Pearust, kes kümnerublasega piipu süütab, või Andresest, kes oskab nii rumalat nalja heita. Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus:
„Litsid mehed need Vargamäe omad!“
Kassiaru Jaska nime ei tihanud keegi suhu võtta. Kõrtsmik vaikis temast, nagu oleks ta mõni puutumatu pühadus, mis pühitseb kõrtsigi jumala meelepäraseks asutiseks.
Äkki avanes saksakambri uks ja lävele ilmus Oru Pearu. Ka tema oli nüüd vestiväel ja kapukates.
„Kõrtsmik!“ hüüdis ta.
Viivitamata kuulas kõrtsmik käsku ja läks saksakambri uksele.
„Anna kõrtsile toop viina!“ kostis saksakambrist Kassiaru Jaska hääl.
„Minu poolt pool!“ hüüdis Pearu.
Kõrtsmik läks leti taha tagasi ja teatas pühaliku näoga:
„Kassiaru isand laseb kõrtsile toop viina anda ja Oru Pearu poole.“
Nagu nõiaväel võtsid mehed piibud hambust ja pühkisid suud.
Kõrtsmik kallas viina klaasidesse ja mehed hakkasid rüüpama. Vähe oli neid, kes leti äärde ei läinud. Nende väheste seas olid ka kõrvenurga mehed – Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit.
Aga veel polnud viin otsas, kui Pearu uuesti ukselävele ilmus kõrtsmikku kutsuma. Ja kui see leti tagant jällegi saksakambri uksele ilmus, kostis seest:
„Kõrtsile toop viina!“
„Minu poolt pool!“
Veel suurema hooga hakkas kõrtsmik klaase täitma, mehed veel suurema hooga rüüpama.
Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist:
„Kõrtsile toop viina!“
„Minu poolt pool!“
Viina voolas ojana ja kisa kasvas kõrtsis iga silmapilguga.
Natukese aja pärast avanes saksatoa uks ja sealt astusid letikambrisse Kassiaru Jaska ja Oru Pearu, mõlemad vestiväel, käed püksitaskuis, särgirinnad lahti, kust paistis Jaskal lihav ja roosa ihu, Pearul kõhnavõitu ja karvane. Nõnda ilmusid saksakambri-isandad eeskõrtsi end pisut „luhtitama“, kõndides kõrvu, silmad maas ja kõrvad kurdid ümbrusele, nagu oleksid nad ihuüksi rahvaga täidetud kõrtsis. Ainult isekeskis vahetasid nad mõne tähtsa ja tarviliku sõna, aga see puudutas aina peeneid asju – hobuseparistamist, härgade ostmist, võiduajamist ja muud niisugust „rehnutipidamist“.
„Kuradi vänged mehed!“ kiitsid kõik nagu ühest suust, kui Jaska ja Pearu uuesti saksakambrisse kadusid, kus istusid ainult suured ja peened mehed: mõisa antvärgid ja teised, nagu vallatalitaja ja peakohtumees, kelle käes on võim ja õigus.
Võis olla kella poole kaheteistkümne paiku, kui kõrtsmik jällegi saksakambrisse nõuti. Kui ta sealt välja tuli, hüüdis ta tüdrukut, aga tuli sulane.
„Kus on Maali?“ küsis kõrtsmik. „Toogu õled sisse, saksad soovivad puhkama heita.“
Neid sõnu võis kogu kõrts kuulda, nii valjusti öeldi nad.
„Kas mina ei võiks tuua?“ küsis sulane.
„Kui on öeldud, et õled toogu Maali, siis toob ka Maali,“ vastas kõrtsmik kurjalt. „Sina mine tee sakste hobused rakkest lahti ja anna neile härjapeaheinad ette ning kaeru nii palju, kui nad söövad.“
Muidugi ei mõelnud keegi saksatoas veel magamisele, õled lasti ainult peenuse pärast sisse tuua. Peenusena mõistis seda ka kogu kisatsev ja käratsev kõrts. Eriti saadi sellest aga alles siis aru, kui kõrtsmik käskis meestel eestoas vagusi olla, sest sakstel ei tule muidu uni peale. Nüüd algas kogu kõrtsis salajutt üksteise kõrva sisse, olgugi nii valjusti, et ruum aina kõmas, aga sest polnud ühti, sest saksad salajuttu ei võinud ju kuulda.
Oru Pearu tuli koju alles esmaspäeva õhtuks ja siis oli seal suur kisa ja kära, nagu oleks ta terve kõrtsi ühes rahvaga Vargamäele toonud. Aga polnud seal muud rahvast kui ta oma eit lastega, kes puges lõpuks lakka pelgu, ja sulane, kes tuli Eesperesse, et siin oodata, kuni peremees magama jääb.
Järgmisel hommikul hüüdis Pearu, kui ta nii mõnedki head lonksud oli peaparandust võtnud:
„Vanamoor, mu kapukad!“
Naine otsis kapukad soojamüüri august ja viis nad mehele. Aga see viskas nad eidele vastu vahtimist ja karjus uuesti:
„Minu kapukad!“
Eit korjas uuesti kapukad üles ja andis mehele kätte. Nüüd sai Pearu hirmus vihaseks. Ta viskas tagakambri uksest välja niihästi eide kui ka kapukad, ise aga karjus endiselt:
„Minu kapukad, lambasihver!?“
Eit arvas, et vanamees on hulluks läinud. Aga sulane tundis „rehnutti“, tema teadis, kuidas kõrtsitüdruk Kassiaru Jaskale peab kapukad kätte viima. Sellepärast küsis ta perenaiselt valge taldriku, pani kapukad sinna peale, andis taldriku perenaise kätte ja ütles:
„Anna nõnda!“
See meeldis Pearule: ta võttis kapukad vastu ja ütles eidele:
„Minu kallis vanamoor, õnnistatud olgu sinu ihusugu, sest sina austad ja armastad oma vanameest, et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad maa peal.“
Aga juba natukese aja pärast pidi tagakambris uus häda olema, sest Pearu möirgas sängis metsalisena ja pildus lõpuks oma kalli vanamoori ühes kapukatega välja, sest see ei osanud ju vanamehele kapukaid õieti jalga tõmmata.
Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma, sest Kassiaru Jaska kaudu teadis ta, kuidas peened peremehed elavad ja kuidas neid peab teenima.
„Perenaine, pane kirikukindad kätte, mine siis,“ õpetas sulane.
Ei aidanud eidel muu, kui pidi aita jooksma, sealt punasekirjud kirikukindad võtma ja need kätte ajama. Nüüd võis ta oma kallile vanamehele jalga tõmmata kapukad, mis haisesid magusalt vene saabaste määrdetökatist ja rasvast. Ainult punasest pudelist pidi ta veel rüüpama, siis sai ta niisama peeneks, nagu oli tema vanameeski. Varsti hakkavad nad nüüd oma lastega ise-lauas sööma, et vaja poleks enam sulase ja tüdrukuga ühel pannil või ühes silgukausis sõrmitseda ega supilusikaga ühes ning samas vaagnas solistada.
Aga Oru perenaisele teeb vanamehe peenus muret, tema ei saa sellest hästi aru, sest tema on ju sauniku tütar ja temal on orja hing, nagu vanamees talle vahel ütleb. Ka ei tea ta, mida peaks ta sulasele ja tüdrukule muud lauale panema kui iseendale, oma vanamehele ja lastele. Võiks ehk ainult nõnda teha, et „perele“ annaks kolmanda, iseendale võtaks teise nädala leiba, sest värsket ei raatsiks ka ise süüa, kulub palju. Aga silku peaks samuti sööma nagu peregi ja silgusoolvesi peaks ikkagi kartulitorkeks jääma, sest ega ometi selle asemel või hakata rasvaga jahukastet tegema. Samuti pole ka ühtepuhku seapekki pannil säristada, muidu ei jätku ehk perele üheks korrakski nädalas. Piimaga on talvel muidugi suur pikk vahe, aina lõrbi haput kalja suutäiele peale rüübata.
Aastat poolteist peale seda, kui Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta välja tervist parandama. Ta käis ka oma vanu leivavanemaid, Vargamäe Andrest ja Marit vaatamas. Perenaisel tulid silmad vett täis, kui ta oma endist sulast nägi, nii haletsemisväärne oli ta välimus.
„Jäksasid ikka meile tulla?“ küsis perenaine.
„Tund ja verst, ei rutem,“ vastas Jaagup pehmelt köhatades.
„Kus sa siis nüüd oled?“ päris Mari.
„Kus ma siis ikka pean olema,“ vastas poiss nagu süüdlaselt. „Eks Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.“
„Kuule hullu, või Miina juures!“ imestas Mari, endal oli millegipärast na hea meel. „Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma näind, läksime nagu pisut pahuksesse.“
„Mis nüüd sellepärast, aga…“ lausus Jaagup. „Mul põlnd ju kuhugi minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.“
„Oled siis päriselt Miina kaelas?“
„Sedapuhku küll,“ tunnistas poiss puhtsüdamlikult.
„Ise tegid seda või?“ küsis Mari natukese mõtlemise järel.
„Kes siis, kui mitte ise.“
„Võtsid sisse midagi või?“
„Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida… igasugu solki,“ seletas poiss. „Aga viimaks mõjus, välja lasid.“
„Surnuaiale,“ lausus perenaine.
„Olgu kas või surnuaiale,“ ütles poiss. „Aga Miina lubab mu terveks teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd, kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või kroonu.“
„Aga mis selle Roosiga siis nüüd on?“ küsis Mari uudishimulikult.
„Mis taga ikka on,“ venitas poiss. „Läind teine kasuks. Ise põle teist näind.“
„Kas sinu oma või?“ päris Mari.
„Ei, see põle minu,“ vastas poiss kindlalt.
„Kelle siis?“ imestas Mari. „Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.“
„Või siis mina üksi! Oli ka teisi. Kes siis mind muidu peksma oleks tulnd.“
„Ah siis ainult Miinaga oli sinul!“
„Ainult Miinaga,“ kinnitas poiss.
„Jätad nüüd Roosi maha?“
„Mina veel mõni võtja või jätja,“ arvas Jaagup. „Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.“
„Ah pilli ka änam ei jäksa?“ imestas perenaine.
„Ei änam!“ kinnitas Jaagup. „Põle tahtmistki. Aga poiss kuulab hea meelega, kui kääksutan vahel, istub kui nott.“
„Tähendab – isasse… Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?“
„Mis ikka muud. Nõnda ongi parem, ei hakka igav. Kena teine ka, naerma aab vahel.“
„Kas teil süüa ikka on?“ küsis perenaine tasakesi, nagu saladuslikult.
„Tänini ikka on olnd,“ vastas poiss. „Miina ründab ju ööd ja päevad – kolm suud jahvatavad.“
„Mõtlesin, annaks sulle midagi hõlma alla, aga kas jäksad kanda?“
„Noh, pisut ikka,“ arvas Jaagup. „Eks ma puhka ja roni siis jälle.“
Mari läks Andresega rääkima, kes Jaagupist nagu kõrvale hoidus, temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus põrmugi. Marile ütles ta:
„Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing teisel niikuinii lõngaga kaelas.“
Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja tangu ning lisas kõigele juurde käntsaka paksu seapekki, mille ta sidus eraldi pakki. Jaagupile ütles ta:
„Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees, teine taga.“
Kõveras ja kookus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike kandam teda liigestega noana kokku vajutama.
„Ka mees!“ lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.
„Mees mis mees,“ vastas Mari. „Näe, laps teisel ja kõik.“
„Aga naine toidab meest ja last,“ tähendas Andres.
„Noh, Miinal seda va jäksu ikka on,“ arvas Mari. „Ja hea meel on tal ka, et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks äägi.“
„Ega hullusi tea,“ vastas Andres nagu rahuldunult. Natukese aja pärast, kui ta oli millegi üle järele mõelnud, ütles ta: „Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.“
„Mis asjast sa siis nüüd nii?“ küsis Mari.
„Eks ikka meie omast asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et saan tubli poisi, oli karjas kange, aga nüüd on Pearu nagu tige härg, kes punast riiet näind. Nagu oleks Matu teise ära teind. Oleks ma seda enne teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina norin riidu, topin talle rusika nina alla, sest kas siis teisi sulaseid Vargamäele tulemas põle, kui ainult see kuradi Matu, kes teda kividega pildund; nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.“
Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel endale Matu sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised kõrtsis kokku ja ainult nalja pärast kutsus Andres teda endale sulaseks, millele Matu vastas:
„Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.“
„Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,“ vastas Andres. „Juba mitu aastat.“
„Või nii!“ imestas Mart. „Kuule hullu, või ei riidlegi! Siis võiks tulla küll.“
„Oled sa siis prii?“
„Linnuprii,“ vastas poiss.
„Kas või täna Vargamäele?“
„Kas või täna,“ kinnitas poiss.
Ja nõnda see sündiski: istuti täna rekke ja sõideti Vargamäele. Vana sulase aasta polnud küll veel täis, aga seda parem, sest kevadel algas karjalautade ehitamine ja sellepärast oli tööjõudu harilikust rohkem tarvis. Andres ise oleks ehk lautade ehitamisega veel viivitanud, aga Mari käis peale. Tema ei saanud mõttest lahti, et nende loomadega pole õige asi: liiga põevad teised, põevad ja lähevad hangele, kord üks, kord teine. Ta oli asja nii mõnelegi targale kaevanud ja kõik olid kinnitanud nagu ühest suust, et ära tehtud, ei muud midagi, kui ära tehtud. Nõiutud! Oli Mari omalt poolt ka tarku ja kavalaid vastuohutusi teinud, aga mis sest abi oli, kui teine võis uue viguri sinu peale teha. Sellepärast ei aidanud ei üheksat tõugu terariistade pealt jootmine kevadel karjalaskmisel, ei karvadega suitsutamine, ei sõnade lugemine, ei lõppenud looma lauda uksepaku ette matmine – ikka tulid hädad, ikka käis lendva.
Nii tõsiseks muutus Mari silmas seisukord, et ta viimaks arvas: ehk ei olegi siin tegemist kurjade inimestega, sest nende tempude peale peaks ometi miski hakkama, vaid põhjuseks on Mari omad vanad patud – põhjuseks on jällegi Juss. Sest just tema surmast saadik läheb Vargamäe Eesperes loomadega tagurpidi. Niisugune arvamine andis Marile uut hoogu nukrustamiseks ja surnuaial käimiseks. Andrese eest püüdis ta oma mõtteid võimalikult salajas hoida, aga ometi näis see kõike aimavat. Mari läks ettevaatuses viimaks nii kaugele, et laste haual käies jättis Jussi haua vaatamata; aga see oli Andresele eriliseks tõenduseks, kuidas Mari süda Jussi küljes rippus. Kord ütles ta lausa Marile, kui see Jussi haual käimata jättis:
„Mis sa vigurdad. Nagu ma nüüd ei teaks, et surnuaia poole kisub sind rohkem Juss kui lapsed. Siis mine ometi, mine ta hauale.“
Aga Mari pidas vastu, vaatas mehele pisarsilmil otsa ega läinud mitte seekord Jussi hauale issameiet lugema. Niisugune piinlemine ja iseenda üle valitsemine nõudis temalt suurt jõupingutust ning ta lõppes silmanähtavalt, muutus enneaegu vanaks. Kuna Andresel püsis aimdus, et Mari ikka veel ei suuda mineviku kurja mõju alt vabaneda, siis ei tundnud ka tema kunagi seda vaba ja lahket meeleolu, mis tal ehk muidu vahetevahelgi oleks võinud olla. Selle tõttu hakkasid aastad ka temasse rohkem mõjuma kui õigus, liiatigi veel, et ta sagedase meelehärma summutamiseks viimase jõulaju tööga rühmeldamiseks ära kulutas. Kaela- ja pihasooned olid tal sagedasti ülal nagu vorstid ja Mari näppis ning mudis neid kuni käte ja sõrmede tuimumiseni. Tuli vahel ka Liisi oma kätega ning pigistas isa voolmeid, kuid temal polnud selleks õiget jaksu. Aga ühte ta suutis juba: kahe jalaga isa seljas tallata, kui see õues murul või toas põrandal kõhuli laskus, nii pikk kui ta oli.
„Lastest hakkab juba abi saama,“ ütles Andres Marile, kui Liisi teda nõnda tükk aega oli tallanud. „Nagu kaigastega tümitab su läbi, teeb luud-kondid pehmeks. Las ta aga kasvab.“
„Kui kasvab, tallab su lömaks,“ arvas Mari.
„Ei nii pea veel,“ vastas Andres.
Ikka sagedamaks läksid silmapilgud, kus Andres aietades toolile istus, veel suurema aietamisega sealt aga tõusis.
„Nagu vana hobuse-setukas,“ ütles ta iseenda kohta. „Esteks luud-liikmed kanged, aga kui nahk soojaks saab, siis sörgib sõitagi.“
„Jah, põle änam endine mees,“ arvas sulane Mart, keda vahetevahel ikka veel Matuks hüüti.
„Ega Oru Pearugi änam jäksaks mööda sood taga ajada,“ ütles Andres.
„Arvad, et nüüd veel tema eest jooksu pistaks,“ lausus sulane.
„Küllap saame näha,“ naljatas Andres. „Pearule on midagi sisse läind, ta lõhkus juba piirilt tüki aeda maha, see ei tähenda head.“
„Minu pärast või?“ küsis Mart.
„Ma arvan küll. Juba mitu aastat põle ta niisukest tempu teind.“
„Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,“ ähvardas sulane.
Aga Pearule oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas, see teda tema tegevuses ja „rehnutipidamises“ ei eksitanud. Tema oli peremees, kohaomanik ja võis oma maa peal teha, mis tahtis: paisutas mõnes paigas vett, lõhkus piirilt aedu ja tõstis nad oma maa sisse, nii et piiri ja aia vahele jäi tubli tänavalaiune maariba, kuhu ta puuistanduse asutas. Endastki mõista, et naaber oma loomi ei võinud tema istandikule lasta. Nõnda pidi ka tema omalt poolt aia tegema, kas piirile või ka pisut oma maa sisse, nii et piir vabaks jäi, see olenes tema vabast tahtmisest ja „rehnutipidamisest“. Andres tegi oma aia harilikult ikka piirile ja siis lõhkus Pearu endal üsna maha ja andis oma kalli puuistanduse iseenda loomade tallata. Niisugune imelik „rehnutipidamine“ oli temal oma kohaga ja oma piiriaedadega, kus ta nendega oma naabrile vähegi võis meelehärma sünnitada.
Kesakünnil sündis midagi, mis Andrese kannatuse sootuks katkestas. Naabrite kesad olid piiri ääres vastamisi, ja kuna Pearu ise piiripeenra serva lahti ajas, kündis ta peaaegu terve peenra üles. Läks Andres temaga sellepärast rääkima, ütles ta:
„Lasksin ise teise pisut kitsamaks, niikuinii teine minu mua sees.“
„Peenar oli ju ennem minu maa peal,“ ütles Andres.
Pearu vaidles vastu. Ei olnud parata, Andres pani vaiad ja tuustidega latid püsti ning hakkas sihti ajama. Ja vahtis ta oma vaiu ja tuuste niipalju kui vahtis, üks näis kindel olevat: Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Tahes või tahtmata tulid Andresele Madise sõnad meelde, mis see alguses oli öelnud:
„Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.“
Nõnda oli saunamees siis tähendanud. Nüüd näis tõepoolest, nagu hakkaksid kupitsad ja ristikivid liikuma.
Andres kutsus Pearu oma sihiajamist vaatama, aga see ei tulnud ega tahtnud Andresega üldse rääkida. Siis tõi Andres teised mehed, tõi Madise ja võhivõõrad laudaraiujad, sundis neid vahtima ja sihtima. Aga need tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi.
Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis selle vaiadega ning pani hulga kive piiri ja uue peenra kaitseks, mis tuli osalt otseteed Oru kesakünnile. Pearu tuli tehtud tööd vaatama, kui Matu parajasti viimaseid kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.
„Lõuga, niipalju kui süda kutsub,“ ütles talle Matu, „aga kui sa oma näpud nende kivide külge pistad, siis mina su naha koorin, pea seda meeles. Aga kere peale annan sulle niikuinii – koera eest, mis sa mul karjapõlves maha lasid.“
„Ah selleks sa, tattnina, tulidki Vargamäele?“ küsis Pearu.
„Just selleks, et sulle kere peale anda,“ vastas Matu. „Andres ei aja sinuga õieti asja, tema räägib sinuga õigusest, aga sinu õigus on taguotsas. Sealt peab sulle tõtt sisse villima, ilusat triibulist tõtt, nii et ka minu koera eest jätkuks.“
„Kõtt ühes oma koeraraipega!“ hüüdis Pearu ja lisas siis juurde: „Nannipunn!“
„Tule lähemale, kui mees oled!“
„Tule ise.“
„Tulen,“ vastas Matu ja hakkas minema.
„See on minu mua!“ hüüdis Pearu.
„Sa ju ise kutsusid,“ vastas Matu ja astus edasi.
„Ma lasen su püssiga maha nagu su koeragi!“ ähvardas Pearu.
„Lase, kui tahad, kere peale saad ikkagi.“
Juba oli Matu Pearul üsna ligi. Aga nüüd pöördus Pearu ümber ja läks minema, ise lõi silmad vilks ja vilks selja taha, nagu kardaks ta, et teine võiks talle kallale karata. Aga Matu ei mõtelnudki tema tagaajamisele; ta jäi keset põldu seisma, tundes heameelt, et Pearu tema eest ära läks, ja hüüdis:
„Teisepere peremees, sul vist jänes püksis!“
Pearu ei vastanud enam ja Matu läks viimaseid kive peenrale panema.
Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja nendega alustas ta omakorda sihtide ajamist. Muuta ei võidud Andrese töös küll midagi, aga tema oli peenra parandamisega nii-öelda omavoli tarvitanud ja sellepärast pidi see asi „prosessi alla minema“, nagu üks asjatundja ütles.
Andres tõi peale seda ka endale väljast abimehi ega jätnud enne, kui kõik sihid olid uuesti lahti aetud. Päevade kaupa oli Vargamäel võõrast väge. Räägiti, arutati, karjuti. Selgus, et mitmes paigas tegelik piir oli Eespere krundile nihutatud. Oli kohti, kus Oru mehed valepiiri tõttu Eespere maa pealt olid hagu teinud ja mõne jämedamagi puu maha lasknud.
Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. Õieti polnud ju tähtis tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu maailmale tõendada, et temal on õigus, et Pearu aga on ülekohtune. Aga kui ta aastate eest oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest nüüd täiesti loobunud, sest usu tõesse oli ta oma esimeste protsessidega kaotanud. Õigust uskus ta aga endiselt ja seda nõudis ta, ükskõik missuguste abinõude ja nüketega. Kohut käies muutus pikkamisi tal õiguse mõistegi sedavõrd, et ta just oma nükkeis ja võtteis hakkaski õigust nägema, peaasi, kui nad temale aga kohtus võidu tõid. Aga sõnad jäid endiseks, tõest ja õigusest räägiti Vargamäel tänapäev niisama palju kui kümmekond aastat tagasi. Selles oligi üks peapõhjustest, miks Pearugi viimasel ajal protsessides hakkas vihastama, kuna ta varemalt asja sugugi tõsiselt ei võtnud, vaid temas nagu tühipaljast ajaviidet, ärplemist ja kemplemist nägi. Noil ajul oli Pearu kindel, et kuidas asi on, nõnda Andres sellest ka räägib, olgu kõrtsis või kohtus. Selle tõttu oli temal lihtne asja nõnda väänata, et Andrese tõest ja õigusest hoopis teine tõde ja õigus arenes, mis oli täiesti Pearu oma. See oli peaaegu kaardimängu tõde ja õigus, sest Pearu teadis, et ühtede ning samade kaartidega võib nii või teisiti mängida, sest milleks siis muidu jännata. Kui Pearu õigusest rääkis – ja Pearu rääkis õigusest samuti kui tema üleaednegi, ainult tõest oli tal pisut tume arusaamine –, siis mõtles ta ikka seda mänguõigust.
Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu kindlasti ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija – valtsturaka lööja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti otse marru ajas, nii et ta isegi 'enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest mõtle ometi: kohut käies rääkis Andres endiselt aina tõest ja õigusest, süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut samuti kui Pearugi. Andres tegi ikka veel näo, nagu oli see alguses tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi seda uskuma panna, aga ometi mängis ise sagedasti hullemini kui Pearu. Tema tarvitas vana tõe ja õiguse kilpi selleks, et seal varjul, kõigile nägematuna, lüüa valtsturakat. Pearul ei olnud seda kilpi, sest kõik teadsid, et tema ainult mängib, ainult kempleb.
Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus endale vastu rindu lüüa ning küsida: ons see õigus? Ons see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? Õigem: ons see õigus, et Andres kavalusega on omad kaardid läbipaistmatuks teinud? Pearu arvates polnud see õigus ja sellepärast tema viha üleaedse vastu aina kasvas. Andres ehk ütleb: tema ei tahagi mängida, ei valtsturakat ega omatrumpi. Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära.
Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla tegemise, loomade kinniajamise ja mitmel muul alal, nii et tegemist oli korraga enam kui ühes protsessis. Iga vana protsess sai ikka uue protsessi aluseks. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastast sisse vedada. Ja et vahepeal kohtute korraldus oli uuendatud, siis tuli meestel nii mõnigi kord maakonnalinna sõita „miravoisse“, või nagu nad ise ja teised seda ütlesid – „märavoisse“.
Aga ei üks ega teine kohus suutnud vastaseid rahuldada. Lõppes protsess ükskõik kuidas, ikkagi mõtlesid mõlemad pooled, et neile on vähe õigust mõistetud ning liiga palju süüd. Ja kui kohtukäimine mingisuguseid tagajärgi ei andnud, siis pidi silmapilk uue protsessi alustama, mis tagajärgi annaks, sest vastasele pidi ometi „teada andma“, kuidas lood õieti seisavad.
Tulemusteta protsessimise ja mõlemapoolse rahuldamatuse tagajärjeks oli tahe koduses elus seda maksma panna, mida polnud võimalik teostada oma üleaedse vastu. Kui ei saadud nõutaval määral õigust ja võitu naabriga kembeldes, siis võis seda ometi leida naise ja lastega talitades. Nõnda olid välimiste protsesside tagajärjeks ka kodused protsessid, milles oli tõealust pahatihti niisama vähe kui välimisteski. Aga õigus ja võit olid mõlemal naabril siin palju kättesaadavamad.
Kunagi polnud kogu Vargamäel nii raskeid päevi elatud, nii rasket õhkkonda tuntud kui suurte protsesside ajajärgul, ehk küll oluliselt elu oleks võinud aina paraneda, sest Pearul hakkasid pojad juba sahakurgi hoidma ja Andres hakkas oma vanemat tütart äestajana ja rullijana tarvitama. See viimane polnud küll siin nurgas moes, aga Andres sellest ei hoolinud, vaid tegi, mis heaks arvas.
Mõlemas peres käisid omad lapsed karjas. Oli silmapilk käes, millest mehed nagu mingist õnneajast olid unistanud: pole vaja võõrast kaubelda. Ja ometi muutus elu aina täbaramaks, riidu ja tüli oli nii kodus kui ka väljas ennenägematult palju. Isegi saunataat ja -eit pidid sellest siin-seal tahes või tahtmata osa võtma. Harilikuks põhjuseks oli see, et kui Orul lahing liiga ägedaks muutus, siis sõjapõgenejad, peaasjalikult naised ja lapsed, sauna kolisid paremaid aegu ootama. Sellega ei leppinud ei Pearu ega Andres, kes nii mõnigi kord Madisele ütles:
„Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad.“
„Pai peremees,“ palus Madis, „mis mina sinna võin parata, kui nad tulevad.“
„Pane uks eest kinni,“ ütles Andres.
„Külm võtab nad ju ära, lapsed alles väiksed,“ seletas saunamees.
„Las võtta,“ kärgatas Andres. „Sureks ometi see ussisugu.“
„Ei, peremees,“ ütles Madis nüüd, „ennem aja mind Vargamäelt alla, aga lapsi ma külma võtta ei jäta. On nad, mis nad on, inimeselapsed on nad ometi.“
„Ja ajangi su Vargamäelt minema, kui sa muidu ei kuula,“ kinnitas Andres.
Aga ometi ei pidanud Andres oma sõna, ei ajanud Madist saunast välja, kuigi naabri perenaine ühes lastega ka tulevikus seal ulualust leidis. Andres tegi nüüd näo, nagu poleks tal asjast aimugi. Sagedasti jäigi tema ees asju saladuseks, sest tema eest püüti neid varjata, maksku mis maksab.
Vargamäe Eespere Mari ei läinud kunagi mujalt varju otsima, ehk küll temalgi olid ühes lastega mõnikord kibedad päevad. Tehku Andres, mis ta teeb, peksku, mis peksab, Mari jäi tuppa, ei liigutanud end paigast. Selles oli ta nagu õndsast Krõõdast eeskuju võtnud. Ainult ühte tegi ta: varjas lapsi isa kurjuse eest, niipalju kui suutis, laskis ennem iseennast lüüa kui lapsi. Ja nõnda talitas ta mitte ainult enese, vaid ka Krõõda lastega. See oli valus punkt ka Andrese hoolimatule ja raudsele tahtmisele: tõstis ta küll nii sagedasti käe löömiseks, aga langetas niisama muidu, sest Mari kaitses ju mitte enese, vaid tema ja Krõõda last.
Oli silmapilke, kus Andres tulises vihas karjus:
„Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe!“
„Kuhu ma pean nendega minema, kas sauna, nagu teisepere eit või?“ küsis Mari vastu.
„Kasi või sauna, kust oled tulnd!“ karjus Andres.
„Need on juba surnuaial, kes saunast tulid, siin on ainult sinu omad. Nendega ei lähe ma sauna, löö või maha, kui tahad,“ ajas Mari vastu.
Mari kindlus mõjus mehesse enamasti ikka jahendavalt. Andresele meeldis, et Mari oma ema- ja perenaise-au eest nii südisti välja astus. Ometi oli silmapilke, kus Andres igasuguse kannatuse kaotas, ja siis talitas ta kui meeletu ja pöörane. Enamasti sündis see ikka siis, kui Mari või keegi teine tema õigluses ja õiguses Pearu vastu kahtles. See oli nagu mingisugune eluküsimus, milles võis olla ainult üks arvamine – Andrese arvamine.
Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ega leitud nädalapäevad sellele lahendust, kuni kõik lõppes hirmsa riiu ja meeletusega: Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles, ja Andres jooksis toast välja talle vastu. Vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis olid teravad kui raudnaelad, ning siis sündis kõik.
Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabriõues. Juhtus ukse ees väljas olema ainult nende esimene poeg Indrek. Kui see nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, ainult vimma tõmbus, täiesti rahulikult ja vaikselt aga paigal seisis, nagu oodates, millal tuleb küll hoop pähe, mis lõpetaks ja kustutaks teadvusest kõik – Jussi ja tema laste mälestuse, elu Andrese endaga, armastuse tema ja ta laste vastu, Vargamäe sauna ja Vargamäe pere ning kogu Vargamäe kõige ta viletsuse ja õnnetusega –, jah, kui poiss seda seismist nägi, siis jooksis ta köökus seisva ema juurde, langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis tema jalge ümbert kinni. Nõnda nuuksus ta seal, kuna ema seisis keset õue, pool lahtist haokubu süles, piht vimmas, et isal oleks nagu parem lüüa.
Kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta selgesti: emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud; nad oli päikese kõrvetatud ja tuulte pargitud, igavese mustusega läbi imbunud, sest nendega pidi ta käima aida, keldri ja lauda vahet. Emal oli mingisugune jämedast ning kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss ema sääri tundiski, mis iga kord poisi käte vahel tuksatasid, kui kostis vimmatõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua-kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest ilmas, kui oli tol korral tema ema seal keset õue, seistes isa ees vimmas pihaga, poolik haokubu süles.
Siiski, üks ehk oli veel viletsam ja õnnetum: see oli isa, aga sellest ei saanud poiss ei tol korral ega ka hiljem mil ega mil ajal aru. Ainult ema näis seda aimavat ja mõistvat, et isa võitleb elavate ja surnute vastu korraga, sest tema oli valust hoolimata tähele pannud, kuidas isa pekstes läbi hammaste kiskus, nagu oleks iga sõna tükk verist südant või valutavat hinge: „Säh sulle Jussi eest! Säh sulle Pearu õiguse eest!“ Sellepärast nagu ei pannudki ema isa peksmist nii väga liiaks, sest kui see oli lõpetanud ja minema läks, nagu oleks tema ise peksetu, võttis ema haod ühte kaenlasse ja tõstis teise käega poisi üles ning viis ta endaga tuppa, kus ta hakkas hagu paja alla panema, nuuksuvat last ise manitsedes.
„Ära nuta, on muidugi valu ja vaeva küll. Sa nägid, isa tuleb jälle.“
Aga laps ei kartnud isa kurjust, ta nuuksus edasi. Kaua pidi ema teda rahustama, enne kui ta nutu pidama sai, sest ema hääl ja silmad ajasid selle talle ikka uuesti peale.
Matu, kes aastate eest oli Vargamäel karjas käinud ning täiseas lapsepõlve mälestustega siia tagasi tuli, leidis sootuks uued olud, peaaegu nagu uue Vargamäe eest. Siis valitses siin alles nagu helgus ja kõndisid käsikäes rõõm ja õnn. Riiud ja tülidki olid siis ainult nagu meelelahutuseks ja naljategemiseks, kuigi see ajuti nii kurvalt lõppes, nagu tema koeraga, kelle Pearu maha laskis. Nüüd sündis kõik hoopis teises meeleolus. Ainult harva leidus nagu endiste aegade helki, mis Matugi südant soendas, sest ta värskendas vanu mälestusi.
Lepiku alt jõkke, Jõessaarte vahelt läbi, jooksis vana piirikraav, mille naabrid alguses kahasse olid kaevanud ja milles Pearu millalgi vett paisutas. Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellelgi mõttesse tulnud. Ühele poole kaldale laotud kraavivall oli aga kõrge ja tugev ning seda mööda käis algusest saadik üldine vargamäelaste jalgtee nii Jõessaarde kui ka jõele. Seda teed tarvitasid pere- ja ka saunarahvas. Käisid siit heinalised ja karjased, käisid jahilised ja kalalised, käisid ka need, kes armastasid muidu hulkuda metsas. Pistsid oma sõrad kõrgele ja kuivale turbale ka loomad, niipea kui karjane neile selleks mahti andis, aga neile oli see sedavõrd keelatud, et isegi koerad seda teadsid: ilma käsuta jooksid nad loomale kallale, kui see julges kraavikaldale minna.
Ühes teistega käis mööda seda kraavikallast ka Matu. Tema käis ehk sagedamini kui teised, sest tema oli kirglik õngitseja. Nagu ikka, käis ta palja jalu, sest kes raatsis pastlaid jõevees leotada või kes viitsis neid palavaga kanda. Ükskord jälle nõnda mööda kraavikallast jõele minnes astus ta oma mõlemad jalad põhja alt teravate orkide otsa veriseks. Iseenesest oli see paljajala-mehe, eriti veel endise karjase silmas üsna tühine asi. Kui katki, siis katki, eks ta parane jällegi, nõnda arvas Matu ja arvasid ka teised.
Aga siis hakkas kuulduma, et ka teised oma jalad on kraavikaldal puruks tallanud, nagu oleks sinna taevast teravaid orke maha sadanud või nagu oleks mõni kuri inimene nad sinna meelega pannud. Asjast tuli Matul kord sauna-Madisega juttu ja see kaebas, et ka tema eit oma jala kraavikaldal puruks tallanud, nii et see nüüd mädaneb, sest vesi läinud teisele sisse: eit komberdab peaaegu ühe jalaga.
„Mis pagana orgid need seal siis peaks olema?“ küsis Matu.
Madis lirtsas läbi hammaste võimalikult kaugele sülitada, nagu mõtleks ta millegi üle järele, vaatas Matule küsivalt ja kavalalt otsa ning ütles siis saladuslikult:
„Oskad sa suu pidada?“
„Oskan,“ vastas Matu.
„Nagu haud?“
„Nagu haud,“ kinnitas Matu.
„Pearu töö,“ ütles Madis nüüd.
„Mis? Orgid Pearu pandud?“
„Tema ise, kes muu.“
„Tead sa kindlasti?“
„Ma tõmbasin ühe kraavikaldast välja: inimese kätetöö, mõlemad otsad teravad, maa sisse pistetud. Lapsed seda teha ei jäksa, ei seda ole. Ja kes võiks seda meestest peale Pearu?“
Nõnda seletas Madis, ja veel samal pühapäeva-õhtul läks Matu kraavikaldale palja jalu tippima: ikka jalg jala ette, jalg jala kõrvale, nii et ainuski ork ei saaks vahele jääda. Esimesel torkel kraapis ta kohe orgi otsa turba seest välja ning leidis teritatud vaia, mis nii kõvasti maa sisse oli pistetud, et Matu tema sealt suure vaevaga kätte sai. Tähendab – sauna-Madis rääkis sula tõtt. Matu mõtles alguses asja ka noorele Andresele ja Indrekule seletada, kes kahekesi karjas käisid, aga siis otsustas ta teisiti: jättis kõik iseenda teada.
Järgmisel pühapäeval, kui Pearu hommikul kirikusse sõitis, läks Matu kraavikaldale palja jalu tippima, kuni ta oli kõik teritatud salavaiad leidnud, nad maa seest välja kiskunud ja kraavi pildunud, kus nad möödaminejaile pidid silma torkama.
Mõni aeg ei veristanud enam ükski oma jalgu kraavikaldal kõndides, aga siis ilmusid teravad orgid uuesti: Pearu oli neid külvamas käinud. Seekord tuli Matule parem mõte, sest amet ise õpetas. Jällegi otsis ta kraavikalda salaorgid üles ja kiskus nad välja, aga enam ei pildunud ta neid kraavi, vaid korjas kokku, läks nendega Oru kraavile, mis keset nende krunti jõele jooksis ja mille kallast samuti jalgteeks tarvitati, peamiselt Oru rahva enda poolt. Sinna kraavikaldale pistis Matu kõik väljakistud teravad vaiad keset teerada maha kõndijate jalgu varitsema. Kogu töö maksis tal peaaegu kahe öö unerahu, aga mis sest, toimetus oli selleks küllalt huvitav ja Matu arvates tarvilikki.
Kulus tükk aega. Ei olnud kraavikalda orkidest kippu ega kõppu kuulda, enne kui Oru rahvas hakkas jõe ääres heinamaal käima. Siis kuuldus äkki, et orgid olevat ilmunud Oru suure kraavi kaldasse; vana Pearu isegi astunud seal oma jala ühe otsa, jalg mädanevat praegu.
Ei saadud enam maast ega taevast aru. Ainult Matu muigas omaette. Kui esiteks süüdistati Pearut, siis keda pidi nüüd süüdistama? Ega ometi Pearu ise hakanud oma teerajale orke torkima, et siis seal oma jalgu veristada? Sauna-Madis ehk oletas õiget vastust, aga temagi tegi teise, isegi Matu ees näo, nagu ei aimaks ta midagi.
Nõnda seisis asi, seni kui piirikraavile tekkisid jällegi orgid ja Matu läks neid sealt otsima ning välja kiskuma. Nüüd tabas Pearu, kes põõsaste taga varitses, tema otseteed teolt. Matule tuli see nii ootamata, et ta end esimeses ähmis karjapoisina tundis ja peaaegu oleks tahtnud Pearu eest samuti plehku pista nagu varemailgi päevil. Aga siis sai ta meeltesegadusest võitu, jäi kraavikaldale seisma ja hoidis väljatõmmatud vaia käes.
„Mis sa mu kruavikaldast lõhud!“ karjus Pearu, ilma et ta lähemale oleks astunud.
„Ma puhastan jalgtee orkidest,“ vastas Matu. „Karjapoisid, ligundid, teisi maa sisse toppinud, näe, kui pikad ja jämedad. Ning teravad, inimesed lõhuvad oma jalad nende otsas ära.“
Matu tõstis vaia kõrgele ja näitas seda kui imeasja Pearule.
„See põle sinu asi, mis karjapoisid minu kruavikaldal teevad,“ hüüdis Pearu. „Kasi minema sealt!“
„Ei, ma tahan kõik orgid välja kiskuda, enne ei lähe,“ vastas Matu.
„Kas sa lähed mu kruavikaldalt minema?“ hüüdis Pearu ähvardavalt.
„Ei lähe, ma ütlesin juba,“ vastas Matu.
„Ma lasen su maha, kui sa ei kuula!“ kärgatas Pearu.
„Mis sa arvad, et koer olen või?“ küsis Matu.
„Kasi minema!“ karjus Pearu ja tõmbas püstoli taskust.
„Sellega mine konni tapma, mitte meest,“ ütles Matu põlglikult.
„Tapan sinu kui konna!“ karjus Pearu ja hakkas kraavile lähenema.
Niipea kui Matu seda nägi, võttis ta kraavikaldalt maast veel mõned vaiad pihku ja astus sohu põõsaste ja mätaste vahele, kus võimalik oleks varju leida, kui Pearu tõepoolest mõtleks lasta.
„Tule!“ karjus ta tulises vihas. „Arvad, et käin alles karjas?“
Pearu jäi seisma, nagu mõtleks ta.
„Kas püksid sõeluvad juba tusti?“ küsis Matu.
„Sa tühi põle ju selle laengugi veart,“ vastas Pearu.
„Aga sinule on need kasetümikad just parajad,“ ütles Matu ja hakkas Pearu poole minema. See ootas pisut, pöördus siis ümber ja läks eest ära. Matu pistis jooksu – Pearule järele.
„Nüüd pead sa oma nahatäie kätte saama, mis sul juba ammugi soolas,“ ähkis Matu Pearut taga ajades, kes mööda sood kodu poole solkas. Lepikualusest kraavist üle minnes oleks Matu ta tingimata kätte saanud, aga hädaohtlikul silmapilgul laskis Pearu püstolist – Matule otse vastu vahtimist, nii et sel olid suu-silmad tuld ja suitsu täis. See päästis Pearu. Liiga hilja sai Matu aru, et püstol oli palja rohuga laetud: Pearu oli teda ainult hirmutada tahtnud.
„Argpüks!“ karjus Matu Pearule järele, kui see oma lepikusse jooksis.
„Kas hing alles sees?“ naeris Pearu talle vastu.
Polnud parata, tahes või tahtmata pidi Matu tunnistama, et seekord oli Pearu teda oma rohulaenguga tüssanud. Aga kui kodus temalt küsiti, kas ta ehk ei näinud, mis see Pearu seal lepiku all paugutas, siis vastas ta:
„Oravat ajas teine taga, seda vist lasigi.“
Nõnda ei saadudki teada, mis põmm see sel pühapäevahommikul Vargamäe lepiku all oli. Alles hiljem, kui Matu Vargamäelt oli juba läinud, jutustas Pearu asjast purjus peaga. Aga nagu ikka, ei tahetud ka siin tema sõnu hästi uskuda, ehk kui usutigi, siis ei teatud kindlasti, mida või kuidas seda uskuda.
Teiste uskumatusest hoolimata kinnitas Pearu:
„Pagana vänge mees oli, ei kart püstoli ega kedagi, lase või maha teine, sinder. Ja tööd lõhkus teha! Vuatasin teise heinakuart, Andresele endale ei and järele ühti, aina nagu puhtaks ihutud. Kutsusin teist omale sulaseks, pakkusin hea palga, aga tema vastu, et kas tahad kere peale saada või. Ja oma karjakoera surma ei anna ta mulle eluotsani andeks. Vänge poiss!“
See vänge poiss mängis sügisel Pearule vänge vingerpussi – tasuks suvise tüssamise eest.
Piiriaedade kõrval, mida Pearu vahetpidamata tegi ja lõhkus, oli tal ka soosillal palju „rehnutipidamist“. Aastate eest, üleaedse esimese naise Krõõda matuse ajal oli ta soosilda parandamas ja silumas käinud, mida kõik aina imestasid. Sellest kõigest polnud enam jälgegi järel. Sillapakud mädanesid ikka enam ja enam ja nende asemele raiuti risu ning pandi labidaga muda peale. Suvel kuivaga polnud niisugusel teel suuremat viga, pääses läbi, aga vihmaga hakkas kogu sild ja silla ümbrus pirisema ja porisema, nii et karda kõrvikese kadumist aiste vahelt, ainult kõrvad jäävad paistma.
Tänavu sügisel hakkas Pearu erilise hooga enda pool silla kõrval auke kaevama ja muda sillale vinnama. Niisuguse hoolsuse tagajärjel muutus sild peaaegu läbipääsematuks. Küll oli Andres ammugi temaga kaupa sobitanud üheskoos kividega ja kivirähaga silda täitma hakata, aga sellest polnud kunagi midagi välja tulnud, sest Pearu polnud ometi see meeletu, kes hakkaks teed tegema, mida ei tarvita ainult tema üksi, vaid ka teised kõrvenurga mehed. Kas või teljed pooleks, rattad kägarasse, hobusel rauad alt, jalaluud katki, ükskõik, saavad teised läbi, siis saan ka mina – see on täismehe viis, see on õige „rehnutipidamine“.
Aga nüüd ometi täitis Pearu silda ja pealegi veel nõnda, et kõik oigasid ja aietasid. Üks ei aietanud mitte – see oli Vargamäe Eespere sulane Mart. Tema ütles ühel ilusal päeval, kui Pearu veskile läks, et lasku peremees teda soosilda parandama, muidu ehk ei saa Pearu õhtul õieti tagasi. Andres mõistis peagi, et sulane tahab üleaedsele vingerpussi mängida, ja andis talle vabaduse. Aga see ei tarvitanud seda enne kui õhtu eeli, kus võis arvata, et täna Vargamäe soosillalt enam teist tulijat pole kui aga ainult Pearu.
Kuni kottpimedani jäi Matu vajaka, ja kui ta ükskord tuli, siis suure jooksu ja naeruga.
„Sees! Juba sees! Peremees, tule kuula, karjub!“ ütles Matu.
Mindi välja ja kuuldi, et keegi tõepoolest soosillal appi karjub.
„Võtame nüüd laterna ja lähme vaatama,“ ütles Matu.
Nõnda tehtigi: nad läksid Andresega kahekesi. Aga varsti nende kannul tulid ka Oru sulane ja poisid. Kohale jõudes nägi Andres, mis Matu soosillal oli teinud: Pearu turbaaugud olid palju suuremaks kasvanud ja turbalade sillal läbipääsematuseni kõrgeks tõusnud. Pearu, kes oli tublisti purjus, nagu väljast tulles ikka, oli hobuse koormaga otseteed sillale vinnatud turbalademesse ajanud, ja kui loom seal enam edasi ega tagasi ei saanud, teda nähtavasti nüpeldama hakanud, mille tagajärjel see paremat teed otsides sillalt kõrvale oli kaldunud ning Pearu enda kaevatud ning Matu suurendatud auku sattunud. Sinna ta siis jäigi. Pearu ise seisis looma nina ees ja hoidis kramplikult päitsetest kinni, kartes muidu selle uppumist. Nii ei saanud ta enese aitamiseks muud teha, kui aga karjuda.
„Täppesse läks,“ kihistas Matu peremehele, kui nad Pearule appi tõttasid.
„Mis kuradi mudavalli siin täna on ehitatud?“ karjus Pearu, kui Andres ja Matu pärale jõudsid.
„Kallis naabrimees, sina ju ise sillutasid siin teed,“ vastas Andres, nagu ei saaks ta millestki aru. „Oled vist pisut liiga seda head ja paremat peale kand, võiks vähemaks võtta. Sa, Matu, hakka õige tööle.“
„Ma olen viha pärast kõver nagu jäärasarv!“ karjus Pearu.
„Põle viga, kallis üleaedne,“ lohutas Andres. „Mäletad, millalgi olid pussiga minu õueväravas, aga pärast läks kõik üle, said ilusti koju. Nõnda ka täna. Ainult hobuse peame august välja tõmbama. Õnneks põle su augud liiga sügavad.“
„Käi kuradile! Ära puutu mu looma, ennem las upub… Appi! Appi! Appi!“ hüüdis ta kodu poole.
„Ega ma na väga kipugi sinna vette,“ ütles Andres, „parem on pealt vaadata.“
Natukese aja pärast jõudsid Pearu mehed pärale ja siis hakati tööle. Andres ja Matu seisid juures, südamed naerul. Nii palju tegi Matu siiski, et rookis sillalt vankri ümbert ja eest muda kõrvale, sinnasamasse auku, kust ta selle oli võtnud, kuna ta ise kirus:
„Vänged mehed need Vargamäe omad, nemad tahavad mudast maanteed teha. Põle seda enne näind ega kuulnd.“
Kaua pusisid ja koperdasid Oru mehed, enne kui nad hobuse august välja said ja uuesti vankri ette rakendasid. Küll tahtis Andres neile appi minna, aga ikka saatis Pearu teda sinna, kuhu ükski ei lähe ja kust ka keegi pole tulnud. Nõnda ei jäänud Andresel muud üle, kui seisis jõude soosillal ja vaatas teiste askeldust, kuni võidi kodu poole minema hakata.
„Seda ma sulle ei kingi,“ ütles Pearu, kui ta Eespere väravast mööda sai.
„Ega ma võtagi sinult kingitust vastu,“ ütles Andres.
Kogu see asi tuli ainuüksi kalli jõuluõhtu pärast, seda mõistis Vargamäe Andres väga hästi. Sest oleks niisugune toaahju kütmine sündinud mõnel muul laupäeval, siis poleks keegi ahju hõõguvate sütega üksi jätnud ja tagakambri lugema ning laulma läinud.
Muul õhtul oleksid lapsed kodus olnud ja nemad oleksid tingimata hulgakesi küdeva ahju ees istunud, kes raiepakul, kes luual, kes kummulipandud matil või kes uksepakul. Neil oleks leidunud siin tarvilikke toimetusi: oleks nõiutud soolatüükaid soola abil; oleks tulle sülitatud, et näha, kas lähevad huuled sellest katki, nagu ema ütleb; oleks lihtsalt soola ahju pillutud, et katsuda, kas jõuab nii ruttu õue joosta, et soola praksumist ei kuule; oleks küpsetatud orgi otsas või ahjusuuraual kaali- ja kartulirattaid, mis on kõige maitsvam toit Vargamäel; oleks vaadatud, kuidas tahm kerisel põleb, või oleks katsutud, kes võib lahtiste silmadega redelil või vommi äärel kibeda suitsu sees kõige kauem seista.
Isegi siis, kui jumalal oleks olnud niisugune tahtmine, et jõululaupäeval oleks tormanud ja tuisanud, et lapsed poleks saanud kirikusse sõita, jah, isegi siis poleks nad ahju ees istunud, vaid kambris õlgedel, ja Muska oleks istunud seal nende juures või lõõsanud söögilaua all, nõnda et tuba oleks pidanud ikkagi ainult vorstidega ja nende magusa haisuga leppima. Seega oleks teisepere Valtu võinud kas või jumala tahtmise vastu ukseaugust sisse hüpata ja ahjuhargi suure ukse vahelt maha ajada, millele oleks järgnenud loomuliku paratamatusega kõik seesama, mis järgnes nüüdki. Ainukeseks vaheks oleks jäänud, et siis oleksid saanud kaks Andrest nahasooja, nüüd ainult üks.
Nõnda siis – mis oli tulnud, see pidi tulema, kahetseda polnud selles midagi. Ja ega Vargamäe Andres kahetsenudki, kuigi talle just meeltmööda polnud, et ta jõululaupäevase koerapeksmise pärast peab hakkama kohut käima.
Pearu kaebas nimelt Andrese peale, et see peksnud tema „veart“ koera, tema majaluku poolpimedaks ja poolkurdiks ning kõrvetanud tal seljas karva lahti, nii et koer külmaga enam ei või välja minna. Ja kuigi ta sinna läheks, siis poleks sellest kasu, sest temal on endine kuulmine ja nägemine läinud, nõnda et ta ei olegi enam endine „veart“ koer ja majalukk.
Vargamäe mehed käisid mitu raksu Pearu koera pärast kohtu ees ja nõnda sai kogu vald teada, kui hirmus kallis ja „veart“ oli olnud see koer enne jõuluõhtut, kus Eespere rahvas küdeva toaahju hõõguvate sütega üksi jättis ja ise tagakambri läks lugema ja laulma.
Andres arvas omalt poolt, et mitte tema ei peaks Pearule, vaid Pearu just temale kahjutasu maksma, sest sel vaiksel silmapilgul, kus lapsed kirikus olid ja nemad ise Mariga tagakambri läksid lugema ja laulma, nagu see on iga õige ristiinimese kohus kallil jõuluõhtul, tulnud Pearu koer läbi ukseaugu tuppa, söönud leelõukalt leiged vorstid ja tõmmanud palava süldipaja ümber, nähtavasti endale kaela, nii et pole siis ime, kui tal peale seda kuulmine ja nägemine kadus ning karvgi seljas pisut lahti läks. Väga hull ei võiks aga lugu koeraga olla, sest sült polnud enam päris keev, vaid oli juba natukene aega jahtunud. Tema, Andrese kahju on küll Pearu omast võrdlemata suurem, aga ometi hindab tema head vahekorda üleaedsega kõrgemalt kui oma jõuluvorste või süldipada ja sellepärast loobub tema igasugusest kahjutasu nõudmisest, sest jumal on andnud ja jumal on võtnud, kuigi siin üleaedse koeraniru himutseva suu läbi. Nõnda arvas Andres kohtu ees.
Andrese arvamine meeldis vagadele ja õiglastele kohtunikkudele rohkem kui Pearu oma ja sellepärast arvasid lõpuks ka nemad, et asi tuleks jätta, nagu ta on. Pearu on küll kaotanud oma koera väärtuse, missuguses kaos süüdi on Andrese jõuluvorstid oma lõhnaga ja süldipada oma kuumusega, aga ka Andrese kahju pole väike, sest Pearu koera söödud ja näritud vorstidel pole ikka enam endist väärtust, ja sült, mis pajas, maksab rohkem kui see, mis on toas põrandal.
Ometi ei võinud Pearu sellega leppida, sest tema arvas oma koera kuulmise ja nägemise rohkem väärt olevat kui Andrese jõuluvorstid ja süldipada. Nõnda siis leidis ta varsti uue põhjuse protsessimiseks. Temal olid vargad käinud, mis on kuulmata sündmus Vargamäel, ja vargusest tekkinud kahju nõudis ta Andreselt, sest selle süü läbi kaotanud tema koer, see majalukk, kuulmise ja nägemise, mille tagajärjel vargus üldse võimalikuks sai.
Vargamäe naabrid jõlkusid kogu talve kohtu vahet. Kõige kangema pakasegagi ei saanud nad, õnnetud, hinge tagasi tõmmata. Kevadel pidi hakkama muidugi see päris protsessimise hooaeg, sest siis algas aedade tegemine ja lõhkumine, loomade kinniajamine, veepaisutamine, teetegemine ja muud niisugused tarvilikud toimetused, mis võisid naabri hinge täita. Kõigile neile harilikkudele asjadele tuli lisaks midagi uut, mis sünnitas Eesperes väga suurt pahandust ja meelehärma.
Nagu ennemalt, samuti oli ka nüüd Vargamäe üleaedseil kõrtsileti-esine ehk ainuke paik, kus nad teiste keskel kortli viina juures teineteisega vahetevahel mõne mehise sõna vahetasid. Sõnad olid enamasti küll kiskude ja konksudega, aga ometi olid nad sõnad. Aga seekord olid Pearu „ässad“ Andrese „trumpidest“ palju vängemad, kui nad kõrtsis sõnamängu sattusid. Jutt oli jõululaupäevasest koera vemmeldamisest ning lugemisest ja laulmisest.
„Pühakiri teeb su südame uhkeks ja tigedaks,“ ütles Pearu Andresele. „Mina jõuluõhtul ei lugend ja jätsin ka sinu koera peksmata.“
„Minu koer käis jõuluõhtul kirikus ja jättis sinu vorstid varastamata ning söömata,“ vastas Andres. „Sa oleks pidand oma koera ka kiriku saatma, siis oleks tal karv selga, silm pähe ja kuulmine kõrva jäänd.“
„Minu koera asemel oleks võind sa ise kiriku minna, siis oleks mu koer samuti terveks jäänd, kuigi oleks söönd su jõuluvorstid puripuhtaks kõik ää,“ ütles Pearu.
„Minul pole vaja kiriku minna, ma võin koduski lugeda, aga sinu koer lugeda ei oska, tema mingu kiriku, küll ta siis kuuleb, mis seitsmes käsk ütleb: sina ei pea varastama,“ vastas Andres.
„Aga kas sa seda käsku ei tunne, mis ütleb, et sina ei pea himustama oma ligimese koda?“ küsis Pearu.
„Mis see seia puutub?“ küsis Andres vastu.
„Soo, või mis see seia puutub,“ osatas Pearu. „Mina küsin sinult selle jumalakoja kõrtsi leti ees: miks himustad sa oma ligimese koda?“
„Mis?!“ hüüdis Andres. „Kelle koda olen mina himustanud?“
„Minu,“ vastas Pearu.
„Mina sinu, varesevihtleja koda?“ küsis Andres iga sõna üksikult toonitades.
„Sina, könn, minu, varesevihtleja koda,“ vastas Pearu niisama.
„Kallis üleaedne, jumal on su ühes koeraga ogaraks teind,“ ütles Andres põlastavalt.
„Miks su tütar siis minu poega magatab, kui sina minu koda ei himusta?“ küsis Pearu nüüd.
„Mis jutt see on?“ küsis Andres ärevalt vastu. „Minu tütar magatab sinu poega?“
„Sinu tütar minu poega,“ kinnitas Pearu võidurõõmsalt, sest ta mõistis, et Andresel polnud asjast veel aimugi.
„Misuke tütar misukest poega?“ päris Andres juhmilt, et nagu silmis virvendama lõi.
„Liisi ikka Joosepit, kes kedagi siis muud,“ seletas Pearu. „Joosep on ju tulevane Oru peremees, sellepärast.“
„Pearu,“ ütles Andres nüüd ja kõik mõistsid ühes kõrtsmikuga, et Andrese hääles helises ähvardav tõde, „Pearu, kui sina täna minu tütre peale tühja lori aad, siis peksan ma su vaeseomaks, varem või hiljem, kui sa enne ei sure. Ja kuigi ma sellepärast peaks vangiroodu või Siberi minema, vaeseomaks peksan su siiski. Peksan su hullemaks, kui on su koer, peksan sind nõnda, et sa ei näe enam kummagi silmaga ega kuule kummagi kõrvaga. Karvad ajan sul keeva veega nagu tapetud nuumseal maha. Pea seda meeles.“
„Pea ise meeles,“ vastas Pearu uhkesti ja julgelt. „Mind põle sul vaja peksa, sest mina su vorste sööma ei tule. Sinul on verivorstid ja neid mina ei võta suu sissegi, ajavad mu nuusutades juba öökima. Aga sina vuata, kuda sa oma tütrega toime saad, et ta änam mu poega ei magataks ega temaga litsi ei lööks.“
Andres tahtis Pearu kallale tormata, aga see oli seda juba ammugi kartnud ja jõudis õigel ajal üle leti kõrtsmiku selja taha hüpata, kuhu talle viinaklaas ühes viinaga näkku lendas.
„Tule välja!“ karjus Andres. „Tule lagedale, kui mees oled! Ma sulle näitan, kudas minu tütar sinu poega magatab, kudas ta temaga litsi lööb. Sinu, sita poeg ei jäksagi minu tütrega magada.“
„Ega ta ehk muidu küll jäksa, aga kui tütar ise kangesti tahab…“ rääkis Pearu.
Vähe puudus, et Andres oleks üle leti talle kallale karanud.
„Seda ma sulle ei kingi!“ karjus ta tulises vihas.
„Aga kui mul õigus on?“ küsis Pearu.
„Jah, kui Pearul õigus on, kas ta siis tohib leti tagant välja tulla?“ küsis kõrtsmik.
„Siis löön ma oma tütre maha või peksan ta õueväravast välja,“ vastas Andres.
„Löödki siis oma tütre maha, mitte minu,“ ütles nüüd Pearu ja puges leti tagant välja, sest Andres oli viimaseid sõnu öeldes jalapealt ümber pöördunud ja kõrtsist välja läinud.
Pikk ja vilets kodutee, mida mööda hobune vankrit logistades pikkamisi ronis, andis Andresele aega rahuneda ja asja üle järele mõelda. Vähene viinaaur oli peast nagu peoga võetud. Seal olid veel ainult Pearu ilged sõnad ning mõtted ja südames tundmused, mis nende mõjul olid tekkinud.
Andresel polnud uneski pähe tulnud, et tema tütardel või poegadel võiks tegemist olla Pearu poegade ja tütardega. Aga nüüd on see asi äkki käes, ilma et temal oleks olnud asjast vähematki aimu. See oli nii kuulmata hull, et ta Andresele pähegi ei tahtnud mahtuda, kui ta üksinda kodu poole logistas sõita. Kõrtsis viinaklaasi juures, teiste keskel, sai ta sellest veelgi kuidagi aru, aga siin väljas teel ütles mõistus üles. Lihtsalt naeruväärsena tundus, mis Pearu kõrtsis lobas.
Aga just sel silmapilgul, kui lugu kõige võimatum näis, tuli Andresele meelde, et Pearu oli rääkinud tema koja himustamisest, ning nüüd sündis Andrese peaajus väike võnks, nagu oleks hiljutine viinaaur uuesti sinna tõusnud. Mis oleks, kui Liisi siiski Joosepile läheks ja kui sünniks see, millest rääkis Pearu: kui ta saaks nõnda Oru perenaiseks? On see siis sootuks võimatu? Kas Pearu ei anna siis kohta Joosepile, kui ta võtaks endale naiseks Liisi? Annab ta ehk siis koha Karlale? Aga kui see tahaks korraga Maretit Oru perenaiseks? Kas ta siis ka Karla kohast ilma jätab? Annab ehk siis koha Juljusele? Aga Andresel on ju veel tütreid: Liine, Tiiu, Kadri. Mis siis, kui üks neist Juljusele saaks? Kui iga Pearu poja tarvis on Andresel tütar ja iga Pearu tütre tarvis poeg koduväiks, missugusele pojale või tütrele annab ta siis koha? Või jätab ta kõik oma lapsed kohast ilma, kui nad end seovad Andrese lastega? Ei, pagan võtku, nii kaugele ei lähe ta ometi mitte! Kellelegi annab ta lõpuks ometi koha, kui mitte pojale, siis tütrele.
Andrese meel läks peaaegu rõõmsaks. Taevas oleksid löönud vehklema nagu virmalised. Issand jumal, kui see oleks tema armunõu, et Andres oma laste kaudu võidaks kogu Vargamäe! Jah, siis ei tahaks ta mitte vastu seista, kui tema tütred lähevad Pearu poegadele või tema pojad võtavad Pearu tütred. Tema veri tuksuks siis Vargamäe elusoontes, tema liha kõnniks siis Vargamäe nurmedel ja niitudel. Midagi poleks ilmas ilusam kui see, seda tunneb Andres nii selgesti üksinda vankris istudes, kuna aga rattad sügavaid ja auklikke roopaid uuristavad.
Kodus ei teinud Andres asjaga uisapäisa algust, vaid talitas tasa ja targu. Tegi juttu kõigepealt Mariga. Aga see ütles alguses, et tema asjast midagi pole kuulnud. Viimaks andis ta nõnda palju järele, et arvas, tema olevat ka ikka midagi nagu tähele pannud. Kaugemale Andres ei jõudnud. Polnud parata, pidi Liisi enda käsile võtma. Mari hoiatuse tõttu oli see ette valmistatud. Aga tema arvas, et kui asi kord juba isa kõrvu on puutunud, siis on mõttetu veel salata, ning ütles sellepärast kõik.
„Ja sa arvad, et mina lasen sinu või kellegi teise oma lastest Oru Joosepile minna, kui ta kohta ei saa?“ ütles Andres lõpuks.
„Mitte, et ta ei saa, vaid ta ei taha Oru kohta,“ ütles Liisi.
„Ükskõik, kas ta ei taha või ei saa, Oru kohast on ta ikkagi ilma ja see on peaasi,“ seletas Andres.
„Aga mina ei taha Oru perenaiseks saada,“ ütles nüüd Liisi.
„Mis sa siis sellele Joosepile otsid, kui sa Oru perenaiseks ei taha saada?“ küsis isa.
„Ega siis Oru üksi koht ilmas ole,“ vastas tütar.
„Oru on Vargamäel ainuke koht peale meie,“ ütles isa, „ja kui sina ega Joosep Oru kohta ei taha, siis ei lähe sina Joosepile, seda ütlen mina. Seda ussisugu põle siis minule tarvis. Kas kuuled?“
„Just selle ussisoo pärast ei taha ma Oru perenaiseks,“ seletas Liisi.
„Orule peab uue ja parema soo viima, seda peab tegema,“ õpetas Andres.
„Joosep arvab, et terve Vargamäe on kihvtitatud, siit võib ainult ära minna.“
„Vargamäe peab ühe sugukonna käes olema, siis saab, muidu mitte,“ seletas Andres tütrele.
„Võtku ta, kes tahab, meie Joosepiga ei taha teda mitte,“ vastas Liisi kindlasti.
„Teie Joosepiga,“ kordas isa mõnitavalt. „Sa räägid, nagu oleksid sa temaga juba üks. Või on see tõsi, mis Pearu mulle kõrtsis kõigi kuuldes näkku viskas: sina magatad Joosepit?“
Liisi pööras näo kõrvale ega vastanud.
„On see tõsi?“ päris isa. „Pearu ütles veel rohkemgi! Ta ütles: minu tütar lüüa tema pojaga litsi. Nõnda ütles Pearu kõrtsis.“
„Pearu valetab!“ karjus Liisi nüüd, nagu oleks ta hoobi näkku saanud.
„Siis põle sul veel Joosepiga ühtigi olnud?“ küsis isa.
„Ei ühtigi, et mina peaks häbenema,“ vastas Liisi ja vaatas isale otsa.
„Siis on ju kõik hea,“ rääkis Andres kergendatud südamega. „Ja tänasest päevast saadik olgu ka see kõik lõpetatud, mis tänini teie vahel on olnd. Kui Joosep ei taha Oru kohta, siis ei taha ka mina teda omale väimeheks. Seda võid talle öelda.“
„Mis ma sellest talle ütlen,“ vastas Liisi. „Temal on ju valida, kas võtab minu või Oru, teist teed tal ei ole. Mina ei taha Vargamäele jääda. Saab kuhu saab, aga seia ei jää mina mitte.“
„Ah siis selleks olengi ma sind kasvatand ja oma aastad ja tervise Vargamäele matt, et sina, minu esimene laps, mulle nõnda ütleks?“ hüüdis Andres.
„Isa, ma ei ütle paha pärast, ma ütlen ainult, nagu mina tunnen. Ja Joosep tunneb niisama. See Vargamäe elu on meid nõnda ära tüüdand, et mida varem, seda parem siit kaoks. Siin on alati riid ja kohtukäimine, sellepärast.“
„On see siis minu süü? Olen mina seda riidu ja kohtukäimist taht? Olen mina see, kes õigust paenutab ja tõde varjab? Ütle, olen mina see, sa oled juba täie päevade sees inimene,“ rääkis Andres.
„Isa, mina põle ometi sinu ja Pearu vahel kohtumõistjaks.“
„Soo, või nii!“ hüüdis Andres. „Sa ei vasta! Sa pead mind süüdlaseks! Sina süüdistad mind!“
„Isa, ma ei süüdista kedagi,“ ütles Liisi.
„Mis see siis on, kui sa ei tea, kes on riiu ja kohtukäimise põhjuseks, kas mina või Pearu.“
„Kas ma võin puhtast südamest rääkida?“ küsis Liisi.
„Olen ma sind ilmaski valetada käskind ehk valetama õpetand?“ küsis Andres vastu.
„Noh, ütle siis, isa, kas sa võid omal käe südamele panna ja jumala enda ees kinnitada, et sina ühelegi riiule ja kohtukäimisele põle põhjust and?“ küsis Liisi.
„Jah, ma võin käe kas või piiblile panna ja jumala enda ees seistes öelda: mina põle kunagi Pearuga riidu norind ega temaga kohtukäimist otsind, aga ma põle ka last ennast ilma narriks ja naeruks teha, vaid olen kaitst iseenda, oma perekonna ja koja au. Ma põle last tõde varjata ja õigust kõveraks väänata, sest siis oleks ma teind pühakirja vastu. Kui sina seda ei näe, siis oled sa Pearu poolt, oled temaga ühes mestis ja seda on sulle Joosep pähe pand.“
„Joosep ei ole kunagi sind süüdistand,“ ütles Liisi. „Tema ütleb oma isa ja sinu kohta, et kumbki põle süüdi, vaid süüdi on Vargamäe.“
„Ega see Vargamäe kellegi kallale lähe,“ lausus isa.
„Ta ajab inimesed teineteise kallale, niisuke on see Vargamäe oma soode ja rabadega.“
„Niisukest kavalat juttu ajab Joosep sellepärast, et tahab Pearut puhtaks pesta, ja sina, rumal, usud ning tuled mind süüdistama, sest sina oled ühes Joosepiga Pearu poolt.“
„Isa, mina ei ole Pearu poolt,“ kinnitas Liisi.
„Mis jutt see siis on, et Vargamäe ajab inimesed riidu? Aga miks siis mujal riieldakse? Ega siis ometi kõik ilma inimesed Vargamäel ela. Ja siis veel: kui sina tõesti ei ole Pearu poolt, nagu sa ütled, siis pead sa Joosepist lahti ütlema, sest see on ju veri tema verest ja liha tema lihast.“
„Ei, isa, Joosepist ei ütle ma mitte lahti,“ ütles Liisi vaikselt ja kindlalt.
„Mis!?“ karjus Andres. „Sina julged mulle suu sisse kinnitada, et sina ei ütle temast mitte lahti?“
„Jah, isa, ei ma temast küll lahti ütle,“ kordas Liisi endiselt.
„Noh, seda tahan ma veel näha, kas sa ütled temast lahti või ei,“ rääkis isa ähvardavalt. „Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. Või sellest põle veel küll, et mul Pearu endaga tegemist, nüüd hakkavad ka omad lapsed tema eest sõdima.“
„Mina sõdin ainult iseenda ja Joosepi eest,“ ütles Liisi. „Pearu minusse ei puutu.“
„Aga kes on siis Joosep ja kes Pearu,“ küsis Andres. „Minu silmas on nad üks.“
„Minu silmas mitte,“ vastas Liisi juba vähese ärritusega. „Pearule ei läheks ma eluilmaski, aga Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on.“
„Sina ei lähe temale mitte!“ karjus Andres.
„Lähen, isa,“ vastas tütar. „Ja kui mind ka luku taha pandaks, siis lähen talle läbi lukuaugu.“
„Siis panen ma su luku taha ja topin ka lukuaugu kinni,“ käratas Andres. „Ja nüüd kasi mu silma alt, ma ei taha änam sind näha.“
Liisi hakkas nutma ja läks.
Peale seda kutsus Andres Mari tagakambri ja rääkis ka sellega selget keelt.
Pearu juttu kõrtsis kuuldes oli Andres kohe arvanud, et Mari pidi asjast juba ammugi teadma, ainult tema, Andrese eest hoiti kõik salajas. Seda ütleski Andres Marile kätte ja nõudis teateid, mis ajast see Liisi Joosepiga juba on alanud.
„See on ju ikka olnd,“ ütles Mari.
Need sõnad langesid nagu tormi murtud puu Andresele pähe.
„Mis see tähendab: ikka olnd?“ küsis ta arusaamatuses.
„Lapsest saadik, seda tähendab see,“ seletas Mari.
„Mis on lapsest saadik olnd?“ päris Andres.
„Liisi ja Joosepi sõprus ikka, mis siis muud,“ vastas Mari. „Juba siis, kui me oma tuba ehitasime, kandis Liisi ühes Maretiga Joosepile ja Karlale piiriaia äärde saepuru ja pakuotsi ning need tõid meie lastele selle eest odrakaraskit. Aga veel enne seda olid Liisi ja Maret rukkitalgute ajal sepikut võtnud ja seda Joosepile ning Karlale viind.“
„Siis põle ju ainult Liisi Joosepiga, vaid ka Maret Karlaga?“ küsis Andres peaaegu kohkunult.
„Ei, Maretit ja Karlat põle ma pärast änam märgand,“ ütles Mari.
„Muidugi, ega sa enne ole, kui Pearu mulle jälle kõrtsis ütleb, et minu tütar tema poega magatab või midagi veel hullemat teeb!“ hüüdis Andres, kuna tal endal huuled värisema lõid.
Mari silmad lasti nagu püssist vett täis ja ta küsis:
„Ütles Pearu nõnda?“
„Eks sa tulnd ise kuuland,“ vastas Andres. „Terve kõrtsi ees ütles.“
„Pearu valetab,“ ütles Mari.
„Kus ta siis valetab, kui sa ise ütled, et asi on käimas juba lapsest saadik,“ vaidles Andres vastu. „Aga miks ei öelnd sa minule, kui sa teadsid?“
„Ma ei teand ju midagi iseäralist ja ma mõtlesin, et sina niisama palju tead, ainult ei tee sellest välja, nagu sul viisiks,“ rääkis Mari.
„Sa valetad!“ käratas Andres. „Sa teadsid väga hästi, et mina kõiges kurt ja pime olin, ja sina ise aitasid mind nõnda hoida, mängisid lastega minu vastu kokku. Sa valetad praegu ja oled mulle ikka valetand. Enne ma seda ei teand, aga laste suremisest saadik läksid mu silmad lahti. Oma südames põle sa Vargamäel perenaine olndki, jäid ja oled praegugi ainult saunaeit. Ja mind põle sa kunagi oma päris meheks pidand, vaid ikka Jussi, kes riputas enda lehmalauda taha kuuseoksa. Ma võtsin küll kuuse kõige juurtega üles ja istutasin tema asemele pihlaka, mis nüüd juba suur puu, iga sügise punaseid marju teine täis, aga sina mõtled ikka veel selle kuuse peale, kus oksas Juss kõlkus. Minu ja Krõõda lapsi põle sa kunagi mikski pand, oled last nad meelega raisku minna, oled õpetand neid mulle valetama, minu seljataga kõiksugu asju sepitsema. Ka neid, mis sul minuga olnd, ei armasta sa õieti, vaid mõtled aina Jussi laste peale, kes on surnuajal. Nõnda oled sa minu kõrval eland kõik need pikad aastad kui võhivõõras. Selle elu vilja lõikame nüüd. Liisiga on asi käes ja ega ta Maretigagi tulemata jää. Et see Krõõt ka nii vara pidi surema!“
„Andres, sa teed mulle ülekohut!“ hüüdis Mari nuttes.
„Mina teen muidugi kõigile ülekohut – sinule, Liisile ja ka Pearule. Liisi ütles, et ka Pearule.“
„Sa ütled, et mina põle sinu ja Krõõda lapsi mikski pand. Kudas võid sa nõnda öelda? Kas sa tõesti ei näe, kui vähe selles tõtt on? Mis olen ma oma lastele paremat teind kui sinu ja Krõõda lastele? Kas Liisil ja Maretil põle kõik, mis neil vaja? Sinu tahtmise vastu pean hanesigi, et neile patju saada. Kas neil põle ilusad riided seljas või põle neil puhas ja valge linane pesu? Mingu nad või tänapäev mehele ja kuhugi perenaiseks. Kõik põle küll minu tehtud, neil enestel on ju õiged tööinimese käed otsas, aga kas mina põle neid nii palju aidand, kui vähegi võimalik. Silmad tulevad mõnikord vett täis, kui mõtlen, et kui omad tütred ükskord kasvavad, kas siis jäksan neile veel nõnda teha või olen siis juba vana ja hoopis hädine. Ehk ei jätkugi seniks elupäevi, kui nemad hakkavad mehele minema, nii et nende eest muretseb keegi võõras või ei muretse keegi. Sellepärast olengi nõnda sinu ja Krõõda laste eest muretsend, et ehk siis jumal laseb kedagi ka minu laste eest muretseda, kui mind ennast änam ei ole. Külg teeb vahel kanget valu ja luud-liikmed nagu läbi peksetud. Need aastad olen nüüd hõlpu saand, aga kui Liisi ja Maret ära peaks minema, siis hakkab mul raske orjus…“
Nõnda rääkisid Andres ja Mari tagakambris isekeskis. Aga kõigest rääkimisest hoolimata ei uskunud Mari ometi mitte, et see Liisi asi Andrese südamesse nii väga oleks kinni hakanud. Tema arvas, et küllap ta viimaks lepib ja Liisi laseb Joosepile minna, sest mis siis sest õige on, et Liisi Joosepile läheb. Vanemad riidlevad küll, aga eks lapsed või ikkagi rahus elada ja teineteisega leppida. Mari mõtles sellepärast nõnda, et ta ei tundnud ega mõistnudki kõiki Andrese mõtteid Vargamäe kohta.
Andrese mõtteid aimas ja hindas ehk ainult Oru Pearu õieti. Sellepärast ütles ta oma esimesele pojale, et kui tema Mäe Liisi võtab, pühkigu suu Oru kohast puhtaks, sest tema kingib Oru ennem vallasantidele, kui et laseks Andrese tütre Orule perenaiseks. Liisi enese vastu põle tal küll midagi. Liisi isegi meeldib talle, sest tal on niisama hele hääl, nagu oli Krõõdal, kuigi tal pole Krõõda silmi, mis on Maretil. Aga küsimus pole siin mitte Liisis, vaid Andrese sugukonnas, ja seda Oru Pearu ei kannata, ammugi mitte Orul.
„Orul oled ju sina ise peremees,“ ütles Joosep isale, „kuda siis mina siin saaks peremeheks hakata. Ega ma siis ometi jää siin sinu surma ootama, parem lähen mujale, eks ikka mõnda kohta kusagilt kätte saa, rendilegi ometi, kui osta ei jäksa. Onuga rääkisin, tema lubas aidata, ja ega siis sinagi, isa, mind lase päris paljalt minna.“
„Ei noh, poeg, seda küll mitte,“ vastas Pearu. „Küllap me su otsa peale aitame, kui aga ise mees oled. Aga Oru peale ära sa siis änam looda, selle saab Karla või keegi teine, kes rohkem veart on… Et see ka nüüd nii hulluste peab minema ja et sa omale kedagi teist naiseks ei leia,“ tähendas isa lõpuks. „Aeva minu keelu vastu pead tegema.“
„Las nüüd olla pealegi, isa,“ vastas Joosep. „See vist peab meiega nõnda olema, mis muud. Sina võtsid oma isa tahtmise vastu saunamehe tütre ja mina lähen Mäe Andresele väimeheks.“
„Või nüüd mina sinu naisega elan,“ lausus isa, „aga ilus põle see mitte, et sa minu vihamehe tütre…“
Aga noored ei hoolinud vanemate vihast, nagu ei hoolinud nad ka Vargamäest, kust see viha oli pärit. Nad olid valmis nii ühest kui ka teisest loobuma, et minna õnne otsima mujalt, kas või maailma otsast, nagu peaks õnn ikka olema kaugel. Siit tahtsid nad kaasa võtta ainult mõned väikesed mälestused: mõne aiaaugu, kus nad olid mänginud, mõne nisuleiva- või odrakaraski-tüki, mõne palgivirna, kus nad hea ja kurja ilmaga öösiti olid istunud, mõne kevade ja lillelise vainu, mõne kaugelt kuuldud laulu ja nõresokstega kase – seda ainult tahtsid nad mälestusena kaasa võtta ning seda varandust ei saanud neile keegi keelata, seda varandust ei tundnudki teised õieti.
„Sa ei ole oma esimese poja õiguse veart,“ ütles Pearu üks teine kord Joosepile, olles pisut purjus. „Mäe Andres on su oma läätseleemega ära meelitand. Et minu vanad silmad veel seda pidid nägema!“
Aga Joosepil tuli õigel ajal vaim peale ja ta vastas isale:
„Isa, kirjutud on, et sellepärast jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab oma naise poole.“
Need sõnad tegid Pearu purjus meeled haigeks ja ta ütles härdalt:
„Ning needsinatsed teised sõnad: ja nemad peavad üks liha olema.“
„Näed nüüd, isa, nõnda ütleb pühakiri,“ kinnitas Joosep.
Sest saadik ei saanud Pearu enam pojaga õieti kuri olla tema naisevõtmise pärast, kuigi see temale ei meeldinud. Ta kas vaikis, või kui hakkaski purjus peaga sellest rääkima, siis tuli talle ikka meelde, kuidas Joosep teda pühakirjaga oli noominud, ja ta meel sai härdaks. Võõrastele sellest jutustades võis ta lausa nutma hakata, öeldes:
„Et minu vanad kõrvad veel seda pidid kuulma, et minu oma laps mind pühakirjaga noomib!“
Andrese südant polnud nii kerge nõrgutada, sest tema polnud kunagi purjus ja igale piiblisalmile oskas ta peagi teise vastuseks leida, mis esimese ümber lükkas. Sellepärast oli pühakiri temale peaaegu mõtteta kiri, õigem – eluliselt väärtuseta kiri, sest vasturääkivaid salme kõrvu seades jäi temale järele ainult väitmiseoskus ja hingeline tühjus. Viimastel aastatel kõik vabad tunnid südamerahustuseks piibli taga istudes luges Andres ta sõna otsekoheses mõttes tühjaks, sest ikka enam ja enam muutus see raamat talle mitte hingekosutuseks, vaid omakasuliseks õiguseraamatuks. Aga mis aitas talle õigus, mille ta piiblist endale välja luges, kui polnud võimalik seda õigust maksma panna? Mis aitas jumalasõna, kui jumal ise oma sõnu Andrese arvates Vargamäel ei pidanud? Isegi oma lastega ei saanud ta nõnda talitada, nagu seisis pühakirjas selgesti lugeda. See tõetundmine röövis Andreselt ikka enam ja enam rahu. Öösel norskas ta küll valjemini kui kunagi varem, aga sestsamast sonis ta niisama valjusti ja ärkas siis äkki, nagu polekski ta tõsiselt maganud, vaid magamist ainult mänginud.
Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema jalajälgi ja tema südame salajasemaid liigutusi. Ikka ja jälle võttis ta tema uuesti käsile, katsudes tema meelt muuta. Aga tüdruk oli ja jäi kui raud. Nuttis ja käis päevad otsa punaste silmadega ringi, kuid järele ei andnud.
„Kas sa siis mitte teisiti ei või, kui isa seda nii väga tahab?“ küsis temalt kord Mari pisarsilmil. „Kui sa ometi Joosepi jätaksid, siis saaks mina süüst lahti, et olen su halvale teele last minna. Isa viskab seda mulle ühtepuhku ette.“
„Ei, sina, ema, põle mind kuhugi halvale ajand,“ vastas Liisi. „Aga Joosepit ma siiski ei jäta, tehku isa, mis tahab.“
„Aga kuda sa siis temale lähed, kui isa nii tulist rauda vastu seisab?“ küsis Mari.
„Küll ta hakkab mind ise varsti ajama, oota aga, ema,“ vastas Liisi.
„Ää hullu juttu aa,“ ütles ema. „Miks ta siis sind ise ajama hakkab?“
„Küll sa näed,“ kinnitas tüdruk.
„Liisi, kuule, mis sa mõtled teha?“
„Ema, ära küsi, muidu oled jälle sina süüdi.“
„Armas laps, kallis laps!“ palus Mari härdalt. „Tee nüüd, mis sa teed, aga ää sa seda hullu tükki tee, et sa Joosepiga enneaegu lapse saad. Sinu ema Krõõda nimel palun ma sind, tema tahtis nii väga, et mina sul teiseks emaks oleks.“
„Aga kui isa mind muidu Joosepile ei lase,“ vastas Liisi avalikult.
„Nojah, ma arvasin kohe, et sa seda mõtled,“ nuttis Mari. „Issand jumal, kui kanged te mõlemad olete, niihästi sina kui isa! Ja teised niisama, nagu teeks Vargamäe kõik nii kangeks. Küll mina siin veel päivi saan näha! Mine lõpuks sama kangeks kui kõik teised, tee süda kõvaks, siis võid elada, muidu ei või, tapab ära. Vanadus tuleb enneaegu. Kui sinu ema suri, siis ma ei mõist veel, miks ta küll nii vara pidi surema. Aga temal põlnd seda kangust, mis Vargamäel peab olema, kui siin elada tahad. Tema ei pand oma südant ilmaski kõvaks ja nõnda siis pidi ta noorelt surema.“
Aga nähtavasti ei saanud Andreski alati oma südant kõvaks panna, et oleks kergem elada. Ka tema vananes viimasel ajal mitte aastatega, vaid päevadega, kuigi polnud seda mõjutamas ei rasked haigused ega muud erilised põhjused. Mees hakkas nagu kõdunema, seest ja väljast korraga. Kui ta mõnikord endassesüvenenult oma piipu tossutas, lausus ta mõtlikult oma elu kohta:
„Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.“
Viimase Pearuga kõrtsis kokkupuutumise tagajärjeks oli peale muu jällegi kohtukäimine: Pearu süüdistas Andrest, et see visanud talle raske viinaklaasiga näkku, nii et sinine muhk üles ajanud, mida kohtumehedki oma silmaga võisid näha. Selle teo eest mõisteti Andres trahvi maksma. Tema oleks võinud omakorda Pearu „sisse kaevata“, et see tema tütart kõigi kuuldes oli litsiks sõimanud, aga see oli nii hull ja nigerik asi, et Andres seda ei tihanud. Polnud ju kindlasti teada, missugused „ässad“ Pearu kohtu ees välja mängiks ja kui hulluks ta kogu loo võib ajada. Nõnda siis jättis Andres asja sinnapaika.
Raske südamega tuli Andres kohtust koju ja heitis varakult magama. Surmani haavunud ja tulises vihas Pearu vastu trahvimaksmise pärast, virgus ta südaööl, pani lambi põlema, võttis kapist piibli ja hakkas oma jumalaga kõnelema Hiiobi suu läbi. Aga täna tundis ta end nii viletsana ja haletsemisväärsena Issanda ees, et ta meel ühes Hiiobiga härdaks läks ja ta nutma puhkes, nagu polnud seda sündinud mitmel-setmel aastal.
Mari, kelle uni oli viimaste sündmuste tõttu nagu linnul oksal, kuulis asemelt oma mehe kõnelust jumalaga. Ka tema meel läks härdaks ja ta nuttis sängis teki all. Aga viimaks ei suutnud ta enam vastu panna, tõusis asemelt, nagu ta oli, ja jäi sängisamba najale seisma, jäme linane särk seljas, lühike triibuline seelik selle peal. Ei ta julgenud mehe juurde astuda, seisis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal ja aitas temal laua äärde, püha piibli juurde nutta.
Mari mõtles, et ehk nõrkub Andrese süda ja ehk räägib ta temaga, Mariga, mõnegi sõna nõnda, nagu rääkis ta nende abielu algul. Lõpuks, Mari poleks tahtnudki rääkimist, ta oleks rahuldunud sellegagi, kui Andres korrakski oleks lahkelt tõstnud oma silmad tema poole ja vaadanud tema nutmist – sellest oleks tõepoolest küllalt olnud. Juba ainult selle eest oleks Mari Andresele öelnud, mis mõtted on Liisil Joosepi ja endaga.
Aga kõik läks teisiti, kui Mari oli lootnud. Tema nutuabi sängisamba najal oli asjatu. Sest kui Andres teda nägi, sai ta endast kohe võitu, kuivatas silmad, pani piibli kinni ja ütles:
„Mis sinul viga? Mis sina tahad? Kas ka südaööl ei tohi üksi olla?“
Mari ei vastanud, nuttis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal. Liisi suure saladuse oli ta hoopis unustanud. Veel siis, kui Andres juba tule kustutas ja sängi puges, ei liikunud Mari paigast. Ta ärkas alles, kui Andres talle ütles:
„No mis sa vahid seal, kui sa magama ei saa.“
Alles nüüd kobis Mari mehe kõrvale sängi, kus ta enam hommikuni silma kinni ei saanud.

✻
Pinevad ja piinlikud päevad kestsid Vargamäel peaaegu kogu suve, sest Liisi ja Joosepi loo vari langes kõigi peale. Kõndis imelik aimdus inimeste südames, et rõõm oli lahkunud mitte ainult isadest ja emadest, vaid ka vanematest lastest. Rõõm oli läinud nooremate laste südamesse, et hõisata, naerda ja lõõritada seal. Aga ta tegi seda „suurte ja vanade“ salaja, sest need ei armastanud enam rõõmu.
Ei olnud enam Liisil ja Maretil lusti külla tantsima ja ringmängutama minna, sest kõik kohad olid hullu kõla täis. Nagu oleks keegi seisnud Vargamäe kõrgemal tipul vanade pedakate all ja kõvasti-kõvasti pasunat puhunud – nõnda kostis see, mis Vargamäel sündis, teistele soosaartele ja välimaa nurkadelegi. Liikus jällegi käest kätte ja suust suhu mingisugune inetu ja ropp laul poiste keskel. Aga seda laulu lugesid ka tüdrukud hea meelega (häbi pärast muidugi salaja), sest polnud tõsisemat ja otsekohesemat rõõmu, kui et ometi kord oma silmaga näha, kuidas Vargamäe tüdrukutele lausa puhast tõtt öeldakse. Tänini olid poisid ikka Vargamäe tüdrukute sabas olnud, sest neil olid laulmiseks heledad hääled ning rääkimiseks ja naermiseks suud parajal kohal, aga mingu nüüd veel. Nüüd teavad kõik, mis loomad seal Vargamäel elavad. Nõnda siis tekkis Vargamäe murest ja pisaraist ümberkaudseil väljamägedel nii mõnigi rõõmulill. See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil.
Ainuke, kes millestki ei hoolinud, oli Vargamäe noor Andres, sest see hakkas juba sedavõrd tugevaks saama, et ta hoolimatult võis igaühele vastu lõugu anda, kes tema nina alla tuli lorisema või oma roppu laulu jorisema. Tema’p seegi oli, kes Vargamäe Eespere heinamail, olgu metsas või jõe ääres, vahetevahel hõiskas ja huikas, muidu oleks siin aina vaikus valitsenud. Sest kui Liisi ja Maret teiste suvede eeskujul mõnikord oma lauluhäält tõstsidki, siis ometi nii tasa ja kurvalt, et see kuigi kaugele ei kostnud. Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust, heledus häälest ja ükski ei võinud kindlasti öelda, kas endine heledus veel kunagi Vargamäel kõlab või mitte. Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud, Oru Pearugi oli seda kuulnud, kui ta esimest korda piiriaeda lõhkus, et teisepere sigu oma rukkisse lasta, aga kus oli nüüd Krõõt oma häälega?
Eriti vaikseks muutus Mäel heinaaja lõpu poole, nagu kardetaks mingisugust rasket kõue või nagu varjataks mingit suurt saladust. Liisi ja Maret rääkisid ainult kahekesi veel, teiste juuresolekul muutusid nad nagu tummaks ja kurdiks. Aga rukkilõikuse päevil muutus äkki kõik elavaks ja kisa ning kära oli kogu Vargamäe täis. Ka saunarahvas sai sellest oma osa. Algas kõik sellest, et vana Andres Marilt tasakesi küsis:
„Kas sa oled meie Liisit tähele pand? Mis temaga õige on?“
„Olen ikka vaadand ja aru pidand, aga…“ vastas Mari.
„Noh?“ küsis Andres.
„Aga temalt endalt põle ikka veel julend küsida,“ ütles Mari.
„Mis seal veel küsida,“ sähvas Andres. „Ta ei saa ju änam õieti küürutadagi.“
Mari vaikis ja värises.
„Kutsu ta väljalt koju,“ ütles Andres.
„Andres, ära tormiks saa,“ palus Mari. „Mõtle, et ta on niisuke, mõtle, et võib jumal teab mis juhtuda.“
„Mis siis veel võib juhtuda?“ küsis Andres vastu. „Kõik läheb kuradile ja kõik käigu ka kuradile!“
„Kulla Andres,“ rääkis Mari pisarsilmil, „ma ei julge Liisit koju kutsudagi, kui sa nõnda räägid.“
„Siis lähen kutsun ta ise, ükskõik!“ karjus Andres.
„Mõtle ometi, vanamees, et meil omal needsamad päevad käes olid, kui meie kahekesi õpetaja ette läksime,“ rääkis Mari, hoides välisukse lingist kinni.
„Mis päevad?“ küsis Andres.
„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,“ ütles Mari.
„Kas siis meie elasime oma vanemate hoole all?“ küsis Andres. „Meie olime ju täiskasvanud inimesed, muretsesime eneste eest ise. Ja mis oli õpetajal sellega tegemist?“
„Las Liisi läheb ka ja hakkab iseseisvalt elama, heidame tema peale armu, nagu heitis sel korral õpetaja meie peale,“ rääkis Mari paluvalt, seistes ikka veel ukse juures, sest ta lootis, et ehk pääseb tütre kutsumisest.
„Kas tema minu peale armu on heit?“ küsis Andres.
„Eks siis tema heida jälle oma laste peale armu,“ vastas Mari.
„Lapsed!“ hüüdis Andres. „Ussisugu tuleb sealt, mitte lapsed! Mine juba kord, ää seisa seal ukse najal.“
„Issand jumal, halasta meie peale!“ palus Mari härdalt, kui ta läks Liisit kutsuma, astudes ikka nagu sammu edasi, kaks tagasi. Ta ei hüüdnud kaugelt, vaid läks peaaegu rukkilõikajate juurde, et nõnda tagasi tulles rohkem aega oleks Liisiga rääkida.
Põllul oli nüüd kõigil selge, et kodus on midagi lahti. Juba esiteks pandi imeks, et miks küll isa äkki heast-paremast koju läheb ja sinna nii kauaks jääb kõige ilusama lõikuseilmaga, kuna aga rukis on pudisevalt küps. Enne lahkumist vaatas Liisi Maretile tähendusrikkalt silma ja läks siis ühes emaga.
„Kui ometi sinugi meel nõrkuks,“ ütles Mari Liisile. „Mõtle ometi oma lapse peale.“
„Ema, ma mõtlen ju, ma olen kõik need päevad ja tunnid aina mõelnd, ma ei saa änam ööselgi nahka silma peale,“ rääkis Liisi.
„Noh, siis palu isa, palu teda ilusti, tunnista ennast süüdi, see aitab ehk natukenegi,“ õpetas võõrasema. „Ta on ju su oma isa, teda sa ometi võid paluda, ega see võõraga ole.“
„Ma ei saa teda paluda, kui ta minuga nõnda räägib, nagu oleks mina ja kõik teised süüdi, ainult temal on õigus. Löögu mind või maha, aga mina ei palu,“ rääkis Liisi. „Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa ja hea sõna, nii et ma tunneks, et tema mind oma lapseks peab, siis teeks ma ehk kõik, mis ta tahab. Ma olen mitu korda mõelnd, et ei tea, mis siis oleks olnd, kui isa alguses kohe ilusti minu juurde oleks astund ja minuga heaste rääkind. Ma oleks ehk Joosepistki lahti saand, kui isa mind oleks palund. Aga tema ainult kärgib ja kässib ning ikka kurjaga. Nõnda aga saan ka mina kurjaks.“
„Sa oled ju noorem, sina pead enne järele andma,“ ütles Mari.
Aga Liisi ei võinud sinna midagi parata, et tema oli oma isast noorem, järele anda ei tahtnud ta sellepärast veel mitte.
„Olete isaga nagu kaks tilka vett ühe ämbri uurdes,“ lausus Mari natukese aja pärast. „Ainult hääles oleks sul nagu pisut Krõõta.“
„Kõik ütlevad, et mul on ema hääl,“ ütles Liisi.
Aga inimesed poleks seda kunagi öelnud, kui nad oleksid kuulnud, missugusel häälel räägib Liisi viimasel ajal isaga. Selles hääles polnud nagu õndsa Krõõda hääle nehkugi ja nõnda pidi tahes või tahtmata arvama, et Liisil on kaks häält – isa ja ema hääl, mida ta kordamööda tarvitab.
Kärsitult ootas Andres kodus. Peaaegu tahtis ta juba vaatama minna, kuhu nad nii kauaks jäävad. Niipea kui naised uksest sisse astusid, küsis Andres kohe nõudvalt:
„Liisi, mis see peab tähendama? Mis sinuga on?“
„Eks te näe isegi, mis minuga on,“ vastas Liisi, nagu poleks tal häbi natukestki.
„Kust sa selle oled saand?“ küsis isa.
„Joosepilt ikka, kellelt muult!“ vastas Liisi. „Ega ma teda külast põle käind otsimas.“
„Liisi!“ palus Mari härdalt.
Aga juba tormas Andres rusikas käsil tütre kallale, tarvitades seejuures tema kohta kõige ropemat sõimusõna. Vististi oleks ta oma lapse vaeseomaks löönud – nii põhjani oli ta haavunud oma isalikus tundmuses ja nii väga tundis ta oma võimetust tütre vastu –, kui mitte Mari õigel ajal vahele poleks karanud, käed üles tõstnud ja meeletult karjunud:
„Löö mind maha, aga ära tapa iseoma ja teise mehe last!“
Mari hääles, silmis, näoilmes ja kogu seisangus pidi küll väljenduma kohutav meeleheide, sest muidu poleks Andres tõstetud rusikaga tema ette seisma jäänud. Liisi keha oli vallanud mingisugune tuimendav ning oimendav kramp ja temale näis üsna ükskõik olevat, kas silita teda õrnalt käega või vala talle puuga pähe, ikka seisab ta nagu post. Aga kui ta nägi, et Mari oma meeletusega Andresest võitu on saanud, siis lõi ta keha äkki lõdvaks ja ta langes sängiservale, surus käed silmade ette ja hakkas nuuksuma – niisama kramplikult, nagu ta esiteks seisiski.
„Välja mu majast,“ karjus Andres, „muidu näitan ise, kus meister augu teind! Kel pole häbi jumala ega inimeste ees, see ei kõlba minu silma alla!“
„Andres, pai Andres!“ palus Mari, kuna Liisi ainult nuuksus. Vaevalt taipaski ta, millest isa rääkis.
„Kui ma lõunaks koju tulen, siis olgu maja tühi, muidu…“ ütles Andres ja läks mürinal uksest välja.
Liisi ja Mari jäid kahekesi. Ka Mari hakkas nüüd vaikselt ja härdalt nutma, istudes tütre kõrvale sängiservale. Nõnda kestis see tükk aega. Kui Liisil viimaks nutt hakkas mööduma, küsis Mari abitult:
„Mis siis nüüd saab?“
„Mis ikka,“ vastas Liisi alistunult. „Peab kuhugi minema, ega seia jääda änam või.“
„Aga kuhu sa siis lähed, armas laps? Kuhu?“
„Oleme seda Maretiga arutand, sest me kartsime, et see nõnda lõppeda võib, nagu ta nüüd lõppes,“ rääkis Liisi, „aga me ei mõist midagi välja mõelda. Sest ega Orule ikkagi või minna.“
„Orule küll mitte, jumal hoidku selle eest,“ ütles Mari. „Mõni teab, mis siis Pearu teeb, ja kes selle pere-eidegi hinge näeb.“
„Kui läheks esteks Aasemele või Hundipalule,“ arvas Liisi.
„Kuule, mine õige parem sauna,“ ütles Mari. „Ega isa sind sealt ikka tule välja ajama ja pärast ehk annab ta süda järele, võid ehk koju tagasi tulla. Nõnda ei tõmba asja kohe ilma kella otsa.“
Liisi imestas, kuidas küll ei tema ega Maret sellele lihtsale mõttele polnud tulnud. Muidugi nõnda oli kõige õigem ja parem. Esiteks sauna ja küllap seal siis näeb, mis edasi saab.
Lõunal väljalt koju tulles ja Liisit mitte kuskil enam nähes ei lausunud vana Andres sõnagi, nagu poleks tal Krõõdast muid tütreid olemaski kui aga Maret üksi. Alles mõne päeva pärast tegi ta Mariga asjast juttu, tahtes kuulda saada, kuhu Liisi on läinud.
„Kus ta siis ikka pidi minema,“ ütles Mari nagu vabandavalt. „Mis sa sest na väga pärid.“
„Orule?“ küsis Andres tigedalt.
„Mis ta siis praegu Orule,“ vastas Mari. „Eks ta ikka sauna läind, kuhu siis mujale. Mina ajasin ta sinna, mõtlesin, et eks sa seal ikka lased tal olla.“
Selle peale ei vastanud Andres midagi, ja nõnda see jäigi.
Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.
Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.
Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.
See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.
Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.
Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.
Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:
«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»
Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.
Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:
«Villu, ega sina ometi lakas ole?»
«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.
Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.
«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.
«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.
«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.
«Mis isa ütles?»
«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»
«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»
«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»
«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»
«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»
Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.
«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.
«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»
«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.
«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»
«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.
«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»
«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»
«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»
Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:
«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»
Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.
«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.
Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.
«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.
«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»
«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.
«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»
«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.
«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.
«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»
«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»
«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»
«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.
«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»
«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.
«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.
«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»
«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.
Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.
«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.
«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.
«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.
Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.
«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.
Kõrboja Rein istus jaanilaupäeva õhtupoolikul oma ukse lävel ja ootas tütart – oma ainukest last, kes täna pidi linnast koju tulema ning seekord juba jäädavalt.
Anna oli suurel ristipäeval Kõrbojal käinud ja oli nelipühiks teist korda tulnud ning siis oli isa talle öelnud, et tulgu ta linnast ära maale, et tulgu ära teisi orjamast ja hakaku ometi omaette elama, sest ega ta ikkagi alatiseks taha teiste meelevalda, võõraste toanurka jääda. Tema, Rein, olevat juba vana ja temale oleks abi, või mis peaasi – perenaist vaja, sest Anna õndsa ema surmast saadik pole Kõrbojal enam kedagi, kes majapidamise järele valvaks.
«Aga Madli?» oli Anna siis vastuseks küsinud ja seega oma tädi, isa vanemat õde tähendanud, kes juba mõni aasta Kõrbojal perenaise kohuseid oli täitnud.
«Madli on ju pime ja töntsi kõrvaga, mis perenaine tema on,» vastas isa seekord tütrele ja lisas juurde: «Kõrbojale on noort inimest vaja, kes kõik näeks ja kuuleks ning kelle jalg ulatuks igale poole.»
Anna oli selle peale pisut vaikinud ja isalt siis mõtlemisaega nõudnud, ning kui isa talle seda andis, siis ei teinud ta asjast enam juttu, ei sel ega järgmisil päevil, nii et ta sõna lausumata Kõrbojalt linna tagasi sõitis. Niisugune teguviis laskis vanameest end haavatuna tunda. Muidugi oleks võinud ta ise asjast uuesti juttu teha, aga ta hoidus meelega tagasi, sest tema oli ju oma sammu astunud, nüüd ootas ta tütrelt vastusammu. Ja kui ta asjata ootas, siis arvas ta omale ja ka Kõrbojale õnnetuseks, et tema ainuke laps ja Kõrboja pärija on tütar, mitte poeg, sest viimane poleks esitatud pakkumisele kunagi vaikimisega vastanud. Rein ootas, ehk saadab Anna linnast kirja, milles oleks vastus, aga ei – ka kirja ei tulnud ning nõutult rääkis ta asjast Madlile.
«Mis muud kui kirjuta koht tütre nimele, küllap ta siis vastab… siis ta tuleb,» lausus Madli ja välgutas oma pimedaid, imelikult suuri valkjaid silmi.
«Arvad sa?» küsis Rein umbusklikult, sest tema ise polnud kordagi selle mõtte peale tulnud.
«Mis siis veel!» vastas Madli.
«Muidu mitte?»
«Eks katsu.»
Rein vaikis.
«Või nii,» arutas ta endamisi. «Tähendab – tahab juba nüüd talu oma kätte, tahab minu vabadikuks teha, tahab, et minul enam Kõrbojal midagi ütlemist põleks.»
«Mis ta siis muidu peakski siia tulema,» heietas Madli. «Põle ta tänini talutüdrukuks olnd, ega ta nüüdki selleks hakka, saab kergemaltki leiba, tal ju keeled suus.»
«Tüdrukuks,» kordas Rein õele vastuseks. «Perenaiseks, mitte tüdrukuks.»
«Aga küllap Anna vist ikka arvab, et kui ta juba kord soo-soo, jaa-jaa Kõrbojale tuleb, siis temast varsti siin päris teenijatüdruk saab. Usu, vend, Kõrboja teeb iga tüdruku orja- või karjatüdrukuks. Nõnda suri tema õnnis emagi siin, seda teab Anna ja sedap ta kardabki.»
Õde ootas, et vend midagi vastaks, ja kui see vaikis, küsis ta:
«Mis oleks, kui Anna tahaks mehele minna?»
«Mingu,» vastas Rein mõtlemata.
«Aga kes teda võtab, kui tal kohta põle? Põle tänini võetud, põle linnaski võetud, maal ammugi mitte. Maal tahavad kõik kohta, kohaga tükis, siis ehk küll, sest Anna põle enam tita.»
«Peale minu surma jääb ju kõik Annale, muud pärijat põle ju mul,» seletas Rein.
«Aga väimees, see Kõrboja tulevane peremees, tahaks ehk teada, millal sa sured, lased sa kaua oodata. Sinu päevades võetakse mõnikord veel teine nainegi. Või kas sa tõesti Kõrboja igale väimehele tahaksid anda?»
«Ju mu tütar ometi niisukese mehe väärt on, kes Kõrbojale peremeheks kõlbab.»
«Küllap su tütar juba väärt on,» vastas Madli, «liiatigi kui tal kaasavaraks Kõrboja, aga kes teab, kelle ta valib, kui ta valima peaks. Valib korraga mõne Katku Villu, tahad sa niisukest omale väimeheks või Kõrbojale peremeheks?»
«Kõrbojale peremeheks – selleks ehk kõlbaks ta, minule väimeheks mitte,» vastas Rein.
«Näed sa, va vennas, kui koduväi majasse tahab tulla, siis on endisel peremehel aeg surra.»
«Mis sa hullu juttu ajad,» vastas Rein, kes alles nüüd tõelikult näis õe sõnade mõtet taipavat. «Miks siis minu tütar just mõne Katku Villu peaks valima? Kas siis peale joodikute, salaküttide ja vangide enam kedagi ei ole, kes tahaks Kõrbojale peremeheks saada? Või tead sa midagi?»
«Mitte midagi ei tea ma,» vastas Madli, «räägin niisama, räägin, et kes neid uuema aja inimesi teab või tunneb ja Anna on niisuke inimene. Tema põle sinusse ega minusse, tema põle üleüldse meisse, Kiviristesse, tema on sinule ja minule võeras. Kont on meie oma, aga veri on teine, üsna teine. Tema ei armasta rääkida, aga meie armastame, tema elab ja vaikib nagu ta õnnis emagi. Keegi ei tea õieti, mis ta mõtleb või mis talle haiget teeb, sureb äragi, ilma et keegi õieti teaks, miks ta sureb. Tead sa, miks sinu eit suri? Ei tea. Mina ka ei tea, keegi elavatest ei tea. Niisama on lugu ka Annaga: teda peab aimama, teda peab mõistma, muidu põle temaga miskit hakkamist. Tahad sa, et ta siia tuleks, siis kirjuta talle või mine ise linna ja räägi temaga suusõnal. Anna Kõrboja tema kätte, küllap ta siis tuleb, tuleb kindlasti.»
Nõnda olid õde-venda kahekesi arutanud ja selle peale käis vana Kõrboja peremees üksi mööda põllupeenraid ja aiaääri, metsateid ja niitusid ning mõtles, mis teha või kuis olla. Veel pole ta tublisti kuuekümnenegi, peab ta siis tõesti juba käed tasku panema ja ainult pealtvaatajaks jääma, kuna teised tema asemel talitama hakkavad?
Küll pole ta kogu eluaeg suuremat rähklemist armastanud, aga ometi ei saanud ta Kõrbojal peremeheks olles muidu, kui pidi üht või teist asja liigutama, üht või teist mõtet mõtlema. Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja, sundisid Kõrboja sulased ja teenijad, sest nad tulid ja nõudsid, tulid ja küsisid, ning peremees pidi teadma, mis vastata, peremehel pidi olema, mis anda.
Oo, see Kõrboja oli suur sundija, suur kubjas, kes käib ja käib, tugev kepp käes. Ei tema annud kellelegi armu ega aega, peremehele endalegi mitte, ja ei ta anna seda tulevikuski, kindlasti ei anna. Tema väsitab kõik, tema piitsutab kõik surma, piitsutas juba vend Oskari, piitsutas hiljem eidegi, selle Kõrboja raudnaela.
Rein käis ja mõtles, istus ja mõtles, et mis oleks, kui ta tõepoolest koha kõigega tütrele annaks ja ise «aplaagri» läheks. Kui ta ometi teaks, kes saab Kõrboja tulevaseks peremeheks, Kõrboja koduväiks, võib-olla oleks tal siis palju kergem otsustada! Võib-olla ei mõtleks ta siis enam millegile muule, ei kõhkleks silmapilgukski, võtaks koha paberid, sõidaks linna ja ütleks tütrele, et kui tahad, lähme nüüd notaariuse juurde, sest minul on Kõrboja peremehe ametist himu otsas ja mina tahaksin ta kõigega tükis sinu kätte anda.
Aga seep see ongi, et koduväi on teadmata. Kõrboja tulevane peremees tundmata. Ja tütrega on lugu nii, et tema meel pöördub ikka mehe järele. Pojadki tantsivad sagedasti naise pilli, aga see puutub enamasti koha sisemist majapidamist, mitte välimist, sest naist ei huvita, kas sa põllupeenra või kraavi nõnda või pisut teisiti ajad, kas sa ühe või teise metsatuka või puu maha võtad. Kuid see nõnda-öelda välispoliitika on Reinu arvates peaasi, Kõrbojale on see peaasi ning sellepärast kahetseb ta, et eit andis talle ainult ühe tütre ja ei ainustki poega.
Kõrboja peremees käis mitu-setu päeva mõttes ja nüüd vast mõistis ta, kui hirmus õigus oli neil, kes ütlesid – tütred pesevad halliks. Muidugi, Reinu polnud tema tütar kunagi pesnud, sest millal pidi ta seda tegema, kui ta lapsest saadik linnas koolis käis ja pärast seda mõni teab missuguseid suuri saksu teenis. Aga hallid juuksed tõi ta oma isale siiski.
Vististi oleks võinud kõik teisiti minna, kui Rein oleks eluotsani kooliõpetajaks jäänud ja kui vend Oskar poleks Kõrboja ostnud, kuhu ta Reinu peremeheks kutsus, kuna ta ise esiotsa tahtis Venemaa põhja jääda, et seal kellegi vürsti mõisaid valitsedes neid tuhandeid teenida, mida Kõrboja oma liivaste põldude ja soode ning rabadega pidi neelama. Kindel, õpetajana poleks Rein kunagi suutnud oma tütrele niisugust haridust anda kui Kõrboja peremehena, oma venna ainukese pärijana.
Aga mõtles Rein niipalju kui mõtles, ühest mõttest ei saanud ta ometi lahti: Kõrboja vajab uusi inimesi, tema, nagu ta praegu on, ilma naise ja lasteta, ei kõlba enam peremeheks, sest tema käes rohtuvad põllud ja rägastuvad heinamaad. Tema ehk pole kunagi päris hästi Kõrboja peremeheks kõlvanud, nõnda arvab Rein praegu, kus ta ei sõelu mitte ainult tuleviku küsimusi, vaid ka kogu oma minevikku.
Liig palju on ta kavatsenud, liig suuri asju on ta kavatsenud ja on tegemata jätnud sagedasti kõige tarvilikumagi. Tema on Kõrbojast unistanud kui mõnesugusest ime- või muinasmaast, kus on piiramatud võimalused, ja on unistades unustanud tema kivid ja rabad, mis ootavad tänapäevani lõhkujaid ja kraavitajaid. Temale on ikka lähedam ja omasem olnud mitte reaalne, vaid ettekujutatud Kõrboja, mida ta tundma on õppinud mitte oma silmaga, vaid mingisugustest isamaaliste laulikute sepitsetud salmidest. Tema isegi on millalgi tagunud niisuguseid salme ja on neid saatnud lehetoimetustesse, viimne kord Kõrbojalt, sellelt igasuguste võimaluste muinasmaalt, kus on nii ilus ja armas.
Kui Rein lõpuks otsusele jõudis kohta ilma mingisuguste tingimusteta tütrele anda, kui ta jättis täiesti tema mureks, kes kord Kõrbojale peremeheks saab, siis sündis see küll sellepärast, et võõrad võivad talitada ainult reaalsel Kõrbojal, mitte aga Reinule omasemal ja armsamal ettekujutatul. See jääb endiselt tema pärisosaks, mille ta oma vennalt saanud. Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja, kus on sulastel oma tuba ja tüdrukutel oma ning kõigile ühine suur töötuba. Seal on kivist karjalaudad ja mõnusad kuurid igasugustele riistadele ning tarbeasjadele. Seal on jõele ehitatud ilus ja kõrge sild ning silla juures veski oma tammiga, kus jahvatatakse vilja ja saetakse laudu, kedratakse villu ja tambitakse kangaid. Seal lõigatakse käsitsi või ka masinaga turbaid, mida saadetakse laiali kodu- ja kas või väljamaalegi. Seal on sügaval metsas suitsemas tõrva- ja tökatiahjud, nii et nende magusat lõhna võib tunda mitme versta peale, kui on selleks terav nina.
Ühesõnaga – seal kihab töö ja tegevus, millest reaalsel Kõrbojal pole vähematki aimu, sest siin on küll elumaja ehitatud, aga laudadega on ta löömata jäetud, nii et vihmavesi palgipragudesse on nõrgunud ja seal mädaniku sünnitanud. Siin on küll hulk kive välja veetud, osalt jõe kaldale, kuhu võiks ehitada veskitammi, osalt paigale, kus võiksid seista karjalaudad, aga ei ühest ega teisest pole vähematki märki. Kivide ümber ja nende vahel lokkab lopsakas umbrohi ning nende peale ronivad sisalikud päikesepaistele sooja, kust neid mõnikord tabab läheduses mängiva lapse pruuniks põlenud käsi.
Paar aastat tagasi seisid siin palgidki virnas mädanenud ja tuule lõhutud õlgkatuse all, kuid nüüd neid enam ei ole: pihastunult, nagu nad leiti, saeti nad tulepuuks ja aeti pliidi alla või ahju. Suuresti alatud viljapuuaiast on järele jäänud ainult kurvad riismed, sest marjapõõsad on rägastunud ja põevad hallitust ning õunapuud on kas jäneste kooritud või inimeste rikutud. Rammutamata ja harimata, nagu nad seisavad, kannavad nad kehva vilja ja seegi on rohkem usside kui inimeste süüa. Hooned on ripakil, hooned on peale elumaja needsamad, mis olid Kõrboja ostmiselgi, aastate jooksul ainult vananenud ja veel viletsamaks muutunud.
Seda reaalset Kõrboja Rein ei armasta; vaevalt armastab teda keegi; vähemalt ei tea Rein inimest, kes teda armastaks. Surnutest armastas teda vist ainult Oskar, sest siin arvas ta õige paiga leidnud olevat, kus ta oma tahtmise järele võis «mässata», nagu ta ise tähendas, aga ka tema ei armastanud teda üle kõige, sest miks muidu lõpetas ta ise oma elu, kui naine tema juurest plehku pistis.
Aga Rein armastab oma ettekujutatud Kõrboja rohkem kui kõike muud. Tema usub, et kui tema oleks Oskari aastates ja kui temal oleks noor naine, kes jätaks tema maha, siis ei mõtleks ta kordagi eluvõtmise peale, vaid ripuks seda suurema õhinaga oma Kõrboja küljes.
Oskar ei osanud Kõrboja ette kujutada ilma noore naiseta, kelle pärast ta ehk selle koha ostiski, aga Rein oskab küll, täna tunneb Rein, et ta oskab. Kui eit suri, siis oli Kõrboja esiteks üsna tühi ja õudne, iseäranis see reaalne Kõrboja, mida surija ikka vanaks loguks armastas nimetada, aga Rein läks siis kõigest sellest eemale, mis seda vana logu meelde tuletas, Rein läks metsa, kus polnud ripakil hooneid ega lagunenud põlluaedu, ja seal leidis ta, et Kõrboja polnudki nii hirmus õudne ja tühi, eide surma peale vaatamata.
Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad, aga tema ei näinud neid roopaid, vaid nägi kumeraks sillutatud, puude vahel valendavat teed, kus vanker aina kõriseb, nagu jookseks ta munakoorel.
Ilus ja sile pole Reinu Kõrbojal mitte ainult see tee, mis läheb läbi küla maanteele, kust võib pääseda kiriku ja linna, vaid ilus ja sile on ka see hundisabaga mõõdetud metsarada, mis viib Mädasoole, Metstoale ja sealt Põrgupõhja, kust edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teise, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida mööda mine kas või ilmaotsa. Rein pole küll kunagi seda teed kaugemale käinud kui ainult Põrgupõhjani ning pisut sealt mööda, aga teised on käinud ja nemad teavad, et see metsatee ei peatu, et see metsatee läheb aina edasi, uute põldudeni, lopsakate viljaväljadeni, nendestki üle, kuni hakkavad uued metsad, uued sood ja rabad.
Niisugused imelised teed on Reinu Kõrbojal, kui ta istub jaanilaupäeva õhtupoolikul ukselävel ja ootab oma ainukest last linnast koju. Pere võtab heinamaal loogu, paneb esimest värsket, lõhnavat heina küüni, mille katus hästi vihma ei pea, mädanenud õlgede toeks laotud kuusekoorte peale vaatamata, aga Reinu see ei huvita, sest tema Kõrbojal on kõik korras, tema Kõrboja on kui kelluke, mis heliseb, kui ta istub oma ukselävel ja ootab tütart.
Peale päikese loojaminekut võis juba iga lollgi Kõrbojal aru saada, et täna pole harilik laupäevaõhtu, vaid on jaanilaupäev. Ka muidu valgendavad saunast tulles meeste särgid ja naiste jakid ning punetavad õhetavad näod, muidugi pannakse peale sööki paremad hilbud ümber, kuulatatakse, seisatatakse nagu aru pidades ja minnakse siis kuhugi. Igal harilikulgi laupäevaõhtul võib kari nagu tänagi karjaaias magada ja lehmad võivad mäletsedes tilksutada vaikist kella. Hiline kägu võib nõmmes kukkuda, nagu oleks päike alles suures kõrges, ja laulurästas võib lugusid lasta, nagu tahaks ta nõmmes täita ööbiku aset – aga ei kunagi muul laupäevaõhtul lähe mehed asjatundliku näoga pinumaale otsima tõrvikuid, mõnda vana tõrvatünni või tulirauda, nagu oleks kevadine suurvesi, kus luhal raiutakse tulega kala. Ei, niisugused asjad võivad sündida ainult jaanilaupäeval. Mehed võtavad puupakud õlale, viskavad haokood selga, nagu oleksid neil mustad tööriided ümber ja ei mitte puhtad pühapäised. Teevad ja talitavad, peavad aru, nagu oleks neil käsil mingisugune tõsine töö, ja ometi teavad nemad ise, teavad teised, teavad tüdrukudki, et meestel on aina nali, aina lõbu, et mehed möllavad, nagu oleksid nad äkki kõik hulga nooremaks saanud. Jaanist ja suvilisest pole rääkidagi, isegi eestegija Mikk kõnnib täna kiiremalt, kergemeelsemalt, isegi tema tõmbab haokoo selga ja kahmab õletuusti tule hakatiseks kätte. Tuleb vana Reingi, annab nõu, juhatab midagi, nagu kardaks ta, et ehk läheb muidu midagi viltu.
«Tehke aga keset platsi, muidu rikub puud ära,» ütleb ta.
«Täna pole seda karta,» vastab Mikk, «ilm on nii vaikne, et tuli põleb puude vahel nagu küünal otse vastu taevast.»
Leena jookseb kui püüpojuke, tema piht paindub pajuvitsana ja tema silmad aina säravad ja säravad, kui ühes perenaisega võtab nöörid, laternad, küünlad ja veel midagi muud, mis peab taeva lendama. Niisugust jaanituld pole ta kunagi teinud, pole ka näinud, ei siin ega mujal, ei enne leerimist ega peale seda. Sellepärast on ta huulil meemaik, kui ta vahetab ükskõik mis tähtsuseta sõna Jaaniga, kel on täna manisk ees ja kamassid jalas.
Järve poolt kostsid juba hõisked ja huilgamised, kui Kõrboja omad kodunt minema said: nad saidki sellepärast nii ruttu, nii-öelda ülepeakaela minema, et järve poolt kostsid juba hõisked ja huilged.
«Juba otsaga seal!» kilkas Leena.
«Juba seal!» vastas Jaan.
Kõrboja perenaisele oli langenud mingisugune nukker vaikus, nagu polekski ta rõõmus, et ta on täna esimest päeva Kõrbojal perenaiseks ja et ta perenaisena pühitseb täna esimest korda oma sünnipäeva jaanilaupäeval. Ta oli isaga juttu ajanud, ta oli liig palju rääkinud Katku Villust, kes kui arutu Kivimäel lõhub kive, ja see võttis temalt tõsise jaanilaupäeva-rõõmu. Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. Liikus onu Oskari vari, liikus tema noore naise vari, kes põgenes salaja, südaööl, põgenes tuule ja tormiga, põgenes vihma ja kõuega Kõrbojalt, kui oli matnud siia surnuaeda oma esimese pojukese. Miks onunaine põgenes ja mis sündis peale seda, kui ka onu Kõrbojalt ära sõitis, oma noorele naisele järele, seda Anna ei tea, pole kunagi lähemalt kuulnud, üks on ainult kindel – ei üks ega teine näidanud oma elavat nägu enam Kõrbojal, isegi onu Oskar mitte, sest tema leiti paar nädalat pärast ärasõitu surnuaialt oma pojukese haualt. Anna mäletab, mis isa tol korral vennanaisest oli öelnud, kui vend temaga esimest korda siia sõitis, näitama oma mõisat. Ta oli öelnud, et ei sellest küll Kõrbojale perenaist saa, liig nääpsuke teine, laulab toas, mitte metsas, läheb kõndima põllule, aga jalga nõmmele ei tõsta, nagu elaksid seal kurjad vaimud. Isa sõnad olid rutem täide läinud, kui keegi oli aimanud, isa isegi polnud rääkides aimanud, et tema sõnad nii ruttu täide lähevad.
Niisugused varjud liikusid Kõrboja perenaise hinges, kui ühes kilkava ja põleva Leenaga võttis kirevad laternad ja küünlad, võttis pikad nöörid ja raketidki, et neid viia järve äärde jaanitulele, mida pidi tehtama sinnasamasse, kus pidutses kord onu Oskar oma noore naisega. Aga vaevalt aimas keegi, et Kõrboja perenaise hinges liikusid varjud, sest tema tegi kõik võimaliku, et ükski neist midagi ei märkaks. Vaevalt oleks keegi märgates midagi mõistnudki, sest mis puutusid neisse Kõrboja mineviku varjud. Võib-olla oleksid nad isagi külmaks jätnud, sest Kõrboja ise oli nad tema hingest kulutanud, ta oleks vististi kulutanud need varjud Anna endagi hingest, kui ta oleks elanud kogu selle vaheaja Kõrbojal. Poolpime, poolkurt Madli, see oleks ehk võinud Annat mõista, kui ta juba tol ajal oleks elanud Kõrbojal, aga tema tuli siia hiljem, alles hiljuti. Pealegi oli asjata teda arvesse võtta, sest tema ei läinud järve äärde jaanitulele, tema üksi jäi täna õhtul koduhoidjaks. Kõik läksid: karjapoiss läks, vana Rein isegi läks, aga Madli ei läinud, sest tema jäi Kõrbojale lukuks.
Kui Kõrboja rahvas järve äärde jõudis, oli siin juba hea summake inimesi koos – kuipalju just, seda oli raske öelda, sest ainult mõned poisid seisid loodetaval jaanitule-asemel keset mäenukki, kuna suurem hulk, eriti naispere, kirjendas mööda mändidealust. Seal oli juttu ja naeru, seal oli hüüdmist ja huikamist. Järvelt kostsid aerude löögid, poiste naer ja neidude kiljumine, kes kartsid kas uppumist, lootsiku ümberminekut või läigatas sõudja neile mõla otsast mõne tilga vett.
Mäenukil prantsatasid vastu maad haokood, kolisesid puupakud ja halud, tümises tõrvatünn, kui teda kopsiti pika lati otsa, mille püstitamiseks juba proovitud auk valmis. Jaan seadis tulirauda varda otsa, ehk küll Mikk arvas, et mis ta tühja sellega jändab, kui on tõrvatünn tõrvikutega käepärast. Aga täna Jaan ei kuulanud Miku, oma eestegija sõna mitte, sest ega Mikk ometi jaanitulel mõni eestegija ole. Jaan seadis kangekaelselt tulirauda varre otsa ja ei pannud teiste sõnu mikski, sest temal olid tulirauaga omad plaanid, mida ei teadnud keegi, vahest ehk ainult Leena, sest tema aimas Jaani rohkem, kui teised teadsid. Leena teadis, et Jaan püstitab tulirauavarda lootsikupärasse, nagu läheks, ta kevadel suure veega luhale kala raiuma, püstitab raua, süütab tõrvikud põlema ja aerutab keset järve ühes pillimehe ja Leenaga, ühes mõne teise poisi ja tüdrukuga. Järv on kui elus peegel, aga Jaan aerutab mööda järve, paneb vee virvendama, ajab liikumisega tule tuliraual loitma, nii et leegid paistavad vee virvenduses kui käharad lokid, mis laotatud järvepõhja. Jaan ise ei tea seda, kui ta aerutab leegitseva tulega mööda peegelvaikist järvepinda, aga kaldalseisjad näevad. Kõrboja noor perenaine, kes pühitseb täna teiste teadmata oma sünnipäeva, see näeb, et keegi laotab järvepõhjas oma lõõmavaid lokke, kui aerutab Jaan, laulab Leena ja üürgab pill – rõkkab Lõugu Kusti «vasikas».
Veel enne kui Jaan aerutama sai, tõusid mäenukilt leegid pragisedes ümbritsevate mändide vahel: Mikk oli õletuusti põlema süüdanud ja selle kuivade haokubude alla pistnud. Tõrvatünni seadmine võttis pisut rohkem aega, see hakkas särama alles siis, kui haokood olid oma kõrgemad leegid juba taeva paisanud. Nende leekide valgusel paistis, et nööri seoti mändide vahele ja et nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügelesid mitukümmend paari noori jalgu. Olid ju tulnud kõik, kellele Jaan sõna viinud, oli tulnud palju neidki, kellele Jaan mingit sõna polnud viinud, sest nad olid teisest või kolmandast suust kuulnud rattal kihutava Jaani sõnu. Ringis tulede ümber noored ning vanad, paljud Kõrboja perenaisele nelipühist saadik nähtud ja tuttavad, paljud võhivõõrad, keda ta varem kunagi pole näinud, või kuigi näinud, siis unustanud.
Kõik on tulnud, kõik on siin, ainult Katku omad puuduvad, Villutki pole näha. Puudub ka Kuusiku sauna Eevi, nagu oleks ta millegipärast Katku omadega kokku rääkinud, et mitte jaanitulele minna, kui Kõrboja perenaine kutsub. Aga tõepoolest pole Eevi Katku omadega ei täna ega eelmisil päevil kokku saanud, et nendega mõni sõna vahetada, ta pole nii mõnelgi päeval Villutki enam näinud, sest see rassib oma vabad tunnid Kivimäe kividel. Eevi murrab peres tööd teha, tasub saunapäevi, ja poega hoiab kodus ema. Viimsed päevad on ema haige ja sellepärast on saunas kõik ui-ai, kui Eevi õhtuti koju tuleb, nii et temal muud üle ei jää kui ööseti koduseid töid teha. Ka täna teeb ja rahmitseb ta ja ei mõtlegi Kõrboja jaanitule peale, sest kui ta perest koju tuli ja emale Kõrboja Jaani sõnatoomisest rääkis, ütles see oiates:
«Mis jaanituli see sinul veel on, sinu jaanituli on juba kiigus. Las teised lähevad, las teised tõmbavad, kuni nad ka oma jao saavad, ega enne keegi kuula.»
Ka Eevi ise arvas, et las teised minna, las teised tõmmata, tema peseb kodus lapse pesu ja kohendab muud tühja-tähja, ilma milleta elus läbi ei saa. Ja nõnda jäigi ta koju ja ei läinud Kõrboja jaanitulele, kui kutsus noor perenaine.
Eevi mõtles, et kui täna õhtul tuleks Villu, siis ei mõtleks ta enam kordagi Kõrboja jaanitule peale, ei mõtleks, et Kõrboja järvel on lootsik ja et järve ääres hüüab Lõugu Kusti kolme reaga pill ning keerlevad paarid. Aga Villu viibib tulekuga, Villu laseb kaua oodata, nagu istuks ta ka jaanilaupäeva õhtul Kivimäel oma lõhutud ja lõhkumata kivide keskel. Kui Eevi küllalt oodanud, kui kesköö juba tööga mööda saadetud, alles siis hakkab ta uskuma, et Villu jääb hoopis tulemata, et Villu jääb ehk tulemata Kõrboja perenaise sõnade pärast, mis see saatis sulasega külasse ja perest perre. Tööst väsinuna heidab Eevi magama, aga uneski veel mõtleb ta oma ilmsi olnud mõtteid ja ei saa täielikku rahu. Mõtleb Katku Villust, oma lapse isast, mõtleb ka Kõrboja preilist, praegusest Kõrboja perenaisest ning tema unistel, pöörastel mõtetel pole otsa ega piiri, sest nad liiguvad nagu painajalikud nägemused.
Aga mis puutuvad Kuusiku sauna Eevi nägemused neisse, kes teevad jaanituld Kõrboja järve ääres. Nad ei puutu peaaegu Katku Villussegi, kes kaua kõhkles, kas ka minna või koju jääda. Oo, Katku Villul olid Kõrboja jaanitulega kohe omad kavatsused, niipea kui ta kuulis sulase Jaani suu läbi perenaise sõnu. Temal olid kohe jumal teab miks niisugused kavatsused, et Kõrboja jaanitulest ei peaks midagi välja tulema, sest tema, Katku Villu, tahab kõigile pussi mängida. Tema on nüüd jällegi kodus, ta on oma vangipäevad ära istunud ja tahab kõigile tõendada, et tema on endiselt vaba ning võib teha mis tahab, kuigi see käiks vastu kogu metsanurgale. Villu tahaks nimelt nõnda teha, et Lõugu Kusti oma «vasikaga» ei läheks jaanitulele, vaid jääks Katku Villu juurde, rüüpaks tema pudelist, ajaks temaga juttu. Lobiseks temaga võib-olla seni, kui ta unustab Kõrboja perenaise saadetud sõnad ja mängib pilli Katku Villule, nagu oleks tema juures jaanituli ja nagu pühitseks tema täna oma sünnipäeva kirevate paberlaternate ja rakettidega.
Lõugu Kusti rüüpabki Katku Villu pudelist ja ajab temaga juttu, nagu oleks tema peremees peol, mida pühitsetakse täna Kõrboja järve ääres, aga sinna minemata ei saa ta ometi jääda, sest täna mõtleb Kusti rohkem Kõrboja perenaise kutse kui Katku Villu pudeli peale. Pudelist paneb Kusti omale ainult paraja auru pähe ning läheb siis, läheb ja käristab oma «vasika» nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad, mängib niisuguse hoo ja vaimustusega, nagu oleks piduperemees ise ta pea soojaks kütnud, et ta mängiks oma ilusamad lood.
Nõnda on Katku Villu lood ja asjad selle jaanitulega, mida tehakse Kõrboja järve ääres männikus. Villu oleks tahtnud jaanitulelt võtta Lõugu Kusti «vasika», aga ei saanud, ja muud sellelt jaanitulelt võtta ta ei katsugi, sest sel oleks nii hirmus vähe mõtet. Villu kuuleb, kuidas Kusti mööda teed oma pilliga läheb. Pill hüüab ja teda on ilus ja armas kuulata, kui ta läheb ühes Kustiga, rihmapidi selle kaelas, hüüab, nagu kutsuks ta täna kõiki, kel kõrvad on kuulda, Kõrboja jaanitulele – kutsub Katku Villutki. Villu tunneb, et kutsub. Ja ta mõtleb, et mis õige oleks, kui ta läheks, mis oleks, kui ta läheks nagu teisedki ja nagu poleks ta kunagi katsunud Kustit oma pudeli juurde jätta. Või miks ei peakski ta minema, pole ta ju ei ühelegi teisele ega Kustile endalegi lausunud oma kavatsusest teda oma pudeli juurde kutsuda.
Villu kuulab Kusti pilli, mis läheb mööda teed mändide vahel, ja ta mõtleb ainult Kõrboja jaanitulest, mida tehakse järve ääres, ning kordagi ei tule talle Kuusiku sauna Eevi meelde, kes peseb lapse pesu ja kelle mõtted on aina Villuga.
Miks see küll nõnda oli või kuidas see tuli, aga äkki ei kuulatanud Villu enam Lõugu Kusti pilli, vaid pistis selle asemel jooksu – jooksis Kustile järele. Joostes tundis ta, et pudel luud-kondid pehmemaks teinud kui ehk täna õhtul vaja; et täna õhtul oleks pidanud luid-konte pehmendama ainult sauna leil, sest Villu jookseb ju Kõrboja perenaise sõnade järele, mida see saatis sulase Jaaniga. Jookseb kõigest hingest, jookseb hingeldades, kuni ta saab Kusti kätte ja läheb ühes temaga jaanituleliste sekka, mõlemad parajad mehed, mõlemad ammu oodatud.
Aga Villu ei söanda hästi tükkida esirinda, ei söanda seda oma sooja pea peale vaatamata, tema astub ette alles siis, kui otsitakse meest, kes oskaks rakette lasta. Õigem, isegi siis ei astu ta ette, sest mis puutuvad temasse Kõrboja perenaise raketid, teda kisutakse esile, sest tema on mees, kes kõik mõistab, kõik võib, miks siis mitte ka raketti lasta.
Nõnda saab Katku Villu Kõrboja perenaisega kokku rakettide juures, saab kokku ja teretab teda pelglikult ja viisakalt, nagu polekski see veel perenaine, vaid peenike Kõrboja preili, kes käib jälgi tegemas järveliival ühes poolkurdi ja poolpimeda koeraga. Villu ei julge Kõrboja perenaisele kättki pakkuda, ta kergitab ainult mütsi ja tahaks peaaegu küsida, et mis preili soovib või käseb, aga perenaine ise astub tema juurde, vaatab talle otsa leegitseva jaanitule valgusel, sirutab talle käe ja ütleb naeratades:
«Vanu tuttavaidki näha. Küsisin juba teie järele, et kuhu te olete jäänud, miks teid kunagi teiste seas pole.»
Kõik nägid, kes seisid jaanitule ümber, et Kõrboja perenaine ise andis Katku Villule kätt, ja kõik kuulsid, et perenaine nimetas Villut oma vanaks tuttavaks. Perenaine oli ka paljuid teisi kättpidi teretanud, ta oli neid juba nelipühil teretanud, aga kedagi polnud ta nõnda nimetanud vanaks tuttavaks, Villut üksi nimetas ta nõnda, kui ta andis talle kõigi ees jaanitule juures käe. Ja kõik tundsid korraga, Villu isegi tundis, et sest pole ehk midagi, et ta on üle aasta vangis istunud mehe mahalöömise pärast – et ta on purjus peaga teivast tarvitanud, kui teine tuli pika pussiga.
«Kõik kinnitavad, et teie oskate rakette lasta,» ütles Kõrboja perenaine Villule.
«Küllap ma juba seda oskan,» vastas Villu, «aga kus neid lasta?»
«Mis teie arvate?» küsis perenaine.
«Mina,» ütles Villu ja mõtles pisut. «Kui need minu raketid oleks, kui see oleks minu tegemine, mina laseks järvel,» ütles ta lõpuks.
«Kuidas järvel?» päris perenaine.
«Lootsikust,» seletas Villu.
Selle mõtte peale polnud keegi tulnud, sellele mõttele tuli ainult Katku Villu ja Kõrboja perenaine oli tema mõttega kohe peri, kõik olid tema mõttega peri.
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.
Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.
Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.
Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.
Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.
Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:
«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»
Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.
«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»
Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.
«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.
«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»
Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.
Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.
«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»
Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.
Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.
Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.
Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.
Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.
Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.
«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.
«Ei,» uriseb see läbi hammaste.
Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:
«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»
«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.
«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.
Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:
«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»
Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.
«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»
Nõnda arvab isa.
Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:
«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»
«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:
«Küll, kurat, valutab!»
Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.
Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:
«Kas ikka veel valutab!»
«Ära küsi, ema,» vastab Villu.
Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
Katku Villu võttis mõne päeva hoogu, Villu võttis mõne nädala hoogu, et isale rääkida oma pulmadest Eeviga, aga kuidagi ei saanud ta sellega hakkama, sest Villu teadis, et isaga on raske sellest rääkida, liiatigi nüüd. Sellest oli varemaltki, kui Villu alles terve, raske rääkida, sest isa nõudis miniaks peretütart, lõpuks – isa nõudis miniaks ükskõik keda, mitte aga Kõrboja Reinu endist teenijat.
«Olen mina või minu poeg see viimane jätis, et tema peab Kõrboja teenijaga leppima,» rääkis Katku Jüri, ehk küll ei Villu ega keegi teine hästi aru ei saanud, miks peaks see olema viimane jätis, kes lepib Kõrboja teenijaga. Peaaegu ei saanud sellest Villu emagi aru, sest tema arvas, et olgu muud mis on, aga hea tütre saaks ta omale Eevist küll, allaheitliku ja sõnakuuleliku, virga ja tööka. Aga teiste arusaamine ei piisanud Katku Jüri ees põrmugi, sest tema oli ikka iseenda arusaamise järele elanud ja armastas seda teha kuni surmatunnini. Tema arvas, et kui teda kord enam Katkul ei ole, siis muidugi siin enam tema tahtmine ei maksa, millega ta tähendada püüdis, et heameelega ka pärast surma veel Katkul peremeest mängiks.
Nõnda käis Villu ja otsis parajat silmapilku isaga rääkimiseks, aga see silmapilk ei tulnud, sest isa oli nüüd tusasem ja tõredam kui kunagi enne ja võttis Villut vähem arvesse, kui Villu oma tööga väärt oli. Ei aidanud seegi, et Villu enam ühelegi Kivimäe kivile auku sisse ei puurinud ega ühtki põmmu ei teinud. Isegi valmispuuritud augud seisid laadimata ja kivid lõhki laskmata, seisid, nagu nad olid jäänud jaanipäeva hommikul. Villu ei käinud enam Kivimäel istumas, ei läinud sinnapoole pühapäeviti kõndimagi, sest Villu kõndis nüüd nõmmes, läks sinnapoole, kus oli Kõrboja järv. Siin istus ta mõnikord, istus vahetevahel otse järvekaldal ja proovis ajaviiteks oma silma, otsides üle järve tuttavaid puid ja põõsaid. Aga tuttavad puud jäid harilikult leidmata ja põõsaste asemele olid tekkinud mingisugused ebamäärased tumedad, udused kujud, millel polnud endist tegu ega nägu.
Sellest tegi Villu järelduse, et kui teisele poole järvekaldale tuleksid põdrad või kitsed jooma, kui nad tuleksid isegi õhtuse päikese heledal helgil, ometigi oleks temal vaevalt lootust neid näha, vast tabaks ta silm neid ainult liikudes tumeda laiguna. Ei ole enam lootust, et võiks püssi palge panna ja neid lasta, ei ole enam võimalust vääramata kindlusega saata hargi ja kirbu kaudu tina välejalgistesse loomadesse või puude ja põõsaste vahel välgatavaisse lindudesse.
Pole enam endist mõtet kevadhommiku puhtel metsa minna vaatama, kas teder mängib, ja kuulama, kus metsis laulab. Nüüd lähevad Villu asemel teised, kel mõlemad silmad peas või kel näeb vähemalt teinegi hästi, lähevad ja tunnevad seda imelist värsket ja erutavat lõhna, mis täidab metsaaluse ja lagedagi maa, kui mängib teder ja laulab metsis.
Arst ütles küll lõpuks, et nägemine paraneb aja jooksul, läheb selgemaks, aga vististi ütles ta seda muidu, ütles jutujätkuks, ütles suusoojaks, sest millegagi pidi ta seda mehemürakat ometi lohutama – nõnda arvab Villu. Aga kuigi arst oleks tõsiselt arvanud, siis ei või silm enam kunagi oma endist võimet tagasi saada, seda teab Villu kindlasti, sest kust võtta teine niisugune silm, kui oli tema pahem. Eksis ta kunagi sihtides või maad mõõtes, vääratas ta kunagi rauda tagudes või lauaserva õigeks lükates, või kas ei tunnud ta looma- ja linnujälgi?
Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. Isegi tema oma parem silm ei saanud pahema vastu, nõnda arvab Villu, ja sellepärast on tal oma pahema vigastamisest palju rohkem kahju kui parema kaotusest.
Villu ümbrus on selguse kaotanud, jooned on muutunud ähmaseks ja virvendavaks. Igal pool tabab Villu mingisugust võõrast, tüütut virvendust: virvendab järv, virvendavad puud järvekaldal, virvendavad pilved järve kohal, virvendavad järve põhjaski ja kisuvad taevagi kaasa virvendama, nii et silma pisarad tekivad, nagu kipuks Villul nutt peale. Aga Villu ei mõtlegi nutta, tema ei leiaks nuttu isegi tahtes. Tema ainult kõnnib ja istub nõmmes või järvekaldal ja mõtleb oma silmadele, mõtleb oma elule, mis silmadega seotud.
Kõigest saab tema oma mõttes aru, ühest mitte: mis on temal selle Kõrboja perenaisega või mis on perenaisel temaga tegemist? Peale jaanipäeva on ta teda ainult kaks korda üürikeseks näinud, üks kord laatsaretis, teine kord kiriku juures, kus nad ainult mõned tühised sõnad teineteisega vahetasid, aga ei pääse Villu tundmusest, et tema ümber kujutakse mingisugust võrku, et Kõrboja perenaine kujub tema ümber võrku. Milleks? Kui Villu seda teaks!
Villu hakkab aimama, kui õigus oli emal, kartes Kõrboja ja tema perenaist. Villu aimab, Villu tunneb, et nõnda see jääda ei või, et veel tuleb temal Kõrboja perenaisega kokkupuutumist. Teisedki tunnevad ja aimavad, et veel tuleb neil teineteisega tegemist, ja sellepärast räägivad nad Villule igal kohasel ja kohatul silmapilgul Kõrboja perenaisest. Nad ütlevad temale, et Kõrbojale kõlbab ta palju enam peremeheks kui Katkule, sest Kõrboja peremehel pole vaja endal tööd teha, Kõrbojal võib peremees saksa mängida, nagu on seda vana Reingi teinud. Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega ja kasvatagu lapsi, kui abi tahavad.
Villut hakkab Kõrboja peremehe küsimus juba huvitama, teda huvitab see küsimus kui pealtvaatajat, ükskõikset arutajat. Villu tahab ära oodata, millest see algab, mis algama peab. Kui Kõrboja perenaisel tõepoolest midagi niisugust mõttes oleks, nagu teised räägivad, küllap siis näeme, kuidas ta sellega hakkama saab.
Aga Kõrboja perenaine sai sellega palju lihtsamalt hakkama, kui Villu oskas aimata. Õigem – Kõrboja perenaine ei teinud midagi, mis oleks kui algus, vaid tema tegi nõnda, nagu jatkaks ta midagi üsna vana. Sest tema tuli ühel ilusal pühapäeva õhtupoolikul, kui haabadesse hakkas tekkima juba punast, järve äärde Villu juurde, tuli oma vana Mousiga, kel olid suuremad jäljed kui kõigil ümberkaudsetel koertel (ainult vast isahunt sai oma jälgedega tema vastu), tuli ja istus Villu juurde järvekaldale pehmele samblale ja ütles sellele, nagu jatkaks ta ammugi alatud juttu:
«Näe, haavad löövad juba punaseks!»
«Jah,» vastas Villu. «Juba hakkavad punaseks minema.»
«Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve meie vastas mändide vahel, natuke maad pahemal pool suurt kaske?» küsis perenaine.
«Nagu seletaks midagi,» vastas Villu. «On midagi muud kui männid.»
«Ta põleb kui küünal mändide vahel,» ütles perenaine.
«Usun, et põleb, aga minul pole sellest siit maalt vähematki aimu,» seletas Villu.
«Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sestsaadik mäletan seda haaba.»
«Ei mina seda mäleta,» ütles Villu.
«Olete ehk ka selle suure karbase kase unustanud?» küsis perenaine.
«Ei, seda mitte,» vastas Villu. «Seal kase all jooksin oma parema silma peast ära, sellepärast mäletan teda.»
«Seal kase all!» imestas perenaine. «Millal see oli?»
«See oli siis, kui teie minu eest järve jooksite,» vastas Villu.
«Teie eest?» küsis perenaine vastu. «Teie eest pole ma kunagi järve jooksnud, mitte kunagi, te ei mäleta õieti.»
«Mäletan väga hästi,» ütles Villu. «Teie olite hobune, minu peos olid ohjad ja siis jooksite järve.»
«Miks te lasite joosta, eks te hoidnud hobune kinni,» rääkis perenaine.
«Arvate, et põleks vist jõudnud? Muidugi oleks jõudnud, aga ma ei tahtnud, kartsin,» seletas Villu.
«Kartsite, et ohjad peast ära tulevad?» küsis perenaine. «Aga nad olid ju peanaha küljes kinni. Minu praegused rotisabad, need võiksid muidugi peast ära tulla, aga siis – siis oli hoopis teine asi.»
Perenaine peatus, ja kui Villu kohe midagi ei öelnud, ainult vana Mousi halli pead silitas, siis jätkas perenaine nagu etteheitvalt:
«Vähe puudus, siis oleksite lasknud mu sel korral ära uppuda.»
«Selle peale olen isegi mõelnd, et siis oleksite võind ära uppuda,» ütles Villu, «ja mina arvan, minul oleks siis mõlemad silmad veel tänapäev tervelt peas.»
Villu isegi ei teadnud, kuidas tal need sõnad suust tulid, aga küllap nad vist ikka sellepärast tulid, et ta rääkis Kõrboja perenaisega, kes ajas juttu, nagu oleks neil mõni muinaslugu käsil, mis ei puutu ei üht ega teist. Aga Villu viimsed sõnad puutusid perenaist, sest ta tegi mingisuguse äkilise liigutuse ja vaatas Villule küsivalt otsa.
«Arvate teie tõesti nõnda?» küsis ta siis.
«Arvan küll,» vastas Villu. «Teie pidite seekord uppuma ja mina kandsin teid kaldale ja nõnda läks mul parem silm peast.»
«Tõepoolest, ma ei mõista teid,» ütles Kõrboja perenaine ja nüüd kostis, et tal polnud mingisuguse muinaslooga tegemist, võib-olla polnud seda juba algusest saadik, vaid ta jäi ainult sellepärast Villu juurde peatuma, et vana Mousi puhkust nõudis ning oma halli pea Villu põlvele pani silitamiseks.
«See on nii lihtne mõista,» lausus Villu. «Mina kandsin teid kaldale ja panin märjalt, nagu olite, selle suure kase alla ning põlvitasin ise teie juurde…»
«Noh ja siis?» küsis perenaine kärsitult.
«Ja siis läks mul parem silm peast,» vastas Villu, vastas lihtsalt ja rahulikult, nagu oleks tal ikka veel muinaslooga tegemist, ainult tema pahem silm hakkas suurema hooga virvendama.
«Aga kuidas?» päris perenaine ikka veel.
«Jooksin orgi otsa, mis teil peos oli, kui teie jooksite,» ütles Villu.
«Ega ometi mina…?» küsis perenaine.
«Teie,» vastas Villu lihtsalt.
«Siis läks see silma pihta?»
«Ainult ots puutus,» ütles Villu, «aga paljuke silmale vaja.»
«Siis tähendab, nõnda oli see,» ütles perenaine mõttes ja nüüd kostis jällegi, nagu oleks tal mõne muinaslooga tegemist. «Mina lõin seekord teie parema silma pimedaks… Kui mul omal sellest aimu oleks olnud!»
«Ühelgi hingel pole sellest aimu, teie olete esimene, kellele sellest praegu räägin,» ütles Villu. «Ah jaa, sõjaväekomisjonis, kus nad kui mesilased mu ümber olid, isegi käega patsutasid, nagu oleksin mõni ilus tapahärg, seal küsiti, et kuhu ma oma parema silma olen pannud, ja seal ütlesin, et löödi peast ära. Kes lõi? küsisid nad, ja siis vastasin: tüdruk lõi. Need naersid seal, mõtlesid, et teen nalja, sest ma olin pisut joonud. Ei enne ega pärast pole ma sellest kellelegi sõna lasunud, emale ka mitte, ehk see küll alati usutab, kui sellest juttu on. Ma poleks seda teilegi rääkind, kui mitte pahemaga peaaegu niisama põleks läind. Aga seda päris pimedaks ei saand.»
«Teie räägite, nagu oleks mina ka selles süüdi,» ütles Kõrboja perenaine, aga ta ütles seda nõnda, nagu poleks ta ei Kõrboja perenaine ega Kõrboja preiligi, vaid mingisugune plika, kelle kehaliikmed jätkude kohalt alles mügerikud. Nõnda ta istuski nüüd Katku Villu kõrval pehmel samblal. «Ma ju küll keelasin teid, mul oli mingi hirm teie pärast, juba siis oli, kui need poisid teile kallale tükkisid. Hirmu pärast ma vahelegi astusin, kartsin, et teiega võiks midagi juhtuda.»
«Neil olnd revolvrid minu jaoks taskus,» ütles Villu.
«Sellepärast!» hüüdis perenaine.
«Ainult et ma teiega sinna pidin kaasa tulema, teie Kivimäele!»
«Oleksin üksi läind, kui keegi poleks tulnd, oleks läind ja põmmutand,» ütles Villu.
«Ei te oleks läinud, kui mina oleksin teid palunud,» ütles perenaine tasa. «Ja seda ma oleks pidanud tegema, seda tahtsingi teha, aga ometi ei teinud, teiste pärast ei teinud, kes ümber seisid. Küll mina pärast kahetsesin, et ma teiste pärast selle tegemata jätsin.»
Selle peale istusid nad mõlemad tükk aega nõnda, nagu kahetseksid nad ikka veel, miks Kõrboja perenaine Katku Villut jaanipäeva hommikul polnud palunud, vana halli peaga Mousigi näis nõnda istuvat, kui ta ulatas oma lõua Villu põlvele.
Videvik tihenes juba, kui Kõrboja perenaine ja Katku Villu uuesti jõudsid järve äärde. Ei see olnud küll sama paik, kus nad olid viimati istunud ja haavast rääkinud, millel lehis juba punast. Aga küllap seda punast siiagi paistis, kui aga vaadata, sest ep olnud Kõrboja järve ääres paika, kuhu poleks silma torganud see täna juba otse lõõmav puu, ehk ta küll mändidega võrreldes oli nääpsuke. Niisugune imelik järv oli see ja niisugune imelik puu.
Järv oli vaik, sootuks vaik oli järv nagu nõmmgi, kust tulid Villu ja Kõrboja perenaine, ainult üle järve kostab ikka veel Lõugu Kusti «vasika» ammumine, mis ajab tantsima. Pill on ainuke, mis häälitseb üle järve nõmme – Villust ja perenaisest mööda, nagu poleks tal nendega enam midagi asja.
«Teil peaks rohkem tegevust olema,» ütleb perenaine Villule, kui nende ümber valitseb niisugune vaikus, «siis ei mõtleks te niipalju selle peale, mis olnud ja on.»
«Mul pole tööst puudus,» vastab Villu.
«Seda ma tean,» ütleb perenaine, «aga teil peaks omaette töö olema.»
«Kõik, mis ma teen, jääb ju ükskord minule, teist pärijat Katkul ei ole,» seletab Villu.
«Ükskord muidugi,» arvab perenaine, «aga see ükskord ei aita tänase ette. Teil peaks omal koht olema, teil peaksid omal mured olema, see oleks hoopis teine asi. Isa on tugev ja terve, tema elab veel kaua.»
«Mis teha,» ütleb Villu. «Sinna põle midagi parata, kuhu nüüd veel mujale lähen või mis ma veel ette võtan.»
Selle peale räägib Kõrboja perenaine oma suured sõnad, nii et nõksatus käib Villul kogu kehast läbi, kui perenaine ütleb:
«Tulge Kõrbojale.»
Villu ei vasta kohe, ta korjab oma mõtteid, oma aru, et mõista, millest Kõrboja perenaine räägib.
«Te rääkisite jaanilaupäeval sellest, mis Kõrbojal peaks tegema,» jatkab perenaine, «tulge ja tehke, nagu ise rääkisite. Hakake või hommespäev peale.»
Perenaine ütleb seda vaikselt ja tõsiselt; Villu arvab, et ta ütleb seda peaaegu pühalikult, omal hääl väriseb pisut.
«Aga teil on ju Mikk,» vastab Villu, «tema on tubli ja töökas mees, mina tunnen teda.»
«Issand jumal!» hüüab selle peale perenaine. «Mina ei tea, olete teie nii rumal või häbemata. Saage ometi ükskord aru: ma kutsun teid Kõrbojale peremeheks!»
Nõnda hüüab perenaine, pöördub siis kõrvale ja puhkeb ise nutma. Alles nüüd mõistab Villu, mis talle öeldud, kui teda Kõrbojale kutsutud kas või hommespäev seda tegema hakkama, millest ta jaanilaupäeval purjus peaga rääkinud. Aga ka nüüd ei leia ta, mis vastata, ta vaatab ainult oma kõrval istuvat perenaist, kes nutab. Ja talle näib, et see polegi Kõrboja perenaine, see pole Kõrboja preiligi, vaid see oleks nagu sama plika, kes jooksis kord tema seltsis paljajalu mööda metsa.
«Teie ei peaks nõnda rääkima,» ütleb Villu, «minusuguse sandiga poleks pidand teiegi nõnda rääkima, mul on muidugi raske küll.»
«Jah, rumalus see oli, et teiega rääkima hakkasin,» vastab perenaine läbi pisarate pahaselt, «oleksin pidanud ennem midagi selletaolist tegema nagu tookord seal suure kase all.»
«Jah, ennem midagi selletaolist, kui nõnda rääkida,» on ka Villu nõus.
Silmapilk vaikust. Perenaine nutab omaette, Villu istub piineldes. Järve tagant kostab kaugenev pillihääl, sest hakkab juba pimedus. Vaikne veepind läigib vastu eha. Kuski sulpsatab hiline kala.
«See oleks pidand varem olema,» ütleb Villu viimaks, «siis, võib olla, kui mul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas. Aga nüüd, mõtelge ometi isegi, kuhu ma nõnda kõlban.»
«Muidugi oleks pidanud see varem olema,» on ka perenaine nõus. «See oleks pidanud juba siis olema, kui ma teil silma peast välja lõin. Mina poleks pidanud siis kuhugi sõitma, oleksin pidanud Kõrbojale jääma ja tänapäevani siin olema. Ja uskuge, vististi oleks ma jäänud, kui juba siis oleksin olnud Kõrboja perenaine, jumala eest oleksin jäänud. Ja ma oleksin vististi juba siis teid kutsunud Kõrboja peremeheks, kui te seal rabamättal mu jalast ussikihvti imesite. Sest pange tähele: uss ei hammustanud mind tookord mitte, ma tegin muidu nõnda, tegin, nagu oleks ta mind hammustanud ja nagu oleksin ma nii hirmsasti surma kartnud. Ma tahtsin näha, mis te teete, kui mina nii hirmus surma kardan, tahtsin näha, kas julgete ja tahate minu jalast kihvti välja imeda. Vaat sel korral oleksin teid juba Kõrboja peremeheks kutsunud, kui oleksin ise olnud Kõrboja perenaine. Aga ma ei olnud, ma polnud siis midagi, kui ma teiega nõnda mängisin ja viimaks teil südametäiega silma peast välja lõin.»
«Kas tõesti uss teid sel korral ei hammustanud?» küsis Villu.
«Nii tõesti kui ma teid täna õhtul Kõrboja peremeheks kutsun,» vastas perenaine ja pööras oma näo Villu poole.
«Aga te näitasite ju punast märki, näitasite verepisarat,» ütles Villu.
«Ork torkas sinna,» vastas perenaine.
Villu vaikis üürikeseks ja otsis pimedikus perenaise silmi, mis hiilgasid.
«Kust tulite selle mõtte peale?» küsis Villu umbusklikult.
«Ma ei tea,» vastas perenaine, «see sündis silmapilkselt, ebateadlikult. Mäletate, sel korral paistis palav päike, oli kõue eel, meil olid korvid murakaid täis, sõime neid üheskoos ja pärast pidasime murakatega sõda, kuni korvid tühjad. Teie korv sai enne tühjaks ja siis võtsite väevõimuga minu korvi ja pildusite ka selle tühjaks minu enda pihta. Ma olin vihane, aga ometi meeldis mulle see, mis teie tegite, meeldis, aga ikkagi tahtsin kätte maksta. Kuidas see just oli, ei mäleta, aga kui me pärast võidu marju korjama hakkasime, kumb korvi enne täis saab, siis tuli mul meelde, et onu Oskar millalgi ussikihvti väljaimemisest oli rääkinud, ja kohe mõtlesin ma: Hea küll! Korvist pildusite kõik mu marjad välja, siis imege mu jalast ka olemata kihvt. Katsuge, kas on hea. Küll te siis teate! Ja nõnda see sündiski.»
«Ja mina, rumal, imesin ja imesin ning kõige rohkem veel oma suud ja igemeid, sest nagu teie seletasite, võib muidu ise kihvti kätte surra. Aga ütelge ometi, kas teil valu ei olnud?» küsis Villu perenaiselt.
«Oli ikka ka, oli küll,» vastas perenaine, «aga kannatasin välja.»
«Ah nõnda on see kõik!» ütles Villu viimaks. «Nüüd mõistan, miks te pärast järve jooksite.»
«Aga te oleksite pidanud seda siis mõistma, siis oleks teil silm pähe jäänud,» ütles perenaine.
«Ei usu,» arvas Villu, «mina olen ei tea miks seda tõugu, et minu käes ja minuga kõik kudagi viltu läheb. Kuigi ma seekord oma silma oleks päästnud, küllap ma temast mujal kusagil lahti oleks saand, kas või sõjaväljal, kui mitte mujal. Silmaga oleks võind iseendastki lahti saada.»
«Teie räägite hirmsaid asju!» hüüdis perenaine, nagu hakkaks tal õudne, ja Villul oli tundmus, et perenaine nihkub temale pisut lähemale. «Te räägite oma õnnetusest kui mingisugusest saatusest, millest pole pääsmist.»
«Mina, nagu näete, pole osand oma saatusest mitte pääseda,» vastas Villu.
«Te võite seda, kui aga tahate,» ütles perenaine.
«Kudas?» küsis Villu.
«Ma ütlesin juba,» vastas perenaine.
«Ärme räägime sellest enam,» ütles Villu nagu hirmul. «Kord oli see ehk võimalik, aga siis põlnd teie Kõrboja perenaine, nüüd olete küll seda, aga mis olen nüüd mina?»
«Teie silm näeb küllalt niipalju, kui Kõrboja peremehel vaja, ja käest pole kuigi suurt lugu, sest ega Kõrboja peremehel endal ometi tarvitse heinakaartel või mujal eestegijaks olla, temal on siin parematki teha, kui ta aga tahab ja seda oskab,» rääkis perenaine.
«See on ainult nõnda rääkida,» ütles Villu.
«Kuidas nii ainult rääkida?» küsis perenaine.
«Ega siis Kõrbojale ainult peremeest vaja ole,» ütles Villu. «Peremehe ametiga saaks ma ehk toime, aga see teine…»
«Missugune teine?» päris perenaine, nagu ei mõistaks ta, mis Villu öelda tahab.
«Kõrboja perenaisele, Kõrboja preilile on ka meest vaja,» vastas Villu, «ja selleks ei kõlba ometi minusugune sant.»
«Aga kui see Kõrboja perenaine ja preili seda santi tahab,» ütles perenaine.
«Siis ei taha sant mitte,» vastas Villu kindlasti ja teravalt.
«See on teine asi,» lausus perenaine nüüd ja jälle nuttis ta omaette männitüve najal.
«Teie ei pea mitte sellepärast nutma,» rääkis Villu, «sest ma ei mõtle seda nõnda, nagu räägin, vaid teie peate seda teisiti mõistma. Ma tahan ju, aga ma ei või…»
«Miks?» küsis perenaine.
«Nagu oleks see nõnda kerge öelda,» vastas Villu. «Ütelge ometi isegi, mis mees ma siis veel olen, kui ma nii, nagu ma olen, teile meheks tuleks. Seda võiks ma ainult purjus peaga teha, ja niipea kui ma kaineks saan, siis ei tea ma enam, mis minuga sünniks. Minu ajad on mööda. Te nägite täna: kas oleks võind varem minuga midagi niisugust sündida? Enne kartis ja austas mind terve metsanurk.»
«Te mõtlete ainult iseenda peale,» ütles perenaine.
«Ma ei tea, kelle peale ma mõtlen, ma teen, nagu ma võin,» vastas Villu. «Aga kui te just tahate, tulen muidu Kõrbojale, tulen sulaseks, kui tahate, võtan oma Eevi ära, temaga on mul poeg, ja tulen Kõrbojale, teen seal kõik, mis te tahate. Seda ma võiks.»
«Sulaseid on Kõrbojal ennegi, peremeest on sinna vaja,» vastas perenaine. «Tulge peremeheks, siis võite lasta ka Eevi oma pojaga Kõrbojale tulla, kui ta aga tulla tahab, ja võite oma poja seal üles kasvatada, nagu oleks ta Kõrboja peremehe poeg.»
«Nõnda ei tule Eevi kunagi ja ei anna ka oma poega Kõrbojale,» ütles Villu.
Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
«Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi poegki.»
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli etteheide.
«Igaühel oma õnn,» ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas raske, «ühel on poeg, teisel Kõrboja.»
«Kõrboja pole minule mingi õnn,» vastas perenaine. «Mina ütlesin isale, et ma sinna ainult siis jään, kui teie peremeheks tulete.»
«Muidu?» küsis Villu.
«Ma ei tea, mis muidu… Müüme Kõrboja ära või anname rendile,» vastas perenaine.
«Mõtelge ometi, mis te räägite,» ütles Villu nagu hirmul, sest temal oleks nagu külm tuul südame alt läbi puhunud. «Mina võin ju sootuks pimedaks jääda, nagu arst mulle ütles, kui ta küsis, kas ma üksi olen või on mul juba perekond. Jumal tänatud, et üksi olete, ütles ta mulle, nõnda on ikkagi kergem, sest kes teab, kuniks teie päevavalgus ulatub. Pärast rääkis ta küll teisiti, aga seda ei või uskuda.»
«Aga Eevi oma pojaga?» küsis perenaine.
«Temaga on teine lugu,» vastas Villu, «tema kõlbab mulle ravitsejakski. Aga ega ma veel tedagi pole võtnud, istun nagu hunt aianurgas ja laksutan hambaid. Ah, preili, kui teaksite, kudas ma need päevad kui hunt hambaid olen laksutand!»
«Jätke kõik hambalaksutused ja tulge Kõrbojale peremeheks,» ütles perenaine, «seal on teid vaja, seal oodatakse teid. Tulge või täna sisse, tulge jalamaid, tulge pühapäevariietes.»
Perenaine palus, aga Villu oli järeleandmatu kui loom, keda kuhugi tahetakse ajada: ta läheb igale poole, aga mitte sinna, kuhu teda aetakse. Läbi tule ja vee läheb ta mujale, mitte sinna, nagu varitseks teda seal hädaoht, surm.
«Ei,» vastas Villu, «ei või. Kõrbojal jään teile risuks ja iseendale vaevaks.»
«Ärge muretsege minu eest,» ütles perenaine, «tulge ainult, kui aga Kõrboja teile meeldib.»
Aga Villu ei saanud muidu, kui pidi ka perenaise eest muretsema, ehk küll Kõrboja talle meeldis. Katkul võis Villu ükskõik kuidas edasi elada, ta võis kas üsna pimedaks jääda või veelgi mõne oma ihuliikmeist kaotada, ikka veel arvas ta, et maksab elada. Aga nõnda, nagu ta oli, või päris pimedana Kõrbojale minna, sellega ei saanud Villu mitte toime. Veel enam: Villu kippus Kõrboja perenaisega täna siin pimedas rääkides iseendalt küsima, kas tõesti maksab pimedana ja vigasena Katkulgi elada, kui nii hirmus tahaks kõige peale vaatamata minna Kõrbojale?
Eriti piinas see küsimus teda siis, kui perenaine lõpuks tal haigest käest kinni võttis, sellest kinni hoidis ja teda silitas, nagu oleks ta mõni Kuusiku sauna Eevi, kellega tal poeg. Ainult perenaine oli naljakam kui Eevi, Villule paistis, et naljakam, sest tema hakkas haiget kätt oma käte vahel hoides rääkima, nagu oleks see mõni elav olevus või nagu oleks see Villu ise.
«Sina tömpnina, sina igavene tömpnina,» nõnda oli perenaine Villu mälestuse järele rääkinud, «miks ei taha sa Kõrbojale peremeheks tulla? On see veel vähe? Aga mul ei ole rohkem, ma pakun kõik, mis mul on, pisut hilja küll, aga ikkagi pakun. Ma rumal, ei osanud seda õigel ajal, siis läksin võõrsile.»
Nõnda oli perenaine rääkinud, kui nad seisid Kõrboja aia taga, kuhu Villu ta oli saatnud ja kus nad seisid teineteisele nii lähedal, et Villu tundis perenaise riideid, tema soojustki vist läbi riiete. Sel silmapilgul ei saanud Villu muidu, kui pidi terve käega perenaise ümbert kinni võtma, sest perenaine seisis nõnda, et oli hea võtta. Pidi kinni võtma, kinni hoidmagi ja pidi lubama paari päeva pärast lõpliku vastuse anda, pidi lubama peaaegu oma tahtmise vastu, sest mis võis Villu, kui Kõrboja perenaine seisis nii ligi, et hea oli terve käega tema ümbert kinni võtta.
Ainult üht võis Villu, sest see oli paratamatu: ta läks meeletumana koju kui kunagi enne ja viskles asemel hullemini kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und.
Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama. Aga kes see keegi õieti oli, see ei huvitanud eriliselt kedagi. Sest kellesse puutus Põrgupõhja uus peremees. Kulus hulk aega, enne kui needki, kel vägi ja võimus, temast kuulda said ja talt aru pärisid. Aga uue peremehe paberid olid korras: nimi Jürka, kristlikus abielus Lisetega, ilma lasteta.
„Kes andis luba Põrgupõhjale asuda?“ küsiti Jürkalt.
„Taevas tahtis,“ vastas see.
„See pole ju taeva talu.“
„Aga kelle siis?“ küsis Jürka.
Sellest kahest vastusest järeldati Jürka ja tema naise Lisete kohta, et nad on mingisugused lahkusulised ja et nende ülemise korraga pole kõik päris korras. Nii siis – üsna õiged elanikud Põrgupõhja tarvis, sest täie aruga inimesed otsivad teiste omasuguste seltsi.
„Kust sa teadsid, et Põrgupõhja on tühi?“ päriti Jürkalt.
„Seal polnud ju inimesi sees,“ kõlas vastus.
„Jah, mujal olid teised ees,“ seletas eit.
„Ja seal meeldis?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka.
„Talu nimi meeldib ka?“ muigas ametnik.
„Nimi veel rohkem,“ vastas Jürka tõsiselt.
„Noh, kui lugu nõnda, siis jääd sa Põrgupõhja peremeheks ja seal võid sa nagu Vanapagan oma eidega mürada, keegi ei tule sind sinna segama.“
„Nagu Vanapagan oma eidega,“ kordas Jürka ja hakkas ise laginal naerma, mis kostis nagu hobuse hirnumine kõmisevast tünnist. Ametnik jäi naerjale imestunult otsa vahtima, sest esimest korda oma elus kuulis ta sellist naeru: see ei tulnudki nagu inimese suust.
Aga Jürkat vahtides märkas ametnik peagi, et vaevalt on ta varemalt sellist meestki näinud. Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu kangelt eemale. Nägu lai ja lopergune, otsaesine madal ja lame, peaaegu nõos, pea suur ja ümarik, juus punakas ning kräsus, kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jalasääredki ehk täis tokerjat karva. Üsna veider oli selle mehemüraka kõrval näha väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite. Kuis need kaks küll kokku sattunud ja kuis nad küll toime tulevad! Aga pidid tulema, sest tundus, et nad pole enam noorpaar.
„Teil pole lapsi,“ ütles ametnik lõpuks. „Lapsed peaks olema, muidu pole kohal ega tööl mõtet.“
„Eks nad jõua tulla,“ lausus Jürka.
„Kui leiba jätkub, siis tulevad,“ täiendas Lisete vanamehe sõnu.
„Kas siis tänini pole jätkunud?“ küsis ametnik.
„Ju siis pole, kui lapsi ei ole,“ vastas eit.
„Ju siis jah,“ müsas ka Jürka habemesse.
„Annab jumal lapsed, annab ka leiva,“ jätkas ametnik.
„Küllap vist,“ lausus Jürka vastuseks.
Asja vormilik lahendus võttis pisut aega, aga aega näis ka olevat uuel Põrgupõhja rahval: ta ei kiirustanud ega kibelenud, vaid istus ja ootas kannatlikult. Vahetevahel katsus eit vanamehega juttu teha, kuid iga kord lõikas see ta sõna pooleks, öeldes:
„Ä'ä latra, las saksad.“
Nõnda vaikselt istudes kippus vanamehel kangesti uni peale, aga kui ta parajasti sinnamaale jõudis, et norin oleks võinud lahti minna, sai ta eidelt küünarnukiga küljekontide vahele ühes tõrelemisega:
„Mis sa siis, hull loom, kohe norinal, kas sa ristiinimese viisil põrmugi ei või.“
„Missee?“ küsis Jürka ja ajas silmad ebaloomulikult pärani.
„Ä'ä larista, ütlen ma.“
Viimaks ometi oli kõik lõplikult korras, nii et Põrgupõhja rahvas oleks võinud minna, aga vanamees istus uuesti toolile, nagu meeldiks tal siin nii väga, et ta ei tahagi enam lahkuda. Eit seisis natukene aega tema juures ja ütles siis:
„Noh, eks teeme minekut, kodu ootab.“
„Küllap vist,“ lausus vanamees vastuseks, aga jäi ometi rahulikult istuma.
„Näh, aja end siis ükskord jalule, mis aru sa veel pead,“ sundis eit, ja kui vanamees end ei liigutanud, haaras tal kuuekäisest kinni ning sakutas, lisades: „Võta jalad alla, tee tahab käia.“
„Küllap vist,“ lausus vanamees ja ajas enda toolilt üles.
Vanamees ees, eit järele, kobisid nad kahekesi uksest välja. Samuti teineteise sabas kõndisid nad teelgi. Tükk aega ei lausunud kumbki sõna, siis arutas eit:
„Näh, ulualune on meil nüüd, aga seapõrsas, lambatall, lehmamullikas ja kanad-kuked puuduvad. Kui saaks esteks seapõrsagi, kes ruugab aias.“
Vanamees vaikis ja astus kodu poole. Aga kui neile vastu tuli võõras eidekene, pidas Jürka ta kinni ja ütles:
„Minu eit ajab seapõrsast peale.“
„Kulla taat, ei ole minul, vaesekesel, põrsast ega kedagi,“ vastas eidekene. „Kümne aasta eest oli mul viimane, aga seegi suri kõhuelitinga ja ei tõusnud änam.“
„Kas siis vahel tõuseb?“ küsis Jürka.
„Peremehel tõusis: õhtul oli surnud, aga hommikul sõi mollil. Kõik olid hirmu täis, et viimnepäev vist ligi, sest kui tõusevad juba loomad surnust, ega siis inimestelgi see päev änam kaugel ole.“
„Nii et sinu põrsas ei tõusnud,“ lausus Jürka.
„Ei ole tõusnud tänapäevani, kulla taadikene,“ vastas eit.
„Head päeva siis,“ ütles Jürka ja pöördus minema, eit kannul, kuna võõras vahtis neile järele.
Järgmisena tuli neile vastu vanamees, kellele Jürka ütles endiselt:
„Minu eit ajab seapõrsast peale, nii et…“
Külamees vahtis Jürkale tükk aega küsivalt otsa, nagu ei mõistaks ta hästi selle sõnu, ja usutles siis:
„Tahad põrsast osta või?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka.
„Kaugelt mehi olete?“ päris võõras.
„Kaugelt… eidega.“
„Pererahvaid või?“
„Küllap vist.“
„Omal emist ei ole?“
„Ei vist.“
„Kas suur talu?“
„Küllap vist.“
„Mis nimeline?“
„Põrgupõhja.“
„Nii et sina oled see uus Põrgupõhja peremees?“
„Küllap vist.“
„Ja otsid seapõrsast?“
„Sedamoodi kuulukse.“
„Kas lehm on juba?“
„Ei ole.“
„Aga hobune?“
„Ka ei ole.“
„Lammas?“
„Lammast ei ole.“
„Mis sa siis selle seapõrsaga peale hakkad, kui sul muud midagi ei ole. Kust võtad talle ninaesise? Enne lehm, siis seapõrsas, enne kana kõõrutama, siis kukk laulma.“
Nõnda õpetas võõras mees, soovis siis head päeva ja läks oma teed. Jürka vahtis talle järele, nagu ootaks ta tema ümberpöördumist, ja küsis lõpuks selja tagant:
„Aga kuis jääb siis seapõrsaga?“
Nüüd seisatas võõras, vaatas tagasi ja ütles:
„Ei ole minul seapõrsast, mul on ainult hobune, selle müüks hea hinna eest.“
Ütles ja läks edasi. Aga kui ka Jürka oma eidega minekut tegi, hüüdis võõras neile tüki maa pealt omakorda tagant järele:
„Sa siis hobust osta ei taha?“
Nüüd jäi ka Jürka seisma, vaatas tagasi, mõtles ja vastas:
„Ei vist.“
Ütles ja läks edasi, eit kannul.
„Lollisti teed, et ei osta!“ hüüdis võõras neile järele, aga Jürka ei pannud tema sõnu enam mikski. Alles natukese aja pärast tähendas ta eidele:
„Kena ja lahke mees, ajab juttu ja kõik, aga põrsast ei ole.“
„Muidugi kena ja lahke, kui sokutab oma setukat teisele,“ vastas eit.
„Küllap vist,“ lausus Jürka nõustuvalt.
Nüüd polnud hulk aega muud kuulda kui aga raskemate sammude aeglane kimps-komps, kimps-komps ja sinna vahele tihedamalt tips-tops, tips-tops, kuni lõpuks tuli vastu noor ja käbe naine, kellele Jürka ütles:
„Minu eidele kuluks põrsas ä'ä.“
„Ah põrsaid otsite? Meie üleaedsel on ilus emis ja hulk põrsaid tõi teine ka, vist inimese või kuradi tosina. Hästi ilusad põrsad olid teisel, lust vaadata kohe,“ seletas naine.
„Nii et sealt võiks saada,“ arvas Lisete.
„Kus nüüd seda!“ hüüdis naine. „Minagi käisin paari, kolme endale nõutamas, aga kõik jäi seks, tõin lõpuks laadalt, sest mis ikka teha, kui tuntud kohast ei saa.“
„Nii et jäeti kõik iseomale,“ lausus Jürka.
„Mis ta ise niipaljuga teeb!“ kilkas naine. „Hea, kui paarilegi on midagi ette anda. Sest ega siis seapõrsas oma nõu ja jõuga kosu ega kasva, see tahab ju aina käest saada, küll piima- ja supitilgad, küll jahud ja kartulid. Isegi pesema peab teist roju nagu inimeselast, muidu, vaata, jääb teine kängu, ei kasva ega sirgu enam õhkagi. Sest…“
„Nii et sealt pole loota?“ küsis Lisete naise jutu vahele.
„Ei sel ega vist ka tuleval ega ületulevalgi aastal, kui nad uut emist ei muretse. Ja vanamees ei muretse, seda pole lootagi, see on juba niisuke mees, et kui ütleb ei, siis selle juurde ka jääb. Ja minule endale ütles ta kõigi kuuldes: magagu ja tallaku ta neid niipalju kui tahab, mina sellest ei hooli, viin ta uuesti kuldi juurde. Inimene läheb aastatega vanemaks ja targemaks, eks siis seal pisutki aru juurde ei tule, nii et ta ise oma põrsaid enam ära ei talla ega maga.“
„Ah siis ema ise!“ imestasid Jürka ja Lisete nagu ühest suust.
„Ema ise,“ kinnitas naine, astus sammu lähemale ja rääkis vaiksemalt ja nagu saladuslikult: „Kellele jalaga peale, kellele magades otsa, nõnda kõik läbi. Viimne ainult suri vist ise, perenaine ütleb, kurvastusest teiste järele või liigsest toidust, sest ema on suur ja nisad olid piima täis, kõik ühe tarvis, sest teisi enam ei olnd. Aga ega sellest tohi õieti hingatagi, sest mõned arvavad, et emis on ä'ä tehtud, ning perenaine ütleb, et kui ä'ä tehtud, siis meie poolt. Tule jumal appi, kuis siis meie poolt, kui peale minu pole põrsaid keegi näindki! Aga perenaine ütleb, et minu ämm näind emist just enne poegimist ja öelnud moka otsast, et küll teil ilus emis, varsti saate hulga ilusaid põrsaid. Noh, nüüd ollagi need ilusad põrsad käes! Sinu ämma nahas nad on, ütleb perenaine minule, ja kui sa oma ämma kaitsed, siis oled ise samasugune nagu su ämmgi. Aga mina temale vastu, et mis sel minu ämmal siis viga on, ta on ju kena inimene, me saame kahekesi väga hästi läbi. Kuid emise perenaine: või kena inimene, kui pruunid silmad. Nojah, ütlen ma, pruunid silmad on tal küll, ja kui see on viga, siis muidugi, aga…“
„Jah, head päeva siis,“ ütles Jürka minekut tehes.
„Teist teile ka,“ vastas naine juttu poolitades ja lisas: „Aga kui põrsast ei saa, kas te ei tahaks omale siis kassipoega võtta? Meil on ilusad hallid. Vanal oli teisi viis, kolm uputasime solgiämbris ära, kaks on veel järel, teise võiks ära anda, jumalamuidu võiks anda, kui saaks heade inimeste kätte. Kus on lapsed, seal solgutatakse rojuks, ainult vanainimeste juures saab kassist õige kass. Ei tea, kui palju külarahval lapsi on?“
„Ei olegi veel,“ ütles Lisete.
„Noh, siis olete meie kassi pererahvaks nagu loodud. Tahate, lähme meile, võtke teine kassipoeg kaasa, ega tast midagi kanda saa.“
„Mis sa arvad, eit?“ küsis Jürka.
„Kui ehk põrsast ei saa, asjaks oleks siis kassipoegki,“ arvas Lisete.
Nõnda mindi üheskoos pisut maad tee kõrvale kassipoja järele ja Lisete rõõmustas juba ette, et saab ometi midagi elavat toanurka peale iseeneste. Aga asi kujunes pisut teiseks, kui Jürka oma eidega arvanud või kui pere minia rääkinud. Sest nagu selgus, oli ämm majas otsaline, kuigi tema poeg nimeliselt peremees. Jutukal minial oli õigus ainult rääkida, teotseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. See aga, niipea kui aru käes, milleks võõrad tallu tulnud, küsis kohe:
„Kas teil lehm on?“
„Ei vist,“ vastas Jürka.
„Kuis nii: ei vist. On või ei ole?“
„Ei veel,“ ütles nüüd Lisete.
„Aga mis te siis kassipojaga peale hakkate, see tahab ju rõõska piima, ei tast muidu elulooma tule.“
„Eks piima võiks ju külast tuua, paljuke see kassipoeg limpsib,“ arvas Lisete.
„Küla on ju Põrgupõhjast kaks, kolm kilomeetrit eemal,“ ütles ämm.
„Mis sest,“ lausus nüüd Jürka, „minu eidel head vändad all.“
„Ei sest tule midagi välja,“ arvas ämm. „Muretsege enne lehm, tulge siis kassipoja järele.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka ja mõtles minekut teha, kuid Lisete ei tahtnud ämmale nii kergesti alla anda. Ta hakkas seletama, kui üksi ta päevad otsa peab kodus olema ja kui väga ta kassipoega armastaks ning tema eest hoolitseks.
„Ma võtan ta kaasa, kui lähen piima järele, lasen talle kohe lüpsisooja anda, limpsigu ta just niipalju kui süda kutsub. Usu, perenaine, kuldsemat põlve ei leia ükski kassipoeg terves ilmas kui meie juures,“ lõpetas Lisete oma pika jutu.
Ämm pidas pisut aru ja pöördus siis minia poole küsimisega:
„Leeni, mis sina arvad, kas õige anda või?“
„Mina annaks, kui oleks minu teha.“
„Noh, eks sa siis anna,“ ütles ämm lõpuks, sest võõras oli teda, mitte miniat perenaiseks nimetanud ja minia oli võõraste juuresolekul mõista andnud, et tema, ämm, on majas otsaline. „Pane ta ilusasti korvi, aga säti midagi pehmet ja sooja talle alla.“
Silmapilguga oli kõik tehtud, ainukeseks takistuseks oli, millega korv pealt kinni siduda. Minia ei leidnud ju ühtegi sellist räbalat, mida ämm oleks raatsinud kassipojale ja vanale korvile kaasa anda, sest kes neid võhivõõraid inimesi teab, kas neilt midagi veel tagasi saab või ei. Aga Lisetel tuli parajal ajal hea mõte ja ta ütles:
„Vanamees, võta rätik kaelast, see nagu loodud kassikorvi sidumiseks, tume ja võidund teine.“
Aga kui Jürka alles aru pidas, mis kaelarätikuga teha, kas võtta või jätta, asus Lisete vanamehele käsitsi kallale ja nõnda oli rätik enne korvi ümber, kui Jürka õieti taipaski, mis temaga sündis.
„Sa mu kallis rojukene, mu silmaterakene, küll saab sul meie juures põli olema!“ rääkis Lisete rätikut sidudes. „Linnud laulavad sul toaukse all, püüa ainult, hiired jooksevad krabinal üle põranda, pole muud kui pane käpp peale, rotid vilavad nagu volaskid toa ja aida vahet, nii et…“
Lisete ei jõudnud oma lauset lõpetada, enne kargas ämm juurde ja kiskus tal kassikorvi käest, ise karjudes:
„Mis?! Teil on rotid ja te tahate, et mina lasen oma kassipoja sinna viia! Eluilmaski mitte! Need, sindrid, pistavad kassipoja kohe kinni, kui vana pole kaitsmas. Leeni, säh kassipoeg, vii pesasse tagasi.“
Nii see sündiski: minia võttis kassikorvi ja läks.
„Tule jumal appi, kus ma siis ise olen, kui rotid lasen kassi kallale!“ hüüdis Lisete.
Aga see ei aidanud, kassipoeg jäi saamata. Polnud parata, Põrgupõhja omad pidid teele asuma kahekesi – ei põrsast ega kassi.
„Hullud inimesed,“ kirus Lisete õueväravast välja minnes. „Et on hiired ja rotid, siis ei anna kassi. Lehm olgu, siis annaks. Nii et las kass istub aina lehma all ja limpsib.“
„Ä'ä latra,“ lausus vanamees. „Ise ütlesid et toas jooksevad hiired ja rotid, ega teised teand.“
„Pidin ma siis ütlema, et toas jooksevad karud?“ küsis eit.
„Küllap vist,“ vastas Jürka, „karu kassi ei murra, liig tilluke, sulle endale paneb käpa pähe.“
Viimaste sõnade juures vaatas Lisete vanamehele otsa ja küsis: „Kuhu sa, logask, oma rätiku kaelast oled pand?“
„Ise sidusid ju kassi ümber,“ vastas Jürka.
„On need vast inimesed!“ hüüdis Lisete. „Kassi ei anna, aga meie rätik kõlbab küll. Ja mis sa siis ootad, et sa rätikule järele ei lähe,“ pöördus ta vanamehe poole.
„Ei mina,“ vastas see.
„Tahad oma rätikust ilma jääda või?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult.
„Siis lähen ma ise toon rätiku ära,“ otsustas Lisete.
„Kui aga antakse,“ kahtles Jürka.
„Kui ei anta, siis võtan.“
Ütles ja pöördus tagasi. Aga asi oli lihtsam ja loomulikum, kui alguses arvati: Lisete tegi parajasti õueväravat lahti, kui minia tuli joostes ämmast mööda, kes seisis keset õue, ja hüüdis heledalt ning rõõmsalt:
„Külarahvas, külarahvas! Te unustasite oma rätiku maha.“
Suure ajuga tuli ta Lisetele värava vahele vastu, pistis talle rätiku pihku ja ütles tasakesti:
„Säh, võta, ühes kassipojaga, ega ämm siiamaale näe. Teeb rätiku pisut märjaks, aga mis sest.“
Lisete ei saanud sõnagi suust, katsus ainult oma kalli koormaga minema. Minia, kes jäi õueväravat kinni panema, hüüdis naerdes talle järele:
„Kui oled oma rotid tapnud või kodumailt peletanud, tule siis kassi saama!“
Ämm, kellele minia sõnad väga meeldisid, lisas omalt poolt:
„Ja piimatilk olgu omast käest, kui tahad kassi kasvatada.“
„Kenad inimesed,“ naeris minia sõbralikult ämmale.
„Või kenad,“ vastas see. „Tobedad!“
„Muidugi tobedad,“ naeris minia, nii et see kostis põrgupõhjalaste kättegi, ja ämm naeris ühes miniaga.
„Kõkutavad,“ lausus Jürka halvakspanevalt.
„Ongi põhjust,“ ütles Lisete.
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Sa ju ei tea põhjust. Näe, siin on põhjus,“ seletas Lisete ja võttis rätikusse mässitud kassipoja põlle alt välja, sest enam ei paistnud taluõuele. „Seda naerdakse.“
Jürka oli kogu oma tüseduses ainult paljas „mhh“ ja seda tükiks ajaks. Aga kui eit oli talle asja seletanud, siis naeris ka tema ja see võis pisut kaugemale kosta kui minia ja ämma naer.
„Meil peaks niisuke minia olema,“ arvas ta natukese aja pärast, kui nad kõmpisid juba kodu poole.
„Soo, või niisuke,“ ütles eit. „Kingib ja varastab su sinu enda silma all paljaks.“
„Aga kui ta nõnda naerab,“ arvas Jürka.
„Naerab ju seda, keda varastab.“
„Küllap vist.“
Jah, alles nüüd taipas Jürka õieti, et minia polnud naernud neid, vaid oma ämma ja ämmgi oli naernud ainult iseennast. See andis nagu uut julgust ja jõudu. Eidel oli kassipoeg põlle all ja küllap nad leiavad lõpuks seapõrsagi. Nõnda mõtles Jürka. Ning et asi oleks kindlam, tegi ta iga vastutulijaga seapõrsast juttu. Ühe tütarlapsega, kes hoidis tee ääres karja, sobis jutt eriti hästi. Jürka kui ka Lisete arvasid juba, et nad on sattunud õigesse paika, aga lõpuks selgus ometi, et on juhtunud väike eksitus: talus on küll paar põrsast, aga need kuluvad marjaks iseomale, ülearused on juba ammu ära jagatud. Aga sest polnud midagi, sest nad olid saanud tütarlapse juures mättal pisut istuda ja jalgu puhata.
Nõnda põrsast küsitades ja vastutulijatega juttu vestes jõudsid nad kodukoha lähemate taludeni ning alles siin teadis neile keegi küürakas ja lombakas, rätsep või kingsepp, raske oli otsale saada, seletada, et kui midagi vaja, siis on kõige parem minna otseteed Kaval-Antsu juurde, sest temal on kõike ja tema toimetab kõiki.
„Nii et temalt saab ka põrsa?“ küsis Jürka.
„Ka põrsa,“ vastas küürakas ja lombak, kingsepp või rätsep.
„Ja lehmi on tal ka?“
„Lehmi ka.“
„Ja hobune?“
„Ka hobune.“
„Kes ta siis ise on?“ küsis Jürka.
„Mis mehi siis sina oled, et sa Kaval-Antsu ei tunne?“ küsis küürakas vastu.
Nad vahtisid üksteisele otsa, Jürka kui jõmm, küürakas putukana tema vastas.
„Kui minna siit otse,“ hakkas küürakas seletama, „ja pöörata esteks seda kätt ja pärast teist kätt, siis jõuad suure kaheharulise kase juurde, vaat sealt on veel natukene maad, enne kui Kaval-Antsu maja hakkab paistma. Kes vastu tuleb, sellelt küsi, kõik teavad, ka sina tead, kui oled kord käind.“
Jürka, eit kassipojaga kannul, läks suurt kaheharulist kaske otsima. Kõik oli, nagu küürakas ütelnud: esteks tee seda kätt, siis teist kätt, pärast kask ja lõpuks Kaval-Antsu maja teeääres, Ants ise väravas. Aga Jürka ei teadnud, et see on Ants ise, sellepärast ütles ta:
„Siinpool pidi Kaval-Ants elama, minu eit ajab põrsast peale.“
„Nii-nii,“ muheles Ants. „Mis eitedel muud, kui aga seapõrsast ja lambatalle.“
„Lehmamullikas kuluks ka marjaks ära,“ lisas Jürka.
„Kuis muidu, kuis muidu,“ muheles Ants. „Ja ega hobusesetukaski liiga teeks, mis?“
„Ei vist,“ lausus Jürka.
„Kust mehi oled?“
„Põrgupõhja omi.“
„Siis sinu suits käibki seal toaunkast välja, rahvas räägib?“
„Küllap vist,“ ütles Jürka. „Eit tossutab,“ lisas ta seletuseks.
„Nii-nii,“ lausus Ants jällegi ja sügas oma harva habet lõuaotsas. „Paberid korras?“ küsitles.
„Selleks sai täna käidud.“
„Kuule aga kuule. Või Põrgupõhjas uus pererahvas. Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, eks näeb, kuis sinuga jääb, kas astud vana jälgedesse?“
„Mis nimest, kui aga saaks seapõrsa,“ ütles Jürka.
„Endine Põrgupõhja Vanapagan lõpetas põrsata, uus algab põrsaga,“ muheles Ants. „Aga jäksi sul vist on, pane või päris Vanapaganaga rindupidi kokku. Niisukest peremeest on Põrgupõhjale vaja, ei vähemast seal aita. Endine oli nääpsuke.“
Nüüd tekkis väike vaikus, mille katkestas lõpuks Jürka küsimisega:
„Ei tea, kudas siis jääb põrsaga?“
„Nii et lambatallest ega lehmamullikast ei hooli?“ küsis Ants vastu.
„Oleks esteks seapõrsaski,“ arvas Jürka.
„Jah, ruugaks seegi aias,“ lausus Lisete.
„Nojah, eks ta ole, või ta vale,“ muheles Ants ja lisas siis: „Kahju küll, aga peremeest ennast pole praegu toamail, nii et…“
„Antsu või?“ küsis Jürka.
„Aga keda siis?“ küsis Ants ise vastu. „Teda te ju otsite, nagu kuulukse.“
„Aga kelleks sind pidada, sulaseks või?“ huvitus Jürka.
„Ennem vabadikuks või muidu majuliseks,“ seletas Ants.
„Nii et oleme ikka õiges kohas,“ rõõmustas Jürka.
„Õiges,“ kinnitas Ants. „Ja põrsaga jäägu nõnda, et las mina katsun peremehega ääri-veeri asjast rääkida, ja kui kuidagi sobib, siis saadan või toon sõna, lühendan teie jalavaeva. Ning kui jõuate suure kase alla tagasi, siis mitte otse edasi, nagu tulite, sest see on ringi, vaid kura kätt pahemale, üle põllunurga ja läbi heinamaa silmalt päristeele välja, mis viib Põrgupõhja. See on otse ja endine Vanapagan tuli ja läks ikka seda mööda, kui käis Kaval-Antsul. Vanapagana tallatud see jalgradagi on.“
Jürka võttis Antsu nõu kuulda, ja kui jõudis tagasi suure kase alla, pöördus mööda jalgrada pahemale, eit kannul. Jõudnud üle põllunurga karjamaale, arvas ta nõnda:
„Kena ja lahke mehike oli, tea'p misuke see Ants ise peaks olema.“
„Küllap näed, kui lähed põrsa järele,“ arvas Lisete.
„Ega tea ühtigi,“ lausus Jürka.
„Mis sul seal teadmata on?“ küsis Lisete.
„Et kas põrsast saab,“ seletas Jürka.
„Mis sul siis Antsust, kui põrsast ei saa.“
„Noh, see seal, see vabadik või majuline, rääkis ka lambatallest, lehmamullikast ja hobusenokast.“
„Ja sina kohe uskuma, mis? Suu hakkas juba vett jooksma, eks? Oota enne, kas saad põrsagi. Täna taevast, et kassipoegki süles, olgugi pettusega. Kui aga ämm talle varssi ajades järele ei tuleks. Aga sinu kallis kaelarätik on juba märg.“
Nõnda kenasti juttu vestes jõudsid Põrgupõhja omad ilusasti päristeele välja ja seda mööda koju. Aga siin alles tuli Lisetel meelde, et kassi tarvis pole tilkagi piima kodus. Nõnda siis kahmas ta vanast kiluriistast valmistatud nöörsangaga piimanõu, võttis jalad selga ja lidus kohe küla poole tagasi. Kassipoja pistis ta vanamehele pihku ja pani sellele südame peale väetikest õrnalt hoida, aga jumala pärast mitte lahti lasta, sest kes teda hullu teab, kas ta end veel kätte annab.
„Ole mureta, eit,“ julgustas vanamees Lisetet, „kuhu kassiroju mehe käest pääseb.“ Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikese paistele, pani kassipoja pahemale peole ja silitas teda paremaga tasakesti, ise muheledes:
„Oh sind nirukest, pisi piimavissikest! Või tahad rätiku seest välja! Nõnn-nõnn, üks käpasuss, nõnn-nõnn, teine käpasuss, ja nüüd siis tuleb kolmas ning tagatipuks…“ Jürka tahtis öelda „neljas“, aga ei saanud, sest enne oli kass tal peolt läinud ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule, mööda toanurka lakas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu kräbe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui tuleb piimaga koju? Kõige hullem on häbi: suur, tugev mees, aga ei saa kassipoegagi kinni hoitud. Nagu oleks arust või jõust puudu.
Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et vestiväel oleks kergem ronida ja pugeda, kui ehk vaja. Et ta kassi kätte saab, selles Jürka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eest ikka pääseb, liiatigi veel hoones.
Aga lakas märkas Jürka, et asi pisut täbaram, kui ta alguses arvanud. Väljast päikesepaistelt tulles tundus siin pimedana, pisinatukene helkis valgust ainult ungastest ja ulualuseilt. Et kambrilakka pääseda, kuhu kass oli roninud, pidi esteks minema mööda reiaaluse laudit. Aga siin kas polnud kunagi korralikku katet olnudki, või oli keegi parred hiljem pealt võtnud, nii et paigast paika pääsmine oli üpris täbar: igal sammul karda, et lendad puude vahelt või ühes murduvate puudega alla kõvale savipõrandale.
Ei aidanud muud, Jürka pidi neljakäpakil ronima kambrilaka poole. Rehetoa kõrge, nurgeline ja tahmane kere seisis nagu hiiglatont põiki teel ees, temast pidi ronima üle või mööda. Jürka valis viimase tee. See viis ulu alt läbi, kus roovilattide vahelt tolknevad õletuustakud, mis täis mitmekümneaastast tahma ja tolmu, need äigasid tal üle näo ja valgete särgikäiste. Aga Jürka ei hoolinud, puges läbi ja jõudis kambrilakka. Siin oli nii pime, et silm ei seletanud alguses üldse midagi, kostis ainult, et keegi jookseb tasaste sammudega. Jürka peatus. Tema ees pimedas säras kaks silma kui tulesütt. Kass pidi seal olema.
„Oh sa reo,“ sosistas Jürka, „kui ulataks mütsi peale panema, siis oleks käes.“
Ta roomas põlevatele silmadele lähemale, müts peos, et sellega kassi tabada. Aga äkki kustusid silmad ja vastu ulualust paistis, kuidas kass jooksis teiselt poolt toakere reiaaluse laudi poole. Polnud parata, Jürka pidi sinna järele – jälle ulu alt läbi, kus sai õletuustakuilt uue noosi tolmu ja tahma. Jõudnud reiaaluse kohta välja, selgus, et siinpool küljes polnud üldse laudit peal inimese liikumiseks, ainult kass võis siit läbi pääseda.
Jürka ronis kambrilakka tagasi, et teiselt poolt toakere tuldud teed mööda laudile saada. See kõik võttis nii palju aega, et kassipoeg võis vahepeal jumal teab kuhu kaduda. Aga ei, kui Jürka jõudis uuesti laudile, kus pisut valgem, nägi ta, et kassipoeg istub redeli juures laudiotsal ja vahib alla, nagu oleks seal ei tea mis huvitavat näha. Jürka võttis mütsi ja viskas kassi, et ehk saaks ta lakast maha, sest seal lootis ta tema kergemini kinni võtta. Aga müts lendas mööda ja kass jooksis teise laudiotsa, kuhu Jürka suure vaevaga talle järele pääses, sest harvad parred veeresid tal põlvede ja käte all. Kassipoeg puges pimedasse ulualuse-nurka ja Jürka sai talle sinna järele.
„Noh, va vennike, nüüd sa änam ei pääse,“ rõõmutses Jürka ja puges kassipojale lähemale. Aga kui sirutas käe, lipsas kass läbi kitsa ulualuse, nagu tahaks ta maha karata, aga lähemal vaatlemisel selgus, et toa taga seina ääres on mingi kõrvalhoone, mille lakk on heaks peidupaigaks, sest inimene ei pääse sellele kusagilt ligi, ainult pika ja peene puuga võis pilu vahelt torkida. Seda Jürka tegigi, kuid ilma tagajärjeta. Maast udimise tulemuseks oli, et kass puges läbi ulualuse uuesti laudile. Läks Jürka teda sinna kimbutama, lipsas ta kohe oma endisesse peiduurkasse tagasi.
Nõnda rändas Jürka mitmed-setmed korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja otsustas toatagust kõrvalhoonet lõhkuma hakata, sest kassipoja pidi ta ju kätte saama. Ta ragistas parajasti esimeste latiotste kallal, kui toa eest kostis eide hääl:
„Vanamees! Vanamees, ae! Too kassipoeg siia, piim on kodus!“
Polnud parata, hoone lõhkumine tuli seisma panna. Jürka peatus töös ja pidas pisut aru, kuis olla ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale.
„Tohoo peletis!“ hüüdis Lisete vanameest nähes. „Sa ju hullem kui reheline! Nägu liimendab peas! Mis sa oled ometi teind? Mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin ta sulle helevalgelt selga.“
Jürka ei saanud sõnagi suust.
„Ja kus on kass? Kuhu sa selle panid? Lasid ära joosta?“
„Küllap vist,“ lausus Jürka lõpuks.
„Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni!“ ohkis Lisete. „Aga mis selle kassiga on siis, kuhu ta jäi?“
„Lakas.“
„Ja sa käisid teda seal taga ajamas?“
„Küllap vist.“
„Kätte ei saand?“
„Ei vist.“
„Noh, oled mul mees küll, kassi karjagi ei või sind jätta!“ hüüdis Lisete. „Ja mis sa toa taga tegid?“
„Lõhkusin, et…“
„Et kassi kätte saada?“
„Küllap vist.“
„Sa heldene taevas,“ hüüdis Lisete, „tõsta silmapilguks jalad kodust välja, sa lõhud taga hooned maha.“
„Aga kui muidu kätte ei saa.“
„Kus ta siis on sul?“
Ja nüüd sai Jürka mahti seletada, kus asub kassipoeg praegu ja kus oli ta enne ning kuis ta sinna saanud ja mis teinud tema ning mis ta veel mõtelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma, eit piimaga laudile, taat teibaga toa taha udima. Ja, ennäe, niipea kui kass nägi piimatassi, tuli ta kohe limpsima ning Lisete võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.
Kui Jürka kuulis, et eit surnud, rääkis ta asjast Antsule. See oli nõukas mees, andis Jürkale lauad ja naelad, sae ning höövli kaasa, et ta iseoma käega kopsiks eidele puusärgi kokku. Nõnda siis tulid Jürka ja Juula kahekesi kodu poole, mees oma kandamiga ees, naine tema kannul. Ja kõik oleks võinud kenasti minna, kui poleks saabunud ootamatu häda. Sest kui Jürka läks oma eide surmast teatama, et temale löödaks hingekella ja kõik, võttis õpetaja ühe suure raamatu teise järele välja, otsis ning kordas üksisõnu endamisi:
„Ei ole, ei ole.“
„Ma tegin talle ju puusärgi, kuis siis ei ole!“ hüüdis Jürka lõpuks vahele.
„Jah, armas hing, puusärk on, aga hinge ei ole,“ ütles õpetaja.
Jürka istus toolile ja jõllitas põrandale. Õpetaja ei saanud kuidagi aru, milles asi, milles mehe masendus. Ta lisas seletuseks:
„Ei ole sind ennast ega su eite.“
„Ma olen ju siin,“ ütles Jürka ja tõusis püsti.
„Ise oled siin, aga hinge ei ole,“ muigas õpetaja.
„Kus mu hing siis on?“ küsis Jürka jahmunult.
„Kusagil mujal, teises hingekirjas. Aga, armas hing, kes sa õieti oled? Ma ei mäleta, et ma sind enne oleksin näinud.“
„Olen mitu korda kirikus käind.“
„Aga, armas hing, kuidas on su armulauaga lugu?“
Ei, seda polnud Jürka veel kasutanud.
„Kust oled pärit, armas hing?“
„Põrgupõhjast.“
„Ah nii-i!“ venitas õpetaja. „Soo, soo! Nüüd ma hakkan mõistma!“ Aga Jürka ei mõistnud midagi, ta vahtis arusaamatuses õpetajale otsa. „Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, kuidas on sinuga lugu?“ jätkas pastor muheledes.
„Esimest hüüti, mina olen,“ vastas Jürka.
„Ah siis sina, armas hing, oled see päris Vanapagan?“
„Mina olen see päris,“ kinnitas Jürka.
Õpetaja naeris, naeris kõigest südamest, ainult Jürka ei saanud kuidagi aru, mille üle ta naerab. Ometi katsus ta viisakuse pärast kaasa naerda. Aga kui õpetaja tema nagu kõmisevast tõrrest tulevat häält kuulis, jäi ta talle tõsiselt otsa vahtima, nagu näeks ta enda ees tõepoolest elavat Vanapaganat.
„Kui oled tõesti Vanapagan, miks tulid siis maa peale?“ küsis õpetaja, kui oli Jürkat natukene aega silmitsevalt uurinud.
„Taevas tahtis.“
„Soo! Miks siis?“
„Et saaksin õndsaks.“
„Kui tahad õndsaks saada, armas hing, siis ei tohi uskuda, et oled Vanapagan.“
„Aga ma ju olen.“
„Vanapagan ei saa õndsaks, armas hing.“
„Aga kui ta on inime?“
„Kui ta on inimene, siis peab ta ka uskuma, et ta on inimene.“
„Aga kui olen Vanapagan…“
„Pead uskuma võimatut, siis saad õndsaks.“
„Ma usun, et saan, muidu ei tule inimesed põrgu.“
Sellest ei saanud õpetaja mõhkugi aru ja sellepärast küsis ta huvitatult:
„Kuis nii, armas hing?“
„Peetrus ütles.“
„Mis see Peetrus ütles?“
„Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune, tahab, aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inimene, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi. Nõnda Peetrus. Ja siis tulin mina maa peale, et õndsaks saada.“
Pastor oli Jürka seletusest keeletu tükiks ajaks. Viimaks ütles ta:
„Aga, armas hing, kuhu jääb siis lunastus?“
„Peetrus ütles, see ei loe änam.“
Pastor istus toolile. Tema, kes ta uskus, et vaimunõtrus on õndsuse ankur, oli omal ajal armastanud külastada hullumaju ja seal oli ta kohanud inimesi, kes pidasid end jumalapojaks, Hiina keisriks, heinakuhjaks, loksujaks kanaks, prügikastiks, tuuleks, ei millegiks, aga Vanapaganat polnud ta tänini näinud ei hullumajas ega ka vabaduses. Luterus ja mõned teised usuisad olid temast õnnelikumad, nemad olid seisnud vanakurjaga silm silma vastu. Aga nüüd oli ka temal endal see ülev silmapilk: tema ees istus elav Vanapagan. Ainult ühest oli pastoril kahju: miks polnud maailmas – ei temal endal ega teistelgi – enam seda suurt ja kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele. Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema! Miks ei võinud ta seda mehemühakat võtta tõelise Vanapaganana, vaid pidas teda ainult hullumaja kandidaadiks! Kui tühiseks ja näruseks oli muutunud maailm ja inimene! Temalgi polnud elava Vanapagana ees praegu muud elamust kui pisut hirmu, et mis siis sünniks, kui tema ees istuval mehel tuleks raevutuju peale. Aga, jumal tänatud, nende vahel oli kirjutuslaud raamatutega ja tema selja taga paari sammu peal uks. Sellepärast ütles ta Jürkale üsna rahulikult, kuigi süda sees pisut värises:
„Kuidas mõtled sa siis õndsaks saada, kui lunastus ei loe enam? Meie, inimesed, loodame ainult lunastusele.“
„Ja lähete hukka, Peetrus ütles.“
„Et just Peetrus seda pidi ütlema,“ lausus pastor ebamääraselt, sest ta kartis Jürkat selgema, kindlama ja vasturääkivama vastusega ärritada. Aga see ettevaatus oli üsna asjata, Jürka oli kõiges nii rahulik ja kindel, tema meeli ei kõigutanud miski.
„Teistega ei saand ma sel korral taevas kokku,“ ütles ta üsna lihtsalt.
„Kus see taevas oli?“ küsis pastor võimalikult lihtsalt.
„Kas siis õpetajahärra ei tea, kus taevas on?“ küsis Jürka vastu.
Sellest vastusest järeldas pastor, et Jürkaga on mõtteta arutada usuasju, sellepärast ütles ta:
„Seda seletada viiks meid liiga kaugele. Asume parem oma asja juurde. Sa ütlesid, et tahad oma naist matta. Aga ei sind ennast ega kadunut seisa meie hingekirjas. Kust oled pärit?“
Jürka ütles kust ja näitas õpetajale isegi mingit isikutunnistust, millest see tegi endale märkmeid. Nõnda pidi kõik korras olema ja Jürka võis oma eide maha tuua. Aga enne kui ta uksest välja sai, astus pastor tema juurde, pani talle käe õlale ja ütles:
„Armas hing, see oli väga hea, et mulle ütlesid, kes sa oled, aga ära sellest igaühele räägi, sest ega inimesed ei usu, mis neile öeldakse, nad panevad sind naeruks. Need on hingelised asjad, ja et mina olen hingekarjane, siis mina mõistan. Aga lunastust peaksid sa ikka uskuma, kui sa tahad õndsaks saada. Nüüd mine rahuga, sest su eit ootab sind oma kirstus.“
Jürka tuli uksest välja. Tal oli pastorist tema viimaste sõnade pärast kahju ja piinlik, sest nendega paljastas ta oma teadmatuse ja mõistmatuse. Ta räägib hingelisist asjust, kui Jürka seisab Vanapaganana ilmsi oma elava kehaga tema ees! Ja kui imevähe teab ta tema eidest! Eit ootab! Jürka võiks õpetaja teadmatuse üle täiest kõrist naerda. Ainult ühes oli pastoril õigus: ei maksa oma asjust inimestele seletada, niikuinii ei usu nad. Isegi õpetaja ei uskunud, Jürka tunneb seda.
Aga muidu olid nüüd asjad joones ja Põrgupõhja perenaine maeti nagu kord ja kohus, kellagi löödi ja kõik. Ainus viga oli kogu talituses, et puusärk oli naeltega kinni löödud, nii et ükski võõras ei näinud, mis nägu oli kadunuke surnult. Põhjenduseks seletas Juula, et surnu olevat inetuks läinud, sellepärast Jürka ei taha teda näidata. See erutas meeli veel rohkem: taheti tingimata näha, kui inetuks Põrgupõhja eit surres oli läinud. Aga Jürka jäi kindlaks: kirstu kaas oli kord pikkade naeltega kinni löödud ja jäigi kinni.
Kuid varsti peale matust räägiti igal pool, et Lisete pole surnud õiget surma. Eriti valjenes kõma, kui Juula sai kaksikutega maha: tema see pidigi olema, kes vana perenaise tuksu pani, et ise tema asemele saada. Jürka kas ei teadnud midagi või ta aitas Juula kuritegu varjata. Selleks löödi puusärgil kaaski enneaegu kinni. Nüüd tuletati ka küüni põlemist ja sulase imelikku hukkumist meelde ning taheti teada, mis sünnib üldse selle uue Vanapagana ajal Põrgupõhjal. Kahtlustused muutusid nii ilmseiks, et politsei segas lõpuks vahele: Põrgupõhja perenaise haud võeti uuesti lahti. Ja nüüd selgus, et puusärgis polnud laip, vaid kivid ja muld. Jürka ja Juula võeti käsile: kuis nad seda seletavad? Aga need ei seletanud üldse midagi, vahtisid ainult teineteisele otsa.
„Kes pani kirstu mulla ja kivid?“ küsiti.
„Mina,“ vastas Jürka.
„Miks?“
„Surnut ei olnd.“
„Kuhu ta siis sai?“
„Ei tea.“
„Kas su naine ikka suri või ei?“
„Küllap vist.“
„Nägid sa teda surnult?“
„Ei vist.“
„Kes siis nägi?“
„Juula.“
Võeti siis käsile ja saadi teada, et perenaine tõepoolest surnud ning et tema ta puhtaks pesenud.
„Mis haigus tal oli?“ küsiti.
„Vill või roos.“
„Miks nii?“
„Vihastas.“
„Millest ta nii vihastas?“
„Et ma pidin saama Jürkaga lapse ning et ma ütlesin, tulevad ehk kaksikud. Ja, näe, tulidki.“
„Ja sellest siis surigi?“
„Ei surnd.“
„Millest siis?“
„Et oli päevi haige ja ei söönd ega joond, ei võtt kuiva ega märga vastu.“
„Sa ehk ei andnud?“
„Miks ma siis ei and, pakkusin iga päev.“
Ka Jürka kinnitas, temagi pakkunud eidele süüa ja juua, aga see pole võtnud ei tilka ega iva.
„Nii et suri ehk nälga?“
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Aga kuhu ta siis surnult sai?“
„Pesin puhtaks, panin lautsile ja läksin peremehele sõna viima,“ seletas Juula, „aga kui tulime tagasi, peremehel kirstulauad seljas, naelad taskus, oli surnu läind.“
„Kuhu ta teil jäi?“
„Tuppa.“
„Kui tagasi tulite, kas toauks oli kinni?“
„Praokil,“ kinnitasid Jürka ja Juula mõlemad.
„Kas siis ust lukku ei pannud, kui kodunt välja tulite?“
„Meie toauksel polegi lukku, seespool ainult puuriiv.“
„Aga kas ukse tõmbasite kinni, kui tulite välja?“
„Vist ikka tõmmasin,“ ütles Juula, aga lisas kohe täienduseks: „Aga võib olla ka mitte, sest ma mõtlesin teel: surnu jäi koduhoidjaks.“
„Mis see tähendab?“
„Noh, et kes sinna ikka läheb, kui surnu toas, ja et sel oleks parem, jätsin ehk ukse lahti, sest surnud armastavad jahedat.“
„Nii et…?“
„Nii et ma ei tea midagi öelda.“
„Aga mis te siis mõtlesite, kui te koju tulles surnut ees ei leidnud? Kas teis ei tekkinud mingit kahtlust?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Kuis nii?“ oldi üllatatud.
„Peremees ütles kohe: see on otseteed põrgu läind,“ seletas Juula.
„Nii see oli,“ täiendas Jürka omalt poolt. „Minu eit ei tahtnud maamulda, kartis, pärast saadetakse sealt taeva, sellepärast lubas alati otseteed põrgu minna. Noh, nüüd läkski, mis siis ikka muud.“
„Aga miks te asjast kohe politseile ei teatanud?“
„Kartsime,“ vastas Jürka.
„Mida te kartsite?“
„Et arvatakse ei tea mis ja hakatakse kimbutama, ei usta.“
„Kas sa siis ise usud, et su eit läks otseteed põrgu?“
„Küllap vist.“
„Tõusis lautsilt ja läks, mis?“ imestati.
„Miks mitte. Õpetajagi ütles kirikus, et surnud tõusevad üles, miks siis minu eit ei võind tõusta, kui ta oli surnd. Ja surnd pidi ta olema, muidu poleks Juula saand teda eluilmas pesta.“
„Mina pesin ta oma käega puhtaks,“ kinnitas Juula.
„Siis oli ta tingimata surnd, muidu ta poleks lasnud end pesta,“ kinnitas Jürka.
„Veel pole ju viimnepäev, et surnud üles tõuseksid,“ katsuti Jürkale vastu vaielda.
„Minu eidel ehk oli,“ ütles see.
Nõnda oli ühelt poolt selge, et Jürkaga oli mõtteta vaielda, teiselt poolt mõistis aga Jürka, et ametnikud ei tea midagi ja ei saa millestki aru. Isegi sellest poleks midagi kasu, kui ta neile ütleks, kes oli tema eit ja kes on tema ise ning milleks ta Põrgupõhja tulnud. Võib olla, millalgi avab ta nende silmad, täna aga mitte, sest ta näeb, et nad ei usu teda.
„Kas oli ehk toa ees loomajälgi näha, kui koju jõudsite?“ küsiti viimaks.
„Mis looma?“ küsis Jürka vastu.
„Ükskõik mis looma. Kas oli üldse jälgi?“
„Kui koju saime, oli pime,“ seletas Juula. „Öösel sadas lund ja vihistas tuisata, hommikul polnd meie omagi jälgedest õhkagi järele.“
„Nii et õhtul te toa ees jälgi ei vaadanud?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Ma ju ütlesin, et oli pime,“ seletas Juula.
„Aga kui arvasid, et eit läks otseteed põrgu, siis oleks võinud ju mööda jälgi järele minna,“ üteldi Jürkale.
„Põrguteel pole jälgi,“ vastas Jürka.
„Miks sa seda arvad?“
„Muidu oleks põrgu ammu üles leitud.“
Sellega olid kõik nõus: ei põrguteel ole jälgi, mine otseteed või haua kaudu. Isegi kui läheksid enne taevast läbi, ikkagi puuduvad jäljed. Sellepärast lõpetati seks korraks juurdlus. Küsimus oli veel selles, kas Jürka ja Juula vahistada või mitte. Lõpuks otsustati nad vabadusse jätta, sest Antsult ja teistelt inimestelt nende kohta saadud teated lasksid arvata, et kuigi asjal on kuritegevuse maik, ometi on vaevalt keegi kurja teinud. Pealegi, Jürka pidi ju Antsu juurde minema ja seal võidakse talle silma peale lüüa, kuni kogu loos jõutakse ehk selgusele. Juula aga oma kahe väikese lapsega ei lähe Põrgupõhjalt talvekülmaga kuhugi, iseasi kui tuleb kevade oma sooja vihma, värske rohu ja leigete tuultega. Kuid seks ajaks on ehk juba kõik selge, lumi annab oma saladused välja.
Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba – mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima. Et aga ka pühade raamatute arvamused lahku läksid, siis võttis kogu küsimuse lahendamine palju aega.
Sellepärast otsustas politsei: haud lahti jätta, kate peale panna, et mõni kogemata sisse ei kukuks ega oma kaela või muid ihuliikmeid murraks; kirst ühes mulla ja kividega asitõendusena ametivõimude valdusse.
Nõnda oli asjal seks korraks lõpp. Aga kevadel sai ta uue käigu, sest Põrgupõhja metsast leiti mõned kondid, mitte ühest kohast, vaid laialipillatult. Kondid korjati kokku ja anti asjatundjaile uurida, et mis kondid need on, kas inimese või looma, ja kui inimese, siis kas mehe või naise, noore või vana. Aga asjatundjail kerkis kõigepealt küsimus, misaegsed need kondid on ja kas üheaegsed, ning kui mitmeaegsed, siis – missugused vanemast ja missugused uuemast ajastust pärit? Ja kui kuuluvad eri ajastuisse, siis – kui pikaks tuleb ligilähedaltki arvata nende vahet? Sellele ajalisele küsimusele seltsis oluline: kui kondid kuuluvad kas kõik või osaliseltki loomale, siis – mis loomale? Kas nad üldse kuuluvad samale loomale, ja kui mitmele, siis missugune missugusele? Peale selle – kas isasele või emasele, vanale või noorele, umbes kui vanale ja noorele. Tähtis oleks ka kindlaks teha, kas kondid on kogu aeg vaba õhu käes viibinud või on nad teatud ajavahemiku mullas olnud, kust nad seletamatuil põhjuseil uuesti päevavalgele kerkinud? Alles pärast nende ja paljude teiste uurimistöil kerkivate lisaküsimuste otsustamist võisid asjatundjad ametiasutusile oma arvamust avaldada.
Jürka ei saanud kontide loost midagi aru, kuigi tema ja Juula, lapsed süles, käisid ühes teistega neid otsimas. Jürka arvates polnud kuidagi võimalik, et Lisete oleks enne oma kondid mööda metsa laiali pildunud, kui ta läks põrgu. Kuidas ta siis ilma kontideta sai minna?!
Asjatundjad tegid oma töö põhjalikult, ja nagu sellisel korral sagedasti, töö tulemused erinesid väga. Õieti polnud ainustki küsimust, milles oleks suudetud samale arvamusele jõuda. Selleks aitas eriti kaasa asjaolu, et igal asjatundjal oli oma eriline aines, mis teda eelkõige huvitas. Näiteks: keegi, kes leidis, et kondid on sedavõrd puretud, et raske on nende kohta üldse midagi kindlat öelda, katsus selgitada – kes on neid konte purenud – karu, hunt, koer? Lisaks: kas ehk need kondid pole mitme looma hammaste vahelt läbi käinud ja kes pures neid esimesena, kes viimsena? Teine asjatundja, kes nägi kogu maailma probleemi toitlusküsimuse ratsionaalses lahenduses, katsus kontide päritolu selgitada sellega, et püüdis kindlaks teha, mis toitu kontide omanik peaasjalikult oli tarvitanud. Pikkade vaidluste ja väitluste tulemuseks oli asjatundjate kokkuleppe-arvamus, mis ei sobinud ühegi üksiku arvamusega, seistes nende kõigiga ilmses vastuolus. Üks asjatundja jäi kõigis küsimusis eriarvamuse juurde. Nõnda esitati asjatundjate töötulemus ametiasutusile ja need jõudsid selle põhjal otsusele, et leitud luud-kondid on tõepoolest inimese omad, kes olnud vähemalt keskealine. Sellele lisati: kuigi pole saadud kindlaks teha, kas leitud kondid mehe või naise omad, ometi peab asjaolusid arvestades järeldama, et nad võivad kuuluda ainult naisele.
Nõnda oli üks küsimus lahendatud: Põrgupõhja perenaise luud olid leitud ja nad võis kivide ja mulla asemele puusärki panna, puusärk hauda lasta ning haud kinni ajada. Sellejuures tõusis vagadel küsimus: kas kontidele peab uuesti kella lööma, kas uuesti „Mullast oled sa võetud ja mullaks…“ ning need teised sõnad lugema? Kas ei piisa sellest, et nad pannakse kirstu, mis on saanud juba kellahelina ja kirjasõnad? Aga selle küsimuse otsustas Jürka Juula nõuandel ruttu: ta laskis kellad uuesti helisema panna ning lugeda ja laulda, kuigi oli veendunud, et leitud kondid pole Lisete omad. Ta tegi seda selleks, et ometi kord asjaga ühele poole saada.
Ametiasutuste seisukord oli raskem. Kontide kuuluvuse küsimus oli küll lahendatud, aga otsustamist nõudis ka teine küsimus: kuidas oli kadunud Põrgupõhja perenaine surnud ja kuidas olid tema luud-kondid sattunud metsa? Asi oli mitmeti väga kahtlane, aga temal oli ka tunnuseid, mis lasksid oletada kõige loomulikumat süütust. Sest kas võis tõenäolikuks pidada, et kaksikutega rase naine, nagu Juula, paar nädalat enne mahasaamist hakkaks vägivalda tarvitama teise naise suhtes, kelle abi ta ise varsti nii hädasti vajaks? Ja peale seda minna mehe järele – rahulikult, nagu kõik kinnitavad ning lasta sel lauakandam selga võtta ning see kilomeetrite taha viia, et näidata – laipa ei ole? Uskumatu! Iseasi, kui nad mängisid mehega algusest saadik kokku, see oleks hoopis iseasi, aga selleks pole andmeid. Sellepärast oli ainuke õige – asi lõpetada.
Kaua aja tagant sai Jürka jälle kord koju naist ja lapsi nägema, kus lootis leida rahu ühiskondlikest askeldusist. Aga asi läks teisiti, kui ta arvanud, sest Juulal oli tema tarvis juba üllatus valmis, millega ta esines esimesel parajal juhul.
„Vanamees,“ ütles ta saladuslikult, „mõtle ometi, mis hull asi meie kaksikutega: neil kasvavad sarved pähe.“
„Ä'ä latra,“ lausus Jürka üsna rahulikult, nagu oleks ta seda juba ammugi teadnud või oodanud.
„Tõsi jutt!“ kinnitas Juula. „Väiksed nubrikud on juba olemas.“
„Mõni muu viga ehk.“
„Mis muu viga siis, kui sarved. Poisid ütlevad, et kihelevad teised.“
„Küllap elavad ka sarvedega, kui on aga õiged tunnistused taskus,“ arvas Jürka.
Aga Juulale tegid poiste sarved päev-päevalt ikka rohkem muret ja ta ei saanud muidu hingerahu, kui läks ämmaemanda juurde, ja kui see ei teadnud midagi öelda, siis läks rääkis velskeriga, kel puujalg ja üksainus silm, seegi poolpime. Ent velsker ütles, et tema peaks vähemalt teist poissi nägema, tema sarvi iseoma käega katsuma, muidu ei tea tema midagi. Ja kui Juula viis ühe poisi velskeri katsuda, siis arvas see, et ta peaks ka teist poissi nägema, muidu võib eksida. Nõnda pidi Juula veel kord velskeri juurde jõlkuma ja nüüd juba selle poisiga, kes jäi esteks koju. Aga kui velsker oli ka selle poisi pea suure hoolega läbi sõrmitsenud, tuli ta otsusele, et õiget aru ei saa muidu kätte, kui poisid peaksid mõlemad korraga kohal olema, nii et ta võiks poiste sarvi võrrelda, sest ainult võrdlev teadus on päris kindel. Nõnda siis läks Juula veel kord velskeri juurde, nüüd juba kahe poisiga, nii et oleksid kõik neli sarve, mis neil esiotsa olemas, korraga kohal. Kui nüüd velsker mõlema poisi sarvi oli hoolega võrrelnud, küsis ta Juulalt poiste vanadust, ja kui sai selle teada, huvitas teda, kas Juulal on veel teisi lapsi, poegi või tütreid, ning kui vanad on need. Alles pärast seda ütles ta:
„Praegu on see sarvede asi alles segane, peaks ära ootama, kuni ka teised lapsed, kuni kõik lapsed, keda tulevikus sünnitate, saavad kaksikute vanuseks, alles siis võiks midagi kindlat öelda, sest võib-olla ei tule teistel lastel üldse neid mügerikke ja siis polegi kaksikutel sarvi, vaid ainult anumaalia, nagu esimestel lastel sagedasti, liiatigi kui kaksikud.“
„Aga mis peab selle anumaaliga tegema?“ küsis Juula.
„Raske öelda,“ vastas velsker. „Uuemal ajal on kindlaks abinõuks, et esimesi lapsi ei sünnitata.“
„Kuidas need siis ilma tulevad?“
„Ei tulegi.“
„Mis jutt see nüüd on,“ ütles Juula poolpahaselt. „Kuhu see laps siis jääb?“
„Seda juba mina ei tea. Peab küsima ämmaemandalt või arstilt. Ja poiste sarvedega võiks ka arsti juurde minna, küll tema juba ütleb, mis öelda on.“
„Mõtlesin korraks, et kui läheks õige õpetaja juurde.“
„Võiks ka sinna, aga enne arsti juurde, sest õpetaja tuleb ikka viimaseks, nii et kui keha enam aidata ei saa, siis asume hinge kallale.“
Need targad sõnad meeldisid Juulale ja sellepärast läks ta poistega arsti juurde. Aga siin tabas ta, ilma et oleks ise seda teadnud, kaks kärbest korraga, sest arst oli alguses õppinud usuteadust ja alles hiljem, kui ta sellest juba niipalju teadis, et võis kõiges kahtlema hakata, arstiteadusele üle läinud. Ent seeme, mille usuteadus tema hinge oli külvanud, polnud idanemata jäänud, nii et kui ta jõudis ka arstiteaduses kahtlema õppida, otsis ta vahetevahel lohutust usuteadusest, mis tundus täiuslikumana kui ükski teine teaduseharu, sest ta toetus sõnale ja võlgnes tänu oma olemasolu eest ainult usule. See oli hinge matemaatika, see oli muusika kontrapunkt, mida pole vaja millegagi põhjendada või tõestada, ta on lihtsalt olemas, muud midagi. Loodusteaduste nõrkuseks meie arsti arvates oli just see, et nad katsusid põhjendada ja seletada. Aga inimese mõistus on puudulik ja tema ise surelik, sellepärast tuleb tal põhjendades ja seletades ikka kas aastatest või andmetest nappus kätte.
Arsti huvitas eriliselt arenemisõpetus, aga varsti pettus ta selles, sest ta leidis ilmatuhulga seletamata küsimusi ja lahkarvamusi. Nende üle järele mõteldes tuli ta lõpuks usuteaduse abil otsusele, et kogu asjaga on vististi valeotsast peale hakatud: mitte ahv ei arene inimeseks, vaid inimene ahviks. Jumal lõi inimese oma näo järele, see tõde jääb püsima. Aga sedamööda nagu inimese hing taganeb oma loojast, taandub ka tema keha oma alglisest jumalikkusest ja temast saab saba ning sarvekandja, sadajalgne või kõvakoorik, ujuja või roomaja, lill või puu.
Selle oma uue arenemisõpetuse kallal töötas arst parajasti, kui saabus Juula kaksikutega, et näidata nende sarvi ja küsida nõu, mis teha. Aga kui arst oli poisid üle vaadanud ja nende ebaharilikus vitaalsuses veendunud, ütles ta Juulale, ise õnnelikult käsi hõõrudes ja naeratades:
„Poistega pole midagi.“
„Aga kui neil tulevad sarved pähe?“ ütles Juula hirmunult.
„Las tulevad, mis sest. Seda parem, kui tulevad.“
„Aga kui kasvavad nii suureks, et ei saa enam mütsi pähe panna.“
„Siis las käivad palja peaga, moodsam on.“
„Aga kõik näevad ju siis, et neil on sarved.“
„Las näha.“
„Neid ei lasta ju nõnda kooli ega kirikusse.“
„Ärge tehke omale, armas ema, tühja muret, sest kool pole tänapäev üldse enam moodis ja kirikusse pääsevad ka sarvekandjad, peaasi, kui nad õiendavad oma maksud.“
„Kui see ometi nõnda oleks, aga muidu…“
„Ja muidu olge õnnelik ning uhke oma poiste peale, kui neile tõesti peaksid sarved pähe tulema. Sest nii tõesti kui Aadam oli esimene inimene, nii tõesti on sinu pojad esimesed sarvekandjad. Ainult muret ja vaeva saab sul nendega olema, seda küll.“
„Mis muret ja vaeva?“ küsis Juula põnevusega. „Ütelge, armas tohtrihärra, et ma teaks.“
„Armas ema, seda on raske öelda.“
„Katsuge natukene sinnapoolegi, et ma aimakski.“
„Ütleme nõnda: inimene usub, et õnn on seda suurem, mida rohkem tal on, eks. Noh, aga kui mehel oleks kümme naist ja naisel kümme meest korraga, kas nad oleksid siis õnnelikumad kui ühe mehe ja ühe naisega?“
„Jumal hoidku mitme mehe eest, ma ei jaksa ühegi lapsi kõiki ilmale kanda.“
„Väga hea! Aga mis sünniks teie poistega, kui neil kasvaksid loomulikud sarved pähe? Uskuge, ema, iga sarve otsas ripuks neil vähemalt kümme tüdrukut ja naist, sest kõik tahaksid ju endale sarvedega meest. Miski ei meeldi naistele meeste peas rohkem kui sarved. Naised kisuksid teie poisid tükkideks, puhtpaljalt nende sarvede pärast.“
„Minu vaesed poisid!“ haletses Juula oma kaksikuid. „Neid ootab naistesurm.“
„Aga on olemas teine võimalus…“
„Misuke?“ küsis Juula nagu uppuja õlekõrrest kinni haarates.
„Et poistel ei tulegi sarvi.“
„Kuis ei tulegi, kui neil juba on?“
„See on väga keeruline küsimus, kas neil on või ei ole.“
„Mis see tähendab, tohtrihärra?“
„Ma ei tea, kuidas seda teile seletada, aga katsume nõnda: igal loomal on oma hing ja…“
„Kas ka suremata nagu meil?“
„Selle küsimuse jätame esiotsa lahtiseks, ütleme ainult, et igal loomal on oma hing ja igal hingel oma märgid – murdjal kihvad, kullil küüned, jääral sarved. Nõnda võiksime öelda, et sarved on jäära hing, eks. Muuseas on ka inimesel hing ja vaim, ühel suurem, teisel väiksem, mõnel nii suur, et ei mahu pealuu sisse…“
„Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees on hing.“
„Väga õige, armas ema, hing on südames ja vaim peas. Ning kui vaim ei mahu hästi pealuusse, siis ajab ta selle mõnest kohast punni, nagu kipuks sarved kasvama. Nõnda sünnivad vaimusarved, mis polegi pärissarved, vaid muidu-mügerikud. Tuleb ära oodata, mis teie poistel on, kas pärissarved või hinge ja vaimu omad. Praegu ei saa veel midagi kindlat öelda.“
„Aga kui on vaimusarved, mis saab siis poistega? Mis surma nad siis surevad?“
„Vaimusarvede pärast puuakse risti, pannakse mürgikarikat jooma, lüüakse muidu maha või lastakse nälga surra, ja seda mitte kurjusest, vaid mõistmatusest.“
„Annaks jumal siis küll mu poistele pärissarved, surgu nad parem naiste kätte kui nälga,“ ohkas Juula pisarsilmil.
„On olemas veel kolmas võimalus,“ rääkis arst.
„See kõik on nii kole, et ma ei taha enam kuulata,“ ütles Juula tõrjuvalt.
„Kuulake enne ja otsustage siis, kas see on kole.“
„Noh, hea küll, aga peale selle ei taha ma enam midagi teada.“
„Olgu,“ nõustus arst. „Kolmas võimalus teie poistel on see, et neil kasvavad tõepoolest pärissarved ja ühes sarvedega nii kõvad pealuud, et nad võivad ükskõik misukese jääraga puksida…“
„Tohtrihärra, see on üsna võimalik, sest nende isa on nii tugev, et on käsitsi juba kaks karu ära tapnud,“ rääkis Juula arstile vahele.
„No näete, seda parem, seda rohkem lootust. Ja kui teie poisid oma kõvu pealuid veel aastate kaupa harjutaks või nagu viisakalt öeldakse – treeniks, siis võiksid nad mitte ainult iga neegri uimaseks puksida, vaid maalt maale rännates kuulutada, et nemad on valmis iga jääraga pealuid kokku taguma, olgu see jäär suur või väike, sarvedega või sarvedeta. Ja kui nad seda tõepoolest võiksid, siis kirjutatakse nende nimed taeva ja neile pannakse maa peale ausambad, mida ehivad üleni valges neitsid punaste roosidega, kuna vanad naised teie poiste sarvi nähes valaksid härdusepisaraid. Nende jalad sumaksid kullas ja nende nimed oleksid surematud, kuigi neil puuduks vaim ja elav hing.“
„Kui ilusasti te räägite, tohtrihärra!“ hüüdis Juula peagu õndsalt. „Kui see ometi nõnda tuleks!“
„Lootkem jumalale, et poistel kasvaksid sarved ja oina pealuud, siis see tuleb.“
„Tohtrihärra, te tegite mu südame nii kergeks ja meele rõõmsaks, nii et…“
„Rõõmus meel on peaasi, rõõmus meel ja kerge süda,“ seletas arst Juulat tema poistega välja saates.
Rõõmsa meele ja kerge südamega Juula kodu poolegi tuli. Aga siin ootas teda üllatus. Kuigi oli pühapäev, ometi vihtus Jürka tööd teha, nii et särk liimendas seljas. Kõige hullem oli see, et Juula ei saanud kuidagi aru, mis pagana töö see oli. Oli Jürka aru kaotanud või oli vaheajal midagi muud sündinud, millest Juulal polnud aimugi. Sest mis arvata inimeseloomast, kes kukub äkki aukusid kaevama – toaotsa, toa taha, õueväravasse, teeäärde igasse kanti.
„Oled sa ogaraks läind või?“ küsis Juula vanamehelt, kes suure hooga edasi kaevas.
„Missee?“ ähkis ja puhkis see vastu.
„Ma küsin, et kas oled ogaraks läind?“
„Ei vist.“
„Mis aukusid sa siis kaevad?“
„Kaunistan kodu.“
„Aukudega?“
„Kui aega saan, istutan auku puu.“
„Aga kui aega ei saa?“
„Eks siis aja auk uuesti kinni.“
„Kust sa selle hullu mõtte võtsid?“
„Politseisaksad ütlesid, kui andsid õige tunnistuse.“
„Ja sina kohe tegema?“
„Mis nüüd mina, Ants teeb.“
„Aga Antsul pole ju metsa ukse all.“
„Meie mets võetakse ka maha, ütles Ants.“
„Miks siis?“
„Ei tea. Pole istutud, sellepärast.“
„Ä'ä lora!“
„Tõsi jutt, ega Ants tühja räägi.“
„Mis meil Antsust, tema sakstega semlak. Tema naine ja tütred teevad omale näod ette nagu seinakella sihverplaat, eks mine tee järele. Õpetasid teised mindki, et oleks kulduur, ütlesid, aga toad olid teistel kui seapesa.“
„Ära siga mõnita, siga hoiab oma pesa korras.“
„No näed, siga hoiab korras, aga nemad löövad ainult sihverplaadi ausa ette, et poleks seakulduur. Sinagi, vanamees, pime loom, oleks võind parem toas lutikaid tappa, ilus pühapäine päev, kui neid aukusid kaevata, lapsed hommikuti kupal. Sa mõtle ometi, kui palju sa neid pika päevaga oleks ära tapp. Või arbitand prussakaid, nii et…“
„Lutika tapmine pole mehetöö ja minule lutika hammas ei hakka.“
„Hakkab küll, aga sa oled ju nii ropp must, et lutikas ei tihka su kallale tulla, süda lööb teisel enne iiveldama. Vaata, misuke su särk praegu seljas – liimendab! Kui ära kuivab, siis nagu kuusekoorik. Ja katsu teda pesta! Lõin kurika lõhki, aga särk puhtaks ei lähe.“
„Eks ta ole ükskõik, kas läheb või ei lähe, seljas saab niikuinii mustaks. Kui on läbi ja annad nadikaupmehele, pese siis puhtaks, saad parema kausi.“
„Ja kaussi ära pese enne, kui läheb katki, mis? Sest ta ju ainult teise toidune.“
„Kaussi pole vaja siiski pesta, kui viskad ära, nadikaupmees katkiseid kausse ei korja.“
„Ja sind ennast ä'ä pese enne, kui viskad vedru.“
„Inimene on ju nagu särk, pese või ära pese, ikka läheb mustaks.“
„Aga kukud kodu kaunistama, sihverplaati klantsima lööma!“ mõnitas Juula minekut tehes.
„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult ja kaevas edasi, nii et nahk nurises seljas, ise nõnda mõeldes: „Sihverplaat ja tunnistus, nendega saab õndsaks ja õndsaks tahan ma saada.“
Aga kui Jürka õhtul oma töö lõpetas ja toamaile läks, kus istus pakule oma keha jahutama, tuli Juula tema juurde, sest peenike pere oli magama uinunud, nii et silmapilguks leidus vaba aega.
„Tead, vanamees, mis nad ütlevad,“ lausus ta tasakesti, kuigi kedagi polnud läheduses kuulamas, sest tüdruk ja sulane olid pühapäevaõhtu tõttu ei tea kuhu kadunud.
„Kes need?“ küsis Jürka.
„Ämmaemand, velsker ja tohter.“
„Mis sa sinna otsisid?“
„Eks poiste pärast ikka.“
„Misukeste poiste pärast?“
„Sa teed, nagu kuuleks esimest korda, et poistel sarved peas. Kõik ütlevad, et see on perekonnaviga.“
„Mis veast sa räägid?“
„Issand jumal! Sarvedest! Poiste sarvedest, sa kuuled ju ometi.“
„Muidugi kuulen, aga või siis kohe viga, kui…“
„Kui inimeselapsel sarved peas.“
„Aga kui need pole inimeselapsed?“
„Ega ma siis ometi lambatallesid pole ilmale kand. Sina pole ometi mõni sarvik.“
„Olen.“
„Küll võid sina õige hullu juttu ajada!“ hüüdis Juula ja müsas Jürkale küünarnukiga küljekontide vahele.
„Kuis nii hullu?“
„On sul siis sarved peas?“
„Eks otsi juuste seest.“
Ja Juula tõusis püsti ning otsiski. Oma üllatuseks leidis ta Jürka peast pisut suuremad mügerikud, kui olid poistel.
„Aga sa ju ütlesid, et need on sest ajast, kui sulle löödi pähe,“ rääkis Juula.
„Seda ütlesid teised, mitte mina.“
„Kes teised?“
„Asjatundjad.“
„Kas sulle pole siis pähe löödud?“
„Pole eluilmaski.“
„Nii et need on tõesti sarved?“
„Sarved.“
„Ä'ä lora! Ega sa Vanapagan ole, et sarved peas.“
„Olen.“
„Siis mul on ikka tõesti Vanapagana endaga lapsed!“
„Vanapagana endaga.“
Juula vaatas ja katsus veel kord vanamehe sarvi, läks siis tema ette, laskus murule maha, nagu mõtleks ta põlvitada, pani käed kokku, tõstis silmad üles mehe poole ja ütles vaikses ekstaasis:
„Siis oled sa ju vanast ja suurest soost!“
„Õilsast, ütleb Ants.“
„Suurest ja õilsast! Ja mina olen nüüd ka suurest ja õilsast soost! Ning meie lapsed ka!“
„Lapsed ka.“
„Antsu sugu pole ju siis meie soo kõrval kedagi!“
„Mitte kedagi.“
„Mis ta siis kehkleb ja praalib?“
„Ta ei usu ega saa aru. Politseisaksad ka ei usu ega saa aru. Keegi ei usu ega saa aru. Asjatundjad ütlesid, et mul surnuluu peas, nagu hobustel jalus.“
„Aga miks sa siis mulle enne seda ei öelnd, lasid mind poissa jõlgutada?“
„Mõtlesin, et ega sinagi usu.“
„Mina usun.“
„Siis saad ka aru.“
„Miks ma siis aru ei saa, ega ma loll ole.“
Aga ühest oli Juulal ometi kahju: tohtrihärra ennustus ei läinud nüüd kunagi täide. Tema poistel ei kasvanud vististi kunagi pärissarvi ega nii häid pealuid, et nad oleksid võinud mööda maailma ümber sõita ja neegrite ning oinastega puksida. Kunagi ei sumanud nende jalad kullas ja nende sarvede otsas ei rippunud tosin tüdrukuid, teine naisi. Kõigest sellest oli tohtrihärra nii ilusasti rääkinud. Aga mis parata! Kõike head siit ilmast ei saa! Oled õilis, siis pole head pead, on hea pea, siis pole õilis.
Siiski oli Põrgupõhja õues täna rohkem õnne ja rõõmu kui kunagi varem. Sest polnud midagi, et keegi võõras seda õnne ja rõõmu ei uskunud ega mõistnud, aitas sellestki, et omadki inimesed olid temas veendunud. Õieti oli kogu rõõm Juulas, sest Jürka teadis ju rõõmu põhjust ammugi ja tema meeli see sellepärast nii väga ei vallanudki. Jürkal oli ainult üks hea asi: ometi kord saabusid rahulikud päevad, polnud muud muret, kui vihu iseendal või Antsul tööd teha, sest imelikul viisil ei saanud ta seal oma võlga kunagi tasa. Maksis vana ära, aga juba oli vaheajal uus asemele tulnud, ja kui jõudis selle kustutada, oli veel uuem kohal. Sellest tegi Jürka järelduse, et kui oled Vanapagan ja tahad inimesena maa peal õndsaks saada, siis pead kogu eluea kellegi võlglane olema ja selle eest teda orjama.
Nõnda siis, kui Põrgupõhja eksis mõni usklik ärimees, kes müütas vagu raamatuid, ei saanud ta kunagi kaubale, kuigi Juula tundis tähti ja oskas neid kokku veerida, sest Jürka ütles alati, et milleks veel vagad raamatud, kui ta orjab Antsu oma hingeõnnistuseks niikuinii. Ja kuigi peaks mõned patud veel sellest üle jääma, siis need tasub ta koduse tööga, mida teeb niipalju kui vähegi jäksab.
Töörahu rikkusid vahetevahel ka teised kaubapakkujad, kes kiitsid oma jalgrattaid, õmblusmasinaid, grammofone ja muud moodsat rämpsu, lubades kõike anda muist muidu, muist poole hinnaga, muist järelmaksuga. Jalgrattaga Jürka tegi proovi, aga selle tallas ta enne nässu, kui jõudis sõitma õppida; välja pidi ta tema ikkagi maksma, kuigi müüs lihunikule selleks härjavärsi. Hea veel, et rattamüüja ja lihunik juhtusid korraga tulema, võis ühe käest raha võtta ja ilma suurema vaevata teisele anda. Pealegi oli rattamüüja nii lahke saks, et lõi härjavärssi tagant, kui lihunik ise hoidis ohelikuotsa. Nõnda läksid nad ilusa värsiga, ainult nässutallatud ratas jäi Jürkale. Aga sest ajast saadik näitas Jürka igale kaubapakkujale õueväravat, ja kes sealtkaudu küllalt ruttu minema ei saanud, selle saatis ta prii küüdiga aia taha oma õuest välja.
„Ma hoiatan vägivalla eest!“ karjus kaubapakkuja.
„Olen peremees,“ vastas Jürka, „kuis siis ilma vägivallata.“
„Vaat kui toon politsei, siis näed, kes on peremees!“
„Kui tood, eks siis ole politsei.“
Aga ei toonud see ega ka mõni teine, kelle Jürka viskas õueaia taha. Ainult üks erand oli: sel oli pamp seljas ja kast kõhu peal, koos paeltega, mis käisid üle õlgade. Ka selle tõstis Jürka ühes tema kandamiga aia taha. Aga kui Jürka toa poole läks, hüüdis kaupmees talle järele:
„Kardad sa kaupa, peremees? Aga ära siis osta, kui kardad, vaadata võid muidu. Mul on niiti ja nõela, nööpi ja nalli, linti ja paela, sukka ja särki, kõiksugu värki.“
Jürka peatus, pöördus ümber ja küsis:
„Jalgratast ei ole?“
„Ise olen oma jalgratas,“ vastas kaupmees.
„Kramuvonniga ei tule?“
„Kramuvonn mängib mul kõhus, peremees.“
„Võlgu ei müü, muidu ei anna?“
„Muiduandja läks mullu mulda.“
Jürka läks tagasi, avas õuevärava ja ütles:
„Tule sisse.“
Ning see oli ainukene kaupmees, kes tohtis Põrgupõhja õue astuda, ilma et Jürka oleks ta üle aia välja visanud. Aga aastad tulid ja läksid, kevaded kerkisid ja kadusid. Põrgupõhja aina kosus ja kasvas, elanike ning loomade arv suurenes. Kaksikud said karjaealiseks ja jooksid alguses sigade, siis lammaste ja veiste sabas. Lõpuks pidi teise laskma Antsu juurde minna ja nõnda huikas iga poiss omaette. Millalgi oli Jürka arvanud, et poisid kuluvad mõlemad endal ära, aga elu näitas teisiti. Jürkale see suurt südamevalu ei valmistanud, sest ta mõtles oma hingeõnnistusele. Aga kui Antsu teeniv kaksikvend vahetevahel koju tuli, näitas ta teisele, mis ta võõrsil õppinud: ta oskas läbi hammaste sülitada, maadeldes jalga taha panna, kakeldes pöidlaid silma ajada, tiritamme kasvatada ja valetada ning pisut näpatagi – kõik tähtsad asjad, nagu ta kodusele vennale seletas.
Kui Jürka oli Põrgupõhjal juba hulk uut põldu ja heinamaad juurde teinud, nagu talle kätte näidatud, hakkasid selguma need plaanid, millest Ants oli targu rääkinud juba aastate eest. Ka nüüd ei tulnud ta oma kavatsustega ilma pikemata välja, vaid ajas asju ääri-veeri. Ta hakkas sellest, et seletas, Põrgupõhjale tuleksid uued eluhooned ehitada, sest nüüd pole enam endine aeg. Aga ta arutas pikalt ja laialt, kuhu küll need uued hooned paigutada, sest vana hoonete koht polnud Antsu arvates sünnis. Põhjendused? Oo, Antsul oli hulk põhjendusi!
Esiteks: hooned peavad olema suurima töö- ja tegevusala keskpaigas. Vanad olid seda omal ajal, aga nüüd on see keskkoht uute põldude ja heinamaade tõttu kaugemale metsa poole nihkunud. Sinna peaksid ka minema uued hooned, liiatigi et Antsul on plaan metsast ja rägust veelgi uusi maid juurde harida.
Teiseks: kahju oleks hoonete alla raisata kõige paremaid põllu- ja aiamaid, mis asuvad vanade hoonete all ja ümbruses. Kõiki asju peab võtma ja vaatama tulu seisukohalt, ja kui seda teha õigel ajal õieti, siis võib sagedasti ühe hoobiga lüüa kaks kärbest: võib saada uued eluhooned ja võib saada hulk head põllumaad vabaks.
Kolmandaks: Jürka on ikka armastanud metsa lähedust ja rahu, lindude laulu ja loomade häälitsust, mida tõendab seegi, et ta on hakanud vanade hoonete ümbrusse puid istutama. Aga milleks puid istutada, kui neid kasvab veel vabas jumala looduses niikuinii. Selle asemel, et katsuda metsa tuua majale lähemale, võib lähendada maja metsale. See on palju lihtsam. Iseasi, kui metsa enam ei oleks, siis oleks muidugi hoopis iseasi. Ja et see aeg varsti tuleb, selles Ants ei kahtle, sest inimene armastab sae- ja paberipakke, palke, latte, roikaid, teibaid, liipreid, propse, aiavitsu ja jõulupuid rohkem kui metsa. See tuleb peaasjalikult sellest, et elava metsaga on raskem äri ajada kui surnud puuga. Muidugi, ka elavat metsa võib hinnata kui varjuandjat kuuma päikesega ja kui tuulevarju külmaga, aga, noh, mis on see surnud puu väärtuse kõrval.
Inimesega on otse vastupidi: temaga on elavalt palju kergem tulu saada kui surnult, kuigi ka surnutega võib pisut äri ajada, tasandades neile teed taeva, müües neile puusärke, hauaplatse, pärgi ja lilli, ehitades neile au- või mälestussambaid, lahates neid või kirjutades nekrolooge. Aga see kõik pole ometi elava inimese kõrval midagi. Et sellest õieti aru saada, mõelgem kas või tänapäeva suurimale ettevõttele – sõjale! Kuidas tahaksite surnud rakendada sõjavankri ette? See oleks sama võimatu nagu kaevikute ehitamine elava metsaga. Nõnda siis – surnud puu ja elav inimene, need on kooskõlas. Kui aga ometi leidub mõni, nagu on seda Jürka, see Põrgupõhja Vanapagan, kes elava inimesena armastab elavat metsa, siis see kasutagu juhust, kuni on veel aeg, ja ehitagu oma eluase võimalikult metsa lähedusse.
Neljandaks – jah, Ants rääkis Jürkale ka neljandaks ja viiendaks, isegi mõne sõna kuuendakski, aga pole mingit erilist põhjust seda kõike meenutada, sest asja mõte jäi ometi samaks: uued hooned pidi ehitama metsa äärde. Ja sinna nad ehitatigi ning Jürka pidi vanad ära koristama, nende asukohagi puhastama ja siledaks tegema, et seal oleks hea künda ja äestada. Aga Jürka ise sai seda ainult paar aastat teha, siis leidis Ants, et Põrgupõhja oma suurusega hakkab Jürkal üle jõu käima ja sellepärast peab asja kuidagi teisiti korraldama. Jürka katsus küll sellele vastu vaielda, öeldes, et tal pere kasvab ja tööjõud suureneb aastast aastasse, aga Antsu ei suutnud see veenda. Sellepärast otsustas ta lõpuks osa Põrgupõhja maid, muu seas ka vanade hoonete aseme ja ümbruse oma kätte võtta. See oli seda loomulikum ja arusaadavam, et vaheajal oli Ants uusi maid juurde muretsenud, nii et tema päristalu liitus nüüd juba vahenditult Põrgupõhjaga. Oma uut sammu Ants põhjendas Jürka kasuga, seletades:
„Põrgupõhja pole ju enam see, mis ta oli siis, kui siia asusid. Pealegi said sa ka uued hooned. Nüüd peaksin su rendi ja muud kohustused mitmekordseks tõstma. Aga see läheks sul ju raskeks kanda.“
„Sa oled ju renti niikuinii mitu korda tõstnud," katsus Jürka vastu vaielda.
„Aga see on ju loomulik, sest kõik tõuseb, nii siis ka rent. Täna jumalat, et sul on minuga tegemist, muidu oleks asi kümme korda hullem. Nii et sinu põlve kergendamiseks võtan osa Põrgupõhja maid oma kätte ja…“
„Aga kas jätad rendist ja teost ka alla pisut?“
„Jätaksin hea meelega, aga mitte kuidagi ei või, sest sa mõtle ometi, mis kulud olid uute hoonetega. Aga ära muretse, Jürka, sest metsast ja rägastikust võid sa uut maad nii palju juurde teha, kui süda kutsub. Ning sealt saad sa head maad, seda pea meeles.“
Ja saigi, sai nii head, et Ants leidis mõne aasta pärast võimalikuna Jürkal jällegi renti tõsta. Aga kui see kippus nurisema, ütles Ants talle nagu arusaamatuses ja jahmatanult:
„Küll oled sina ka imelik! Kogu maailm rõõmustab, et elu käib tõusuteed, aga sina aina kurdad ja nurised. Pea meeles, mis ma sulle ütlen: kui kogu ilm tõuseb, siis tõuseb ka meie rahvas ning ühes temaga Põrgupõhja, sest sina üksi ei suuda tõusuteel takistuseks olla. Või arvad sa, et meie üksi oleme nii viletsad, et ei suuda ajaga kaasa minna? Kuhu jääb siis su rahvuslik uhkus ja hingeõnnistus?“
„Kas siis uhked saavad õndsaks? “küsis Jürka, kes oli juba veendunud, et küllap Antsul on muidugi tõusutee asjus õigus.
„Mitte uhked ei saa õndsaks, “seletas Ants, „vaid need alandlikud ja ohvrimeelsed, kes võitlevad oma rahva suuruse ja uhkuse eest.“
Jürka oleks tahtnud ka siin midagi vastata, aga ta ei leidnud sõnu. Kui ta hiljem rääkis Juulale renditõstmisest, jäi see vanamehele tõsiselt otsa vahtima ja ütles viimaks:
„Ants tõstab ja tõstab seda renti, nagu kihutaks taevas teda takka.“
„Ants ütleb, et meie rahvas ei ole muidu suur ja uhke, “seletas Jürka.
„Ah muidu ei ole, kui Põrgupõhjal peab olema hästi kõrge rent?“
„Küllap vist.“
„See on muidugi jälle mõni sakste tarkus. Nagu saaks keegi seda suurt ja uhket rahvast patta või selga panna. Üks on muidugi: mida kõrgem rent Põrgupõhjal, sest suuremaks ja uhkemaks läheb Ants oma pesakonnaga. Vaata, et Ants ise ongi see suur ja uhke rahvas, kelle pärast Põrgupõhja rent aina tõuseb ja tõuseb.“
„Ä'ä latra, vanamoor.“
„Mis nüüd mina, aga sina ise ju tuled ja räägid, et rent muudkui tõuseb aga.“
„Muidugi tõuseb, sest kõik tõuseb, ega siis meiegi halvemad ole, ütleb Ants.“
„Sul ikka see Ants ees ja taga, nagu saaksid tema läbi õndsaks.“
„Aga kelle läbi siis?“
„Oma töö ja vaeva läbi.“
„Aga kes annab töö ja vaeva?“
„Noh, selle annab muidugi Ants. Nii et kui nõnda võtta, siis saame muidugi Antsu läbi õndsaks.“
„Seda minagi. Sellepärast ära laida Antsu, tema on kuldaväärt mees.“
Ja seda Ants tõepoolest oligi. Tema soetas endale aina uusi ettevõtteid ja masinaid, nii et kuigi Juula oleks iga aasta kas või kaksikuid ja kolmikuid ilmale kandnud, ikka oleksid nad Antsu juures tööd leidnud. Aga noore Jürka saatis ta poest minema, sest see oli pidanud noore Antsu peksmise pärast kinni istuma ja nõnda polnud ta enam sünnis rahva teenimiseks. (Ants nimelt pani väga suurt rõhku sündsusele ja kõlblusele.) Õieti oleks pidanud Ants ta teenistusest hoopis vallandama, aga vana Jürka pärast ei teinud ta seda.
„Ma ei taha su ausat nime määrida,“ seletas Ants Põrgupõhja Vanapaganale. „See võiks ka takistada sind õndsaks saamast. Aga tänapäeva noorsugu on tõesti käest ära, mõtlen mõnikord päris murega, mis sellest maailmast ja meie rahvast nõnda küll saab! Praegu avame iga päev mõne mälestus- või ausamba, aga kellele ehitame neid tulevikus, kui noorsugu muutub nii riivatuks? Mis saab meie rahvast ja tema kunstist, kui pole enam kedagi, kes vääriks ausammast? Kuidas kasvatada uut noorsugu ja keda seada talle eeskujuks?“
„Eeskujuks oleme ise,“ arvas Jürka.
„Eeskujuks kõlbavad ainult surnud, sest elavate eeskujudega on ikka kurb lugu. Noorsoole tuleb õpetada tööarmastust, tarkust, kasinust, lihtsust, ausust, aga elav inimene tahab lillutada, üle aisa lüüa, pisut varastada, valetada ja petta, sest muidu ta ei tunne, et ta on inimene, peab ennast ehk loomaks, taimeks või kiviks.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka, nagu mõistaks ta Antsu ja lisas natukese aja pärast: „Küll on see ilmaelu siis õige hull, kui ta nii hull on.“
„Aga mis sa siis arvad,“ rääkis Ants veendunult. „Põrgupõhjal on sellega võrreldes elu ja olemine alles kuldne, sest siin pole ausambaid ega kedagi. Inimene elab iseoma nina järele. Sellepärast on üsna asjata mõelda, nagu võiks siin veel kergem ja lahedam olla. Kust ta saab siis olla, kui mujal ilmas on veel hullem.“
„Seda minagi eidele, aga Juula arvab, et sina tahad saada õndsaks, sellepärast kergitad renti iga paari aasta tagant.“
„Ei, Jürka,“ vaidles Ants vastu, „nii see küll ei ole. Rendi tõstmisega üksipäinis taeva ei saa. See võib ennem põrgu viia.“
„Kuis nii põrgu?“
„Aga kui ma liiga tõstan, siis see on ju patt ja patt viib põrgu. Sellepärast pean ma igakord, kui tuleb rendi tõstmine, hästi järele mõtlema, kas see on õiglane või on see patutegu, nii et viib mu põrgu. Ja kui on vähegi kahtlust, et tõstmine pole õiglane, siis jätan ma ennem tõstmata, sest nii tobe ma ometi ei ole, et hakkaksin Põrgupõhja rendi pärast põrgu minema. Nõnda siis võid sa rahuliku südamega kindel olla, et iga renditõstmine on hoolega järele kaalutud, nii et selle vastu ei peaks sinul endal ega kellegil teisel midagi ütlemist olema.“
„Soso, või nii,“ arutas Jürka endamisi kuuldavalt, „nii et kui liig kõrge, siis patt ja põrgu.“
„Siis patt ja põrgu,“ kinnitas Ants. „Aga ära sa seda kurjasti katsu tarvitada.“
„Kuidas kurjasti?“ küsis Jürka arusaamatuses.
„Väga lihtsalt: sa hakkad mulle kõrgemat renti maksma, kui mina nõuan või kui õiglane, ja kui mina selle rumalast peast vastu võtan, siis teen ma pattu ja lähen põrgu.“
„Tuled minu juurde.“
„Tulen sinu juurde, kui sa juba seal oled, aga kui ei ole, siis pean ootama, kuni tuled.“
Need Antsu seletused rendist, patust ja põrgust andsid Jürkale palju peamurdmist. Kui naljakad ja keerulised on ilmaasjad! Ei saa vabalt rentigi tõsta, kohe on patt ja põrgu. Muidugi mõista, rendiga Ants end põrgu meelitada ei lase, selleks on ta liiga kaval, seda usub Jürka. Aga ega temagi pole tänapäine, ta on nii mõndagi näinud ja kogenud. Kui ei saa Antsu sisse vedada rendiga, siis ehk mõne muu asjaga. Tuligi paras juhus. Nagu juba tähendatud, tahtis Ants osa Põrgupõhja põldu ja heinamaid oma kätte võtta. Aga paariaastase katsetamise järele otsustas ta asja teisiti: ta pakkus neid maid Jürka kätte nuumale – kahasse, kolmeks või kaheks ja kolmeks, nagu põllulapp või heinamaatükk oma headuses juhtus olema. Siin oligi paras silmapilk, kus Jürka arvas Antsu tüssata võivat: kui mõõtis tema osa vilja välja, valis ikka kõige jämedamad terad, kuna enesele jättis kesisemad ja kergemad, ja kui tegi Antsule määratud heinasaadusid, siis pani paremad heinad ning suuremad kaputäied. Juula, nähes vanamehe toimingut, ütles:
„Sa annaksid aina kõik Antsule.“
„Sillutan talle põrguteed,“ vastas Jürka muheledes.
„Sa ei saagi muud, kui vaevad oma südant taeva ja põrguga.“
„Aga mis ma siis siia maa peale tulin?“
„Muretse iseoma põrgu eest, Ants muretseb oma eest niikuinii.“
Aga ei, et oleks kindlam, siis Jürka muretses ka Antsu põrgu eest, kus aga vähegi võimalik: tegi tööd rohkem, kui oodati; tegi suuremad haokubud, kui nõuti; raius ja teritas rohkem teibaid, kui kokku lepitud; haris rägastikust rohkem maad üles, kui loodeti. Nõnda kadusid Põrgupõhjal päevad ja aastad nagu lained merel. Aga siis sündis midagi, mis segas rahulikku arengut: noor Jürka läks tehases kättpidi masina vahele ja kaotas parema labakäe ühes sõrmedega, järele jäi ainult käsivarrenui. Kui arst oli ta käenuia kinni sidunud ja noor Jürka lamas asemel, tuli preili Eleonore teda vaatama. Kedagi ei lastud haige juurde, sest ta oli väga rahutu, kippus ajuti märatsema, kuigi palavik polnud sedavõrd kõrge, aga preili lasti ometi, sest temast loodeti rahustavat mõju haigele.
„Te aina kipute kaklema,“ ütles Eleonore noorele Jürkale.
„Mitte mina, vaid teised minuga,“ vaidles Jürka vastu.
„Aga miks te tahate siis üles tõusta?“
„Mis ma siis tühja laman.“
„Te olete ju haige.“
„Ma ei ole haige, mul on ainult parem käsi otsast ära.“
„Kas sellest ei aita veel?“
„Ei, sellest ei aita, võtku ka teine käsi, võtku ka pea! Ja kui teised ei võta, siis võtan ise.“
„Ega siis teised su kätt võtnud, masin tegi seda.“
„Noh, siis las võtab masin ka teise käe ja pea.“
„Ühe käega on ju parem kui käteta.“
„Peata on kõige parem.“
„Sul pidid ju ikka sarved peas olema, kuidas sa siis raatsid sellist pead kaotada?“
Viimastele sõnadele jäi noor Jürka vastuse võlgu, nagu peaks ta neid kurjaks pilkeks, millest ühe käega mees möödub vaikimisega. Üldse muutus ta äkki sõnakehvaks. Preili ja kõik mõistsid seda kui rahunemist. Ja et see oleks täielik, lubas Eleonore homme jällegi Jürkat vaatama tulla. Aga öösel, kui kõik magasid ja temagi teeskles rahulikku und, poos ta enda toas konksu otsa, mis oli seina sees, pealegi veel nõnda, et kui ta hommikul leiti, seisis poomisnöör üsna lontis, nagu kõik suust suhu saladuslikult kinnitasid. Kuidas võib küll inimesel nõnda hing seest välja minna? imestati. See ei või õige asi olla. Nõnda oli kõigil selge, et poomise juures pidi vanakuri või tema sellid mängus olema. Kindlasti! Ja varsti olid sellekohased tõendusedki käepärast. Sest ravitseja, kes hommikul Jürka leidis, minestas esimesel silmapilgul ja toibudes kuulnud ta selgesti, kuidas rippuva noormehe kohal löönud nagu laulmahakkav kukk selja peal tiibu kokku – eks see olnudki Vanapagan. Sest tema ilmub poonu hinge järele ikka kukena, kes plaksutab rõõmu pärast tiibu, enne kui algab oma lendu põrgu poole.
„Tule jumal appi!“ hüüdis Juula, kui ta seda kõike kuulis. „Mis see siis nüüd ometi kõik on! Kuis siis Vanapagan, kui meie magasime öö otsa ühe teki all! Ja ega siis ometi ükski isa ise oma lapse hingekest lähe püüdma.“
Aga et kahtlus näris ta südant, rääkis ta asjast ääri-veeri ka vanale Jürkale endale, et kuidas see siis nüüd on nende kuketiibadega poodud noore Jürka pea kohal, kes neid seal plaksutas, kas tema, vana Jürka, see Vanapagan, või keegi muu? Jürka kuulas asja hästi järele ja ütles siis:
„Ega ma siis praegu Vanapagan ole, kuis ma siis kuke tiibu lehvitan.“
„Aga kes siis tegi seda?“ küsis Juula.
„Kust mina seda tean.“
„Kes siis peab teadma?“
„Ma ei tea, kes peab.“
„Sa oled ju Vanapagan.“
„Olen.“
„Noh, siis ikkagi sina, teist ju pole kedagi.“
„Aga praegu olen ju inimene, kuis siis kuke tiivad.“
„Ei mina tea.“
„Ma ka ei tea.“
Aga poisist oli mõlemal kahju, Juulal kui ka Jürkal. Oli teine terase loomuga, mitte niisuke nagu see, kes kodus, et nosib ja nohiseb omaette, temast oleks võinud midagi saada. Halb oli ka see, et Ants pahandas. Ta ütles Jürkale:
„Rikud oma poisiga minu head nime. Sa kuula, mis nüüd öeldakse: Vanapagan käib minu juures oma kuketiibu lehvitamas! Kõik süüdistavad masinat. Aga mina ütlen: inimene on süüdi, sest temal on aru, mitte masinal.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka nagu nõustudes.
„Ei pea masinale nii ligi minema, ei pea oma sõrmi vahele toppima, ei pea…“
„Ei pea,“ kordas Jürka.
„Õieti peaksid sa mulle kahjutasu maksma, et su poeg oma hooletusega nõnda mu masina ära retsis, aga sinult pole ju midagi võtta. Sest mõtle ometi: nüüd ei taha enam keegi selle masina ligi minna, öeldakse – võtab käed ja jalad otsast. Mõni arvab isegi, et kui saab pea pihku, siis võtab ka selle. Ma ütlen küll, et kuis siis ka jalg ja pea, kui alles ainult käsi ja seegi sellepärast, et inimene ise on nii hooletu, ei hoia end, ei vaata ette. Aga nemad ikkagi oma edasi – võtab ka jala ja pea, anna aga kätte. Noh, mis ma nüüd pean tegema, kui tõrgutakse masina juurde minemast? Ise ma ei saa ju masinapoisiks hakata, sest mul on muud tegemist. Oma poega sinna panna on võimatu, sest teda on linnas hädasti vaja. Minister ise öelnud, et kui noor Ants, s.t minu poeg, läheb ära maale, siis jääb linnas kõik seisma, sest pole kedagi, kes täidaks tema aset. Nii et, tähendab, asendamatu tööjõud, öelnud minister, nagu jutustanud ministriproua kohvikus, sest ministril endal pole aega seda jutustama minna. Sellepärast mõtlesin ma, et kuna kõik see jant sündis sinu poisi hooletuse läbi, kas sa ei annaks siis oma teist poissi mulle masina juurde, ainult sina kui isa peaksid ise talle südame peale panema, et ta, jumala pärast, sama hooletu ei oleks nagu see Jürka. Mis sa arvad, kuidas oleks su teise poisiga?“
„See ju tossike, retsib su masina teist korda ära.“
„Ega ma seda kaksikvenda mõtle, vaid nooremat, Kustat või mis ta sul on.“
„Sel ju alles varsahambad suus.“
„Ei sest ole ühti! Mida nooremalt algab, seda kiiremalt õpib. Sest ega masin vaja rammu. Nüüd pole enam endine aeg, et inimene teeb ja näeb vaeva, kõik teeb masin ja üsna ilma vaevata, ainult et peab hoolas olema, hästi hoolas. Ja nooremad on hoolsamad kui vanemad. Üks on ka kindel, et kui Jürka oleks mõni aasta noorem olnd, siis poleks ta selle tühja ühe käe pärast hakand enesele salaja nööri kaela panema, nagu varas öösel…“
Antsu pika jutu tagajärjeks oli see, et Jürka laskis minna oma Kusta talle masinapoisiks. Polnud teine küll veel päriselt täisealine ja oleks kulunud endalgi kodus ära, aga mis teha, Ants oli kitsikuses ja teda pidi hädast välja aitama, nagu tema oli sagedasti aidanud Jürkat. Enne Kusta minekut panid Jürka ja Juula üheskoos talle südame peale, et ta oleks hästi ettevaatlik, sest muidu tulevad neil jällegi Antsuga sekeldused ja pahandused. Aga mis peaasi: mitte kohe nööri kaela panna, nagu tegi seda Jürka, sest ka ühe või kahe jalaga võib elada, kui ära harjub. Sõjast tuleb niisukesigi, kel mõlemad käed või jalad vajaka, aga sest pole ühti, elavad ilusasti edasi. Ja ega sõda sellepärast või pidamata jätta, kui tarvis pidada on. Pealegi, Jürka oli kange südamega, sest tema oli esimene poeg, aga Kusta pole esimene ega kedagi, nii et tema ärgu tehku Jürkale järele.
„Mis te tühja niipalju oma suud kulutate,“ vastas Kusta lõpuks hoolitsevatele vanematele, „ega mina ole esimene, kes läheb Antsule masinapoisiks. Ja ega masin tule inimese kallale, kui ise eemale hoiad.“
„Seda Antski,“ lausus Jürka.
Nõnda läks Kusta kodust hukkunud venna asemele, ja nagu kõigile näis – läks hea meelega, rõõm ja ärevus südames. Teistesse lastesse mõjus see mitte peletavalt, vaid nakatavalt: ka nemad oleksid tahtnud minna. Eriti kibeles vanem tütar Maia.
„Tütred peavad koju jääma,“ seletas Juula. „Nemad lähevad siis, kui tuleb mees järele.“
„Aga kui mees ei tule?“ küsis Maia emalt.
„Küll ta tuleb, kui oled viks laps.“
„Ma pole ju enam laps, leer juba seljataga.“
„Mis sest leerist, kui pole veel kahekümnenegi.“
Kuigi noore Antsu surm oli toonud Põrgupõhja vanadele teatud rahulduse ja kinnituse, et jumal peab ka rikaste tegusid maa peal silmas, ometi kippus siin kõik nagu mingile lõpule kalduma. Kõige halvem oli see, et Juula tervis ja jõud ütlesid üles. Olid selle põhjuseks aastad või mõni muu viga, kes seda teab. Küll jõi ta lüpsisooja piima, küll keetis ta endale igasuguseid ravimeid metsarohtudest, mis olid head iga häda vastu, kui neid sisse võtta või peale määrida, küll katsus raskemaist töist tagasi tõmbuda, et endale hõlpu anda, nagu ta ütles, aga miski ei aidanud – jõud kadus silmanähtavalt ühes söögiisuga ja hingata oli kord-korralt ikka raskem. Lõpuks pani Jürka oma eide puutelgedega vankrisse ja viis ta arsti juurde – puutelgedega vankrisse sellepärast, et selles pidi olema haigel parem sõita, sest auklisel teel andsid puuteljed ratastel kiiga-kääga igapidi käänduda ja väänduda, ilma et oleks sündinud järske põrutusi või vapustusi.
„Sa tapad mu nõnda enneaegu,“ ajas Juula vanamehele vastu.
„Ära karda,“ lohutas teda Jürka, „kui surm pole jumalast, siis ei tule ta, tee mis tahes, ja kui ta on jumalast, siis tuleb ta ikka õigel ajal. Puuteljed on sama pehmed kui terasvedrud ja ega sa siis ometi vedrudel sõites sure.“
„Ega vedrudel küll,“ nõustus Juula.
„Seda minagi.“
„Kui oleks ehk tohtri asemel õpetaja juurde,“ arvas Juula.
„Lähme ka sinna, kui arvad.“
Nõnda siis logisesid puuteljed esteks tohtri juurde ja alles sealt hingekarjase poole, nii et esteks inimese abi, pärast jumala arm. Aga tohtri juures ei läinud kaua aega, sest see arvas, et jumalahäda vastu pole veel rohtu leitud.
„Nii et jumalahäda?“ küsis Juula oma kõrvadele kinnituseks.
„Nii et jumala,“ lausus tohter vastu.
„Eks ma öelnd sulle, vanamees, küll, et mis sa must änam loksutad, tundsin ju, et jumalahäda, sest muidu oleks mu omadki rohud aidand,“ ütles Juula Jürkale etteheitvalt.
„Ma kirjutan siiski mõned pulbrid,“ rääkis arst rahustavalt, „aga neid ainult siis võtta, kui tulevad ehk valud.“
„Kui jumala valud, siis tulgu nad,“ ütles Juula.
„Jumal saadab hädad ja surma, aga valud on kurjast,“ seletas arst.
„Kui kurjast, siis võtame pulbrid,“ arvas Jürka.
„Ja muidugi, siis võtame, kui kurjast,“ nõustus nüüd ka Juula.
Õpetaja juures läks pisut rohkem aega, sest igavese hinge arstimine oli keerulisem toiming kui ajaliku keha aitamine. Et vaimulikul poleks vaja välja vankri juurde tulla, pidi Juula sisse minema, aga tema vähene jõud oli pika sõiduga nii napiks jäänud, et jalad ei võtnud enam hästi vedu. Peeti aru, kuidas olla ja mis teha. Aga siis tuli Jürkal hea mõte.
„Mina ise viin su sisse,“ ütles ta Juulale.
„Kui aga jäksad,“ lausus see vastu.
„Küllap jäksan,“ vastas Jürka ja õpetas eite: „Aga sa pead mul kaelast kinni võtma.“
„Või kaelast kohe… Enne surma peab veel selle hullu tüki ära tegema, et…“
„Küllap vist.“
Ja nõnda võttiski Jürka eide vankrist sülle ning see pani talle oma kondised käsivarred ümber punase ja karvase kaela. Et niisugune asi sündis nende vahel esimest korda, siis tundis Juula, et nii hea nagu täna pole vanamees veel kunagi olnud, ainult kahju, et nüüd peab vist varsti surema, et vanamehe headus tähendabki surma. See liigutas nii väga ta meelt, et silmad läksid märjaks ja märgade silmadega jõudis ta vanamehe süles õpetajagi ette. Suur meeleliigutus mõjus sellekski kaasa, et ta oma pattudest sai õpetajale palju rohkem pihitud, kui ta seda muidu oleks teinud. Lõpuks jutustas ta noore Antsu ja Maia loogi ning lisas sellele Kusta tõotuse, et ta tapab noore Antsu, kui ta tema kätte saab. Kuna aga nüüd see oli juba surnud, siis tahtis Juula teada, kas see on patt, kui ta rõõmustab noore Antsu surma pärast.
„Miks sa siis rõõmustad, armas hing?“ küsis õpetaja.
„Et Kustal põlnd vaja pattu oma hingele võtta, sellepärast,“ vastas Juula.
„Aga ehk oligi see Kusta patt, et noor Ants nõnda uppus?“
„Ei, õpetajahärra, Kusta oli sel ööl kodus Põrgupõhjal, kui Ants uppus, sellepärast oligi mul Antsu surmast nii hea meel, et minu poeg pääses patust.“
„See on õige rõõm, armas hing.“
„Aga kas noor Ants saab ka taeva?“
„Jumala arm on ka tema päralt.“
„Siis võivad Ants ja Maia taevas kokku saada?“
„Kui see on jumala tahtmine.“
„Aga, õpetajahärra, on see patt, kui ma ei taha, et noor Ants saaks Maia juurde taeva?“
„See on patt, armas hing, sest me ei pea oma ligimese üle kohut mõistma.“
„Aga kui ma ise ei taha Antsu pärast taeva minna, on ka see patt?“
„Miks sa siis ei taha, armas hing?“
„Maa peal ei käind ma kelmidega läbi, miks siis taevas.“
„Oli siis Ants kelm?“
„Aga kui tal oli kulduur, lubas Maia ä'ä võtta ja ei võtt.“
„Taevas unustatakse ja antakse andeks.“
„Mina ei saa ei unustada ega andeks anda.“
„Usu jumala armu ja hingeõnnistust, siis unustad ja andestad. Pealegi, kuhu tahad sa siis minna, armas hing, kui mitte taeva?“
„Kas või vanamehe juurde põrgu.“
„Läheb siis tema põrgu?“
„Aga kuhu siis? Ta on ju Vanapagan, nii et…“
„Õige, õige, armas hing,“ rääkis õpetaja, kellele meenus, mis Jürka ise enesest rääkinud ja mis seletanud Ants. „Aga sa peaksid ühte mõtlema: vanamehel on ju põrgus teine eit, see, kes läks otseteed sinna, kui sinul sündisid kaksikud. Teie vahekord polnud ju maa peal sugugi hea, kuidas sa siis nüüd tahad tema juurde põrgu minna. Arvad sa, et ta on juba maapealsed asjad unustanud – sinu kaksikud ja kõik?…“
Õpetaja pidi kaua rääkima, enne kui Juula nõustus ühes noore Antsuga taeva minema, nii et võis talle jumalaarmu anda. Ja kui Jürka oli oma eide vankrile viinud, võttis õpetaja oma pikavarrega piibu ja istus kiigetoolile jumalariigi-asjade üle järele mõtlema. Mida kauem ta elas, seda rohkem imestas ta nende üle.
Üks röövib kas seadusega või seaduseta oma ligimest kogu eluea, teine on elukutseline petis, varas ja valetaja, kolmas vägistaja, neljas mõrvar, aga kui läheneb surmatunnike, siis tulevad kõik tema juurde lootuses, et ta aitaks taeva röövija ja röövitu, petise ja petetu, valetaja ja valeuskuja, mõrvari ja mõrvatu, vägistaja ja vägistatu. Ja mida peab tema kui jumalasulane tegema? Eks pea ta taevalikku seadust täitma ja inimest siin hädaorus lohutama, käigu see tema südametunnistusega kokku või mitte. Selles ongi tema ameti pühadus, et tema ei tohi arvestada oma isiklikku südametunnistust. Tema ei mõista õigust mööda, vaid pakub kõigile jumala armu, mis teeb õndsaks õiglase ja ülekohtuse.
Ainult kahju, et mitte alati ei mõisteta jumala armu suurust. Sellest siis sellised hädad nagu Põrgupõhja Juulaga: ta ei taha paradiisi minna, kui sinna läheb ka tema esimese tütre vägistaja ja mõrtsukas. Aga mis võib tema, õpetaja ja patuste ori, sinna parata, kui see on jumala armunõu? Inimesed peaksid ometi lõpuks tema raskest seisukorrast aru saama ja mitte vastu punnima, kui ta avab neile taevaväravad. Sest kui oleksid jumala seletamatud seadmised nõnda, et Ants hoopiski ei uppunud ise, vaid tema uputajaks oli ehk Kusta või Jürka, siis needki saadaks ta taeva, kui nad oma viimses hingehädas pöörduvad tema kui jumalasulase poole. Ja kas noorel Antsul oleks oma uputajaga kergem silm silma vastu seista kui Juulal oma esimese tütre vägistaja ja mõrtsukaga?
Nõnda arutas õpetaja jumala seadmisi ja oma kohustusi, kui puutelgedega vanker logises Põrgupõhja poole. Saadud jumalaarmust ja pattude andeksandmisest hoolimata tõusid Juulal uuesti kahtlused, kui ta pidi nii kaua lamama vankrivahel heintel. Lõpuks ei võinud ta muidu, kui pidi asjast Jürkalegi rääkima, küsides temalt, et kuhu noor Ants läheb, taeva või põrgu.
„Tuleb põrgu,“ ütles Jürka ilma pikemata.
„Usud sa seda kindlasti?“
„Usun.“
„Nii et Õnnistegija teda ei lunasta?“
„Lunastus ei loe.“
„Ah, vanamees, mul langeb nagu kivi südamelt, kui sa nõnda räägid. Sina oleks pidand õpetaja olema, siis oleks inimesed õiget tröösti leind.“
„Usu, siis leiad.“
„Kuis ma siis usun, kui õpetaja tahab mu ühes noore Antsuga taeva panna.“
„Ära karda, ei see sinna tule.“
„Siis võin ma rahus surra.“
„Noore Antsu poolest küll.“
Aga ometi ei tulnud surm nii rahulikult, nagu Juula oli lootnud ja soovinud. Rahutuse peapõhjuseks oli poeg Kusta, kes tuli ema surisängil vaatama, varudes silmapilgu, kus Jürka oli kodust eemal.
„Kuulsin, et oled käind tohtri ja õpetaja juures, sellepärast tulin,“ ütles Kusta oma tuleku seletuseks.
„Jah, Kusta, käisime isaga, sest tema tahtis. Oligi hea, et läksime, nüüd on mu süda rahul. Pihtisin õpetajale sinugi asja, et oleks süda täiesti puhas.“
„Mis minu asja?“
„Noh, selle noore Antsuga, mis muud.“
„Kust sa siis seda asja teadsid?“
„Sa ju ise rääkisid.“
„Ma pole rääkind.“
„Rääkisid ju, ega ma siis jampsi ometi. Ütlesid, et noor Ants pani Maia tuksu, ja et kui sina ta kätte saad, siis…“
„Noh, nüüd sain ta kätte ja seda ma pole ometi rääkind.“
„Kusta, heldene taevas!“ hüüdis Juula. „Siis sina?!“
„Aga kes siis?“
„Kõik ju arvasid, et nad ise, et purjus peaga…“
„Mina,“ lausus Kusta nii lihtsalt, et ema pidi uskuma ja kauaks ajaks tummaks jääma. „Ma ju tõotasin sulle, et maksan Maia eest kätte, ja nüüd tulin ütlema, et see on tehtud, nii et võid rahus surra.“
„Siis pihtisin ma õpetajale valet.“
„Ega sa siis teand, et valetad.“
„Seda nüüd küll mitte, aga…“
„Ema, ära muretse selle tühja vale pärast, vaid rõõmusta, et Ants läks Maia teed.“
„Õpetaja ütles, et Ants saab taeva.“
„Nüüd ta võib saada, minul pole selle vastu midagi, olen temaga tasa.“
„Mina ei tahtnud, et ta taeva saab.“
„Muidugi, ema, sest sa ei teadnud, kuidas ta suri, aga nüüd ei võiks sinulgi enam midagi selle vastu olla, kui leiad noore Antsu taevast eest.“
„Jah, Kusta, sul on õigus, nüüd ma tunnen, et saagu ta pealegi taeva.“
„Sellepärast ma tulingi, ema, et sa temaga lepiksid, nagu olen leppind mina.“
„Aga see teine, mu poju?…“
„Kes teine?“
„See naine, kes Antsuga.“
„Polnud parata, ema, selle pidin juba oma hingele võtma.“
„Aga miks siis, mu poju?“
„Nad hoidsid sel silmapilgul teineteise ümbert kinni, naine rippus Antsu kaelas. See oli jõekaldal pajupõõsa varjus. Aga mina kükitasin sealsamas põõsa taga alasti, sest riided jätsin eemale puu otsa, ainult kuub oli lahtiselt õlgadel. Juba eelmistel öödel olin luurand ja valmis vaadand, kuis nad vähki püüavad ning mis nad teevad. Sel ööl otsustasin ma mõtte täide viia, sest koht oli selleks nagu loodud. Tule äärest ei võind keegi pimedasse paarikümne sammulegi midagi näha, mis oli mul siis karta mõnesaja sammu taga, kuhu ulatas kahvade rida. Mõtlesin, et ta tuleb üksinda, aga tuli selle naisega, sest see rippus tema küljes kui takjas. Esteks lõin kõhklema, aga siis tuli Maia meelde, et temagi ehk rippus Antsu kaelas samuti, ja nüüd oli mu otsus kindel: niipea kui võtsid pajupõõsa varjus teineteise ümbert kinni, viskasin kuue õlgadelt, kargasin juurde, kahmasin Antsul selja tagant kinni ja tagurpidi vette – mina ise ees, nemad järele. Ise mõtlesin: kui upun ühes nendega, las upun, Ants igatahes ei pääse. Aga ei pääsend ka see teine, sest selle asemel et Antsust lahti lasta, hoidis ta temast veel kõvemini kinni. Ants rabeles küll kõigest jõust, aga ta ei pääsend, sest mina olin tugevam. Pealegi olid ju nemad riides, mina alasti, nemad ahmisid ehmatusest kohe suud vett täis, mina aga hoidsin hinge kinni. Nõnda oli varsti kõik möödas ja mina tulin kaldale, võtsin põõsa äärest oma kuue, läksin riiete juurde, ajasin need kärmesti selga ja jooksin läbi metsa otseteed siia…“
„Et sa ise seda võid veel nõnda rääkida!“
„Ma räägin ju ainult selleks, et sa teaksid, kuidas ma oma sõna olen pidand, nii et võid üsna rahulikult surra. Sest pea meeles, ema: jumal oli sel ööl meie poolt. Ta andis pilvealuse ilma, et oleks hästi pime ja et ei langeks kaste, nõnda polnud midagi näha ei rohul ega mujal. Pealegi hakkas vastu hommikut peent vihma tibama ja kustutas nõnda viimsedki jäljed. Seegi oli jumala tahtmine, et teised samal ajal, kui meie olime jões, nii valjusti laulsid ja karjusid ning et lõpuks keegi õieti ei teadnud, millal see just sündis.“
Juula ja Kusta vaikisid tükk aega, nagu oleks mõlemal iseoma mõtetega tegemist. Siis lausus viimane nagu areldi:
„Ema…“
„Mis on, poeg?“
„Hakkad sa tõesti surema?“
„Minu päevi pole kunikski.“
„Usud sa, et lähed taeva?“
„Usun, poeg.“
„Kas isa usub ka?“
„Usub.“
„Aga õpetaja?“
„Usub.“
„Mina usun ka, ema, ja sellepärast, tead, ema…“
Kustal jäid sõnad suhu kinni, mitte kartuse pärast, vaid muidu niisama, isegi ei teadnud miks.
„Mis siis on sellepärast?“ küsis Juula.
„Sellepärast, ema, kui saad taeva, siis…“
Jällegi peatusid Kusta sõnad.
„Miks sa ei räägi, mu poeg?“
„Vaata, ema, kui ma neid põhja vedasin, siis tundsin selle teise käsi ja see ei lähe mul enam meelest, tundsin, kuidas nad hoidsid Antsu kaelast kinni ja aitasid talle lõpu teha, nagu oleksid nad minu poolt. Sellepärast mõtlen ma, et kui saad taeva, siis võiksid jumalaga rääkida – selle teise pärast, sest tema polnud ju süüdi, hoidis ainult Antsu kaelast kinni nagu Maiagi.“
„Ma räägin ka Õnnistegijaga, kui saan taeva.“
„Räägi ka Õnnistegijaga, ema.“
„Ning neitsi Mariaga, mu poeg.“
„Ning Mariaga, kui jutu peale saad, ema.“
Jälle valitses toas vaikus tükk aega, enne kui Kusta küsis:
„Ema, on su süda nüüd rahul?“
„Nüüd on rahul, mu poeg.“
„Aga see jääb ainult meie vahele, ema.“
„Ainult meie vahele.“
„Isale räägin ma ise, kui on õige aeg, et ka tema võiks rahus surra.“
„Jah, räägi ka isale, kui on õige aeg.“
Saadigi hakkama niihästi Malle palga kui ka Antsu rendiga, aga mitte nõnda, nagu Jürka oletanud. Või õigem: Jürka ei oletanud üldse midagi, sest Antsu seletusist hoolimata puudus tal asjast õige ettekujutus. Ants rääkis kohtust, aga Jürka oli ju millalgi ammu kohtus käinud ja seal ei sündinud midagi iseäralikku. Tehti küll mingisugune otsus, aga selle täitmist pole Jürka tänapäevani näinud, või kuigi on täidetud, siis nõnda, et Jürkal pole sellest olnud sooja ega külma. Tahetakse veel kord kohtusse kaevata, kaevaku, mis Jürkal sellest. Ja mis peaasi – aeg annab arutust, milleks mõtetega asjadest ette jõuda.
Nõnda elas Jürka Põrgupõhjal päev-päevalt edasi, ilma et isegi oleks õieti teadnud, kuidas või milleks. Kui ta toamailt lahkus, jäi seitsme-kaheksane Riia üksinda koduhoidjaks, ainukeseks seltsiliseks must kass. Oli Riia karjamaal lehmi vaatamas, siis olid Põrgupõhja hooned sootuks omasoodu, ainult kukk kahe kanaga kõndis õues. Aga siis hakkasid sündima mingisugused imelikud asjad. Kui Jürka koju tuli, leidis ta, et seale oli värsket rohtu kitkutud.
„Kes seda tegi?“ küsis Jürka Riialt.
„Mina, isa. Kitkusin kapsast.“
Jürka oleks tahtnud midagi öelda, aga sõna ei tulnud suust. Ometi oli tal üpris hea meel, et lapsest hakkab juba abi olema. Järgmisel korral leidis ta puhta piimapüti, mida tema oma teada polnud pesnud. Või oli ta siiski ja pärast unustanud? Mitte ei mäletanud. Siis leidis ta kord, et Riia juukseid on kammitud. Jällegi küsis ta lapselt:
„Kes seda tegi?“
„Mina ise,“ vastas laps. „Leidsin vana kammi ja…“
Jürka ei osanud muud teha, kui laskis oma suure käe paar korda üle lapse juuste käia.
„Sinust saab Põrgupõhjale perenaine,“ ütles ta viimaks.
Aga ühel päeval leidis ta, et lapsel on puhas särk seljas. Jürka jäi pärani silmil vahtima ja alles tüki aja pärast küsis ta:
„Kes pesi su särgi puhtaks?“
„Mina ise,“ kõlas harilik vastus, „nühkisin seebiga ja lõin kurikaga peale, päikese käes kuivas ära, nii et võisin selga panna.“
Mõne päeva pärast leidis Jürka, et temagi särk on puhtaks pestud. Nüüd istus ta hulk aega tummalt, ja kui Riia tema juurde tuli, ütles ta sellele:
„Sa juba oskad valetada, mu purulõug.“
„Jah, isa,“ kõlas lapse vastus.
„Kes õpetas?“
„Naabritädi.“
„Misuke naabritädi?“
„See, kel väike tita.“
Nüüd mõistis Jürka, et jutt on naabriperenaisest, kes pidi Mallele pekitüki ja kõriseva niidikera eest õmblema ilusat tikitud särki.
„Mis tema siit otsib?“
„Ei kedagi. Tuli vaatama, kas ma süüa olen saand.“
„M-mh!“
„Ma võtsin taskust leivatüki ja näitasin. Küsis, kas mul piima ka on peale rüübata.“
„M-mh!“
„Ma näitasin talle sahvris piimapütti.“
„Miks sa siis esteks valetasid?“
„Naabritädi käskis.“
„Miks?“
„Et sa ehk paned pahaks, kui tema käib siin vaatamas, kuidas ma perenaist mängin. Ta ütles, et kodust käib ta salaja, las siis siingi olla salaja, nii et sina ka ei tea.“
Kui Jürka kohe ei vastanud, rääkis Riia edasi:
„Tite pani õue maha, ma mängisin sellega, kui tädi tegi ja toimetas. Ja tead, isa, mis ta mulle ütles: et kuule, sa väike perenaine, sa elad siin nagu väike notsu. Ja siis…“
Ja siis jutustas Riia, kuidas naabritädi õpetanud teda üht-teist tegema: ennast riietama, pead kammima, silmi ja käsi pesema, seale kapsast ja lehmale kartulist rohtu kitkuma, tuba ja õue pühkima. Jürka kuulas, nagu ei kuuleks ta midagi, Jürka mõtles, nagu ei mõistaks ta midagi, sest ta oli äkki nagu näljane koer, kellele keegi andnud pala leiba ja silitanud käega paar korda üle pea. Sellepärast siis, kui laps lõpuks küsis, kas naabritädi tohib veel titega tulla, kuna ju Jürka nüüd teab, vastas see:
„Sa ju oskad valetada.“
„Oskan, isa. Tädi õpetas ilusti.“
„Noh, siis ütle tädile, et ma ei tea, et sa pole mulle rääkind.“
„Aga kui tädi ei usu nagu sina?“
„Siis sa ei oska veel õieti valetada.“
„Nii et pean õppima õieti?“
„Nii et pead õieti.“
Aga Riia oskusel õieti valetada polnud varsti enam mingit mõtet, sest asjad võtsid teise pöörde: Jürkale toodi kohtukutse. Õieti öelda toodi Jürkale kaks kohtukutset, sest ühes Malle palganõudmisega esines ka Ants oma rendinõudmisega, nii et kõik läks just nõnda, nagu Ants oli varemalt seletanud. Jürkal polnud muud teha, kui ainult imestada, kui selged on tema sõbral Antsul ilmaasjad – täpipealt oskab ette kuulutada nagu pühakiri. Jürkat huvitas tõsiselt ainult üks küsimus: kohtu tähtpäev ja selle laskis ta endale mitmel korral ette lugeda, et mitte unustada. Aga seegi oli ehk asjata vaev, sest Antsult oleks ta võinud seda niikuinii järele küsida, kui see tuli järgmisel päeval pärast kohtukutse saabumist teda külastama.
„Ma sain kohtukutse,“ ütles ta mureliku näoga.
„Mina ka,“ lausus Jürka.
„Mis sa nüüd arvad sest asjast?“
„Mis seal arvata.“
„Aga kui mõistetakse välja, siis su loomad müüakse ära.“
„Mille?“
„Mall nõuab aastapalka, nagu ma kuulsin. Ja ma juba seletasin, et kui tema nõuab, siis pean ka mina nõudma. Sest mis sõprus see on, kui Mall saab oma palga kätte, aga mina oma renti ei saa. Meie sõpruse kaitseks pean ka mina nõudma. Ja sellepärast panen ma sulle veel kord südame peale: lepi Mallega enne kohut kokku, sest siis…“
„Vargaga ei lepi,“ kõlas vastus.
„Vargaga just peabki leppima, sest muidu ta tõendab, et ta pole varas.“
Sellest ei tahtnud Jürka kuidagi aru saada, kuigi Ants püüdis talle seletada. Õieti oli nõnda, et Jürka arusaamisel oli teatud raske takistus ees. Sest mis või kuidas Ants asja valgustas, ikka tuli nõnda välja, et Jürkal pidi olema kõige kasulikum, kui ta jätab Põrgupõhja sinnapaika ja kolib Antsu juurde. Kui Mallega leppimine oleks võinud selle tulemuse ära hoida, siis oleks Jürka olnud süle ja seljaga nõus, aga nõnda polnud asjal ei nii ega teisiti mõtet ja sellepärast oli ükskõik, kas Ants seletas või mitte.
Ja nõnda tuli kõik, nagu tulema pidi: Mall ja Ants tõendasid kohtus, mida vajasid, Jürka ei suutnud midagi oma kasuks tõendada. Mall ütles otseteed, et kui ta oleks tahtnudki midagi varastada, siis polnud, sest hiired ja rotidki kadunud Põrgupõhjalt nälja pärast. Salaja pidi ta viimsed toiduraasukesed lapse tarvis hoidma, sest muidu oleks see lutikate ja kirpude kätte nälga surnud. Tema mõtelnud alguses oma palga kinkida, sest mis näljaselt ikka võtta, aga kuna tema puhast nime püütakse vargusega määrida, siis nõuab tema terve aasta eest. Ja Mall oli väga kuri oma ausa nime retsimise pärast.
Kui Jürkalt küsiti, mis temal selle kohta öelda, seletas ta, et tema ei saa põrmugi aru Malle kurjusest. Tema, Jürka, pole ju midagi halba rääkinud, vaid ainult seda tähendanud, et mis palka see Mall veel nõuab, kui ta selle endale juba kätte varastanud. Ja vargus ei olevat miski halb asi, kui seda tehakse õieti ja õigel määral. Seda võivat tõendada tema sõber Ants. Rööviminegi olevat hea asi, nagu on seda metsast seente ja marjade korjamine ja lehma lüpsmine või tema seljast naha võtmine.
Sellise targa jutu peale ei osatud kohtus muud teha, kui pead vangutada ja öelda:
„Vanapagan ta on ja Vanapaganaks ta jääb.“
Endastkimõistetavalt sai Mall oma palga ja õiguse seda teatud aja jooksul seaduslikus korras sisse nõuda. Samasugune otsus langetati ka Antsu rendinõudmise suhtes. Kõik sündis üsna lihtsalt ja kergelt, sest Jürka ei vaielnud ju kummagile nõudmisele vastu. Tema ütles ainult: „Nojah, kui kohus nõnda arvab“ või: „Küllap vist.“ Nõnda siis kohus arvaski, nagu Mall ja Ants nõudsid. Aga Jürka võttis kohtuotsuse üsna rahulikult vastu, nagu oleks ta kõigega päri või nagu ei taipaks ta hästi, mis sünnib. Peale kohut tuli Ants tema juurde ja ütles:
„Mall oleks valmis nüüdki veel leppima ainult väljateenitud palgaga, kui ta selle kohe kätte saaks.“
„Mul pole kohe maksta,“ vastas Jürka.
„Ma võiks sulle selle raha laenata.“
„Oled sina küll üks kullavend, Ants.“
„Aga mul on üks tingimine.“
„Misuke?“
„Tule Põrgupõhjalt ära, nii et võime ta mõnele võõrale rendile anda, kes maksab kahekordselt. Tule minu juurde, kus…“
„Ei, Ants, Põrgupõhjalt ma ära ei tule.“
„Pole siis parata.“
„Ei vist.“
Nõnda läks Jürka koju ja hakkas seal rahulikult edasi töötama, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. See kestis seni, kui ühel ilusal päeval ilmus ametnik, kes tuli vaatama, mida oleks võimalik üles kirjutada, et seda väljamõistetud summade katteks ära müüa. Aga toas ja aidas ringi käies tuldi otsusele, et surnud inventari üleskirjutamisest oleks vähe tulu. Nõnda siis asuti elava inventari kallale. Kõigepealt pandi hobune kirja, siis kaks lehma ja lõpuks kolm lammast. Kuke ja kahe kana juures peeti aru, aga löödi viimaks käega, sest kes neid tiivulisi hakkab püüdma.
„Kas mind, last ja kassi kirja ei panda?“ küsis Jürka.
Ametnik jõllitas talle üle prillide natukene aega vastu ja ütles siis:
„Mul pole aega naljatada. Ainult juhin te tähelpanu sellele, et üleskirjutatud hobust, kahte lehma ja kolme lammast ei tohi müüa, tappa ega pantida.“
„Aga kui mõni upub?“ küsis Jürka.
„Kuhu ta upub?“ küsis ametnik.
„Kust mina tean kuhu. Loomad ju upuvad vahel või lähvad orgi otsa.“
„Selle eest vastutate teie.“
„Ei mina vastuta. Mina pole oma loomade eest kunagi vastutand.“
„Panen veel kord teile südame peale, et üleskirjutatud loomi ei tohi tappa ega müüa.“
„Ei tohi tappa ega müüa,“ kordas Jürka.
Nõnda lahkusid ametnikud, kui olid kinnitanud oksjonikuulutuse väravaposti külge. Jürka vaatas seda toimingut pealt ja küsis:
„Mis see on?“
„Oksjonikuulutus.“
„Selle võite ära võtta, meil ei oska keegi lugeda.“
„Küll teised loevad,“ ütles ametnik.
„Kes teised?“
„Ei mina tea kes.“
Nõnda lahkus ametnik ja Põrgupõhjal elati jälle endiselt edasi; Jürka rägus isegi padrikut, et uut põldu juurde teha, nagu ta sellega harjunud juba ammust ajast. Aga ei kestnud kuigi kaua see rahulik elu. Varsti ilmus loomade üleskirjutaja ametnik uuesti ja temaga olid kaasas Ants, naabriperemees ja mõned võhivõõrad. Alguses ei saanud Jürka kuidagi aru, mis need inimesed Põrgupõhjalt otsivad, aga siis meenus talle kohus, loomade üleskirjutamine ja paberilipakas väravapostis ning ta taipas, et need asjad seisavad tingimata kuidagi ühenduses. Nõnda oligi. Sest varsti tehti enampakkumisega algust. Et aga rahvast oli vähe, siis pakkujaid veel vähem ja nõnda müüdi loomad nii-öelda muist muidu, muist poole hinnaga. Hobuse ja ühe lehma sai Ants rendi katteks endale, teise lehma ostis naaber ja selle hind tasus Malle palga. Ametnik ei saanud muidu asjatoimetuse kulusid tasa, kui pidi müüma veel suurima lamba. Selle hinnast jäi mõni kross üle ja see pidi Jürkale endale jääma, et temalgi oleks tulu oma loomade müügist. Kaks järelejäänud lammast anti vabaks ja öeldi Jürkale, et nüüd võib ta neid jälle müüa, tappa ja pantida.
„Küllap vist,“ lausus Jürka ametniku sõnade kinnituseks.
Aga kui inimesed, kes loomad ostnud, nendega minema hakkasid, jooksis Riia Jürka juurde ja küsis nutuse häälega:
„Isa, ae, isa, miks nad me loomad ära viivad?“
Aga laps ootas asjata vastust, sest isa ei kuulnud ta küsimustki. Viimaks haaras laps tema varrukast kinni, raputas kõigest jõust ja kordas:
„Miks nad viivad me loomad ä'ä?“
„Sest et Mall käis, käed põlle all,“ vastas Jürka viimaks. Riia vahtis hulk aega juhmilt isale otsa ja küsis siis uuesti:
„Kuhu nad viiakse?“
„Kes neilt küsis.“
„Millal nad tagasi tuuakse?“
„Kui ise järele lähme.“
„Millal lähme?“
„Aega on.“
Jürka oleks parema meelega vaikinud, aga et laps küsis, siis pidi midagi vastama. Vaikides sündis Jürkas midagi, mis oli mõtlemise ja mälestamise segu. Ta otsis nagu lohutust või seletust. Asi polnud sugugi veel nii hull. Kui ta Põrgupõhjale tuli, polnud tal peale eide midagi, aga muidugi, eit oli tal ja see oli ka ometi midagi. Esimeseks elusloomaks said nad siis kassi, sellegi jumalamuidu ning pettusega. Ja kuidas tuli kõik muu neil majja? Antsu abiga. Noh, Ants elab alles, mis siis nii väga muretseda. Pealegi, praegu on Jürka paremas seisukorras kui alul: tal on kesik, kaks lammast, kaks kana ja kukk, kass, Riia ja hulk igasugust majakraami, mis aastate jooksul nagu iseenesest tekkinud. Heinu on tal rohkem, kui kaks lammast jõuavad talve jooksul süüa, nii et võiks kohe hobusenoka ja lehmamullika muretseda või, kui seda ei saa, siis võib ülearu heinad ära müüa ja ilusasti ületalve elada, sest kartulitest ja leivast jätkub. Hobust oleks muidugi vaja, et üht-teist vedada, aga küllap saab ka muidu hakkama nagu alguseski, sest ahjuküte on enamasti kodus ja lambaheinad toob kotiga seljas.
Aga kogu selle lootusrikka tuleviku-väljavaate viskas uppi Ants, Jürka parim sõber, kellelt ta oli lootnud uue elu alguseks abi nõu ja jõuga. Algas sellega, et Ants tuli jällegi Põrgupõhjale ja mitte üksinda, nagu varemalt, vaid kahe teise saatel, ning ta teatas tunnistajate juuresolekul, et kuna nende vahel Jürkaga on aastane rendileping, siis tema seda enam ei pikenda, nii et Jürkal tuleb tuleval kevadel Põrgupõhjalt ära minna.
„Kuhu?“ küsis Jürka.
„Seda pead ise teadma,“ vastas Ants.
„Mina jään Põrgupõhjale.“
„Noh, kui sa ei lähe siit heaga, siis lähed kurjaga: lasen su politsei poolt välja tõsta ja minema ajada.“
„Sa oled ju mu sõber.“
„Muidugi olen, aga kui sa oma sõbra nõu kuulda ei võta, siis…“
„Mis nõu sa mulle annad?“
„Tule minu juurde sinna väiksesse majja ja…“
„See pole sõbra jutt.“
„Muidugi on see sõbra jutt, sest…“
„Mina tahan Põrgupõhjale jääda.“
„Sellest ei tule midagi välja, sa ei jõua renti maksta.“
„Jõuan, kui sa mu otsa peale aitad nagu alguses.“
„Siis olid sa noor ja…“
„Noorus ei loe.“
„Mis siis loeb?“
„Et olen Vanapagan ja et…“
„Põrgupõhjal oled sa inimene, Jürka, sest sa tahad õndsaks saada.“
„Aga kuis ma siis saan, kui sa mu siit ära ajad?“
„Õndsaks võid ka mujal saada.“
„Mina mitte. Ainult Põrgupõhjal. See maa on siin minu haritud.“
„Aga see maa on minu.“
„Mets ja padrik on sinu, põld minu. Oma kümne küünega olen ta teind.“
„Jürka, mu vana sõber, kuula, mis ma sulle ütlen: mul on uus rentnik valmis ja see maksab kaks korda rohkem renti kui sina, sellepärast pole mul enam kasulik sind siia jätta.“
„Kas tema ka uut maad juurde teeb?“
„Ei, seda pole enam tarvis, sest mets, mis on, jääbki metsaks.“
„Nii et minu haritud maal hakkab elama teine?“
„Nii et teine hakkab…“
„Kuule, Ants, sina oled mu vaenlane.“
„Vaenlane või sõber, peaasi, et oleks kasulikum.“
„Sinusuguse peaks maha lööma.“
„Pole sellest kasu, kallis Vanapagan,“ naljatas Ants, „teised inimesed, kes järele jäävad, on samasugused.“
„Ikka võetakse sellelt, kes teinud ja?…“
„Ja kõige paremini sööb see, kes midagi ei tee,“ lõpetas Ants. „Sina oled oma elueal teinud kümne eest, nüüd kutsun sind oma juurde häid päevi pidama, aga sina ei…“
„Ma ei usu sind, Ants.“
„Milleks ma peaks sulle valetama.“
„Sina tahad, et annan sulle oma kätega haritud maalapi.“
„Selle võtan niikuinii ja annan teisele, kes…“
„Kes on see teine?“
„Näe, siin ta seisab, tema maksab kahekordselt.“ Ants näitas naabriperemehele, kes seisis siinsamas ja küsis sellelt: „Peeter, on see tõsi?“
„Jah, mina maksan kahekordset renti,“ vastas see.
„Mis see kolmas mees tahab?“ küsis Jürka.
„See on tunnistajaks, et me tõtt räägime,“ vastas Ants.
„Ja et sa mu siit ära ajad?“ küsis Jürka edasi.
„Et sa siit minema pead, kas heaga või kurjaga. Sest mina ei taha enam Vanapaganat, vaid inimest, kes tuleb ühes minuga taeva.“
„Põrgu tulete kõik,“ lausus Jürka veendunult.
„Kui oleme Vanapaganast lahti, siis saame taeva.“
„Ja sina, Peeter, saad ka taeva, kui võtad minu käest maa, mis ma oma kätega harinud?“ pöördus Jürka naabri poole.
„Kui ei võta mina, võtab mõni teine, kaup on kasulik,“ seletas Peeter.
„Maa tahtjaid on küll,“ kinnitas Ants.
„Ja sina, Ants, ei taha enam mu sõber olla?“
„Pole enam kasulik olla,“ muigas see ja teised kaks naersid laia lõuaga.
„Hea siis küll,“ lausus Jürka ja tõusis rahulikult püsti, nagu oleksid asjad kõige paremas korras. „Meie vahekorrad on selged: mina olen Vanapagan, teie inimesed. Mina tahan õndsaks saada, teie põrgu minna, sellepärast teete mu paljaks. Antski räägib sõprusest, aga ta on vaenlane.“