Tudengid ? Tudengid olid siinkandis-sealkandis ( kodukandis ) rahvapärimusi kogumas käinud , aga kui ma arhiivi antud ekspeditsioonipäevikutes oma perekonnanime kohtasin , mõtlesin : nende juures mitte . Mis neil ikka rääkida oli , kui juba Vilma oli ütelnud , et kehv rahvas , segane sort ning tervest maast palju sõdu üle käinud , verevalamistki rohkem , kui on inimesel verd .

Hinge , hinge jahivad need ekspediitorid . Vaat selle peale on nemad mihklid ning siis tehakse sugupuid ja mis puid veel , kust hea näha , kes kellest ja kellega , kui niidike kõlgub , niidike kõlgub - ja lõpuks ei tea keegi , kes kus oli ja kuhu auku sai .

See oli ikka nii ühemõtteline ja selge otsustus , et ma jäin relvituks . Pärisrelvi ma kartsin ja kõlkuval hingel pole ülepea enam mitte midagi . Samas ei tea , et kedagi oleks üles poodud . Ise ennast hävitanud , jaa , seda küll , kuid mitte selle segasema sordi perest , kus kasvatati ratsahobuseid ja kus vanaema Anna nähvas Kaarjärve Endlale : sa pole trammi näinudki , mina sõitsin sellega Peterburis ja Moskvas iga nädal .

Aga see on ju tõsi , torkasin vahele . See on ju tõsi , ta on neis linnades aastaid tsaariajal elanud .

Ma olin nüüd nii kaugele jõudnud - paari aasta jooksul ja nii kaugele - , et läksin sünnikülast uurima , kes olid mu isa ja tema vanemad .

Metsa poole olid , nähvas Endla .

Pärast Vilma sisse- ja kõrvalharjutusi , mis mind sünnikülas oodata võib , ei ole ükski jutualgus ebaharilik . Sest Vilma , minu ema nimelt , oli selle küla ja isatalu seisukohalt selge õnnistus , hele päevavalgus udutavasse vihma , pilvede lahtiminek , et taevasinine põhjatus paistaks sügavaima pimeduse varjudki nähtavaks .

Vähem pidulikult ei saa kuidagi , sest niipalju kui ma oma emaga olen elu kestel üldse juttu ajanud , kordub selles noorelt abiellunud naise ränk töö laokilejäänud talus , vanade taluperemeeste imetlus , et see noor tüdruk nii palju teeb ja suudab .

KÕIK PIDASID MINUST LUGU ! KÕIK !

Jajaa , meie oleme juba niisugused , et tööd ei karda , ja aus meel on igal pool meie saatjaks , kordab kajana emaõde Agatha .

Ma olen sellest imetlusvoost koolivaheaegadel , mõnel sünnipäeval ja matustel osa saanud , kui suguselts üle aastate kokku tuleb , et siis taas elu ääremaadele varjuda , sest mida muud kui ääremaa saab kool , raamatud , ühiselamuasuka peostsuhu elu olla .

Aeg-ajalt vilksatab helendavate lõimedega kangas ka minu isa nimi , aga tema ei ole elada osanud , juba noorest peast oli see näha , ja ega seda meheiga palju olnudki , sest kolmekümne viieselt lasti Meinhard metsavennana maha .

Sellest on muidugi kahju , oli Vilma millalgi möönnud , kuid mida inimene külvab , seda tema lõikab , ja Meinhard oli peaaegu kogu ühise abieluaja võitluslembene mees ( ema väljend ! ) , arutu ka , kui sonis Eesti iseseisvusest ajal , mil kõik nägid , et sellel riigil on käes täielik lõpp .

Oleks minu elu ka teisiti läinud , kui ma su lolli isaga poleks kokku juhtunud - see on Vilma kokkuvõte mu pärinemistaustast , ja seega ei olnud mul isegi tahtes lootust saada nende tublide sarnaseks , kes oskasid elada .

Oma sünnikülast - Moorakülast - olen mööda sõitnud harva , sisse põiganud loetud korril . Ma ei tunne siin peaaegu kedagi , vaid neli esimest eluaastat tähendas see paik mulle kodu . Sest - ja sedagi on Vilma sisendanud ja loitsinud - on päris kole käia seal , kus oled metsavennana elanud . Kui palju hirmu on teised meie tõttu tunda saanud ja kõik ainult sellepärast , et kamp mehi arvas , et saab võimudele vastu .

Selle ütlusega oli metsavennateema emapoolsete sugulaste kokkusaamistel isegi repliigi tasemel suletud . Nagu ka pääs isapoolsete sugulasteni , sest neid mul ei olevat . On iseäralik elada seestpoolt kasvava jõu toimel , pöörduda kui taim värske õhu , valguse ja inimeste poole , lootuseta leida pärilikke kaaslasi . Nii ennast kui neid tuleb iga päev uuesti luua , kujutledes , mõistatades , unesid nähes , kuni oled erakuks arvatud ja lõpuks ka tublide mõõtkavast välja kukkunud .

Sa ise oled enese mõõtkava , kui halvem-parem , veel-halvem-veel-parem võrdlused aastate kuludes muutuvad aina haljamaks ega mõtlegi väsida .

Sa lihtsalt kaugened võõramaks ning libised harvadest kokkupuudetest välja .

Ja muidugi määrab tulevikku Meinhard Reiter ja tema rohkem kui imelik perekond , kes ka ju ikka seda sõgedat iseseisvuse meelt . Käbi ei kuku kännust kaugele , kulakuks tehti meid kõiki , sind ka , käratab ema , keda ta hiljem meelsamini Vilmaks kui emaks nimetab . Ja meid oleks ära küüditatud , kui metsa poleks läinud , aga just sinna ei oleks me pidanud minema .

Orav jookseb ratast mööda ja kohtab vaid enese saba , oli ta - ema aina selgineva hoiaku tõttu vahel täiesti temaks saanuna - Vilmat kuulates mõtelnud .

Teised ikka olid paindlikumad . Segastel aegadel vaatab igaüks , kuidas ta saab , ei pruugi suud , ei näita välja , mis mõtleb . Ja ei sõdi , hõikab rõhukalt Vilma , nagu juhataks miitingut . Võimudele hakkab vastu vaid loll ! Ma ütlen sulle , et mul on häbi sealkandis käia , ja enese pärast mina juba ei häbene .

Need on kodukülla mineku eeljutud , mõnad ja loitsud riigis nimega ENSV .

Kui siis Eesti Vabariik õnnekombel taastati , tuli Vilma ja ütles , et tema on vabadusvõitleja , mehega metsa represseeritud , nüüd saab ta lõpuks kätte selle , mis talle kuulub .

See kõik tuleb meelde , kui olnut meenutan , ringi sõidan ja inimestele vanavanemate kohta küsimusi esitan . Kuid arvamusvabadust pole mul ometi : ma ei tea , kes Vilma õieti on , ja ma ei saa igale vastutulijale jutustada oma elulugu , mis on mul emaga sündimise fakti läbi ühine . Nüüd esindan ma lolli Meinhardi ja targa Vilma perekonda , kuulun sellesse ka siis , kui mind on lõigatud kunagi ammu mõlemast lahti ; kui ma ise lõikan end millestki lahti ning teen kes-teab-mis-häält . Mu hämaravõitu identiteet on mitmesse suunda valla ning alustan oma lugu lõpust algusse , sest muidu ei saa ka ma ise aru , mis on õieti juhtunud .

Metsa poole olid , nähvas Endla . Kui minu isa talu ostis , siis käskis teie vanaisa Reiteri Tõnis juba kohe pristavi jaoks posti plakatiga püsti panna , et ta õige tee üles leiaks .

?

Ta pidas talu hinda nii kalliks , et isa ei jõua seda iial tasa maksta .

Eh-eh , mõh , mõh , mügistan naerda . Vanaema sõitis trammiga läbi heinamaa ja sälud jooksid lehvivate lakkade välkudes traavi . Siiruviiruline sort muidugi , metsa poole ka , sest metsa taga on mõis ja mõisa taga kõige ilma hukatuse allikas , linn . Ja koolid ja raamatukogud ja kirikud !

Naine , kes väidab end olevat üheksakümne ühe aastase , ei lase end mu naerust segada : Selle ütlen ma teile veel ka ära , et Oru Jüri , see , keda nad nüüd metsavendade püüdjaks ja tapjaks hüüavad , päästis meie pere Siberisse saatmisest .

?

Ja võib-olla päästis veel mõned teisedki pered , kes seda teab . Minu vanema pojaga olid nad kohe väga head sõbrad ja Kaarel kuulus ka nende kampa . Ütlesin pojale tihti : näe , kuis Kaarel nalja teha ja naerda mõistab , oli kohe sihuke naerukas nägu tal alati ees .

Kuidas see Bandiitide hävitamise pataljoni komandör teid siis päästis ?

Oh-oh , soo-soo , või kohe nii ütlete ! Vaadake , temal oli niisugune amet ja kõik teadsid , kes tema on . Haaranguid hoiti küll salajas , kuid tegijad olid tuttavad mehed . Aga Jüriga oli nii , et kui see 1949. aasta küüditamine tuli ja meie olime juba ree peale minemas , läks Jüri juhuslikult mööda , tuli juurde ja ütles meestele , et meie ei ole need Mügarad , kes nimekirjas ! Need on teised Mügarad - Kaarjärve on talu nimi , kui te seda juhtumisi ei tea , täpselt samuti nagu teie talu nimi on Tamme - ja meid jäeti paugupealt rahule . Mina töötasin tol ajal juba valla täitevkomitees , nii et õiglane polnud see asi sugugi .

Aga kus need teised Mügarad siis elasid ja mis neist sai ?

Osa viidi ära , mõned said jooksu ka . Kõiki polnud sel hetkel kodus .

Siis vaatab Endla mulle otsa ning ütleb rõhukalt : Minuga võite kõigest rääkida . Ma tean nagunii kõik . Teie emast tean ja teist tean ja Kolgast .

Mis te meist ikka teada saate , vastan mina isegi nagu pahaselt . Olin neljane , kui kodust pakku läksime ja sestpeale pole me emaga kuigi palju kokku puutunud . Ühise pere mõttes või nii . Ema arvates ei kuuluvat isatalugi mulle , vastan enda meelest rumala naljaga .

Ei kuulugi . Teie ema on kõik õieti teinud .

Nii et talu oli , isa oli , vallaslaps ei olnud ma ka , ja nüüd ...

Ei kuulu , jah , ei kuulu , ei ole , vastab naine käbedalt .

Naljaisu kaob , nägu on ei-tea-isegi-missugune , sest Endla ütleb : Noh , kas lähme nüüd riidu , mis ? Endla on südi ja võidukas . Kas lähme riidu ?

Tohoh , mõtlen mina , astud uksest sisse ühe vana naise kirja peale , et tema mäletab su isa ja vanavanemaid , just nagu selleks , et kuulda : su kodu ei kuulu sulle , vanavanemad on metsa poole ja ema on neist inimestest ja oma lapsest eemale hoides kõik õigesti teinud .

Ei , ei lähe riidu , vastan pärast jahmatust , ma ei tulnud koduseid asju võõrasse majja klaabima . Koduseid asju - vilksab peas - , koduseid asju , koduseid suhteid . On need mingil kombel siis tõesti olemas ?

Vana naine jälgib mind üle laua terase huvitatud pilguga ning ütleb siis : Vilma oli väga julge naine . Imestasin siis ja mõtlen ka nüüd , kui vapper ta ikkagi oli , kui koos Kaarliga teiste metsavendade juurest ära põgenes . Vilma tuli kõigepealt siia . Minu juures ta elaski mõned päevad või nädala , ei mäleta täpselt , Kaarlil oli veel kuskil asjaajamist , ja kui Kaarel siis tuli ( metsavennad võisid ju nende asupaiga välja nuhkida ) , otsustas Vilma kohe , mida teha ja kuhu minna . Minul oli nii häbi oma arguse pärast , nutsin ja ütlesin , et kauem ei või mina teid enda juures küll pidada .

Teie isa oli siis juba maha lastud , ütleb Endla järsult ja vihaselt ning vaatab mind huviga .

Miks te mind kutsusite ?

Tahtsin näha , mis teist saanud on ja kes te olete .

Ja nüüd siis teate ?

Küsin huvitult , nentivalt , teravalt - kuidas just keegi soovib kuulda - , ja näpin liitrise Jägermeisteri pudelisilti : äkki teeb Endla minu toodud joogi lahti ja siis avanevad keelepaelad ehk rohkemaks kui hoogsad hinnangud . Aga pudel kaob hoopis kappi ja ma mõtlen , kellega tema seda kord jooma hakkab ja mis sõnadega minu külaskäiku kirjeldab . Sest ta kirjeldab tingimata , annab sõnumi edasi , sest see siin on küla , mulle täiesti võõras inimkooslus , kuidas ma ka ennast omana ei üritaks näidata .

Külas valitseb endiselt kogukondlik kord ja ma olen võõras nii Vilma kui Meinhardi pooldajate silmis ka siis , kui kummagi suhtes peaks valitsema erinev arvamus . Mulle tuleb selles väikeses toas meelde , et külla minnes ei asuta mitte kohe tuleku põhjuse juurde , vaid heietatakse vahel mitu tundi üldistel teemadel ( ilmast , maast , kõigile teada juhtumustest kuni maakera õhkimiseni välja ) ja öeldakse enne rutulise äramineku kehitust , et oli nagu asja ka .

Niisiis taipan ma oodata .

Endla tõstab ahjukapist verivorstid ja hapukapsad ja auravad kartulid lauale , me täname ja palume kahvleid ja lusikaid , et need õigele kohale saaksid , me sööme eestlaste kombel pikalt ja isuga - toit on tõesti hea , söömine rahustab - ja Endla jutustab pojast , kes surnud , teistest lastest , kes linnas kõik oma elu peal , külmast ja soojast kevadest , mis pannud peaaegu ühekorraga õitsema kirsid , õunapuud ja sirelid . Mina ei küsi enam midagi ja Endla ei pöördu pinget tekitanud teemade juurde tagasi .

Kui lõpetame , ütleb ta ainult , et nüüd läheme Niidu Krõõda poole , et too tahtnud mind näha .

Ma hämmeldun veidi , et käik kodukülla on nii põhjalikult ära planeeritud , kuid vastu ma ka ei vaidle . Läheb , kuis läheb , inimeste parimaid ( ettehooldavaid , kavalaid ? ) käike on mõistlik võimalikult neutraalselt positsioonilt jälgida , mõtlen ma , kui Endla seab pähe kes-teab-mis-looma nahast tehtud ümmargust mütsi .

Kui me siis lõpuks minu sünnikodu kõrvaltallu jõuame , ütlen juba ukselt : siiatulekust ei teadnud ma küll midagi , kuid ehk räägite nüüd teie , kuidas mu vanavanemad metsa poole õieti olid . Endla tõmbub turri : nojah , ma ütlesin küll nii , kuid mõtlesin rohkem , et olid omapärased . Sulased istusid perega ühes lauas , kes nii teeb . Nii ei kõlba ju ometi . Saks peab saksaks jääma ja peremehel ei tasu omameest mängida . Tema polnud ju õige sakski , kuid vängelt ütelda ja uhke olla , seda ta oskas .

Väljas õitsevad kirsid oma viimast õitsemist , õunapuuõied on osaliselt lahti , valendavad toomingad ja lahvatavad sirelid . Krõõda köögi laiast aknast paistavad kunagi hekiks istutatud suured kuused kui mets .

Jah , tundsin küll , naabrid ikkagi , kohmitseb sõnu otsides Krõõt . Kui mina siia abiellusin , olid teie omad juba vanad , nendega ei olnud erilist kokkupuutumist . Teie isa ja ema tean muidugi . Käisid veel viimasel õhtul siin , võtsime neljakesi pudeli viina . Äraminekust ei rääkinud nad midagi .

Teie isa oli rõõmus mees , ei norutanud kunagi . Käis ikka , pea kuklas , tegi alati nalja . Kaarel naerukil , isa tegi muudkui nalja , rõõmsad mehed mõlemad . Mis lõbus aeg see küll oli , mõtlen mina Krõõda kooliplikalikult põlvedele asetatud ja tööst muhklikke käsi vaadates .

Ja nii ta seletab veel ja veel ja mitut lugu annab mul meenutada hiljemgi , aga siis , nüüd , tol hetkel seal köögis märkan vaid , et Krõõt vaatab Endlale aeg-ajalt tungivalt silma , ning ma ei saa aru , kas ta annab pilguga Endlale millestki märku või tahab , et ma nende erimeelsusi rohkem tähele paneksin .

Miks te ometi nii kidakeelsed olete , oli ta naerukalt - ka naerukalt - küsinud . Mis mu vanavanematega siis õieti oli ? Olid nad juudid või mustlased , et teil nii suu nende koha pealt kinni .

Ta pani otsekui tagantjärele tähele - kõrvaltvaatlev tema on mul enese seest alati priipärast võtta - jah , pani tähele , et oli küsinud : kas juudid või mustlased ? Ning endale põhjendanud möödaminnes ( suusoojaks ja moka otsast ! ) : mis mina sinna parata saan , et nii mõnedki ( maakohas ehk rohkem kui mõned , oli ta end tõrksalt korrigeerinud ) eestlased on võõraste suhtes ettevaatlikud . Ja mina ei tea midagi ! Mina ei tea midagi ja uhan mööda küla kõndida ning küsin , kes olid mu vanavanemad . Küsin kui loll , kui poolemeelne , kui au ja häbita olend , eeldades ( või mööndes ? ) sallimatust kui loomulikku . Et kõrvaldame tõkked - mõistan , mõistan teid , taipan nii mõndagi - ning rääkige siiski , mismoodi nemad metsa poole olid .

Kui mu isa poleks Saksa sõjaväkke vastu tahtmist - vastu tahtmist , sest algul hoidis ta võõras väes sõdimisest kõrvale - mobiliseeritud , kahtleksin vaikusemüüri ees minagi .

Aga kui ma EI kahtle , miks ma siis nõnda küsisin ?

Kõik-võimalused-on-lahti olukorra pärast . Minu saatus - nagu igaühe saatus eraldi ja kõigi oma ühekorraga - on olnud ettemääratuses piiritletud ja juba-toimununa üks , kuid tagasivaatelised teed hargnevad veel mitmuslikena mõjuvaiks pärilusahelaiks , nagu valiksin mina vanavanemaid ja mitte nemad mind . Nagu kingiksin just mina oma eellastele päritava meele , traditsioonid ja nime . Mina neile , ja mitte vastupidi .

Teie esivanemate nime kolmel erineval viisil kirjapanek osutab ühele kindlale siinmail väga tuntud suguvõsa nimele - arhivaar oli nimegi nimetanud - ja uue nime võtmine ise ei olnud kõnealusel ajal sugugi lihtne ega igaühele kättesaadav , oli öelnud sugupuu uurijaid nõustav konsultant revisjoniraamatuist tehtud koopialehti laiali laotades . Teil seisab ees suur töö , soovitan jälgida ristivanemaid . Need ütlevad teinekord palju .

Tolleks hetkeks olin jõudnud aastateni 1760-1780 , seega ajani , mida Põltsamaa õitsenguna on vaadeldud . XVIII sajandi teisel poolel oli Põltsamaa Eesti suurim manufaktuuritööstusasula ( vasekoda , peeglite ja portselani valmistamine ) ja tähtis kultuurikolle ( A. W. Hupel , C. Petri , P. E. Wilde tegevus ) , kus 1766-67 ilmus Lühhike öppetus

Timotheus von Bocki eluaastad langevad seni mulle teadaolevate isapoolsete esivanemate sündimisaja ja -kohaga enam-vähem samasse piirkonda ja aega , nagu laieneks keisri hulluks nimetatud mehe kirjanduseski võimendatud vari kelle tahes teise ja sealhulgas ka minu eellaste esimeste eluhetkede ja nimemuutuse mõistmise peale isegi siis , kui isiklik seos ja varasem teadmine puudub .

Vali , mis rahvuste ja seisuste segus soovid end alata . Nii ma tundsin seda metsa-poole-juttu kuulates . Saatuseniit oli minu käes , sest küsisin mina ja mitte need , kes ammu surnud .

Kõige tõe-teada-tahtmise peale vaatamata mulle isegi vist meeldis praegune valikuvabadus sajandeid tagasi toimunud sündmuste vahel ning sellega kaasnev ahistav piin , sest - nagu on öelnud üks teine mees ja pannud oma ütluse kõigile lugemiseks ka kirja - mälu on kõrvalseisjal , mitte sellel , kes sündmustes osaleb .

Teie küüdimees ootab , muutub Endla rahutuks , kuulge , teie küüdimees on nüüd küll ootamisest tüdinud .

Küüdimehel on aega küll , katsun vahele ütelda .

Ei , ei , hakkame juba minema , tõuseb Endla otsustavalt püsti .

Kas olukord pole piisavalt kontrolli all , mõtlen mina , aga et Krõõt ei ütle enam midagi ja hakkab kordama , et ega ta tõesti ei mäleta , mees alles surnud , et ta pole veel Juhani põetamisest toibunud , siis tõusen toolilt lõpuks minagi .

Ah et Kaarel räägib üht juttu ja arhiivis on teisiti , küsib Endla , kui oleme õues ja Krõõt vaatab trepilt järele . Mõtleb siis hetke - jääb korraks isegi seisma , nagu poleks meil äkki kuhugi kiiret , ei uurigi , kuidas arhiivis on , ja mina pole arhiivi sõnagi nimetanud , ning ütleb südilt :

KAAREL RÄÄGIB TÕTT , ARHIIV VALETAB .

Mina ei tea jälle seda , mida on Endlale rääkinud Kaarel , ja et kõik näib olevat nii täielikult öeldud , siis pole mõtet vaielda ning me pildistame üksteist mu sünnikodu õitesse uppunud puuviljaaias . Taevas ripuvad kerged-kõrged pilved . Kui päikeseprillid ette panen , joonistuvad nad selgesti välja . Prillid on kui teravustav fotoaparaat , päikseline kevadpäev naksatab fotopaberisse kinni .

KAS SEE OLI EESTLANE , KES TEIE ISA MAHA LASKIS , küsib Endla pooleldi kuivanud , kuid ometi õitsva õunapuu all . Kas see oli eestlane ?

Kust mina tean , mind seal ei olnud , vastan jahmunult . Siis , tol hetkel , ma juba tean , et selles lahingus , kus isa tapeti , kaks eestlast ainult oligi , minu isa ja Kaarel olidki need seni teada olevad eestlased .

Mingid lausejupid , killud kadunud tõelusest ristuvad , aga et taust on ikka veel ebamäärane , neljakümne kuue aasta tagune kontekst kadunud , ei oska ma kiire-kiire-aeglane tempos ühtegi küsimust ega vastust kokku sõlmida . Me räägime üksteisest mööda , ja kui me kord surnud oleme , ei mäleta sellest kevadisest õuest keegi midagi .

Ta jutustas tihti , et otsis seda maja korduvalt . See asuvat Tartu linnas vene kiriku lähedal ja seal on korter , mille kaks tuba on ühendatud alkooviga . Tubade aknad olid nii laiad , et kui ta ühel talvel sinna esimest korda sattus , olevat tal lumesaju korral olnud tunne , et lumi sajab sisse . Linnakära polevat ka kostnud ja nõnda tundnud ta end nagu soojas läbipaistvas koopas . Valge värv meenutanud lapsepõlvest tuttavat võrevoodit ning seda märkust tehes muigas ta imelikult , nagu teaks ta , mida nüüd kujutlen või mõtlen .

Nüüd see algab taas , mõtlesin peaaegu kohe eelmise lause lõpetushetkel , see mitmekordne olek , tõelus-une ööpäevane vaheldus , kus ma ei või päris kindel olla valguses ja varjus ja aastaaegades . Ta räägib minust kui endast ja mina temast , sest näen teda kord enese sees ja siis täiesti-täiesti väljast . Ma nimetan aastaid , ajalehti ja sündmusi , tema räägib unest , mis kestab . Me oleme kinni oma kehade sees või ajas , mille lugu ilmutab end keset maastikku paisatud ruumi , nii et linn , maja ja korter selgib ja kaob mäletamise just nagu juhuslikult tekkivais laikudes . Et juhuste seosed ilmnevad hiljem , siis , kui mitu inimiga on läbitud - üksik ei saagi ristsõlmi ja kordusi elu lühiduse tõttu märgata - , muutub iga hetk lõplikuks , iga kaotus , iga hirm ilmasuuruseks . Ja kui sind siis haigused tabavad , leiad ilmaliku jumala , keda nimetad J-iks või arstiks . Sellest hetkest alates pole sul kehast lähtuvate viirastuste vastu kaitset : arstid , nõiad või jumalad - nimetus on ju tühine - liibuvad su nõdra ihu ja segaduses hinge ligi , kuidas sa küll ei tahaks kahele jalale tõusta ja tungida somnambuulsete haigusunede ja lootusetust sisendavate silmapiiride taha , ei ole see ometi võimalik : su silmaring on ihuring ja vaim magab .

Ta jätkas peatuseta , aimamata , et olen eristav-ühise hetke kinni püüdnud ja ennast kaitsva märgi nõiasõlmena kirjeldustele peale heitnud kui võrgu .

Mul tuleb nii mõndagi kaudsesse kõneviisi tõlkida , ütlesin endale vaikselt , et erisuste hargnev pidevus saaks loomuldasa jätkuda .

Tõeliselt nägin ma teda arsti kabinetis - tõeliselt sellepärast , et enne arstiga kohtumist polnudki ta nagu haige olnud - , sest kui arst esitas küsimusi põetud tõbede kohta , alustas ta ausameelset juttu leetritest , sarlakitest , läkaköhast , ning arst katkestanud teda energilise käeviipe ja sõnadega : ma näen , et teil on kerge elu olnud , nüüd vaatame teid läbi .

Oma sügavas sisimas - näiteks täiesti pimedas toas , kus keegi teda näha ja kuulda ei võinud ja ta ei pidanud kellelegi midagi tõestama - oli ta ikka arvanud , et ta on tugev , et ta saab kõigega hakkama . ( Lõpuks oli talle midagi Vilma , Agatha ja teiste emapoolsete sugulaste kiiduloitsudest külge hakanud . )

Elu kerguse sõnade peale ta ainult võpatanud . Sain aru , et olen arsti meelest alles eile puu otsast , külakolkast või neandertallase koopast inimeste sekka sattunud , nii seletas ta paar aastat hiljem , kuid tol hetkel tundnud ta pigem lõksu aetud looma viha . Ja kui siis operatsioonist räägiti , kui arst meenutas kolleegidele lugu mustlasest , kes ka nii hilja arsti juurde sattus kui tema - ma olin tema , mustlane ja asi , rõhutas ta - , ja see mustlane püsivat temal , arstil , surmatunnini meeles , võtnud ta arsti väljakutse vastu .

Vaevalt tohter tema meelemuutust märkaski , kuid arsti teade , et ta olevat juba kakskümmend aastat haige olnud ja viimased aastad eriti - seletage mulle kui meedikule , kuidas te üldse püsti püsisite , küsinud tohter , ja hetkeks tundunud talle , et ta on enam kui haigus , enam kui inimene üldse olla saab - , jah , nii ootamatult ja mustlasvõrdlusega tembitud teade teinud ta seest kõvaks kui kivi . Sellest hetkest peale polevat ta arsti kui arsti või arsti kui inimest enam näinudki .

Ma ei tundnud ka enne operatsiooni mingit hirmu , ma ei mõelnudki , mis pärast saab . Kodust olin kaasa võtnud väikese raadio ja kuulasin terve pika õhtupooliku klassikaraadiot . Külmunud kivi ei ole põrmugi raske olla , sulamisvalu on see , mis hulluks ajab . Hull oli ta ka minu meelest pärast narkoosist ärkamist veel aastaid .

Ja veel hiljem - siit , kust see lugu ehk pisut hargnema hakkab - liikus ta samm-sammult tema eest varjatud sügaviku poole . Siis - ütlen ma vahele - olid kõik ta ihuliikmed veel alles ja mitmed kehalised ja hingelised operatsioonid pikkamisi valgenema hakkava pimekambri sees varjul .

Kuid nüüd , praegu , siis ja tol ajal , rääkis ta unes leitud ja ilmsusse kadunud korterist edasi .

Korteris olevat olnud ka teisi ruume , kuid tema mäletavat ainult neid kahte tuba , hämarat valgust ja hääletuse rahu , iseeneses olemise õndsust . Miski ei tee haiget , ei kriibi nahka , nagu oleks kogu tuba su enese keha õdus laiend ja tegelik mina vaid täpp selle sees .

Ta olevat tahtnud ka ilmsuses oma koju pääseda , ning ei olevat kordagi leidnud maja üles . Kogu vene kiriku ümbruse kõndisin läbi , korduvalt ja korduvalt , kõndisin nii sajus kui ilma , kuid tulemust ei mingit .

Tal olevat tekkinud vana tuttav võõruse tunne , nii et uni oli ainus , mis pakkus lohutust .

Magasin tol ajal väga palju , kuigi ma ei usu , et seda õnnelikku seisundit just uneks peab arvama .

Ta oli leidnud korteri , kuhu põgeneda . Ilmsuses polnud see võimalik , unes küll . Võiksin teda peaaegu teeneliseks unenägijaks nimetada , ning see teeb mis tahes tegelikkuse pinnal püsimise juba ette võimatuks .

Unehaigus algas kapi tagant , kuhu ta pärast vanemate metsaminekut jäi , kuid seda kõrvaliste silmade eest varjavat kappi ja koikut ei meenutanud ta ilmsuses kunagi . Ei meenutanud tekiräbalaid , higist läbiimbunud ja tumehalliks parkunud linu , millesse tema öösiti sibavad jalad olid augud hõõrunud - ta muudkui põgenes , igal ööl aina põgenes , ning jalad liikusid ja keha hoogles jooksu rütmis ühest koiku äärest teise - , sest tal olid oma lapsepõlvekodu puhtusest lõhnavad valged linad veel meeles .

Ma olen suurte saalide ja avarate akendega hoonete inimene , ütles ta teinekord , ma armastan peegelseinu ja esivanemate rasketes raamides fotosid , kinnitas ta . Peeglitest hoolis ta tõesti ning armastas end tihti täies pikkuses vaadelda . Näis , nagu kasvaks ta enesepeegeldustes isegi pikemaks ja tema alati püsti pea lükkas end nii täielikult tahapoole kaldu , et paistis vaid esileküündiv lõug : neil hetkil oli ta enda saatuse üle uhke . Mida tähendab saatus , mis on see määritlematu vastuhaku tung , mis tõukas kokkukägardunud keha sealt koikust aasta-aastalt aina pikemaks , seda ta veel endalt ei osanud küsida . Madalstardi jõud , sellest lähtuv kiirendus kaalusid üles mälestused masendavast ilma hooleks jäetuse algusest , kuhu ta kodust väljaajamise tõttu oli langenud .

Siis oli ju see vaimustavalt hull ja erakordne taasiseseisvumise aeg , tähendas ta , kui unenägu räägitud . Miks tuisutuba just siis mulle end ilmutas , jäi arusaamatuks . Ju ma otsisin turvalist kohta , ja mis sobib selleks rohkem kui uni või tuisk .

Mina isiklikult ei olnudki iseseisvunud , vähemasti siinilmas mitte - hilisem haiglasolek ja operatsioonid ainult kinnitasid seda - , aga nüüd tahtsid kõik väga lühikese ajaga olla igasugustest iketest priid . Meie igatsusest oli ajalugu saanud . Sa kujuta ette , et igatsus ja ajalugu kattuvad , ning kui seljataga on kakskümmend aastat omariiklust , siis miks ei või ees olla kas või kakssada aastat vaikset ja veretut taastamissõda .

Oma senises elus polnud ma teinud ühtegi valikut . Mind okupeeriti , küüditati või sunniti metsa , ja kuigi kõik need sündmused ei toimunud isiklikult ning ainult minuga , olin sündinud maal , millest ei läinud ükski vägivald mööda . Ma kajasin kaasa ja vastu , õieti ju vastu , kui kodu ja vanemad läinud . Päritud närvitüüp , iseloom ja ( est oli see , mis mind määras . Mis valikust saab siin kõnelda . Keha vastupidavus valis pidevalt mind ja aitas elada . Ei loe , et haigus mu sees ootas juba siis oma tundi .

Kui see kollektiivse ekstaasini küündiv ja ometi targalt vaoshoitud vabadusvõitlus sai mööda ning riiklik iseseisvus taastatud , mõistsin , et ma ei tea ka inimlikust iseseisvusest üldse midagi . Sovetiajast pärit pensionärid olid korraga liigsed - kes-teab-mis-eest neile elatist maksta ! Kirjanikud olid muiduleivasööjad ja ülalpeetavad - kas keeletus olnuks siis parem , praegu võime ju näha , missuguste sõnade taha peitis end hing - , nii lugesin lehtedest , ja minusuguste vaenajad ajasid tulemusrikkalt äri . See puudutas mind . Nagu kostaks kuskilt eemalt või kõrgemalt hääl , kes teeb selgust ja õiglust , tegelikkuses küsiti minult , mis ma arvan sellest , teisest ja kolmandast .

Siis , kui rubla kukkus ja Eesti kroonini oli veel aega , ostsin lubjavildid - ühel talvel Tartut ei köetud , kõike olime saanud Suure Venna käest seni tasuta , aga nüüd oli sel lõpp - , istusin laua taga ning otsisin põhjuste põhjust , elu valemit , saatuse valemit , mis oluseisu seletaks .

Siis ma vist jäingi haigeks . Ebahaigena haigeks , keha kaotas vastandumise süütuse . Aga et paljud olid kaotanud inimliku süütuse - sealhulgas ka arstid , ning nad ei jaksanud olla ainult arstid - , ei osanud ma seletada , mis on siis minuga juhtunud .

Nüüd sa küll valetad , mõtlesin teda kuulates .

Jõud lahkus minust . Lubjavildid , iseseisvuse nimel kas või kartulikoorte söömise tõotus ja valemiotsingud jäid .

Olen ikka mõelnud , terve teadliku elu mõelnud , mis saab siis , kui lõpuks mõistan , milleks ma olen maailma elama kutsutud .

Siiani on ju kogu elu olnud vaid eksperiment . - Ma olen seda meile mõlemale korduvalt rääkinud , pöördus ta minu poole , nagu otsiks tuge sellelt teiselt , kes ma tema ja enese ja selle kodust välja aetud lapse pärast tahtsin olla . - Tervete rahvaste elu ühel kuuendikul maakeral on olnud eksperiment , hiiglakunstitööga võrreldav , Suur Lavastus , mis allus Rahvaste Isa re ( iile .

Nüüd räägivad lavastuslikkusest kõik , ütlesin vahele - alati ütlesin ma midagi vahele - , ning näitlejateks arvatute tõeline piin ja surm muutuvad selle seletuse läbi nagu väiksemaks , vahel tundub , et isegi tühiseks .

Jajah , mina rääkisin teatriloogika kuritegusid varjavast ja pisendavast loomusest juba 1990-ndate aastate alguses Kudri Elliga , vastas ta tüdinult .

Ma ei saanud enam aru , kas ta tegi nalja või rääkis tõsiselt .

Kui ma pärast siselõikusi ja nendest toibumist kuumal suvepäeval uut arsti otsisin - selgus , et mu kuumav pea läheb kõrgenenud rõhust otsekohe lõhki ! - , kohtasin just seda , kes oli seitse aastat mu sünnivallas töötanud .

Mis juhib pealtnäha täiesti võõraid kokku ? Ahhaa , sa arvad , et see on miski määratletav ja püütav , aga võta näpust ! Ei ole nii . Niipea kui too uus arst mainis mu sünniküla nime ja edasisel vestlusel selgus , et ta on mu ainsa kodu teeotsast pikkades kummikutes - pori ! külatee on kevadel ja sügisel täielik mülgas - mööda kõndinud , tundus mulle , et olen isiklikule valemile pilguke lähemal . Mina ju polnud sellel teeotsal õigupoolest omil jalgel seisnudki , ikka isa ja ema õlgadel toimus öine väljaränd .

Jah , näed sa , ta otsis mu Tartus üles , mis siis , et sattusin juhuslikult just tema vastuvõtule .

Aga minevikuga on see lugu , et kui sa midagi ei tea , on parem , kui hoiad unustatust eemale . Temale isiklikult tunduvat , et saatus lihtsalt tahtis teha üht viga ja näidata , et valemid pole leitavad . Neid polegi olemas .

?

Arst käis Kaarjärve vanapapit ravimas ning kiitis väga ta stoilist meelt , elutarkust ja mida kõike veel . Kust võisin ma tol hetkel teada , et Endla on olnud vendluslikus sõpruses nii Kaarli kui Vilmaga . Ma ei teadnud seda . Ja arsti poliitilistest veenetest polnud mul aimugi .

Ma vaatasin , et nüüd läheb see jutt küll sootuks metsa .

Tulnud siis ära , mis sa seal käisid , iga kord uus retsept pihus , kui taustateadmised nii kõnekad , vastasin .

Ma ei teadnud siis ju midagi ja arst ei teadnud ka . Tahan vaid ütelda , et oma leiab ikka oma ja sarnased tõmbuvad isegi siis , kui ei esitata passi , poliitilisi programme või käitumisjuhiseid . Kaarjärve seisukohalt olin ma ju pesueht vaenlane . Aga - kordan - ma ei teadnud SIIS midagi , tagantjärele märkan resonantsi , mis on teadvustamatultki tõrjuv .

Kaarjärvel käisid metsavennad - see pärapõrgu sobis - ja käisid ka püüdjad . Neile oli paik eriti isuäratav .

Mingil täiesti mõistusetagusel viisil ei osanud ma selle arstiga suhelda . Nagu oleksin teadnud midagi , mida ma teada ei saanud . Arst oli noor ega aimanud midagi , nii ma arvan , Kaarjärve resonants oli temale vaid meeldiv kogemus . Aga miks JUST SEE KOHT , NEED INIMESED , NEED ELUTARKUSED - vanapapi oli tark ja mõnus ja päris filosoof , öelnud arst - , kas ta ka sellest rääkis , kuidas metsavendi aitas püüda , ei tea ma tõesti .

Muuseas , just sealkandis elas XIX sajandi keskpaigas mitu Reiteri-nimelist meest , kellest ainult üks oli mu eellane .

Alles hiljem tuli välja , et vanaisa vanaisa oli 1857. aastal seni selgusetuks jäänud põhjustel oma kolmel erineval viisil kirjapandud perekonnanime ka mitte just tavalise vastu vahetanud , ning sellest vahetusest polnud kihelkonnakohtus ega kubermanguvalitsuses palvekirja tasemel märkigi .

1826. aasta revisjoni materjalid pole säilinud . Mõis kuulus siis juba vürstidele Gagarinitele , ja keegi oli talle ütelnud , et saksa täpsust ei maksa vene vürstidelt loota .

Kas mu isapoolseid esivanemaid kutsuti enne eestlastele nimepanekut nõnda või on uus nimi vaid sunnitud mimikri , võta sa kinni .

Ei võta ma kinni mitte midagi ( ega kedagi ) , nüüd tuleb vaid välja , et kuigi selle nime tähendus on üldlevinud ( seosta sellega mis rahvust tahad või ära seosta üldse ) , on tema ja minu ( kui tema , siis ka minu ) eellased teinud saatusesse jõnksu sisse , ja kui vaarisa isa ja temale järgnevad põlved seda nime on nõnda hinnanud , et selles kas ( esialgu ) salaja olla ja/või seda tahta , ei loobu temagi üldnimeliseks saanud inimeseksolemise vormelist .

Ja lõpuks : kas pole vahva korduvsündide kaudu iseenda sisse ära kaduda , hüüdis ta mulle . Kui kohtud minuga , kohtud kõigiga . Nimi ei sega . Erilised on kõik . Eriline on ka see kõrreke väljal , mille vastu keset tuisku toetad väsinud selga , eriline on minu uni , kus kohtub esivanemate ühine hing . Meie tõug läheb vahetusse ainult iseendaga , teatas ta nukralt , teisi me tõrjume , teised tõrjuvad meid . See sai mulle täiesti selgeks , kui ma taasiseseisvumise läbi olin põdenud . Kaks taasiseseisvumist õieti : nii riikliku kui ka selle , mis tuli nimevahetusest teadlikuks saamise kaudu .

Ta sättis ühe käe sõrmi teise käe peopessa ritta ja vaatas minust pilguga läbi . Me ümber tihenes hall hämarus , nii et lõpuks ei näinud iseoma kättki , kuid siis ma veel ei teadnud , et ta kavatseb minna ( või läheb ? ) kord selle saju sisse , ja ma ei saagi teada , miks , kuidas ja kuhu .

Meil kodus ei olnud keegi kunagi haige . Emapoolne vanaema Maali Saar ütles ikka , et vigasest pole elulooma , vigane lüüakse maha .

Meil kodus - vanaema Maali juures ja mitte kodus , sest kus see kodu siis lõpuks on , see ei saa ju iga nime poolest sugulase juures olla - oli ka see juhus , et Ärpsti Roosi kuulis 1950. aasta kevadtalvel lakast hääli ning roomas heinad läbi , et kas on võõrast või ei ole , aga võõrad kükitasid kõrgel heinavirna otsas sarikate all ja ei maganud enam kordagi selles lakas , mida valvasid Roosi terased kõrvad .

Nimed korduvad , nimed korduvad , ütlen ma sulle siin ja veel kord . Korduvad Ärpstid ja korduvad Roosid , ja see hetk on peaaegu püüdmatu , kui Ärpstist Ärpst ja Roosist Roosi saab .

Mis sa uurid , mis sa uurid - hästi pikalt u-d hääldada , kõristada vihaselt r-i ! - , mis tähtsust sel on , kuidas kord oli . Muuta ei saa midagi . Kõik on möödas ja mis möödas , see kadugu meelest , nii mulle üteldi .

Nägin unes , kuis naine , keda ma ei tundnud , seletas , et laseb end õhtuti siduda kokku surnud hobuste luudega , luud on nagu lahased keha ümber bindega paksult kinni mässitud , ja igal hommikul märkab ta rõõmuga , kui palju kenamaks ja tervemaks on tema saanud .

- Kas temale ka keegi vanamees sellist ravimisviisi soovitas või olin ise mitmekordsete unenägude toimel paljunema hakanud , seda ma enam ei taibanud . -

Ma vaatasin naist ja minu meelest oli vastupidi : hommikust hommikusse ärkas ta aina vanemana , ja juuksed läksid aina hallimaks .

Siiski lasin ennastki üheks ööks luudest lahastesse mähkida . See oli hirmus öö . Tundsin , kuidas jõud minust lahkus , imestasin hommikul , et olen veel elus . Kuidas ma ka naist ei veennud öistest surmakuuridest loobuma , ta ei kuulanud mind . Vaatasin tihti enne loojangut luudemähistes inimkuhja poole - see auras pisut - , ja aimasin , et kord tuleb hommik ja hobused tõusevad lendu : vanad ja eelajaloolised luud on endasse imenud elavate üdi ja mahla .

Vanaema Maali silmad olid neil aoeelsetel tundidel väiksed ja kavalad : Sinu isapoolsele vaarvanaemale oli kangesti meeldinud saksa noorhärradega ratsutamas käia . Oi , kui tähtis ta enda meelest olevat olnud . Nii kõhistas Maali keset õue naerda ja mina kuulsin otsekui esimest korda , et mul oli ka isa olemas .

Siiski keeldusin otsustavalt luudemähistest , jõudu jäi nende unenägudetagi vähemaks .

Võib-olla just sel ajal hakkasin juurdlema , miks surid Küti talu Saared : Maali , Alfred , Sass ja Madean . Maali suri sellepärast , et Alfred ei hoolinud enam kellestki - haigus tüütas , ja Maali oli enne surma kuu aega haige - , Alfred suri sellepärast , et oli jäänud täiesti üksi ja keegi temast ei hoolinud , Sass suri sellepärast , et ta jäi pimedaks ega näinud enam midagi , ja Madean , kes oli surijatest noorim , sellepärast , et ta ei uskunud kuni viimase hetkeni , et sureb .

Surma eel istus Maali kemmerguaugul , silme ees kevadine õu , mis näis närbuvat hommikupäikese kollastes toonides , ning teadis , et sureb . See mõte tundus nii ilmvõimatu , et roojamise mõnu ja surmahirm sulasid ühte . Maali viimane aisting oli nauding , mida inimene kehakergendusest ikka tunneb , ja varsti pidi keha kergenema ka hinge lahkumise läbi .

Kuidas see hing lahkub , ei tea keegi . Võib-olla jääb inimene tõesti vaid magama . Maali koolnukange keha tõsteti üles ning ta aeda fikseerinud silmad suruti laugudega tasa . Sellele roojamismõnule mõtlesin siis , kui mu vastas istuv arst seletas , et tema aias olid eelmise päeva õhtuks krüsanteemidelt tutid ära murtud ja ta situks varga silmade vahele , kui ainult rüüstaja kätte saaks .

Ma olin peitepiltlikuma ( siivsama ? ) kõnepruugiga harjunud ja võpatasin reetlikult . Maali oli roojates mõnu tundnud ja surnud , arst mõnules kujutlustes ja kujutlust läbi elades , arst külvas väljaheidet kui surma kellegi silmade vahele , pistis oma pika käe siia ja sinna , küsides usalduslikult : kirjelda oma tunnet , see on diagnoosi panekuks vajalik , ning ma jooksin sealt ruumist ära , lai naeratus tardunud näol .

Viimastel eluaastatel oli tal tekkinud arstide-foobia , ja see oli üks imelik foobia , sest ta muudkui käis ja käis vastuvõttudel , nõudes tagasi oma keha , kui arstid pakkusid hinge . Arsti isiklikku ja inimlikku hinge , kirjeldusi kogetud juhtumeist , nii et lõpuks ei eristanud ta vist isegi , kus lõpeb arst ja algab ta ise . Lõpuks jagunesid ta nädalad arstidega ja arstideta nädalaiks , vabaksjääva aja ta lamas või kuulas muusikat .

Enne jõule oli ta ostnud odavast väljamüügist muusikakeskuse ja kolme tuhande eest CD-plaate , nii võis ta päevade kaupa voodist tõusmata klassikalist muusikat kuulata . Keegi tuttav , kes ta erakordsest teost kuulda sai - erakordsest , sest tal oli alati vähe raha - , soovitas osta Andrea Bocelli Romansid , ja alles siis , kui laulud olid talle pähe kulunud , sai ta teada , et itaalia tenor on kaheteistkümnendast eluaastast saadik pime .

Nüüd kuulas ta plaati erilise andumusega ning teise laulu vivere ja eelviimase laulu miserere omandasid ta kõrvus saatusliku kõla .

Arst oli jälle rohtu vahetanud , üteldes , et tal on viimase kuue kuu jooksul arenenud südamepuudulikkus ja uued tabletid toetavad liiga koormatud südant , ning nüüd tundis ta tõesti , et tervis on käest : süda puperdas , pulss lõi harjumatult kiiresti , käed-jalad läksid jääkülmaks , kaasnes vappekülm .

Seeasemel et rohi nurka visata , jooksis ta jälle arsti juurde , kus kurtis oma vaevusi , kaasa arvatud peavalud . Arst käskis osta peavalurohtu , külmi käsi ja jalgu kuumas vees leotada , ja nõnda tiris ta muusikakeskuse vannitoaukse taha koridori ning kuulas pimeda muusiku vivere-miserere meloodiaid vannis .

Ma imestasin , et ta end nii täielikult arsti meelevalda oli andnud , nagu vastutaks tema tervise ja enesetunde eest keegi teine : kui jumalik ettehooldus ei tule arvesse , siis olgu see arst , ja kui ei aita arstki , on Juudas meid kõiki juba enne sündimist reetnud .

Lõpuks soovitasin tal veel kord arsti juurde minna , kui ta ise ei märka rohtudest loobuda , kuid selleks ajaks oli ta arstile jõudnud juba mitu seletavat e-maili saata , millest arst ilmselt aru ei saanud , sest kui ta lõpuks läks , oli arst ta läbi noominud , et nii tihti vastuvõttudel käies häirib ta arsti tööd .

Ma küsisin , mis laadi e-maile ta arstile on saatnud , ning ta seletas mulle - nummerdatud e-mailide koopiad laual - , et esimeses vaielnud ta arstiga , et ta ei ole joodik , jooja-tüüp ülepeagi mitte ( arst polevat seda uskunud , ta ütles , et arsti lemmikväljend on : ma ei usu , ma tean sind küll ! ) , teises olevat ta kirjeldanud oma elu , mis arsti omast erines , ning kaitsnud oma inimõigusi , kolmandas oli talle nagu valgus peale tulnud - nii ta ütles - , et arst ja patsient ei tohi omavahel sina rääkida : see lähendavat arsti ja patsienti veelgi , kaotavat nendevahelise distantsi , sest haigused ja intiimhädad tekitavad teatud läheduse nagunii .

Sellele e-mailile oli arst vastanud , et ta tahabki olla mittearst , keegi lähedane , kes väärib usaldust , sinaline kõnetlus arsti poolt rõhutavat just ja nimelt intiimset momenti , mis teistel , kalkidel ja külmadel kolleegidel jäävat igavesti saavutamata . ( Miks peab tingimata lähedusele rõhuma , kas teisiti tõesti ei saa , oli ta ka ise kohkunult mõelnud . ) Arst teatas kirja alguses , et ta peab oma patsiendist südamest lugu ega loobu SINAST . See sõna oli e-mailis tõesti suurte tähtedega trükitud .

Kui ta nüüd veel üks kord - ikka samad kaebused : vappekülm , südamepekslemine , peavalud - arsti kabinetti helistas , sinatas teda ka õde , öeldes , et tal on selleks õigus . Kui ta oli karjunud , et ei ole arsti ega õe sinalise eneseväljenduse teostuspind , et ta ei kavatse nendega sina rääkida , et tal on tunne , et viibib juba kuus kuud hullumajas , oli õde toru hargile visanud .

Alles mitme nädala pärast , kui ta enam mujal kui vannis ei viibinud - miserere kajas üle korteri ja paneelmaja püstaku - , lisas ta , et oli näinud mingit filmi , kus ülekuulaja ( kas gestaapolane või NKVD-lane , ta ei mäletavat ) olevat läbipekstud naisvangile näkku kusnud ( urineerinud , ütles ta kõvera naeratusega ) ja ülekuulaja olevat ka olnud naine . Ta ei teadnud enam , kus ta igal nädalal käib - kui üldse käib , eks ole - , sest arst ja too ülekuulaja sulavat ta peas ühte , rahulolu õnnis ilme kattuvat mõlemas täienisti , ning ta muudkui vabandavat ja paluvat andeks , et vabatahtlikult piinakambrisse tagasi tuleb .

Kuidas saada inimeseks ? Kuidas olla inimene ? Mis on inimene ? Need küsimused olnud neil arstiga juba esimesel kohtumisel kõneks . Temalt olevat arst kohe algul otse küsinud , ega ta vastu töötama ( ? ) ei hakka . Ei hakka , oli ta vastanud , ning talle oli väga meeldinud arsti naeratus . Tõsi , suu olevat liiga suur , kuid naeratus seda laiem . Ja kui ta oli oma muresid pihtinud , oli arst kohe neid enda omadega võrrelnud ja öelnud , et ta ei saa oma õnnetustest kunagi üle . Temal , arstil , olevat elus märksa paremini läinud .

Ma ütlen sulle , et vähemalt mina sind ei osata , oli arst teatanud - kas nad mitte ta emast tookord ei rääkinud , tuleb mul praegu meelde - , ning kui algul see osavõtlikkus liigutas , oli tal hiljem hing ( siiski ! ) täis saanud , miks arst talle nii pingsa malbusega invaliidipabereid pakub . Ta oli esimest korda arstile selgesõnaliselt vastu hakanud .

Samal ajal helistas ta veel ühele naisele , keda oli kohanud kaheksa aastat tagasi ning KGB-ga koostöös kahtlustanud - mitte Eesti Vabariigi , vaid ENSV ajal olevat see naine agent olnud - ja siis oli ta millalgi aru saanud , et kahtlustus on vale , et ta on naisele liiga teinud , ja kui see liigategemise mõte tema peas oli kinnistunud ( nii kui kinnistus , ei olevat ta üldse enam kahtlustanud ) , siis muutusid suhted kohe heaks .

Ka sellele naisele olevat ta virnade viisi kirju läkitanud . Naine olevat osa neist visanud prügikasti , osa jätnud alles ja läbigi lugenud , leides , et kirjapartner on vähemasti huvitav , kuid ise polnud kõigi nende aastate jooksul kirjutanud silpigi .

Kui tal miserere'st ja teise linna helistamisest närvid juba kurnatuse piiril võnkusid - närvid võnkusid , näib , et lähen ta hullusega kaasa ! - , oli ta veel kord arsti e-maili lugenud , sedasama , kus oli kirjas , et arst ei loobu SINAST , ning mõistnud , et arstile end seletades ( ei joo , suitsetan , ei ole süüdi ! ) pole ta osanud panna piiri enda ja oma ravitseja vahele , ning ühe hetkega pöördus taas kõik veel kord pea peale : ta oli nüüd iseenese arst , kes tõelisele arstile oma haigusega liiga tegi , ning ta vaatas nõutult mulle otsa , küsides , mis nüüd siis saab .

Üks tuttav saatis ta niisuguste keerutuste peale põrgu ja käskis teiste ajude mudimine jätta . Seejärel oli ta kaks kuud täiesti endast väljas ning rääkis kõigile , kui väga talle liiga on tehtud jne. ilmlõpmata , et ühel hetkel teatada , et mõistab ka seda tuttavat , et tal endal on liiga palju aega kujutleda kõiki sündmusi edasi ja tagurpidi voolamas .

Sündmus on nagu vesi , piirjooned ei anna end kätte , ka kirjapartnerid ei seisa paigal , muutuvad ja reageerivad , nii et nendega kohtudes kaduvat tal pind täiesti jalgade alt .

Tahtsin ütelda : sure ära , ja - hammustasin keelde .

Väljas oli hall lumeta päev ja ma valmistusin kuulama , kuidas ta oli käinud Eesti teises otsas oma koduvalla kalmistul suguseltsi haudu otsimas .

Jah , on tõsi , et käisin oma suguseltsi haudu otsimas . Olin tookord viiekümne nelja aastane ja esimest korda tekkis tungiv tarve rääkida vanatädiga , kes olevat olnud nõid . Nii ütles mulle ema , kui ta veel minuga rääkis .

See oli nii , et ema tuli mulle külla , rääkis sellest ja teisest , põhiliselt oma raskest elust ja üksindusest , ning küsis lõpuks mingi minu meelest tühise asja peale , mida ta peab tegema . Minu ema KÜSIS MINULT NÕU . Nii ütleski . Vastasin , et ükski inimene ei saa teisele nõu anda ja mina kah ei saa . Siis tuli ta mulle väga lähedale , vaatas umbes kahekümne sentimeetri kauguselt otse mu silmade sisse ja peaaegu sosistas : Saad küll , sa oled ju nõid . Ma tean ammu , et sa oled nõid .

Kuidas sa seda ette kujutad , kogelesin mina , külm jutt selgroogu puutumas , ja ema vastas , et juba mu vanatädi olnud nõid ja mina olevat kangesti vanatädi moodi .

Ma pole vanatädi elu seeski näinud , aga tema mind küll . Ema olevat Madlil rangelt keelanud lapsega tegelda , kuid et tal alati väljas palju tööd oli , usub ta , et vanatädi kõik see aeg minu hälli kõrval istus ja nõiasõnu pobises , nii et mina mõjun talle , emale , aeg-ajalt kui täitsa võõras inimene .

Küsisin , millest ta järeldab , et vanatädi nõid oli , ja ema naeratas virilalt , öeldes , et ta olevat kogu aeg tundnud , kui too kõrvaltoas või üldse majas oli . Vanatädi kohalolek mõjunud teatega , et ta on kohal . Kuri polevat olnud , riidu kah ei olnud , kuid iseäralik ikka kohe päris kindlasti , miski võõras ja arusaamatu .

Ta käis mööda õuegi nii , nagu paneks ta ka seda tähele , mida parasjagu ei vaadanud .

Hakkasin emaga tookord lausa kemplema , kes tema meelest ( või üldse ? ) on või ei ole nõid , kuid selgust ma asjast ei saanud . Elas kord ühes Mooraküla talus vana ja üksildane naine , käis ringi inimesi ja ümbrust tähele pannes , rääkis vähe või noore naise jaoks tähtsusetut juttu , see naine ei saanud hiljem oma lapsest aru , ei teadnudki ta elust midagi ning ühel hommikul otsustas , et ju nad - tütar ja vanatädi - nõiad on , miks muidu tema , kahe jalaga tegelikkuses elav inimene , ei saa kummastki aru , ei kujutlegi , mis mõtted peas liiguvad .

Ja nüüd oli ema siin ja küsis nõu .

Ma ei mäleta , kas ma soovitasin talle midagi või ei , hirmukahm seljalt ei kadunud , ning hakkasin Reiterite kohta küsimusi esitama , et kust nad pärit , mida tegid , millal surid jne. , ja ema , kes äkki tundis , et ometi teab tema midagi , mida mina ei tea , vabises naerumõnust ja parastamisest , nii et ma kargasin püsti , tõstsin käed üles ja valmistusin needma . Taipasin oma teguviisi tähendust sel hetkel , kui ema täiesti kainestavalt rahuliku häälega teatas , et mu vanatädi - ka ju Reiter - olevat alati toonitanud ( ema sõna ! ) , et nõid ei tohi kedagi needa , needus tulevat talle endale kätte .

Lasksin käed alla ja jooksin iseoma korterist välja . Snepperlukk klõpsus selja taga kinni ning ma istusin külma koridori väikese akna alla . Pea oli tühi . Absoluutselt tühi ja siis tikkus nutt peale . Siis hakkas külm . Nutsin ja lõdisesin oma kodu ukse taga . Ema oli sees ja pidas aru ( ? ) , mida teha . Või naeris , et oli mu toast välja saanud . Või luges mu laualt ärasaatmata kirju , vaatas korteris , kus ta kunagi polnud vabalt liikuda saanud , uurivalt ringi .

Mida tegi mu ema minu korteris , kui oli mu sealt välja küütinud , ukse taha konutama saatnud , ei tea ma tänini .

Mingi aja möödudes avanes uks - siis ma ei tundnud enam külma ega nälga ja nuttki oli läinud meelest - ning ema küsis , kaua ma mõtlen seal ukse taga konutada , tema on valmis kas või südaööl jaama minema , rongiga ära sõitma , kui mina ta enda poolt keset talve nii armutult välja viskan .

Tõusin ja ütlesin , et mul ei ole oma korterivõtmeid kaasas , aga ema seda vist ei kuulnud , sest ta hädaldas pikalt ja mõnuga , kuidas tütar teda keset talve , keset ööd , keset märtsi toast välja ajab ja et seda poleks ta maa peal uskunud , et temal , vanal inimesel , on käes nüüd niisugune hetk .

Tegin talle sõnalausumata suurde tuppa voodi ära ja läksin ise teise , et see öö kord otsa saaks .

Paar aastat hiljem tuli mulle meelde , et ma pole elu seeski sugulaste haudadel käinud , ja siis selle retke ette võtsingi .

Sugulaste hauad . Sugulaste hauad , pomises ta . Ta oli nüüd ka tänaval omaette rääkima hakanud , et pärast häälekaks libisenud lauset hirmunud või endassesüüvinud pilk maast üles lüüa . Sala-avalikel küüntenärijatel on ka see komme : silmad pöörduvad just nagu enese sisse , meeled tajuvad vaid küüne õnarusi ja esileküündivaid nurki , milleni näkitsevad hambad veel-veel ei ulatu , ja siis ulatuvad , ning üle keha valgub valusegune rahuldus , mida tekitab magusaks tulitav küünekõrvane liha , nahk , hammaste esialgu märkamatuks jääv jälg .

Küüntenärija moodustab küüne ümber tundelise ringi , küüs on sisemuse algus ja ots , küüs on vai , mida ümbritseb närviline keha nagu lülisid kokku tõmbav ja lahti sirutav madu .

Pingsast mõtlemisest väljavupsatav hüüatus on tabatud küüne eraldatud nurk , hetkeline mõnu ja ehmatav irdumus , kas keegi nägi , kuulis või märkas midagi .

Kui endaga rääkijat üldse tähele pannakse , siis pöörduvad pilgud nõksatades kõrvale , igav ilme ei luba arvata pealtkuulamisest midagi .

Nägin juba eemalt , kui ta täiesti endassekoondunult mööda tänavat tuli : huuled tõmblesid , pilk keskendunud või tees kinni , ning mõtlesin hirmuga , et nüüd ja kohe lõhub vaikuse ettearvamatu hüüatus , millest ta , pead õlgade vahele tõmmates , kohkub .

Ja siis vaatab ta ühtaegu ärganud ja hajevil pilguga ringi , lisab sammu , otse tormab edasi , lootuses maha raputada oletatavad tähelepanijad , et mõne aja pärast taas unustada , kust ta tuleb , kuhu läheb , sest pea on mingist mõttest või kujutlusest nii haaratud , et ongi vaid see mõeldav mõte , kujuteldav pilt , ja tema ise lookas , ümber , tõesti enda sees avaneva kaevu põhja kukkunud .

Ta rääkis , et kaevukukkumise hämaral tundel on tõepõhi all : mäletamatul ajul ja lapsepõlves olevat ta tõesti sügava raketeta ja maaga tasa kaevu põhja vaadanud . Ta oli alati arvanud , et ta kõrgushirmul ja sügavustekartusel pole mingit tegelikkusest tingitud alust , aga siis oli ta sünnikodus kohanud üht naist , kes teda veel mäletas . Ja see naine oli jutustanud , kuidas NKVD-lased olid tulnud Vilmat ja Meinhardit kinni võtma . Tema oli jäänud kaevu ümber asjatama . Iga hetk võis nelja-aastane laps sisse kukkuda ja NKVD-lased ootasid , kas kukub või ei , kas vanemad peavad vastu , kui kusagilt lähedalt näevad oma last elu-surma piiril süüdimatult mängimas .

Vanemad nägid , aga appi ei tulnud , ja mina tahtsin sind päästa , kuid püssimehed ei lubanud , oli naine seletanud . Vana naine , kuid kahjuks väikest kasvu , nagu ta isegi terve elu ning vanas eas eriti oli .

See oli siis ikka tõepoolest minu nägu , mis sügavikust vastu vaatas , ja pilvi nägin ma üle näo libisemas , seal all oli teine elu , ahvatlev elu , sest käsi ei ulatunud peegelpinda puutuma . Tasakaalukaotuse hirmunõksatust mäletavat ta ka , nagu sedagi , et ta lõpuks oli ohtlikust kohast eemale jooksnud , komistades karjamaa mätaste ja iseoma jalgade otsa .

Ta olevat kolm tundi lumeta novembris Reiterite haudu otsinud . Oleks ehk kauemgi otsinud , kui valgus lubanuks . Novembris läheb ju varakult pimedaks . Tal olevat kümme hauaküünalt kaasas olnud ja need kõik oli ta hämaruse saabudes täiesti juhuslikel haudadel süüdanud .

Väike tulemeri , tähendas ta , vilkuvate hingede saareke keset hallmusti vormituid hauakünkaid , karjamaa mättaid , millel ristid , plaadid , pingid , betooni valatud randid ümber .

Poolhämaruses olevat ta hulkunud kivikangru ja suure risti lähedal , märganud täiesti ümmargusi munakive , värvipintsliga joonistatud nimed külgedel , ja sünni- ja surma-aastad või lihtsalt teade , kus keegi hinge heitnud .

Kas inimesest jääb alles vaid kivi ? küsis ta . Kivikangru pealmistest kihtidest ei olevat ta avastanud ühtegi tuttavat nime , ju need olid siis kuskil sügavamal , teiste all , nii et kes ees , see mees , hierarhia valitsevat siingi . Viimses puhkepaigas , viimases mäletamises , ja nendest , kes päris põhjas , ei saavat teada mitte keegi .

Viis hauaküünalt - sest rohkem tal kaasas polevat olnud - süüdanud ta siingi , igasse ilmakaarde ühe , ning üksiku ja ülejääva otse suure risti kõrvale või ette .

Surnuaed oli suurtest puudest piiratud . Need olid lehtedeta ja mustad , juuripidi taevas , niisugune mulje jäi , surnuaia sees oli tehtud lageraiet , pikad juba laasitud puud rõhusid haudadele , mõnes kohas kõrgusid juba parajas pikkuses küttepuude riidad .

Seal , keset surnuaeda , just enne lahkumist , olevat talle vastu tulnud surm . Surmal oli seljas pikk maani mantel , hästimääritud ja läikimalöödud linnamehe kingad , ja tal oli täiesti paljas valge ovaalse munaga sarnanev hiiglasepea . Silmi munal ei olnud , nägu näha ei olnud , surm astus otse tema poole , nii et ta oli pealesammuva kogu eest kõrvale põiganud .

Pärast seda oli ta komistanud ühe haua otsa ja ristilt nime veerides taibanud , et see on ta onu haud .

Ema vend Alfred saigi kümnenda küünla ja kiiruga loetud meieisapalve . Siis oli ta jooksnud ootava auto poole , nagu oleks ta kannul velkinud seitse kuradit .

Tagasi ei tohi vaadata . Kunagi ei tohi tagasi vaadata , kähises ta mulle .

Et hirmuhüsteeriat lõpetada , küsisin , palju tal siis küünlaid ülepea kaasas oli .

Viisteist , viisteist , kisas ta , tormas magamistuppa ja tõmbas voodis tekigi üle pea .

Talle meeldib kirjeldada , et tõmban teki üle pea , et olen laps . Aeg-ajalt meeldib see mulle endale ka . Kaks sekundit , kolm sekundit . Mitte rohkem . Sest ma ju märkan kohe , kui suur on mu keha , kui kohmakas ja isegi nagu taaruv on välgukiirust taotlev magamistuppa jooks . Löön end vastu uksepiitu ja mööblinurki rängasti ära , värsked ja juba kolletavad sinikad annavad märku , et põgenemine aina kestab ja kestab .

Surnuaia mõttest mina aru ei saa . Suguseltsi hauaplatsist , mida nii pingsalt otsisin . Me matame üksteist maha ja siis ongi lõpp . Keha ja isiku lõpp . Mälestuste elus surnut ju enam ei ole . Mälestuste elus on inimene , keda enam ei ole . Keha sureb , võib-olla lendab hingki kuhugi , nüüd algab intensiivne unustamine ( või meenutamine ? ) teistes ja need teised tahavad olla surnu , nii nagu too kunagi näis . Kogu oma elusus kantakse surnule üle . Hoolivus , armastus , tähelepanu - kõik need omadused olid surnul , ja kui elaval elus millestki puudus tuleb , ta meenutab , ta räägib , kuidas lahkunu vaatas ja oli , ja see vaataja on tema ise . Kuidas on surnud kehal rõske mulla all olla , sellele ei mõeldagi . Kuidas kirstulauad kevadises sulavees nihkuvad - vahel maetakse ju otse vette , kui on märjem koht - kuidas määnduvad riided , laguneb nahk . Millal ussid oma saagist jagu saavad , on rohkem aja küsimus .

Kas keegi on üldse jälginud , kui kaua kestab lagunemisprotsess seal all , kuhu ei ulatu päike ega pilk . Kriminalistid ehk on , kui haud mingil põhjusel lahti kaevatakse .

Haud on pealt sile , lilled , muru , rist . Ja leinajad , kes leinavad ennast , küsivad eneselt nõu , otsivad kinnitust , sidet , et maailmas ei olda üksi . Et on oldud enne ja pärast . Ja kord on nad ise seal all .

Muru pügades ollakse nii üleval kui all , muru on piir kahe hirmutava oleku vahel . Piir tehakse võimalikult kauniks . Ristid värvitakse mitu korda üle , kuni pannakse kivi või plaat . Nende ilu võrreldakse , kes kui palju surma mälestuseks välja pani . Kes ei pane , see ei hooli . Kes haual ei käi , on tuim .

Lasksin onu Alfredi haual surmal mind pildistada . Surm kükitas maha , nii et kaadrist paistev rist jäi täpselt kõhu kohale ja mu taevataustalises näos joonistusid ninasõõrmed selgesti välja . Rist mahtus kõhtu ära . Kõik muu - ainult taust .

Foto on veel ilmutamata , aga ma tean , milline ta välja näeb . Ta ? Tema ? Foto ? Mina ?

Ainult minul on meeles , kui palju vareseid kisas surnuaia kõrgeis puis . Varesed jäid kaadrist välja . Nagu surm isegi .

Pärast haiglat tahtsin ka ära . Pugesin endaistutatud nulu sisse , seadsin vaigust lõhnavad oksadki näole , ning nutsin seal taga . Nulg oli nagu pehme pesa , elus ja õõtsuv . Sel suvel kasvas ta pool meetrit kõrgemaks ja kasvatas sügiseks esimesed neli käbi .

Kui nulg kolm korda nii kõrgeks kasvab , kui ta on praegu , olen ma surnud . Ja mul on ükskõik , kes kuhu mind matab . Tean vaid , et olen põletusmatusteks liiga ebatäiuslik , sellepärast tuleb mind saata looduse ringkäiku kordama , et mingi osa minust saaks toita kedagi-midagi kaunist , millalgi , kui ussid on seedinud mu keha mullaks ja huumuseks .

Lõpetanud selle lause , tahtis ta jälle arstist rääkima hakata , aga mul õnnestus ta sellelt rajalt ära pöörata . Aitab , aitab juba , ütlesin , nendega on lugu täiesti selge . Vaevalt olin saanud lausega lõppu , kui ta rääkis juba sellest tuttavast , kes olnud ENSV ajal KGB agent .

Agendid ei olnud minu probleem . Ma olin neist alati eraldi , ütles ta peaaegu arukalt .

Eesti taasiseseisvumise võitlustes olevat kõik muutunud . Üks naine - ja tingimata suurt kasvu - oli kangesti tahtnud temaga tuttavaks saada . Noh , ma tundsin üht ja teist , just nagu üleöö tuntuks saanud isikud kõik , ju ta tahtis minu kaudu nendega tuttavaks saada , nende järel pisut nuhkida , ja siis olevat see naine talle külje alla ujunud . Temale olevat algul tähelepanu väga meeldinud , nad olid kevadises Tallinnas Toompuiesteel otse jalutanud ja puude latvu aprillitaevas vahtinud , ja naine oli öelnud , et tal on võimalik teda vanglasse ekskursioonile viia küll - miks vanglasse , üllatusin hetkeks minagi - , ja siis oli ta taibanud , et pole üksi , et vanglasse ei taheta ainult teda .

Eluaeg olen ma üksi olnud , aga üleminekuajal sovetist iseseisvusse selgus , et need , kes enne olid üsna samasugused kui mina , olid äkki kuulsaks saanud , ja seda see agent siis jahtiski , nende kuulsust jahtis ta .

Ma olin äkki esimest korda elus justkui parteis , mingis parteis - ta rõhutas sõna mingis - , ning see tegi ettevaatlikuks . Jalutasime Toompuiesteel , vahtisime veel lehitute puude latvu ja tema rääkis mulle vanglast .

See , et naine rääkis kõrge kevadise taeva all vanglast , olevat kõige kindlam tasakaalutuse märk .

Tegelikult rääkisid just sina selle naisega vanglast , tuli mul äkki meelde , ja ma imestasin , et meil mõlemal oli see jutualgus läinud täiesti meelest .

?

Sa küsisid , kas sul oleks võimalik pääseda Patarei eeluurimisvanglasse ekskursioonile . Saad aru , ütlesid sa - selles kohvikumelus olid juba tolle juristiga sina peale läinud - , ma tahaksin teada , miks Vilma 1980-ndate aastate alguses , siis , kui tal suur pension oli juba välja teenitud ning rahaprobleem ei tohtinuks olla põhjuseks , hakkas äkki vangivalvuriks .

Ma tahaksin kas või viis minutit koridorides ja kongiuste taga kõndida , et tunda , mille järele seal lõhnab . Ma tean oma emast väga vähe või peaaegu mitte midagi , aga sellest valvuriks-olemisest oli millalgi juttu . Vilma oli veel vangidele ütelnud , et tegelikult peaks tema olema seespool lukustatud ust , aga ei ole . Sellest vihjest ei saanud sa hoopiski aru , ja paari aasta pärast oli Vilma süveneva hingelise masenduse tõttu ametikohast ka loobunud .

Normaalne inimene ei räägi vanglast , kui loodus valmistub õitsema , jätkas tema , nagu poleks mind kuulanudki .

Ajastatus , ajastatus , kisas ta . Kevad ajab meeled nagunii segi , mis viga siis vanglaga ligi tulla .

Järgmisel päeval pärast jalutamist olevat ta ekskursioonist keeldunud , ja naine oli siis öelnud ka , et ah , mis me sellest , minulgi ei ole seda huvireisi lihtne korraldada . Palju erilube , ja mitmed ses vallas aitajad ei töötavat enam endistel kohtadel . Las olla pealegi .

Kastanid lõid otsekohe oma tiivanukid lahti .

Ta küsis , kas olen märganud , et kastani just-just lahtiminevad lehed sarnanevad noorte kotkaste veel munamärgade tiivanukkidega . Ta olevat filmis näinud , et see on just nõnda .

Naine olevat ta üsna kohe Tallinna tagasi kutsunud . Tule ruttu-ruttu , oli ta telefonitorru hõiganud , ja temal olid stopptuled põlema hakanud , et kuhu mul kiiret ( kuhu tal kiiret ! ) , ning kuigi ta oli kibelenud tagasi sõitma , oli ta bussileminekut päev-päeva järel edasi lükanud . Ja kui ta siis lõpuks oli läinud , polevat naine tahtnud teda nähagi . Pärast seda olevat alanudki midagi , mille kohta ta minult küsis , kas ma tean , kuidas tänavad hakkavad moonduma . Loomulikult ei teadnud ma seda .

Kudri Elli ütles ka , et nüüd nad tulevad ja võtavad minust välja kõik , millest mul on õnnestunud seni vaikida . Sa ju tead Kudri Ellit küll , küsis ta , kuid mulle meenus , et olen Kudri Ellist hoopis mingist raamatust lugenud . Raamatutegelast on võimatu argisel viisil kohata . Nii ma talle ka vastasin .

Tead , mina ei tunne ega tea teda õieti ka , sosistas ta . Nägin viimati vist kellegi teise und , ja seal toimetas üks Kudri Elli nimeline naine . Ühes unenäos ütles ta mulle , et nüüd on inimesed hakanud rääkima , lausa lobisejateks olevat muutunud , ja KGB-lased muudkui käivad ja koovad seni salatud uide uuteks surilinadeks kokku .

Aegadel pole teravat vahet , ajad on üleminevad , ning ka inimeste meelte püsivus tulevat lõpuni katki lõigata . Taustaluure töötavat kõikidel aegadel , oli Elli talle muiates ütelnud , ja iseseisvus ise , kuigi see on nüüd samahästi kui käes , pakkuvat ainet uuteks mustriteks .

Nüüd võetakse sinusugused vaikijad ette . Ärgu ma arvaku , et küüditamised on igavesti lõppenud . Iseseisvus on ajutine , oli ütelnud Elli - ikka unes ja mitte ilmsuses ! - , eestlastel pole oskusi riiki juhtida , isegi võimu lõhna peale on nemad kõikidel aegadel läinud upsakaks , küll hakkavad omavahel kisklema nüüdki . Ja siis on tähtis teada , kes kuidas kiskleb . Kus on see pehme luudeta koht , kuhu nõel torgata , ütelnud Elli , nagu seisaks ta , süstal käes , tema voodi ees ja valvaks sobivat hetke .

Ta oli unes ilmuva Elli ettekuulutuste mõjul hommikuti alati hirmukangestuses ärganud , ja järgnev päev tundunud suisa ohtlik .

Igal teeäärsel majal on silmad , seletas ta , aknad on maja silmad ja iga kardina tagant jälgitakse , kuhu lähed ja mida teed . Tänav ise on nagu õhus . Aprillikuu alguse tänav , kui talv on jäänud lahkumisega hiljaks , lumi on nagu kollakaspunane lima , lörts , mustjaspruunid mättad teepervel auravad , natuke on ka surijavalget , ja selget vett niriseb pori ja asfaldi vahel , haigettegevalt külma vett , millesse heameelega paneksid oimukohad jahtuma , sest peas on uim ja ümber pea pigistav võru .

Sa ei mäleta enam , kus oled ja millal , tee laguneb , kõik teed lagunevad koost , ja majad mustavad niiskelt .

Kui ta oli poodi läinud , seisnud ta pärast ostude tegemist kassa juures ühe hiiglapika naise selja taga - naine oli kaks korda nii pikk kui tema , igast korvpalluristki pikem - ja see naine oli esitanud rahamaksmise asemel pangakaardi . Tol ajal oli pangakaardi omanikke vähe ja talle torganud ( est just seetõttu eriti silma .

Lõpuks tuleb ju tšekile allkiri anda ja too ostja oli kirjutanud Tallinnas oleva naise nime . Ta olevat selgesti näinud , et nimi on sama , ning mõistnud , et teda jälgitakse ka poes .

Valgusin nagu tina täis , olin halvatud , kui aegluubis nägin , et nimi kordus . Süda seisatas , kõrvus kumises . Või oli see vastupidi , ah , ma ei tea , mis oli peale selle , et koledus tuli mu peale . Maksin ära , läksin poest välja , naisest ei varjugi , kuid tänav tõusis ja tahtis tulla kallale .

Tänav oli kui loom . Liikus ja lainetas ja muudkui tuli .

Ta olevat endale kinnitanud , et nii lihtsalt te minust jagu ei saa , nii lihtsalt mitte , langegu või majad kaheltpoolt kokku , viselgu tee , söövitagu värvid silmad peast , tema läheb koju , ta läheb igal juhul koju ja keerab seljataga ukse lukku . Nii ta oligi teinud , kui tänav vonkles , paisus ja taandus hingamise rütmis , ja pärast ukse lukku keeramist ja voodisse pugemist oli ta märganud , et riidekapi ja lae vahelises õhus ripub Tallinna naise nägu kui mask .

Ta saatis oma varjukeha mind piinama , mõistad .

Ma ei mõistnud , kuid noogutasin .

Arvan , et mind on alati pisut suunatud , juhitud , minuga on manipuleeritud . Nad on kartnud , et muidu lähen ma hulluks . Võib-olla lähengi ? Oh ei , ega ei lähe küll . Aga nüüd on sellest mitteminemisest süda haige . Nüüd peab rangelt paigal püsima . Ja seda ma ei oska . Või oskan nii täielikult , et tuba vajub põrandast läbi , korrustest läbi , maa sisse vajub , ning ma vaatan ülalt alla selle toru või kaevu sisse , olen kest , mis kukub enese sisse , ja kaevupeegel lainetab südame rütmis . Mina ise olen liikumatu kui pakk .

Ma oskan puid lõhkuda . Kirvega tuleb lüüa soonipidi ja mitte nendega risti . Arst lõi ikka soonipidi , sellepärast tekkis mul temaga klapp . Miks arst aru ei saanud , et ma tahan ainult , et ta oleks vaid arst . Miks tahtis ta psühholoog olla ? Miks ta arvas , et mis tahes raamat on täpsem ja ausam kui mina . Kas sellepärast , et raamatul pole seda kõverat naeratust , mis ilmub näole siis , kui tunnen , et hakkan nutma .

Raamatul on ilusad läikivad kaaned . Minul ei ole kaasi ega ümbrist . Eritan higi ja pisaraid . Haisen . Ja mitte keegi peale mu enda ei tea , kui kõrge on rõhk . Eile oli see RR 187/115 ja täna hommikul RR 191/113 ja tabletid ei mõju .

Tahaksin helistada ja küsida , mida teha . Aga arst ainult naeratab ning räägib , kuidas tal on vedanud , et teda tol ajal maal ei olnud , kui üks naine enneaegselt sünnitas . Ma poleks seda üle elanud , seletanud tohter , sünnitusabi olen vaid põgusalt õppinud .

Arsti kuulates oli ta kogu aeg mõtelnud : noor arst , ma ei pahanda . Ma ei ütle talle , et ... Ja lasksin aina arvata , lasksin eksida , ja siis lõi katel kaane pealt ja ma ütlesin halvasti , hoopis teiste asjade kohta ütlesin halvasti - ei kunagi siis , kui OLI halb , vaid ikka siis , kui pinget enam ei talunud - , pinge nõudis ütlemist ja ma ei teadnud kunagi ette , mis sõnu tarvitan . Nagu oleksin loonud fantoomi enda ja tema , enda ja inimeste vahele . Varjukuju . Aeg-ajalt tülikaks muutuva olendi , kes tähistab kellegi jaoks mind , ilma et mul oleks sellest asendusest aimugi .

Mu nägu lõkendab nagu punaseks värvitud malenupp , kandiline nägu , ümmargune nägu - näo kuju sõltub meeleolust - , kas ettur või vanker , pikk-pikk vangerdus , et kuningal oleks kindlam seis . Kes mängib minuga malet ? Ma olen mänginud malet , kas malemänguoskus on minu ja minu vahel , nii et ma üle laua isikuna enam üldse välja ei paista .

Aga vahel nuppu puudutades , käike tehes , kellale vajutades viskavad nad ka pilgu mu näole - püüan olla metsik ja võitluslik ( psühholoogia mängib ! ) , minu psüühika mängib selles strateegias - ning nad järeldavad nähtust midagi . Nad eritavad KA higi , nende sõltumatute nägude taga on hirm . Ja seda hirmu ei tunne minagi ära .

Inimeste ja inimeste vahel on mäng . Raamatud kirjeldavad mängu , kirjeldavad ka kommentaatorid , kellele mängu sisu jääb püüdmatuks .

Kui see on olemas , kui mäng on üldse olemas ?

Lapsed õpivad söömismängu ja näitemängu , elu imiteerimist , vanemaid ja lapsi , õdesid ja vendi , hiljem vahetuvad kühvlid ja panged , ainult liiv ei mängi . Teda tõstetakse ja sõristatakse ühest anumast teise , ühest liivakastist teise kabinettide parketini välja .

Mina olen liiv . Mängust ei tea ma midagi , valetas ta , nii et silmgi ei pilkunud .

Äärmusest äärmusesse kalduvad seletused näisid mulle arukad hetkeni , kui ta teatas , et tema keha seisund sõltub sellest , kas arstil on mälu või pole , kas arst ise on angažeeritud - kui kaude , siis värvatud selle riigi poolt , mida enam ei ole - , aga kui ta siiski süümevannet võib anda , ei jäta ka hätta .

Inimestest tuleb ikka kõigepealt head uskuda , ütles ta masinlikult , nagu kordaks kellegi lauset . Minu keha on eelarvamuste ületamiseks otsekui loodud .

Mis ei tähenda , et nad - kes nad ? - võiksid selle mulle lõpuks tervena tagasi anda . Üks tõbi on meis kõigis sees .

Ta jutustas mulle , kuidas ta haiglast tuli . Kevadine päev oli , puud juunikuu alguse lehtedes , ning arst - üks teine ja kogenum arst - oli talle kaasa andnud saatelehe kellegi tähtsa professori juurde , ning ta oli paberilt lugenud , et patsient sellel ja sellel on mure .

MINUL OLI MURE , rõhutas ta , üks arst kirjutas , et minul on mure . See teade oli ta jalad nõrgaks teinud , nii et ta istus pargi linnapoolsele pingile ning hakkas nutma . Kogu kahenädalase haiglasviibimise kestel polevat ta kordagi nutnud .

Kui oled juba haiglas , peab energiat kokku hoidma , kujutlused ja mõtted ainult segavad , arste tuleb uskuda . Teisiti pole üldse võimalik . Tema olevat arste alati usaldanud ja siiski löönud murele osutav lause ta täiesti rivist välja . Mure sõna tähendavat isiklikkust , arusaamist , et MA OLEN INIMENE , KES MIDAGI TUNNEB .

Saatekirja lugedes tabanud teda nii tänu kui hardus ning ta oli üle pikkade aastate mõistnud , et on tõesti ta ise .

Märkasin küll , et kaks mustlast mind eemalt jälgivad , aga ta ei kartvat mustlasi . Mustlased teenivad inimeste endast väljasoleku pealt , rumaluse pealt , võib-olla on mõni , kes tõesti teistest rohkem taipab , ennustamise mõttes või nii , ja kuigi ta mustlastega kunagi ennustamismängu polevat laskunud , huvitanud need kaks teda äkki tõesti .

Vanem naine oligi teietades lähenenud , küsinud , kas ta tahab oma haigusest lahti saada , ja kui tahab , siis tema , mustlane , aitavat .

Siis olnud tal silmad juba kuivad ning tal tekkinud huvi , mis see siis õieti on , mille otsa kergeusklikud kukuvad , lasevad kõrvad umbe rääkida , end lagedaks varastada , andes kõik hinge tagant ära , et keegi nende salajast mina ja üksildust puudutaks .

Mustlane olevat olnud väikest kasvu , vana ja kõhn ( oi-oi , temalt ei olnud sul küll midagi head loota ! ) ja käskinud poest tuua ühe toore muna . Ainult ühe , oli ta kõhelnud . Aga siis oli uudishimu võitnud - pärast murekuulutust olevat ta justkui uuesti ellu ärganud , haavad paranenud , jalg kerge , mis viga mustlasegagi haigla ees tantsida , mängu mängida , lolli mängida , kõigi nendega , kes mustlasi iganes uskunud , üks olla ! - ning ta oli hommikupoolses juuniroheluses , mida päikegi heletas , Toomelt alla lennanud , poodi lennanud , ning ostnud muna .

Mäest üles rühkimine olnud pisut raskem , hirm ju ka , et mustlane ära läheb , teise kliendi leiab , tema ära unustab .

Aga ei , mustlane istunud samal pingil kus ennist ta ise ning oodanud . Mustlase nägu olnud rõõmus nagu emal , kes vaatab oma last . ( ! )

Nad olid otsinud varjulisema paiga , mingi maltsa kadunud vundament pargi tagumises servas sobis selleks hästi . Ta oli taskurätiku istmiku alla pannud , et teksasid mitte määrida , ja mustlane istunud otse rohu peale .

Siis oli mustlane palunud taskurätti - tal olevat neid alati mitu kaasas - , mässinud muna sellesse , ning enne küsinud : kui palju raha sa paned selle peale , et ma sinust kurja vaimu välja ajan .

Targalt küsitud , oli ta mõelnud , väga targalt , sest kes niisugusel puhul ikka koonerdada julgeb . Ta oli andnud raha . Ja mustlane oli mitu korda küsinud , ega ta ei kahetse .

Mustlane oli ta kurgu all ja rinnaku ülemises osas muna veeretanud - küsinud , mida ta tunneb , kas külma või kuuma , ja et ta kumbagi ei tundnud , oli ta vastanud , et olla on imelik - ja mustlane olevat sellega rahule jäänud , lõpuks taskurätiku koos munaga kokku keeranud , ta jalgade ette maha pannud ning käskinud kompsu kannaga puruks astuda .

Ettevaatlikult , just nagu kaheldes , kas ettevõte õnnestus või ei , oli mustlane taskurätiku lahti harutanud ja käskinud tal vaadata , mida seal näeb . Purustatud muna keskel ukerdas väike must uss . Aitab , aitab , oli mustlane öelnud , ning käskinud tal veel kord jalgadega nii muna kui ussi otsas trampida , sest uss see kuri tõbi oligi .

Ta oli trampinud ja mõelnud , mis trikki mustlane tarvitas , et see uss muna sisse sai , kuid siis otsustanud , et ta teeb kõik järgneva nii heauskselt kaasa kui võimalik .

Järgmine etteaste oli nõelamäng - nõela oli ta ka pidanud all-linnast ostma - , mustlane oli öelnud , et kuri vaim on temast nüüd välja aetud , palju ta paneb tervise peale .

Ta oli jälle andnud raha ning mustlane oli küsinud , ega ta kahetsema ei hakka .

Siis oli ta nõela peale sülitanud , seda peopesa keskel sülje sees veeretanud ja mustlane oli seletanud , et nõel , mis nüüd mööda keha liikuma hakkab , korjab kõik haigused enese sisse , läheb sellest roheliseks , ja siis on ta terve ka .

Tema toodud nõelaga polevat see õnnestunud , ja mustlane , kes omaette pobises , et tal on keeruline keha , oli lõpuks taskust võtnud teise nõela ning siis oli see lausa mustaks läinud .

Ta oli küll rahast ilma , kuid ometi veendunud , et teab nüüd midagi sellest , kuidas mustlased petavad .

Siis olid nad Toomel veel tunnikese juttu ajanud , küsitlejaks ta ise . Ta oli uurinud , kas mustlane on Eesti kodakondne - jutt toimus vene keeles - , ning mustlane seletanud , et ei ole , et tal on Petšoora murre ja eesti keelest saab aru vaid pisut . Oma neljast lapsest oli mustlane pikalt rääkinud , eriti ühest , kes täiesti valge nahaga , sest mustlase mees olevat venelane . Ka nõiakunst tulnud kõnesse . Mustlane olevat pärinud selle oma vanaemalt , kuid tema lastest ei tahtvat ükski ametit üle võtta . Saadud raha eest lubanud mustlane kirikusse küünlad panna , ja kui ta oli tähelepanu oma luterlusele juhtinud , vastanud naine lihtsalt : Jumal on kõigile üks .

Seal maltsakasvanud pargisopis oli ta kogu aeg ringi vaadanud , kas keegi tuttavatest juhuslikult ei näe , et ta mustlasega mingeid asju ajab , ning see kõhevilolek ei jäänud märkamatuks .

Kas sa jumalat usud , oli mustlane küsinud ning saanud vastuseks : usun , usun küll . Mustlane oli selles nagu kahelnud ning öelnud , et kui ta ei usu , kui teda vargaks peab , siis tõrje ei aita ja haigused tulevad mustlase enese peale .

Vahel mind ei usuta , vahel tehakse nalja , kuid nõidusega nalja teha ei tohi ja kui tema ka nüüd mõtles naljatada , jäävat mustlane ise haigeks , ta võivat äragi surra .

Paaril järgnevalgi päeval käinud ta mustlasega Toomemäel kohtumas , jutuaineks mustlase enese elu ja pere . Ja kui nad siis lõpuks lahku läinud , vaadanud ta kaua , kuidas väike naine kui must võõramaalind üle Kuradisilla ja mööda alleed kaugusse läheb , allee tundunud pikk nagu lahtise otsaga tunnel .

Ebausk on võimas asi , üritas ta naerda , aga ma sain aru , et tal polnud mustlasesse kindlat suhet .

Mustlane pidas vargaks hoopis teda , nagu sügisel selgus . Nimelt olevat nad keset sügist - puud juba raagus ja vinge tuulgi liiva loopimas - turuhoone juures kokku saanud . Esialgu ei tundnud ta viledas jopis vanainimest ära , nägu hall ja justkui kokku tõmbunud , sellepärast nõnda . Mustlane oli teretanud , tervise järele küsinud - ning pakkunud raha tagasi .

Mäng on mäng , oli ta vastanud . Kes mängu siseneb , ei saa seda tagasi pöörata .

Mustlane oli seepeale väga närviliseks läinud , raha pakkudes ärapöörduvale temale järele tulnud ning pomisenud : mis mäng , mis mäng , võta raha tagasi , see on mul kaasas .

Aga tema polevat võtnud , küsinud koguni , kas see polegi küünalde peale kulutatud . Kas mustlane tahab öelda , et ta tema eest ei palunud kohe üldse mitte .

Mustlane oli nõutult maha jäänud . Tema aga oli imelikku kõhedust tundes otse tormanud eemale .

Esimest korda käisin sünnikodus kakskümmend aastat tagasi . Vilma oli mitmel juhuslikul kohtumiskorral rääkinud , et see Moorakülas asuv Tamme talu oli üks kole koht , hooned räämas , uksed ripakil - minu isa oli millalgi tädi Agathat liiga lühikese seeliku pärast narrinud ja Agatha oli ütelnud : enne kui mu riietest rääkima hakkad , mine pane kemmergule uks ette . See kullakamber olevat tol hetkel olnud tõesti ukseta , tunnistanud seekord Vilma õe märkuse õigeks - ja õues ja majas ja hoonetes levinud imelik ennetest tiine hõllandus .

Kui ma ei teaks , et mul oli siis ja on ka praegu täisaru peas , siis ma arvaksin , et kõik inimese ja jumala loodu ( taevake , Vilma rääkinud tookord tõesti ka jumalast ! ) ja isegi õhk vaatab mind igast küljest korraga .

Ma ei julgenud üksi lautagi minna , vanamees - kaheksateistaastane Vilma nimetanud neil ajul endast seitse aastat vanemat meest just nõnda ja see kõnetlus kostnud ta kõrvus palju-palju kodusemalt , kui hilisem Meinhard - jah , vanamees käis mul algul kui tunnimees igal pool kaasas . Kõik seal talus tundus olevat ära nõiutud , isegi lehmad . Hiljem harjusin ära , polnud seal midagi , mida karta või - loota .

Algul ei saanud ma hobustega kah hakkama , nagu ohje vähe liigutasin , tormasid minema , sabad sirgu , nagu segased . Aga selle hobuste kohtlemise õpetas ta mulle lõpuks ikkagi ära , nii et kui ta Saksa mopi eest kõrvale hoidis - enne hoidis kõrvale , pärast läks viimaste hullude seas rindele , nii et sinine jutt taga , ema naernud siinkohal tigedalt - , oli põllutöödel sellest oskusest muidugi kasu . Sina olid ka siis juba olemas , tõmbasin kõhu käterätikuga kõvasti kinni , et sa ei segaks , ja nii ma siin kündsin ja külvasin , nii et kui vanamees vangilaagrist tuli , oli mõnigi põld sootuks teistsugune .

Minul endal päriskodust täiskindlaid mälestusi ei olegi , sellepärast käin lagunenud hooneid ja vundamendikive aeg-ajalt fotografeerimas , jätkas ta justkui hoogsaltki : elumaja oli kohe pärast meie lahkumist koolimaja kütteks ära lõhutud , sellest on järel vaid lagunenud vundamendi kivid .

Pildipaki seisukohalt oli ta üleni asesõna , fotod olid kui mängukaardid , mida ta segas kokku ja lahku enne tõsist heitlust . Parem käsi surus vasakusse erinevaid pildikombinatsioone . Sellest sõltus mäletamise järjekord , jutu rütm . Hingetõmbeta hingamine .

Mõelda vaid : üks mu metsavennast onu , Rein Saar , kes aeg-ajalt kodus käis , laskis purjuspäi ketikoera kuuti surnuks . Mis ta siis metsas veel tegi , kui oli koduski taltsutamatu ja julm ! Aga see polnud siin - ta näitas oma sünnikodu lagedat õue , mille äärtel võis aimata lauta , kaht aita ja metsikut rohtu . - Käsi oli pildistades värisenud , hooned väljakasvanud kuusehekiga ühte sulanud .

Minusugusele ei usalda enam keegi midagi rääkida . Lobisen välja , ja lobisen valesti . Inimesed solvuvad .

Üks juhuslik külanaine seletas , et mu sünnikodus olnud sead virtsas ja söömata , ruianud keset aedikut , lõpuks võtnud seina äärde rivvi ja toetanud esijalad ( esikäpad ! möirgas ta naerda ) seinale püsti . Siga peab lugu nii porilombist kui puhtusest .

Vanasti osati privaatsust hinnata . Nüüd on elu ise kui turukaup . Mina kauplen ka . Mulle on määratud hind . Kõik passivad peale , et teisele liiga palju ei makstaks .

Kui palju võiks maksta üks püssikuul , arutles ta edasi .

Mäletad , ühes jutus - eesti jutus ! - lendas üksik kuul keset lumesadu ning otsis keha , kus peatuda . Niikaua lendas , kuni leidis objekti . Inimese leidis see kuul . Kuidas ma seda ümber jutustan ? Kuul võib aastaid teel olla , kuul võib ka sohu eksida . Kosovos ei eksita .

Albrightil oli kaabu moodi kübar peas , kasukahõlmad lahti , kui ta peenikeste säärte välkudes ja kõrgete kontsadega kingadel Rambouillet' nõupidamismajja kõndis .

Albrightil on alati lühikesed seelikud , et ta pikem paistaks . Paks inimene . Kleiti kannab harva . Kostüüm loob reljeefi , jalgu võib näidata . Ameerika on vaba maa .

Aastaid tagasi olevat ta tähelepanu äratanud uudis , et Albright ei teadnud enne Tšehhoslovakkias käimist oma juudi päritolust midagi . Küll see teade võis imelikult mõjuda ! Ole sa välis- või siseminister või tavaline jurist kuskil kontoris , niisugune valgustus mõjub .

Me oleme iseseisvad alles kümme aastat , alustas ta uuesti . See on ime , et jälle kümme aastat . Kakskümmend eelmist on kui kuldaeg , me võrdleme . Enne tundub alati parem kui pärast või praegu . Ja praegu on kunagi jälle pärast ja kindlasti kuldne . Praeguse kuldseks muutumine sõltub vahemaast , mis jääb tänase ja homse vahele .

Nüüd lautis ta fotod tagurpidi lauale , lihtsalt valged nelinurksed veidi kõvemate nurkadega paberid , nagu pressiks igaüks kujutist laua sisse .

Siin pimedal põhjamaal - nüüd hakkas ta fotosid näoga üles pöörama - on meie lühike või pikk iseseisvus selge ime . See sõltub minu käest - parem käsi sünnisauna fotoga hetkeks püsti ! - , muu maailm elab oma inkvisitsioonielu . Clinton ( nimetissõrm jälle püsti ! ) võitleb sõjaga rahu eest .

Mis tõug see on ? küsis ta minult ning vahtis peeglisse .

Mälestusi jääb aina vähemaks , neid ei tule juurde , kui oleme surnud . Surnuaiad lükatakse buldooseriga tasaseks . Põletusmatused säästavad maad . Fantaasia kidub .

Sellepärast - räägi palju jõuad , mõtle välja , fantaseeri ! Palju võimalusi pole sul nagunii tõest hälbida . Tõestijuhtunust . Su pea on kohas kinni . Su mäletamistel on koha lõhn . Su mõttel on koha lõhn ( mõte on sünnihetkel juba mälestus ! ) .

Kohata mõte on ümbrikuta kiri , ei saajat ega saatjat , ainult valem , mõtte valem , millega saab ka robot hakkama .

Nad teevad arvutiga igasuguseid trikke , kuid Albrighti kaabut ja sääri ei taasta , kui need ei meenu .

Põhjamaa tume udu ja päeva lühidus jääb sündmuste vahele . Meie jääme ajaloo vahele , kui ei tee häält .

Ma olin vait ja püüdsin jätta väited meelde . Nüüd ei vaadanud ta peegli poolegi .

Ja nii ma siis elan , üks pool minust on Eestimaal , teine Tasmaanias , teatas ta valjul häälel , mõlemad fotokimpudes käed pea kohal püsti . Port-Arthuris , kui täpsemalt teada tahad .

Ja Tasmaania nimekaim laob samuti fotodest pasjanssi , see vahe on , et tema ei tea minust midagi .

Tasmaanias ei teata Eestist midagi .

Mina sündisin oma talu saunas , lisas ta . Mu voodi oli valgete võrepulkadega ja sauna ümber rängad porised roopad . Aga see on väljastvaade , seda ma kujutlen . Seda ma voodist ei näinud .

Niikaua kui elan , räägin , et sündisin saunas . Ainult sauna kohal olid mäed , jääliustikud , mägiaasad sinetasid . Nüüd olen ma neid näinud . Nüüd tean enesest rohkem .

Elu on nii tükiline ja mina pole endale koera võtnud . Linnakorteris on temaga igavene häda : toad väikesed , koer nagu puuris ja vähemalt kolm korda peab temaga väljas käima . See , mis inimesele sobib , ei kõlba koerale . Tema tahab avarust , lõhnu ja õhku , prügikaste ning jäärakuid tahab tema ning teisi koeri . Raamatud ei ütle koerale midagi . Ta ei oska lugeda . Lamp laual on koera jaoks helendav keha , võõras ja kauge nagu hõõguv ja hirmutav vari . Imelik , et koerad on lampidega ära harjunud , kui mina ei harjuks korterikoeraga mitte kunagi .

Maal on muidugi teine asi . Toores maastik on teine . Mets , rõske muld , võõraste loomade urud ja koopad . Koer peab jahti ning tassib inimesele saaki . Haugub , kui õpetad . Kaitseb , kui treenid . Osa neist on valvurid . Mina peaksin koera kaitsma . Minu koer vaevalt kaitseks kõlbab . Hammustada võin ma isegi .

Tegelikult ei taha ma korterisse ühtegi looma . Selle korteri ostsin endale . See korter lõhnab minu järele . Ei loe , et ma enese lõhna ei tunne . Oli aeg , mil pesin põrandaid , pühkisin tolmu , tegin aknadki lahti . Siis lõhnas korter teisiti . Kui läksin kellelegi külla , oli too korter samahästi kui minu , sest ta ei eristunud sellest , kust tulin . Ja neil teistel , kes harva minu pool käivad , on siin ka teistsugune olemine . Nad ei tule koju . Ma olen võõras ja haisen enda järele , kuigi ise ei märka . Koer segaks . Koer sööks ( hauguks ja hingaks ) mu tubadest välja . Köögis oleks kaks söögikaussi ja kogu aeg tunneksin teise looma väljahingatud õhku .

Niisiis , koer jääb ära . Olgu tegelik või väljamõeldud , kuid ära ta jääb . Tänaval prügikastide vahel on neid nagunii külluses .

Olen kuulnud , et tulnukad viivad ära kõigepealt koera .

Kui järg minuni jõuab , poleks mul hirmu . Koera kadumine tekitaks hirmu , ma ei saaks vastu hakata . Koer viiks tühjuse ära . Koer viiks hinge enne õiget aega ära .

Minu hing peab kuni lõpuni olema minuga .

Tema pea sees olevat nohu ja nina kui umbekukkunud lõõr .

Ta ei leia pulssi üles ja arvab , et süda seisab , aga suu kaudu hingamist see ei takista .

Peegel näitab , et ta on vasakukäeline . Ta usub , et peeglis on tema .

Ta ei erista pooli ja kirjutab mõlema käega .

Kord , kui me taevast alla laskusime - neid kordi on mul olnud juba päris palju - , leidsin end Saint-Gilgenist . Ma ajasin kogu aeg selle nime segamini ja ütlesin Saint-Klingen . Hommikulauas parandati sel puhul mind mitu korda , aga mu keel jäi pidama Klingeni peale ja siis ei parandatud mind enam .

Kristus oli üles tõusnud . Helistati kirikukelli . Aga see oli vist juba Fuschlis , kuhu olime jõudnud pärast pikka jalgsimatka mägedes .

Olin Salzburgis teist korda . See on haruldane , et olen päris mitmetes paikades olnud kaks korda . Võin vabalt olla seal elanud või elan kunagi tulevikus . Kaugused ja valgus on nii tühised , nii sarnased ja tuttavad - lennukiga sõidad punktist punkti ja vahepealseid maid ega aega pole olemas - , et oled samahästi kui kodus . Majad , õued , elukord ja keel on võõrad - arvatavasti - , kuid need on kui koorik , kest , mille sees olen mina või keegi minutaoline . Vahel tahaksin mõnest väravast sisse minna , jäädagi istuma vanast postimajast ümber ehitatud kõrtsi .

Jääda vihma eest varju , sest Saint-Gilgenis hakkas lõpuks sadama .

Salzburgist sõitsime välja tavalise bussiga - ses mõttes ei mingit võõrust Eesti ja Austria vahel - , kadusime reisijate hulka ära , olime vait ja ahmisime , ninad vastu klaasi , ninad vastu peegelduvaid silmi , vastu tuttavaid tundmatuid nägusid , möödalibisevat maastikku , et õigel ajal maha minna . Meil oli sihtpunkt ja koht , kus maha tulla . Tegime järve ääres pilte , mäed taustaks , kummulikeeratud paadi külje all pildistasin hilja puhkenud väikest lille . Kai ja vee piiril oli tema jaoks pisut mulda .

Kui mul oleks siin kodu ja paat , mõtlesin .

Kui ma siin , just selles paigas käiksin poes , apteegis , mägedes ja kõrtsis . Kõrtsis , kus söön lõunat ja jälgin väikestest akendest keskväljaku äärde kogunenud inimeste summa ning mõtlen , keda presidendiks valida . Seal , purskkaevu ääres , mis praegu on vaid vesi , tumehall vesi , kui vaatan siit hoone seest , sest purskkaev ei tööta , võiksin vabalt olla kes tahes neist , kes aeg-ajalt uudiste vahetamiseks sisse astuvad .

Mööda suure ruumi laudpõrandat lentsivad kaks suurt koera . Need võiksid minu omad olla . Nimedeks Tuks ja Maks või Pontu . Nende karv läigib niiskelt ja nende rahumeel tuleb paiksusest . Kodu teeb rahulikuks .

Siis , et muljet avaldada - kellele ? - , läheme mägedesse matkama . On kevad . Mägedes on teeradade kõrval veel lund . Haaran ühest ja teisest oksast kinni ja vinnan end järgmise käänaku kõrgusse . Esialgu ei vaata ma alla , mu hing ja süda rabelevad viimasel piiril , sest tagasitee on sama pikk kui see , mis ootab ees - tagasi pöörata on juba hilja - , ja ma muudkui rühin kõrgemale ja kõrgemale ja siis vaatan ikkagi alla , kus on seesama kirik , kõrts , väljak , elumajad ja järv . Ainult et nüüd näen neid ülalt ja eemalt , võõras kodusus paneb pea ringi käima .

Jäädagi siia seisma . Jäädagi sellesse vaatesse kinni kui lind , kes enam ei lenda . Kes tõesti ja lõpuks ära lendamisele ei mõtlegi . Kaduda sellesse mägedevahelisse külasse , olemisse , mis ülalt paistab kui pilt .

Ma lasen end pildistada järsaku piiril , ühel pool küla , teisel pool aina kerkiv mäekülg . Päris tippu ei matka , päris tippu ma enam ei roni , olgu pealegi , et päike on just selle aheliku taha loojumas .

Ja kui ma siit kunagi üle sõidan , lendan raudlinnuga , mootori ühtlases mürinas , heegeldavad niitpeened teed mu ikkagi selle küla sisse , selle elukorralduse ämblikuvõrku , ja mu saatus on kui kokkupressitud kaart , tingmärkidest kirjatud äraoleku ( seesoleku ) õndsus .

Enne lõplikku laskumist , enne Fuschlit , seisin mägedest ümberpiiratud aasal nagu hiiglasuures lameda põhjaga kausis ja kujutlesin lumetormi ja tuisku , milles majakobarate hõõguvad silmad on kui märk inimeste olemasolust maa peal , ja kaugel Eestist . Olin vaid mina ja mäed , mäekülgedel vertikaalselt kasvavad puud , küünalsirge mets . Härmas mets . Lumine mets . Aga tol hetkel õitsesid sinililled ja aasal kasvas roheline rohi , valmistus kasvama , sest jalgade all lirtsuv sulavesi auras , päris kevadeks oli veel külm .

Taevas oli kõrgem kui Eestis , taeval oli mägede tõttu sügavusmõõde , valgusel järsud varjud . Valgus kihistus , kerkis ja avardus , kui Fuschli kirikutorn hakkas paistma .

Tagasiteel Salzburgi sadas lausvihma , see tekitas tunde , et olen tõepoolest kodus .

Hotellis lülitasin sisse televiisori , et vaadata päevauudiseid . Sama tehti Saint-Gilgenis , Fuschlis ja küllap ka Eestis .

Mägedevahelisel aasal ei olnud enam mind .

Eestis ei olnud veel mind .

Salzburgi hotellitoas elas mälestus mõlemast paigast .

Kõige hullem on , et pea tahab magada , aga kere on ärkvel . Aga seda olen ma sulle juba rääkinud . - Ta vaatas peeglist vasakukäelist ennast ja liigutas parema käe sõrmi . -

Fuschl on sulle vaid nimi . Mulle meenub kirikutorn , näen seda praegugi , kui me tuleme mägede vahelt ja üle põllu ning enne maanteed on väga järsk kallas , maantee on kalda all , ma ronin , selg ees , käte ja jalgadega kamarast kinni hoides tee poole .

Kirikus oli omakülarahvas . Jeesus sõitis just praegu eesli seljas Jeruusalemma linna ega teadnud , mis ootab teda ees .

Istusin keset kirikut ja lugesin meieisapalve . Mu saatjal olid pisarad silmis , kui ta ukse juurest mind vaatas : tema oli jumalaga suhted lõpetanud , ta ei uskunud enam , aga mina , kes ma sealt põhjast tulin , palusin hingerahu igas kirikus , minu palve jäi sinna maha , miski minust jäi maha .

Kes usku on pöördunud , püüavad kahtlejatele seletada , miks on uskuda hea . Kui põrgu on olemas , ei üllatu usklik kunagi . Kui põrgut pole olemas , on kahtlejal ikkagi mõistlik käituda nõnda nagu põrgu olemasolu korral , sest kui tõesti pärast surma midagi ei ole , on ta valmistunud kõige halvemaks ning ennast kontrollinud , taltsutanud , üritanud saada paremaks .

Usklik-olemine on hea , ükskõik mis kandist ka ei vaata !

Viimase aja kinnisunenägu : ta otsib rõhku madaldavat rohtu , arst vahetab neid üksteise järel ja viimati olevat arst tema ette tõstnud supipotitäie mingit sogast vedelikku ning käskinud sealt pudelitäie kaasa võtta .

Kui kulbiga poti põhjas sobrasin , jäi ette vispel , vanaaegne puust varrega vispel , näitasin seda arstile , kes ütles , et me kõik oleme inimesed , eksime , ja et vispel ei sega , vedasin kulbiga mööda poti põhja edasi ning tõstsin välja teisegi vispli , ja jälle ütles arst , et potis on just see rohi , mis minule kõlbab .

Pärast seda olevat ta unest ärganud , pea tundunud kui kuum ümmargune tukk , pea tahtnud end nahast välja pressida , ning siis rutanud ta rõhku mõõtma ning pärast seda võtnud ta rohtu . Mitte potirohtu , vaid seda teist , mille tabletikarp oli tal alati käepärast .

Veel ütles ta , et enesetunne on täiesti käest ära . Ta ei tegevat madalal ega kõrgel rõhul enam sugugi vahet , ja mis on paras , ei teadvat ta üldse .

Üks mu sugulane töötas seitse aastat ekstrasensina , vahest tema teab , aga sugulast olevat ta näinud üheksateist aasta tagasi . Siis olnud too laps , jumal teab , mis ekstrasenss tema oli või on . Abi ei saa kusagilt .

See oli refrään : abi ei saa kusagilt .

Ta silmad olid nagu kaks keltsasegust sinakat kildu ja nägu hõõgus punaselt . Kui ta prillid ette pani , paistsid vaid iiriste mustad terad . Ta käed olid jälle segi : mis peeglis paistis paremana , oli tegelikult vasak . Selle käega ta kirjutada ei osanud .

Arst ütles , et pean kaalust alla võtma - see oli teine arst ; kui palju neid õigupoolest oli , ei selgunud kunagi - ja pannkooke ei tasuvat ka priipärast vohmida , kuigi arst oli enesekohaselt öelnud , et tema sööb praadimise käigus kohe kümme tükki , enne kui märkab end peatada , ja tema pole taibanud selle avalduse peale naerdagi . Alles hiljem olid talle pannkoogid ja arsti lause meenunud , siis , sel hetkel , kui televiisoris oli teatatud , et senat mõistis Clintoni õigeks .

Ameerika valmistub Kosovot kaitsma , Balkanil rahu tegema , sõjaga rahu tegema - parema käe nimetissõrm kerkis jälle ! - ja riigi senat arutab , kas Clinton pidanuks temasse armunud tüdruku spermaplekkides kleidist rääkima või mitte .

Eraelu on ühiselu ! Kui president peab seksima hulkade ees , et poleks valskust ega seaduserikkumist , tuleb minu rõhutõusu ja peauimasust arutada riiklikul tasemel .

Minu pea on ju ometi tähtsam kui spermaplekid , kui Kosovo kohal lendavad lennukid , mis külvavad pomme .

Tallinnas Harjumäel põletati just sel ajal õlest puuslikku , et maajänes teeks hea aasta .

Ta oli sedagi televiisorist vaadanud .

Viikingite kombed on au sees . Ei tea , kas keegi seal trummi ka tümistas ?

Maailm on kui supipott , milles nõiad segavad mürki . XX sajand on õppinud lambaid kloonima ja XXI sajandil võetakse minult ära mu pea . See pannakse tolle vasakukäelise õlgadele , keda näen peeglist .

Ei , väljas ei sadanud lund , kui ta nii rääkis . Paksud madalad pilved katsid kogu Eestimaa taeva . Ta viibis Salzburgi lähedal , ta matkas ühe külakiriku poole , ta tahtis selle matka sisse jäädagi .

On hulk mälestusi , mis puudutavad teda , kuid ta ei oska neid kuskile panna . Enamasti on need minu-kohased , torkas ta hämmeldunult vahele , kuid mõttekriipsudest siinkohal hoiduksin . - Ma ütlen seda tema ja mitte enda pärast ! - Nende mälestuste sees on midagi piinlikku ja häbilist . Samal ajal - ta teab , et samal ajal - ei ole see tema , vaid kellegi teise häbi , mis talle varakult kaasa on antud .

Ja minu häbi pole see ka , täpsustan uuesti .

Esimest korda meenunud kõik järgnev talle , kui ta istunud maamaja akna all kirjutuslaua ääres ja laua aknapoolne ots olnud vajuva põranda tõttu tugevasti kaldu . Laud oli akna poole kaldu , sest aknad tehakse ju seinte sisse valguse pärast . Kirjutuslaud on pandud nõnda , et vasakul pool on aken ja täiskülg vastu teise toa seina , nii et kirjutades vaatangi seina - vaade välja segaks mind väga , ei saa mõtteid koondada - ja põrandas , seinte kohtumisnurgas , on hiirte ja rottide näritud auk .

Iga kord , kui sügisel linna lähen ( või kevadel maale tulen ) , panen rotimürgi just augu ette , et sissetungija saaks surmavat toitu . Mürk on vereloome mürk , kohe pärast söömist ära ei sure . Roti suremine võtab aega . Esialgu jääb loom ainult uimaseks . Siis tuigerdab välja . Mulle on räägitud , et näriline võib jääda ka maja voodrilaudade vahele , kuid seda ma hästi ei usu . Siis peaks maja rotilaipade lagulõhna olema täis . Aga ei ole . Ju nad ikka viivad teate edasi , et majja minna pole kasulik : antakse süüa küll , kuid küllus tähistab lõppu .

Ma ei mäleta , kas ma olen sulle juba rääkinud - või kavatsen alles - , et enne esimest suurt haigust ja operatsiooni tuli rott , võhr õieti , sellest august sisse , ronis otse mööda mu kirjutuslaua taha jäävat toanurka üles lae alla , keeras pead ja vaatas otse minu poole . Roti selg oli süsimust , kehast kaks korda pikem saba ka must , ja ma istusin laua taga sissetungijale nii lähedal , et oleksin võinud teda käega katsuda . Tardusin , ja paar-kolm silmapilku vaatasime teineteise poole , kuni rott end lae all olevast august välja libistas . Põrandas auk , lae all auk , mis kunsti siin ongi !

Ma võpatasin : kui hiired ja rotid majja ilmuvad , on sellel tähendus . Tean lapsest peale , et on tähendus . Nad ei kartnud üldse , vaid vilksasid otse mu jalgade eest kribinal üle põranda , roosad käpaalused välkumas .

Nojah , eks ma nüüd natuke muidugi liialdan , sest nii suure roti sissetungiga pole miski võrreldav . Nii et tegelikult võis tol suvel käiagi majas ainult see üks rott , võhr , mis on sootuks eri tõug . Ja ega mürk ole ka hea , rottidest saad küll lahti , kuid nõnda ehk ka nirgist , kes elab mu maja lakas ja võib mürgitatud närilisi murda ja süüa .

Parim viis närilistest ja sissetungijatest lahtisaamiseks on ajutise elu laoruumidest pääsemine , paikseks ja püsivaks jäämine . Siis võõrad ei tule , siis hoiavad hiired ja rotid eemale . Ja maja õhk on puhas ja värske , lõhnab puu järele , sest kui uhkuseks ja iluks pandud voodrilaudade taha piiluda , selgub , et ma elan palkidest ehitatud majas . Põrandad on ka puust - ei mingeid plaate ega parketi imiteeringut - ja aknaraamid on puust . Palju metsa on selle maja sisse magama pandud .

Vanaema Maali ja onu Alfredi juures rotte ei olnud . Seal elasid nemad ise , ja kass . Aga mitte sellest ei tahtvat ta rääkida . Ta nimelt ei leidvat ühele mälestusele kohta , ja see kohapuudus on hakanud teda just nüüd vaevama , nii et ta ei pane võhru külaskäikugi pahaks . Võhr hoiatas ! Ta ei olnud hirmutamise peal väljas . Me olime selle võhruga isegi natuke nagu kaaslased , sest ta ei olnudki minu maamaja elanik . Võhru elupaik oli Maali ja Alfredi hädaabimajas - pärast suurt talude põletamist igaks juhuks ehitatud , et oleks paik , kuhu vihma ja lume ja külma eest pea panna - , ja kui kuninglik loom sedasi üle õla mulle otse silma vaatas , tulnud Alfredi ja onu Reinu naer talle meelde .

See oli nii , et vanaema Maali vaalis pesu , lappas , kloppis ja venitas ja hädaabionni ainus tuba oli valendavaid voodilinu täis . Alfred ja Rein aitasid ema . Veel oli toas fotograaf , kaugelt sugulane , linnast maale käima tulnud . Ja mu enese ema oli nagu ka , aga kindel ma selles ei ole .

Keset pisikest tuba , kuhu mahtus ometi nii palju inimesi , oli tool . Aga enne tooli oli suur pesukorv , mis kinnitus jämeda köiega lakke . Laes oli rõngas . Köis käis rõngast läbi . Hiljem rippus seal lamp . Alfred armastas kõik konksud ja kirved teha võimalikult tugevad . Kas tarbeks mõeldud esemed ka ilusad olid , polnud nii tähtis .

Mine korvi , ütles Alfred , silmad naeru täis . Ta oli läinud . Ja siis oli hakanud korv kerkima , kuni ta oli kõrgel lae all . Hirm oli , ja naljakas ka , sest onu Alfredi paljas pealagi oli ülalt alla vaadates selgesti näha , kõrvade ja kukla juures turritav juustering aga peaaegu kadunud .

Vaadake , vaadake , vahib kui rott ülalt viljasalvest !

Onud olid all täiest kõrist naernud :

Kuidas seal ülal ka on ? Kas pole uhke tunne lae all särada !

Laske mind maha , oli ta ülalt hüüdnud . Laske korv otsekohe alla !

Näe , kamandab isegi seal . Ennast pole veel ollagi , aga muudkui kamandab . Kui ilusti palud , siis laseme .

Ei palu , oli ta ülalt teatanud .

Ole siis edasi , olid onud vastanud , pannud suitsud ette ja teinud näo , nagu ei märkakski teda . Korv oli natuke kõikunud , kui ta ennast järsemalt liigutas . Ta võtnud servadest kinni ja mõtelnud , kuidas seal ülal olla , kui peab kauem lae all viibima .

Vanaema sikutanud voodilina ja keegi teises otsas sikutanud ka . Ju oli ikka ema ka seal . Nad olid lina korralikult kokku pannud , veel kord sikutanud , rulliks keeranud , et pärast kurikaga tümitada : siis on kergem triikida , nõnda ta teadis .

Näeh , tüdruk lae all ! Kas teil aru üldse on ? Fotograaf siin ja teie vinnate lapse ülesse .

Las teeb pilti !

Tõmmake korv alla ! Otsekohe ! Mul on seda korvi vaja . Kuhu ma pesu panen ?

Ma ei mõtlegi paluda , oli ta ülalt hõiganud . Mulle meeldib siin ! Onu Alfredil pole juukseid peas ! Onu Rein , sa oled rumal mees ! Onu Rein , sa teed lolle tükke !

Laseme alla , ta on Reiter , ja need juba ei palu .

Onud olid köit jõnksutades korvi lõpuks alla lasknud .

Teeme need pildid lõpuks ära , oli ema - jah , ikkagi ema - ütelnud . Meist ei ole enam ühtegi pilti , aga näe , temal PEAB olema . Teeme ära ja asi tahe . Kui ikka nii väga tahetakse , et fotograaf lausa linnast kohale telliti , teeme ära . Ega meie nii kehvad kah ei ole !

Kes nii rääkis ? Või räägiti läbisegi nõnda , tema ei mäleta .

Tagantjärele võin ütelda , et isegi mingi rahvakogunemise tunne oli . Mul kästi tooli peale seisma minna . Ja sinna ma siis ilmselt läksingi , ütles ta , keerutades käes kolme ja poole aastasest endast tehtud pilti . Ta seisab seal , käed puusas , nagu oleks kõne keskel pausi pidanud . Tal on võidukas ja uhke ilme , selja taga valge lina , mida vanaema ja ema otstest hoiavad , nagu ta mäletab .

TA ÜTLES , ET VANAEMAL PEAB LAPSEST VÄHEMALT PILT OLEMA , kuuleb ta kedagi ütlemas . Ja noh , selle võib ta siis saada . Las näeb , et lapsel on puhtad riided seljas ja nälginud pole ta ka . Elab ikka inimeste seas ja mitte metsaloomade keskel , nagu need seal arvavad . Ema näitab peaga suunda , kuid et ta pole juttu kuigivõrd jälginud , jääb koht segaseks .

Või kaebad meie peale , mis ? Ema võtab tal õlgadest kinni ja raputab .

Mis sa tahad , küsib ta vastu ning ema lööb käega .

Kõige hullem on , et ta ei saa aru . Ta on Reiter ja ...

... ei saa aru , et ta ei tohiks Reiter olla , ütleb Alfred , suits suunurgas , soni juba peas , nägu nalja täis .

Sina , emme , oled ka ju Reiter nagu mina ja isagi .

Ütle seda Annale ja mitte mulle , ja oma isale ütle ka !

Anna on minu teine vanaema , seda ma tean , kuid näinud olin enamasti eemalt ja harva , sest vanaema ei elagi meiega . Vanaema Maali elab Kütil , aga kus vanaema Anna elab , seda ta ei teagi . Ei oska küsida . Või on küsinud , kuid ei mäleta .

Nüüd , tead , istub , laps süles , õpetab tähti ja laulab . Kui sõjavang oli , võib-olla ümises ka . On kohe selline tõug , et tuleb igast sandist seisust välja . Ainult nüüd on küll lõpp käes , üks ja teine tuletab vallamaja haarangut meelde ja annab mõista , et ...

Sa arvad siis ...

Ma ei arva , vaid tean , sellest hetkest alates tean veel eriti , kui nad Annaga kooris hakkasid tüdruku fotosid tahtma . Anna ise rääkima ei tule - ja ega ma räägikski , uksest ei laseks teist sisse , Vilma on nüüd ikka tõsiselt vihane - , poeg siis seletab sedasi rahulikult ja naljaga pooleks , nagu räägiks haigega , et meil on nii kombeks , ja esivanemate fotod kõik kodus seintel raamitud ja ...

Mina tegin tööd ja olin lapsega üksi , räägib Vilma kõigile , kes toas . Tema lõi vangis aega surnuks , tööd tegin mina .

Tehke ometi ruumi , saagu nad need fotod , kui tahavad . ANNAGA KOKKU MA TEDA EI LASE ! Kas või nui neljaks , kuid mina ei lase . Madli tõrjumisega oli nagunii tegemist . See oli ju sealsamas kõrval , käe-jala juures , tegi mu lapse veel sedasi ära . Nii et olgu tehtud või terve film , peaasi , et saaks rahu !

Seda muidugi , ütlevad onud ja tõmbuvad kõrvale . Tehke , tehke , meie ei sega kedagi . Kui sa niisugusele mehele läksid , peab kõik olema nagu kord ja kohus .

Jah , helbi ise oma suppi . Uhkus ajab upakile , ja see siin on ju suisa masuurikas .

Aga tore ikkagi ka . Ei karda fotograafi ega kedagi . Isegi lae all käis ära . Ei teinud piiksugi . Sina vahtisid alati altkulmu , nagu kardaksid , et teised su uue kleidi või kingad ära võtavad . Lae all oleksid kisanud kui ratta peal .

Ükskord ostsin ma Agathale kingad , räägib onu Alfred .

Jaah , ostsid , jah , kingad , kriiskab äkki Vilma . Sa ostsid kingad ! Reiterite Jutal oli seitseteist paari kingi , terve kapitäis kleite ja igasugu riideid . Mitte ühelgi peol ei käinud tema samas kleidis , iga kord oli uus seljas . Kus on minu kingad ja kleidid ja mantlid , koolis käisin alati nii , et varbad olid kokku pressitud nagu hiinlasel .

Agatha läks kingi Vilmale näitama ja andis lõpuks õele proovida - üks number oligi jalgadel vahet , on vist praegugi - , räägib Alfred häirimatult edasi , ja siis võttis Vilma need kingad ja viskas ahju . See just küdes . Säh sulle uusi kingi , ütles veel takkapihta .

Lapse kuuldes , kõssitab Maali . See räägib ju kõik ette . Ja tema poole : Pildionu teeb sinust nüüd pilti , kui suureks saad , on hea vaadata .

Isal ja vanaemal ka , teatab ta , ilma et mõistaks öeldu tähendust . Selle peale vaikivad korraks kõik .

Pildi tagant loeb ta , et 23. aprillil 1948. aastal on üks foto kingitud Vilmale . Ja mingil kombel - kuidas , seda ta ei mäleta - on see ja teised tol päeval tehtud fotod jõudnud temani .

Ta seisab seal tõesti , käed puusas , suured selged silmad pööratud ukse poole , mida fotol näha ei ole , ja ta mäletab võidukat tunnet veel praegugi : ma ei karda ka lae all särada !

Hiljem saab pildistamiseelsest hetkest esimene rändmuinasjutt , teisest kontekstist rebitud mälukild , mida uutele olukordadele ja inimestele peale passida , nagu mõõdaks ta teisi sellega , mida ise on kunagi kogenud .

Päris imelik , et rändavate rottide kuningas - vähemat ei saanud see uhke loom ju olla - tuletas hirmu tekitava ende kaudu meelde , et ta ise on kunagi ülalt alla praegust ennast vaadanud , kuid ajapikku kas unustanud lae all olemise tunde või hakanud allolijate arusaamisi möönma . Ehk kohanemagi ? Millega ? Närilistega , keda mürgitab . Laokil ja ajutiste elupaikadega ? Ta ei oska vastata . Avastab vaid , et aeg-ajalt ta justkui ehmub , et fotol on tõepoolest tema .

Ta oli N-ilt küsinud , mis talle rohkem meeldib : meri või mäed . Meri , oli lühike vastus .

Meri on pealtnäha sile , ülev ja rahulik , tormid välja arvatud . Tormi on parem vaadata kaldalt . Mind on ka parem vaadata eemalt , lisas ta , minu pea sees on tihti torm , aga seda ei näe keegi . Mina tunnen , aga sina võid arvata , et mõtlen välja .

Minu pea on nagu ovaalne luust karp seitsme avaga . Isegi mõtetelugeja ei taipa , millal mu kõrvus kohiseb , millal on nina kinni või silmade ees virvendavad rõngad .

Peas kohiseb rõhk . Rõhk ei luba mõtelda .

Kui merel on torm , neelatakse laevad alla .

Aga N. ei mõtlevat , ei kujutlevatki tormise mere vägevust . N. pole kunagi Joonas olnud , Jumal ei räägi temaga otse . N-is pole midagi , mis lubaks tal prohvetiks hakata .

N. olevat sõitnud Norra kohal , lennuk olnud tilluke , mäed riivanud lennuki haprast koorest kõhtu , ja siis tundnud ta , et inimene on väike kui satikas , linnustki väiksem , ja mägede kalkteravad tipud ainult ootavad lennumasina kukkumist . Mägede harjad on kui noad , mis lõikavad reisijad kohe-kohe tükkideks , neid tükkegi pole nii suurest kõrgusest võimalik leida , pole , kes sinna alt ja orgudest ülepea ronida jõuaks . Sellest hoolimata meeldivat temale mäed . Ta teadvat neid eemalt ja altki vaadates , kui halastamatu on kõrgus , kui külm ja hingetu maa sügavusest kunagi välja paisatud ja kokku pressitud kivi .

Looduses ei ole midagi inimlikku . Jumalas ei ole midagi inimlikku . Jumal valitseb kosmost , hingetu aine liikumist . Meid armastab Jumal ka , aga siiani pole me mõistnud selle armastuse tähendust . Nii kõrgel pole käinud ühegi inimese jalg .

Võib-olla on lennumasinad loodud selleks , et näeksime looduse vägevust .

Ainult jah , lennukist paistvat mäedki kui hirmutav pilt , midagi kauget ja eemalolevat . Kukkumise võimalus toovat aru pähe , näitavat olemise ebakindluse kätte , sest kunagi pole teada , millal mäed liikuma hakkavad , koost lagunevad , alla ja üles paiskuvad .

N-ile meeldib meri , sest hukkumisvõimalus kaob õõtsuva merevoo alla .

Kui tema mägiaasadel kaela sirutab , tajuvat eelkõige vägevust , kuid ilma hukkumismõtteta . Ta teadvat igal hetkel , et on eikeegi . Mõtlev eikeegi , kelle peasisene rõhk on vaid ennastkujutlev kaja tõelistes tormides .

Ülirõhke ma ei kuule ega talu . Mind on säästetud . Mind on hoitud , aga ometi mitte selleks , et jumalaga võistelda .

Kuidas ma saan end kõikvägevaga võrrelda , kui võrdlusalus puudub !

Lind ka ei ela nii kõrgel , lisas ta pärast pausi .

Ometi annaks ta selle eest mis tahes , et suuta vaadata iseoma elu pisut kõrgemalt kui maapealsed teed ja rajad lubavad .

Rõhk surub mind maha , selle rõhu sees rabeleb kerguse ja kõrguse mõte , igatsus hõlmata saatusi . Miks ei võiks ma iseolevana näha end väljast ? Kui ma jääliustike vahele potsataksin - pehmelt ja luid murdmata - , poleks mind samahästi kui olemas . Kellelt ma küsin elu mõtte või sooja toa järele . Kangestuv keha eritab viirastusi . Rõhk jäätub . Rõhk jäätub kindlasti , keha muutub kiviks . Aga hing ! Kuhu jääb hing , kui viirastused lahkuvad . Vahest on hing ise viirastus , kui keha enam midagi ei tunne , ja see viirastus vaatab külmuvat mind , ainult ma ei tea seda enam . Keha teadis , keha on hinge kodu , kuid seal kõrgel , mäeliustiku serval kummuli , ei tea keha midagi . Meeled on ära läinud . Meeled on mu maha jätnud . Ja mu keha on kiviks külmunud klomp .

Siiski on hea , jätkas ta mõne aja pärast , et sealt ülevalt ei leia mind enam keegi . Olevat kujuteldamatu , et pärast looduslikku jääkambrit teda veel keegi elustama hakkab .

Seda valu ei kannataks välja . See oleks kui surmast tagasitulek , täiel teadvusel uuesti sündimine . Suur on Jumala arm , et ta ei luba meil mäletada sündi ega surma . Teadmatus on meie sisse loodud , teadmatus on meie ainus õnn . Ja me ei oska selle üle rõõmugi tunda . Mällu ärkamisega on ligikaudu sama lugu .

Õnneks ei tajuvat inimene oma mälu kui midagi füüsilist . Kui tekib lühis , kui keha aimab mäletamise piinu , tõuseb rõhk , pea läheb uimaseks , kõrvus kohiseb .

Et elame maa peal ja mitte kõrgustes , siis elame jumalast mõõtmatus kauguses . Siis tuleb arst ja sunnib sööma tablette , kisub meid surmast eemale , hävitab sünnimälugi .

Mida ta mäletab ? Tema sünnikodu peamaja kõige suuremas toas oli seintel viis või kuus rasketes raamides fotot . Raamid olid krobelised ja laiad . Kõigil olid tähtsad-ranged näod . Üks suure kübaraga naine oli meeste sekka ära eksinud , kuid ka tema pilk ja ilme oli uhke ja tõsine .

Tuba oli just nagu alatiseks ettetõmmatud kardinate tõttu kogu aeg hämar , kuid raamitud näod tõusid millegipärast just nõrga valguse tõttu esile . Võib-olla sellepärast nõnda , et teda tõmbas tuba just piltide pärast enese poole .

Ta pani käed seljale ja kõndis fotodest mitu korda mööda . Algul aeglaselt , igaühega tõtt vahtides , siis kiiremini , siis oleks tahtnud ta nendega juttu ajada , nendega mängida . Talle tundus , et fotode ilme muutus , kui ta neid kõnetas . Üks vanamees liigutas vuntse , teine kergitas kulme , kolmas pidas silmas iga ta liigutust , läks ta toas , kuhu tahes .

Kord oli ema teda ukselt salaja jälginud . Mis sa neist ometi vahid ? Ema hääl olnud nõutu ja heitunud . Siis oli see lihtsalt ema tavalisest teistsugusem hääl ja pisut nagu kohmetu olek , mida ta oskas märgata . Ta oli otse tundnud , et ema tahaks teda keelata , kuid ei taha ka , ning ema kõhklemine teinud ta isegi julgemaks , kui ta muidu oli .

Kes see onu on ?

Antonius , turtsatanud ema ukselt . See olevat neil Antonius , tegelikult siis Tõnis . Ja see ? Anna . Ja see ? Ei mina tea . Mis sa vahid alailma neid pilte .

Ma tahaksin endast ka niisugust pilti .

Sa tahaksid olla nii vana ?

Jah .

Ela ikka enne . Siis vaata . Sinust vaevalt niisuguseid pilte tehakse .

Miks ?

Nüüd on teine aeg . Ja sinul olen nüüd mina . Sul on õhtune piim joomata . Tule siit ära !

See on imelik , kuidas mõjub lause : sul on õhtune piim joomata ! Jäta esivanemate fotod rahule , unusta kas või õhtupalvegi , aga piim joo ära . Ja kui pole enam piimagi - siis unusta ka see , torkasin vahele - , sina ei tea , kuidas mõjub inimesele peks , ütles ta äkki . Lapsele mõjub see ühtemoodi , täisinimesele arvatavasti teisiti . Mina olen jäänud vähema peksuta , kuid saanud rookida seda julmemalt sellepärast , et ma kunagi ei palunud . Nad tahtsid nii väga , et ma paluksin , põlvi nõtkutaks , aga minu põlved ei paindunud .

Tohoh !

Ori peksab orja kõige julmemalt , kõige leidlikumalt . Kogu oma viletsuse peksab ta teise keha sisse ja arvab , et ta on tugevam . Olgu ka arvamine vaid hetk .

Minu neli esimest aastat oli kuldaeg , õitseng lausa . Ma olin väga tähtis persoon - ta keerutas lapsefotot sõrmede vahel - , isik enda kohta ütelda tundub isegi nagu mage . Ema küll vahel tuuseldas sedasi , et las Reiterid näevad : sa pole nälgas ja last riietada oskame meie kah . - Oleme ka sakste juures teeninud , ütlesin jälle vahele , kuigi ei teadnud siis ega nüüd , miks õieti ja miks kiusasin just niisuguse lausega . - Aga see sakutamine oli muidu niisama , et vaatame-vaatame , mis loost veel saab . Selle lapsega tõestan ma teile kõik ära .

Aga ei tõestanud , ütlesin hääle kergelt tõustes , kahetseva ja nentiva tooniga . Keegi ei tõesta kellelegi midagi , ta pani parema käe lapiti vasema peale , rõhus ülakehaga vastu kirjutuslauda , rinnutas üle laua ja vaatas vastasasuvat seina .

Maamajas on tal laudu kolm . Tube on neli , kirjutuslaudu kolm . Ainult köögis ei ole . Ja külalistele mõeldud toas pole ka .

Miks sul maal niipalju kirjutuslaudu on ?

Lihtsalt juhus . Üksvahe oli nii , et majas töötas kolm inimest korraga ja igaüks vajas lauda . Nüüd istun kõigi laudade taga ainult ma ise .

Kas korraga ? Ühel ajal või ?

Siis olid lauad odavad , kui sa seda mõtled . Eestlased mõtlevad tihti , et mis need lauad maksavad . Ja kellel on uhkem . Seda mõtlevad nemad ka .

Sina ju niisama kui teisedki .

Ei tea . Vahel ei teagi , mida ma mõtlen , just mõtlen või kas üldse mõtlen . Pea ei ole täitsa tühi küll kunagi . Midagi on . Ja siis jälle ei ole . Ma pole õieti kuskilt mujalt kui raamatust lugenud : eestlased tegid nii ja eestlased naa , eesti asi , eesti keel ja isamaa . Nii ei peaks küll rääkima , sest vabadusest olen ma küll mõtelnud .

See nõukogude aeg oli tegelikult ju mitmete endisajast tuttavate perioodide kordus .

?

Kui ma ikka mõtlen , kui palju sakslasi siunati , orjaööst räägiti , siis hakkab kuidagi imelik . Selle siunamise - õieti totaalse trummipõrina saatel toimuvate vihkamisseansside - kaudu süvenes vastupanutunne ju veelgi . Aga eks olnud see vastupanu ikka rohkem isiklik asi .

Õieti oli ju orjaööst rääkimise mõte see , et vihkamist üles küttes kuulutada olematuks sajandeid kestnud seisuste vahed . Meie võõrkeelne ülemkiht oli kõigi võrdsuse loosungi tarvis otsekui loodud . Kuigi olime saksu teenides ja nende kombeid kas või ainult jäljendades midagi õppinud , haridust nõutades ihalenud elupuu haljamaid oksi , õitses alaväärsustundel põhinev matslus teistes vormides edasi .

Mis sa vahid kogu aeg nii küsiva näoga , nagu räägiksin hiina keelt . Ise oled süüdi , kui pole keeli ära õppinud !

Mina vahtisin lapsena alati mõisu , õieti parke . Olen sellest ka juba millalgi rääkinud . Juhan Liivi Varju Villu ajas mind naerma . Ajas jah . Nii lihtne see nüüd kah ei ole , et saks on loom ja ärgas talupoeg tümitatakse lolliks . Kui seda metsa ees ei oleks , õhkab Villu - või kes ? - ja vaatab Peipsi järve poole . Ega ikka ei vaata . Vette vaatan . - Seal näed enese nägu ! - Jah , vett ja silmapiiri vaatan , mets lihtsalt peab vahel olema .

Sind ajas naerma sakste elu lapselik kirjeldus , hõikasin vahele , kuid ta ei teinud mind kuulmagi .

Esimest korda nõksatas minus miski , kui ma Villu võitlusi lugesin . Seal on üks stseen , kus üks teine Villu vaatab üle langenuid ja kuuvalgel paistab ta eestlasest sõber rüütel Goswin Herice nägu . Ühel pool võitlesid sakslased , teisel pool eestlased , kuid iselaadne vennatapusõda oli kohati seegi . Mu silmi lausa naksas end kinni see lause , ja südames tundsin vaid valu . Me oleme kaua olnud metslased , aga isegi Euroopa äärel ja kaugel idas ei saa igavesti metsa jääda . Kui ma mõisahooneid ja parke vaatasin , olin nii siin kui seal . Ma ei julgenud isegi rääkida , kui seal ma end mõnikord tundsin olevat . Nii et eestlaste vabadusvõitlusest lugedes võitlesin ma enese poolel enese vastu . Nüüd hakkas ta naerma , nagu tunduks see mõttekäik jabur ka talle endale .

Kuidas võis too äralõigatud keelega Priidu end rüütlist isa ja lihtrahvast pärineva ema pojana tunda ? Ta elas kui vabatalupoeg , kuid mõtlema pidi kui ori . Vähemasti sellistena on Bornhöhe Priidut ja Villutki vabaduse eest suremas näinud . Nüüd on muidugi lihtne end sakslaseks või mis tahes rahvusse kuuluvaks teha , kui saaks ainult ihunuhtluse mälestusest lahti .

Seda ikka tunnistad ?

Muidugi . Kui Ajalooarhiivis käisin , nägin neid vitsahoopide määramisotsuseid oma silmaga . Ainult jah , vallakohtu vöörmünder ja hilisem peakohtumees oli vanaema Anna emapoolne vanaisa . Ja vanaema vanaisa sugulusliin muutis millalgi oma nime Reiteriks .

Vallakohtu vöörmünder oli mõisa ja talupoegade vahemees , kes jälgis , et täitsa hooleta inimesed nälga ei jääks , et leskmehed ja -naised oma eelmise abielu lastele pärandi jätaksid - uuesti abiellumiseks oli lubatähte vaja - ja muust kohtupidamisest võtsid nemad ka osa .

Kutsari Juhan tahab naist võtta , kuid temal ei ole oma lastele midagi anda .

Mis sellest Juhanist ja tema lastest siis sai ?

Ei tea . Anna vanaisa teadis , kuid on poolteist sajandit tagasi surnud . Tavaliselt loeti üles , mis ühele või teisele lapsele tuleb jätta : hobune , lehm , lambad , vili , riided , veimevakk - kõik on täpselt kirjas .

Ja üksteise peale kaebamised olid moes . Tehti koos temp ära ja siis lobises keegi välja ja kolmas kaebas ja kutsuti tunnistajad ja süüdlased kutsusid tunnistajad ning kõik lõppes sellega , et vallakirjutaja maalis kenas käekirjas protokolli : Mäe Mardile otsustati anda viisteist hoopi vitsa . Nagu lapsele , kuigi tegu oli täismehega . Siis oli niisugune kohtupidamise viis , nüüd on teine . Viiskümmend aastat ei peetud üldse kohut . Inimese arusaamine endast ju muutub . Mis ühele julm , see teisele nohu . Üks peab vargust tühiseks - sest rikastel on ja minul ei ole , nii et tuleb kas või salaja ära võtta ! - , teine sureb ainult varguse mõtte peale häbisse . - Ei sure ! - Igal juhul on temal mõttest enesest häbi , kui see korragi peas vilksatab .

Hiljem , kui oma ema õe Agatha juures elasin - õieti elas Agatha minu juures , aga see on siinkohal tühine keerutus - , jah , kui Agathaga koos elasime , kaevati minu peale , et olen tädi äraolekul midagi ära lõhkunud , kedagi veega pritsinud ja ei tea mida veel teinud , ja kui siis Agatha need täisinimesed ära kuulas , küsis ta minult : kas oli nii ? Ei olnud , vastasin . - Sest tõesti ei olnud . - Ja Agatha ütles mulle kätt õlale pannes : Tema ei valeta . Tema on nõnda loodud , et ei valeta . Kas teil häbi ei ole tüdrukut nõnda laimata . - Ja nii jäigi ? - Jäi jah , kuigi ma hiljem omaette mõtlesin , kust Agatha ikka teadis , et need inimesed , kuhu nädalavahetuseks tädi äraolekul jäin , leppisid otse minu kuuldes kokku plika suurelisust kärpida .

Mõisas oleksid pikemata kere peale saanud ?

Ei tea . Lõpuks on ju kõik arutelud lihtsustused ja värvitud tänasest päevast , nii et ajalugu teeb see olevik , kust tagasi vaatad . Olevikke on sama palju , kui on inimesi ilmas , nii et ma ei oskagi ajaloo ja inimese vabaduse kohta midagi ütelda .

Kohe seal pildi peal mõtlesid nii ?

Seal ma ei mõtelnud midagi . Seal ma tundsin , et olen tähtis . Et tegelikult olen mind sakutavale emale ka tähtis . Miks ta muidu nurises , et näe , mis nad - Reiterid ? - ütlevad , kui meie oskame lapse eest hoolitseda küll .

Vabadusest rääkisid . Eesti asja tuletasid meelde .

Ega seda asja vist olegi . Või on , kui asjast tahetakse rääkida , aga vabast olemisest pole veel lõhnagi . Ma ei tea , kas Tõnis Vabadussõjast üldse osa võttis . Oli ju sel ajal viiskümmend neli aastat vana juba . Kuskilt pidi see tunne sisse tulema , et elame omal maal ja kõik , mis toimub , on enese teha . Mina tahtsin lapsena saada maadeuurijaks . Hiljem , kui kodust juba ära , tundsin hirmu metsagi ees . Kui esimest korda Eestist välja sain , kartsin , et mind varastatakse ära . Olin juba täisinimene , aga kuskil sees oli tunne , et varastavad ära , kaotavad ära , ja keegi ei saa teada , kuhu ma jäin .

Päriselt pole see tunne kadunud praegugi .

Eesti asi on üks sega-asi . Nii saan aru alles nüüd . Siit on palju rahvusi läbi käinud ja palju on paigale jäänud . Maa ja keel teevad eestlaseks , ei veri , ei asi , ei vara , ei au . Eestlasel pole au veel õieti olemas . Au ei käigi rahvuste järgi . Mingit erilist ja teistest erinevat au ei saa eestlastel ega mis tahes teisel rahvusel olla . Inimesest algab ja inimesesse lõpeb kõik .

Küti lähedal oli üks väikemõis .

Ja park ?

Park oli ka . See mõis kuulus eestlasele ja mõisniku tütart nägin raamatukogusse minnes tihti . Kütil öeldi ikka : Wilhelmiine on mõisniku tütar , aga läks lihtsale poisile mehele . Isa oli jätnud tütre pärandusest ilma ja see tuli pärast sõda tütre perele kasuks . Tütre poeg oli kogu aeg haige . Tegelikult ei olnud , aga ema näitas jutuga , kuidas tema oma lapsest rohkem hoolib kui need , kel päritolu õieti polegi .

Kuule , ma räägin sulle nüüd Küttide juttu . Ise ei oska ma midagi arvata . Aga hilisemast ajast oskan küll , sest sellest poisist sai noormees ja talle ei olnud enam kedagi eeskujuks tuua . Polnud kogemust . Endisi aegu ka enam ei olnud . Mõis ise ei tähenda midagi , kui seal mõisnikku pole . Kui mõis on ainult varandus , pole mõisagi . Wilhelmiine pojast sai joodik . Siis Kütil Wilhelmiine perest ei räägitud , aga tema oli igal suvel otse küsinud , kuidas Alo nüüd elab ja mida on ta õppinud . Alo ennast mäletan ainult sellest ajast , kui ta oli veel laps .

Hull küll , kui lapseiga kestab sajandeid . Kes seda ütles , mina ei tea . Kordasin ainult kellegi sõnu .

Mina olin natuke üllatunud küll , et nii mu isa- kui emapoolsed eellased - Reiterid ja Saared - on kõik seotud ühel või teisel viisil mõisaga , jätkas ta . Vanaema Maali Saare isa oli mõisas härjakarjane , sest härjakarjase isa jättis poja vaese tüdruku naiseksvõtmise tõttu pärandusest ilma , Maali meheisa oli teises mõisas kubjas . Reiterite päritolu on nii segane , et kahtlustan seda ja teist , ja parem on , kui ma sellest ei räägi . Anna abiellus kolmekümne ühe aastaselt Muuga mõisas sündinud kolmekümne üheksa aastase mehega , kes kahekümneaastaselt läks maalt ära linna . Kui Muuga mõisa ajalugu pisut uurisin , avastasin , et see kümme aastat , mil Eduard Vilde Muuga mõisas aidamehe pojana elas , oli mu vanaisal ja Vildel vähemasti koha ja inimeste mõttes ühine lapsepõlv . Vilde juttu Minu esimesed triibulised olen ma koolis lausa õppinud - kui Karl Mihklat uskuda , sai Vilde parun Grünewaldti vallaspoja puhaste riiete poriseks tegemise pärast peksa ! - , kuid et mu Vildest kolm aastat noorem vanaisa ka seda nuhtluskisa pealt võis kuulata , üllatas .

Lõbus on ju seegi , et aidamehe ja paberite järgi metsaülema poja lapseliku kakluse tagajärjed on Vilde sule all tagantjärele sotsiaalse ebavõrdsuse võrdpildiks muutunud . Nii et meie lapsepõlvedki saavad hiljem kirjeldatud vastavaks sellele ajale , kust lähtub tagasivaatav nägemisteravus . Tegelikult liikus nii maal kui linnas tollel ajalgi vaba rahvast , ametimehi ja käsitöölisi , seisustevahelisi segarahvusest haritlasi , kuid rahvusliku ärkamise tuhinas vajasime vastandumist , mis hulkade eneseteadvust aitaks eesti rahvuseks liita . Talupojad ärkasid , matsirahvas sai endale nime . Põliselt vabad või põlvest põlve haritud seisid esimese tõsise valiku ees , kuhu teisenevas ajalootundes kuuluda . Nende kodukeel oli enamasti ju saksa keel , eesti keelt oli vaid teatud ameteis vaja .

Sel ajal kuulus Muuga mõis juba Carl Timoleon von Neffile - täiskindlalt tuvastamata balti paruni ja prantsuse guvernandi poeg , seega vallaslaps temagi - , kes mõisast peaaegu muuseumi tegi . Kui kümneaastane Vilde kord mõisa saalides ringi jalutas , sai poiss niisuguse vapustuse , et hiljem kujunes temast eesti esimene kutseline kirjanik . Selleks , et vaatepiir laieneks , peab kujutlusvõime saama toitu . Kujutluste horisondi määrab mitte seisus , vaid haridustase .

Nüüd uuris ta oma pöidlaid ega vaadanud ammugi minu peale . Rõhk ei vaevanud pead . Arstid ei kiusanud . Rottidel polnud midagi teatada .

Eesti on väike maa . Mõisu on palju ja vähe . Iga kord , kui kellegi sünnikoha järele küsin , mõtlen kohe , mis mõisa alla see koht kunagi kuulus . Mõtleksin nagu läbi korrapärase üksteise peale asetatud võrgustiku , mille sõlmed omavahel on põimunud . See põiming on sees maastikus , mõisates , taludes . Igal pool on tunda enne-meid-olnute hingust . Ühe unenäodki ilmutavad end teisele , et tõsioludeks nimetatud pinna seest ( ja tagant ) , taevast ja õhust eellaste mõte ei kaoks .

Jajaa , ütlesin muiates vahele , Vana-Põltsamaa mõis kuulus peaaegu terve XIX sajandi Gagarinitele ning selle vana vürstisugukonna seest võid leida kõrgeid riigiametnikke , kunstnikke , vabamüürlasi , juutide ja teiste rahvustega segunemisi , nii et lase ainult fantaasial lennata , kui tõesti muidu ei saa . Kuid mis puutub see sinusse ja Eestisse , aga ta ei teinud mind kuulmagi .

Kui ainult teaks , mida vanaema Anna mu emale pahaks pani , et enne pildistamist oli niisugune möll . Mälu on imelik . Ma ei aimanud , et selle foto tegemisest nii palju mäletan . Unenäod näitavad ammu-unustatud sündmusi teinekord ka , sellepärast jäävadki meelde . Pärast on hea mäletamise tõenäolist alust uurida .

Mõnikord on tunne , et rändan kohast kohta ja aeg on õieti tühine . Ja igalt poolt , igalt poolt vaatab mulle vastu vanaema Anna tõuline , uhke ilmega nägu . Enne - lapsena - ma seda nägu ei kartnud . Kui olin isakodus - omas kodus ! - , siis ma VEEL seda nägu ei kartnud . Aga nüüd kardan , ei tea isegi miks .

Minust endast on üks noore-ea pilt , kus ma Annaga vägagi sarnanen . AINULT ÜKS PILT , kus olen täiesti vanaema moodi ! Otse veider , kuidas hoiak näojooni kujundab . Hilisematel fotodel on näha seda ja teist , elu jooksul kujunenud isedust , aga sel ühel fotol ...

Siis ma tahtsin veel maadeuurijaks saada . Näitlejaks või kunstnikuks . Joonistasin ju meelsasti . Liblikaid püüdsin ja prepareerisin . Marke kogusin . Malet mängisin . Laule tegin ka , kuigi ma ise enam laulda ei osanud .

Ma olin vist andekas laps , kuid elu ei tulnud mul välja . Ainult katsetamine ja kunst . Mina siis juba kunsti kunst , kui meie ühiseks hüütud elu oli ühe teoloogiaseminaristi lavastus . Kohalikud kuradikesed tegid ülejäänu vabast tahtest ja ise .

Küll MAAILM OLI AVAR , taevas hoia , kui avar oli maailm - jätkas ta hetkeks lahvatanud joobumuses - , vanemad metsas küll , kuid ikka veel oli maailm täis päikest ja valgust . Nüüd kukun koos oma kirjutuslauaga keldrisse ja ongi kõik .

Meeleolud vaheldusid , nagu ei teaks isegi ilmastik , kuhu end pöörata , ja sedamööda heitlik oli ka ta enese meel .

Agatha läks 1959. aastal uuesti mehele ja teatas , et tema võõraid lapsi koolitama ei hakka . Viimaste ühiste jõulude ajal olime mõisas - koolis siis õieti - , kooli direktor korraldas töötajatele peo . Tädi Agatha võttis mu tookord kaasa . Olin neil jõuludel ainuke laps . - Imelik , ütles ta , need olid ikka tõesti jõulud , ja selle väikese kooli direktor 1952. aasta detsembris ikka päris enesetapja . Kuidas ma varem seeüle pole mõtelnud . Kuuse all salmi lugesin , aga see ei tulnudki meelde , et jõulud on keelatud . - Siis ma juba teadsin , et lähen teise kooli ja hakkan internaadis elama . Nädalalõppudel sain ikka veel koju - oli koht , kuhu minna - , aga kui põhikool läbi , hakkasin oma käe pea elama . Suviti Kütil , talviti koolis , kuni ülikoolini välja .

Jõulusid pidasime nüüd maal ja mitte päris salaja . Tõime näärikuuse lihtsalt varem tuppa . Neist jõuludest mäletan ainult verivorste , hapukapsaid ja liha pohlamoosiga . Muret toiduga Kütil tõesti ei olnud .

Aitüma Taevaisale , kõht on jälle täis , ütles Maali ja pani käed kokku . Mis on inimesele peale riide ja ninaesise vaja . Mitte midagi .

Kas ma ei ole kogudusekirjas sellepärast , et ei mõista Jeesuse Kristuse tähendust . ( Kas ma ei mõista siis seda ? ) Kas õpetas ta meile Jumala teenimist ? Meie teenimist eluohvrini välja . Kas on see sama : kui mina mitte , siis saagu teised , teised saagugi , ligimene saagu ja olgu õnnelik .

Ehk just tänu on minus puudunud , ütles ta rahulikult - usust rääkides oli ta ikka rahulik - , olen tõstetud vastutusjõuliseks . Loomast tegelikult kõrgemale . Kuigi ka loomad on jumala omad . Ta otse imestavat jumala huumorimeele ja leidlikkuse üle : igal loomal ja linnul ja liblikal isesugune nägu ning lõpmatu värvikirevus , kujukirevus . Ta olevat filme näinud ja vaadanud hoolikalt .

Jumal on meid kõiki loonud armus ja mitte vihas . Tema hingust on tunda õhuski , kui päike valmistub loojuma .

Jumal harjutab meid lahkumise mõttega , annab korduste läbi märku ja lohutab , et oleme igavesed juba seeläbi , et ajalikku tühisust mõistame .

Kristuse ees ta peatus . Lunastusohver tegi mõtlikuks . Minugi eest on valatud verd . Ja sõdin ma , kuidas ja kellega tahes , ristipuu on minu algus ja ots .

Kurat kiusavat järeljätmatult . Kuradi mitmenäolisus ahvatleb . Kõik kunstid on kuradi ahvatlust täis . Kurat tahab maailma muuta ja muuta lõpmatult . Mäedki muutuvad . Vahest on just mägedes kurat ja jumal ühevõrra lähedal . Igatsen rahu , seetõttu on võitlusekihk nii ahistav . Sees tiksuks kui kell , külvaks jõudmatuse ärevust , aga kuhu mul jõuda , mida uskuda ?

Jumal ja kurat olevat täiesti reaalsed olendid . Ta tundvat nii , kuigi ei oskavat kirjeldada kumbagi . Nende ilmumisviise , vihjeid ja hingust aga küll ja küll .

Kui mu vaene pea oleks vaid selge . Siis oleks kergem . Siis saaksin lõpuni mõtelda selle tumepunkti enese sees . Keda karistada tahetakse , sellelt võetakse aru , lisas ta .

Minul asendab aru tõusev ja langev rõhk . Haigus asendab mind ja arst trügib jumalaks .

Olevat päevi , kus ta kirjutab tund-tunnilt üles kõik oma mõtted , et neid selgemail hetkil uurida . Aeg-ajalt tundvat ta niisugust tüdimust , et hakkavat hirm .

Ükskõiksus on kuradi vend . Päris imelik , et ENESEMÜÜMINE ALGAB TUIMUSEST .

See siin on Richard Milgi koht , ütles ta pärast eelnevat sissejuhatust , ja ma ei saanud aru , kas ta mõtles peeglit , tuba , iseenese kõnet või pausi , et rääkida Milgist . Richard Milk oli alati koos veel millegagi , võib-olla alfabeedi tähtedega või korrutustabeli arvudega . Vahel esinesid Richard Milk ja kaaslased kolmainsuses , härra Milk viibis heas seltskonnas .

Aga ta ei rääkinud härra Milgist kunagi pikalt ja mingit lugu sellest ei kujunenud . Võib-olla tähendas Richard Milk pausi ja ta koht oli kõnetaanduses . Siiski sain aru , et Milk & kaaslased olid talle nagu eeskujuks , et ennast kokku võtta ja lõtvu ning tähenduseta hetki põlata . Härra Milk ise näis ( tema kõnevälgatustele toetudes ) ka ise igasugust tähenduste puudumist põlgavat ega teinud midagi lihtsalt niisama ja elamismõnust . Töö tegi ahvist inimese , võinuks Milk & Co ütelda , aga ei ütelnud . ( Või ütles ja mulle ei räägitud edasi . )

Ma olen peaaegu hakanud arvama , et minu töö on kannatamine . Ja et ma kord juba nii olen hakanud arvama , läkski tervis käest ja tänavad tulid kallale .

Richard ajab vemblaga , piitsaga - millega veel - tööd taga ja jookseb nõnda kannatuste eest ära , ütles ta teinekord . Või jookseb Milk tühjuse eest , see ei selgunud . Maailm on pea peale pööratud : eluaeg oled kuulnud , kui tähtsusetu on isik ja kui suur on inimkonna siht - milline see siis on , küsisin vahele , aga ta tegi end kurdiks ega vastanud - , nii et kui tema nüüd tuisutuba otsib ja tänavatel lahingut peab , on see väike ja ajalik , liiginimlik tegu .

Ma püüan küll targalt mõtelda , eneseüleselt mõtelda , aga näe , välja see minul ei tule . Võib-olla sellepärast ei tule , et tuisutoast , lumekoopast , varjavate seintega maja mõttest ei saa ma veel isegi aru . Ma ei tea , miks just tuisk mulle end järelejätmatult ilmutab .

Aga hiljem ütles ta , et saab kõigest aru , ainult sõnu ei ole .

Mina räägin ja teised ei kuule . Võin hüüda , kuid ikka ei kuule . Kui teda haiglas pärast operatsiooni palatisse sõidutati , voodisse tõsteti , keeras keegi kogemata ta voodi keskelt lohku ja siis oli ta olnud kui põrgus . Sulatina valgus kõhtu , kuid häält ei olnud . Ma karjusin , et keerake ometi ase sirgeks - voodid on ju tellitavad , tead sa seda ? - , aga siis taibanud , et ta ei jaksa liigutada huuligi . Valu ju silmist ei paista , ütles ta , kes viitsib üldse otsa vaadata , aga ometi oli üsna kohe voodilohku märgatud ja valu ära keeratud : voodi sai sirgeks kui lautsi .

Kõige hirmsam hetk minu elus , mina karjun ja keegi ei kuule . See oli Richard Milk , kes oli minu abistamise ära keelanud , ütles ta . Inimene peab kaaluma , kui suur tema on , kui vastupidav , kui vägev , nii ta seletas mulle Richardi mõtet . MEIE ELUAJA MÕTET , lisas ta teinekord . Kui vaja , peab inimene ennast heitma ka raudteele rööpaiks , sõit ei saa seisma jääda , RONGID PEAVAD LIIKUMA , ja sellepärast olevat tema ka haiglasse sattunud . Selle hoiaku pärast ja selle pärast , et tema ise ja Richard & Co ja paljud-paljud teised saaksid kontrollida , kui ennastohverdav ja vastupidav tema õieti on .

Vaatasin , et ta hakkas justkui transsi minema , kui ta end raudteerööpaiks kujutles .

Siis oli ta - millalgi , kohe või aastaid hiljem , sellest ei saanudki aru - keset Tallinna linna tuisku sattunud . Laia märga lund lausa kallati alla , tuul tugevnes , lumerusikad lõid vastu nägu ja silmi , ning ta näinud , et Richard Milk tuleb , otse tuisu seest tuleb , ja ta oli mõtelnud : tulgu siis , kirves käes , ja lõhkugu ! Löögu käed-jalad-pea otsast ! Ta olevat tuisus lausa näinud , kuidas Richard kirve tõstab , ise lohutades : pole midagi , kõik on hästi , küll saab , küll saab , ja tuisk tihenes ja ta polevat eraldanud enam Ühispanga kõrge hoone kontuuregi . Ta oli teed küsinud , tuisust esiletungivatelt lumemütsakutelt teed küsinud , et kus on Ühispank , ja siis olid inimesed seisma jäänud , musta raamitud nägudega tema poole vaadanud - oled sa tähele pannud , et näo ümber moodustub peakatetest , sallidest , kraedest just nagu leinaring , sest mis tahes värv on läbi vettides esmajoones ikka vaid hall või must , küsis ta minult - , jah , need tema poole vaatavad näod olid suid liigutades vastanud , kas te siis ei näe , Ühispanga siluett paistab ju kogu aeg kätte , isegi Tallinna teisest äärest paistab , mida te õieti küsite .

Ega ma läbi müüri minna ei saa , oli ta hüsteeriliselt kisanud . Ühispanga hoonet ma näen samamoodi kui teie , kuid vaadake , siin on kivimüür - ta näidanud käega , et kivimüür ja ehitusplangud ja okastraat tara peal tõesti ON - ja siis oli mitu vastajat käega löönud ning , valge lumekoorem kukil , edasi läinud .

Ta olevat otse kisendada tahtnud , et aidake ometi , ma jätsin pangakaardi sularahaautomaati sisse ja nüüd on see ära varastatud ja alla neelatud ja mida rutem oma kaotusest teatan , seda rohkem on lootust , et mu raha jääb alles . Aga ta polevat midagi ütelnud , vaid häälekalt inisenud ja nuuksunud , kuni üks keskealine mees oli ta ära kuulanud , käest kinni võtnud , ühele tänavanurgale viinud ja öelnud : nüüd minge otse , see tänav viib teid peaukse ette .

Viis ka , viis ka , kordas ta masinlikult . Automaat võeti lahti ja kaart leiti masina seest , ma ei olnudki nupule vajutanud , kaart oli kukkunud raudlooma kõhtu , ja siis võeti see välja ja anti passi ettenäitamise järel tagasi .

Kodu oli mul nagunii kaotatud - selle said ee-vee-peetajad niisama kergesti kätte kui 1940-ndal - , jäänud oli vaid pisut raha , seletas ta edasi , ega mul pangas üle kolme tuhande krooni kunagi ole , Richardile olen ma eluaeg ette jäänud , noorest east peale , ja ärasõidule õhutus on Richardile iseloomulik . Kui paljusid on Richard ära ajanud , seda tema ei teadvatki . Mustmiljon inimest , ja kõik need ongi ära läinud , sõitnud või kadunud . Hobusega , jala või rongiga , mis tähtsust sel , ja lõpuks olevat ta tänava äärde maha kukkunud , paremale küljele räntsatanud ning end ringi keeranult istunud kui lumega kattuv mütsak mõõdetamatu aja elupikkuses unes . Vähemalt nõnda olevat talle tundunud .

Ta ei võivat väita , et kõik , mis ta NÜÜD mulle jutustab , just SIIS tema kehas ja silmis , mõistuses ja hinges oli enesest märku andnud , aga praegu , minuga rääkides , tunduvat talle , et just nõnda see oli .

Nimelt olevat ta pool aastat pärast esimest operatsiooni millalgi jälle Tallinna sattunud - no on alles linn , oigas ta oma seletuste vahele , on alles linn , satun unes või ilmsi ikka siis sellesse linna , kui mulle tahetakse ( TAHETAKSE , rõhutas ta ! ) millestki varjujäänust teada anda - , ja tol korral Tallinnas olevat ta möödaminnes ühe kunstinäituse avamisele sattunud .

Läksin galerii laiadest akendest mööda , väljas oli pime , sees täiesti valge , ja jäin läbi klaasi vahtima ruumi kogunenud inimsumma . Näitusesaal oli nii tihedalt rahvast täis , et pilte seintel ei olnud kehade tagant nähagi . Aga näod , inimesed ja näod , olevat talle olnud noorusest tuttavad .

Olin peaaegu kõigiga tudengiaastatel kokku puutunud , ja hetkeks tundus mulle , et minu enese noorus on seintele kõigile vaatamiseks välja pandud . Minu noorus , unistused ja maailmavõitmise õhinad , sest tol ajal olevat tema veel lootnud ära õppida kõik maailma keeled - no mitte kõik , ütles ta end selgelt rääkima sundides pikkamööda , iga sõna järel pausi pidades , tasakaalukalt vahele - , jah , ma lootsin oma keelte õppimatuse hirmudest lahti saada .

?

Nooruses oli mul tunne , et MA OLEN JUSTKUI PEO PEAL , KÕIGILE NÄHTAV , ja iga minu sammu pannakse tähele . Kus , küsid sa , kuigi ma polnud küsinud midagi . KGB-s , gestaapos , ükskõik , kuidas sa nimetad neid organeid - nüüd hakkas ta pärast selle tema jaoks ilmselt mitmetähendusliku sõna üle laginal naerma - jah , mul oli tunne , et iga mu sammu paneb salateenistus tähele ja kuigi uut keelt õppima asudes jõudsin kiiresti edasi , hakkas iga kord pärast mõnekuulist stuudiumi põlema punane pidurdustuli .

?

Ja-jaa , ma saan aru , et keelte omandamisel tekkiv pidurdus on selgesti vastuolus lausega laps , katsu targaks saada , sest lolli rahvast on kerge valitseda - selle lause ütlejad olid pärast 1939. aastal toimunud sakslaste tagasikutsumist ilmselt kehva tervise tõttu siia jäänud baltisaksa tädid , kellega mul KA oli õnn oma kodust pagendamise järel kolme aasta vältel peaaegu iga päev kohtuda , olen sellest sulle ( või kellelegi teisele ? ) millalgi rääkinud - , kuid teisalt mõistsin ka , et keelteoskus ja isegi suhtlemisvõimekus on miski , mis on salateenistusse värvatud inimese puhul ilmvajalik . Oma hoiakuga õnnestus mul niisuguseid kontakte vältida .

Et just minul oli eriliselt SILM peal , seda ma tundsin kogu oma keha nahaga .

Ja siis ei õppinud sa rohkem kui eksameiks vaja ?

Jah , jah , jah , vähemasti keelte osas ümbritsesin end lolluse müüriga , peaaegu nõnda , ja lugesin salaja ikkagi vähemalt ühes võõras keeles raamatuid . Minu aken Euroopasse oli just see aken , mis venekeelsena kolm sajandit tagasi Baltikumi raiuti .

Vene keelt sa siis ju ometi õppisid , küsisin mina .

Tegelikult olen õppinud mitmeid keeli , kuid mingil hetkel tuli mu peale just nagu pimendus , sest Vilma , Agatha , Maali ja isegi Alfred , kes minu jaoks ometi keegi või miski tähenduslik oli , rääkisid alatasa , kuipalju parem on ohtlikest asjadest mitte midagi teada . Kuipalju parem on öelda , et pole kuulnud-näinud-kohtunud , sest ülekuulamiste maratonile ei suutvat õrna inimlihaga ihu iialgi vastu panna .

Parem on , kui sa ei tea , mis sinu isaga juhtus , parem , kui sa ei tea , mis sinu vanematega juhtus , siis pole sinult võimalik ka eritöötluse korral midagi välja pressida .

Ei , mul ei ole sulle midagi rääkida , vastanud Vilma pärast metsast väljatulekut .

Tegelikult tahtsin ma tõepoolest saada targaks ja näida loll !

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida , jätkas ta pisut rahunenuna . Ma läksin tollesse noorusaja piltidega näituseruumi sisse , lükates tagasisõidu Tartusse edasi . Bussid käisid tol ajal tunniajalise intervalliga , nii et kojujõudmine polnud mingi probleem .

Seal ruumis , tead - nüüd ta lausa sosistas - , oli ka Richard Milgi noorusaja pruut . Nüüd küll niisama vana naine kui ma isegi , ja palju-palju armsaid kortsulisi , hallidest juustest ümbritsetud nägusid . Kuigi sain aru , et Richard ei kummitanud mind asjata , oli ikkagi nii imeline näha neid , kellega koos , olgu küll , et poolsalaja , olin unistanud ja lootnud ja suurelisena arvanud , et minu mitmekordsus päästab mind , sest rumal-olla-tahtmise kiuste oli vähe kontserte , näitusi ja raamatuid , mis mul tollastes oludes kuulamata , vaatamata või lugemata jäid . Ainult et ma hoidsin oma tõelised huvid ja harrastused salajas . Olen olnud paljudel kultuuriliselt olulistel sündmustel kõrvalt- ( sees- ) vaatajana kaasas , kuid aktiivselt ja isiklikult pole osalenud üheski .

Üks õõs või avaus oli mul ometi , jätkas ta , ilma et oleksin teda kuidagi ergutanud või provotseerinud . Mu sõprade ring oli väike , kuid kindel , aga isegi neile ei poetanud ma oma päritolust või vanemaist liigset . Päritolust , karjatas ta , mis päritolust võin ma rääkida , kui ma oma emapoolsete talupojaseisusest sugulastega kohtusin harva ja isapoolsetest eraldas täielik vaikusesein .

Ma käisin sageli Peterburis ( tol ajal Leningradis ) ja Moskvas . Väikestes Hruštšovi sula ajal ehitatud korterite köökides toimusid tõelised kollokviumid , filosoofiaalased seminarid , kui teejoomise lõpmatult pikkade ja ometi imelühikestena mõjunud vestlus- , arutlus- ja vaidlustundide kohta üldse võib nõnda ütelda . Moskva käredad pakased ja keldritesse ehitatud ateljeedes toimunud , ainult sõpradele mõeldud näitused mõjusid mulle . Segaseltskonnad kõik . Nii rahvuste , seisuste kui ametlikult olematuks kuulutatud seisuste mäluga , mis erines ajaloomõistmiselt täiesti sellest , mida olin kogenud Eestis . Teadlased , kunstnikud , mõtlevad ja sõltumatud inimesed näisid seal mulle nii enesestmõistetavatena , et kodused hirmud ei tulnud meeldegi . Ja linnad ise . Ja linnad ise muuseumide , näituste , kontsertide ja ajalooga , mis sellest nüüd enam rääkida . Möödas , möödas on needki tunnid ja päevad ja nädalad , ning osalejad ise üle maailma laiali .

Taevas küll , kuhu ma olen oma jutuga jõudnud , hüüatas ta , nagu oleks tal valus , et midagi , milles ta end ammuseil ajul ja põgusalt kodusena tundis , on pääsmatult kadunud , nelja tuule poole lennanud , ja ta ei kohtu oma noorusaja helge poolega enam kunagi .

Ma astusin tollesse inimsumma seal saalis , nägin kui silmanurgast tuttavaid maale , ja siis , ja siis märkasin naist , keda olin KGB-ga koostöös kahtlustanud . Naine seisis ja vaatas otsivalt ringi . Ta vaatas otsivalt ringi , kordas ta , ta ei vaadanud piltide , vaid inimeste poole . Ma ei tea isegi , miks , kuid hakkasin saali teisest nurgast , inimesi kergelt käega puudutades või kõrvale lükates tema poole minema . Ta oli kui magnet , mis tõmbas . Sel hetkel , kui ta pilgu alla lõi - ta on pikk naine , väga pikk , mina ulatun talle vöökohani , olen sellest sulle ju rääkinud . Või ei ole ? Ükskõik - ning nägi mind .

Tere-tere , hüüdis ta kõlavalt . Sina oled ka siin . Ja siis , pilku mu paremale käele pöörates - siis oli mul opereeritud paremat kätt ja see oli paksus marlimähises - , lapsuke , mis sinuga juhtunud on ? Ma sirutasin sidemes käe ette , nagu näidates , et lapsele on ai-ai tehtud , ja tundsin , kui totter oli see liigutus ning poole sajandi pikkusest vanusest tagasilangus . Mina ei tea , mis lauseid me vahetasime , kuid mõne sekundiga olin ma talle teada andnud , et pärast esimest suurt operatsiooni , mille eel mind Richard Milk ähvardas , on nüüd ka teine toimunud , nii et ma ei tea enam isegi , mitmeks tükiks on mind eksperimendi korras lõigutud .

Naine haaras mul õlgadest kinni , lükkas pärast kallistust enesest eemale , et paremini vaadata , ning küsis otse : kas sa oled nüüd kõigiga riidu läinud ?

See küsimus ei üllatanud mind põrmugi , ja ma hakkasin rääkima , et mitte kõigiga , et õieti mitte kellegagi , et enne suurt operatsiooni vintsutati mind kõvasti , pidin käsu korras ühe tööreisi tegema , ja see oli raske , oi-kui raske , sest kõik oma vaba aja olin hotellides jõudu kogudes lamanud ja iga päev pudeli punast veini lonksukaupa ära joonud , et näo lubivalge värv liiga silma ei torkaks , ja et kui ma siis lõpuks reisilt Tartusse tagasi jõudsin , ei jaksanud ma kohvrit isegi sentimeetri võrra maast kõrgemale tõsta , et vastas ei olnud mul kedagi , istusin bussijaamas ja mõtlesin , kuidas ma kohvriga kodumaja treppidest üles saan , et päästvale voodile pikali heita .

Aga võib-olla rääkisin kõike seda narkoosi all - ma olevat seal lausa nimesid nimetanud , nii et kõik sai avalikult teatavaks - , ja nüüd , selles näitusesaalis ühe kahtlust äratava naise ees seistes , tuli mulle aastatagune oluseis meelde . Mina ei tea , mis järjekorras miski on toimunud , mis seostes olnu meenub , mina ei tea , mis imelik nähtus on aeg . Aeg kui niisugune , pomises ta , just nagu kaotaks siinsamas minuga rääkides mõistuse .

Kas sa oled kõigiga riidu läinud , küsinud naine , ja tema oli ütelnud , et tema pole kellegagi riidu läinud . Igal aastal tullakse talle kirurginugadega kallale , sest tervis nõudvat seda , ja muud ei oskavat tema ütelda .

Et nüüd ei sega ega pane tema haigused proovile küll enam kedagi . Need , kes kunagi olid justkui lähemal , naeratavad viisakalt ja hoiavad eemale , nii et ta ei tea , mida peab küsijale üldse vastama .

Naine oli ta sidemeis käe ettevaatlikult , kuid ometi energiliselt oma kahe käe vahele võtnud , ning öelnud , et sellega on kõik korras , et temaga on nüüd ülepea kõik korras , ja kreepsu ei olevat temal kuskil .

Kreepsu , oli ta mõtelnud , sest ta oli seda sõna kunagi lapsepõlves ja nii igiammu kuulnud , et tähendus pole tulnud korraga meelde .

Siis olid nad näituseruumist välja läinud , otsinud ühe kõrvalise kohviku , kus polnud ohtu tuttavaid kohata , ning ta oli rääkinud haiglast ja Milgist ja suure operatsiooni järgsest ajast , kui ta polnud maal esialgu isegi väikest õueringi suutnud ühe hooga läbi sörkida .

Haiglas drillisin ennast küll iga päev treppidest üles ja alla kõndides , aga kui välja tulin , lõi värske õhk mu täiesti uimaseks , ja maal , kui haavade õmblused tunda andsid , oli ta igast valusähvatusest paanikasse sattunud . Kuid et kellegagi polnud sellestki võimalik rääkida , oli ta oma hüpohondriaga üsna üksi võidelnud .

Inimestega ma sel perioodil suhelda ei julgenud . Narkoosi mõju kestab kaua . Vähemalt temal olevat kestnud . Loed raamatust lause , kuid otsekohe läheb see meelest , mis siis arvata sellest , mida räägid või teed .

Pärast oli naine ta bussi peale saatnud ja tema oli siis südame rindu võtnud - oli võtnud südame rindu , ta kordas seda lauset , nagu imestaks sõnade üle isegi - ning otse küsinud , kas naisel on olnud KGB-ga kunagi tegemist .

Naine oli keset tänavat seisma jäänud ja küsinud , kes talle niisugust juttu on rääkinud , ja tema oli otsekoheselt öelnud Kudri Elli nime . Siis olid nad natuke aega vaikides kõndinud ja naine oli vastanud , et ei ole , kuid ta ei tea , kas ta valedetektori läbi teeks . Nüüd oli ta sellest otse kohkunud - kõik on õige , kahtlused olid õiged ja mina olin taaskord sattunud kuhugi , mille tähendusest puudus mul aim - ja vastanud iseendagi üllatuseks , et ka TEMA EI TEA , MIS SALADUSI VARJAB TA KEHA . Miks muidu lõigutakse teda nii järjekindlalt ja ilma armuta .

See on nii imelik , et Ühispanka otsides , leides ja pärast tuisu sisse kukkudes oli too ammune kohtumine tulnud talle meelde . Tegelikult istusin hanges ehk ainult viis minutit , siis olid kaks meest , kes saju sisse mattuvat teda olid märganud , rebinud ta üles . Haiglasoleku seisund kordus - vahest jääbki korduma ja ma ei tea kunagi , mis on tegelik , mis vaid kujutlus , mida olen ainult mõtelnud või tõesti ütelnud , ja kas pole tema praegune jutt vaid tuisu tekitatud sisendus .

Ta oli lugenud : Mina usun ainult neid lugusid , mille tunnistajad lasid end maha tappa , ja ütles , et tema ei saa selle lause valgel kunagi midagi tunnistada . Tema tunnistused olevat kehtivad ainult ta enese kohta . Kui sedagi .

Võin igale hetkele leida mitu vastukäivat seletust . Valikuhetkede segadus on kohutav , mis tahes otsustus peaaegu võimatu .

Olevat selge ime - talle endale ! - , kui rääkides oma arvamust kuuleb . Selle arvamuse sees on kuulaja hoiak , kajan vastu . Siis jäi ta mõttesse ning lisas : Jah , nõnda on , kuid lõpuks tegutsen sootuks teisiti , kui olen lubanud .

Võib-olla see ongi reetmine . Räägin üht ja teen teist , mõtlen kolmandat ning lõpuks ainult õigustan ennast .

Ma olen näidend neljas vaatuses ja õudne on , kui need näidendid päeva kestes segi lähevad , sü ( eeniit kaob käest , vaatused vahetavad kohti , seinal rippuv püss teeb pauku kohe alguses ... Kas seinal rippuv püss peabki iga kord pauku tegema , lisas ta kõhklevalt , ehk on püss vaid dekoratsiooniks ja vihjeks seinale pandud , et ta võib ka pauku teha , kui vaja .

Kui ma seal kaevus olin , nägin ju ainult pilvi .

Ta tegevat piltegi ainult sellepärast , et olnust jääks alles vaidlustamatu jälg . Piltpostkaart on väljalõigatud tükk tõelusest , mida pole olemas . Kuid vihje ülesande see täidab . Mul on lootust , et ma ei mõtle absoluutselt kõike välja .

Muidugi võimaldavat tänapäevane tehnika nii või teistsuguse suunitlusega montaa ( e - teiste fotosid vaadates peab ta seda alati meeles - , kuid need montaa ( id polevat ka suisa vale , fotopaberil korratakse neidsamu trikke , mida teeb mälu .

Me tahame lavastada kõike , mida enesest teame . Sellepärast pole õigeid maalegi enam , on toatäied protsessi kirjeldusi , häppeninge , performance'eid ja installatsioone . Me kujutame taju sündimise hetke , pöörame nahapinna pahupidi ja meeltemõnu enesest välja , aju sisemus näib olevat eriti huvitav .

Astud näitusesaali nagu kehakoopasse , teod väljendavad vaid reetlikkust . Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust . Surnud ei taha keegi olla , kuid aju tahetaks justkui seestpoolt katsuda . Ilu ei tule enam arvesse . Valu ei tule arvesse , kordamise täpsus otsustab kõik .

Meid ei ühenda enam mitte midagi peale liigikuuluvuse . Ja meil on kole selles suhtelisuse põrgus , me toodame sisikonda uuesti , mõtlemata usule ja tõele , sest kumbagi pole enam ammu olemas .

Ainult rituaalid on moes . Rituaalid täidavad usupuuduse .

Ma olen alati jutumärkide vahel , sest kõik , mis on , ongi jutumärkide vahel . Keegi peab vaatama väljast . Kui see pole Jumal , kes see siis on ?

Ka fotodel on keha parem ja vasak pool segi aetud .

Ta jäi tihti peegelpiltide ette peatuma , nagu peituks pööratuses kes teab mis saladus . Ja alati tõusis neil vaatlushetkedel rõhk .

Unes olen suur tugevate tiibadega lind . Lendan mägede kohal rõhku tundmata , ütles ta siis .

Aga kogu aeg ei saavat und näha . Elu-uni nõuab sekkumist , tõlgendusi ja lavastamist .

Nüüd põles ta elutoas ikka mõni küünal , et betoonseinte vahel hubiseks midagi elusat ( ! ) . Tema kord pikemad , kord lühemad jalutusretked viisid ta enamasti eramajade rajooni - ta ( töötas ) vaatles läbi Tartu linna lausa tänavate kaupa - ning iga muutus : juurdeehitused , maja uus värav , koristatud või rääma jäänud aed , sai temasse kirja . XX sajandi viimasel Vabariigi aastapäeval ja tihedas lumesajus oli ta avastanud , et pooltel majadest puuduvad lipud . Okupatsiooni ajal karistati ainuüksi lipu hoidmise või sinimustvalge värvikombinatsiooni eest , nüüd ei panda igakord oma eluhinnalist riskimismärki isegi tähtpäevadel välja .

Kas eestlane kardab mis tahes ajal olla riigitruu ? Ja kui on oma riik , siis häbeneb omaenese riigilippu välja panna ?

Nii ta küsis , lumekoormat koridori jättes , sest sadu muudkui kestis ja kestis . Austrias , Šveitsis ja Prantsusmaal jäid inimesed lumelaviinide alla , Eestimaal tegi muret ainult riigilipp või selle puudumine .

Läksin kinno Illusioon ja ostsin pileti . Samal ajal näis , et see pilet oli mul kogu aeg olemas olnud ning kassiir kirjutas sellele kohanumbri 21. Ta uuris pileti numbrikombinatsiooni ning ütles , et tal pole niisugust võitu ammu ette tulnud . Fuajee oli hämar , pileti numbrid halvasti nähtavad , kõik , mis tean või mäletan , on see , et võiduärevus kasvas . Mida ma võitnud olen , jäi selgusetuks .

Läksin korraks isegi saali sisse , pilet näpus , aga peaaegu samal hetkel olin kodus . Mul tuli selle piletiga vallamajas käia , ning ma kõndisin majas ja laudas ning sulgesin uksi , et sel ajal , kui ära käin , keegi sisse ei saaks .

Minu ( ? ) majas , meie majas - tegelikult mu ema sünnikodus , nii et minu maja see ikkagi polnud - , elasid venekeelsed inimesed , kes lasksid mul toimetada . Üks suur kahe poolega laudauks ei läinud seestpoolt hästi kinni , lükkasin mõlemad pooled pärani ning tõmbasin hooga uuesti kokku : oli haake , oli üksteise taha painutatud naelu , kuid lukku ei olnud . Ma imestasin , et lukku ei olnud . Elumajas elav vene mees läks mööda ning ma küsisin , kas tema jääb koju ( ? ) .

Ta vastas , et jääb küll . Palusin , et ta vaataks , kas uksed on kinni , ning lisasin : see on ju meie ühine kodu .

Mehe rahulik olek oli soosiv .

Laut ja elumaja olid väga suured ja lähestikku , iseenda mälestustest tean vaid nende uksi .

Siis sidusin kaks kuusepalki kelgu peale . Need tuli vallamaja juures asuvasse saekaatrisse viia , neist pidi saama kaks lipuvarrast . Lauda seina ääres istus veel mitu inimest . Me kõik ootasime . Kahel naisel oli kelgu peal kolm korda nii suur palk kui minu omad kokku , ja neile torkasin pihku kinos saadud õnneloosi juurde kuuluva toimiku : Lugege , siin on enne ka venelasi elanud !

Oli vettinud sulalumine aeg . Ma läksin sealsamas kõrval asuva saun-elumaja poole , mis ehitati kohe pärast 1941. aasta põlengut . Nüüd olid nii köök kui tuba kila-kola täis , köögi muldpõrandal sadu tarvitatud mahlapudeleid , varnades vammuseid . Et olin ootamatul kombel toasussides ja muidu kergelt riides , haarasin varnast esimese kättejuhtuva jopi . See oli tume , seest karvane , töödeldud lambanaha sarnane , ning varrukad käisid kinni kaenla alt algava tõmblukuga . Tõmbasin lukud kinni , käärisin pikad varrukad randmelt tagasi , ning läksin saun-elamu aiapoolsesse otsa . Seal olid talutöö riistad kõik vundamendiveerel laiali - silma hakkas vokk ja höövelpink - ning ma vaatasin sulalumist auravate musta mulla laikudega aeda üsna samal ajal , kui näitasin naistele toimikust nime Nikitenko .

Järgmisel hetkel - üha tihenevas pimeduses - hakkasime kelkudega hekivahelise tee poole liikuma , naised ühe suure palgiga ees , mina kahe väikesega järel .

Enne ärkamist mõtlesin , et õuel hajali seisvate inimeste seas oli ka üks mu onudest , kes iial ei istunud kuskil lössis või lösakil asendis , vaid ikka sirge selja ning laheda näoga , valmis igale pöördumisele vastama , ja kõik seal õues oli nagu enne , kui välja arvata tohutu segadus aias . ( Höövelpink ja vokk keset lumelagu püsis kogu aeg silmade ees ! )

Illusioonis kingiti mulle õnneloos , et kõik on veel alles . MULLE ANTI NÄHA , ET KÕIK ON VEEL ALLES . Ärkasin ängis . Tegelikkus oli jätnud vaid korstnajalad ja tuhahunnikud . Sellest kontrastist tulenev õnn vääris ka ängi .

Tormasin vererõhku mõõtma . See langes silmanähtavalt . Siis helises telefon . ( RR 172/102 , p. 75. )

Sellest õnneloosi päevast ja kõige-alles-olemise-ängist rääkis ta mulle järgmistel päevadel korduvalt , igipõline sigaret paremas-vasakus käes . Ta oli märganud , et tema otsaesine juuksetukk oli tõmbunud kollakaks - juuste värvist tuleb siin-seal veel juttu , sellepärast ei peatu sellel pikemalt - , ning otsustanud , et seda teeb ärasuitsetatud sigarettide tahm . Nikotiin , hüüdis ta ehmunult .

Suitsetajate sõrmed on kollased , minul siis vastavalt juuksed . Näe , siin ja siin on halli sees kollast , ütles ta määrdunud salke ägedalt sikutades .

Nii et nüüd , kui ta kirjutuslaua taha istus , sidus ta ajast-arust siidirätiku turbaniks pähe . Õigupoolest oleks ta pidanud katma ju näogi , kuid kortsude võidmiseks ostetud prantsuse kreem ( Loreál Anti Rides ) seisis vannitoa peeglilaual ning seetõttu ei muretsenud ta näonaha pärast liialt .

Aeg-ajalt tõi ta kreemi mulle näha ja seletas , kui kasulik see on , ning mind üllatas , et ta NKVD ja luuremängude vahepeal nii hoolsalt oma näonaha ja juuste pärast muretses .

Mulle öeldi , et olen tõuk ja paks puravik , aga nägu on ilus .

Minu nägu , tähendas ta . Vähemalt nägu on minu .

Ja ilus , muigasin mina .

Jah , talle oli helistatud ja küsitud , kas tema on tema .

Olen küll , oli ta vastanud .

Teie isa nimi on Meinhard ... Mu ema nimi on Vilma , oli ta jätkanud . Mis teid huvitab : mu vanemad või mina ?

Teie vanemad olid metsavennad , muutunud hääl asjalikumaks .

Olid küll ja vahel tundub , et olen ka ise terve elu metsavend olnud . Just eile nägin unes ...

Aga seda polevat küsija enam kuulda tahtnud . Pärast tutvustamist - helistaja oli end tutvustanud ees- ja perekonnanimega - öeldud talle , et arhiivist on leitud tema vanemaid puudutavaid materjale ning nende viimasest metsavendade kambast koguni seitsekümmend üks väga hea kvaliteediga fotot ning kas ta ei tahaks neid näha .

Tal olevat hetkeks pea ringi käima hakanud ( seitsekümmend üks negatiivi ja fotot ning mõlemad vanemad loodetavasti peal ! ) , ta oli pikalt vaikinud - ootamatus teinud kõnevõimetuks - ja siis öelnud : saatke fotod ometi siia ! Olen neist kuulnud , kuid näinud vaid kolme : need anti Vilmale julgeolekust tagasi , kui ta metsast välja tuli .

Kolm fotot anti mu emale kaasa , oli ta täpsustanud ning selguse tarbeks jätkanud : mu ema nimi on Vilma , mu isa nimi on Meinhard . Mõlemad Reiterid nagu minagi . Mu isal oli ka õde . Tema nimi on Juta Vender , sündinud Garde . Mul oli kaks vanaema , ühe nimi on Maali Saar , teise nimi Anna Reiter Garde . Mu emal oli palju õdesid ja vendi , ühe nimi on Alfred . Alfred Saar aitas metsavendi ja on tänaseks surnud , mu teine onu ...

Kuulge , neid inimesi mina ei tunne , oli helistaja loetelu katki lõiganud .

Ma siis annan laboripoistele käsu need fotod teie jaoks kopeerida !

Meie jaoks ? Jah , laske kopeerida , saatke need siia .

Minu õnneloos , hõiskas ta mulle . Metsavennad ei tohtinud omaste piltegi kaasas kanda , aga näe , seal on seitsekümmend üks fotot koguni .

Kas mu isa on ka nende fotode peal , oli ta uurinud .

Kahjuks ei , kuid siin on muud põnevat . Ma loodan , et me veel räägime sellest .

Peale selle on mul siin Kaarel Kolgametsa mälestused ...

Jah , see on mees , kelle kõrvalt mu isa maha lasti , ja Kaarel on paarkümmend aastat tagasi , kui me emaga tal külas käisime , otse öelnud , et tema pääses tänu minu isale . Isa muudkui lasknud ja ...

Kas tahate , et ma saadan teile need mälestused ka ?

Ja-jaa , oli tema hõisanud . Mina ei tunne Kaarlit vist äragi ...

Ärge siis temaga kohtumisel esimese soojaga ütelge , et teil on mälestused ja fotod . Mälestused on küll avalikkuse jaoks kirja pandud , aga talle ehk ei meeldi , et mina teile need saatsin .

Ma ei ütle , oli ta tõotanud , nagu usaldataks talle kes-teab-mis saladus .

Üks hetk oli ta peas toimunud just nagu plõksatus , et tema isa viimase lahingukaaslase mälestused võivad olla tema või kelle tahes teise eest saladus , kuid tagantjärele ei võivat ta väita , et see mõte nii selge oli , nagu mulle võib ta juttu kuulates tunduda .

Kolme päeva pärast saabusid mälestused ja fotod .

Ta oli panderolli avanud , fotod põgusalt läbi vaadanud ning olnud kui välgust rabatud . - Nõnda ta mulle seletas . - Ta oli ära tundnud vaid Vilma ja Kaarli . Kaarel on see metsavend , kellega Vilma pärast Meinhardi tapmist suurest salgast ära läks , ütles ta selgituseks mulle .

Mulle öeldi , et fotod on tehtud 1953. aasta suvel ja pildistaja oli Kaarel . Kaarli fotograafiaharrastusest olevat ta ka varem kuulnud .

Seitsekümmend üks fotot end varjavaist , sõdivaist , surmasuus olevaist meestest ja naistest . See juba ON midagi . Sellel on tähendus , hüüdis ta mulle .

Minu emast - tema emast - tervelt üksteist fotot . Neli kuud pärast Meinhardi surma üksteist fotot !

Nüüd ta karjus jälle .

Vilma oli metsas seitse aastat , Meinhard viis ja Kaarel neist kõigist enam . Lõpuks paluti Kaarlil metsast välja tulla , Eesti NSV julgeoleku tähtsaim mees palunud , ning kõik pahateod lubatud andeks anda .

Antigi , antigi andeks , sosistas ta , tõstes pildipaki pea kohale , enne kui hakkas neid grupi- ja üksikfotode kaupa kahte eri virna lautima .

Alles , pomises ta , midagi on ka alles . Ja veel kus ? Julgeoleku arhiivis , vastas ta ise .

Ah siis niisugune oli mu ema , kui mina olin üheksa-aastane !

Ta näos oli ehmatus , vaimustus ja valu .

Siis uuris ta Vilma ja Kaarli ühisfotot ning hüüatas : kelle sõrmuseid see noor mees - Kaarel olevat ta isast üksteist ja Vilmast kolm aastat noorem - siis õieti kannab ? Ta haaras luubi ja uuris Kaarli naistesõrmusega ehitud kätt .

Näe , isa ( või ema ? ) abielusõrmus on ka , ning ta näitas mullegi Kaarli parema käe sõrmi oma noore ema põlvel : need olid selgesti nähtavad veel aastate tagantki .

Ja sedagi olevat helistaja talle teatanud , et tema isa lasti Kaarli pähe maha . ( Et Kaarel pääses , seda teadis ta isegi . )

Meestevahetus ? Mil kombel ja miks ? Kes mu isa maha mattis , oli ta küsinud .

Niisuguseid juhuseid on Eestis varemgi olnud , oli mees vastanud , ju siis Kaarli ema mattis , kui ta võõra mehe surnukeha oma poja omaks tunnistas . Poegade matmine on emade kohus .

Ka nõnda oli talle telefonis öeldud .

See pole võimalik , oli ta röökinud . Ma kuulen sellest esimest korda . Mitte keegi pole sellest varem rääkinud . Isa ja Kaarel olid ühe kandi mehed , mil kombel neid saadi segi ajada .

Pärast pikka pausi oli mees edasi seletanud : Tõsi , see meestevahetus oli kasulik Kaarlile rohkem kui teie isale , kuid hea närvi korral võis nüüd Kaarel metsast välja tulla , teise nime all elada . Ta oli ju surnud ning teda enam ei otsitud . Teie ema aga võis öelda , et ei tea oma mehest midagi .

Ja et ta end enam üldse ei talitsenud ning helistajat sõimama hakkas - ta ei mäletavat üldse , mis sõnu tarvitas , kõik olevat mälust kui pühitud - , oli meeshääl veel kord korranud : mina ju neid inimesi ei tunne , ja et ta saadab fotod ja mälestused ikkagi ära .

Pärast fotode saamist , nende luubiga uurimist , oli ta jälle mitu päeva mööda Tartu linna hulkunud , kartmata pimedust , kartmata pätte , ning talle tundunud , et kõik teavad , mis tema vanematega on juhtunud . Isegi telefonipostid - need eriti ! - polevat olnud ohutud .

Tema , kes ta endast põrmugi enam aru ei saanud , paistnud isegi pimeduses läbi , nagu oleks ta klaasist : igaüks võib minu sisse vaadata , näha midagi , mida ma ise ei näe . ( Läbiloetud mälestusi keeldus ta isegi mulle näitamast , nii et ma ei saanud kaua aru , millest see meeleheite- ja letargiataoline tundide kaupa sõnatuolek . )

Kes on elus , kes surnud ? Kes surnud kellegi teisena ning surnud on elus igavesti . Nii ta sonis , nii ta rääkis , küsides , nõudes ja otsides seletust .

Ta vastas endale , et see oli mäng , mille lahendiks sai olla vaid surm . Ei usu , et kõik olid nii taipamatud , et nad oluseisu ei mõistnud . See ajastu ei tundnud teisi mänge peale surma .

Isegi mina teadsin , et Aafrikas elavad neegrid ja inimkonna algust , homo sapiens'i kui liigi algust , tuleb otsida Aafrikast , nagu hilisemad uuringud on näidanud .

Me tulime sealt ära , hargnesime laiali , vahetasime nahka , muutsime kolju kuju , silmavärvi ja kõnnakut , ning läksime püssidega tagasi . Sest algus valutas meie sees ning tahtis surra .

See vaatus on nii põhjalikult läbi mängitud , et peale unustamise ei saagi olla midagi muud . Eel-eelajalugu , ja kõik . Täiuslikult kõik .

Kas oleme siin põhjas , pimedate talvede ja virmaliste maal , elanud kümme või viis tuhat aastat , jääb igavesti lahtiseks . Oleme elanud kaua . Kui põliselt , otsustab enesesisendus .

Kui häda käes , on mindud metsa surema . Meie isad ja emad on ikka leidnud varju vaikiva lume ja kohiseva metsa all . Pole tähtis , üle mitme põlve on toimunud pagendus . See on toimunud . See toimub jätkuvalt .

Kui just ma ise ei lähe metsa surema , läheb mu koer , kes on olemas ka siis , kui teda ei ole . Koeranäone surm jääb mullapiirile siruli , kui kuul igatseb tappa .

Kas ma peaksin kirjeldama neid maa-aluseid koopaid , kus kolmkümmend meest ja naist elasid üle mitu talve , peenike suitsutoru põõsast välja torgatud , et seal all saaks küdeda ahi ja varju leida iga ajastu sissid , põgenikud ja heidikud .

Rooma hangede vahele , lume kaitsvasse vangi ! Hoia hingetulukest ! Hoia end , mees ja naine , tee sugu , et šamaanide aeg saaks edasi kesta . Seal , maa peal , kaitsetute külade ja linnkindluste teokarpides . Tee ajalugu , maa-alune loom ! Ülal on ainult peitepiltlikud kujud , mille tähendus jääb metsakoobastes varjatuks .

Kahekümnenda sajandi viiekümne kolmanda aasta veebruaris tuli üks mees maa peale käima ja lasti maha . Tema surm päästis teise mehe elu . Üks kuul ei saanud tappa korraga kahte inimest . Mahalastu topiti elusa mehe pähe auku ja samasse mulda , mis oli seni pakkunud kaitset . See surnud mees oli mu isa .

Ma tahan öelda : see mees oli mu isa .

Nelikümmend kuus lund on sadanud vahepeal maha , nelikümmend kuus talve on möödunud , aga see peenike suitsutoru hingitseb ikka hangede peal ja piirajate ahelik läheneb , aina läheneb . Kui viimane lumetuisu uits on tehtud hangega tasaseks , kui ükski lind enam ei lenda külmavaikuses tardunud metsade üle , oleme lahkunud lõplikult .

Kui ma hommikul üles ärkan ( kui ta hommikul üles ärkab ) tunnen kohe , kas on Moorakülas käigu päev või ei ole . Lihtne on minna kuhugi , kus sa pole kunagi käinud või oled käinud nii vähe , et mingi tegelikkuse tausta vastu pole võimalik eksida .

Ta on jälle nädal aega põdenud - kannatanud kõrge vererõhu käes , saanud selle siiski normi piiridesse - , hullem on gripp , mida põeb Päinurme väljade lähedale ehitatud punkris .

Aeg-ajalt sonib ta Norra allikaist , aga see on üks paik Eestimaal , üks metsavendade varjualune , kus elas kord mõõdutult palju rotte ! Lausa üle lamajate nägude olid nad tõmmanud üksteist taga ajades pika sabaga .

Ta ütleb , et ei julge kopsupõletikust rääkidagi , sest tema isa ja ema olevat üht meest terve talv põetanud - võõraks muudetud Eestimaal ! Sõdurisaabastest segitambitud Eestimaal ! - , sest nii sügav ei saavat ta samastumisvõime lihtsalt olla , kuigi tolle mehe põetaja olnud ta oma ema . Nii on talle millalgi vihjatud .

Punkri seinad on rõsked ning ta meeleolu on alla igasugust arvestust .

Ta ütleb , et ta ei saa ühtki punkrit seestpoolt kirjeldada , sest ei pääse enese sisse . Igal juhul on ta igal pool üks , juba ette väike , väsinud ja olematu nagu piita mööda nõrguv leige rõskusevesi , sest pliit köeb ja peenikesest korstnatorust immitseb suitsu seal üleval , keset võsa või põõsast . Nii et jääb mulje auravast maast , tuisuuitsust .

Norra allikate rotid andsid märku jätkuvaist haaranguist . Norra allikad olid lõpp , kuigi ta tahab ikka veel fjordide kohal sõita . Ta teab küll , et lennuk võib alla kukkuda , et kaljud on vaenulikud , aga nii , siin ja nelikümmend kuus aastat hiljem hommikuti leemendavas higis ärgates ei saa ta kunagi enam olla see tüdruk , kes ta kord oli .

Norra allikad on ju temale ka ainult nimi .

Moorakülasse lähen aga nii , et ma sõidan sealt lihtsalt mööda . Mooraküla võib olla mis tahes küla Eestimaal , sest seal olen ma sündinud , sealt on läinud metsa mu isa ja ema .

Kes loomavagunisse ei tahtnud , Siberisse ega vangi ei tahtnud ja kuuli eest ära tahtsid , pidid ju kuhugi minema . Siin ei jahitud vaateid , vaid elu .

Ta pole nõus oma elu niisama müüma . Ta ütleb , et hakkab vastu . Ja ta ei saa aru , miks ta peab nelikümmend kuus aastat hiljem seletama , et kõik tema iseäralikkus tuleneb sellest , et ta isa on hakanud vägivallale vastu .

Vägivallale vastuhakk ei saagi ju ilus olla . Kui kuul sinu poole lendab , pead laskma sellele vastu teise kuuli ning vahetama elukohta . Sa pead põgenema kui loom ja mõtlema kui inimene .

Sa ei saa kunagi öelda , et nemad käskisid , et nemad petsid , kui surm on iseenese peremees ja nemad on eneseõigustus . Leemendava higi hommikul ei saa ta mõelda , et tal pole valikut .

Tema valik on elu , vastuhakk ja vabadus on tema valik . Ja plekitorust uitsetab suitsu - kasehalud on kuivad ja peened - ning uksepiitadelt niriseb veesegust tahma .

Loomavagunitesse saatjad , teejuhid ja nimekirjade koostajad tulevad keppidega nagu pimedad , kombivad maad , otsivad õõnsusi , salajasi kohti , kus varjab end veel elusalt hingav keha .

Sest nemad täidavad käsku .

Tegelikult on ükskõik , mis mulle öeldakse või ütlemata jäetakse . Peaasi , kui püsib seis kohe-kohe-ütlemise ja mitte-kunagi-ütlemise vahel . Nagu tuleks su ema iga päev selleks , et ütelda , ning läheks siis jälle sõnalausumata minema .

Sa ise oled ( ma ise olen ) ka pooleldi terve haige ega leia tihti juhtotsa üles . Punkri põhja koguneb vesi . Pean alustama uuesti .

Suur sadu tuleb . Tuisk . Ma ei näe midagi unes . Uni magab . Telefon ei vasta .

Hanged .

Siis oligi ta otsustanud Kaarli üles otsida ning talle külla minna . Emale polevat ta helistada tahtnud , kuigi teadis , et Vilma on koos Kaarliga paaril metsavendade kokkutulekul käinud .

Sõrmused segasid , ütles ta mulle . Ema sõrmused Kaarli sõrmedes segasid . Ta oli neid piltidel näinud .

Ta oli fotode kaaskirjast leidnud panderolli saatja numbri ning küsinud Kaarli aadressi . Aadressi ta oligi saanud ning seejärel , värisevi sõrmi , otsinud üles telefoninumbri . Ma ei tea isegi miks , kuid kogu aeg oli mul tunne , et keegi jälgib mind ning paneb teraselt tähele , kuidas ma lappan telefoniraamatut . Teda üllatavat , et ta alatasa midagi kardab , nagu hiiliks keegi selja tagant ligi ning lööks raske asjaga kuklasse . Mu pea on nagunii lame , seletas ta edasi , enne , kui mul oma juuksurit polnud , rääkisin iga kord juuksuritooli istudes , et vaadake , mul pole kuklas muhku , jätke sealtkohast juuksed pikemaks . Juuksur oli siis käe ta lamedale peaotsale pannud ning öelnud : tõesti ei ole , siit jätame siis nii , nagu teie tahate .

Kui ta ennast kui Meinhardi tütart Kaarlile tutvustas , oli mees kaua vait olnud ning ütelnud viimaks : mina ei tea teile midagi rääkida .

Te olete mälestused kirjutanud , ema rääkis , et olete , ja minu isa lasti teie kõrvalt maha , midagi oskate ju ikka ütelda .

Aga Kaarel olnud esimesel helistuskorral väga tõre ning kahel järgmisel võristanud ette , kuidas Meinhard millegipärast ei lasknud , kuigi tal oli saksa parabellum , ning kuidas tema siis ümber lautmaja jooksis ning Meinhard oli alatasa ta paremal küljel ees , nii et ta pole saanud hästi sihtida , siis lastud Meinhard maha , ning tema läinud autotäie piirajate seas nõnda hoogu , et ärganud tõelusse alles siis , kui ühtki padrunit enam lasta ei olnud .

Mõlemal helistuskorral oli Kaarel paar päeva enne lahingut nähtud unenäodki ette lugenud - tal tekkinud tunne , et Kaarlil on telefoni kõrval mälestused ees , nii ladus ja hoogne olnud lõtvade huulte vahelt hooletult väljalibisev sõnade tulv - ning neist unenägudest saanud ta aru , et meestele anti teada , et lahing on ees , ning lõppkokkuvõttes ka tulemus .

Ma olen seda kõigile rääkinud , oli Kaarel tüdinult ütelnud , ning tema hakanud sõnast kõigile kohe kinni : mulle ju pole , mulle ju pole , ning Meinhard oli mu isa .

Neljandal helistuskorral oli ta prooviks kohe algul küsinud , kuhu Kaarli ema tema isa Meinhardi õieti mattis ?

Nii oleksin pidanud kohe küsima , seletas ta hiljem mulle , sest Kaarel jäänud poole silbi pealt vait . Et vaikus väga pikaks venis , oli ta kiiresti juurde lisanud , et ta teab küll , kuidas Kaarli ema ja siis ka tädi tema isa Kaarliks ütlesid . Minu surnud isa läks teie pähe julgeolekus kirja . Ta oli äkki ägedaks muutunud , ning sellel oli mõju .

Kes seda räägib ? Näidake mulle see inimene ette , kes nii räägib ! Ma õige tahaksin niisugust näha ! SEDA POLE OLNUD !

Kaarli hääl olnud tige .

Külas räägiti , külas räägiti , nõnda ma kuulsin lapsena , oli ta kähku ütelnud , ning ta ei teadvatki enam , kas külas räägiti või ei räägitud , nii kange olnud ta tahtmine fotode saatjat - õieti ta häält , sest meest ennast ei tundnud ju temagi - Kaarli eest saladuses hoida . Külas räägiti küll , ütles ta mulle , külas räägiti tõesti , veel palju aastaid hiljem öeldi , et kes teab , vahest on sinu isa veel kusagil elus .

Kui hauakohta ei tea , siis on veel elus , kordas ta mulle .

Nüüd oli Kaarel äkki laheda seltskonnainimese häälega ütelnud : Kuulge , tulge mulle õige külla . Räägime ! Tõesti , miks me ei ole varem kohtunud ! Ning samas olidki nad päeva ja kellaaja kokku leppinud , nagu poleks Kaarel talle kunagi midagi tõrjuvat ütelnud .

Ta oli ostnud konjaki , tordi ja lilled . Ta oli metsavennale külla minemas , ta tahtis olla kena ja tähelepanelik . Tema isa ja Kaarli vahetamine pärast lahingut oli lihtsalt segadus , millele nad kohtudes seletuse leiavad .

Näed , Kaarel ei teadnudki sellest midagi , ütles ta Kaarli jaoks valitud lillekimpu vidukil silmil ja eemalt uurides . Kui vaas saab õige , peaksid sobima . See lillede valimise hoolikus ja kõrvaliste asjadega tegelemine üllatasid mind väga . Muidu oli tal kombeks kohe ütelda , mis ta asjast arvab - kui ta juba asjast midagi arvas - , kuid pärast nende mälestuste lugemist oli ta kord hajevil , kord nagu arust ära . Kord kavatses isegi vist mööblit korteris ringi tõstma hakata , siis unustas , millest just äsja oli innukalt rääkinud , ning vaatas eemalolija pilguga enese ette , kuid mälestustest endist esialgu ei sõnagi .

Ta polevat tahtnud minna liiga vara , kuid hiljaks jääda ka mitte . Nõnda oli ta Kaarli maja juures paar suitsu teinud ning oodanud kella kukkumist .

Päikseline aprillikuu alguse päev oli . Vist puhkepäev koguni , sest Emajõe ääres oli jalutajaid palju . Siis oli ta näinud üht keskmist kasvu võrdlemisi kogukat meest , kes , käed jopi taskus , pikkamisi ja ümbrust hajevil pilgul vahtides tema poole tuli . Mehel olnud peas naljakas jahimehekaabu , hallikas kaabu , ning et mehe just nagu enesest ära olek , mille taga ta aimas tähelepanemise pinget , huvi äratas , oli ta meest omakorda vaadanud , nii et nende pilgud puutunud korraks kokkugi .

Mees olevat temast mööda läinud ja maja nurga taha kadunud .

Imelik võpatus käis kerest läbi , ütles ta , ega see ometi Kaarel ei ole ! Aga siis oli ta mõtelnud , mida ta ütleb , kui Kaarel on tõre , kuidas ta mehe nii lahedaks saab , et oma isast rohkem kuuleb , kui Kaarlil kirjas , ning unustanud võimaliku kohtumise selsamal hetkel .

Nad on ju võitluskaaslased , oli ta endale reipalt ütelnud , pole mingit põhjust mind tõrjuda . Kuid endal olnud hinges ebameeldiv ja rahutu tunne , et Kaarel ilmselgelt midagi varjab . Eks see ole imelik : fotode saatja teatab ühte , fotode kõne ise on aga sootuks jahmatav , ning Kaarel ei taha kohtuda .

Mind võeti tõesti hästi vastu , kuid tutvumislausete sees poetanud Kaarli naine , et nad on uurinud , mis inimene ma selline olen . Naine oli paari nimegi nimetanud , et kas ta tunneb neid , nemad teid tunnevad , öelnud naine , ning talle tundunud imelik , et teda ja tema tausta peab uurima . Aga ta olevat need vihjed ( või laused koguni ) kõrvust mööda lasknud ning palunud Kaarlil rääkida Meinhardist .

Kuid kõigepealt öelnud Kaarel ilma igasuguse sissejuhatuseta , nagu oleksid nad näinud teineteist eile või oleks aastate eest toimunud kõnelus jäänud just selle lause pealt pooleli : Niisugune lugu oli jah , et mu ema ja tädi tundsid teie isas ära minu .

Ei olnud enam seda sõjakat tooni - näidake see inimene ette , kes nii räägib ! - , vaid nending , et jah , nõnda tõepoolest oli .

Ta olevat taas ärevaks muutunud : kuidas see on võimalik , kuidas see on võimalik , ma olen kuulnud , et haarangust võttis osa ka kohalikke hävituspataljoni mehi . Kõik nad ei saanud olla ühekorraga pimedad !

Kaarel kõndinud pehmetes toasussides peaaegu hääletult ringi ning vastanud : Mina seda ei tea . Ju oli siis Meinhard VÄGA VERINE .

Ta oli nõutult Kaarlit vaadanud ning selle pilk polevat andnud end kätte . Sedaaegu oli naine katnud laua - suitsuvorst võileibade peal , mahlane puuviljatort lõigatud lahti ning konjak Napoleon tühjade pitside kõrval valmis .

Ma ei teadnud , mis jooki Kaarel eelistab , Napoleoni nime järgi ostsin , et ehk see ärgitab meest rohkem end avama .

Naine oli toonud kaks tooli - ta ise istunud diivanil - , ja Kaarel pidanud toolide asetuse järgi istuma näoga tema poole , kuid sättinud end diivanile tema kõrvale .

Võtke nüüd midagi ette ka , oli naine taldrikuid lähemale lükates ütelnud . Aega on , võime kas või hommikuni rääkida , köögis on veel leiba ja vorsti , tundke end nagu kodus . Olete ju ühe kandi inimesed , kindlasti on juttu palju . Naise eesti keel olnud veatu ja viide kodukandile mõjunud veidralt , sest peale esimese nelja eluaasta polnud ta sealkandis üldse elanud .

Nii et teie ei teagi , kuhu mu isa on maetud , küsinud ta igaks juhuks uuesti ning mees vastanud kinniselt : Ei !

Seejärel oli Kaarel võtnud paki fotosid ( jälle fotod ! rõhutas ta ) ning neil kõigil olnud Kaarel , Kotkarist ja medalid rinnas . Nad olid pool tundi fotosid vaadanud ning Kaarel nihutanud ikka Kotkaristiga ehitud ennast nähtavamale kohale .

See on Kotkarist , oli lõpuks ütelnud Kaarel .

Ja-jah , vastanud tema . Kaarel olevat talle pikalt otsa vaadanud ja küsinud :

Keda te tunnete ?

Mitte kedagi , oli ta öelnud enne veel , kui taipas tähendust . Kui räägiks nüüd minu isast natuke ka , oli ta tuletanud Kaarlile meelde .

Paks mälestustekaustik olnud Kaarlil juba põlvedel valmis ning ta lugenud sealt , kuidas 1950. aasta alguses Jumal oli ilmutuse kaudu andnud teada , et Kaarel peab metsavennatee läbi tegema . Kas ilmutuse toel või sobiva vanuse tõttu oli Kaarel sama aasta aprillis saanud sõjaväekutse , kuid Tallinna mobilisatsioonipunktis võtnud vastu otsuse , et peab ilmutust järgima ja sõjaväeteenistuse asemel metsavennaks hakkama . Märtsiküüditamine olevat kõiki nii hirmutanud , et Kaarel kartnud sõjaväkke kutsumise ettekäände varjus Siberisse saatmist . Ka oli ta kogunemiskohas tähele pannud , et mõned kutsealustest olid märkamatult kõrvalruumi viibatud - ilmselt värvati nuhkideks , tähendas Kaarel sulgudesiseselt - ja siis oli ta need eriliselt väljavalitud silmist kaotanud .

Kaarel oli sealsamas ja kohe ühele omakandipoisile hakanud auku pähe rääkima , et läheme siit koledast kohast ära , lähme metsa , ja et see noor mees olnud eestimeelne nagu temagi , olid nad ZIM-tüüpi taksoga poolele Tallinn-Tartu maanteele sõitnud , kodust kiiresti läbi käinud ning metsa põgenenud .

Poistel pidi omajagu rahagi kaasas olema , et nii pikka sõitu ette võtta , oli tekkinud voogav-haaravasse kaasaelamisse korraks pisike tõrge , ning ta ei oskavat nüüd tagantjärele ütelda , kas see mõte , et kohe alguses tuleks lugejat-kuulajat võimatuste või tulevikus kahtlusi tekitavate sündmuste võimalikult otsekohese esitusega rabada , et eritlusvõime nürineks , tuli talle pähe kohe või tähistas Kaarli jutualgus just seda erilist ja ainulist situatsiooni , mis võib meist igaühte saatuslikult pöördelistel hetkedel aidata .

Ei ühelgi teisel juhul ja tavaliselt mitte kunagi , aga kui on saatusest määratud , toimuks kui nõiatrikk , kolmandal hingamisel teostatud elu esimeseks ja viimaseks jääv eneseületus . ZIM-tüüpi taksoga 1950. aastal otse kutsealuste kogunemispunktist põgenemine seda kahtlemata ka oli .

Teine õnnestumispõhjus seisnes selles , et Omakülapoisil olnud metsavendade pealikuga tutvus sees ja nii olid noormehed kohe metsavendade salka sattunud . Ei mingit metsas hulkumist ega kaaslaste otsimist !

See mälestuste algus oli teda kodus siiski nii endast välja viinud , et ta lihtsalt polevat saanud mulle sellest rääkida , sest siis tulnuks tal kogu järgnev tekst otsekohe kahtluse alla panna . Seda ta aga VEEL ei söandanud .

Ma ei julgenud Jumala pärast , ütles ta , ja see polnud esimene kord , kus ma mõtlesin , et mingi isemoodi enesepilge või iroonia pidi temas ka kõige mõistushämaramatel hetkedel enesest märku andma , et mitte kohe ja eelneva kaalutlemiseta hinnanguid anda . Nii pidulik Kaarli juurde minek iseenesest oli juba miski , millest ma päriselt aru ei saanud . Ta oli ju vahetult enne minekut kindel , et selles loos on midagi korrast ära . Ta oli keeldunud mälestustest isegi rääkimast , kuid siis ostis konjaki , tordi ja lilled ning - läks .

Ilma põhjuseta ei tohi kahtlustada kedagi , seletas ta mulle hiljem . Muidugi märkasin seda ja teist otsekohe , isegi sellele mõtlesin , kuidas reageerivad Kaarli metsavennatublidusele skaudid ja gaidid - kui tähtsamad , sõjaväekohustuse läbi teinud ja mingil määral ikkagi riigi julgeoleku eest vastutavad mehed tulevase ordenikandja võitlustee kirjeldustes kohe üldse midagi veidrat ei märganud - , jah , mõtlesin skautide peale , kes ju võinuks mängu korras end Kaarli asemele panna ning rida-realt teksti jälgides püüda korrata kõike , mis Kaarel nelikümmend seitse-kaheksa aastat varem läbi tegi .

Ja siis ütles ta , nagu oleks eelneva arutluse esitanud keegi teine - ja esitaski ju keegi teine , sest ta oli ikka veel Kaarli pool - kuidas ma võin Jumala enda poolt saadetud ilmutust kahtluse alla panna ?

Aga kui ta nüüd Kaarli pool seda algust valjusti ette loetuna kuulis , oli ta oma aupaklikkusest täiesti jahmunud .

On ikka suur vahe sees , kas loed silmadega või kuuled mitte ainult kõrvade , vaid kogu keha nahaga .

Nii oli ta Kaarli juures mõtelnud , mehe monotoonne ja just nagu kiirustav hääl mõtete saatjaks .

Edasi lugenud Kaarel , kuidas tema ja Meinhard Kolgale - see on Kaarli kodu , kus tol 1953. aasta 16. veebruaril toimuski lahing - , jah , kuidas nad Kolgale toitu tooma läksid .

Seal tulnud peale haarang ja Kaarel lasknud ja lasknud , julgeolekumehed värisenud lauda nurga taga ning tema isa polevat teinud paukugi .

Meinhardil oli parabellum , kuid millegipärast ta ei lasknud .

Tema isa olnud lõpuks õues surnuna kummuli maas , Kaarel tõmmanud valge lina ümber - see olnud tal alati seljakotis kaasas nagu Uus Testamentki - ning jooksnud piiramisrõngast läbi , paarkümmend kilomeetrit jooksnud Kaarel , tuisk aidanud ka , ning nõnda ta pääsenudki .

Selle jooksu kirjeldusi jätkus kümneks leheküljeks vähemalt , lõpuks on vesimärg ja pooljäätunud Kaarel ühte ja teise kohta sisse astunud - kord kaugelt sugulased , kord eestimeelsed inimesed kõik ja kaheksakümmend ja üheksakümmend aastat vanad , otsi neid mulla alt nüüd , kui palju tahad , sest tänaseks pole elus ühtegi - , ning igal pool kirjeldab Kaarel , kuidas temal on tulnud lahing julgeolekuga otse oma kodus vastu võtta ning vähemalt ühe ohvitseri ( ! ) on tema lapsepõlvest tuttavas õues mahagi lasknud .

Kord soovitatakse tal lakka magama minna , aga see on aitajatele liiga lähedal ja et Kaarlil on pidevalt mure , et ta kellelegi häda kaela ei tooks , istub ta terve öö lõket tehes kuskil metsa veeres , langetab kord kuuse , kord kase , tirib puu otsapidi lõkkesse , toidab leeki värskete okstega ning tukub ja tukub , ümbrust ometi teraselt silmas pidades .

Siin ja seal antakse talle kaasa päts leiba , toekas tükk pekki , nii et otse nälgas tema ei ole .

Pärast paari ööpäeva pikkust ekslemist saab ta lõpuks ühes talus riideid kuivatada ja pisut magada . Aga ka seal ei peatu ta kaua , vaid läheb jälle edasi , kuni lõpuks kaevab kümnekraadises külmas ühele väljaäärele augu . Pooleteisemeetrise augu kaevab Kaarel , et oleks ühtaegu nii kaevik kui magamisase . Kaeviku selleks , et ta saaks püstiasendis päeval ümbrust jälgida ja öösel , kuuseoksad külje all , sügaval põhjas magada . Kahele kolmandikule sellest august pani Kaarel lepakaikad peale ja ajas mulla otsa . Ühele kolmandikule tõmbas aga valge lina kahekordselt üle , et öösel oleks veidi soojem . Pea alla oli ta laenanud lähedal asuvast talust padja ja vatiteki , sest öösiti temperatuur langeb .

Jah , ma olin kodus seda kirjeldust lugedes imestlenud , mis vapper ja leidlik mees see Kaarel põgenemisteekonnal oli , aga kui ma häälega loetud teksti kuulasin , mõtlesin paari matuse peale , kus hauaauku tuli lausa kirkaga külmunud maasse rammida , nii visalt andis maa järele , kuid Kaarel sai pooleteise meetri sügavuse peidupaiga kaevamisega lausa mängeldes hakkama . Isegi higine polnud . Niidisokid ja jalarätikud külmunud kummikute sees ei seganud und valge linaga kaetud kaevikus põrmugi .

Et väljakaevatud muld pidi kaugele näha olema , seda ma ei julgenud Kaarlile isegi mainida .

Mida tean mina metsavendadest ja nende käigu pealt vastu võetud ja teoks tehtud tarkadest otsustest , nõnda oli ta mõtelnud . Aga nüüd , minuga rääkides , oli ta otse vihane , et oli mälestusi esimest korda lugedes kirjapandut imetlussegusel magusal kehasurinal lausa uskunud . Ja kui Kaarel aeg-ajalt väitis end olevat Jumala kaitsealuse , eestimeelsust ja allaheidetud isamaad meelde tuletas , oli teda haaranud otse hardus .

Mul oli isegi natuke häbi , et mu isa kõike seda ei teinud ja otsekohe seal õues surma sai , pihtis ta , just nagu õigustaks Napoleoni konjakit , torti ja lilli , mis ta lugupeetud metsavennale viinud . Meeste äravahetamine oli teinud mind küll ettevaatlikuks , aga ega mälestuste ja piltide saatja vaimustuv optimism mu tekkinud skepsist ka põrmugi toetanud . Eks ole nad seal ordenit andes ometi ju kõike arvesse võtnud . Igaühele sõjaväelist autasu ei anta .

Isegi see , et Kaarel pärast nädalapikkust ekslemist lõpuks läks surnuaiale isa ja lähedaste sugulaste hauale nõu küsima , mida peab ta nüüd Eestimaale ja talle enesele nii saatusraskel tunnil tegema , mõjunud ülevalt .

Iga inimene vajab enesekinnitust , esivanematega rääkimine on kirjas Kalevipoja looski , mis siis ausast metsavennast rääkida , ütles ta mulle mõrult - nüüd siis mõrult , mõtlesin teda peeglist jälgides - , ning pärast surnuaias käiku , kus Kaarel oli ühe oma sugulasega kohtunud , et julgeoleku toimetustest ja sõdurite liikumistest teateid saada , oli ta läinud tagasi metsa .

Ta oli otse imeväel sattunud ainsa ja vahepeal haarangust puutumata jäänud punkri juurde .

Kolm punkrit oli vahepeal langenud , viskas ta mulle kuidagi üle õla ja rääkis kiirustades edasi , kuidas Kaarel ettevaatlikult punkrile lähenes , ukseni jõudis ja koputas :

Kaarel olen , ärge kartke !

Seestpoolt olnud kuulda püsside lõginat ja iga hetk oleks keegi võinud ka lasta . ( Une pealt ärgates on inimene teinekord väga mõtlematu ja torm ! ) Kuid õnneks ei lasknud keegi ning kohtumisrõõm olnud suur .

Kus siis valve oli ? Kas metsavennad tõesti ei pannud pärast nii suurt haarangut ja üle noatera pääsemist valvet välja , küsisin mina .

Mis valvet , pomises ta segasel pilgul mind vahtides , olles just nagu veel Kaarli pool ja selles soojas sisendusudus , mida Kaarel ise ja tema mälestuste tekst näis levitavat veel mitu päeva pärast meenutusväärset kohtumist .

Haarangust pääsenud metsavennad pole algul mõistnud Kaarlit ega tema neid . Alles pikkamööda selgunud , et metsasolijad olid saanud teate , et Kaarel raiuti koduõues tääkidega surnuks ja pääsenu oli hoopis Meinhard .

Kaarel rääkinud neile siis , kuidas kõik tegelikult oli . Et tema elab ja hoopis Meinhard jäi sinna . Pikkamisi hakkasid nad mõistma seda tegelikkust , oli Kaarel talle kaustikust ette lugenud . Metsasolijad omakorda teadsid ütelda , et Kaarli omaksed on kõik arreteeritud ja nende saatusest pole midagi kuulda .

Teie ema oli väga kurb , sest eks ta lootnud ju oma meest veel elusana näha , oli Kaarel pärast pausi lisanud .

Seal allesjäänud punkris olid nad kaheksakesi talve mööda saatnud , sest neli meest tulnud hiljem veel juurde , aga ta ei võivat kinnitada , et arv klapib .

Ma ei jõudnud siis ega ole veel ka nüüd suutnud allesjäänud metsavendade võitlusteed jälgida . Paaris kohas jutustab Kaarel , kuidas ta üht Eesti Leegioni meestest koosnevat kampa on püüdnud kaupluseröövidest tagasi hoida , vägivalda hukka mõistnud , aga need vanemad metsavennad polevat teda sugugi kuulanud . Sellise manitsuse eest võis kuuligi saada , nii hulluks võisid vaidlused teinekord minna . Kaarel oli vaadanud talle tõsiselt otsa , et kas ta ikka saab aru , kui noateral käimisega oli metsas vahel tegemist .

Järgmisel kevadsuvel ehitati uus punker ja sügisel läinud Kaarel ja Vilma kahekesi toitu otsima ning sattunud metsade vahel tiirutavate sõdureid täis veoautode peale . Neil olnud tublisti tegemist , et ilmselgelt algavast haarangust pääseda , ning siis olid nad jäänud ühte padrikusse kahekesi lihtsalt magama . Väsimus oli suur , lugenud kaustikust Kaarel . Ja kui nad ärganud , selgunud , et nad on kaotanud terve ööpäeva ning tagasiminekuks kokkulepitud aeg on lõplikult möödas . Nad olid kaua sihitult mööda metsa hulkunud - teie ema väsis väga ära , ütelnud Kaarel vahele , metsaelu pole naisterahva jaoks , ja tema oli tahtmatult jälle Kaarli mehisele olekule mõtelnud - ning viimaks olid nad sattunud ühe üksiku metsavenna punkri peale . Nad olid seal mõni aeg peatunud , aga too metsavend olevat väga metsik olnud , mitu parteitegelast maha lasknud . Saate aru , see oli ohtlik ja tõmbas tähelepanu , oli Kaarel ütelnud , ja tema pole osanud vastata midagi .

Olin nagu kahe joone , värvi ja piiri vahel : ühelt poolt oli Kaarel seesmise kutsumuse järgi metsavennaks hakanud ja see on ikka suur erinevus võrreldes minu isaga , kellel teist teed ei olnud , sest muidu oleks meid ära küüditatud , isa oli ka Omakaitses jaoülem olnud ja avalikult nõukogude võimule vastu hakanud , teiselt poolt rõhutas Kaarel kogu aeg , et vägivallaga vägivalda ei võida , nii et ma ei saanud mõnel hetkel tõesti aru , mida tahab Kaarel mulle ( ja teistele , sest eks olnud mälestused tõesti üks avalikkusele määratud metsavennaksoleku kirjeldus ) , jah , mida tahab Kaarel õieti ütelda . Aga et Kaarel oli alatasa nii leidlik ja tähelepanelik , oli minu kõhklevail kahtlustel ikka see lugupidav foon , millest ma nagu ei tahtnudki välja pääseda . Kaarli hääl ja etteloetav tekst lummas isegi siis , kui mõistus vastu hakkas , kui mõni kirjeldus tekitas iselaadset , sisikonnast algavat naeru : no võimatu , see ei saanud nii olla , ütles enesega heitlev kere !

Jah siis , pärast padrikus ärkamist , tolle üksiku ja hirmsa metsavenna juures mõni aeg elamist , oli Vilma hakanud nuruma , et Kaarel ta kuskile varjulisemasse paika juhataks , mõnesse tallu näiteks , kus tema saaks elada , ning lõpuks oli Kaarlile meelde tulnud üks metsa ääres elav eestimeelne pere ja sinna oli ta lõpuks Vilma ka viinud . Vilma oli seal kaks aastat koduseid töid teinud ja Kaarel aeg-ajalt käinud - seal lähedal oli veel paar-kolm metsavendade punkrit , side nendega oli mul nüüd Vilma kaudu , tähendanud Kaarel , kaustik põlvedel - , mina ( s. o. Kaarel ) varjasin end küll kogu aeg eraldi , küttisin loomi , vedasin seljakotiga Vilmale ja teda varjavale perele liha , ja nõnda me elasime kõik need hirmsad aastad ikka lõpuks üle .

Kuhu jäid need metsavennad , kes teid tagasi ootasid , oli ta küsinud .

Nojah , nendega läks küll õnnetult , ükshaaval lasti nad paari aasta jooksul varitsusest maha . Reetjaid oli ju palju , vastanud Kaarel . Ja eks nad olnud ikka ise väge täis ka . Kes siis vägivallaga suure riigi vastu läheb !

Neil polnud ju valikut , oli ta läbi käheda kurgu , ta ei teadvat isegi nüüd ütelda , kas piiksatuse või urina välja pressinud - nii läbi ikka olin Kaarli sisendusi kuulates küll , tähendas ta ootamatult asjaliku häälega - , neil polnud ju valikut , kui nad küüditamise eest metsa pakku läksid . See mu vastulause ja küsimus Kaarlile ju oli .

Seda muidugi , oli olnud Kaarel rahulik . Minagi kartsin Siberisse saatmist , sellepärast Tallinnas väeteenistusest saigi metsa mindud . Teate , minu onu , kes oli ju õieti julgeolekumees - küllap olete kuulnud - , poos end lõpuks üles . Hea südamega vaikne mees , kellelegi kurja ei teinud , aga valis niisuguse lõpu . Nii et tõesti , teil on õigus , valikut polnud kellelgi .

Kellelgi polnud valikut , isegi julgeolekumehel , töötanud ta peas väike vasar , Kaarli onu oli julgeolekumees , taevake , ma pole sellest tõesti midagi kuulnud .

Kas teie onu oli ka eestimeelne , olevat ta tahtnud küsida , aga pole ütelnud sõnagi . Ta oli Kaarlit vaadanud : puhas hästitoidetud vana mees , ordenikandja ja Kolga lahingu läbi kangelane pealegi , kuid räägib just nõnda , nagu ta räägib . Vestlusse oli tekkinud järjekordne paus .

Kes teid saatis , oli lõpuks Kaarel küsinud .

Kes mind siis saatma pidi , oli ta läbi tõusva vererõhu sumina vastanud , minu isa lasti Kolgal maha , teie olite ka seal , mina ise saatsin end , et teada saada , kuidas see juhtus ja oli .

Pärast ma lasksin isegi ühe põdra , oli Kaarel ütelnud . Mul on see kirjas , ma loen selle koha teile ette . Kaarel lehitsenud kaustikut ja lugenud . Isegi tuulesuunda kirjeldas , põdra uhkeid sarvi , ja kuidas looma tükeldas , osa liha sissesoolatult endale jättis ning ülejäänu Vilmat varjavale perele viis . Ikka jupikaupa ja seljakoti sees ja et liha halvaks ei läheks , pidi ta kogu aeg vahelejäämisega riskima .

Muidugi olid kirjeldused pikemad - vaevalt et täpsemad - , kui tema praegu suudab rääkida . Kaarel lugenud talle peaaegu kogu kaustiku sisu ette ning olnud väga tõrjuv , kui ta palunud vabamat vestlust . Kaarli etteloetud tekst olnud tal juba peas , mälestuste käsikirja oli ta mitu ööpäeva , pliiats käes , lugenud , nii et nüüd olevat tal olnud tegemist , et esmakordset kuulajat mängida , pealegi rääkinud Kaarel telefonis just neidsamu sõnu , nii et ta arvanud õigesti : Kaarel loeb teksti , Kaarli tekst räägib , ja kuigi on ka käsikiri olemas , kõlab see valjusti ette lugedes teisiti . Mõnda lõiku olevat ta üle Kaarli õla lugenud ka ise , kuigi tajunud , et pehmest toekast kehast õhkub vastumeelsust ning jahedust .

Ja mina ise , hüüdis ta raevu ja õudusega pooleks , olin esimesest Kaarli nägemise hetkest alates SEESMISELT OTSEKUI JÄÄTUNUD . Minu sisemus oli kui jää ka siis , kui üritasin iga hinna eest Kaarli teksti temakeskselt mõista - tõsine teema ju , sisendasin endale - , sest olen täiesti teadlik , kui kergesti võin kahtlustama hakata , kas inimene on see , kellena end välja pakub . Külaskäik Kaarli juurde oli täielik katsumus , kuid ma ei tea , kas pean end selle eest kiitma või laitma või kas hinnang on siinkohal kõneväärtki . Kaarel lausa pidi end esitlema mulle võimalikult nõnda , nagu ta tahtis , sest ainult nii on mul lootust eelarvamusvabalt käsikirja ja meest omavahel võrrelda .

Siin on mul täpselt kirjas , kuidas kõik oli , ütelnud Kaarel . Mul võib mõni üksikasi meelest ära minna , ning jätkanud lugemist . Mis hea siiski , et ta mu sisetunnet ja mõtteid ei aimanud !

Tema isast olnud juttu ainult mälestuskaustiku alguses ning selle juurde ta pärast paari kuulamistundi oligi tagasi pöördunud .

Kaarel olevat veel kord talle ette lugenud , et nii isa kui tema näinud paar ööd enne lahingut endelised unenäod : Kaarlile antud unes teada , et ta jääb juukseidpidi rippuma kuristiku üle visatud palgi külge , ja Meinhardi unes kinkinud üks juudi rahvusest mees isale passi .

Miks just juudi rahvusest mees , oli tal peas vasardama hakanud , mis passi siis õieti . Reisipassi ! Kas Kaarel tahab teada anda - kas unes taheti Meinhardile teada anda ! - , et tal seisab ees nii pikk reis , et ta vajab selleks passi ? Mis reis võib metsavenda 1953. aasta veebruaris ees oodata ? Mis reis ja kuhu , isegi kui mina nüüd tean , enne Kaarli juurde minekut juba teadsin , et Meinhardi nimi jäi tema surnukeha Kaarliks tunnistamise läbi kellegi teise jaoks vabaks .

Ehk oli reisilugu algselt kavandatud kuidagi teisiti , küsis ta endalt , küsis ta minult , kuid kas see oli ikka Meinhard , kes just juudi rahvusest mehelt saadud passiga pidi kuhugi reisima ? Vahest pidi reisima Kaarel ise ? Kelle-nimelisena , kelle passiga , kui meeste vanus ja elukogemus rängasti erines .

See Kaarli pealtnäha tühja-täis ja ennetest tulvil jutt ei pruugi sugugi nii tagamõtteta olla , kui näib . Mingilt teiselt tundealuselt lähtuv tekst on kogu aeg kõrvaltoonina kaasas , nii olevat ta Kaarli pool tajunud , ning kirjelduse nihestatuse tunne pole kadunud hiljemgi . Isegi praegu mitte , ütles ta mulle .

Nimelt olid Kaarel , Vilma ja Meinhard ühe talve , esimese koosoldud talve , kolmekesi ühes punkris elanud , ja Kaarel jäänud seal haigeks ja Vilma põetanud teda - hellalt põetanud , oli ta fotosid lauale ladudes kujutlenud tigedusega pooleks - , ja kui Kaarel juba tervem oli , teinud ta punkri lähedale jooksuraja ning iga päev end treeninud . Harjutasin ka laskmist , kuivalt muidugi , pauguta , sest ma polnud ju sõjaväes olnud , kõik , mis oskan , on ikka ise ja omapäi õpitud , seletanud Kaarel .

Seal jooksurajal - kaugele nähtaval sissetrambitud rajal ! hüüdis ta rõhukalt - , kui Vilma punkris meestele süüa tegi , oli Meinhard Kaarlile oma unenäost rääkinud . Salajane asi ju , meeste endelised unenäod olid saladus , tähendas ta mulle ( või endale ) millegipärast veel nüüdki vihaselt . Teisal on kirjas , et Meinhard ja Kaarel läksid Kolgale ühest palju suuremast punkrist , kus oli rohkem metsavendi kui nemad kolm . Vahest tegi Vilma sealgi meeste äramineku eel süüa .

Otse imelik olnud Kaarlit kuulata , sest pool tema mälestustest keerlevat Vilma ja Meinhardi ümber . Et kuidas kohtusid , punkrit ehitasid , koos talvitusid , teiste metsavendade juurde läksid , sest Kaarel oli algul selle sõjaväest ärakaranud Omakülapoisiga suures salgas koos olnud , pealikugagi kohtunud , tema isa ja ema aga mitte .

Kas tõesti saadeti Kaarel metsa kõigepealt püüdma mu isa , oli ta Kaarli kodus istudes jahmatusega otsekui enese sisse hüüdnud .

Või tahtis Kaarel selle unenäo ümberjutustusega ütelda , et Meinhardit ootab ees surm ja Igavese Juudi , Ahasveeruse saatus , et ta ei leia hinge- ega kodurahu kusagil . Mis puutub tema isasse Jeruusalemma kingsepp Ahasveerus , kes peab maailma lõpuni rahu leidmata rändama karistuseks selle eest , et ei lubanud Jeesust Kolgata teel oma maja ees puhata ?

Ja samas tulnud tal meelde hiljuti loetud Tiiu Reimo artikkel Tartu Ülikooli Aastaraamatus 1997 , milles oli juttu ka Baltimaade Ahasveerusest pealkirja all Baltica leide Briti raamatukogus . Ahasveerust puudutava osa luges ta mulle ette veel enne , kui Kaarli juures toimunud vestlusest edasi rääkis :

Lõpetuseks veel ühest intrigeerivast leiust . See on 17. sajandil rahvaraamatuna Euroopas mitmetes trükkides ilmunud jutustus Igavesest Juudist , Ahasveerusest " Gründliche und Warhafftige Relation , Von einem Juden ausz Jerusalem , mit Nahmen Ahassverus ... " ( S. l. , 1634 ? ) . Ilmselt oleks see teos jäänud tähelepanuta , kui mitte Oxfordis Bodley Raamatukogu kataloogis poleks ühe raamatu ilmumiskohana figureerinud " Refel , 1634 " , seda küll nurksulgudes ja küsimärgiga . Ilmumiskohaks on see võetud raamatu eessõna vastavast dateeringust : " Datum Refel den 11 Martii / Anno 1634 " . Autor Christophorus Dudulaeus Westphalus on täiesti võõras nimi Eesti kultuuriloos . Briti Raamatukogus leidus raamatust koguni 6 erinevat trükki , varaseim neist trükitud 1602. a. Leidenis . Ka 1618. a. Augsburgis trükitud variant on Tallinnaga dateeritud : " Datum Refel den 11 Martij / Anno 1614 " . 1634. a. Tallinna dateeringuga raamatuid on kokku neli . Briti Raamatukogu kataloogis on määratud nende trükiaastateks 1634 , 1635 , 1640 ja 1650. Varaseim neist pole kindlasti siinne trükis — seda juba tiitellehe vasegravüüris illustratsiooni tõttu . Ka 1640. ja 1650. a-ga dateeritud väljaanded on illustratsiooniga tiitellehel . 1635. a. väljaanne võiks aga isegi sarnaneda Balti kohalike trükistega ( s. o. siis Riia või Tallinna omadega ) . Lähemal uurimisel — seda sai tehtud tänu prof. Jüri Kivimäe õhutusele — osutusid need leiud probleemseteks . Kõigepealt tekkis segadus autoriga : 1971. a. saksa kirjandusleksikonis on autori nimele lisatud vaid napid andmed : elas 17. sajandi esimesel poolel Westfaalis . Raamat Igavesest Juudist on autori all ära toodud , kuid väljaannetest kirjas vaid 1602. a. oma . Emil Welleri pseudonüümide leksikonis on Dudulaeuse nime peetud pseudonüümiks , autori õiget nime aga pole õnnestunud avada . See-eest on meid huvitava raamatu väljaannetest esitatud koguni seitse : aastatest 1617 , 1619 , 1634 , 1644 , 1645 , 1661 , 1697. Wellerist on lähtunud ka Briti Raamatukogu saksa 17. sajandi trükiste kataloogi koostaja David Paisey , kes on Dudulaeuse nime pseudonüümiks pidanud . Elisabeth Frenzeli " Maailmakirjanduse materjali " Ahasveeruse teema käsitluse järgi pärineb raamatu 16. sajandil levinud versioon oletatavasti Danzigist Giovanni Bernardi Bonifacio , krahv d'Oria kirjandusringkonnast . 17. sajandi algul ilmunud Christophorus Dudulaeuse raamatuid peab uurija eelmise laiendatud variandiks , kuid ei maini sõnagagi , nagu oleks tegemist autori pseudonüümiga . Raamatu erinevad ilmumiskohad on aga tema arvates fiktsioonid . Siit esimene seni vastuseta küsimuste ring : Kes oli ja kas oli olemas raamatu autor Christophorus Dudulaeus ? Kus on nimetatud raamatud trükitud ? Kas Tallinn raamatu eessõnas on fiktsioon või on raamatu autor , olgu see siis kes iganes , siiski Tallinnas viibinud ?

Raamatuid seob Tallinnaga tegelikult vaid eessõna viimane lõik , milles öeldakse , et : " Dieser Ahasverus ist Anno 1610. zu Lübeck gewesen , auch newlich zu Refel in Lieffland / und zu Cracaw in Pohlen / und in der Moscaw von vielen Leuten / Anno 1634. gesehen worden , die auch mit ihm geredet " [ See Ahasveerus on 1610. a. Lüübekis olnud , ka hiljuti Revelis Liivimaal ja Krakovis Poolas ja Moskvas paljude inimeste poolt 1634. a. nähtud , kes ka temaga kõnelnud . ] Eessõnale järgneb kõigis raamatutes Ahasveeruse legend . Teema iseenesest on laialt tuntud ja kasutusel olnud erinevates variantides 13. sajandist alates . 16. sajandi keskpaiku Liivimaal ringi rännanud Jorgeni-nimelisest mehest , kes võiks " Liivimaa Ahasveerusega " sarnaneda , on juttu nii Renneri " Liivimaa ajaloos " kui ka Russowi " Liivimaa kroonikas " . Renner mainib teda 1556. a. paiku Riias , sealt edasi aga olevat too läinud Pärnusse ja Tallinna , kus ta " kõikjal manitses rahvast patukahetsusele ; läks edasi Alutagusele Vene piiril , tapeti seal talupoegade poolt ühel kaljul maha " . Russow nimetab , et Jorgen [ K. Leetbergi tõlkes Jürgen ] " Kõrge-Saksa maadest Poola ja Preisi kaudu Liivimaale " tuli " ja reisis pea kõik Liivimaa linnad ja maad läbi ja käis üsna paljajalu ja alasti ja paljalt " . Russowi andmeil rändas Jorgen Tallinnast Narva ning jäi oma reisil kadunuks . Siit uus vastuseta küsimuste ring : kes 17. sajandi 30-ndatel aastatel Poolas , Liivimaal ja Eestimaal ringi rändas , kui üldse rändas ? Kui mitte , siis kust on autorile tulnud mõte Igavesel Juudil Liivimaal ja Moskvas ringi rännata lasta ? On ta vahest laenanud sobivad andmed Russowi kroonikast , mis selleks ajaks juba kolmes trükis ilmunud oli ? Asjasse selguse toomine nõuab ilmselt pikka ja vaevarikast uurimistööd . Igavese Juudi teema lõpetuseks aga veel niipalju , et 1995. a. ilmus Leipzigis selleteemaline antoloogia " Ahasvers Spur : Dichtungen und Dokumente vom " Ewigen Juden " " . Võib-olla leiaks sellest mõnd väikestki vihjet mõistatuste lahendamisele asumiseks .

Need oleksid mõned näited Briti Raamatukogu rikkalikust raamatuvaramust , raamatutest , millel oli määrav tähendus arusaamadele , mis levisid 17.-18. sajandi Euroopas Baltimaade kohta .

Vaevalt küll Kaarel nii põhjalikult on Ahasveerusele üldse mõtelnud , kuid midagi tähendab Igavesele Juudile osutus ometi !

Millele Kaarel õieti vihjab , kui oma kangelaslikuks tunnistatud metsavennaksoleku kirjelduses unenägudele üldse , ja tema isa omale eriti , niipalju tähelepanu pühendab ?

Ta oli selle unenäo tähenduse üle juba kodus mõtelnud ja kuulas nüüd Kaarlit ülima keskendumise ja huviga .

Mida see peaks tähendama , küsinud üksteist aastat vanem Meinhard oma unenäo kohta seletust Kaarlilt . ( Millest nad tegelikult seal jooksurajal õieti rääkisid ? oli ta mõtelnud , keha pingest krambis . )

Aga Kaarel polevat osanud midagi vastata ja vaadanud talle , Meinhardile , nõutult otsa .

Olin nõutu , kinnitas Kaarel nelikümmend kuus aastat hiljemgi . Nii et kõigepealt nägid nad unenäod , siis tuli lahing , mis unesid kinnitas .

Teid pidi ju keegi reetma , oli ta seepeale küsinud .

Vilma räägib , et Juta , vastanud Kaarel tasase , kuid kindla häälega .

Kuidas küll ? Vilmat ju polnud seal ?

Ei mina tea , nii ta räägib . Mina end teiste asjadesse ei sega .

Mis segamisest siin saab juttugi olla , küsinud tema - endal pea uimane veidrast tundest , nagu oleksid nad näitlejad , kes kõige otsustavamal hetkel on unustanud etteantud stsenaariumi .

Me käisime Juta poolt enne Kolgale minekut läbi , Meinhard ütles , kuhu me läheme . Või tuli Juta meile aia äärde vastu ? Tuisk oli ka ja niisugustel retkedel on ikka väike närv sees , nii et ma tõesti ei mäleta , kas majas sees üldse käisime .

See ebamäärane vastus : oli vist nii , kuid võis olla teisiti , teinud ta nõutuks . Ei saa ju ununeda see , kuidas oli enne , kui pärast oli lahing ja surm . Talle jäänud mulje , nagu Kaarel ei teakski , missugust varianti valida . Kaarel ehk ei arvestanud mälestusi kirjutades üldse , et tal tuleb kord ka minuga rääkida .

Et meestevahetus talle samal reetmisjutu hetkel meelde tulnud , oli ta endalegi ootamatu teravusega küsinud : kui minu tapetud isa surnukeha sai teie nime , kes oli siis ellujäänud metsavend , kes sealt lahingust pääses .

Ja Kaarel vastanud : teist metsavenda ei olnudki .

Kuidas ei olnud , teie ju pääsesite .

Kaarel oli juba küsimuse esitamise ajal püsti tõusnud - taas püsti tõusnud ! - , toas ringi kõndima hakanud , siis jäänud tema ette seisma , vaadanud talle ülalt alla otsa ning ütelnud , et teist metsavenda seal lahingus peale Meinhardi polevatki olnud .

Ta oli seepeale nagu juhmiks muutunud , kuid märganud siiski , kui hele ja põnevil on Kaarli seni huvituna mõjunud silmade pilk . Ta oli vastu vahtinud ning siis pööranud silmad ära . Kuigi ta ei olnud oma selges mõtlemises ja arusaamises enam sugugi kindel , niipalju taipas ta siiski , et Kolga lahing võis veidram ja käsitamatum olla , kui tema iganes aimatagi oskas .

Ta oli tükk aega vait olnud : ega ometi Kaarel . Või : see ei saanud ju nõnda olla , ning uurinud edasi-tagasi kõndiva mehe profiili ja selga .

Tal olnud piinlik ja ebamugav , et ta just nõnda oli tol hetkel mõtelnud . Nagu trügiksin isa vägisi mehiseks , nagu tahaksin kõigest hingest Kaarli eitused muuta jaatuseks . Aga ta mäletas veel hästi , kui väga oli metsavendi Vabariigi taasiseseisvumise alguses austatud . Kes siis nende kangelasmeeles ülepea julges kahelda , nende väiteid kontrollida . Valda vaid terminoloogiat , kõhistanud sisikond naerda - tal olnud tunne , et tema sooled tõmbuvad salatud naerus kuuldavalt krampi , nii veidralt mõjunud talle sõna terminoloogia - , ning kas polnud metsas elamise fakt ise kangelastegu ja vastuhakk .

Naine nihutas jälle taldrikuid lähemale , nii et tal olnud tunne , et varsti kukub lauatäis sülle . Maitseme konjakit ka , oli naine pudeli pihku haaranud . Sööge , sööge ometi !

Te tegite metsas ju fotosid ka ?

Kes seda ütleb ?

Ei keegi . Kui Vilma metsast välja tuli , anti julgeolekus kolm fotot temale kaasa , olen neid näinud .

Jah , tegin , vastanud nüüd Kaarel järsult ning istunud taas tema kõrvale . Kaarli nägu ma ei näinud , selles on kõrvuti-istumise mõte ja eelis .

Mis aastal need fotod on tehtud ?

1950-ndal , öelnud Kaarel . Ja kuigi ta teadnud fotode saatja jutust , et Kaarel valetab - fotod tehti 1953. aasta sügissuvel ja isa oli siis neli kuud juba surnud - , oli ta rõõmsalt , rõõmsalt , kas kuuled ! - hõisanud : siis on mu isa neil kindlasti peal !

Teie isa ei jäänud kaamerale ette , öelnud Kaarel ning keeranud talle peaaegu selja .

Näis , nagu kardaks Kaarel oma tapetud kaaslase tütart ega leiaks kuidagi tooni , kuidas sissetungijaga õigupoolest rääkida .

Kuulge , ütles ta seljale , pahandada ma teid nüüd küll ei tahtnud . Võtame parem konjakit .

Tahate , ma annan teile hävituspataljoni komandöri aadressi , ehk saate tema käest teada , kuhu Meinhard maeti .

?

Ma helistasin talle eelmisel nädalal . Ta on igavesti mõnus mees ja me andsime teineteisele kõik kristlikus meeles andeks ( ? ) .

Ta oli vaikides kuulanud , sõbralikuks timmitud nägu ees . Vähemasti nõnda ta kujutlenud siis , sel hetkel , kui metsavend Kaarel rääkis mehest , kellega , relv käes , lahingus vastamisi on seistud .

Mis see Jüri siis muud oli kui kruvike . Täitis käsku . Ei ole mõtet neid ätte kohtu ette tirida . Ja kes seda teab , kui kauaks on Eesti riikigi .

Kohtu ette tirida , kohtu ette tirida , oli ta peas jälle hakanud taguma otsekui vasar .

Ta haaras võileiva ning toppis sellega suu kõrvuni täis . Ta polevat korraga enam millestki aru saanud ega teadnud , kellega räägib . Toas olnud imelik uim , udu või vastandiks pöörduv valgus , mis hämardub iga osaleja peas : hirmu ei ole , on loidus , kõige möönmine . Metsavend ja hävituspataljoni komandör on küll millalgi olnud verivaenlased , sest üks pidi teise tapma , kuid nüüd tallekestena teineteisele andeks andnud , nagu seda lahingut polekski olnud .

Aga ta teadis kindlasti , et lahing OLI olnud ja neli julgeolekumeest oli seal mahagi lastud . Nõnda oli Kaarel ise just paar tundi tagasi rääkinud .

Tõsi , lahingu kirjeldus oli teda rängasti puudutanud . Nii rängasti , et ta lükkas sellest rääkimist just nagu suuski edasi . Nimelt oli üsna pärast seda , kui Kaarel ja Meinhard Kolga lautmaja uksest sisse astusid , tulnud peale haarang . Nagu oleks kohin maja endasse haaranud , nii tugev olnud hargneva aheliku sammude müdin . - Kaarli poeetilis-heroilisel tekstil oli oma lumm või oli see lummus tuntav ainult talle , kes ta luges-kuulis oma isa viimastest eluhetkedest . - Kaarel oli võtnud Meinhardil käest kinni - nii just lugenud mees - , võtsin Meinhardil käest kinni ja juhtisin lauta , sest tema ju ei tundnud mu kodumaja . Siis oli prõmmitud uksele ja nõutud sisselaskmist . Kodus oli ainult Kaarli tädi , kes avas . Sõdurid olid müdinal majja tormanud ja mõne aja pärast tehtud eeskojast lauta viiv uks lahti . Kaarli tädi näitas sõdureile lambiga tuld . Kaarel oli kohe lasknud ja sõdur kukkunud .

Siis oli paus . Kaarel piilunud lauda kahe poolega ukse praost välja ning näinud seitset-kaheksat sõdurit laskevalmis püssidega valvamas . Meinhard oli ütelnud : Kaarel , siit meie ei lähe ! Ja Kaarel võtnud pärast olukorraga tutvumist mütsi peast , pannud käed kokku , ühes käes oli mu laskevalmis püstol , teises müts , lugenud Kaarel , ja nõnda , püstol sõrmede vahel , ütlesin meieisapalve , siis panin mütsi pähe ja hüüdsin Meinhardile : Olgu ümber või sadasid , Jumala abiga pääseme siitki ! Siis oli Kaarel tõmmanud laudaukse mõlemad pooled lahti - ja sõdurid ootasid kõik see aeg , kui Kaarel palvet luges ja üks ründajaist oli mahagi lastud , imestasin mina valjul häälel , valjemal , kui oleksin tahtnud - , aga ta jätkas , kuidas Kaarel oli uksepooled lahti tõmmanud , välja tormanud , laskma hakanud ja Meinhard pole teinud paukugi , olnud kogu aeg ta paremal küljel ees , ning äkki saanud rindu otsekui löögi ning kukkunud .

Sai vist pihta , vilksatanud Kaarlil peas , kuid tal polevat aega olnud rohkem mõtelda , vaid ta muudkui lasknud ja lasknud ja sõdurid tõmbunud maja nurga taha .

Korraks jooksin Meinhardi kägaras kogu poole , et kui ta on haavatud , saan ehk aidata , aga siis taipasin , et ega ma teda siit enam ära kanda ei jõua .

Mehekene , küll sul oli seal õues tiirutamiseks alles aega , hüüatasin kuulates .

Panin tähele , et niisama tormakalt ja ühe hingetõmbega võristas ta Kaarli häälega kuuldud teksti , nagu väitis Kaarlit ennastki olevat teinud . Kuulajal nagu ei tohtinudki olla aega mõtelda , mis õieti toimus , sest sündmuse kirjeldust kandis vaid sisenduslik kiirus ja hoog . Peatumise ja järelemõtlemise võimalus välistati sellise esituse läbi täiesti , ja nüüd , ennäe , oli tal kuulaja ja veelkordse ümberjutustajana just nagu häbi või piinlik või ebamugav , et ta üldse peab niisugust juttu minule taaskord edasi andma . Kodus ka lugema , nagu ma teadsin , siis suitsetama kui arust ära , aeg-ajalt manades : see ei saanud ju nii toimuda .

Ei , tõesti , mul on Jüri aadress ja telefoninumber , kui ta kedagi aidata saab , on tal alati hea meel . Mõnus 83-aastane mees , ise näete , kui kohtute , äratanud teda Kaarli seltskondlik hääl .

Ja siis : nende mälestuste kirjutamine on kõige lollim temp minu elus , olen seda kibedasti kahetsema hakanud . Terve aasta olid nad Tallinnas , pärast pikka palumist anti lõpuks tagasi . Ja nüüd ei näita ma neid kellelegi , las jäävad lähedastele , kui nad kunagi tunnevad huvi .

Mulle ka ei anna ?

Ei ! Lugesin kõik teile ju ette .

Jaa , öelnud ta , isegi selle lugesite ette , et mu vanemad ei osanud puude mahavõtmise paikugi korralikult maskeerida . Kaarel pole vastu ütelnud midagi .

Enne esimest kolmekesi koosveedetud talve olid Kaarel ja Meinhard kahekesi ehitanud punkrit . Punkri ehitamisel on alati tähtis , et puude mahavõtmisest jälgi ei jääks , kännud ei valendaks , aga just selle töö olevat Meinhard tegemata jätnud , kuidas ka Kaarel poleks õpetusi jaganud . Kes siia padrikusse ikka tuleb , olnud ka Vilma mehega nõus .

Just need maskeerimata kännud olidki saatuslikuks saanud . Teate oli toonud pärast külas sõprade juures käimist just Meinhard . Siia tuleb hundijaht , oli ütelnud selgesti ärritatud kaaslane . Meil tuleb siit ära minna . Kes punkri asukoha maskeerimata kändude abil avastas , sellest Kaarel targu ei kirjuta , sest temasse teiste asjad ei puutu , tema ei näita kellegi peale näpuga . Nii ta luges , nii ta rääkis , vaadates mullegi kaastundlikult otsa , nagu oleks tal Meinhardi hooletusest aastaid hiljemgi piinlik rääkida .

Kas tuli siis hundijaht , küsisin mina .

Me läksime enne sealt ära . Hea soe punker oli , isegi väljakäigu tegime sisse . Aga vahele me seekord tõesti ei jäänud .

Ju siis jumal hoidis , püüdsin ka mina õiget metsavennakeelt tabada , ja Kaarel vaatas mulle unise näoga otsa . See on imelik , kuid ta pilk võis olla ühtaegu unine , lapsemeelne ja terav , aga üleminekud ühest ilmest teise tekitasid minus veidra tunde , nagu oleksid Kaarli silmad varjav sirm , mille taha pole lootustki vaadata .

Siis oli Kaarel veel kord rääkinud , kuidas ta pärast Kolga lahingut koos Vilmaga salgast lahkus ja tervelt viis aastat üksipäini end varjas . Pool etteloetud kaustikust oligi punkrite ehituse kirjeldusi täis . Siis tulnud Kaarli ema Siberist tagasi ning Eesti NSV julgeolekuülem saatnud Kaarlile kirja , et kui ta ise metsast välja tuleb , ei tehta temale midagi .

Veresüüd ... takerdus Kaarel , ning tema mõtelnud : veresüü ju oli , kui tõesti nii vapralt seal lahingus võitlesid . Mahalastud julgeolekumeeste arv oli kirjelduse järgi muljetavaldav .

Kaarel oli jäänud sõnapealt vait ning rääkis nüüd Piira metsavahest , kus talle viimasel hetkel , enne vabastava tõendi andmist , oli lavastatud põgenemiseks võimalus .

Et mind maha lasta , selgitas mees .

Ta oli juba pikemalt aega Kaarlit vaid läbi kõrge vererõhu sumina kuulanud , ning peas vasardas : juudi pass , ei teinud paukugi , teist metsavenda ei olnudki .

Ta otse imestavat , kuidas ta suutis üldse nii rahulik , seisukohatu ning arvamusvaba olla . Aga kõik , mis Kaarel ette luges või rääkis , jäänud tal meelde . See selgunud hiljem - see selgus tõesti hiljem , kui ta jälle ja jälle Kaarlilt kuuldu juurde tagasi pöördus - , seal , piinlikult puhtas toas ta ainult istus ja kuulas ega öelnud viimaste tundide kestel enam sõnagi .

Ma olin ikka tõesti nii surnud jah , et pidin viis viimast metsavennaaastat tunnistajate abil tõestama , öelnud Kaarel . Tahate , ma näitan teile , mis asutustega ma kirjavahetust pidasin ? Aga ta polevat tahtnud . Ta polevat midagi näha tahtnud ning otsinud ainult pausi , kuhu tänusõnad ( ! ) kiiluda , uks sulgeda , ära minna . Ära ja eemale minna .

Kuid just siis oli Kaarlit tabanud jutukuse hoog , Kaarel tahtis rääkida tervisest . Pensionist mitte , kuid tervisest . Pensionist rääkis alatasa Vilma , kelle metsavenna-aastad läksid ühekordselt kirja . Et Kaarel Kolga lahingu ja sellest lahingust mälestuste kaudu teadaandmise tõttu kandis nüüd vabadusvõitleja nime , siis loeti tema metsavenna-aastad kolmekordseks : reaalne kaheksa arvutati kahekümne neljaks . Ta sai aru , et Kaarel on endale uhke .

Minu isa aastad lõppesid ühe surmava kuuliga , mis staa ( i või pensioniasju surnu võiks vajada , mõtles ta kuulates leplikult . Nii tuimaks oli teinud teda see terve päeva kestnud maraton .

Siiski tundunud talle pisut kohatu , et Kaarel nii rõhukalt pensioni suurusest räägib , haiguskindlustust kiidab ja et tema tervis on tänaseks täiesti läbi . Arstidega olevat temal , Kaarlil , imehead suhted .

Ikka saavad aru , mis rängad aastad on läbi elatud , ning on tema haiguste suhtes nii hoolikad , et vahel olevat tal lausa häbi , kui on valude tõttu tujukas .

Jutuajamine olnud nagu kahes vaatuses näidend : esimeses ei olnudki justkui millestki rääkida - või oli Kaarlil kaustiku ettelugemisest tõesti villand saanud - , isa nimega seoses tuli sisse see meestevahetuse piinlik moment , millest Kaarel ju õieti kuuldagi ei tahtnud , teine vaatus oli ühe metsavenna väärikas surmajärgne elu .

Kui Kaarel rääkis opereeritud jalgadest , mis enam ei valuta , unerohtudest , mis lubavad siiski viis tundi ööpäevas magada , oli ta muhe vanamees , kellel mu tuleku põhjuski läinud meelest .

Kaarli sõnunosiv ja nautiv hääl taustaks , hakanud ta hoopis taevast ja jumalast mõtlema . Vist mõjus ümbrus nõnda , ta hääl oli vabandav .

Mis seal taevas küll on , seal kõrgemal , kus lennukeidki ei ole , midagi inimlikult mõõdetavat ei ole . Vanajumalat ei ole inimlikul kujul ka . Ma ütlen sulle sellepärast nõnda , et sa mind päris hulluks ei arvaks . Jumal oleme meie kõik kokku : taevas , mille üle arutan , ilmaruum , linnud , loomad , taimed , ühesõnaga kõik , mis õitseb , kasvab ja kõduneb . Meie sees on arukas valem , ringkäigu valem , rattasse määratud orava jooks . Vahel mõtlevat tema , et kui kõigist ( et kui ! ) jääb alles vaid üksainus rakk , loob jumal sellest olendi uuesti , rakk ise ongi jumal . Aga et see paistvat nii lohutu ja tema tahe ei lugevat sellisel juhul kröömigi , mõtleb ta jumala millekski suureks ja kaugeks , endast täiesti väljaspoolseks , sest tal olevat võimatu kujutleda , et kogu maailm ( kõik maa ja ilm ) on vaid hullunud hiigelrakk .

Ma palun igal õhtul jumalat . Ma pean paluma enese pärast isegi siis , kui jumal on vaid pisike naast või tilk mu enese sees . Sellele silmaga nähtamatule ongi mu palve suunatud . Meieisapalve toob päeva sisse rahu , päevade rida on saatuse käes , rakkude rea ja seoste sees , nagu mis tahes ainete valemid on aines eneses kinni , mõtet pole kehata olemas .

Isegi Kaarlit pole kehatuna olemas , mis siis , et ta pole metsas tundnud külma ega nälga . Muudkui istub kui raidur lõkketule ees , nihutab toorest äsjalangetatud puu tüve jupikaupa lõkkesse , kaevab pooleteise meetri sügavust kaevikut külmunud kodumaa mulda , magab maa all kui eelajalooline mammut , isamaalised aated soojendajaks sees , ning päästab meid jumala kaitsel ja heakskiitmisel kommunistlikust orjusest .

Ja täiesti kasutuks muutunud mina käin just Kaarlilt küsimas , kuidas kõik oli ja nõnda sai juhtuda , et isale suunatud torust lahvatas leek . Milline võiks olla kuuli algkiirendus ? Suur pauk , mis niidab ja tapab , küsis ta minult , kuid ma ei teadnud seda , ma ei teadnud , et jumala ja inimese vahekord ( ! ) on ainult tehnika küsimus .

Vilma olevat millalgi ütelnud , et kui ta väga palub , väga-väga palub , ehk annab siis jumal andeks . Vilma teab , mille pärast paluda , tema paluvat palve enese pärast . Sest tegelikult ei teadvat ta , mida andeks paluda . Millalgi kõduneb sünnisaungi , jääb uuele hoonele ette , ning siis pole seda paikagi olemas , kus ta sünni läbi määramatusse lükati . Ja kui ta rääkimise lõpetab , tõmbab praegu veel võnkuv õhk tema seismise koha kinni nagu maigutav kala oma lõpustest piiratud suu .

Ta oli ilmselt liiga pikalt vaikinud ja minuga rääkides unustanud Kaarli täiesti , sest kui ta lõpuks püsti tõusnud , märganud ta , et Kaarli kaustikut hoidvad käed värisevad . Kui ta neid värisevaid käsi vaadanud , tajunud oma käsi Kaarelgi , ning siis olnud käed jälle kindlad ja paigal .

Me kohtusime ju täna ka väljas , kui tegite jalutuskäiku , oli ta esiku poole minnes ütelnud : nagis rippus Kaarli jopp ja kaabu .

Seda pole olnud !

Kus te selle võtate , öelnud ka naine . Olime Kaarliga mõlemad kodus . Kaarel magas , kui tulite .

Ja päris uksel võtnud Kaarel ta käe oma pehmete pihkude vahele , vaadanud vagamehe leplikul ilmel otsa ning öelnud : oleme sõbrad , eks ?

Muidugi sõbrad , muuks pole ju põhjust , oli ta selle mulle alati pisut kõhedust tekitava topelttooniga täiest südamest ütelnud , sest tahtis siit majast , siit korterist , nende inimeste juurest kord ometi välja pääseda .

Olen nädal aega olnud haige . Eile käisin esimest korda väljas . Kevad oli nagu Laikmaa maalil : lumesupp , kirgas , silmile valus päike , kriiskavad värvid . Lumi nõrgub puudelt maha . Vesi .

Kõndisin ümber Kalda tänava maja ja mõtlesin : kõik on nagu kaheksateist aastat tagasi , puhtad viimse voldini sätitud kardinad , millimeetri täpsusega seatud rennid vihmaveetorude all , et vesi seinu või vundamenti ei määndaks .

See vahe on , et kaheksateist aastat tagasi olid kardinad akende eest lükatud , päike ja valgus paistsid sisse , nüüd on päev läbi õhtukardinad , kui ka tädi Agatha seal taga keset päeva kõnniks . Praegu armastab tädi ühtlast valgust nii nagu mu ema , nagu ma isegi , päev on liiga hele ja öö liiga must .

Nende kardinate pärast ma ei kloppinud uksele , vaid piirdusin kellaga . Alles tagasiteel tuli meelde , et kell võis olla sama korras/rikkis nagu aastaid tagasi : kui tädi Agatha keset päeva tukkuma jäi või oli mõnes kaugemas toas , ei kuulnud ta ukse taga olijat .

Seekord oli kell ka täiesti rikkis , sest majast ei kostnud mingit helinat , kaja ega liikumist . Ju ta on linnas või haiglas , mõtlesin , kui lumesupis tänava poole tagasi loovisin .

Siin , eramajade piirkonnas , on lumesupp puhas , sulaveega segi , libeda vastu kasutatakse liiva . Märtsis ei riputata isegi liiva , vähemasti vette mitte , nii et on üsna su enese asi , kuidas kukkumata edasi pääsed .

Viimati seisin siin väravas kolikoorma otsas ja tädi Agatha tänitas all , et ma õiget suurust eterniidiplaadid laseksin maha laadida . Kruupink juba laiutas keset lillepeenart , ja ka Alfredi käiatud läikiva teraga kirves .

Siis oli suvi .

Miks ma arvan , et mind üldse sisse lastakse ?

Et me põeme kestvat uudishimu ? Uudishimu kõigi arukate veenete kiuste .

Kas me üldse teame , mis on arukas ?

Pärast istusin bussipeatuses ja tegin suitsu . Majade vahelt tuli kaks noort tüdrukut , vaatasin neid ja mõtlesin , et nad on sündinud pärast mu viimast tädi juures käiku . Nende jaoks olen ma ise tädi ja reaalne Agatha on lihtsalt sugulane . Kui sedagi !

Istusin valele bussile ja sõitsin ringi kaks korda läbi , enne kui eksitust taipasin . Ei tahtnud isegi nutta . Ei tahtnud üldse midagi .

Kui saaksin bussi jääda . Ja sõita . Muudkui sõita .

Esimesel külgistmel arutasid kaks minuvanust meest , kuipalju neil palgast raha üle jääb . Ei , minupoolne oli juba pensionär ja tema rahaasjad olidki kõneks . Noorem arvas , et kui kolm tuhat puhtalt kätte jääb , on see väga hea . Jääb ikka puhtalt , küsis ta , ja vanem noogutas . Nojah , üür on sul makstud , riiet enam ei osta , mis see kuuekümne viie aastane - sain aru , et vanem nii vana ongi - enam ostab , kuhugi sa reisida ei taha - ei taha , kinnitas vanem - , Tallinnasse ei sõida - ei sõida , kordas vanem - , siis peaks sul söögi kõrvalt panka panekuks ka midagi jääma . Vanem noogutas .

Siis seletas noorem , et ta auto on registreeritud maakonnas , et maks on seal väiksem ja et õieti tuli see nõnda , et ta naine oli maale sisse kirjutatud ja auto sai ostetud naise nimele .

Ja nõnda on nüüd nii hästi jäänudki .

Jakobi mäel läks noorem hall mees maha . Tal oli käes poolpungil kilekotinutsak , liivakollase jopi all torutasid lühikesevõitu teksaste sääred . Kui ta juba liikuva bussi akendest möödus , nägin , et mehe pea oli õlgadest tuntavalt eespool ja peenikesed jalad nagu jooksid peale järele , keskkoht jõnksatas sellele minekule kaasa : ta sarnanes püstiasetatud kaelkoogupuuga , mille alumises otsas on jalad .

Pärast fotode uurimist ja Kaarliga kohtumist olevat talle selgeks saanud , et Vilma ja Kaarel hoidsid pärast Meinhardi surma kokku , mõtteliselt nõnda ja kehaliseltki olnud nad nendel fotodel kaelakuti ja üks .

See arusaam sundis teda otsekui transis jätkama :

Kui kaks inimest raiuvad kui rauda üht ja sedasama ning teisi mäletajaid ei ole , on nende poolt öeldu ajalooline fakt , ainus intiimne tõde toimunust . Mälestused on ju tunnistus , ütles ta mulle . Mälestused on tunnistus . Nende järgi on Kaarel oma autasud saanudki .

Mälestused on teine eluvõimalus , vastasin mina . Mälestused ei peagi midagi tõestama , vaidlesin vastu . Mälestustel on tendents muutuda .

Kogu meie elu on tunnistus , jätkas ta , nagu poleks mind üldse kuulanud , ja kui sa vaid korraks vääratad , ongi õnnetus käes .

Kaarel tegi ju metsas pilte . Sellest ei rääkivat ta sõnagi , fotodest ei räägi ta sõnagi , maskeerimata kändudest ( ? ) aga küll ja küll .

Ehk tegi Kaarel need fotod nii NKVD-le kui meile , arutles ta edasi , julgeolekule , et mehed oleksid teada , ja kaude meilegi , et mõistaksime seda , mis kunagi oli .

See oli ju reetmine , ütlesin kohkunult mina .

Minu meelest ka , kuid selle meelest , kes fotod saatis , mitte . Me kumbki ei teaks neist metsavendadest midagi , kui poleks fotosid , kui poleks - reetmist ! ( Siinkohal ta kõhkles pisut . ) Nii oli fotode saatja hääl talle ütelnud .

Mis hääl , küsisin jahmunult .

Eesti kõrge riigiametniku hääl , käratas ta vihaselt .

Reetmiseta oleks surm ainult surm , reetmine on elu ja surma vahepealne seisund , võimalus veel-eluks ja mitte-surmaks ( Juudaks , ütles ta , vahest Kristuse eituseks meis ! ) , nõnda ta seletas .

Ja edasi ütles ta , et need hääled , mida ta aeg-ajalt kuuleb , olevat selle varjava tuisu hääled , mis mehed täiesti kattis . Hääled on tuisu hoiatus selle eest , mis võiks juhtuda siis , kui hirm pääseb fotodelt lahti .

Sest valel kohal ja ajal tehtud fotod sisaldavad alati hirmu . Elus inimene sisaldab alati hirmu , kui taust nihkub , kui olukord muutub , kui edevus enda elu kõrvalt vaadata teeb ettevaatuse tühiseks .

Inimene on anum , hüüdsin ma vahele . Kas inimene on anum , et hirmu sisaldab ?

Ta ei pööranud mulle mingit tähelepanu ning jätkas , et eriti jahmatavat teda mõte , et pärast neid fotosid oli kogu allesjäänud kamp julgeolekus nägupidi teada .

Ta parem-vasak käsi lõi peegli ees mitu korda laksuga vastu lauda ja toas oli hallitava rõskuse lõhn . Ahastuse ja leina lõhn .

Ta oli tulistanud mind minu endaga oimetuks .

Mõistus on inimese õnnesärk ja õnn .

Jumal küll , mõtlesin mina , uueks monoloogiks end kuulama sundides , kas siis kunagi ei lõpe see kahetine olek , mida pean seletuse seletustena iseendas ometi üheks terviktundeks suutma rihtida .

Rihtida , sihtida , sulavaks , lausa teineteise ( või üksteise ? ) sisse mahtuvaks muutma . Ja kui tema tahab rääkida , ei aita mind äsjakiidetud mõistus põrmugi . Kui ta ka oli Kaarli juures mälestuste kes-teab-mitmekordse avaliku esitluse tähelepanijana terane - tõsi , minu abiga küll , aga meie oleme noaterapiirsetel kokkuvõtuhetkedel ikka suutnud vähemasti seespool keha välist piiri end ühena tunda - , siis hiljem saabus pikk järellainetav periood , kus kuuldu-tuntu ja nähtu momenthaaval sai taaskord läbi uuritud .

Ta nagu kordas endale ennast , veenis ja sisendas , ning kui ilma või maastikku märkas , olin mõneks ajaks vaidlemisest pääsenud .

Kuula lehtede kahinat puudes , kui oled end väsinuks mõtelnud ! Püüa päeva ainulisest valgusest tuge , tahtsin ma teinekord hüüda , et teda päästa ta enese käest .

Ja nagu minu vaikset hüüatust omaks võttes , jätkas ta olevikuhetkede kirjeldust .

Pime märtsipäev veebruarikuust ei erine . Päike on paksude pilvede taga . See on unenägude pääsmatu ilm . Vähene valgus , porisegune lumi , ajamärkide puudumine .

Kui sa oled samasugune kui mina , palun , tee häält ! Hõika mind , et ma ei unustaks nime ! Ütle mulle oma nimi . Ma kutsun sind . Otsime koos üles selle , kes tahab , et me ei mäletaks . Aga sa kardad , et just mina reedan su mälu , ja kui sa nõnda vaikid , mõtlen mina sinust üsna sedasama .

Eile oli jälle imeilus märtsipäev . Emajões lahtine vesi . Kallastel lumevallid . Pajud kevade ootel . Tegelikult juba kevades . Pajutudud on kaugelt vaadates nagu hõbedased kilud , pruuni tupega , peegelduvad pilvedest vees . Maa ja taevas on teistmoodi üks ja meie helevuses nii eraldi , et hingel on valus .

Majad Emajõe ääres on märjad ja mustad , just nagu äsja kerkinud veest . Nüüd kuivavad päikeses . Ja akendes läigib loojangu tuli , hommikupoolsed aknad on seevastu mustad ja pimedad . Vaatan hommiku poolt . Näen laskuvat tuld . Aga jõgi ise pole sama , sest mina pole sama . Vesi vahetub küll , on tõsi . Mina voolan ära iga vaatamise ja vaatega ega saa ennast nii noorena tagasi , nagu on jõgi igal kevadel .

Kevadel , kui punkrite põhja koguneb vesi , vahetavad metsavennad asupaika ja püüdjad koguvad andmeid , kuhu ehitatakse järgmine varjualune . Suviti pole maa all elada vaja . Inimene ei ole maa-aluseks loodud . Muld tahab kasvada palkidest läbi . Muld tahab luidki endasse haarata . Rõske ja elav on muld , mis pressib nõrkade kehade ligi . Ja ükskord pressitakse luud lõplikult kokku . Algab mullakssaamine . Juured kasvavad luudest läbi . Emajõgi viib endaga elusa vee .

Mis tean mina sellest noorest mehest , kes vananeb iga päevaga . Ta on surnud ja vananeb , ühtlustub mullaga . Kui ma luud leiaksingi , ei tea ma , kas nad kuulusid temale , ja luudel on ükskõik , kes nemad kunagi olid .

Elu on ainult vaimus , kuid just vaim on lahkunud . Vaim on mälu , mida reeta kardame . Vaimul on nimi , mida valjusti hüüda on ohtlik . Peaaegu viiskümmend aastat on möödas . Ikka veel ohtlik . Miks ? Sest mäletajaid on vähe ja iga mäletav hing kardab ülekuumuses tekkivat lühist . Tasakaalu ju enam ei ole . Vastukaalu ei ole . Pole kedagi , kes ütleks : siin sa liialdad , ei mäleta õigesti , muld on sinule maa all mõjunud . Ja sellepärast on vähegi targad mäletajad nii kartlikud , et vaevad iga sõna , nagu kaaluks see terve kosmose . Sest hulljulgete päralt on tihti rumalus .

Maastik tuiskab end tühjaks , inimene kangestub . Metsade tagant on kuulda koerte ulgumist .

Ma olen nüüd kõik fotod ära vaadanud . Elu asemel mul ongi ainult fotod . Vilma istub haohunniku otsas ja on nii noor ja kena nagu mõni filmidiiva , kelle naiselikkust ei riku meeste välivormgi . Ta on kõhn ja graatsiline , nelikümmend kolm number kummikud muljet ei muuda . Ta ees on seljakott viiekümnendate aastate alguse vormileivaga . Vilma koolitüdrukujuuksed on sirged ning parema käe eelviimane sõrm puudutab naerva suu alahuult . Vasak käsi on põlvel .

Ta istub seal närtsinud kaseoksade otsas nagu keegi , kelle ees selle leivakoti , kevade või kaamerataguse mehe tõttu on terve ilmaruum lahti . Koolikleit niisugust poosi ei võimaldaks .

Olen peaaegu valmis ütlema , et see võiksin olla mina , nii vabas poosis ja muretu , kuid vanus ei klapi . Foto-Vilma on kakskümmend kaheksa aastat vana ja tol ajal üheksa-aastase minuga ei tule võrdlus arvesse .

Too kevadpäev näib olevat stuudioproov enne tõsist heitlust . Enne koos Kaarliga haarangutest järelejäänud salgast lahkumist . Õige pea , õige pea nurub ta Kaarlit , et lähme siit minema , vii mind kuhugi varjulisemasse kohta , kus ma saan rahulikumalt elada . Ja Kaarel on siis vist tolleks pildistamise hetkeks juba lubanud Vilmale turvalisemat paika järelejäänud aastateks .

Sellest armunud naisest tehtud piltide väljanäituse seas on ka kolm relvaseinafotot , relvi on pildistatud kolmest eri rakursist , et nähtavus oleks parem , neid annab päris uurida .

Mehed ise on kord otsevaates , kord püsti , kord relvi puhastamas ja laskmist imiteerimas . Uuest pealikust koguni peaaegu stuudioväärse kvaliteediga , voodilinast tehtud taustal portree . Riputa kuhu tahes äratundmiseks välja . Kuidas on see kõik olnud võimalik kuu aega pärast Kolgal toimunud suurhaarangut , kus langes Kaarli sõnul mituteistkümmend inimest ? Ma veel ei tea , kui palju täpselt just . Siis jälle Vilma haohunnikul , kombineeväel Vilma , poolprofiilis , parem käsi toetamas vastu sälueas kase tüve , Vilma fotoaparaadiga , Vilma metsise sabaga , Vilma ühe võõra naisega , mehega , seltskonnaga , kel jalge ees relvad ja plekist joogitops . Sealsamas kõrval on grammofon ja üks mees uurib vinüülplaati , kes-teab-mis-muusikaga . Vaevuärganud mullal on virnas triigitud linad , mis hiilgavad puhtusest siiani .

Metsaelu . Metsavendade elukorraldushetk .

Nii noor , nii elu täis juuksejuurtest varvasteni ! Ma pole niisugust Vilmat uneski näinud . - Millal osatakse vaadata oma ema kui naist ! Vanuse tõttu peaksin ju oskama , kuid olen need fotod saanud nii äkki ! -

Rõhk pressib pead ja päike paistab . Kõik on veel ees .

Too mees on nüüd surnud . Pildistamise hetkeks on too mees juba neli kuud surnud . Läheb veel aega , kuni Vilma mõistab , et ainult surnud mees saab seista selle kevadise päeva , paljude kevadiste päevade ja Vilma vahele ainult sellepärast , et ta enam ei naera .

Kui Vilma metsast välja tuleb ja koduukse imitatsiooni puudutab , vahib talle vastu tütar , kel on tapetud mehe nägu ja silmad .

Mina küsin , kus isa on . Ja Vilma võtab suure meestekasuka taskust peotäie fotosid . Ma vaatan neid ja muigan ( tahtmatult , sest ei saa nendest fotodest aru , ei mõista sundimatut poosi ja igemeist väljaulatuvate hammaste naeru ) , muigan ja ütlen : aga kus siis isa on ?

Vilma krahmab lapse käest fotod : tõesti , isa puudub neilt . Ja mina puudun . Ja tääk ja kuul puudub . Pärast ei näita Vilma mulle neid fotosid enam kunagi . Jumal teab , kas need on ülepea alleski veel .

Lõpuks ilmus rahvaluulest tuntud Mehetapja Mai , kelle kohta ta ütles : kui ma tohin seda olendit nii nimetada . Mai oli suurt ( ! ) kasvu ja mälu maha salanud . Olgu kõik niisama arusaamatu , nagu on mõistetamatu mu elu .

Kui X on Y , siis on ka Q sama mis Z !

Selle avalduse peale ei osanud ma midagi ütelda . Siis ta kahtles jälle , kas teda lastakse taeva . Pea andis end tunda , unenäod järjestusid sombustes pilvedes . Viimati oli ta näinud oma kodu ümberehitatud sauna , mille eesruumist oli enne ta sündi tehtud köök ja leiliruumist magamistuba . Hiljem oli elumaja maha põlenud . Põletatud ja põlenud . Kui ta unenäos sauna tagasi läks , olid kõik ruumid mitu korda suuremaks ehitatud , mööblist lagedad , ning seinad üle löödud karvase lauaga . Hööveldamata töö , oli ta imestanud . Iseäralik oli see , et ta polevat märganud aknaid . Päev olnud läbini hall , vahest sellepärast nõnda .

Sauna taga olid mõisahoone varemed ning neid valmistuti õhkima . Ta oli saunast välja jooksnud ning nõudnud töö peatamist . Õhkimises oligi tehtud paus ning tal soovitati vallamajast käsk tuua , kui tahab hävitustööle piiri panna .

Jooksin läbi pori , enne kui külgkorviga mootorrattani jõudsin . Uni lõppes küll ära , kuid olen kindel , et selle paberi ikkagi tõin ning varemed on tänimaani alles .

Kõik on alles . Kahju , et teised seda ei näe .

Surnuaial olevat ta näinud Kaarli vanemate hauaplatsi , aga oletus , et ta isa võiks olla maetud sinna , ei olevat tulnud pähegi .

Mis ma pean tegema . Ma ei saa ju Kaarli perekonnaplatsile , labidas käes , kaevama minna ! Ja kui Kaarel ise kord sureb , maetakse ta minu isa kõrvale . Kaarli ja reedetu luud segunevad kunagi seal all , ja ma ei tea , mida võiksid mälutapjad asjaloost arvata .

Tule mõistusele , vastasin talle . Tänaseks tead sa ju suurepäraselt , et Kaarli suguseltsi hauaplats on viimane , kust sa oma isa luid võid otsida . Sa käisid Kaarli pool , sa oled Kaarli pool juba käinud , ning tead , et sulle meelerahustuseks öeldud matmiskoht on suur arusaamatus .

Aga ta ei kuulanud mind . Nii hirmutavalt kainemeelsena kui ta Kaarli poole minekul ja seal olles mõjuski , süvenes nüüd , tagantjärele , arutus . Ta alustas tihti mõnest meeldejäänud lausest või ilmamuutusest ning kordas kirjeldusi erinevates seostes nagu ühe koha peale tiirutama jäänud grammofoninõel .

Kaarel on kasvatanud vuntsid , kirjutanud mälestused , et säiliks tema eluvariant , ning mu isa surm on seal kirjelduse sees kui ristsõnamõistatus .

Tema sõnad ei katkenud . Ta sai ainult ise end vaikima sundida .

Ühel päeval- see oli ammu enne Kaarli mälestuste ja metsas tehtud fotodega tutvumist - jah , ühel päeval oli ema talle helistanud neli korda ja kutsunud külla , et midagi rääkida . Mingist hetkest alates polevat ta ema kutsetele enam reageerinud - mis hetkest , sellest ta lubas mulle veel rääkida - , kuid tookord oli tal jälle hirm hakanud , et äkki on ema tervis tõesti halb , ja veel üks mõte tulnud tal pähe : ema tahab talle enne surma selle saladuse ära rääkida , miks ta on terve elu oma tütart vältinud .

Nad olid kokku leppinud , et ta sõidab kohe järgmisel hommikul . Aga hommikul oli selgunud , et rong on juba ära läinud . See tähendab , et kõige varasem oli ära sõitnud ja vahepealne võetud plaanist maha , nii et minna oleks saanud alles vastu õhtut .

See lõi mu plaanid täiesti segi , sest ööd ma seal linnas olla ei tahtnud , viskas ta selgituseks , ning rääkis kui palavikus edasi , kuidas ta naabrimehe kell kaheksa hommikul üles ajas - too oli maganud , pühapäeva hommik ju ning igal inimesel on õigus vähemalt üks kord nädalas end välja magada - , siiski mees ei pahandanud temaga ning palunud luba veel kohvi juua , enne kui nad maja ees kokku saavad .

Ma lõin ta päevaplaani sootuks sassi , kuid tema palus mind ( ! ) , et võiks kohvi juua ! hüüatas ta , nimetissõrm püsti , nagu ikka tunderõhulistel kohtadel .

Ma ei mäletagi , kust me täpselt läbi sõitsime , Järva-Jaanist vist , mis oli alles pühapäevahommikuses unes .

Ühes teeäärses toidupoes oli ka kohvijoomise võimalus ning tegime seal peatuse . Ma ise polnud ju kohvi joonudki , see tuli meelde ja naaber arvas , et niipalju aega peaks enda jaoks ikkagi leidma . Kohvi juures oli tal tulnud mõte , et mingi toidupoolise võiks külakostiks kaasa osta , ja ta oli võtnud juustu , vorsti ja viskit . Ühe leiva ostsin ka . Täisteraleiva , sest see on tervisele kasulik .

Linna jõudes mäletasin aadressi valesti , arvasin , et ema elab Videviku tänaval , aga sellenimelist seal linnas polnudki - Videviku tänav on Tallinnas , tulnud talle viimaks meelde , aga linn , kuhu nad jõudnud , Tallinn muidugi polnud .

Kui õige nimi käes , leidnud nad tänava kohe , ja mees jäänud ukse ette autoga ootama , et kui ema tervisega midagi tõsist lahti , saab ta ehk aidata .

Kellahelina peale avanud ema , vahtinud mõtetest ülesärganu näoga otsa ja öelnud : Sina juba siin . Ei uskunudki , et tuled .

Ta vaadanud , et inimene seisab kahel jalal püsti , värskelt vanniski käinud , ning läinud ja öelnud naabrimehele , et nii ja nii , kõik on korras ja aitäh sulle , et vastu tulid , kuid sisse ma sind kutsuda ei saa , olukord on segane ja vajab selgitust .

Mees oli veel üle küsinud , et kas kõik on ikka korras , ja tema oli vastanud , et on korras jah . Ema laudib esikus triigitud pesu virnadesse - see olnudki nii , seda imelikku asja oli ta kohe märganud - ning ei taha ühtegi võõrast sisse lasta .

Mees oli vabanduse vastu võtnud , auto ringi keeranud ning Tartusse sõitnud .

Esik oli suur ja sopiline : kõik kolmetoalise korteri uksed läksid sealt , kaasa arvatud WC- , vannitoa- ja välisuks . Ainsas vabas esikuseinas oli suur riidekapp , sinna ema siis pesu lautiski . Tema oli seisnud ja oodanud , ja siis oli ema ütelnud , et õige jah , see töö võiks nüüd siiapaika jäädagi , kui tema pahaks ei pane , et neljal-viiel taburetil pesuvirnad seisavad .

Ta oli mõelnud , et ema võiks kolm aastat pesu pesemata elada või suur pere ühe aasta , aga valjusti ei öelnud ta midagi sellist , avaldas vaid arvamust , et puhas pesu ei sega teda küll mitte üks põrm .

Siis on hea küll , oli ema ohanud , ja nad läinud kööki , kus pliidil oli väga suur supipott ühepajatoiduga . Ta oli juustu , leiva , vorsti ja viski välja kraaminud ja ema oli igat asja laual kergitanud ja pomisenud : Ei noh , süüa mul ikka on .

Ma mõtlen , et pärimused peavad ikka olema . Mitte ainult , et kes kus sündis , vaid midagi enamat . Iseloom , harjumused , välimus - kõik on tähtis . Kägu ka ei sünni tühjale kohale , pesa peab valmis olema , iseloom on käol nagunii ta enese oma .

Teda näiteks saatvat terve elu koerte haukumine . Kuigi ulguja on üksik loom , üksildane loom võib-olla , ja kaugustest õhku pidi kanduv rahutus paneb koera häälepaelad proovile - koeral on häälepaelad , imestasin mina ja mõtlesin siis , et mis seal's ikka , on vist küll - , alati tunduvat talle , et koerad uluvad kogu Eestimaal .

On kaks heli , mis hingele mõjuvad . Üht neist võivat kuulda ka välismaal , kuid seletuse jätvat ta jälle pärastiseks , sest praegu räägib ta koertest .

Küüditamisöödel uluvad koerad , ütles ta äkki nagu möödaminnes . Hauguvad ja uluvad , ja hauguvad ka kuidagi endelisemat kui muidu . Nad ei rabele , ei väljenda tigedust . See on koledus , mis mõjub . Ebaloomulikkus . Koerad mõistavad äkki , et varsti ei ole neil enam kaitset . Neil ei ole suppi , kaussi , konti ega peremeest .

See on koera loomuse haigus tunda kilomeetrite tagant , mis toimub . Ja ennäe , siis koer ei kisa kui pöörane . Ta ei üritagi ohule hirmu peale ajada , sest hirmutada saab inimest , looma , sooja verega olendit , aga ohul ei ole verd , keha ega loomust . Ja koer teab seda . Sajad koerapõlvkonnad ei tea ja siis see üks teab .

Eestimaa koer erineb Kesk-Euroopa omadest . Tema teab , et tuleb hetk ja ta on korraga üksi . Ihuüksi terves maailmas ja keegi ei hüüa enam ta nime . Inimese hääl on koerale jumala hääl , ja kui ta seda enam ei kuule , on ta kadunud .

Kui öö on tühi ja tuba on tühi ja ilmsus on tühi , siis koer ulub , ulub iseenda julgustuseks , ja see ulg on igavene surmalaul keset märtsi ja talve .

Kui mul on paha olla , uluvad koerad isegi unes .

Ema oli köögilauale nõud tõstnud . Tal olevat alati täiesti ükskõik , mis järjekorras miski kätte või lauale juhtub , peaasi , et nõud on puhtad , ja temal olnud siis alati tunne , et ema käitub ajutiselt nõnda , ema ise on juhuslik selles ruumis ning on väheseid harjumusi , millest ta ei suudaks loobuda . Puhtusest näiteks . Linadevirnad andnud sinetusest märku . Enne valgendab ja siis sinetab !

Talle endale meeldivat , kui laud kaetakse kõikide reeglite järgi . Ema ei mäletagi neid . Teab , aga ei mäleta . Ei pane tähelegi oma mälutust .

Ema on harjunud sööma mätaste vahel plekkkausist .

Mätaste vahel on plekist nõud muidugi kõige õigemad . Aga et kaheksa aastat kujundab harjumuse terveks eluks , see olevat võõrastav siiski .

Plekkkruus , plekkkauss , nuga , kahvel ja lusikas - see on ju terve varandus .

Kuid seljakotis koliseb !

Tema olevat ikka imestanud , kuidas ühel hetkel midagi pole ja teisel hetkel on kõik . Nagu oleksid metsas teatud nõudepeitmise punktid : ühest aetakse sind ära ja siis tormad teise juurde . Või sööd vahepeal päris kätega !

Viski oli ema tähelepanu äratanud . Üks mees olevat talle seda hiljuti maitsta andnud . Minul oli aga tervelt pooleliitrine pudel .

Ema võtnud kapist pitsid välja ja nad rüübanud ühepajatoidu kõrvale viskit .

Päris jutt käib läbi , oli ema õlgu väristades ütelnud .

Siis rääkis ta külaskäigu kirjelduse vahele , kuidas ta nüüd elab .

Või alati elab ? Või on kogu elu elanud ?

Lauanõud meeldivad mulle , seletas ta , nagu vajaks jutt mis tahes aluselt lähtuvat seost . Sidet , tahtsin ma ütelda , aga sel sõnal on ka minu mälus ühendus luumurdude ja haavadega , nii et seost on õige . Õige ka grammatiliselt .

Kuidas te seal metsas luid ei murdnud , küsisin endalegi ootamatult , ja siis vahtis ta mulle mõistmatult otsa ning ütles , et tema pole metsas olnud . Ta pole päevagi metsavend olnud . Kuigi , mine tea , - siinkohal ta kõhkles - , kui me 1948. aasta detsembris kodust ära tulime , siis see vahemik , kõndimise vahemik Kesk-Eestist Virumaale võiks ju ka olla ühtede metsavendade teekond .

Kodust olime juba ära ning Virumaal paiksed veel mitte .

Kaks kuud tema mälus puuduvat . Või üks ? Ta mäletavat kodust lahkumist ja seda hetke , kui märtsipäikesest ülevalgustatud ja just nagu paistetusest alanev lumi auras mustast mullast laikude kõrval . ( Või aurasid laigud ? )

See olevat täitsa eile olnud . Et on möödunud viiskümmend aastat , on selge üllatus . Et ta ise oli tol hetkel vaid neljane , ei mahtuvat talle vist elu lõpuni pähe .

Ja siis mõne aja pärast , kui vanemad sellest paigast ja tema juurest lõplikult ära , olevat ta naabertalu inimeste küüditamist pealt vaadanud .

Enne olid koerad muidugi teate edasi andnud . Koerad aimasid , et ärasõit tuleb . Kui see oleks tema teha ( kui see oleks minu teha ) , tähistaks ta mis tahes küüditamispäeva koera uluga . Ulg ei tohiks olla liiga pikk , kuid küünalde kõrval ja teleriekraanil võiks olla ülestõstetud koonuga pea küll , ja siis võiksid kosta , pärast võiksid kosta ka kirikukellad .

Tol ööl olid ulgunud ainult koerad . Harva ja üksikult , kuid ulgunud siiski . Öö ise - vaikne kui hauas .

Tema oli seisnud võõra maja köögis otse akna all ning vaadanud ainult . Aga sellest , mis näha , ei tahtvat ta rohkem rääkida .

Minutagi on juttu küllalt .

Hiljem olevat teda eriliselt huvitanud portselannõud . Tol ajal oli serviise tihti müügil . Kallid küll , jah , aga aeg-ajalt sai neid osta . Tal olevat raske öelda , mis aastast alates tema serviise koguma hakkas , sest kui viiskümmend aastat tagasi on alles eile , siis ostis ta viimase serviisi täna hommikul . Ja päris hetk , jutustamise hetk , on juba lause lõpuks pääsmatult möödas . Eluloost ei teadvat ta midagi . Sajand möödub kui sekund ja aeg lõikab ta tükkideks .

Ei ole minul elu . Ei ole minul lugu . Mis siis , et ühepajatoidu kõrvale joon koos emaga viskit .

Ja nõnda ta muudkui rääkis ja rääkis iseendale vastu ning lükkas edasi kirjeldust , mis seal köögis edasi juhtus .

Siis äkki viis ta jutu täiesti ootamatult onu Alfredile , ema kõige vanemale vennale . Kui oli täiesti selge , et külade põletamine tuleb ja inimesed kaotasid just nagu pea - kaotasid pea , hüüdis ta mulle , inimesed olid , aga päid enam ei olnud , kas ma kujutan ette , kuidas ilma peata inimesed majadest kraami välja tassivad , päästavad , mis päästa annab , ega tea , kuidas ja kuhu eluks vajalikke asju peita ja kas nad ise ellu jäävadki - jah , siis oli onu Alfred juhtimise enda peale võtnud ning pannud kõik õed-vennad rehealuse muldpõranda alla auke kaevama ja sinna oli ta käskinud riidekapid ja kirstud lapiti sisse lasta ning ladunud need kraami täis , pärast visati muld muidugi peale , tambiti tihedalt peitmiskohadki kinni , et tuli ligi ei pääseks . Ja vilja lasknud ta suurte veekindlate nõudega kaevu .

Otse uskumatu , kui kiire ja taiplik onu Alfred olevat olnud . Loomad olid ammu metsa aetud - või olid need seal juba enne , tema ei teadvat täpselt , ja kui talle seda lugu räägiti , kuidas Alfred nii kindlameelselt vägesid juhatas , ei olevat ta osanud seda õieti tähele panna . Aga seal , emaga köögis juttu ajades , olevat tulnud talle just Alfredi tublidus meelde .

Hooned põletati 1941. aastal maani küll maha , kuid see , mis maa all ja kaevus , jäi tulest puutumata .

Ja veel olevat onu Alfredist talle räägitud , kuidas too , vankrivahe jahu ja liha täis , otse metsavendade punkri juurde sõitnud , päise päeva ajal ja läbi küla , nii et keegi pole õieti taibanud , kuhu tema sõidab ja milleks .

Mis aastal see oli , küsisin mina ja tema vastas , et 1950. või 1951. aastal , kui ma muidugi õieti mäletan , lisas ta pisut loiult , nagu ei mõistaks päriselt isegi , kui suur või väike oli selle Teisest ilmasõjast osa võtnud mehe aastaid hiljem ja pärast sõda võetud risk . Tema olevat Alfredi sõjaväepiletit millalgi uurinud : 27. oktoobril 1944. aastal oli ta laskurina väeteenistusse kutsutud ja 10. novembril 1945. aastal koju tagasi lastud .

Tegelikult ma kartsin seal üksinda olla . Kartsin lagedat õue , kui päike lõõskas ja uuesti ehitatud hooned seisid igaüks omaette just nagu millegi ootel . Mida nad ootasid , kustpoolt rünnakut , ei osanud arvata . Võib-olla mäletas õuemuld teistsuguseid hooneid ja põletatud elumaja ja lautade vari tihenes päikeses millekski muuks , kui tõelised hooned olid kunagi olnud .

Kas sa oled tähele pannud , kui imelik võib olla üks suvise keskpäeva lõõsas ja tulise päikese all endasse vaibunud õu . Õieti olen ma kogenud endassetardunud salalikku südapäeva ju ainult sellel maal , nii et need tunded on kivisse klammerdunud sambla omad , kes isegi sajandite möödudes kohta ei vaheta . Niisugune õu hirmutab mind . Hirmutas Kütil ja tekitab kõheduse mujalgi . Kõik kunagi olnud , maha põletatud ja teisiti ehitatud hooned kasvavad virvendavast õhust ähvardavalt endistesse kohtadesse üles , nii et mul pole hingamisruumigi . Vaatad - ja midagi pole , kissitad silmi : on hoonete ja sõdalaste mets , nõiapuujuurtega , kaugele nähtavate ja väänlevate juurtega . Kui kõrgem pealiskiht maha lõigata , ajavad vanad juured uusi võrseid , roomavad maadligi , sest pilvedesse pürgiv puu saetakse valgusekartlike pärast nagunii maha . Ei saa olla nii , et ühe puu seeme lihtsalt eeldab teisest kõrgemat kasvu . Selles päevasüdames polegi mind isikuna olemas , on vaid enese alalhoiu eest võitlev saareke teiste maade ja võimude vahel .

Kui ma pagenduses olin ja vanemad metsas , joonistasingi saart . See nägi välja kui sopilisi piire alatasa muutev amööb , ja nende kujuteldavate lahesoppide külgedele märkisin ära väikesed linnkindlused , kus oli palju kaitsevalle ja müüre , relvi ja toiduladusid , ja kogu aeg oli mu silme ees ründamise võimalus . Ma uurisin saar-kindlust vahel otsekui ülevalt ja mängisin läbi erinevaid lahinguid , et avastada kaitses nõrku kohti , siis täiendasin joonist uute kindlustega , nii et lõpuks oli paberil kindlus kindluses kinni , ning vajasin uut ja puhast lehte , et alustada ehitust uuesti .

Ma ise elasin saare keskel . Olin pidevas hooles enese julgeoleku pärast . Iga kord keset mõnd taluõue seistes tulevad mulle meelde need lapsepõlves paberil mängitud mängud , ja siis ei saa ma aru , miks oli nii tähtis see elunatuke ja miks kogu ilm ihus mu hingele hammast .

Hirm sai alguse just Küti talu keskpäevasest õuest , kui vanaema Maali ja onu Alfred tegid lõunauinakut . Kui isegi lambad ei viitsinud määgida ja kanad lösutasid marjapõõsaste alla kraabitud tolmus . Nagu hauduksid midagi . Ja kukk oli unustanud kiremise ja lösutas ka , lott ripakil .

Kõike võõrast tõrjuv vaikelu on selle seisundi nimi .

Siis oli ta tükk aega vait ning jätkas vastu tahtmist :

Päris tobe on valjul häälel rääkida , et ema kutsus mind endale külla ainult selleks , et öelda : kui sa Alfredit austad , austa ka mind , sest Alfred oli mulle otsekui isa . Tema nõuandeid olen ma ikka järginud ja neist on mulle abi olnud . Eriti siis , kui olin metsas . Tema oli õieti tervele meie perele isa eest ja hiljem ma nägin , et teiegi vahekord oli hea .

Nojah , tüli ei olnud . Vaikiv distants , nagu küttidel kombeks , oli ta justkui naljaga pooleks ütelnud .

Just-just , seda ma mõtlengi . Meie - Küti talu Saared - oleme üldse natuke teistsugused , elama peab , elama peab . Noorest peast on inimese aru ju nõder , ei ole karastust . Hiljem , jah hiljem - ema takerdus hetkeks just nagu sõnu otsides , aga need olid siinsamas , küsimus oli rohkem valjusti ütlemise julguses - , pärast esimest karastust nõuab elu vaid kõvu närve . Minu omad on siis vist tõrkuma hakanud , et nii sinuga räägin . Ei tea . Ei tea .

Noorena poleks ma ilmaski osanud arvata , et minust saab see , kes ma olen .

?

Enne kui Agatha endast palju vanema leskmehega abiellus , oli ta küsinud emalt nõu . Maali vastanud : Aga sel mehel on ju poeg ka olemas . Et kui vana on vana , on poeg veel küllalt noor .

Niisugust nõu andis tütrele meie ema ja kuigi ma Agatha jutte muidu ei usu , siinkohal räägib ta tõtt . Mina kuulasin noorena ema väga , olin kaua lapseohtu . Mõnel tuleb kohe aru pähe , teisel hiljem , mõnel ei tulegi . Minul võttis kaua aega , kuni lõpuks aru sain , et ma oleksin pidanud käima enda sisetunde ja mitte Maali õpetuste järgi . Tema tahtis meid kõiki kiiresti kodust välja oma elu peale saata , ja mida meie tahtsime , seda ei osanud ta isegi küsida . Ja meie olime harjunud sõna kuulama . Iga kord , kui pojad mulle nüüd vastu hakkavad , olen ma südamest õnnelik , et neil on ikka oma arvamus ka olemas . Minu soov oli tol ajal koolis käia , mehele minna ma tõesti ei tahtnud . Aga hooned põlenud , kuskil oli vaja elada , nõnda see meheleminek nii äkki tuligi .

Ja veel hiljem , kui juba Moorakülas olin , käis Maali mind kamandamas ja juhtimas . Meinhard läks alati kodust ära , kui nägi mu ema tulemas . Lõpuks ei rääkinudki ta enam temaga .

Minule ütlesid sa ise millalgi , et kui Maali ja Alfred mu õppimisi toetavad , jääb sulle rohkem alles , oli ta huvitatult küsinud .

Jaah , ütlesin küll , hakanud Vilma naerma . Ema kupatas mu kiirkorras mehele - ei , ei , me oleksime võib-olla millalgi ka ise ehk abiellunud , aga siis olnuks kõik teisiti - , sinu isa tõi ainult häda ja hirmu kaela , ju ma siis leidsin , et Maali võiks ka nüüd kulutusi kanda . Minul polnud pärast metsast väljatulekut seljariideidki .

Olen vahel öösiti mõtelnud , miks meie ema käitus meiega nii karmilt , et kui silmad juba peas , andis nagu jänesele käpaga pähe - sul silmad suured küll , võid hakata omal käel elama - ja pani tütred lausa ise kellegagi paari , poisse päästis sõjavägi ...

Ja mets , ütlesin vahele .

Nojah , Reinu siis mets .

Kas sa kutsusid mind selleks , et oma emast rääkida ?

Ei . Küll sa kunagi mõistad , miks täpselt , kui Alfredit tänan ja kiidan . Ainult Reinu ta vist ei sallinud . Ei toonud metsast välja . Lasti kuskil maha . Ei hauda , ei mälestust , kuigi tema oli meist kõige noorem ja oleks võinud kõigist kauem elada .

Alfred oli sinust vanem , kuid on tänaseks ka ju surnud . Surma ees ei loe vanus midagi .

Teie saite ju omavahel hästi läbi ?

See olnud nii imelik , et ema kutsub külla vaid selleks , et Alfredist rääkida , ja ta pole osanud vastata midagi .

Muidugi saite , ütleb ema temast mööda vaadates , ja hoidsite teineteist ka , kuigi vahel on mul tunne , et sul pole õiget Küti verd ega põhja all , et lasksime sul liiga kaua teadmatust nautida .

NAUTIDA ? oli ta kurgust kostnud vaid kõõksatus .

Sa ju ei tea midagi ja vahel näib , et sa ei tohigi teada .

?

Meinartil - ta ütleb seekord Meinartil - ei olnud valikut , sest tema ei paindunud . Ainult ühte suunda silmad kui klappidega hobusel . Ja mis ta sellest sai ? Kuuli sai ja rabasse haua .

Ei , ei ja veel kord ei , metsaelust pole mul midagi rääkida . Ära hakka jälle peale ... Alfred ju võinuks , tema sind tundis , aga kui ka tema ei , siis minu vastus on ei . Ja vist lõplikult . Aga üks pere me võiksime nüüd vanas eas olla küll .

Nii äkki . Käsu korras . Pärast seda , kui üle poole elust on elatud ?

Kas sa panid seda arooniahekki värava kõrval tähele ? Mina istutasin selle . Igal aastal pügan mitu korda , kuigi see oleks kui ühine asi ja iga korter peaks heki korrashoiu eest hoolt kandma . Hiljuti nägin ma und . Väga halva unenäo nägin . Minu istutatud hekk oli välja juuritud . Ainult must muld vaatas kahel pool väravat vastu . Heki asemele oli ehitatud plank .

Mis sa sellest unenäost arvad ?

Mitte midagi , oli ta kärmemalt vastanud , kui oleks tahtnud . Kogu see jutt seal köögis liikus läbi pikkade pausiaukude nagu lonkur hobune enne rebasefarmi .

Vahest sa varjad midagi ja see tuleb välja , plank on täiesti arusaamatu .

Ah sa arvad , et varjan ?

Ma ei oska teise inimese unenägude kohta midagi arvata . Ju see ütleb sulle enam kui kellelegi teisele . Tegelikult sa tahtsid Alfredist rääkida .

Aga ema oli vajunud mõttesse ja silunud ja muudkui silunud käte vahel köögirätikut , nagu oleks unustanud mu olemasolugi .

Kolme nädala pärast , kui fotod pähe õpitud ja Kaarli juures käidud , olevat ta emale helistanud , et nüüd rääkigu tõtt . Ema oli suure häälega nutma hakanud ja vannutanud , et ta midagi ei küsiks ega uuriks .

Lõpeta ometi uurimine , oli ta nutu vahepeale täiesti selge häälega hõiganud .

Isegi nina ei nohutanud , rõhutas ta . Lõpeta see uurimine , ütles ema mitu korda ja sellest oli ta saanud kinnitust , et uurida just nimelt tuleb .

Pärast asja-sinnapaika-jätmise vannutuste ärakuulamist oli ta oma jultumusest jahmununa ja just nagu kahtlustuste kontrolliks kirjeldanud Kaarlit kui agenti - hakkasid Metsakülast tulema , varitsus ootas ees , Kaarel ei teinud lahingu kestes paukugi ( kükitas lehma udara taga , oli ta emale telefonis karjunud , miks ta muidu räägib , et teist metsavenda peale mu isa seal lahingus polnudki ! ) ja isa laskis kõik need mehed maha , kellest Kaarel kunagi kakskümmend aastat tagasi rääkis .

Nüüd oli ema täiesti endast välja läinud ja ütelnud : Kallis tütar , sa saad ju nüüd isegi aru , miks ma vait olen olnud , kuidas ma oleksin saanud sulle kõike seda rääkida . Mõistad ise , et ei saanud . - Tema olevat kuulanud , kuigi olevat tahtnud hüüda : miks ! - See võib küll nii olla , öelnud ema , ju nad olid Metsakülast peale jälgimise all . Veel olevat ta olnud jahmunud , et ema teda niimoodi kõnetab . Esimest korda kogu mu elu jooksul nõnda , ütles ta tasa .

Hiljem oli talle selgesti meelde tulnud , kuidas tema ja ema 1978. aastal Kaarli juures Küünimäe tänaval külas käisid - ema oli aadressbüroost Kaarli aadressi võtnud , millest ta järeldab , et nad polnud pärast metsa ehk tõesti kohtunud - ning Kaarel öelnud , et oli vähemalt ühe ( just nimelt ühe ! ) venelase ( ka nii ütles Kaarel , mitte NKVD-lase , vaid venelase ) maha lasknud , teised olnud Meinhardi kuulide omad , ja nüüd kahtlustavat tema , et Kaarel valetab ja vassib algusest peale . Nii imelikult mõjunud mälestused talle .

Ema vannutused ja mitteuurimise palved süvendanud omakorda kahtlust , et see , kuidas isa surma sai , oli teada juba ammu enne , kui tema juhtunu üle mõtlema hakkas .

Su isa oli avalikult nõukogude võimu vastu , oli ema millalgi ütelnud . - Kui avalikult siis ikka ? - Tema oma vaateid endale ei hoidnud , vastanud ema .

Eks me ikka enne mõtlesime ka , mida teha . Aga kui isa sõber vallamajast hoiatuse tõi , et oleme küüditamisele määratud , pidime ära minema . Naabertalu peremees varjas ka end metsas ja pea igal ööl korraldati sinna haarang . Kui ma seda nägin , mõtlesin , et mina ei suudaks neid haaranguid taluda . Nii pidime metsa minema . Meie kõik pidime . Algul olime Virumaal , siis mitmetes taludes , kuid lõpuks polnudki muud kui ainult haarangud .

Jah , seda ta mäletavat küll , kuis Kaarel ja Meini punkrist ära läksid , Kolgale toitu hankima läksid . Kaarel võtnud kohe mitu valget lina endaga kaasa , isal olnud seljas vaid tühi kott . Mehed olevat veel naernud , et Kaarlil rahulipud kotis ja isa pole öelnud midagi .

Ta oli küsinud , mis isal ja mis Kaarlil seljas , kuid ema ei mäletanud seda sugugi .

Sinu isa käis alati mantlis või sinelis , oli ta lõpuks ütelnud , ja selgi õhtul olevat tal seljas olnud midagi pikka ja halli - mõlemad paistavad pimedas mustad , oli ta mingi automatismiga mõtelnud . Ma vaatasin neile veel metsaservalt järele - mina neid saatsingi - Kaarel käis alati jopi või puhvaikaga , ei mäleta midagi rohkemat .

Ja siis jälle see vannutus , et ma ei segaks end asjadesse , millest ma midagi ei tea ega ette ei kujuta .

Seejärel olevat ta isa hauda nõudnud , visalt ja isegi jõhkralt , kuigi temagi telefon olnud nutust märg .

Lõpuks oli ema ette pannud , et nad võiksid tollest lahingust osa võtnud NKVD-mehega kohtuda , Kaarel ehk aitab ka , oli ta kõheldes lisanud . Võtame kaasa pudeli viina ja lähme küsime järele .

Pärast jahmatust , mis sõnadki suust võttis , olevat ta ometi suutnud küsida , et kui see julgeolekumees nii vastutulelik on , miks siis ema juba varem , palju varem oma mehe haua kohta selgust ei ole nõutanud .

Mulle oli see KEELATUD , ja ega ma enam midagi mäleta . Aga kui sa selles hauakohas nii kinni oled , et kohe kuidagi muidu ei saa , eks siis lähme pealegi . Kaarel ju ka temaga suur sõber , nii et peaks võimalik olema küll . Ainult mina olen end hoidnud kõigist eemale .

See tundunud talle nii võõrastav , see ettepanek , et lähed Eesti Vabariigi ajal üht julgeolekumeest paluma . Tal hakanud hambad suus plagisema ning ta pannud telefonitoru emaga hüvasti jätmata hargile .

Ta ristas käed , vaatas enese ette , nagu näeks klaaskuuli sees kellegi nägu või ilmutust .

Saja-aastane reetmiste lugu , mõtlesin . Kadumine perekondade kaupa - üks vend ühel pool , teine teisel pool rindejoont - , sest Eesti on väike maa , eestlasi alla miljoni . Selles keeles kuulsaks ei saa , see keel on elu ja surma kehaliseks muutunud piir . Eesti keel on oma loomult filosoofide keel , kuigi meil pole ühtegi ( peaaegu ühtegi ) elukutselist filosoofi ette näidata .

Ustavuse ja reetmise sõlm eraldab ühed teistest , sellepärast oleme nii visalt aegade tuultes püsinud , teatas ta siis . Ükski perekond ei saa hävida lõplikult . Üks oks lõigatakse maha , teine kasvab edasi . Ikka on keegi , kes möönab reetmist ja kinnitab ustavust .

Millele ? sosistas ta siis . Millele , kordas ta siis .

Armas Jumal , tee nii , et mu ema ei läheks seda julgeolekumeest ka nelikümmend kuus aastat hiljem paluma .

Pärast sõrmuste kolmekordset kadumist - ilmsuses , unes ja lõpuks ikkagi ilmsuses , kui ma tõesti just oma isa metsas vahetatud abielusõrmuse maha müüsin ( kui müüsin ? ) - otsustasin arhiivimaterjalidega tutvuda . Ta oli OTSUSTANUD , tuleb mul siinkohal kõrvaltvaatajana ütelda , tegelikult käis ta arhiivis kaks korda . See esimene ja otsustavaks nimetatud kord sarnanes distantsi läbijooksule , kus õieti ette ega kõrvale ei vaadata . Tähtis on jooks ise , tähtis on iseenda veenmine : ma saan sellega hakkama , kui tähendus ja läbielamuste sügavus jääb harjumuspäraste sõnade varju . Sest mitte keegi ei tea enesest ega ajaloost enne midagi , kui ta isiklike ja perekondlike veresidemete kaudu pole vaprust ja alandust läbi põdenud . Esialgu pruukis ju temagi petlikku olukorrast üleolevat tooni , oli bravuurne ja paatoslik , öeldes arhivaarile :

Kui teil on kohustus hoida võõraid saladusi , siis minu jaoks pole mu vanemad võõrad . Ei loe , et teie ise olete vist ümberõpet vajanud : kes enne oli bandiit , on täna meie jaoks härra . Kui revolutsioon enam ei laula , kui tuleb argipäev ja lõpuks teadmine , et inimene toimib ikka elu alalhoiu ning võimaliku tasakaalu huvides , võib teid ( mind ) tabada šokk . Sest arhivaar ütles mulle tõesti just nõnda : te muidugi teate , et need , keda enne nimetati rahvavaenlasteks ja bandiitideks , on nüüd vabadusvõitlejad . Niisama lihtsalt ütleski .

Olin nimetamise nihkeid tähele pannud varemgi , sellepärast arhivaari ( kas ikka arhivaari , ehee , kas ikka teda ? ) pisut torkinud .

Tegelikult see vist ikkagi polnud nõnda , tunnistas ta mulle siiski . Ebakindlalt tundsin end ise . Bandiit , agent ja käsilane on sõnad , mida ma oma elu kestel olen ju ainult kuulnud . Nüüd võisin neist vabalt lugeda .

Ohoo , või koguni vabalt , mõtlesin mina .

Bandiitide grupp , bandiitlik diversantide grupp , bandiit Kask ja Tammik ja tapetud , lõpuks ometi tapetud , nõnda seisis aruannetes , protokollides , otsustes kirjas .

Enne toimikute juurde pääsemist lugesin üles kõik oma isa ees- ja perekonnanimed - neid oli palju , märkasin äkki , sest mu isa oli sündinud ühe , elanud teise nimega ja kolmanda andis julgeolek , kui ta tõesti Kaarli-nimelisena tapeti - , Vilma neiupõlvenime polnud märgitud . Isa sünnijärgset nime polnud ka märgitud , kuigi ma seda ammendavuse mõttes eeldasin .

Ametiasutusi kardan samamoodi kui arste . Vaata et rohkemgi . Julgeolekuarhiiv tekitab suisa hirmu , sest seal on tallel meie kõige salatumad saladused ja häbiteod : kui vahel kangelasi ülekuulamisprotokollide taga aimadki , on bandiidi nimi kui nõiasõlm juhtunule peale keeratud .

Aga palju ta toimikuid lapata polevat jõudnudki . Ta sattunud peaaegu kohe Kolga lahingu kirjelduse peale .

Julgeolekuminister teatab EKP esimesele sekretärile , et bandiitide bande ( NB ! bande ! ) pealiku Arthur Pihelgase otsimisega oli välja selgitatud Kaarli tädi Elmiine Vigel kui bandiitide abistaja ning tädi kaasteadmisel otsustatud tema tallu - õieti ju Kaarli metsamineku-eelsesse kodusse - üles seada varitsus .

Agentuurandmetega oli tehtud kindlaks , et seda talu külastavad mitmed bandiidid , teiste seas ka Kaarel ja Meinhard . Selles asjas olid üle kuulatud nii Kaarli tädi kui ema .

16. veebruari õhtuks 1953. aastal oli varitsusgrupp , mis koosnes kuueteistkümnest inimesest ( järgneb loetelu , kui palju soldateid , operatiivtöötajaid jne. ) , piiranud talu ümber , osa haarangust osavõtjaist peitnud end majja . Pooleteise tunni pärast saabus kaks bandiiti . Nad tulid majja ja ohtu tajudes varjusid ning kui leitnant Ivanov Kaarli tädi poolt näidatud lambi valgel lauta astus , tulistas üks bandiit ta surnuks . Maja ja laut olid ühes hoones , selgitas ta mulle . Köögist pääses esikusse ja sealt otse lauta . Ja laudast välja , lisas ta .

Seejärel olevat nii Meinhard kui Kaarel õue tormanud , kus Kaarel kohe tapeti ja Meinhard neli operatiivtöötajat maha laskis ( järgnevad hukkunute nimed ) ning pääses seejärel tiheda tuisu tõttu minema .

Ma ei kahelnud Kaarlis sugugi mitte kohe . Alles siis , kui ta isa kohta kõik need sõnad ütles , mis ta just ütles , olevat ta hakanud mõtlema , kui võimalik Kaarli kirjeldatud lahing ülepea on .

Et arhiivikirjeldus oli suisa vastupidine , teinud ta oimetuks .

Ja muidugi see ka , et ta fotodelt nägi , et surnud mees pole Kaarel , oli teda nii rängalt endast välja viinud , et ta kellestki muust kui isast ei suutnud mõtelda .

Ta oli muudkui vaadanud ja vaadanud kaht isa surnukehast tehtud fotot , mille all oli Kaarel Kolgametsa nimi .

Mina ei suuda oma isa surma asjaolusid uurida , seda peab tegema keegi teine , neutraalsem ja asjatundlikum uurija , ütles ta viimaks . Üks asi on soojas ja isikusetus toas - Kaarli kodu steriilne puhtus mõjunud just nimelt nõnda - , rääkida meeste äravahetamisest , tajuda jutuajamise võltsi tooni , nii et on tunne , nagu oleks luude ja naha vahele visatud liivaterad hõõrduma , sootuks midagi muud on püüda veriste segipaisatud juuste alt tabada surnud isa vasaku poollahtise silma elutut pilku .

Need kaks fotot olid ta nii endast välja viinud , et ta ei julgenud kelleltki midagi küsida , koopiaid tellida - selline võimaluski tundunud oluseisu alastuses arusaamatu - , isegi arhiivis tehtud märkmed osutusid hiljem lünklikuks .

Nägin ja lugesin küll , aga mis tähtis , mis tähtsusetu , seda ei eraldanud ma enam sugugi . Muudkui keerasin toimikulehti tagasi ja tardusin isa fotode kohale , nagu annaksin au . Nelikümmend kuus aastat on need fotod toimikukaante vahel olnud varjul , mina lõin kaaned lahti kui haava .

Küll on isal suured ninasõõrmed , oli ta mõtelnud . Mees on pikali , mees on kaitsetu , pilt on tehtud otse lõua kohalt , ja kõik , mis objektiivile lähemal , paistab suuremana , kui on .

Alustasin küll südilt , kuid fotode ees jäin nagu uimaseks , tähendas ta , enne kui suutis jätkata .

Kui julgeoleku aruannet lugeda - ainult seda ja mitte tervet toimikut , kus kummagi mehega juhtub nii mõndagi , napilt küll kirjas , kuid küsimusi tekib neist vähestest ridadest rohkem , kui vastata jõuad - jah , pärast fotosid , pärast isikukirjeldusi ja tädi korduvat kinnitust , et Meinhard on Kaarel , kohe päris kindlasti Kaarel , oli ta hetkeks soovinud , et kõik oleks vaid uni .

Isanimeline fantoom on pääsenud , kuid tema verine nägu tähistab Kaarlit . Nagu oleksid tol 1953. aasta kevadel haarajad teadnud , et kord võib tulla aeg , kus Kaarelgi vajab kaitset . Surnult ei saa ju nõuda midagi ning tema surnud isa elab neis pabereis aegade lõpuni .

Tühjagi , ei viitsinud keegi neis aruannetes nii mitmekordset mängu mängida , oli ta endale selsamal hetkel ütelnud . Niigi mitmekordset arvepidamist ei saanud lõpmatult segi ajada . Tulevaste aegade jaoks veel kõige vähem . Minu jaoks ei tasunud hoopiski .

Siin olid mõlemad mehed veel täie nimega kirjas - ikka peab olema vähemalt üks koht , kus mehed täie nimega kirjas , pseudonüümide , paroolide ja olematute kangelastegudega tegeleb luure või kirjandus , tegeleb luure kui kirjandus , sest mida need kirjanikudki muud teevad kui luuravad inimeste salakülgede järele , teatas ta kimeda häälega - , mõlemad mehed on kirjas , ainult ühe õue märk , ühe sünni märk on pandud teisele . Nagu rahvastepallimäng , üks elu on kõigil , ainult kaptenil või agendil on mitu elu , tema võib surra ja ärgata ellu mitu korda , enne kui mänguväljakult lahkub .

Ega see esimene juhus ei ole , esimene endataoline lugu ei ole , oli ta sealsamas paigas - arhiivis ikkagi - mõtelnud . Ta oli just enne arhiivi minekut lugenud üht raamatut pealkirjaga Luuramisi , ning seal olnud kirjas mitu juhtumit , kus kaks meest said hävitusagendi käe läbi surma kahes eri kohas ühekorraga . Ühel ajal ja ühekorraga , koht ainult muutus : kord lasti nad maha võsas , kord punkris , nii et eriteateid lugedes võis arvata , et aruandja oli igavuse ( mille ? ) pärast mitmel viisil sellest tapmisest ette kandnud . Tapmise koht ja viis vaheldub , tähtis on , et tapmine toimuks .

Miks ei võinud Kaarli esitatud versioon julgeoleku omast reetmist välistavalt lahkneda ning Kaarel olla ikkagi aus ja õige , küsisin mina .

Kui ta neisse vähestesse tõsikindlatesse ( ajaloolaste poolt kontrollitud ) juhtumitesse oli süvenenud , üllatanud teda , kui kergesti mindi metsa tapma . Lähed ja teed töö ( ? ) ära , kui sul mõni patt võimude ees hinge peal , ja pärast tõmbad eesriide sellele tühisele tapmiseseigale ette . Väljatõrjumine ja unustus on pidevusele õnnistuseks ja toimib kui ravim ränkadel aegadel . Nagu oleks tapatöö toimunud mujal ja mitte siinsamas koduste metsade all .

Muidugi oli teine lugu nendega , kes metsavendade salkadesse pidid sisse imbuma , usaldust võites omaks saama , joomist ja elust viimase võtmise tunnet üles kütma , pikkamisi ja ühekaupa või terve salga korraga söötma julgeolekule jahiloomana ette .

Mina olen aadete peal kasvanud laps - siinkohal kõõksus ta naerda , nagu oleks kõris õhku vaid osaliselt läbilaskev tropp - , ma ei kujuta ette , et inimest võib jahiloomana tappa , et tappa võib kõikväelise tunde pärast , karistust kartmata . Inimest eraldab loomast vaid vaim , aga kui vaim välja lõigata , elusolemine tõsta ainsaks väärtuseks , siis ... Siis . Mis on siis ?

Hiljem , juba uurijate ja arhivaaridega vesteldes oli ta kogenud sedasama võis-olla ja võis-olla-ka-teisiti variantide võrdväärsuse tunnet .

Kuidas te kujutate ette , et julgeolek EKP I sekretärile valesti ette kandis , oli temalt küsitud , kui ta palunud vabamat juurdepääsu kogu seda metsavendade gruppi puudutavatele toimikutele .

Nad uskusid , et teie surnud isa on Kaarel , korratud talle .

Tead , ma uskusin tol hetkel kõike , mis üteldi . Ma ei suutnud uurimistoa laua taga nagu üldse enam mõtelda . Pärast ehmatust tuli tuimus , nagu sumpaksin märjas vatis , nii et ei näe jalga jala ettegi tõsta . Lõpuks on tunne , et seisad . Istud ja seisad , ja vist siis ikka istud lihtsalt ja tuiutad enese ette .

Mis minu surnud isa näost - see oli fotol - ja nimest - sest nimi jooksis ju tiheneva lumesaju tõttu püüdjatel käest - , jah , mis mu isast siis ülepea pärast kaheks lõikamist taheti ?

On ainult üks põhjus ja isegi vajadus selleks valesti ettekandmiseks , mõtlesin lõpuks ka mina temaga kaasa . Kui sinu isa nime pääsemist oli vaja kasutada mingiks salajaseks otstarbeks , raporteeriti valesti , tingimata valesti .

Ohtlikud on need , kes tegutsevad veendumuste ajel ja parimas äratundmises , kes ei oska isegi väljapääsmatuses teistsugused olla , kuid neid põhimõttekindlaid on ka lihtne väärata : alatus või alalhoidlikkus ei tule nendele lihtsalt pähe , võttis ta mu vastukõne teatavaks .

Ta ütles mulle , et vaikus ei ole veel saabunud , kuigi on väga lähedal . Ta mõistvat seda sellest , et jalad on hakanud jälle sügelema , veritsema ning lähevad kärna , kui kraabib . Ta näitas mulle isegi jalad ette ning tal ( mul ) olid need tõesti nii punetavad kui kärnas . Õieti parema jala luupealne esikülg . Kõik muu oli liialdus nagu alati .

Kõigepealt väitis ta , et mitte kedagi ei saavat usaldada , ja et see olevat ta metsavennast ema lause , kes just nõnda on elanud .

Tema ei usalda iseennastki , ütles ta , ja muudkui keerab ja keerab enese järel uksi lukku ning kui korraks tundub , et nüüd on kõik , et kindlus on täiuslik , hakkab ta selles kõige keskmisemas toas suure häälega nutma , et teda ei päästa keegi ja temale pole elus midagi antud . Meinhard on surnud ja tema ei tea , mida ta peaks sõjast ja elust arvama . Perekonda ju enam ei ole .

Ega me seal tegelikult ikka viski kõrvale ühepajatoitu ei söönud , naeris ta nüüd ohjeldamatult isegi ( ema nuttis , tema naeris , ja kui ema naeris , olid tütrel silmad pihus ! ) .

Viski ja ühepajatoit on kujund ja seeläbi ainus reaalsus , mida tunneme . Sina ju mõtled ka nii , ütles ta mulle . Sulle ju meeldib see , tunnista ometi . Sest neid metsavendi polevat ülepea olemas , kellest nende pähe räägitakse . Tõelised metsavennad ( ?????? ?????? , ah-ah-haa ! ) olevat niikuinii reedetud , tapetud ja surnud ning ükski neist - ka minu isa mitte või just tema minu kaudu ! - ei räägi enam ridagi .

Ei räägi ridagi , mõistad . Ma ei mõistnud , vaatasin ainult , et parema käe nimetissõrm oli tal jälle rõhukalt püsti .

Või räägivad need , kes enne märtsiküüditamist kinni võeti , laagrisse saadeti , et nad saaksid ühiste ja värskete mälestuste toel täpsustada sissisõja reegleid , mis olid neil - neil olid , seda ma usun ! karjus ta vahele - ja mis võiksid olla teistel , kellele metsaminek on alles tulevik .

Pärast märtsiküüditamist ei olnud võitlusel enam mõtet . Elu alalhoid rohkem . Meeleheite väljendus . Autod sõjaväelastega tiirutasid metsade vahel ja ootasid ainult praksatust , et kuulipildujatuli peale tõmmata . Nad olid valmis tulistama kas või õhku , kui seal taga aimus metsavennakujuline viirastus . Nende silmade hirmust tulenev viirastus .

Nad ikka kartsid meid kõvasti : nii neid , kes olid metsas , kui neid , kes tundsid vabadusest haigeile kaasa .

Kui ma tuisku tajun , tean , et nüüd olen päästetud . Mingil määral kaitstud . Mingil määral ! ( Jälle hääletõus ja nimetissõrmega osutus taevasse ! )

Ütle rohkem , ütle rohkem , olin nüüd ka mina pühaliku žesti tõttu põnevil .

Mu surnud isa fotode all on agendi nimi , sest selle surma läbi sai agent nähtamatuks tegeva kübara : võis liikuda kartuseta ka avalikes kohtades , teda oli otsustatud mitte otsida , ning metsavendade silmis , kelle jaoks tegelik lahing pidi olema saladus , muutus agent ( pidi muutuma ) kindlasti täitsameheks .

Vaevalt küll , ütlesin mina . Metsavendi oli varemgi püütud ja lastud . Pigem oled sina vaprusest paistes , et suudad oma isast ja ta surmast selgi kombel rääkida , nagu sa räägid .

?

Sa ei oska valida sõnu ega tooni , sest sul pole selge , mida hakkad sellest loost arvama . Sinu vapustus on aus , aga sa ei ole kindel , kas tohid seda välja näidata .

?

Tee õhku kolm küsimärki kõigi järgnevate lausete tarbeks valmis , ütlesin üle ta õla peeglisse vaadates . Või otse vaadates , enam ei meenu . ( Minul sama puudus küljes kui temalgi ! ) Sa lausa nõuad minult küsimuste ja vastuste , veenmise ja pateetiliste vastuväidete vormi , et veel hulk dialooge maha pidada . Sa ei tea isegi seda , mida tegelikult enese salajasimas pimekambris tunned või arvad .

See on liig !

Sul on natuke piinlik , et sinu isaga juhtus nõnda - ma ei kahtle ta vapruses põrmugi , hüüdis ta hüsteeriliselt vahele - , sul on häbi , et ema oli isa saatuse suhtes arvatavasti ükskõiksem , kui sisimas lootsid - kombe täiteks ei tunne ma midagi ! - , ja selles ebakindluses , kus sa äkki ei tea , kas oled leinav tütar või veendunud metsavendadekaitsja , tahaksid sa isikuna jääda nii varju kui võimalik . Selle oluseisu varjamiseks on pateetika parim .

Kui sa tõsiasju enam välja ei kannata ja kaine meel jätab su maha , siis tiirutavad varsti tankid metsade vahel ja huntidel on taldrikusuurused silmad peas . Nende nägemisväljast juba ei pääse .

Mis meheks see su Kaarel - jah , jah , ma ütlesin nii - sai muutuda , kui kõik teadsid , kes tema oli .

?

Näe , kuulabki , märkasin pausi . Näe , ikka kuulab vahel oma teist ja kolmandat häält . Ei kirjeldagi tuisku , Ühispanka ja eestlaste osalust .

Kaarel oli üks naeruka näoga asjamees - vaata fotosid ! - , tema samm oli kärme ja lühike , tema sobib rohkem seiklejaks , kelle tase on eluhinnaliselt kõrge ju küll , kuid mitte nii surmtõsine , nagu ehmatuses , vihas ja meelekibeduses näid arvavat . Küllap haarangutes alles jäänud mehed pinnisid Kaarlit kõvasti . See oli ju otse imelik , et Kolga lahing toimus Kaarli enese kodus ja et ta autotäie meeste käest pääses .

Kindlasti oli sellelgi lahingul nägijaid . Ei ole nõnda , et pärast Kolgat on kõik inimesed kadunud .

Muidugi võib Kaarli käitumise taga olla kaine arvestus ja soodus taust , mida luuakse väljast . Siis teab Kaarel , et ta pole üksikvõitleja , tema on ainult osa suurest metsavendade hävitamiseks mõeldud operatsioonist . Sa oletasid seda ju arhiiviski . Sel - esialgu ikka oletuslikul - juhul peab Kaarel igal sammul iseseisvust näitlema , tema seljanahk väriseb aeg-ajalt kui loomal .

Tal oli juba siis eneseseletuseks hulga ettekäändeid varutud : Jumal näiteks , alati kaasas olev Uus Testament , Vilma , kelle vastu tal on kindlasti ka ehtsaid tundeid . Vilma peale võib loota - naised on leidlikud - , ja tema aus jutt .

?

Kaarli enese aus jutt , mida ta teeks , kui julgeoleku kätte satuks . Mäletad , Vilma rääkis metsavendade arutlustest , kuidas tuleks sissekukkumisel käituda ? Kaarel öelnud , et tema räägib ära kõik , mida teab . Kaarel räägibki ära kõik , mida teab . Ainult see toimub nüüd . Rääkimine toimub mälestuste kaudu ja praegu . Peitepiltlikult , ja kui meie igakord siiski ei mõista , on süüdi meie , mitte Kaarli kujutlusvõimetus .

MINA ANNAN TEID KÕIKI ÄRA , oli Kaarel millalgi meestele ütelnud , kui mehed vaidlesid , et nemad ei reeda , tapetagu või ära , nemad ei reeda .

Kaarli jutt oli kui nali . Sa mõtle vaid , kuidas võis Vilma nii ausa jutuga meest vaadata ! Kaarel ei kartnud julgeolekut , kui ta oli nende mees . Tema võis kartust külvata naeruse näoga . Kõige noorem oli ta salgas ju ka .

Loll jutt . Mehed võitlesid !

Mehed olid metsa aetud . Vabatahtlikku valikut polnud .

Ta pigistas vahepeal isegi silmad kinni , nagu võiksin temast irdudes materialiseeruda , ning jätkas kui transis .

Minu isa võõra nimega surnukeha oli märguanne , et lõplik jaht on alanud . Lõpujaht . Lõppmäng , elu ja surma lootusetu mäng , kus jõud oli reeturi poolel .

Kõik võib olla , vastasin . Arvan ainult , et metsavendi oli tapetud enne Kolgatki ja isegi siis , kui su Kaarlit puudutavad kahtlused ka tõele vastaksid , ei saanud Kaarel kõiki neid reeta . Metsavendade abistajad andsid teada ja röövitud kauplustest anti teada ja vahest andsid teada needki , kes olid sõjast koju tagasi tulnud . Hingelt Metuusala vanused , kehalt üsna niisama noored kui Saksa poolel võidelnud . Eesti oli vaid sõjapidamise paik , igal juhul maatasa rullitud , tühjaks veetud , nii et peab imeks arvama , et elu välja ei surnud .

Mida oleksid metsaläinud siis pidanud tegema ?

Nad tegid just seda , mida nad tegid . Lasksid õhku mõne silla , ründasid ronge , hankisid relvi , röövisid kauplusi , põgenesid haarangute eest ja pidasid lahinguid , kui polnud pääsu . Relvad , toit ja riided olid kõige suurem probleem . Abistajate elu oli alati ohus . Ja sedamööda muutus ka inimeste meel . Sõda oli ammu lõppenud . Metsavendade võitlusel polnud reegleid .

See on ju teada .

On teada , aga sa oled niisama kui mina kuulnud taunitavat kaupluserööve . Et kui olid tõesti ausad mehed , siis miks ometi . Ja sulgi on kuulates olnud imelik ütelda , et neil meestelt ja naistelt oli võetud kõik : kodu , vara , sugulased Siberisse saadetud - loomavagunites ja tuhandete kaupa - , ning see ei tule nagu enam arvesse . Põhjus ja tagajärg lähevad segi määrani , et sa pead hakkama metsavendi kaitsma , ja kaitstes satud libiseva suhtelisuse pinnale , mis teeb ebakindlaks , vihaseks , kurvaks , kuidas kunagi .

Viiskümmend aastat taltsast mugandumist on oma töö teinud , ja see vaevab ja piinab . Nii et salakesi mõtled sa isegi Kolgast lugedes , kas teisiti tõesti ei saanud , ning reetmispoliitikat soosiv hoiak on sulle vastuvõetamatu ja mõistetav ühekorraga .

Ma pole reetnud .

Ei ! Ei ole reetnud . Kuid ebamugav tunne , mis nii kaunilt üleväärseteks arutlusteks teisendub , annab su ära . SINUL EI OLE ENAM SEDA ISAMAAD , mis neil , kes metsades nimetuina langesid . Sinu valik on tõe tagasitahtmine , selgus , ja - ainult . Mida teed edasi , seda ei tea sa ka ise .

Ma olen läbipaistev kui klaas .

Kaks viga , tuletasin meelde , missugused on need kaks viga , millest Kaarliga seoses rääkisid , küsisin vastuse asemel .

Mälestused , taasiseseisvunud riigile kirjutatud mälestused on tema esimene viga ( ? ) . - Kui see Kaarli seisukohalt ikka ongi viga , ütlesin valjul häälel vahele . - Aga ta rääkis peatumata edasi . Mälestused iseenesest ei olevat viga - mälestused on ainsad , mis vihjavad tõele , vihjavad , kuid ei ava seda hirmu ja hirmuületust , millest tegelikud kangelased õieti sünnivadki - , kuid tema nimelt ei olevat iial kunstlikumat lahingukirjeldust kuulnud .

Ja teine viga on see , et Kaarel luges tütrele mälestused ette , tundmata tekstis ega tõeluses kübetki surnud mehele kaasa .

Ainult tema kõrvad kuulvat , et kirjelduses puudub vähimgi kaastunne surnud kaaslase vastu . Nii võivat ta öelda , et ajaloo sisu määrab tihti vaid meeleolu ja käeviipe kogemata õige kirjeldus . Fakt võivat nihkuda , meeleolu või tunne mitte kunagi . Meeleolu ja tunne on sündmuste järelhõllandus , ainus tõsiseltvõetav tunnistus eneseõigustuse ja valede aastakümnetepikkuses reas .

Tead , ütlesin ma , äkki oli su isa üks millalgi väga enesekindel mees , besservisser , nagu siinmail öeldakse , ning seetõttu lõigati tema aru lihtsatest tõsiasjadest ära . Ta tundis , et sõda on kaotatud , kuid et see polnud tema sõda , jätkas ta lahingut .

Paljud tundsid ja nägid , et sõda on kaotatud , kordas ta enne või pärast minu hingamist - üks hingetõmme minult , teine temalt , nagu oleks õhk vaid mürk , mis meeled uimastab - , kõik teadsid ja nägid , kuid käitusid ometi teisiti . Loodi viimane valitsus , loodi võõra lipu all oma salaarmee , ning lõpuks oldi Tšehhoslovakkias . Saksa mundris ja Tšehhoslovakkias . Eks ole kole lasta end kuradimundris peksta omamaaliste lootuste eest . Seista keset Süda-Euroopat , keset koonduslaagrite tõelust ning rääkida , et munder ei loe , vahetada riideid kui põlevat nahka , ajada vägivallaga vägivalda iseseisvuse lootusest välja . See võõras nägu , see võõras armee ... kui Eestimaa oli juba langenud .

Need on ajaloo enese kõrvad , mis kuulevad metsavenna viimasest lahingust , kuid ajaloo kõrvad on eesli kõrvad , kes peab ennast hobusest kiiremaks . Minu isal ei olnud kõrvu , minu isal ei olnud kuuendat meelt ja võib-olla ei käinud tema ka Tšehhoslovakkias . Ühe versiooni järgi võeti ta Paaramaa lähedal kinni , poolel koduteel võeti ta kinni , ning viidi sõjavangide laagrisse . - Mis sa ometi räägid ! Sa nägid arhiiviski ja kuulsid Agathalt , et su isa võeti kinni Tšehhoslovakkias , Paaramaa versioon on sulle lihtsalt ette söödetud . Su isa piirikaitserügemendi pataljon seisis Tartu rindel ühe Alfons Rebase idapataljoniga kõrvuti . - Sa tegid selle ju rindemälestusi lugedes kindlaks , aga ta nagu ei märganudki , et üldse rääkisin . - Sõjavangilaagris kuulis isa kõigest , mis juhtus Tšehhoslovakkias , ja see oli üsna samahea , nagu oleks ta ise seal olnud . Vägivaldse vabatahtlikkusega oli ta võõrasse armeesse astunud , kui viimane suurte riikide heitluse tulemust ootav Eesti valitsus põgenes Läände või viidi idapoolseisse laagreisse . Varem või hiljem , mis tähtsust sellel nüüd ongi . Minu kõrvad on lõvinahale siirdatud jänese omad , kuulen möiret , kui süda siksakitab rõhkude vahejaamades ning jätab lööke vahele . Kaarel tantsib külatanumal või metsas mätaste vahel kaerajaani ja reinlenderit , aga see on pärast , aastaid hiljem , kui Euroopa on jagatud , rahu sõlmitud , ning isa , nagu paljud teised , ei ole leidnudki seda oma lahingut , mis Eestimaad kaitseks või aitaks

Mina pean jätkama , nüüd tõusis ta hääl jälle , nagu tuleks häälekivi taas üles mäkke vinnata , mina pean lõpuni jätkama , et nimetuks muudetud kehade mütsatus kostaks pisut kaugemale kui mu enese väsiva südame löögid . Ja ma jätkangi , sina aitad ning jätkad ka , me taome peegleisse vähemalt mõra , sest ametlik ajalugu kordab nagunii kedagi teist .

Häälekivi , häälekivi - mitte kiri või kivi - , kordas ta nukralt , öeldes , et ta ei usu iseennastki enam . Oleme näitlejate näitlejad surmaagoonias , näitle tõtt , ütles ta mulle , näitle õiglusejanu , näitle lugu , mida sul olnudki pole .

Seejärel olevat ta näinud unes , et istub avaral klaasakendega piiratud verandal , tema poole sirutab käsi viieaastane laps . Ta võtab lapse sülle , nii kindlalt ja kõvasti haarab väikese keha endale sülle , nagu ta elus kunagi polevat teinud , ning siis tulevad haarajad , tulevad kinnivõtjad , ja ta lükkab tüdruku jõuga piiramisrõngast läbi , korraks poeb tooli alla - tool olevat olnud viini tool ning ta imestab tänini , kuidas ta selle alla üldse mahtus - , kuid kui laskmiseks läheb , kargab ta tooli alt püsti , haarab kuskilt tühja pudeli ning hakkab sellega kinnivõtjaid kolkima . Ta jookseb mööda verandat ning lööb pudeliga aknaid puruks , et äratada tähelepanu , ning kui ta lööb pudeliga viimasesse aknasse , karjatavat seal taga hele naisehääl , nagu oleks ta tabanud naist näkku .

Rohkem ei jaksavat ta hetkel sellest unenäost rääkida , ütles ta mulle .

Kõik jätkub , kõik on alles teel oma loomulikku lõppu , ainult ta kartvat , et kui see lõpuksnimetatu on käes , ei taha ta enam ütelda sõnagi .

Ta olevat läinud seepeale ühe teise arsti juurde ja palunud rahustit , mis lihaste ja sisikonna pinge maha võtaks , ning ta oli selle rohu ka saanud . Seekord polevat arst midagi küsinud , nii et ta arvavat : arst oli tõesti riigitruu , iseseisvale Eesti riigile truu ega kahtlustanud teda alkoholismis või narkomaanias . Isegi madala hääle kallal polevat norinud .

Arst nägi minus inimest , mõistad ! Tervet inimest , kes ei pea ilma abita pingele vastu . Selline järeldus oli tema poolt igatahes täiesti uudislik , isegi erakordne , ja sellepärast ei kommenteerinud ma seda siis ega kommenteeri ka nüüd . Küll aga tuli mulle meelde hulga okupatsiooniaegseid juhtumeid , kus KGB poolt reaalselt jälitatud inimesi raviti kui jälitusluulu ohvreid , sest arstidel oli keelatud mõista seda tegelikkust , mis haiguse tingis .

Mõne päeva pärast , kui olin kõik eelneva üles tähendanud , tuli ta minu poole tagasi ning rääkis oma järjekordse unenäo .

Nimelt oli ta vahepeal hakanud kahtlema , kas tema järeldused on ikka õiged - ta oli mõttes ööd ja päevad võrrelnud ülekuulamisprotokollidest tehtud väheseid märkmeid Kaarli mälestustega ning aina mõelnud , kas Arhiivimees talle mitte valeandmeid polnud ette sokutanud - ning aina seda talle endalegi uskumatuna tunduvat varianti tõestanud , nii et enesekahtlus ja tõestuskihk jätkunud isegi unes - , jah ta oli nii väga kartnud , et kuskil on viga , ning pidanud unenäos Arhiivimehega kohtuma .

Muidugi kohtusin kellegi teisega , aga oleks arutu siinkohal tõtt rääkida . Fotode ja mälestuste saatja nime varjas ta vist aeg-ajalt endagi eest , nii sai tolle riigiametniku pseudonüümiks kord Arhivaar , kord Arhiivimees , nagu oli agentidel nõukogude ajal , mõtlesin kuulates mina .

Ma tahtsin , et Kaarli-sugused Eesti kõrget riigiametnikku pisutki kardaksid . Kes mind peale mu enese kaitseb , kui liialt lobisen , põhjendas ta . Vaitolemine on parim .

Arhiivimees oligi tulnud ning nad olid pidanud protokollid uuesti läbi vaatama , aga tänaval polevat ta korraga enam midagi näinud . Ta mäletavat vaid , kuidas Arhiivimees ta õlgade ümbert kinni võttis ja hotelli tagasi juhtis . Kui ta toas oli ärganud , oli ta avastanud , et tal pole portfelli , milles olid ta märkmed , ning läinud kohe hotelli valvelauda asja uurima .

Ta olevat nii ehmunud olnud , et alles fuajees ja valvelaua ees märganud end olevat helesinises pitsidega öösärgis ja paljajalu . Kuigi fuajees oli hämar , polevat ta lootnud , et ta välimus tähelepanu ei ärata . Valvelaua rinnatisel , letil või kuidas seda nimetada , ütles ta mulle , olevat olnud laiali laotatud kõik ta viited , aadressid ja telefoninumbrid , kuid mitte märkmeid . Kõik väljavõtted , võrdlused ja järeldused olevat koos portfelliga kadunud . Tema küsimuse peale , kuhu Arhiivimees ning tema portfell on saanud , vastanud hotelli administraator , et kõik on siin , ja mingit Arhiivimeest polevat tema elu seeski näinud .

Ta olevat korjanud paberilipakatele kirjutatud aadressid ja viited kokku ning ühelt ümbrikult lugenud pastapliiatsiga kirjutatud Arhiivimehe kirja .

Seal olevat seisnud , et Arhiivimees saavat aru , kui ohtliku looga on tegemist , et ta mõistab tema ajutist pimedaksjäämist täiesti . See läheb teil üle , oli olnud kirjas . Me peame tulevikule ja lastele mõtlema - teie enda , mina oma lastele ! - ja seetõttu on kõige targem kogu lugu unustada . Kaarlile antud Kotkaristi pärast eriti . Seda ei saa kuidagi tagasi võtta .

Kogu see lugu põhjustab kannatusi , ma mõistan , kirjutanud Arhiivimees , kuid kahjustab ka neid , kes Kaarli mälestusi on tõsiselt võtnud . Teie isa see enam ellu ei ärata ega ärata ka neid teisi , kes sellest metsavendade salgast tapeti . Varem või hiljem , see oleks nendega nagunii juhtunud .

Ja edasi veel midagi ja veel midagi olnud seal ümbrikul kirjas , kuid et ta isegi unes seda kirja edasi ei suutnud lugeda , haaranud teda niisugune äng ja valu , et ta ärganud üles ja tuikunud laua poole , kus hoidis vererõhuaparaati alati tööasendis .

Ta oli mõõtnud ja vererõhk olnud RR 181/112 ja siis võtnud ta rohtu ning otsustanud mulle kõik kohe ära rääkida .

Mõnus on tunda end lolliks tehtuna - mõnede meelest , lisas ta - , loll-olemine on see eluks vajalik ohutu tsoon , mille peale edev lihtsalt ei tule . Või ei tule tark , küsis ta minult .

Kui ta sealt Arhiivimehe kirja juurest paljajalu ( ja öösärgis , lisan mina ) oma tuppa tagasi tuli , oli ta mõistnud , et KGB on alles veel , nagu ta ikka oli arvanud .

Meil kõigil on lapsed ja küllap siis ka Arhiivimehel . Arhiivimees kollektsioneerib surmi . Tapmine teda ei huvita . Eesti Vabariigi eest võidelnute elu ja au teda ei huvita . Ja kui ka huvitab , peaks ta nüüd ordenikandjale täht-tähelt tõestama , et mälestustes kirjeldatu ja tegelikkuse vahel on suurem vastuolu , kui üldse möönda võib .

Tõsi , vahel aetavat pseudonüüm ja tegelik nimi , pseudonüüm ja agendi nimi meelega segi ( et Arhiivimeestel oleks kergem - siinkohal naeris ta laia lõuaga ) , kuid tema teadvat seda ja ta arvab , et võib tulla aeg , kus vahetame kõik iga päev nägu ja nime .

Pariisis olevat ta elanud tornmaja kaheteistkümnendal korrusel ühe kunstniku ateljees ning lugenud serblase Milorad Pavi ( i raamatut Kasaari sõnastik vene keeles .

Elasin Pariisis - sõrm püsti ! - ning lugesin serblase raamatut vene keeles , sest ma ei oska ühtegi keelt peale eesti ja vene .

Seal vahetab terve rahvas igal hommikul nime ja nägu , nii et nad ei tundvat peeglist vahel iseennastki ära , mis siis naabrist rääkida .

Pärast unenäos kohtumist ei tundvat ta Arhiivimeest ka enam ära , kandku ta mis tahes nime .

Nõnda on see Vanajumala poolt hästi seatud ja veel paremini kostnud ta kõrvule , et Paabeli torni varemed olevat leitud . Paabeli torni ehitamisajast saanud keelte segiajamine alguse , rääkigu keelemehed mida vaid tahavad .

Kui Jumalaga enam otse rääkida ei saa , kasuta vahemeest , kasuta varjumeest , kasuta pseudonüümi . Tema isiklikult arvavat , et tema nime pseudonüümsus on nii ilmne , et on hetki , mil ta ei mäleta algmist nime isegi . Mida Vanajumal taevas meist kui eksperimentisikuist arvab , seda ei võtvat ta üldse kõnesse , sest jumala mõte ja võimalik rehkendus ( armunõu , kui soovite ) olevat temale tundmatu .

Kasaaridel on see eelis , et kirjanik säilitas vähemalt raamatus ühe nime , kasaaride nime , aga nüüd , mil keset Euroopat käib sõda , ei kommenteerivat ta sedagi .

Ateljee kaheteistkümnenda korruse aknast paistnud talle selgeil päevil ja eriti õhtuti kätte Eiffeli torn , Notre-Dame ja Montmartre , Pigalles'i platsiga . Viimane muidugi mõttekujutuslikult , kuigi ta olevat kõigis neis paikades käinud . Ta tahtnud Eiffeli torni tippu pääseda , aga kunstnik öelnud , et milleks : ta polevat sinna midagi kaotanud .

Liftiga sõit maksnud 60 franki ja seda raha polevat isiklikult temal olnud ja jalgsi taevaredelil turnida ... selleks jäänud võhma väheks .

Pigalles'i väljakule läinud ta õhtupoolikul täiesti üksi . Jalad raha ei nõua . Moulin Rouge'i ees olevat ta seisnud - väljaspool , ikka ja kahjuks väljaspool - , kuni õhtused neoontuled süüdatud .

Ta lugenud sex-shop'ide reklaame , kus pakutud teenuseid homodele , lesbidele , transvestiitidele ja heterodele , ning kahetsenud kibedasti , et fotoaparaat oli koju jäänud . ( Mitte Eestisse , vaid tolle kunstniku ateljeesse . )

Turiste oli Pigalles'i väljakul piisavalt ning ta oleks saanud just selle sex shop'i ees lasta enesest teha vinge pildi : pärast olnuks hea kodus rääkida , mis seal sees õieti toimus .

Kuid ta olevat rahul lõpuks ka sellega , mida kuulis ja nägi .

Kuigi ta tundnud end just eile punkrist välja pääsnuna , ei tülitanud teda tänaval keegi . Ei otse , ei kaude . Paar prostituuti hakanud silma , kuid need polevat teda põrmugi häirinud .

Pigalles'i platsilt roninud ta üpris taltsalt Montmartre'ile üles ning istunud tänavakohvikus , joonud Saksa markade eest prantsuse veini . Põiki üle tänava näinud ta kirikut ja selle taga sügissombust ja vihmaks moonduvat taevast .

Ta istunud seal ja mõtelnud , et Viiraltil oli XX sajandi alguses kindlasti mõnel hetkel tulevase tema nimi - mis siis , et kunstnik ise seda ei teadnud , ta ütlevat seda igaks juhuks , kui ma ülekuulamisel murdunute , koputajate ja agentide nimed peaksin segi ajama - , ning rahvuste , saatuste ja ajalooks saavate seikade segadus pakkunud talle sama suurt rõõmu kui sex-shop'ide värviline reklaam seal all .

Ka sadomaso teenuseid olevat pakutud , aga see teda ei tõmmanud , seda võivat ka Eestis täitsa tasuta kogeda . Mis tuntud , selle eest ei olevat mõtet välismaal isegi Saksa markades maksta .

Meinhard tulnud Eestisse tagasi Tšehhoslovakkia katlast - Süda-Euroopast siis ikkagi - , küllap tema teadis , mis on Eesti iseseisvuse eest võitlemine võõraste lippude all , kus maso , kus sado , kus kuuli eest ajutiselt kaitset pakkuv punker .

Meinhardil polnud enam midagi loota , sundmobilisatsioonide vabatahtlikkus ja märtsiküüditamine oli jäänud lausa noorusse , nii kujutlevat ta seda varavana ning noore kehaga meest .

Kui ta vahel lehest lugevat , kuidas kõikidel Teise maailmasõja rinnetel võidelnud eestlased kohtuvad - ja nii kodu- kui välismaa lehed on seeüle alati kära täis - , mõtlevat ta , et tegelikult saadakse kokku oma heade soovide kalmistul .

Balkani sõda tuletavat talle mitmekümnekordses võimenduses Eestit meelde : kelle koda tulistatakse nii maast kui taevast , olevat kõigepealt kasaar ja alles siis lihast ja luust jumalaloom .

Keeled on nagunii segatud , lisas ta pärast pikka pausi .

Kui ma küsisin , kas need märkmed , mis pärast Arhivaari ( mehe , katkestas ta mind , Arhiivimehe ! ) unenäos ilmumist kadusid , selgitasid või tõestasid midagi , ütles ta , et ei ühte ega teist . Kõige enam rabanud teda see , et ta olevat kõike kunagi teadnud . Ainult ta mälu olevat lapsest saadik nõnda treenitud , et mäletab vaid situatsiooni , juhtumuste skeemi , meeleolulist murdumist - ja ei ühtegi nime .

Ta olevat ka ühe Kaarli sugulase ülekuulamisprotokolli kogemata saanud lugeda ning jälginud rohkem küsitlemise väljarihitud aega ja tehnikat ( olevat vaks vahet , kas sind kuulatakse üle öösel näiteks ja pärast pisikest puhkust lisatakse kuuele eelnenud küsitlustunnile ainult kaks või kolm , vahepealne murdumispunkt jäetakse üksikkambrite hooleks ) , sel Kaarli sugulasel olnud kleidivoltide vahel juukseklamber ja ta üritanud enesetappu . Klamber võetud ära ja pärast ülekuulamiste maratoni , kui vana naine oli kaevanud lõpuks kõigi ja ka enese peale , kutsutud ta veel kord välja , et küsida : ega teil ei ole pretensioone , et teilt klambri ära võtsime , ning naine pidanud allkirjaga kinnitama , et tal etteheiteid tõesti ei ole .

Ta nutnud seda lugedes suure häälega , kuigi ei tea isegi , miks .

Talle jäänud meelde ka ühe teise , Endel Espri nimelise metsavenna ülekuulamisprotokoll - protokoll olevat alati kuivem kui tegelikult toimuv , ütelnud talle üks vana ja julgeolekus peksa saanud mees - , tol metsavennal olid märkmiku vahel omaste fotod , mida ju teadlik siss kaasas kanda ei tohiks .

Endel Esper pidi enne mahalaskmist kirjutama iga foto taha kõigi jäädvustatud omaste nimed , ning üks kord , kaks ja kümme korda ( niipalju , kui fotosid oli ) : see oli kunagi minu ...

Omaste fotode ees pidi ta lõpmatuid kordi ütlema : see oli kunagi minu . Ja tema võiks lisada : ja varsti ei ole , sest mind ennast pole kirjutamise hetkelgi endisena enam olemas .

Pärast seda olevat tal millegipärast lihtsam ( võikam , ütles ta küsivalt ) olnud , kui luges metsikuks läinud meeste mõrtsukatöödest . Ta ei olevat enam nii kindel , kes need õieti toime pani .

Ubi terra , ibi Patria - oli kirjas Endel Espri omaste fotosid kaitsvas märkmikus .

Errare humanum est olnud morse- ja ilmamärkide lehel .

Ja keset väikest , pihku mahtuvat märkmikku - korduvast lugemisest olnud märkmik murtud kui pooleks - suur pealkiri :

Püha Raamat

See raamat on trükitud 1704. aastal Miikaeli läbi esimene sündmus Jeesuse sündimisest , Kristuse kannatamisest . Selles raamatus on ära märgitud , millised päevad on õnnetud . Neid on kokku 42 päeva . Kes nendel päevadel haigeks jääb , siis on neid vähe , kes haigevoodist üles tõusevad . Need 42 õnnetut päeva on järgmised :

Jaanuar 1 , 11 , 12 , 18 , 25

Veebruar 8 , 16 , 17

Märts 1 , 3 , 12 , 25

Aprill 1 , 3 , 12 , 13

Mai 8 , 10 , 14 , 30

Juuni -

Juuli 14 , 12

August 13 , 14

September 10 , 11 , 12 , 15 , 18

Oktoober -

November 1 , 7 , 11

Detsember 1 , 7 , 17

Need lapsed , kes nende päevade sees sünnivad , ei ela mitte kaua . Ja kui nad ka elavad , siis suures puuduses , hädas ning õnnetuses . Nende 42 päeva sees on 4 kõige õnnetumat päeva . Need lapsed , kes nende päevade sees sünnivad , surevad suure karjumise ja hirmsa surmaga . Need päevad on järgmised : 13. aprillil on Juudas sündinud , kes Õnnistegija ära andis . 3. märtsil on Õnnistegija ära müüdud , 17. augustil on Kurat taevast alla heidetud , 1. detsembril on Soodoma ja Komorra linn ära hävitatud . Seda tõetunnistust on vanal ajal austamisväärseks peetud Miikaelist saadetud Kolmekuningapäeval 1704. a.

Kirjutatud üles 10. veebruaril 1953.

13. aprillil 1954. aastal oli selle mehe kohus , kuigi märkmik oli juba ammu asitõendite hulgas . Kas need ülestähendused kohtupidamise kuupäeva määrasid , ei tea mina ( ei tea tema ) . Maha see mees küll lasti , kuigi aasta ja kaks kuud pärast Kolga lahingut .

Piiblit mehel kaasas ei olnud , Piiblit temal ( minul ) kaasas ei olnud , oli vaid õnnetute päevade veider nimistu , mis ometi mitme surmaga kattus .

Märkmiku viimaselt lehelt olevat ta lugenud : Omnes pro uno , unos pro omnes .

Ülekuulatava nime , mahalastud mehe nime olevat ta unustanud lugemise hetkel lõplikult . Kodus tuletanud minu jaoks ometi meelde .

Sellest unustamise hetkest alates tõusis tal jälle rõhk , nii et nüüd pidi ta tablette juba kolm korda päevas neelama . Ka vererõhuaparaati ei puutunud ta enam .

Milleks mängida lolli , ütles ta mulle . Siin pole avastada enam midagi . Rõhk on ja jääb kõrgeks , karjugu mõnitatud surnud hauas kas või mulla hõredaks .

Tema nimelt uskuvat , et surnud karjuvad , ainult teistmoodi , ja elava kõrvad ei kuule .

Märkasin , et ta ( estikuleeris vähem , ei tõstnud parema käe sõrme kordagi püsti ja vaatas rääkides minust kogu aeg mööda .

Arhiivis sa ju ikkagi käisid , küsisin .

Käisin !

Hääl oli järsk ja isegi vihane .

Siis nägid unenäo ? - Nägin jah , karjus ta viimaks .

Asi pole hull , asi pole üldse veel hull , kui ta häält tõstab , kopsu mahtu näitab . Nii mõtlesin .

Sa nägid unes , et sind ei võeta tõsiselt , su uurimusi ja järeldusi ei võeta tõsiselt , ning nüüd näid sa arvavat , et nõnda just ongi .

Kus ? - Tegelikkuses ikka . -

Ta tahtis jälle häält tõsta , kuid ma jõudsin temast ette ja rääkisin , et unenäol ja tegelikkusel on siiski pisuke vahe . See vahe on olemas ka siis , kui ta mõistab iseoma elu kui und . Ta ei saa unenäo pealt teha järeldusi nende kohta , kes talle ei ilmu , vaid on .

Arhiivimeest pole sa arhiivis ega tegelikkuses kohanud . Sa kohtasid kedagi teist ja et see teine sind ennast rohkem tundma õppida tahtis , andsid unenäos võimu kahtlustajale endas , ja kui hiljem ärkasid , otsustasid , et sind ei tahagi keegi kuulata .

ENNE OTSUSTASID TEISED , PÄRAST SEDA NÄGIN MA UND .

Ta kavatses linnast ära sõita , et autode mürinast puhata , kuid siis helistas Vilma ja ütles , et Kaarel sõidab külla .

Esimest korda elus pärast metsast väljatulekut sõidab Kaarel Vilmale külla , karjus ta mulle .

Mis mina sinna teha saan , kui tahab , siis tuleb , oli Vilma lisanud .

Ja veel oli Vilma ütelnud , et ärgu ta vanu asju torkigu , ta võivat peksagi saada .

Kaarel on mitme julgeolekumehega nõu pidanud - ma ei mäleta , kes mulle seda rääkis , oli Vilma muidu söakas jutus tõrge tekkinud - , ja nemad juba teavad , kuidas kirjutada ja mida rääkida . Päris üksi ei oleks Kaarel selle kirjatükiga hakkama saanud .

Miks ta siis üldse kirjutas ? küsinud tema juhmilt vastu .

Ju tal oli selleks põhjust , vihastanud ema . Kaarel on targem , kui sa arvatagi oskad . Tõde ei selgu selles loos kunagi . Teed end muidu lolliks ja ongi kõik .

Isegi mulle Vilma sõnu edasi andes ei mõelnud ta kordagi , mida öeldu tähendab .

Minu ema hoiatab mind , hõiskas ta hoopis , küllap tean siis juhtunust tõesti midagi . Ta ise oli Vilmale vastanud , et siis peaks Kaarel end täitsa oimetuks kolkima , sest mees rääkivat täiel nimel ja häälel Meinhardist laimu .

Minule pole Kaarel oma mälestusi ette lugenud , mina ei tea , mis ta seal kirjutab , ning ta saanud aru , et Vilma ütleb : kui kuulsid , siis vastuta !

Unes olevat ta mälu küll puhtaks pühitud , et Arhiivimehe - siinkohal ta siiski komistas pisut - , jah , Arhiivimehe lapsed saaksid rahus elada , kuid mingid paberid olnud tal tõesti veel kodus ning need vedas ta leht-lehelt erinevate tuttavate poole laiali .

Igaks juhuks , irvitas ta . Aga ta näos oli aimamisehmatust , et nalja siin küll enam ei tehta .

Tegelikult ma ei tea , mida nad otsustasid , kas üldse otsustasid , kas panidki neid allkirju tapmisprotokolli all tähele .

Me pole eluga harjunud .

Me oleme eluga nii harjunud , et üleminek elust surma jääb kirstukaane taga varjatuks .

Ja kes neid kirstukaasigi nii väga on saanud vaadata .

Temale tulevat meelde Alfredi haigus ja surm . Ta olevat mulle vist millalgi rääkinud , et pärast kolmandat ajuinfarkti kaotas mees mõistuse . Algul oli lihtsalt halvatud , aasta aega oli halvatud , kuid kolmandal korral polevat onu teda enam äragi tundnud .

Alfred oli siis jälle haiglas , ja kui ta onu ühel kevadpäeval vaatama läks , oli Alfred juba eraldi palatis ning voodi ümber olid löödud karedad hööveldamata lauad . Sajakilone mees vähkres kui sõimes , ütles ta mulle .

See , kuidas sajakilone mees vähkreb voodis kui sõimes , on nagu rändmuinasjutt , mida ta on juba veerand sajandit rääkinud , omistades nähtud pildi kord ühele , kord teisele mehele , nagu ei kujutaks ta muus raamistuses rääkimisväärset lapsepõlve ettegi .

Alfrediks nimetatu on selle loo - Kaarli , Meinhardi ja Vilma loo - sajakilone sõimesvähkreja . Ta on sündinud 1911. aastal , võidelnud laskurina Kuramaal ja saanud neli sõjast osavõttu märkivat medalit .

Kõik medalid on Alfredil alles , ma olen need leidnud kummutisahtlist paberitesse mähitult . Mees hoidis medaleid väga . Kas ta neid pidupäevadel kandis , ei oska ütelda .

Alfredil oli palju vendi ja õdesid . Vend August oli Vorkuta vangilaagris ja tema naine lastega Siberis , Rein naisega metsas , õde Vilma mehega metsas , Sass nagu Alfredki mobiliseeritud Nõukogude Armeesse ning Teisest ilmasõjast osavõtnu , üks õdedest põgenes aga 1944. aastal Rootsi . Saare pere lapsi jätkus nii Saksa kui Vene armeesse , jätkus Gulagi , Siberisse , metsa ja Rootsi .

See armee võidab , oli ütelnud Alfred , kui Vene mopiga sõtta läks , teised võivad minna kuhu tahes , meie peame selle võimu all elama .

Ja Maali oli ütelnud : mina loodan ainult poegade peale . Kaks neist on õigel poolel vapralt sõdinud , KEDAGI PEAVAD JU VÕIMUD HINDAMA . Rein on metsas hea pealiku all . Kui õigesti käitub , saab ta ka välja . Ainult Vilmaga on esialgu halvasti . Andsin küll jõukale mehele , mõtlesin , et on targemast seisusest , et teab , kuidas ennast ja peret hoida . Õiendas Kaitseliidus , hiljem Omakaitses , istus vahepeal Saksa ajal vanglaski - kõigile teada , mis mehed need olid - , lõpuks läks Saksa sõjaväe koosseisus sõtta . Selle armeega hoiame venelased piiride taga ja kuulutame end iseseisvaks . Nii ta seletas . Kui Siberist sõjavangide laagrist koju tuli , oli juba uus võim , aga tema rääkis , et nii see ei jää . Uus sõda tuleb ja Eesti saab vabaks . Sõda enam ei taha ja mida see vabaduse sõnagi tähendab . Elatud on kõikide võimude all .

Mis elu see orjana on , millest nii kinni hoida , küsis Meinhard minult ja muigas . Tema arvas end ikka teistest targemaks . Siis ma mõtlesin , et kui Vilma mind ja Alfredit ilusti kuulab ja teeb kõik õigesti , pääseb ehk temagi terve nahaga .

Mees vähkreb sõimes , tuletasin ma meelde .

Vähkreb jah , vastas ta ilma igasuguse kõrvaltvaateta . Sõimes just , see on üks muinasjutt , mis aeg-ajalt saab tõeks . Olen juba mitu rändpilti kinni püüdnud . Vanaema Maalist räägiti , et tema olevat ülekuulamistel kaotanud aru . Tegelikult oli see metsavendade esimese pealiku Pihelgase naine , kes aru kaotas , kui mees tapetud ja ta ise julgeoleku käes . Veel räägiti mehest , kes Reinu maha laskis - nende kätega hoidsin ma püssi , kui teie väimehe surnuks lasksin , rääkinud too Reinu äiale - , kui tegelikult tapeti Rein kõigile teada peres , kuhu oli pandud julgeoleku varitsus .

Kes see mahalaskmist oma kätetööks nimetav mees õieti oli , ei selgunud kunagi . Jutt lasti lahti kujutlusi moondama , nii et lõpuks ei saanud keegi aru , kes kus oli ja mis õieti toimus .

Mees vähkreb sõimes , kordasin .

Jah , vähkreb . Aegade lõpuni vähkreb ja mina olin juures ja mul oli tast kahju .

Mul on temast isegi nüüd , kus ma üht-teist tean , ikkagi kahju . Tema valik lähtus arust . See armee võidab , see ei võida , ma hoian võitja poolele . Nii on mõistlik . Ja ridamisi tulid teised otstarbekust silmas pidavad sammud .

Mida ma pean nüüd mõtlema , küsis ta minult .

Üks mees ... , alustasin uuesti .

Ja-jaa , see mees oli nüüd ise ilma aruta ja tema peas toimuv lõpuni saladus .

Alfred arvas , et Hilda tuli . Mina olin Hilda . Kogu meie suguseltsis pole Hilda-nimelist naist , aga onu viimastel päevadel olin ma Hilda .

See on nii jube , kui sind hüütakse võõra nimega , kui sulle tehakse midagi selgeks , millest sa silpigi aru ei saa - onu käsi olnud pikk , niiväga pikk , et ta seisnud palati teise äärde , sinnani Alfredi sõrmed ei küündinud - , ning onu seletas , et see oli hoopis nii , Hilda , MINA SEDA EI TEINUD , KAS SA SAAD ARU , ET MINA EI TEINUD . Kust nad teada said , Hilda ? Kust nad teada said , seda ma tõesti ei tea .

Mina olen , mina olen , oli ta nagu palavikus sonimise vahele hüüdnud . Ja-jaa , sa oled Hilda , oli onu liikuva parema käega rehmanud , ma saan aru küll . Nii segane ma veel ei ole . Ma saatsin teile ju Mari kaudu süüa , aga tookord jäi tema hiljaks . Ma mõtlesin küll , et lähen tagasi , et ma ei oota , kuid lõpuks ootasin ikkagi ära . Saadetis vist ei jõudnudki teieni . Mu oma õde oli ka ju teiega , aga tema pääses . Mõned pääsesid .

Ma olin nii vastu palati teist seina , kui üldse on võimalik . Ma püüdsin onule vahele rääkida , aga tema ei kuulnud mind sugugi . Hilda , hüüdis ta , Hilda , tule siia , kuula mind ! Korraks oli talle tundunud , et isegi onu vasak halvatud kehapool on hakanud liikuma , aga siis ta näinud , et mees lihtsalt keeras end jõuliselt sõime servast servani , ning alustas Hilda hüüdmist uuesti .

Ta oli palatist välja läinud , haiglast välja läinud , maja nurgast kinni võtnud ning ainult kummargil kõõksunud . Söönud polnud ta hommikust saati midagi .

Nüüd , kakskümmend aastat hiljem , teab ta küll , kes Hilda oli . Hilda oli jahitava metsavennapealiku naine ning onu viinud neile Avantuste kaudu süüa . Aga pärast Kolgale järgnenud haaranguid ei olnud kellelegi enam midagi viia . Pealik tapeti , suur hulk metsavendi tapeti , Hilda võeti kinni , ja onu rääkis surivoodil minule , et tema ei tea , tema ei saa põrmugi aru , kuidas kõik nõnda hullusti läks .

Onul oli viimastel eluaastatel kombeks endaga valjusti rääkida . Läks mööda õue ja hüüdis , et see ei saanud ometi nii olla . Nii lihtsalt ei saanud olla . Ja kui tema siis juhtunud lähedal olema , oli Alfred justkui ärganud , et tema on ka siin , ning rääkinud edasi midagi töödest või ilmast .

Kui palju on Eestimaal neid omaette rääkivaid mehi ja naisi , küsis ta minult . Neid , kes on segased , neid , kelle piinade tausta ei olegi enam olemas . Keegi ei tea , ja kui neidki enam ei ole , on mäletada juba võimatu .

Mina usun , ütlesin südilt , et Alfred pole see mees , kelleks sa teda arvad , ütlesin ainult selleks , et ta häält teeks , vastu vaidleks ja arutleks . Alfred oli Kuramaal lahinguid pidades sootuks teised mõtted saanud . Sõda oli talle mõjunud . Rahuaegne vastastikune tapmine , toimugu see varitsuse kaudu või lahingus , näis talle täiesti mõttetu .

Sa mõtle vaid , hüüatas ta , just nagu minu sekkumisest tuge saades , onu Alfred oli ainult 165 sentimeetrit pikk , kandis saapaid nr. 43 ja tema pea ümbermõõt oli 57 sentimeetrit . Väikest kasvu mees . Lapsena tundus mulle teisiti . Ta oli alati nii teokas ja salapärane . Rääkis vähe . Otsa ei vaadanud . Seeüle ma imestasin küll , et Alfred vaatas vestluspartnerist alati mööda . Mõtlesin tihti , mis tunne võib tal nii tehes olla .

Jah , see on tõsi , et ma ei tundnud Alfredit .

Ta ei tea , ta ei tea tänini , kas ta on seda lauset unes näinud või ilmsuses ja võib-olla just Alfredilt kuulnud : kui su ema oleks Kaarlile mehele läinud , oleks sinulgi isa . Keegi ei ütleks , et sul pole vanemaid . Aga näe , VILMA ÜTLES MITU KORDA KAARLILE ÄRA JA NÜÜD EI TAHA TEMA KA SIND .

Mis osa on temal , et Kaarel ja Vilma ei saa abielluda , seda polevat ta mõistnud neil kaugetel aastatel arvata . Midagi üteldi , õhk võnkus , vaikus kroogiti kokku , nii et jäi vaid tumepunktiks keerdunud sõlm .

On tõsi , et kui asjaolud selginesid nende aruannete läbi , soovitati mul täitsa ametlikult - ametlikult ja kaude , nagu see kokkulepitud tegelikkuses on üldiselt kombeks - asi sinnapaika jätta .

Ei , täpselt nii see muidugi polnud .

MIDA TE VEEL TAHATE , küsis uurija , kes tõi Kaitsepolitseiameti ametliku vastuse - Kriminaalasja algatamisest keeldumise määruse - isa surma uurimistulemuste kohta mulle isiklikult kätte . Mitte igaühele ei saa osaks niisugune privileeg , oli uurija otse ütelnud . Et äkki räägin või kirjutan veel sellest eksikombel kangelaseks tõstetud mehest . Uurimisameti tähelepanuosutus pidi muutma mu taltsaks .

Teie isa ei tapnud mujal kui lahingus - tema oli ideeline - , ning ta kuulnud selles sõnas nagu pilgetki , sest mis ideest sa enam räägid , kui keset okupeeritud maad otsid padrikut , kus hinges püsida .

Väga paljud metsavendadest läksid täiesti metsikuks , röövisid kauplusi , poosid ja tapsid küüditajaid ja okupeeriva võimu esindajaid pikkamisi ja piinates - ohoo , hüüdsin mina vahele , nii räägivad tänapäeval ju paljud ! - Teie isa ei piinanud kedagi , kas sellest pole siis küll . Kaarel võttis osa mitmest eraisiku korterivargusest , nagu te arhiivis isegi nägite .

Ta oli täiel pilgul uurijale otsa vaadanud ja näinud mehe silmakilelt ennast , nagu ta tol hetkel oli : vana hallipäine naine , kes ei oska ikka veel - ikka veel ! - arhiivides liigelda , istub noore mehe kui peegli ees , sest ei näe peale oma suure mure mitte midagi . Peegel on lihvitud , treenitud ja enda professionaalsest võimekusest täiesti teadlik .

Siis oli ta uurijast otsekui läbi vaadanud ja mõõdetamatult pika pausi kestel ühe hävituspataljonlase piinarikkale surmale järgnenud aktsiooni kirjeldust arhiivis nähtud protokolli valgel peaaegu sõnasõnalise täpsusega mõttes korranud :

Meie , allakirjutanud , ENSV RJM 4. osakonna ülema asetäitja kapten Kruglov , sama osakonna vanemoperatiivvolinik vanemleitnant Kütt ja RJM Paide rajooniosakonna vanemleitnant Pugolenkov koostasime käesoleva akti sellest , et 23. novembril 1953. aastal olime Parts Meeta Peetri tütre pool Põltsamaa rajooni Kaigu külas varitsuses , et kinni pidada Münt Aadama diversantlik-terroristliku grupi liikmeid .

26. novembri õhtul kolmveerand üheksa ajal tulid bandiidid , kes olid enne taluümbruse läbi otsinud , tuppa . Enne talust äraminekut avastasid nad meie kohaloleku ja avasid kaasasolnud relvadest tule . Meie poolt järgnes vastutuli .

Tulevahetuse järel , mis kestis 30-40 minutit , tapeti mõlemad bandiidid . Bandiitides tunti ära Münt Aadama grupi liikmed Vihur Andres ja Saar Rein .

Meie poolt tulistati välja 200 lahingpadrunit , bandiitide poolt 250 padrunit .

Meie seas kaotusi polnud .

Akti all on kolm allkirja .

Edasi järgneb tapetud meeste hirmutegude loetelu , milles hulk kaupluserööve ja kahe Bandiitide hävitamise pataljoni rühmavanema tapmine . Üht neist on mõnitatud ja poodud pool tundi otse kodu lähedal ja Saare Rein , kes ju oleks pidanud Vihuri Andrest ja Mündi Aadamat julgeoleku meelest takistama , on koos teistega tapatöö lõpule viinud . Nii teatab akt ja teisi tunnistusi ei ole .

Sellega on Kaarli Omakülapoisi metsast väljatuleku tee kinni pandud .

Läks ta metsa , mis motiividel tahes , sel hetkel ja paljudel teistel hetkedel on ta erinevalt Kaarlist käitunud kui metsavend .

Jaa , tapmine on tapmine , oli ta uurijale vastanud - Saare Reinu oli noor mees talle ju lausa ise meelde tuletanud - , aga Bandiitide hävitamise pataljoni rühmavanem tegi igapäises ustavusvandes metsavendadega ju täpselt samuti . Temast ei olnud pääsu .

Kas te kiidate kõik need teod heaks ? küsinud uurija .

Ma ei kiida küüditamist ka ju heaks . Ma ei kiida heaks maa okupeerimist . Kuhu need mehed ja naised siis pidid minema , kui nende perekonnad olid Siberisse viidud või tapetud , oli ta vastanud . Kuidas saab olla nii , et okupatsioonivõimude poolt organiseeritud kuri on ka täna õigeks mõistetud ja neilt , kes vastu hakkasid , nõutakse aru ?

Teiega ei saa üldse rääkida . Teie ei kuula mind lõpuni .

Te räägite kaupluseröövidest , aga tühjaks veetud kodud ei tulegi nagu arvesse . Vägivaldselt vabatahtlikest mobilisatsioonidest pole te nagu kuulnudki ...

Pidage piiri , nii pole ma ütelnud .

Ta oli arhiivis vähemasti ühe kaupluserööviga tõsisemalt tutvunud , sellepärast ärritanud teda uurija rahustav enesekindlus eriti .

Ega siin sinu isiklikku initsiatiivi olnudki ... Sulle oli lihtsalt vastav eriteade lauale pandud ja nii soostusid sa seda ka lugema , jätkasin mina .

Jah , isegi uurimisvastutust on teinekord raske taluda , kui keegi ei tunne huvi ja iga avanev oluseis on seevõrra ohtlik , et võib kaude puudutada igaüht meist , ütles ta ilma igasuguse vastunööketa .

Eriteade Aadam Mündi diversantlik-bandiitliku grupi liikme Valdur Saarmase likvideerimisest . - Nii on sõnastatud ühe mehe tapmise lugu .

Aadam Mündi ( tapetud ) diversantlik-terroristliku bande , kes tegutses Paide ja Põltsamaa rajooni territooriumil liikme Saarmas Valduri tabamiseks ette võetud agentuur-operatiivsete abinõude tulemusena kuulati üle 19. mail 1954. aastal Paide rajooni Puri külas elav bandiitide aktiivne kaasosaline Taring Tiit , sündinud 1905. aastal .

Ülekuulamisel tunnistas Taring , et töötades kooperatiivkaupluse " Võit " juhatajana raiskas ta 1951. aasta oktoobris suure summa eest riiklikke vahendeid . Puudujäägi varjamiseks võttis ta vahendaja ja bandiitide abistaja Kase Malle kaudu ühendust bandiit Saarmas Valduri ja bande pealiku Münt Aadamiga , kes tema palve peale 29. oktoobril sel aastal teostasid nimetatud kaupluses röövi , varastades kaupa ja raha kahekümne kuue tuhande eest .

Pärast kaupluseröövi sai Taring erinevate vahemike järel bandiitidelt raha kolm tuhat rubla .

Ülekuulamisel palus Taring anda talle võimalus kergendada süüd ja lubas julgeolekuorganitele anda välja bandiit Saarmas Valduri , keda tundis lapsepõlvest alates ja kellega oli heades suhetes .

Arvestades Taringu soovi Saarmas välja anda , värvati ta agendiks pseudonüümiga Ustav ja saadeti Saarmasega isiklikku kontakti otsima .

Saarmase otsimise käigus võttis agent Ustav 23. mail sel aastal ühendust bandiitide kaasosalise ja abistaja Kase Mallega , kes teatas talle , et Saarmas on agent Ustavat kaks ööpäeva oodanud ja ära läinud . Kase Malle soovitas pöörduda bandiitide kaasosaliste Mirka Mari ja Viiu poole , kes tema sõnade järgi võivad organiseerida kohtumise Saarmaga .

Agent Ustav külastas bandiitide kaasosalisi Mirka Mari ja Viiut ning leppis nendega kokku , et nad saadavad vahemikus 1.-3. juunini Saarmase agent Ustava juurde , kuid neil päevil ja hiljemgi Saarmas agendi juurde ei tulnud .

12. juunil saadeti agent Ustav uuesti Saarmase elukaaslase Mirka Mari juurde selleks , et Saarmas nõustuks agendiga kohtuma . Agent Ustav rääkis meie ülesandel Mirkale , et ta on leidnud piimakombinaadi autojuhi , kes võiks aidata röövijaid , kui piimakombinaadi direktor viib panka suurema summa raha . Mirka rääkis omakorda , et Saarmas tunneb end pärast haavatasaamist kehvasti .

Mirka pani ette , et Saarmase ja allika kohtumine võib toimuda nädala pärast Moksi metsa lähedal , kuhu agent Ustav võiks koos autojuhiga tulla .

Allikas oli sellega nõus ja ütles , et ootab Saarmast ööl vastu 20. juunit .

Selleks , et saada bandiit Saarmas kätte elusalt , pandi autojuhiks KGB ametlik kaastööline . Arvestades seda , et Saarmasel oli kalduvus alkoholi pruukida , varustati agent Ustav ja autojuht preparaadiga Neptun 22.

20. juunil läksid agent Ustav ja autojuht kokkulepitud kohta , kuid selle tõttu , et bandiitide kaasosaline Mirka Mari ei olnud kohta õigesti mõistnud , Saarmast ei tulnud .

Seoses luhtunud kohtumisega läks agent 20. juuni hommikul Mirka poole ja süüdistas teda , et ta veab agendi oma hooletusega sisse . Mirka rahustas agenti ja teatas , et bandiit Saarmas tuleb kindlasti tema poole . Mõne aja pärast Saarmas ilmuski Mirka poole , kes pärast lühikest asjaolude selgitamist läks kohe asjaliku jutu juurde , küsides , kas autojuht on ustav ja millal saab röövimisele sõita .

Allikas tegi bandiit Saarmasele ettepaneku autojuhiga tutvuda ja selgitada välja edasise tegevuse kõik detailid . Kohtumisel äratas autojuht Saarmases usaldust ja teatas , et piimakombinaadi direktor saab raha pärast 21. juunit ja oleks otstarbekas marsruut enne läbi sõita . Bandiit Saarmas oli sellega nõus ja sõpruse märgiks jõid nad agendi pakutud pudeli viina , ja pärast seda , kui Saarmas jäi veidi juba purju , anti talle terve pudel viina ( ¼ liitrit ) , milles oli Neptun 22. Saarmas jõi selle kohe ära ja pärast veel mõned lonksud viina , milles oli Neptun 22 , mis oli autojuhil varuks .

Pole teada , mis asjaoludel Neptun 22 ei avaldanud Saarmasele mõju , ta jäi ainult purju ja nõudis , et ta viidaks Paide rajooni , ja hoiatas autojuhti , et see ei tohi kuskil ilma tema loata peatuda . Agendilt võttis ta mütsi ja pani selle endale maskeerimise eesmärgil pähe . Marsruudi läbisõitmise ajal hoidis Saarmas relva laskevalmis ja oli väga ettevaatlik .

Umbes 30-35 minutilise sõidu järel ajas autojuht masina meie operatiivgrupi varitsusse . Agent Ustav väljus autost ülesõidu tõkkepuud tõstma , ka autojuht hüppas välja . Nähes seda , avas Saarmas tule autojuhi pihta ja alanud tulevahetuses ta tapeti .

Tapetus on ära tuntud Saarmas Valdur , sündinud 1904. aastal , illegaal jaanuarist 1947.

Mis Saarmase lapsepõlvesõbrast agent Ustavast sai , kirjas ei ole . Küllap elas mitte-midagi-ei-juhtunud-näoga priskesti edasi .

Ütlesin küll nõnda , kuid tundsin end kui tulnukas . Keset suurte riikide heitlusi , pärast Teist maailmasõda räägin mina ühel geograafiliselt saatuslikul maal - alatasa mitme suure riigi mõjuvälja sattuval maal - enesemääramise õigusest , kristlikust kümnekäsulisest eetikast , ah , vaat et aadetestki , milleta lihtsalt ei saa toimuda ühtegi valikut . Räägin , teades , et sõjas otsustab saatuse tihti vaid inimlooma eluinstinkt , päritud närvikombinatsioon , neljale käpale kukkuva kassi paindlikkus .

Ma ei saa sinna mitte midagi parata , ütlesin tookord sellele noorele mehele , et pean ajalootarkust - kui see on olemas , kui keegi üldse teab , mis see õieti on - inimese isikliku valikuvõimatuse korral tühiseks . Jah , nad läksid metsa , lootes valida elu , sest kuhu neil enam minna oli , kuidas keegi , kuidas keegi , aga inimnäo kaotust ei saa ma muidugi paratamatuks pidada . Mõlemapoolselt nõnda , kuigi okupatsioonivõimude eelised olid vastuhakkajate hävitamises silmanähtavad .

Mina ei tea , tõstsin isegi häält , miks inimene maa peal üldse elab - inimene ükskõik mis rahvusest , nõnda ma mõtlen - , ma küsin seda endalt iga päev ja tean , et ma ei saa kunagi vastust , aga küsimata ei saa ma ometi olla . Ja kui ma pean jälgima , ajahetkes või tagantjärele , nagu nüüd , nagu praegu , pool sajandit tagasi toimunud tapatalguid või reetmisi , kahtlen inimeses kui liigiski . Aga see suur mõte ei aita mind tapetud isa foto ees põrmugi .

Kas te olete ikka kindel , et fotol on teie isa , küsinud seepeale uurija , katkestanud hetkeks lauamassaaži ning vaadanud teda pealtnäha huvitult . Et näete , te võite ju ka ise eksida , nõnda vaikis see nägu .

Olen küll , oli ta hetkegi mõtlemata vastanud ning jäänud siis tükiks ajaks vait .

Kõige hullem on see , et midagi ei ole välistatud . Tema tundis küll fotolt oma isa täiskindlalt ära , kuid lootus ei kao . Kõik on küll täiesti-täiesti kindel , aga - äkki !

Aga äkki juhtus ime , tehti järjekordne trikk ning tema isa , sinu isa , meie isad ikkagi pääsesid . Nad viidi üle mere ja maa , pandi teise nime all elama . Vahel ta mõtleb ehk ( ? ) minustki - mõtleb kindlasti ja ei mõtle ka - , sest kogu kahekümnenda sajandi viiekümnendate aastate algus on aktiivsetest vastastikustest luuremängudest pinevil , hingerahu pärast ei ole tal mõistlik mõtelda , ja ma ei tea , kas olen sellega rahul .

Edukaile metsavendade hävitamisaktsioonidele võib ehitada nii mõndagi . Eesti Leegioni mehed , SS-i ja piirikaitsesse mobiliseeritud mehed , Kaitseliidu ja Omakaitse mehed , lihtsalt talupoisid ja -tüdrukud - noored naised , noored mehed , kes mobilisatsiooni- ja küüditamishirmus metsa on läinud . Need viimased on tihti kogenematud ja ajastu - , sõja- ja maailmajagamise taibuta , nii et siin on tööpõld igasugusteks mängudeks lai .

Nii oli ta mõtelnud , kui uurija laiali asetatud käed mudisid kirjutuslauda , nagu oleks see vahast . Mudib lauda ning kord lähendab , kord kaugendab keha sellest sulavahalisena mõjuvast esemest .

Keha rahutule plastikale vastandubki see ootamatu jutt : oli see ikka teie isa , olete kindel , ja ega seda kolmekümmet inimest hõlmavat metsavendade gruppi pruukinud organiseerituna ju ollagi .

Ja mehi , kes maha lasti ja kes auraamatuis kirjas , polnud ka , oli ta vahele ütelnud .

Nojah , need ikka olid , uurija südikas hääl oli langenud .

See on nii keeruline lugu , ainult agentide toimikud aitaksid . Äkki oli uurija lauamasseerimise katki jätnud . Ja tema oli tekkinud vaikuses ikka veel mõtelnud imele . Mis see minu isakohane ime siis oleks ? Reetmine oleks see ime , oli ta kibeda muigega nentinud . Siis toimunuks kaks imet ühekorraga : Kaarlit päästev ja teisteks tegudeks ettevalmistav surm oleks esimene ime ja teine ime olnuks isa enda kasutamine MGB luures .

Sa mõtle vaid , isegi Kaarel rääkis , kuidas kaitseliitlased ja nõukogude sõdurid olid Piira ristil ühe kraavi juures lahingut pidanud ning Meinhard laskis tsikk-tsik-tsikk - Kaarel oli teinud sihtimis- ja triklile vajutamise liigutusegi - kolm sõdurit ahelikust maha .

Siis pidi mu isa ju päris täpne laskur olema , oli ta küsinud , ja märganud Kaarliga rääkides esmakordselt mehe elavaid ja isegi nagu tunnustavaid silmi .

Kaarel lasknud käed järsult alla ja vastanud : jah , ma olin siis alles kolmteist ja nägin seda lahingut pealt , kuigi isa keelas ja pidime hoidma eemale .

Aga Kolgal , aga Kolgal ... ?

Ja Kaarel oli taas talle selja keeranud , nagu poleks ta küsimust kuulnudki .

Seda imet , isa iga hinna eest pääsemise imet ei saa ma kuidagi soovida , oli ta mõtelnud , kui noor uurija teisel pool lauda vaikis arvatavasti juba pikemat aega .

Uurijaga rääkimise - ja ka vaikimispauside ajal - oli ta silmad üle lasknud Kaitsepolitseiameti ametlikust 15. oktoobril 1999. aastal koostatud paberist , mis pidi vastama tema palvele uurida tema isa Meinhard Reiteri surma .

Ta luges :

Materjalide kontrolli käigus on kindlaks tehtud , et Meinhard Reiter ( sündinud 17. 10. 1917 Rakveres ) lahkus koos perega oma kodust Kaigu vallast Moora külast 1948. aastal ning asus end koos abikaasa Vilma Reiteriga okupatsioonivõimude eest varjama , kuna teda kiusati poliitilistel põhjustel taga - tema majapidamine oli kuulutatud " kulaklikuks " koos kõigi sellest tulenevate repressioonidega . Lisaks oli Meinhard Reiter olnud 1941. aastal Omakaitse liige ning võidelnud ( enne Saksa okupatsiooni algust ) selle koosseisus Eesti vabanemise eest , samuti oli olnud Meinhard Reiter 1944. aastal õigusvastaselt mobiliseeritud Saksa armee alluvuses tegutsenud piirikaitserügementi . Kuni 1953. a. 16. veebruarini varjas Meinhard Reiter end relvastatuna metsas Põltsamaa rajooni Kaigu külanõukogu territooriumil .

— — — — — — — — — — — — —

Meinhard Reiteri surm 16. veebruaril 1953. aastal on registreeritud Rapla rajooni Perekonnaseisuaktide büroos tagantjärele 29. veebruaril 1958. aastal surnu abikaasa Vilma Reiteri teate ja Põltsamaa rajooni Miilitsaosakonna tõendi 05. septembrist 1958. alusel .

Vilma on lausa olematul päeval oma mehe surmast teatanud , oli ta vahepeal läbi uurija kohalolu ja kõneümina mõtelnud , sest 1958. aasta ei olnud liigaasta , selle aasta veebruaris oli 28 päeva .

Ja veel oli ta mõtelnud , et Kaarel Kolgamets tuli julgeoleku kutse peale metsast välja septembris 1958.

16. veebruaril 1953. aastal läkitati Eesti NSV Riikliku Julgeolekuministeeriumi ( RJM ) Põltsamaa Rajooniosakonnast ( RO ) Alaküla Kolga tallu operatiivgrupp ENSV RJM Erioperatiivjaoskonna vanemoperatiivvoliniku riikliku julgeoleku vanemleitnant Morozovi juhtimisel ülesandega üle kuulata taluperenaine Elmiine Vigel koos eelneva varitsuse organiseerimisega võimalike talu külastavate metsavendade tabamiseks .

Nimetatud meetmed olid vastavalt RJM eriteatele ette võetud eesmärgiga likvideerida Põltsamaa rajooni territooriumil varjuva okupatsioonivõimudele vastupanu osutava metsavenna Arthur Pihelgase grupp .

Edasi oli paberil kirjas RJM ERITEATE PEAAEGU SÕNASÕNALINE Kolga lahingu kirjelduse KORDUS , selle vahega , et tapetuks osutus Meinhard Reiter .

Kaarel Kolgamets ei osanud 6. septembril 1999. aastal - kas 6. september on tõesti kirjas kui vihje Kaarli igikestvat puutumatust tagavale metsast väljatulekule 6. septembril 1958. aastal - , jah , Kaarel ei osanud seletada , miks tema ja Meinhard Reiteri isikud julgeoleku dokumentatsioonis vahetusse läksid . Meeste äratundmisel valeandmeid esitanud Magda Kolgamets ja Elmiine Vigel on tänaseks surnud .

Niisama lihtne see ongi , oli ta just nagu läbi silmadele langeva hämarliniku mõtelnud ning lugenud edasi :

Operatiivgruppi juhtinud Anton Morozovi seletusest nähtub , et RJM operatsioonide eesmärgiks oli nn. bandiidid ehk metsavennad kinni pidada ja alles juhul , kui osutatakse vastupanu , nad tappa . Muud sisulist juba nimetatud dokumentidele A. Morozov ei lisa . Bandiitide hävituspataljoni - Siin on Valmar Varenik Bandiitide hävitamise pataljoni nime kirjutanud valesti , ütlesin vahele . - rühmaülema Jüri Konksu seletuse ning julgeoleku dokumentatsiooni põhjal oli tema kaasatud operatsiooni operatiivgrupi teejuhina , ning lahingust osa ei võtnud .

Muidugi , tõmbas valge lina ümber ja ootas lagedal väljal - sest Kolga talu asus keset põlde ! - lahingu tulemust või jõi toas koos Elmiine Vigeliga kohvi , oli ta tõusvat absurdi- ja protestitunnet enda sees üritanud maandada .

Ja kui lahingukära vaikinud ja surnuid hakati üle lugema , kirjutas Bandiitide hävitamise pataljoni rühmavanem Jüri Konks vahetatud mehe surmaaktile ja relvaekspertiisile alla . Ka tema , kes ta mõlemat meest lapsepõlvest saadik tundis , kinnitas oma allkirjaga , et minu tapetud isa , Meinhard Reiter , on Kaarel Kolgamets . Tal ei olnud hirmugi , et pettuse väljatuleku korral ootab teda karistus .

Jüri Konks oli ainult teejuht , nii on RJM-i eriteates kirjas ja ta ise tunnistab ka , et ta oli ainult teejuht ega tea lahingust midagi . Ei ole mingit põhjust tema tunnistust kahtluse alla panna , seletanud uurija .

Jüri Konks oli Bandiitide hävitamise pataljoni rühmavanem , see ütleb ju kõik , oli ta hüüdnud , okupatsioonile vastupanu osutav metsavendade grupp oli otsustatud likvideerida , ta oli sõrmega vastavale sõnale Kaitsepolitseiameti vastuses tähelepanu juhtinud .

Jüri Konksu nimi on tapmisakti all , ta ise on oma allkirjaga kinnitanud meeste vahetamise . Ta peab ju seda seletada oskama ?

Jüri Konks täitis ainult käsku , vastanud uurija , ja talle oli tulnud meelde , et Kaarel ütles kord täpselt sedasama .

Ja Kaitsepolitseiameti lõppjäreldus kinnitas vaid seda , mida arhiivis nähtud julgeolekudokumendidki :

Seega kogutud materjalide alusel hukkus metsavend s. o. relvastatuna NSV Liidu okupatsioonivõimudele vastupanu osutanud Meinhard Reiter 16. veebruaril 1953 Alakülas Kolga talus relvastatud kokkupõrkes NSV Liidu okupatsioonivõimudega . Materjalidest ei nähtu , et toime oleks pandud tsiviilisikute tapmist ega muid inimsusevastaseid kuritegusid , nagu see on sätestatud KrK § 61' lõikes 1 ning selles viidatud rahvusvahelise õiguse normides . Seetõttu ei ole kuriteosündmuse puudumisel võimalik M. Reiteri avalduse ning selle kontrolli käigus kogutud materjalide põhjal kriminaalasja algatada .

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMK § 5 lg 1 p 1 , § 96 lg 1 ja 2 , 3

määras

1. Keelduda kriminaalasja algatamisest KrK § 61 ? järgi .

2. Koopia käesolevast määrusest saata avaldaja M. Reiterile .

3. Saata koopia käesolevast määrusest Riigiprokuratuuri järelvalvet teostavale prokurörile A. Blumenfeldile .

Määruse koostas : Valmar Varenik ( allkiri )

Sain nagu nuiaga pähe , ütles ta mulle . Metsavend oli ühe suleviipega - õieti trükitud sõnaga - muudetud tsiviilisikust sõduriks ja teda võis ka sõnaliselt tappa nelikümmend kuus aasta hiljemgi .

Hiljem otsisin ma talle vastava paragrahvi välja : § 61 ? 1. lõige on niisugune :

§ 61 ? . Inimsusevastane kuritegu

( 1 ) Inimsusevastaste kuritegude , sealhulgas genotsiidi toimepanemise eest , nagu need kuriteod on määratletud rahvusvahelise õiguse normides , s. o. tahtlike tegude eest , mille eesmärk oli täielikult või osaliselt hävitada rahvuslik , etniline , rassiline , usuline , okupatsioonirežiimile vastupanu osutav või muu sotsiaalne grupp , sellise grupi liikme tapmise või talle raske või üliraske kehavigastuse või vaimsete hälvete tekitamise või tema piinamise eest , laste vägivaldse äravõtmise , relvastatud ründe , okupatsiooni või anneksiooni korral põliselanike deporteerimise või väljasaatmise , majanduslikest , poliitilistest ja sotsiaalsetest inimõigustest ilmajätmise või nende õiguste piiramise eest - karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega või surmanuhtlusega . [ Minu sõrendused - M. Reiter . ]

Ma lugesin koodeksiparagrahvi uuesti üle ja võrdlesin Valmar Vareniku koostatud määruse tekstiga ega saanudki aru , mida see Kaitsepolitseiameti poolt väljastatud ametlik paber sisuliselt tähendab .

Nii et Eesti okupeerimine , küüditamised , vangilaagrisse saatmised ja metsavendade tapmised on seaduslikud tänase päevani , ja need , keda poliitilistel põhjustel taga kiusati - ta oli vedanud uurijalt saadud paberil sõrmega jätkuvalt ridade järge - , oleksid pidanud minema end ise üles andma , oli ta uurijale kriminaalasjast keeldumise määrusest endast valitud kohti ette lugenud .

Ärge pöörake teile isiklikult kätte toodud ametliku vastuse sõnu pea peale , oli uurija pärast äkilist ja samal hetkel mahasurutud hääletõusu vastanud .

Mida see siis tähendab , oli ta mõtelnud ja vaadanud vastas istuvale mehele otse silma . Kas Arhiivimees on siis Kaarel Kolgametsa protežeerijana andnud oma alluvatele korralduse , kui kaugele tohitakse mu isa surma uurimisel pärast Kaarli autasustamist ülepea minna !

Siis peaks ametliku vastuse koostaja , politseidirektoriks tituleeritud Varenik ja vastas istuv uurijagi Harry-Ott Trabandi - ohhoo ! ta nimetab esimest korda seni hoolikalt Arhiivimehe pseudonüümi taha varjatud nime ! - jah , Trabandi kaudu Eesti Vabariigi ordeni saama selle eest , et kõigi Kolga lahinguga seotud inimeste aru ja suu jääks teatud piiri taha kinni . Tõesti , Meinhard Reiter on ebamugav mees pärast surmagi . Mis riigis me õieti elame !

Me elame jumalariigis , kuid usume kirikut , vastas ta endale . Mina istusin palmipuudepühal ühes Austria külakirikus ja lugesin oma meieisapalve lõpuni , alles siis mõtlesin , miks jumalapoega võeti vastu kui kuningat . Mina olen Meinhard Reiteri laps ega saa tagasi sündida , minu lindprii seisus on igal paberil - ka selles Eesti Vabariigi uurimisameti vastuses - silmaga näha .

Mulle ei antud kuigi pikka mõtlemisaega , seletas ta edasi , sest uurija oli mehise vaoshoitusega jätkanud : Mina metsavendi ei alahinda , nemad olid võitlejad ...

... ja Nürnbergi protsessi järgi ei kuulu nende tapmine tsiviilisikute vastu toimepandud kuritegude hulka , küsisin jahmunult . Et kui oli lahing , siis ...

Täpselt ! Kas te üldse teate , et niisugused protsessid ei vii kuhugi . - Ma ei nõua ju praegu protsessi , otse karjusin vahele , aga uurija ei kuulanud mind . - Ka OLETATAVAL tapjal on õigus kaitsele ! Nõnda see noor mees just ütles , sest rääkis peaaegu peatumata ega lasknud minul end segada .

On , on , on , hüüdsin ma uuesti vahele . Mina ei taha Kolgat korrata . Kas te siis tõesti ei taipa , et surnud mehe au ka midagi tähendab !

Kui Kaarlile poleks antud ordenit , ei ärritukski ta ehk nõnda kui praegu . Just uurija ametiau puudumine tekitas kes-teab-kust esilekerkinud sõnatut raevu . Orden on ju au märk .

Kas Eesti Vabariiki isamaana enam ei tajuta , kui iseseisvuse eest langenute elu ja au on sel konkreetsel juhul jaburatele mälestustele ordeni andmise läbi muudetud tühiseks ? Ja kui see pole ainult üksikjuhtum ?

Valjusti oli ta küsinud :

Oskate te seletada , miks Kaarel Kolgamets oma mälestused kirjutas ? Mis valu teda tagant sundis , kui nüüd on selgunud , et miski ses kangelasmeele kirjelduses ei vasta tõele ?

Ma ei tea . ( Öeldud järsult ja mehiselt . )

Mida Kaarel Kolgamets pärast mu isa surma tegi ? Näiteks 1954. aasta jaanuarist kuni sügiseni 1958.

Ma pole seda uurinud .

Ta oli vait jäänud ja endalegi ootamatult mõtelnud : Aga äkki ongi tegemist väga laiaulatusliku operatsiooniga - sellele oli uurija pärast esmakordselt materjalidega tutvumist vihjanud - , kuid siis tuleks seda operatsiooni vaadelda kahel täiesti erineval tasandil . Üks tasand puudutab jahti Arthur Pihelgase ja hiljem Aadam Mündi juhitud metsavendadele , nende tapmist või kinnivõtmist , teine Kolga lahingu meestevahetust ja midagi , mis sellele vahetusele järgnes .

Uurija järsk vastus Ma pole seda uurinud oli ta meeled ja mõtted äkki erksaks teinud . Tähendab , on , mida uurida .

Ei taheta uurida sellepärast , et just Trabant on Kaarel Kolgametsa Kotkaristi IV järgule esitanud ega taha oma vea ilmsikstulekut . Teine põhjus on esimese järg , sest Kaarli metsavennaelu viis viimast aastat on sama hämarad kui esimesed .

Ja siis , täiesti aru saades , et uurija on tema arutlustest ja rünnetest tüdinud - mis saaks siis , kui kõigi tapetute järeltulijad selgust otse nõudma hakkaksid ? - , oli ta viimse piirini väsinult küsinud :

Ja kuhu mu isa maetud on ?

Teie isa , ütles uurija rõhukalt , viidi julgeolekumaja puukuuri ja öösel sealt metsa , metsavennad maeti salaja , et hauakohtagi alles ei jääks . Te ju teate seda ?

Vaatasin ja vaikisin . Muidugi teadsin . Miks ma ei teadnud .

Elu on püha , seletas uurija mulle . Kõnekäänd ütleb , et surnud matavad ennast ise . Hauakivi paneku koha näitavad teile ehk need , kes tema matsid . Kui vaeva näete , kui jutule saate . Teile võidakse öelda rohkem kui mulle .

Jurist , kes mind uue aja kommetega kurssi viis , oli tõesti kolmekümne viie aastane . Mis on minu elu tema kõrval , kui ma ei tea ajaloo toimimisest midagi .

Nii lihtne seletus , nii lihtsad on aastakümnetetagused mõrvad .

Mis ma sulle ütlesin , ohkas ema ilmega , nagu vaataks imikut , hoia suu kinni ja lase neil rääkida . Mis sa uurid ? Sa võid peksagi saada , kui aina torgid ja küsimusi esitad . Tema igatahes ei mäletavat enam midagi .

Ja minu osaks on uned .

Ennäe - maapealset õiglust ikkagi tahan . Mõtlesin isale , süütasin küünla , jäin magama ning nägin unes presidenti . President tuli ise mu koju . Ma polnud veel ärganud . Kui president tuli , võpatasin unest üles ning hakkasin kurtma . Nii ja nii on ja oli kunagi , aga tõde ja õiglust ei saa kuidagi kätte . President on pikk mees - võib-olla ainuke pikk mees lühikese ajaloo kestel , sest iga hetk võime pimedusse tagasi kukkuda , miks muidu ma niitmist nii hoolsalt harjutan - , president silitas mu pead ning ütles , et mõistab , vägagi mõistab . Ja mu kodutõestust mõistvat ta ka .

Kõik ilmalaanen laiali , tahtsin ma laulda , kui president uuris mu pabereid . Minu alateadvus ei ole kunagi korralikult riides . Mu alateadvus pole ka alasti . Ikka kas lilleline või muidu kirju öösärk on alateadvusel ümber . Öösärk ulatub varvasteni . Selles ma siis presidendiga rääkisin , käsundusohvitser vaatas pealt .

Kodune oli . Kohtumispaik ikka samas majas , kus seitseteist aastat olen elanud : laiad tugevad müürid , üle kolme meetri kõrgused laed , aknalaual võib lausa istuda . Klaasid on kahekordsed ja raamid ka . Tolmu oli palju ja segadust . Mitte korter , vaid kolikamber rohkem .

President uuris pabereid , kuulas mind - see oli nii loomulik , et ta mu kutsumise peale otse koju tuli ! - ja kordas mitu korda , et mõistab , et järeldused on õiged , et päris tark tüdruk olen , ainult pangu ma end nüüd riidesse .

Teha pole siin midagi , teha pole sul midagi , aeg teeb ise , ütles president .

Presidendil oli käes pakk ajalehti , oli neid vist äsja lugenud , lehtedel oli loetud välimus . Ja pikk mantel oli temal ka .

Kui soovitused kõik antud , hakkas president minema . Siis mõtles veidi ja võttis taskust peotäie raha - unes tundus nii loomulik , ilmsuses ehmatab , sest raha tähendab tüli - , kas tahtsin või ei tahtnud , kuid silm kleepis end rahasse kinni . Seda on alati nii vähe ja nüüd terve nutsak peos : kümnesed , kahekümne viiesed , isegi ühekrooniseid oli .

Väike tüli , mõtlesin pärast . Väikese tüli ettemääratus ilmus seal unes , kui president mind kodus külastas .

Aga siis ei mõelnud ma midagi . President läks ja käsundusohvitser ka . Uksel veel silitas pead . Käskis juuksed lühemaks lõigata , salgud olid õlgadeni . Nii pikki juukseid kandsin lapsena .

Kui vana ma unenäos presidendiga kohtudes olin , enam ei mäleta .

Õiglust tahtsin , seda mäletan . Kurtsin millegi üle .

Ja siis oli president läinud ja uni otsas . Akna taga linnud , päike ja kastest kuivav rohi .

Ma elan nüüd suviti siin , aga unedes vahetan paiku . Kord oli nii , et pea sees oli süsimust taevas täis sakilisi välke . Aju sisemust nägin . Välkude hääletut sähvimist . Aju on masin . Aju oli lühises . Kui sellest õudusest ärkasin , ei teadnud enam , kus olen või olin . Mu keha lamas millelgi , aga mis paigas , mis toas , mis ümbruses , seda mõistus ei teadnud . Püüdsin liigutada kätt , haarata seinalambi lülitist , aga käsi ei tõusnud , ei mõistnudki enam , kus on lüliti .

Lamasin liikumisvõimetuna keset pimedust , ei suunda , ei valgust . Tahtsin karjuda , kuid häält ei olnud . Isegi huuled ei liikunud .

Kes ja kus ma olin viis või kümme sekundit ? Mis igavikus ma olin ? Päris ime , et unest ärganult tõusin lõpuks uuesti ellu , mööbliga tuppa , valguslampide alla . Veel suurem ime on , et lõpuks siiski kirjutamisseisundis , tähed kui elusad olendid valges paberis seemneks sees .

Siin ja nüüd pärast presidendi lahkumist tuli see meelde . Too unenägu sellesse ärkamisse ja meelde , kui president on ammu läinud .

Mis see siis on , mõtlesin . Jumalale ma juba ei kurda . Jumalale ei kaeba ma kunagi . Palun lihtsalt . Meieisapalves loodan unesse rahu . Järgmisse päeva rahu . Kõik õiglused ja ebaõiglused pole jumala arutlusaine . Tema on määranud saatuse ning minu asi on , kas leian üles need vastuhaku ja elulootuse augud , mis on jäetud igaühe tarbeks kangasse sisse . Selle teadmise tõttu ei palu ma Jumalalt kunagi , et ta teeks õigust , tasuks või leevendaks . Jumala hooled on teised .

Kui Jumal mind ennast paluda lubab , on just see tema hoolivusmärk . Olen hingekirjas , olen ilmakirjas ja maa peal , rohkemat tahta on ajalik äri .

Kui oma maja laial trepil öösiti seisan ja vaatan kõrgusse , tähtedetagusesse põhjatusse , mis aina kerkib ja kerkib , nii et vahel haaran uksepiidast kõhedust tundes kinni - nagu oleks piit see ankur , mis lendutõusmisest päästab ! - , ei mõtle ma jumalale erilisemalt kunagi . Need tähed , see ilmaruum on jumala loodud ja küllap siis möödaminnes ma isegi .

Aadam ja Eeva kirjutatakse kodutute puhul alati väikese tähega . Suureline oleks rohkem tahta .

Alles kaua aega hiljem tunnistas ta mulle , et tegelikult ei ole ta ühelegi nõuandjale pahane . Ta otse imestavat , kui tugev on tema enda silmapimedus : fotol olevat ema jalge ees asuvas seljakotis olnud marjad , tema näinud , et leivad .

Vaatasin fotosid läbi luubi , aga marju ei näinud .

Nii polevat ta ka tähele pannud , et pärast Kaarli ja Meinhardi punkrist lahkumist , pärast Kolga lahingut , tuli samale punkrile täpselt rihitud haarang .

See oli ime , et nad pääsesid , õhanud Kaarel .

Ju nad sellepärast pääsesid , et ka mina aitasin seda punkrit ehitada . Ehitades palusin ma Jumalat , et Kõigevägevam meid hoiaks , oli kaustikust ette lugenud Kaarel .

Fotod on tehtud pääsemisjärgsel suvel . Fotod ei ole tehtud salaja .

Neis on elujoovastus , ütles ta . Seal pummeldati ja tantsiti , arutati , mis keegi teeb , kui kinni kukub . Tögati ja visati üksteise üle nalja . Kui keegi ütleski - ütlejad võisid olla naised , arvas ta , naistel on ohutunne tugevam - , et ärge möllake , äkki ikkagi pääseme eluga , oli üks juba üheksa aastat metsas olnud mees hõisanud :

MA TAHAN ELADA PRAEGU , PÄRAST TULGU VÕI VEEUPUTUS !

See , mida Ameerika Hääle raadio lubas ja õhutas , tundus 1953. aastal juba pilkena . Teed olid valvajaid täis , inimesed hirmul ja haaranguist tüdinud . Surm tantsis metsades ringi kui pöörane .

Võib-olla üksikult olijail oli veel lootust , lisas ta vahele , suured metsavendade salgad võeti kinni või tapeti viimseni . Nii ta arvavat , tema , kes ta neis punkrites tagantjärele veel mõtetes elab .

Seegi , mida Kaarli mälestused võltsivad või arhiivid nüüd välja annavad , polnud veel teada . Tulevik puudus täiesti . Vaid praegune elu oli teada ja kes tahes julgeolekus murduv mees või teadeteviija veel üsna samasugune metsavend kui teisedki .

Selle vahega ehk , et kui Kaarel Kolga lahingust pääses , oli meestele tulnud meelde , et ta just lahingu eeli päevade kaupa ringi trampis ja teised ei teadnud , kus tema õieti käis . - Nii oli talle Vilma millalgi rääkinud . - Juurelda polnud ju nagunii aega : ikka vaid haarangud , tulevahetus või hoiatuste peale põgenemine , ja need vahepealsed mölluhetked polnud muud kui pidu katku ajal.

Tal olevat imelik mõtelda , et mehed ise vast kõiki fotosid pole näinudki . Meie näeme , meile vaatab üks allakolmekümneste kamp piltidelt naerukalt vastu , just nagu ütleksid kõik ja kooris : Vaadake meid , kas me pole toredad poisid .

Ja Vilma naeratab ja kaks naist muhelevad seal veel .

Suur kartulihunnik osutab , et mehepojad tahavad varsti süüa .

Elujoovastuse hetked , kannustav hirm ja meeleheide on jäänud kaadri taha , mälestuste udusse , millest Vilmalt kuuldud vihjete kaudu üritab luua olmetõest pilti , kuigi ta teadvat , et Vilma nutt ja vaikimine ( tummus lausa ) on kõige tõesem tunnistus sellest , et ta ei räägi pooltki sellest , mis toimunud .

Ja mehed olid poseerinud relvadega ja ilma , ülikange olnud meeste enesejäädvustamise tung . Et kui neid enam ei ole , on vähemalt fotod .

Ta olevat kunagi Vilma üle nalja visanud , kui too rääkis , et kõik ta mehed on alati olnud ühepikkused , jah , ta oli Vilmalt tookord küsinud , kas te lõite mätaste vahel siis tantsu , et isa lühem kasv on nii häiriv aastate tagantki .

Nüüd teadvat ta , et mätaste vahel löödi tõesti tantsu , ainult et Vilma tantsis Kaarliga .

Nii HÄBEMATULT NOORED OLID NAD , ET LÕID SURMA EEL TANTSU , rõhutas ta .

Haarangute vahepeal elati tormilist elu , võeti hetkedest viimast , ütles ta mulle . Pohmellide hommikud tekitasid tüli . Ta uskuvat , et ka tülid olid , vastastikused kukevõitlused , tulistamised ja joomingujärgne ägedus .

Ma palusin tihti ühelt ja teiselt , et laske mind välja , aga Vilmale oli lubatud kuul selga lasta , kui ta palju viriseb . Meest enam naist kaitsmas ei olnud .

Nii hakkaski Vilma Kaarli kaelast kinni , ja kui Kaarel ta lõpuks salgast end eraldi varjama aitas , usaldas Vilma meest täiesti .

Kaarel oli kena mees , teatas ta vahepeal mulle . Oma isa kohta ei võivat ta muud ütelda , kui et ta on isa . Kaarel tegi ka häid fotosid , poetas ta pika hambaga . Kui ta need fotod , mis Kaarel ta isast ja Vilmast paar aastat varem tegi , kord kätte saab ( kord kätte saaks ! ) , võivat ta rohkem ütelda .

Isa jääb alati isaks , muigas ta kõvera suuga . Isa jääb isaks isegi siis , kui kõrgetel kontsadel tantsiva naisega paistab ühepikkune .

Kodukiriku altari ees olevat isa olnud Vilmast viis sentimeetrit siiski pikem . Seda pidulikku hetke olevat Vilma talle meenutanud , et tütar mõistaks kristliku laulatuse tähendust .

Kelle naine sa seal metsas õieti olid , nähvanud ta emale südilt vastu ning telefonitoru langenud väga aeglaselt hargile .

Olevat suur vahe , kas toru visatakse või pannakse hargile viivitamisi ja aeglaselt , just nagu mõtleks telefonitoru ise , kas katkestada ühendus või lasta kõnelusel jätkuda .

Temal nimelt olevat kogu aeg tunne , et asjad ja taust mõtlevad selles loos palju sügavamalt kui inimesed ise . Telefon mõtlevat , kui Vilma ei oska ootamatuse tõttu enam sõnagi vastata . Tema enda telefon ei mõtlevat , temal mõtlevat vererõhk ja et ta ühtegi silpi ega ohet ei taha kaugliinide vahele maha pillata , on ta telefoniarved nii suured , et maksmisel peab ennast kas või pantima .

Muud mul ju ei ole . Ainult ma ise . Kes minu eest raha annab . Mu nahkki on suurest oletamisest auklik ja sõre , täiesti väärtusetu olevat ta nahk , lambikuplitki ei saa sellest teha .

Vilma olevat talle ka seletanud , et protokollidesse pandi tihti midagi muud , kui tegelikkuses räägiti . Metsast välja tulnult olevat ta ühe ülekuulamise juures olnud ning ülekuulatavalt otse küsinud , miks ta end süüdi tunnistab , kui ta süüdi ei ole .

Ja too mees olevat vastanud : Nad ju peksavad muidu mu surnuks .

Siis oli Vilma juttu tekkinud ehmatuspaus ja ta oli kiirustades lisanud : see oli täiesti era-asi , metsavendadega pole sel midagi tegemist . Ja tema - ja tema ja tema ! - oli sõnasabast seekord kinni saanud ning küsinud , mis ülekuulamine see niisugune oli , kus Vilma sai juures istuda , ülekuulatavaga koguni rääkida .

Vilma oli jälle toru hargile visanud , kuid enne jõudnud karjuda , et tütar ajavat ta oma küsimustega hulluks , otse Seevaldisse kihutab ema .

Ta olevat kaua kinnist signaali kuulanud ja tundnud , et telefon tunneb talle kaasa . Annab millestki märku ja tunneb kaasa .

Võib-olla tunneb telefon Vilmalegi kaasa , arutles ta edasi , sest vaevalt ma näost näkku oleku korral suudaksin olla nii järjekindel ja karm .

Sest Vilma juuksed olevat üleni valged ja ta nutvat hirmsasti . Nutu koha pealt olevat ta eluaeg nõrk olnud . Ja kuigi ta Vilmaga rääkimist kunagi ette ei planeeri , jõudvat nad lõpuks ikka pisarateni välja .

Ta ise nutvat vähe - ma ise nutan vähe - , tema pea panevat ringi käima surmajoovastus . Sest mida muud ta jahib kui surmaeelset täiest kõrist tulevat karjet . Huilgamisele on vägisi peale pressitud rõõmu jäljendav hõise . Selle rõõmu , et oled veel elus , tunned , kuis veri soonis suriseb . Kui püssid ei paugu ja haarangut pole , vihiseb veri ja kõri teeb häält . Tema teadvat seda ja sellepärast ei räägi ükski tasandav nõuanne ta sisetundele vastu .

Tema uned mõtlevat riiklikult . Ta ise mitte . Tema lihtsalt teadvat , et need , kes mullas ja pildil on lõpuks kõik peale mõne erandi mullas ikkagi .

Jah , ta teadvat , et kõik on juba ette mullas .

Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama , see olevat nii üksüheselt mõistetav , nagu kattuksid sõna ja tegu nii täiuslikult , et isegi õhk ei pääse vahele .

Kui ta sedasi nende surmalemääratute seas on ja igaüht veel nimepidi - veel nimepidi , sest fotode all on nimed ju kirjas - kõnetab , mõistab ta , kui tühised on ta enese sõnad , tõetunne ja arusaamine .

Maakodust oli ta veel kord helistanud Vilmale , et nüüd - pärast mitmekuiseid kõnelusi - võiks too ometi midagi ütelda . Ta oli helistanud pärast seda , kui unenäokass oli keeranud end ümber ta pea kui karvane müts .

Ma ise olin kogu aeg jumala alasti , ütles ta , ainult pea oli kuuma kassmütsi sees . Igal pool , kus iganes ta vahepeal käis - tänaval , poes , maakodu aias - , oli ta alasti , elus kass tihedalt mütsiks peas . Ta oli taibanud küll , et midagi on valesti , aga et kõik tema riieteta olekut tavaliseks pidasid , ei ole ta peale haavatavuse tundnud midagi .

Jah , ta oli Vilmale helistanud , et Juta ei saanud Meinhardit kuidagi ära anda , sest isa pere hoidnud ju kokku . Öelnud ja mõelnud : lõpuks on kõik võimalik . Ajasõel ei pea vett . Maailmas pole enam midagi kindlat , kui pereliikmedki mängitakse üksteise vastu .

Mina pole öelnudki , et Juta reetis , vastanud Vilma . Kui Kaarel ja Meinhard Kolgale läksid , pidid nad enne Juta poolt läbi minema . Kaarel rääkis , et küllap Juta lobises kogemata Konksu Jüri vennale , et nad Kolgale lähevad . Juta oli jutukas ja võib-olla ka oma vennale kade . Konksu Sander oli avalikult teada NKVD mees ja Juta naaber . Kuidas see täpselt oli , mina ei teadnud siis ega tea ka praegu . Sander oli sageli Juta pool . Võib-olla luuras sel õhtul ka . Kudusin Jutale valge d ( empri . Tegin hästi peene ja tiheda koega , ning lastele mõned paarid sokke ja kindaid . Meil oli ikka suhtlust ka , et kui Juta mingit toidukraami kaasa paneb , oleme meiegi midagi vastu andnud . Siinilmas ei saa midagi tasuta .

Mida Reiterite pere ühtehoid õieti tähendas , oli ta Vilmat kuulates hakanud mõtlema . Mida ma nende koosmeelest tean ? Enamasti on rääkinud sellest Agatha kunagi , kui olin laps .

Peres oli viis last : kolm õde ja kaks venda ja abiellus neist ainult üks . Sinu vanaema see ühismeelsuse murdja oligi .

Kui ma olin kolmeteistkümne aastane , rääkinud Agatha , kogusin kord heinateo ajal oma õed-vennad - ja neid oli rohkem kui Mooral - kokku ja ütlesin , et anname tõotuse jääda igaveseks ühte . Isegi vanemad vennad tõotasid , nii lapsikud alles olime . Ei läinud viit aastatki , kui vendadel olid pruudid ja varsti naised ja meie Vilmaga samuti mehel . Mooraküla Reiterid ei tõotanud vist küll midagi , kuid kokku nad jäid . Olid pisut teistsugused inimesed ju ka .

?

Targad inimesed olid . Ja minu silma järgi muidugi vanad . Ei teadnud ma siis uneski arvata , et Vilma kaudu saame hõimlasteks . Jutat ja Meinhardit kohtasime pidudel küll - ealt olid nad meile enam-vähem sobivad - , kuid peale tantsimise lähemat suhtlust ei tekkinud . Mooraküla noored võtsid osa näitemängudest , käisid laulukoorides , kuhu meid ei lubatud . See on kasutu ajakulu , keelas meid ema . Ainult tantsukursused tegime koos teistega läbi . Ja vahel harva lubas ema meid mõne kaugema küla pidule . Meinhard ja Juta olid alati kohal . Meinhard muidugi rohkem , Juta vähem . Juta läks ka õige varsti mehele . Meinhard oli iseäranis hea tantsija ja tüdrukud elevil , et keda ta võtab . Ta ei tantsinud ka nagu teised . Meinhard ei teinud midagi nagu teised , silmadki olid tal iseäralikult sumedad . Meil tants kohe sobis . Aga eks rääkinud nii teisedki tüdrukud . Meinhardiga tantsisid nad ka ise paremini kui muidu .

Iseäranis põnev oli Meinhard pärast sõjaväeteenistust . Munder oli uhke - ta teenis ju ratsaväes - ja kapral oli ta seal ka .

Eks Vilma võib sulle palju rohkem rääkida , kui mina mäletan , sest pärast seda , kui nad kolm kuud olid pidudel tantsinud , tuli Meinhard meie emalt tütre kätt küsima . Vilmalt muidugi enne , kuid et vanematelt ka , see oli tolle aja komme .

Mis iseäralikkus siis Mooraküla Reitereid abielluda ei lubanud ?

No kust ma seda tean . Seda olen kuulnud , et vana Reiter oli nooremana ütelnud : kui teie ei võta mu õdesid , siis mina ei võta ka teie õdesid , olgu nõnda . Vana Reiter olnud noorest peast sihvakas peene kondiga poiss , tume pahmakas juukseid peas , kitsa näo ja kongus ninaga . Suitsetas piipu , kui ma õigesti mäletan . Meie nagu kartsime teda tema uhke meele ja kiirete hobuste pärast .

Õed olid inetud ?

Ei olnud . Üks neist ikka väga ilus - sinu vanaema oli lihtsalt kena - , aga midagi neis oli , mis tegi selle ebavõrdsuse vahe sisse ja ega nad väga püüdnudki teiste meele järgi olla . Külapidudel nemad igatahes ei olevat käinud . Elasid rohkem oma pere ja suguseltsi sisse . Naised kudusid kangaid , tegid imekaunist käsitööd . Ma pole midagi sellist enne ega pärast näinud , ja kuigi Vilma mehelemineku ajaks oli vanainimeste elamine üsna lohakas , oli kappides endiselu uhkust ja au küllalt .

Kust sa tead ?

Eks me vaadanud järele , kui Vilma juba seal , võtsime kappidest välja . Ja sinu vanatädi jälgis meid , lõug toetatud ristatud kätele , käte all kepp . Tal olid siis juba jalad haiged ja liikus vähe . Tead , kui ta siis meie õhinat jälgis , ja meie arvasime oma nooruses , et ta meid tähele ei pane , ütles ta äkki midagi meie jutu vahele ja me saime aru , et ta oli meid kogu aeg vaikselt uurinud . Me ehmatasime algul ikka väga ära . Vanatädi istus voodi veerel , näe , käed sedasi kepil ja lõug kätel - Agatha näitab poosi ette - , ja siis ütles midagi järsult ja selgelt . Ega tema pikka juttu ei teinud . Ei ! Oli vana küll , kuid mõistus oli terane .

Mis ta siis ütles , kui teie käsipidi kappides ?

Ta oli üleolev , isegi kõrk . Meil oli ju täisõigus vaadata , mis neil seal on , sest Vilma oli nüüd selle talu perenaine ja võis igat asja kui oma puutuda . Mina olin lihtsalt uudishimulik . Minu õde ja Reiterid ! Muidugi tahtsin ma teada , mis mu õele nüüd kuulub . See abielu oli ikka selge üllatus . Kolm kuud käisid ja kohe altari ette . Lapsesaamise ohtu kiirustamise põhjusena ka ju polnud . Sina sündisid kaks aastat hiljem .

Ta ei mäleta , mis ajast see jutuajamine pärineb . Igatahes enne , kui ta küsima hakkas . Keset küsitluste epideemiat peaaegu unustatud jutt , mida nüüd on hea Agatha hilisemate seletustega võrrelda .

Mida ma Vilma kaudu pere koosmeelest tean ?

Et ühe tumedat verd ja kongus ninaga hobusekasvataja juurde tuli kord tema leseksjäänud õde kahe lapsega , ja see mees , lapsendanud neist ühe , toitis , kattis ja koolitas mõlemat . Pani õetütre mehele , andis kaasavaragi ja et õetütar sai ka oma emalt kaasavaraks linnamaja , oli Juta varanduslikult täiesti respekteeritav pruut .

Lapsendatud poiss päris talu . Pärast vanaonu surma nõudis õde , et vend maksaks kaasavarale lisaks teatava summa , nagu oleks peretütar temagi .

Kui Vilma talle sellest millalgi rääkis , ei olnud ta uskunud . Mispärast nõnda , oli ta küsinud . Kas Jutal ja Meinhardil polnud seda omavahelist usaldust , mis vanaisal mõlema suhtes ?

Neid nõudmisi tulnud nii palju , ju siis Meinhard leidis , et nõnda on kindlam , vastanud Vilma . Enne mind see oli ja ega see leping palju ei lugenud , Juta oli alatasa siin ja võttis muudkui kappidest kangaid : lapsed vajavad , teil on küll , teie olete rikkad ja minul ei ole midagi .

Kelle linnamaja see õieti oli ? Pärisvanaisa oma või ?

Ei mina tea , vastanud Vilma . Vahest oli või ostis vanaema , kui nad abiellusid . Eks see maja olnud siis Juta isa poolt pärandus , sest Meinhardi oli ju vanamees ametlikult oma pojaks võtnud .

Mina neid vere- ja varaasju ei tea , olin noor , ei mõistnud küsida . Juta käis ja polnud rahul . Meinhard lõi käega ega vaielnud . Viimati , nagu mäletan , käis ta ratsutamissadulat nõudmas , aga pärast selgus , et selle oli ta esimese asjana minema viinud .

Kopitas see sadul lakas ta uues kodus niisama . Ei ole mina kuulnud , et tal Alametsas ratsutamiseks aega oli . Sõjaaeg , kus sa enam lusti ratsutad , oli Vilma põlglikult - taevake , ikka põlglikult koguni - naernud .

Sa mõtle ikka sellele ka , et ma olin kaheksateist aastat vana ja Juta üle kolmekümne , peaaegu kümme aastat juba mehelgi , ei olnud minu Moorakülasse tulles neil omavahel enam midagi jagada . Kõik oli jagatud . Kõik ! Meinhard ainult naeris . Õde ikkagi . Vilma hääles kõlanud pilge .

Kas nad olid siis tõesti nii erinevad ?

Jah , olid . Meinhard oli teist verd kui Juta .

Mismoodi teist verd , oli ta küsinud .

Nii nagu kuulsid , nii ma ka ütlesin , oli Vilma vastanud . Midagi juurde lisada minul ei ole . Vanad on surnud , Meinhard on surnud , millalgi suren ka mina .

Millal see võrdlemisi rahulik jutuajamine õieti toimus , tema ei mäleta . Nüüd on sõjad , mets ja poliitika nii jõuliselt esil , et endistele kõnelustele ei leiagi enam leebivat tausta .

Kõik teed viivad surma , oli ta mõtelnud , kui ema metsaelu kirjeldust asus kuulama .

Mehed punusid korve ja tegid puust nõusid , nende eest sai vahetada toitu . Sinu isa oskas peale korvide punumise ja puutöö isegi kindaid ja sokke teha . Sokikannagi võttis ilusti välja . Teised mehed kududa ei osanud .

Vilma kuulamise ajal tulnud tal meelde arhiivis nähtud pikk äravõetud asjade nimistu - Kaarliks nimetatud mehe koti sisu - ning seda lugedes märganud ta nii d ( emprit kui kindaid ning just viimaste puhul mõtelnud , et need võinuksid olla temale tehtud . Ta oli kohe aru saanud , et see on võimatu - ta polnud 1948. aastast sealkandis üldse elanud - , kuid see mõte , et vanemad võisid metsas ka temale mõtelda , mõjunud küll .

Ah siis tädilastele olidki kindad ja sokid , öelnud ta endale , kui Vilma pikalt seletas , et kõige eest tuleb maksta .

Ning teinegi mõte tulnud tal pähe : tolle äravõetud koti sisu näitab , et nad ei käinudki Juta pool . Õde ja vend ei saanudki kohtuda . Kahe koti sisu sai protokolli abil tehtud üheks . Osa asju kuulusid Kaarlile - esiplaanile asetatud Uus Testamentki - , ta teab ema varasematest juttudest , mis Kaarlil olnud kotis ja kaasas . Isaga saadetud d ( emprist , kindaist ja sokkidest polnud Vilma talle varem rääkinud , sest kui Kaarel Kolgalt kuu aega hiljem metsa tagasi tuli , jutustas ta , et küllap Juta meid üles andis .

Kes siis veel , oli mees irvitades küsinud .

Ja sina uskusid , oli ta hüüdnud , sina uskusid Kaarlit , sina hoidsid Kaarli poole ning levitasid teadet edasi .

Mida mina usun või ei usu , seda sina ei tea , oli Vilma korraga vihaseks saanud . Mina juba oskan vait olla , rääkigu teised , mida vaid tahavad .

Ja Kaarel võib sinu vaikimise tõttu kirjutada samuti , mida vaid tahab . Sa ei osanud isegi kände maskeerida , oli ta parastavalt lisanud .

Siis oli Vilma äkki päris rahulikult seletanud , et puid võttis metsas maha vaid Kaarel ja olevat tõesti kord nõnda olnud , et ta polevat kuuseoksi kokku korjanud ja külast satutud punkriehituseks mahavõetud puude kändudele peale .

Vilma olevat isegi paari külamehe nime nimetanud , kes Meinhardit hoiatasid , et hundijaht tuleb . Ja siis olevat nad selle punkri maha jätnud .

Nii et kõik , mis Kaarel mälestustes kirjutab , on täiesti vastupidine , oli ta vaevalt huuli liigutades telefoni sosistanud . Täitsa nagu ühes unenäos , kus ta ei suutnud appigi hüüda .

Täitsa nagu peeglis , kuhu ta alati vaatab .

Foto on pöördpilt , kordas ta mulle . Mälestused on salakiri , mida peab dešifreerima . Mälestuste ainus mõte on kirjutavas käes . Sellepärast tuleb käsikirjade kadumist õnnetuseks arvata . Nüüd ta teadvat , et on just nii .

Järgmisel helistuskorral oli Vilma allaheitlikult teatanud , et tema ise olevat Kaarlit õrritanud - edev olin , mis muud - , et nüüd on Eesti Vabariik ja ta kirjutab kõigest , mis metsas juhtunud . Kaarel jõudis minust lihtsalt ette .

Tal oli seda kuulates hing kinni jäänud .

Kas teadvusetud - sest ainult nõnda saab ta nimetada seda poolhämarat seisundit , milles Vilma kogu aeg viibib : kord teab , kord ei tea ja lõpliku teadmise ees on linik , iselaadne hämarus - jäävad alati reeturitele ette , mõelnud ta .

Siis oli Vilma taas südiks muutunud - vaikusepaus oli teinud ta südiks - ning ta ütelnud , ähvardus hääles : Meinhard pidas minust väga lugu , me oleme kirikus laulatatud , Meinhardile ei meeldiks see sugugi , et sa mind küsitlemisega nõnda piinad .

Nüüd oli ta päris oimetuks jäänud ja jälle pärast pausi - Vilma polevat toru hargile pannud , ühendust katkestanud - oli ta küsinud , kas Meinhard keelas tal endast oma ainsale lapsele rääkida , käskis enda kui isa olematuks vaikida , kas see oli nende laulatuse mõte , ja Vilma pannud aeglaselt toru hargile .

Tegelikult jäid sa oimetuks - mis seisund see on , kui inimene jääb oimetuks , selgub hiljem , seekord aiman ja tean seda ette , kuid veel on võimalus talle sisendada ehk mõningat võimekust - , niisiis , jäid oimetuks hoopis siis , kui su ema kõik ausas ja pöördumatus meeleheites üles tunnistas . Kas sa mäletad , mida ta õieti ütles ?

Kallis tütar , sa saad nüüd isegi aru , miks ma pole kunagi saanud sulle su isast rääkida . See on mulle keelatud , võristas ta , just nagu ei tunneks ta neid sõnu öeldes enam midagi .

Ja enne seda lauset , küsisin mina . Enne just seda lauset ja just siis , kui sa Kaarli juures käigust rääkima hakkasid .

Ta küsis minult , miks ma üldse Kaarli poole läksin , mida ma SELLELT MEHELT teada tahtsin .

Ja sina ?

Ütlesin , et tahtsin teada , missugune mees oli mu isa ja kuidas toimus nende ühine lahing , vastas ta nagu kuutõbine , keda ei tohi järsu hüüdega häirida .

Ja siis ?

Siis hakkas ema teisel pool telefoni otsas lausa karjuma , nagu tõmmataks teda ratta peal neljaks .

Ja mis sõnadega ? ei jätnud ma järele .

KUIDAS JULGES KAAREL SINUGA ÜLDSE RÄÄKIDA , kuidas ta tohtis sinuga rääkida ? Kuidas ta julges sulle üldse otsa vaadata , uksest sissegi lasta !

Ja sina ?

Ma ei saanud aru , miks minu ja Kaarli kohtumine talle nii kohutav tundus . Ja nüüdki mõtlen , et ema oli ikka nii varmas alati kõiges mind süüdistama , kuid seekord sõimas ja needis suure häälega nuttes ja karjudes hoopis Kaarlit .

Ja sina ?

Ma hakkasin tol hetkel huupi bravuuritsema - olen sellest ju rääkinud - , et Kaarel tuli pärast märtsiküüditamist - aasta pärast märtsiküüditamist , täpsustasin mina - , jah , tuli metsa , sest eestimeelsetel inimestel oli nii paha selle võimu all olla ja Jumal ilmutanud talle , Kaarlile , et ta peab metsavennatee läbi tegema . Need ilmutamissõnad ei tundunud mulle kuigivõrd tähtsad ja ma hakkasin ema ees veendunud häälel ärplema , et Kaarel saadeti NKVD poolt metsa kui agent , et ta meelitas isa Kolgale ja seal ei teinud Kaarel ise paukugi , sest ta oli ju NKVD ( või KGB ) mees , ja kui isa seal ägedasti vastu hakkas , laskis Kaarel ta maha . Ja pärast seda ütlesin ma emale , et just Kaarel oli see mees , kes ka teiste metsavendade punkrid üles andis , nii et kuu aja pärast toimunud uues suurhaarangus jäi kahekümne kaheksast metsavennast ellu vaid kümmekond ning ajapikku võeti ka need kinni ning saadeti vangilaagrisse .

Ja ema ?

Ema nuttis suure häälega , vahepeal karjudes : Ma olen nii loll olnud , ma olen nii loll olnud , nii see oligi , sest süüa oli salgas tookord piisavalt ja Kaarel käis isale peale , et lähme käime ikkagi minu pool ära , et tema tädi ja ema on toidukraami metsavendade tarvis just selleks õhtuks valmis pannud . Ja ilm ka sobis . Tuul tõusis ja hakkas tihedat lund sadama ja nii nad siis kahekesi läksidki .

Sa oled seda ju kogu aeg teadnud , ütlesin mina läbi hammaste . Sa oled emale helistades ja teda küsimustega piinates kogu aeg teadnud , kuidas kõik oli .

Olen jah , ütles ta tasa . Aga ma nagu unustasin ema sõnad vahepeal ära . Tead , kui ta sedasi südamepõhjast nuttis ja rääkis ja rääkis - kõik ei tule mulle meelde praegugi - , oli mul temast esimest korda elus nii kahju , nii kahju , et haleduse kirjeldamiseks pole sõnugi . Ma nutsin ju ise ka ja mul oli tunne , et kui ta kõik mulle viimase põhjani ausalt ära räägiks , ei teaks ma enam üldse , KUIDAS sellesse loosse suhtuda . Ma kuulasin ema ja nutsin esimest korda elus ainult tema pärast ja meie igavesti olematuks jääva perekonna pärast , sest alles tol koos emaga nutmise õhtul sain ma nagu põhjani aru , miks me ei ole saanud ega saa olla ema ja laps ja et keegi kõrvalt ega väljast ei saa meie võõrust lõpuni mõista . Nagu paljude jaoks pole neid aegu ja sündmusi ülepea olemas .

Aga järgmisel hommikul helistas ema ja ütles , et eelmisel päeval ja eriti õhtul olnud tal vererõhk nii kõrge , et ta ei mäleta sõnagi sellest , mis rääkis .

Ma tean ju omast käest , kuidas kõrge rõhk tähelepanu hajutab , vahel olen selles peauimasuses otsekui joobes , kuid ma küsisin veel kord eelmisel õhtul räägitu üle ja ema võttis lause-lauselt kõik sõnad tagasi ja eriti selle lause , mis puudutas Kaarlit kui Meinhardi tapjat . - Ta ütles isa asemel jälle Meinhard ja ta hääles oli rahulik kindlus . - Mina enda hinge peale küll seda pattu ei võta , et Kaarlit Meinhardi tapjaks arvaksin , ütelnud ema . Ja tema oli vastanud , et ka ta ise ei taha ilma tõestuseta süüdistada kedagi . Kaarli veider käitumine tekitab kõige hullemaid kahtlusi , kuid fakte polevat temalgi .

Sain aru , et ema on oma otsuse teinud ja mul ei õnnestu kord tekkinud kontakti taastada . Mina ju segasin ka seda tõerääkimist , hakkas ta pisut õigustava häälega jälle peale , ema oli metsa minnes nelja-aastasest minust justkui lõplikult lahti ütelnud , aga siis ta veel seda tõesti ei teadnud , ei teadnud ju õieti pääsemisvõimalusest ega Kaarlistki , läks lihtsalt oma mehega kaasa , aga pärast Kolga lahingu lõksu ja julgeoleku edukaid haaranguid jäi kokku Kaarliga . - Me tegime ju kõike koos , me tegime kõike koos , oli ema veel kord nutma hakates korranud - ja nüüd on Kaarel saanud medalid ja risti ja kõik ja mina ei ole üldse midagi , ma olen murustki madalam . Kui Kaarlile anti Kotkarist , peaksin mina kaks risti saama , sest ilma minuta ei oleks Kaarel seal metsas üldse omadega välja tulnud . See olin mina , kes päästis ta mitmest sandist seisust välja .

Ja sina ?

Ma kuulasin ja keegi minus sai aru , et ema on millegipärast sunnitud valima Kaarli - valis metsas ja valis ka nüüd - ja minul ei ole siin enam midagi kaasa rääkida .

Ja too pesukausis nurisünnituse tagajärjel lõdisenud platsenta , millest see noor arst sulle kogemata rääkis ... tuletas meelde Agatha juttu , et mu emaga olevat metsas just niisugune lugu juhtunud . Kelle laps see olla võinuks , ei tea ma tänini , sest isa oli juba paar aastat varem tapetud .

Ema pole sulle sellest midagi rääkinud ?

Ei ole . Aeg-ajalt , kui ta Kaarlit kirub - sedasi mõõdetult ja sõnu hoolega valides - , ütleb vaid parastavalt : mis mees ta on , tal pole lapsigi . Minul on lapsed olemas .

Lapsed ?

Nojah , lapsed . Aga mina olen oma isa ainuke laps . Nii et need teised ei tule siinkohal ju minu jaoks arvesse . Ma ei tea neist suuremat .

Ja siis sa tegid veel midagi ?

Jah-jah-jah , tegin küll . Et emalt rohkem teateid saada , ütlesin talle , et mu isa surma vastu võivad ka teised huvi tundma hakata , arhiiviandmete imelikkust märgata .

Ja ema ?

Ta oli mitu päeva korterit koristanud ja põletanud ära kõik pildid , kirjad ja paberid . Minu sahtlid on puhtad , hõiskas ta küsitlemiste vahele , tulgu mind üle kuulama kes tahes .

Ja kui see kapo uurija tuli ... helistas ema mulle , et kohe-kohe tuleb , mis ma nüüd teen ? Ta oli pabinas nagu koolitüdruk enne eksamit .

Ja siis ...

Mul hakkas tast kahju ja ma ütlesin : mis sa siis ikka tegema peaksid . Paku uurijale kohvi . Ja siis - seda rääkis mulle ema pärast uurija lahkumist - helistas peaaegu kohe , kui mees läinud , et ta oligi kohvi pakkunud .

Ütlesin uurijale , et pakuksin teile kohvi - poeg kinkis kohvimasina - , aga ma ei oska selle masinaga ringi käia , palun , kas teie ei aitaks mind . Uurija oli algul kõhelnud , aga siis oli kööki tulnud , kohvi valmis keetnud , ja ma kujutan ette küll , kui nooruslik , abitu ja õnnelik mu ema olla oskas , sest uurija oli hiljem mingi Vilma enesekohase vanaduslause peale ütelnud , et ei , teie ei ole vana , te olete veel väga noor ja elujõus naine .

Minu seitsmekümne viie aastasele emale , hüüdis ta mulle , aga näos oli hämmeldusesegune kahetsus , et ta oli oma emale käitumisjoonise just nagu tahtlikult kätte näidanud .

No-noh , vaigistasin tahtmatult .

Ema oli uurijale otse ütelnud , et tahab ka mõnda ordenit saada . Ja uurija oli küsinud , kas see medal või orden on talle tõesti nii tähtis , ja ema oli vastanud , et muidugi on . Hea poegadele näidata , et ka tema on metsas olnud ja ... eestimeelne inimene ikkagi , lõpetasin mina tahtmatult teraval toonil .

Nii et su ema keeras poisi ümber sõrme , luues koduse õhkkonna ja esinedes kui aus ja abitu naine , kes raskele saatusele alla on jäänud .

Jah , just , seda ta tegi . Uurija olevat metsas tehtud fotode pärast väga pinninud - nii rääkis Vilma mulle õhinal ise - ja Vilma oli küsinud : kuidas peab metsikus meestesalgas käituma äsja mehe kaotanud naine ? Ta otsib tuge , ja kui siis keegi talle rohkem tähelepanu pöörab ja kaitset pakub , kas siis uurija ei saa tõesti aru , mida see noorele ja üksikuks jäänud naisele tähendab .

Esimesel võimalusel lõin ma ju Kaarlist lahku , oli ta uurijale otse valetanud , oma mees alles äsja tapetud , eks see mõjunud veel aastaid . Aga siis jah , oli tõesti nii , et Kaarli hoolivus leevendanud ta kurbust .

Kas teie ei oleks teinud nii , kui oleksite naine ? oli ema otse küsinud .

Ja uurija oli vastanud , et ta ei ole ju naine , aga võib-olla küll .

Ega ma seda kirjeldust väga ei usu . - Aga natuke siiski , torkasin vahele . - Natuke rumal on see kõik . Üsna niisama rumal kui see matsitubliduse laul , jätkas ta , nagu poleks mind kuulnudki .

?

Mats alati on tubli mees , ei kedagi ta pelga ... ja pistab mõisad põlema .

Pistab jah . Ja kiitleb : aga ma neile näitasin .

Kaarlitelt oma isa kohta andmeid saama ei lähe ometi . Tunneb targalt ?

Tunneb omaselt . Ei vahi võõriti , vaid teab , kus kivi all vähid elavad . Leiab nad üles ja läheb ka kivi alla magama . Ma oleksin võinud juba ammu pärinemist uurida , võõrsil , nagu ma olin .

Ja siis , pärast pausi , jätkas ta kirjakeelselt ja -meelselt :

Kui sa oma eellastest midagi ei tea , on sul tunne , et lood iga päev iseennast kellekski , kes sa tahaksid inimesena olla - järskudest keskkonnamuutustest tingitud eneseanalüüs ja õppimistahe ainsaiks suunajaiks - , kuni ühel päeval saad täiskindlalt teada , et oled vaid liikunud pärilikult määratud enese poole , hoolimata sootuks teistsugusest taustast ja õpetustest , mida sulle on püütud külge pookida .

Kui ma ühel suvel maal vanaema juures olin - ta võivat ütelda ka nõnda : kui ma Kütil vanaema Maali juures olin - , tahtnud ta nii hirmsasti Leningradi sõita , et hakanud Maalilt raha lunima . Muidu ei küsinud ma temalt kunagi midagi , sest vanaema oli nii kitsi , et peitis raha endagi eest kanapesasse . Vahel ei leidnud ta peidetud raha üles , kuigi kogu maja kõikmõeldavad peidupaigad pöörati segi . Alles mitu aastat hiljem selgunud , et kana oli rahahunniku otsas pojad välja haudunud . Aga siis oli juba hilja , siis oli raha määndunud , must ja kasutu .

Aga tookord , jah , oli ta raha otse küsinud , ning Maali öelnud , et kui tal piimaraha just praegu käes oleks , annaks ta küll . Et sõitku tütretütar või Moskvasse , aga näe : raha ei ole , raha on meiereis ning tema , vana inimene , sinna enne õiget maksmise aega järele igatahes ei lähe .

Ma lähen ise , oli ta ütelnud . Ma lähen ise , ütle vaid õige päev , millal raha makstakse .

Täna ongi see päev , vastanud Maali .

Siis oli ta lasknud endale meiereitee ära seletada , võtnud jalgratta ning astunud südilt hekivahelise värava poole .

Pärast Piira metsavahet keera paremale , oli öelnud vanaema , ning siis varsti , kui ühest alevist läbi ja teine ees , näed meiereid juba isegi . Ütle , et mina saatsin .

Ma polnud nii kaugel üksi käinudki , ja ratas tundunud ka väga suur , kuid ometi paisunud ta rind uhkusest , et tema on nüüd nii täie eest väljas , et võib üksipäini vanaema raha eest kas või Moskvasse minna .

Ta oli sõitnud ja sõitnud , nagu on ennegi sõidetud , kui küsimus õnnes või rahas , ning peatunud lõpuks meierei suletud ukse ees . Polnud tööpäevagi , ütles ta mulle . Ja siis tulnud tal meelde Maali naerul nägu ja lahke olek , et sõida , laps , keeruta ratast enese pärast , mina ei keela sul sugugi kas või ilma otsa minemast .

Maali teadis , et raha ei maksta !

Kodus öelnud vanaema , et sõit oli vajalik selleks , et rännukihk jahtuks . Et kui tema midagi niiväga tahab , olevat mõttetu vaielda . Tundsin end nagu tola . Päise päeva ajal tõmmati mu igatsustenahk üle kõrvade .

Vilmaga rääkides olevat tal seesama tunne .

Ma tahan nii kangesti tõtt teada saada , et Vilma lihtsalt narritab mind . Mis hirmu Vilmal enam on ? Mingit hirmu tal ei ole . Kui ta aru sai , et ma olen neid Kaarliga pilte näinud , kadus hirmgi . Neid ta varjas , nendest ei tahtnud ta rääkida ja et ta algul tõesti lootis mind läbi Piira metsavahe ja kahe alevi meiereisse teadmiste järele saata , rääkis Vilma , et Kaarel teinud pilte juba 1950. aastal .

Istusite kolmekesi punkris ja keegi tundmatu isik pildistas ootamatult ja äkki ning teie arutasite kaua , kes see küll olla võis .

Nimelt tulnud talle meelde , et esimest korda sellest fotost ( nendest fotodest ? ) rääkides oli Vilma seletanud asjalugu just nõnda .

Vilma naeris .

Jah , see oli Kaareküla all ja teistega pundis koos me veel polnudki . Olime kolmekesi : Kaarel , mina ja Meinhard .

Kes oli siis see neljas metsavend , kes pildistas .

Neljandat metsavenda ei olnudki , oli Vilma äkki mürinal naerma hakanud .

Talle ( mulle ) meenuvad selle loo puhul laused : teist metsavenda ei olnudki ( Kaarel nõnda ) , äkki poissi polnudki ( M. Gorki Klim Samginis nõnda ) , ja kui reeturitöö tehtud ja Meinhard tapetud , ütles Kaarel mälestusi ette lugedes õpetlikult :

pikkamisi hakkasid nad mõistma seda tegelikkust .

Nad lasksid end pildistada , nad poseerisid , tantsisid ja jõid , sest järgmises haarangus said nad teada , kuidas tundub tegelikkuse järgmine ilming .

Et see lause on kirjas ja suus nelikümmend kuus aastat hiljem , ei mõistnud mehed tol korral Kaarlit sugugi . Julgeolek oli kohe hakanud levitama teadet Kaarli surmast ja imekombel ellu jäänud kaaslased nõudnud seletust .

Kaarel vastanud : nad tegid mu surnuks , et siis , kui ma kuhugi tallu toitu küsima lähen , märkaksid inimesed kohe , et olen ju elus ning teataksid , kuhu vaja .

Mehed ei osanud selle jutu peale midagi ütelda , tähendas Vilma .

Kõik on valmis reetma , ütles tegelikult ju Kaarel . Ta lihtsalt pidi midagi ütlema , sest kõigepealt tapeti just need mehed , kellel oli mingigi sõjaväeline kogemus . Taludest pärit teiste poistega oli pärast märksa lihtsam hakkama saada .

Niisiis , neljandat metsavenda ei olnudki . Laua taga istusid Vilma ja Meinhard , Kaarel pildistas .

Ja et Kaarel armastas pildistada seeriate viisi , mehed igas poosis ja riietuses ja relvaga , siis peab arvama , et Vilmast ja isast tehtud fotosid on teist niisama palju veel kusagil alles .

Ja arhiiviski pole ta ühtki isa fotot leidnud , kui välja arvata need kaks , mis tehtud isa laibast ja neile on pandud alla Kaarli nimi .

Milleks seda Kaarlit ( või kedagi teist ? või kedagi teist ? või kedagi teist ? kordas ta sõrmega vastu lauda toksides ) siis ette valmistati , küsis ta minult ootamatult teraval häälel . Miks isa fotodest pole kuskil säilinud ühtegi ? Kas luuremängudeks , küsis ta kohkunult , et rahunedes edasi rääkida .

Kui ta nüüd järele mõtleb , siis on pärast isa surma hakanud tööle terve fotoartell : piltidel võib näha asjatundmatuid aparaatide sõrmitsemisi , sest poodidest ei võetud ( röövitud ? ) mitte üksnes söögikraami ja riideid , vaid ka fotoaparaate , grammofone , raadioid ; kõike , mis meeldis ja millega sai harvadel puhkehetkedel mängida .

Keegi ei suuda aastate kaupa pidevas ohus elada - ja pidevas ohus olid nad tõesti - , rääkida ainult isamaast ning teha laskeharjutusi . Ka sõjaväelane on elus inimene , mis siis metsavendadest arvata . Nad on elus ja surnud ühekorraga .

Sa küsisid : milleks Kaarlit ette valmistati , tuletasin ma talle meelde .

Jah , tõesti , äkki ma nagu ei tea seda enam .

Kaarel pingutas siiski üle . Ilma Kaarlita ei teaks ma midagi . Kui meil juba on niisugune hoiak , mis silmist , see möödas , vajunuks kõik aegade tolmu .

Kaarel kartis . Kaarel varjab ehk praegugi seda , mida keegi ei tea . Mälestustes on Kolga lahingu Kaarli-variant . Eks katsu ümber lükata ! Punkrite üksikasjalised kirjeldused on suisa arusaamatud .

Nii ta mõtelnud , kuni taibanud , et seal Kaareküla all ei tehtud ühtegi fotot . See fototegu on tema tarvis välja mõeldud , et ta maha jahtuks ning kujutleks ise , mis ilus pilt see oli , kui Vilma ja Meinhard istusid paksu metsa sisse ehitatud punkris ning laual oli jõulude puhuks ehitud kuusk .

Isa oli seal nii selgelt ja hästi välja tulnud , et otse imesta , kuidas võib metsas üldse nii häid fotosid teha . Ta pannud tähele , et Vilma ei öelnud Meinhard , vaid isa .

Vilma naeratanud rääkides , nagu näeks ta läbi telefonitraatide , kuiväga ta just seda fotot igatseb .

Miks ei võiks need fotod olemas olla . Kui tütar tahab , siis nad ju ongi . Ei ole ju muud vajagi , kui kujutleda Kaarel enese isaks .

Ühest fotost ta polevat mulle rääkinud , Arhiivimees polevat seda talle ka saatnud . Siinkohal ta naeris , otsekui kõriseks kurgu sügavamas põhjas midagi , kõriseks , seguneks suukoopa soojaga , nii et heli oli ühtaegu madal ja pehme .

Sellel fotol olid kõik jumala alasti , mehed südid ja hakkamas . Kas naistest keegi oligi näinud mõnd pilti pärast Eedeni aia pattulangemist , kuid just seda tegid nad järele . Ta olevat , luup käes , fotot arhiivis hoolega uurinud . Ja pärast tänaval Arhiivimehe üle naernud . Naersin fotot ja tundsin ka hirmu : iga pargipuu taga seisis püssimees ning sihtis just mind , kes ma liiga palju olin näinud ja lugenud .

Surmahirm ja sigimistung on otsekui vennad , kes suudaks nendest pääseda ! Tõsi , Vilmat sellel fotol ei olnud . Kaarlit ka ei olnud , kuid taust ja õhkkond pidi nakatama ju nemadki .

Mina kujundan ürgkarjet tänasele põlvele vastavaks , ütles ta siis , tõstan päevavalgusse . Seal metsas ja selles kambas oli 1953. aasta hilissuvel mõndagi , millest nagu ei tohikski rääkida .

?

Me vajame teistsugust pilti ja vaadet . Me vajame valet , et mehed võitlesid isamaa eest viimase hingetõmbeni . Ja naised õlitasid relvi , olid meeste truud kaaslased , sõdurid nagunii .

Unes ilmunud talle üks mees ... Olin targu vait . Ja see mees tahtnud talle just nagu midagi ütelda , aga polevat saanud . Nagu oleks nähtamatu õhukiht surutud suule , nägu tõmbleb , kuid suud lahti ei saa . Mees vaatab , silmad hoiatust täis , viipab käega tema selja taha , kus polevat uneski olnud kedagi . Ma vaatasin , ütles ta mulle . Ja ei saa rääkida .

Mees ei saa . Üle ta keha valgunud pahvak alasti hirmu - ta kohe tundnud , et hirmu - , sest sellest saanud ta aru küll , et mees teda millegi eest hoiatab .

Mees asetanud käsivarred korduvalt ja korduvalt rinna ette risti , nagu keelaks ta edasi liikuda , osutaks mingile tõkkele , millele tema ohtlikult lähedal .

Ta oli vaadanud , et tuisku ei ole . Mees tuisust ei tulnud , ning öelnudki kõva häälega nõnda .

Siis oli mees teinud labakäte ja randmetega tõkke enese suu ja näo ette , korduvalt ja korduvalt . Ahastust mehe silmades polevat olnud , pigem karmus ja kindlus . Ja korduv keelumärk .

Siis oli hakanud tõepoolest sadama peent pihulund . Ja mees kadunud ära .

Sealsamas seisnud üks teine mees - algul oli talle tundunud , et ei näe tuisus kuigi hästi , et tema hoiataja on lihtsalt lumega kaetud - , aga lähemale minnes näinud , et mees on tõepoolest teine .

Ja äkki oli too uus ja lumine käratanud ta peale kui kõu taevast : Ah sina siis tahad mu karjääri ära rikkuda ! Vaata aga vaata , kohe nii kõrgelt võtad , urise kontide peale , mina olen noor ja tahan veel elada .

Ta oli tagasi põrkunud , korraks tagurpidi hangegi kukkunud , siis tõusnud , siis teinud end vapraks ja ütelnud - endal süda kloppimas sees kui seitse vasarat - , et jäetagu tema ja ta vanemad rahule , muud tema ei tahtvatki .

Seejärel oli uni otsa saanud .

Mina nägin Eesti Vabariigis seda und , kõik varasemad uned ei tulegi ju enam arvesse .

See seletus ajas mind naerma ja ma naersingi täiest kõrist .

Pärast häälekat arvamusavaldust oli ta kaua vait .

Kõigepealt räägin ma sulle Juudast . Juudast räägin ma , nagu sa isegi taipad , ütles ta mulle tigedalt . Tema ei teadvat , kas inimene on jumala näo järgi loodud , kuid Juudal on inimese nägu päris kindlasti . Juuda nägu vahetab tundeid ja sugu , väljapääsutusest saab tema ilme . Kui sa oled üksi ja õnnetu , pakub Juudas sulle seltsi . Kui oled rahata , pakub Juudas sulle raha ja rikkust . Ja kui sa armastust ihkad , on Juudas maailma parim . Sinu enese valgustkartvate soovide ilming on Juudas , kui oma õnnetusse liialt süvened .

Juudas teab neid pehmeid luudeta kohti , kust nool läheb tõrketa läbi . Juudas on saatana sugu ja kuradi vend . Kurat ja saatan on erinevad olendid . Kuradit hüütakse iga päev appi , kurat on saatana varju nimi ja Juudas nende alandlik teener .

Mis sihti saab jumalal olla ? Mitte mingit . Jumal on loonud meid just nagu katseks , katseks ja lootuseks , et tõuseme neljalt jalalt kahele püsti ning näeme , kuis silmapiir taganeb , et näeksime enese ette ja taha , kaugele ette ja kaugele taha , ja meie keha ei ahelda enam lendu ning igatsust .

Juudas piiritleb alati ringi . Juudas mõistab me kehasse suletust , silmapiirist meieni koonduvat rõngast , meie nelja maa külge needitud jäset mõistab Juudas kondiüdini . Keha needus saadab meid surmani . Sellesama keha kaksolek , milleta ei suudeta mõelda ühtegi mõtet . Juudas hoiab liitekohtadest kinni . Valiku hetkest teab Juudas mõndagi . Kui Jumal on nähtamatuna sinu loomuse sees - keegi pole saanud lootust ja igatsust käega katsuda - , siis võrgutab Juudas sinu keha ja nahka , Juudas on soojalembuse kindlaim tagatis . Eriti siis , kui ümber on mets , külm ja pimedus .

Siis rääkis ta edasi poolihääli , kuid tungivalt .

Ah siis sina arvad , et mina kohe üldse ei märka Kaarli ja Vilma armunud olekut , seda rõõmsat elukevadet , nagu polekski ümber relvad ja mets , nagu polekski Meinhard just äsja tapetud . Märkan küll , karjus ta vahele , kohe algul märkasin .

Ma tahan seda meest , sest võib-olla homme oleme surnud , lõkendab Vilma ja mees tunneb täpselt samuti . Seda fotod ei saagi varjata .

Nagu ma olen sulle juba rääkinud , elasid nad poolteist aastat kolmekesi ühes punkris , ühe talve oli Kaarel haigegi , Vilma põetas teda , ja isa , kes oli sõjast ja lahinguist väsinud , varavana ja mehena vahest liigagi tuttav , jäi selles isaste võitluses alla . Jäi üksteist aastat noorema mehe esimesele armumisele alla - ta olevat uurinud : Kaarlil ei olnud enne metsaminekut pruutigi - , ja kui ta siis Vilmat haletses , kenale naisele kaasagi tundis , et ta oma parimad aastad peab metsas olema , oli naine võidetud .

Need fotod on armastajapaarist , kähises ta , nagu oleks tal tõesti õigus ema suhete üle kohut mõista . Ma tean , et need fotod on armastajatest ja Kaarli sõrmis on laulatussõrmus ja Vilma sõrmus ja ema sõrmis pole ühtegi .

Kui tema veel laps olnud , siis toodud talle millalgi metsast isa laulatussõrmus , abielusõrmus , ning öelgu nüüd mina talle , kuidas see pärast Kolga lahingut Kaarli kätte ülepea sattus .

Ajasid unes sõrmust taga isegi Pariisi linnas , mõtlesin mina , imestades , et elul ja unenäol polnud tema jaoks vahet . Üks jätkas teist , üleminek näis olevat vajalik ainult selleks , et öelda : seda nägin ma unes , siis ärkasin . Mind hämmeldas , et ta neil kahel olekul üldse vahet tegi .

Kui homme on nagunii surm , siis tahan ma täna veel elada . Ma olen nii noor , ja varsti on pimedus . Kaarel on noor . See vana mees - mu isa oli kolmkümmend viis aastat vana - ei päästa mind . Kui Meinhard lahinguist või rinnetest rääkis , oli seda kaheksa aastat pärast sõja lõppemist mõttetu kuulata . Eriti Vilmal , kes polnud külast kaugemal käinudki .

Meinhard oli küll tervena tagasi tulnud , kuid ometi jäänud alla , oma eluvõitluse kaotanud , sest mets ei ole inimese eluasemeks loodud - kuid sinna on Meinhard oma noore naise toonud , just sinna ja ei kuhugi mujale - ning näib , et nad peavad siia padrikusse jäämagi . Kui Kaarel nüüd midagi lubas - ta otse pidi lubama sellele noorele naisele , kes õhetas elust ja nõudis armastust , millest ainult tuim ja tundetu võib eemale põrgata , millest ainult tark ja kaval võib kinni hakata - , siis oli tõotusel vägi .

Aeg-ajalt ei usu ma ennastki , hüüdis ta äkki . Kas Vilma tõesti aimas , kui mehi Kolgale saatis , et Meinhard ei tule tagasi . Ma ei oska arvata , mil kombel need kokkulepped sõlmiti , kuid nõnda see oli .

Vahest ei aimanud midagi , ütles ta vaikselt . Nii kiire oli elada , nii vähe jäänud aega , minevik-olevik-tulevik oli vaid viiv külma hirmutava surma ees , sest surra tuli oma eluea parimal hetkel kui loom . Sellepärast : las Kaarel toimetab , las Kaarel juhib ja otsustab , kuni lõpuks ühel fotol on Vilma metsise sabaga , õnnis naeratus näol .

Elada ! Ma tahan elada !

Kas Meinhard võis seda kõike enne Kolgat aimata ? Foto on tehtud pärast Meinhardi surma , vahest polnud varem nii tormilist elu . Ja pealegi - see tuli mul äkki meelde - , Kaarel ja Vilma said kokku ju Kaarjärvel . Mis ajast alates said , seda ei söandanud sa Endlalt küsida .

Ta mäletavat hästi seda päeva kolm aastat tagasi . Vilma oli just Kaarli poolt väga rusutud olekus tulnud . Kaarel ütles seda , mida pole sünnis ütelda , kohmanud pärimiste peale Vilma , ja vaadanud - näost valge kui lubi - otseti enese ette maha .

Kaarel ütles , mis pole sünnis , kordas ta mulle . Ta teadnud selsamal Vilma ülestunnistuse hetkel , et Kaarel oli Vilmale tõtt ütelnud , metsas toimunu tuuma avanud , andnud Vilmale nime .

?

Mul oli sind vaja vaid selleks , et julgeolek saaks Meinhardi kätte . Ja teised metsavennad niisamuti . Ühes katlas oleme nüüd mõlemad .

Sinul ei ole ülepea võimalik Vilmat mõista - mõtlesin mina ja OLIN VAIT - , sest sinu arusaamise järgi on emaks-olemise tempel tema sisikonna sisse löödud , nii et ta ei unusta sind isegi unes . Tegelikult pole see nii . Seal metsas oli ta kõigepealt naine . Kui ta oleks ema olnud , poleks ta mehega metsa kaasa läinudki .

Kas ta ikka läks omal tahtel , kui niiväga haaranguid ja loomavaguneid kartis ! Ehk oli see metsaminek algusest peale pisut teistsugune , aga Vilma ise ei pruukinud sellest veel isegi teada . Mida kauem nad sugulasi ja tuttavaid pidi end varjates hulkusid , seda selgem pidi Vilmale olema , et sellest mehest ei ole temale elus enam mingit tuge ja abi .

Ja siis nägi neid juhuslikult põõsaste taga Kaarel ja kutsus oma suvepunkrisse elama .

Esimest korda vaatasin ma teda täiesti väljast - kuidas ta päritolust ja ajaloost tarka juttu rääkida sahmerdas , kuidas ta ennast oletamisega piinas - ega näinud lihtsaid elulisi tõsiasju ega kujutanud olukordade pääsmatust kõigele püüdmisele vaatamata ettegi .

Ma teadsin , kui õõnes ja külm tunne tal on , kui ma niimoodi absoluutsest neutraalsusest teda vaatan , ja mul oli korraga kahju , et ei tema ega mina suuda kirjeldada selle noore naise hinge , kes ei tahtnudki algul teha niipalju kurja , kui aastate möödudes selgus .

Vahest just seda moraalse keskenduspunkti puudumist oli Vilmale pahaks pannud vanaema Anna , kui keeldus poja väljavalitut miniaks võtmast .

On valus olla mina , väga valus on olla mina , kui jääd seisma ilmavalguse lagedas , ütles ta äkki . Ma võpatasin - seekord võpatasin mina - , sest ma polnud veel kunagi teda NII TÄIELIKULT PETTA TAHTNUD , kui selles kõrvaltvaatamise jäisuses .

Ja ma teadsin selsamal hetkel , et ma lohisen temaga kaasa - nagu oleksime inimesed meiegi ! - , et ma arutlen , oletan , küsitlen , väitlen ja kirjeldan , teades pärast selle absoluutse nullpunkti kogemist , et kõik meie vaev on tühine elusügavuse kraatri sees . Tegelikkusesse ei kosta tõelise meeleheite hääl , ja et me teame hüüdmise enese sisse kuhtumist , siis teeme lihtsalt näo , et saatusi on võimalik mõista .

Pärast seda valvas Vilma iga Meinhardi kohta öeldud sõna , vaibus ta hääl lausa sosinaks .

Miks mu isa oma naist isegi unenäos kaitseb , küsis ta siis . Miks käsib vaikida ? Nagu oleks tal naise hingerahu tähtis pärast surmagi .

Isa kaitseb hoopis sind , tahtsin ma ütelda , kuid olin vait : kui ta kuulda ei taha , siis ta tõepoolest ei kuule .

Nüüd süütab ta küünla ning tahab selle valguse all oma südame puhtaks magada .

Tema tahab ja isa on nõus .

Tema tervisega olevat jälle lood pahasti : nimelt tulnud tal alles nüüd meelde , et ta rääkinud mulle millalgi , kuidas ta kakskümmend aastat hiljem oma ( ja mitte Kaarli ) tädil külas käis , kuid polevat tädi eest leidnudki . Kõndinud niisama ümber maja ja lugenud klaasi tagant kardina volte . Kaarli tädi on surnud , torkas ta vahele . Kõik , kellest räägin , on ju ammu surnud .

Pärast seda olevat ta triivinud ( bussis ! ) mööda Tartu linna ja kuulanud , mis inimesed ta ümber räägivad . Tänaseks mäletavat ta vaid , et üks mees kordas pidevalt teisele , mida too enam ei vaja . Ei vaja riiet , mööblit , Tallinna-sõite ega välismaareise , et vanal mehel ei kulu enam midagi , ning hiljem mõelnud ta , mis see siis õieti oli .

See jutt nimelt : ei vaja , ei käi , ei kulu , ja saab raha panna kõrvale . Milleks ? küsis ta järsult .

Tema isiklikult ei heitvat Vabariigile midagi ette , kuigi aeg-ajalt vajab , käib ja kulub . Oma tädi poole ta tookord sisse ei pääsenudki - aga seda ma juba teadvat ; teadsin tõesti - , kuid tal tulnud pähe sootuks kõrvalised mõtted , mis temal juba peast läinud , kuid küllap on minul meeles . - Need olid mul meeles , nagu kõik , mis ta iganes rääkinud . -

Seepeale ütles ta , et ta ei teadvatki , kumb on parem , kas see , kui sõnad on meeles või päikese peegeldus lumelobjakases vees . Ta arvavat , et ei lahenda parema-vasaku poole probleemi kunagi , kuid aeg-ajalt tahab sellele ometi vihjata .

Temaga olevat juhtunud see imelik lugu , et ta kohtuvat uuesti kellega tahes alles kümme , viisteist või kakskümmend aastat hiljem . Vahepeal olevat teine elu teisel maal ning vananemise märgid üllatavat teda alati .

Ma ei ela ju igavesti , me ei ela ju igavesti , kuid tema üheksateist aastat hiljem nähtud tädi olevat juba seitsmekümne viie aastane . Siin on mõningane vahe , ütles ta pärast hajusat pausi . Ta olevat oma tädi Agatha tundnud ainult naeratuse järgi ära . Nägu kortsus , keha kõhn , silmadki väsinud , aga naeratas nagu viiekümne kuuene . Kuidas viiekümne kuuene naeratab ja kuivõrd see kahekümne viiese omast erineb , mina igatahes ei küsinud .

Kui kedagi iga päev näed , siis vananemist ei märka . Tema ise tundvat end kogu aeg noorena , ja Arhiivimees olnud ka noor . Alles hiljem , palju hiljem tuli tal meelde , et tädi naeratusest ei rääkinud ta niisama . Kõigel , mis meenub - segiläbi või näiliselt kindla korra järele - , olevat mingi salajane tähendus .

Mina olen unustanud nii palju , et näib , nagu kerkiks sulaveest jääkatte üksikuid tükke ja nende abil on jääsilda ( lumepõrandat ) võimatu taastada , Emajõest üle ei kõnni .

Kas ma kujutavat ette , et isegi kujutlustes ei kõnni .

Ma ei kujutanud enam midagi ette , vaid ainult kuulasin . Seepeale ütles ta , et on nii raske pärast minu minaga algavat lauset iseoma minast rääkida . Kas ma saan aru , millele ta vihjab .

Noogutasin agaralt , et sellest vee peal kõndimisest pääseda . Tahtsin pääseda temast ja enesest . Oli ikka veel kevad , kuigi suvi näis olevat ammu lõppenud . Vahest oligi lõppenud , aegadel polnud ju vahet .

Tema mõtlevat aina , mida tegi Kaarel , kui metsavendi enam ei olnud , mida tegi Vilma , kui elas kõrvalises metsaäärses talus ja Kaarli punker oli otse talu taga .

Pool Kaarli mälestustest olevat nelja punkri ehituse kirjeldusi täis . Kellele ta neid ehitas ?

Tal kumisevat kõrvus Kaarli lause - kui mees , kaustik käes , oma mälestusi ette luges ja keeldus käsikirja kas või viivuks tema kätte andmast - , ja see lause on ligikaudselt järgmine :

" Aprilli lõpus oli mu otsus kindel , et jätan selle punkri nõnda , et kui keegi ta edaspidi leiab ja julgeolekule teatab , siis on ta elamiskorras , ning midagi ei ole ära viidud ega lõhutud . "

Ma panen selle kuulmetele mõjunud lause jutumärkide vahele . Ainsate jutumärkide vahele , rõhutas ta , teiste sulud ja märgid on kujuteldavad . Enesestmõistetavusi pole vaja raamida . Mina ja sina ei lähe kunagi nende teistega segi , omavahel segiminek on ehk koguni loomulik .

Kaarel ei märganud selles passaa ( is isegi häälega lugedes midagi erilist . Aga temale tulnud kohe mõte , et Kaarel ehk oli viis varjatud metsavenna-aastat ka punkrite ehitaja , sest pärast Kolga lahingut ja aasta kestnud haaranguid oli enamik metsavendi tapetud .

Kaarli mälestustes nii otsene viide , et julgeolek võiks selle punkri leida ja " siis on ta elamiskorras ja midagi pole lõhutud ! "

Kosmonautidel on dublandid . Kõiki ei vahetata välja ühekorraga . Ootamatuste puhul asendatakse vaid too , kes haiguse või mõne muu põhjuse tõttu sõiduks avaruumi lihtsalt ei kõlba . Teistele tuleb ehk sobivad asendusmehed alles otsida .

Mis viga otsida , kui fotodel on ühe kamba elu-olu laskeharjutusteni välja nii meeleolukalt läbi mängitud . Punkrite ehitaja võis lõpuks ka õpetajaks sobida , esinäitlejaks pingsates olukordades . Ta oli ehtsat metsavennaelu palju aastaid õppinud .

Nime võib ära vahetada nagu riidedki , sündmuse võid keerata pahempidi , võid vaadata ennast läbi mitmekordsete peeglite , nii et välimuse taju kaob täiesti , kuid teatud annus tõele viitavat hõllandust säilib ikkagi .

Teised ütlevad ( näevad ) , et oled paks , ise tead , et su kont on kerge , et jooksed kui hirv üle lagendike , kuni küti kuul tabab su jooksu märkiva salmi . Sa tunned ennast seestpoolt ikka veel noorena .

Hirv , oja ja kütt ei pruugi olla tõelised . Hakkad seda isegi uskuma . Küti kuul võib leida sinu iga tund . Ja elu-uni on lõppenud .

Hiljuti lugenud ta , et üht Alberti-nimelist inglise luurajat veetud just 1954. aastal punkrist punkrisse , ilma et ta ühtki metsavenda oleks kohanud . Kõik , kellega luuraja kokku puutunud , olnud agendid , aga see selgunud alles siis , kui luuraja koos Eestist kaasa antud mehega Inglismaale tagasi jõudis . Siinse mehe legend olnud igati tõetruu , kuid tema lahingus põrutada saanud jalad olid andnud end tunda ning ta vajanud meditsiinilist abi .

See mees - olgu ta nimi siis Leo - polevat osanud seletada , kus ja kuidas ta jalgadele pihta sai - väliseid haavu ei mingeid , kuid röntgenipilt näidanud muutusi - , ja nii olevat üsna pea selgunud , et tema on KGB mees . Siiani olid vastastikused luuremängud Vene poolele aastaid üliedukad , selle mehega seoses tekkinud inglastel sissekukkumiste teadmine .

Mina oskan sulle valutavad jalad ära seletada küll , ütlesin vahele . Minul on Kaarli mälestused sõna-sõnalt peas , nii et ka minul on vaba vestluse arendamisega raskusi . Aga ma püüan .

Kolga lahingu kirjelduses on ka üks võitluse stseen ette mängitud . Nimelt seisnud Kaarel äkki vastamisi ühe mustas mantlis mehega , kelle palitulakkadest ( ? ) tema kuuli läbi laskis . Mees oli seepeale lasknud kuuli Kaarlile õlga , kuid õnneks läbi puhvaika ja sellest ei jäänud vist suuremat märkigi . - Aga võib-olla jäi , võib-olla jäi , korrutas tema . -

Siis oli Kaarel tundnud jalgades nagu mingit nõksatust , ja kui maha vaadanud , siis näinud , kuidas lumekamakad üles paiskusid . Katsusin , kirjutab Kaarel , aga jalgadega polnud lahti midagi .

Seekord oli Kaarel pausi teinud ja talle küsimust oodates otsa vaadanud ning tema pole olnud ka taibuta , vaid öelnud kohe : Kes siis ?

Jüri Konks , tema see MUSTA MANTLIGA MEES oligi .

Kaarel on selle kirjeldusega Jüri Konksu - või sinu isa , hüüdsin ma äkki nagu välkvalguses , kus mingi kujutis ainult korraks nähtavaks sähvatab , et siis taas pimedusse kustuda - enda vastaseks teinud , ja teiseks , Kaarli jalgadevalu on seletatud lõpuks ometi ära .

Mustas mantlis mehega vastamisi seismine ise on aga miski , mida ma hetkel seletada ei oskagi , lisasin , ning hakkasin tahtmatult naerma . Veider kirjeldus , väga veider , mõtlesin ise . Keset tuisku , keset haarangu ägedust nii täpne nägemus . Kuidas saab seda lugedes tõsiselt võtta !

Kui siit Inglismaale luureõpetust omandama saadetud mees oli Kaarel , jätkasin , siis ei olnud ju lahingust sugugi kaua aega möödas . Näe , lähen ta mõttekäiguga kaasa , märkasin ise .

Et ajalehes intervjuud andnud inglise luuraja õigeid nimesid ei nimeta , on täitsa loomulik . Et ta jutt ülepea on napp , äratab usaldust .

Ehhee , vastas tema , niiväga napp selle eesti soost luuraja jutt pole ometi . Ta loeb üles hulga luure ajaloost tuntud nimesid ( Nikolai Urm , Albert Kuski ehk Georgi ja Heino Harkmann ! ) , mida ta on erinevatel aegadel kandnud - ja nende nimede taga peituv isik olevat 14. aprillil 1957. aastal KGB poolt Rootsis Köpingi sadamas mõrvatud ( vt. ka Einar Sandeni raamatut Mitme näo ja nimega ) - , ning ma ei saa üldse aru , miks ta sugulasi külastades luuret puudutava intervjuu ülepea andis .

Veel üks elluärganu ?

Ma jälgisin , mis sellest ligi nelikümmend viis aastat hiljem Eestit külastanud mehest sai . Tema nimelt sai aasta pärast kodumaakülastust ordeni nagu Kaarelgi . Selle eest saigi , et kaks ja pool aastat KGB-lastel end punkrites lollitada laskis .

Siis , tol artikli ilmumise ajal , helistasin Arhiivimehele ja ütlesin , et näete , ongi luuraja platsis , kes võis Kaarliga kohtuda , ja Arhiivimees vastas , et talle on juba neli samanimelist meest end spioonina üles andnud . Valik on lai . Aga ega ma Arhiivimeest ei uskunud . Ja uskusin ka , sest mis tean mina luurest ? Mitte midagi .

Minu endaga on nõnda , et olen harjunud omaenese silme ees toimuvaid näiliselt juhuslikke kokkusattumusi tõsiselt võtma , ning ma ei tea ühtegi juhtu , kus mu silmade tähelepanunaksatus oleks eksinud .

Paar aastat hiljem ilmus Mart Männiku mälestusteraamat Inglise luurajana Eestis , mille järelsõnas avaldati lugu Albertist ja temaga kaasa saadetud Leoks nimetatud mehest uuesti ning , usu või ära usu , jalgadevalu oli tekstist välja võetud .

Ka on Mart Männiku raamatus luuraja surmast hoopis teine versioon : Albert olevat Inglismaal hukkunud autoõnnetuses , mille inglased ise olevat talle korraldanud . - Miks siis inglased , hüüdsin ma vahele , kui ta oli aus ja just inglise luuraja ! - Häbi öelda , kuid see teade rahustas mind lõplikult , kirjutab KGB poolt ümbervärvatud Männik .

Albertiks nimetatud mees on Einar Sandeni ja Mart Männiku kirjutisi võrreldes - esimene küll dokumentaalsusele , teine mälestuslikkusele pretendeeriv teos - KA KAKS KORDA ERINEVATES KOHTADES TAPETUD ning ometi nelikümmend viis aastat hiljem , see tähendab 1999. aastal , elusana Eestimaale sugulastega kohtuma tulnud .

Inglaste poolt 1951. aastal Eestisse saadetud ja 1954. aastal hukatud luuraja Antsu ( kelle tegelik nimi olevat Leo Audova ) kohta kirjutab Mart Männik nõnda : Tuleb öelda , et Ants oli üpris tagasihoidliku iseloomuga ja pealegi veel usklik - kandis Uut Testamenti kogu aeg kaasas .

1952. aasta juunis on Mart Männik Antsuks nimetatud meest näinud viimast korda , luurajatega kassi ja hiirt mänginud KGB mees ütelnud , et viis Antsu kuhugi Pärnumaal asuva metsavendade salga juurde .

Ja sellessamas Mart Männiku mälestusteraamatu järelsõnas on veel kord kirjas :

Kevadel 1955 saatis KGB Londonisse oma agendi Leo - kelle tegelik nimi pole siiani teada - , et see saaks väljaõppe ja seejärel naaseks Eestisse . Leo ülesanne oli püüda Rebast Eestisse meelitada . KGB-le sai Leo saatuslikuks . Nimelt hakkas Leole haav valu tegema ja ta läks Londonis haiglasse . Arstid küsisid Leolt , millal ta haavata sai . Agendi sõnul juhtus see kaua aega tagasi . Otto ehk Mart Männik aga jäi Eestisse . Siiski oli tal rohkem õnne kui ülejäänud sissekukkunud luurajail - ta jäi ellu .

Luuraja õnn on elu säilitav sissekukkumine , et mitte ütelda rohkemat , tähendas ta . Muide , MINA ei võta endale õigust kellegi üle kohut mõista , toetun siinkohal ainult sellele , mida olen siit ja sealt kogemata taibanud lugeda ja võrrelda .

Kuigi ta mõistnud , et muudetud võivad olla aastaarvudki , hakanud ta siiski erinevaid kirjutisi kõrvutades arvama , et Kolga lahingu meestevahetust hakati ette valmistama juba 1950. aastal , siis , kui Kaarel metsa tuli ning end Vilma ja Meinhardi sappa haakis . Tegelik vahetus muutus üliaktuaalseks 1952. aasta sügisest alates . Siis on Albert Kuramaale saadetud ja läbi veidrate sekelduste enne planeeritud aega Eestisse toodud . 1954. aasta aprilli lõpuks oli vähemasti tolle kandi - Kaarli ja Meinhardi kodukandi - mets mehitatud KGB-lastest metsavendadega ning linnulennult ja kõiki asjaolusid teades oli vist päris üleväärne operatsiooni juhtijatel jälgida , kes kellega kokku peab saama , et luuremängud võiksid edukalt toimuda .

Muidugi jääb mulle igavesti teadmata , kas just too luurajaks värvatud Alberti-nimeline eesti poiss mitte Kaarli ehitatud punkrites KGB kontrolli all toimunud raadiomängude vahepeal aega ei veetnud .

Ja kohtus Vilmaga , kohtus Kaarliga , küsisin mina , sest olin KA seda intervjuud lugenud . Vahest asendati või värvati too luuraja lõpuks ikkagi ümber , lisasin enese mõtte üle nagu häbigi tundes kõhklevalt . Siis on tema Inglismaale tagasisõit ja silmapimedus KGB suhtes igati mõistetav . Nagu seegi , et ta jäi inglaste poolt lubatud tasust ilma ning kirjutas alla ametisaladuse aktile , mis kohustab vaikima . Aga ta ju EI VAIKINUD , kui siin lahkesti intervjuud andis , pomisesin suisa kohkunult .

Ülekavaldamine toimub lõpuks ka mälestustes ja paberil , ühe mehe harjumused ( näiteks igal pool kaasas olev Uus Testament ) , iseloom ja tõesti juhtunud sündmused omistatakse mitmele . Tekkinud segadus näitab vaid , et fantaseerimist võimaldav sõlm on kuskil - kus , ei oska ma arvata - tõele liiga lähedal ning vajab usutavalt mõjuvat ülemaalimist .

Ta võis kohtuda ka mu isa-nimelise mehega , ütles ta seejärel kindlalt .

Luuraja esimene peatuspaik olnud metsaäärse talu taha ehitatud punker ; kus see asus , luuraja ei teadnud , kuid ega minagi targem ole .

Kui ta selle uudisega Vilmat tülitas - et vanemaist midagi kuulda , tuleb ajalehtigi hoolsalt jälgida - , jah , siis oli Vilma parastavalt naerma hakates ütelnud , et küsigu Agatha käest . Tema õde teadvat neist viiekümnendate aastate algul ja keskel Eestisse saadetud luurajaist rohkem . Temal polevat midagi ütelda . Ja kuigi ta kartnud , et Vilma valetab , tulnud tal ometi meelde , et Agatha oli millalgi inglise spioonidest rääkinud .

Olin siis laps , ei mäleta kõike , ütles ta mulle .

Ma olen kui jääkattest sulavee ajal lahti rebitud tükk , mul on vähe lootust puutuda kunagise terviku servi , teatas ta siis . Kevadine vesi on jääkatte ära lõhkunud .

Nüüd ta teadvat , et isa võttis osa Emajõe lahingust Tartu lähedal - ühel pool eestlased Vene , teisel pool Saksa mundris : ühed tahtsid koju tagasi pääseda , teised kodu kaitsta , vahest olid kõik omal kombel kord igatsenud iseseisvat Eestit ning just selle igatsuse ärakasutamise kaudu pandi nad võitlema üksteise vastu - ja lõpuks võis isa olla ka Tšehhoslovakkias .

Siin vaikib Vilma teadlikult , sest ta mõistab , mida see tähendab .

Mina sündisin 1944. aasta oktoobris ja siis oli Tartu langenud ning iseseisva Eesti lootused luhtunud .

Päris nii ei või ma ometi ütelda , tähendas ta pärast pausi , metsavennad pidasid sõda ju veel aastaid . Ja nendega sõditi . Keset rahuaega käis sõda edasi .

Miks Kaarel nii pikalt punkrite ehitamist kirjeldab ? Kes seletab selle kord ära ?

Mina seletan , hüüdsin vahele . Kui näiteks see oli hoopis Kaarel , kes Inglismaal sisse kukkus ja tagasi saadeti - ühe teise siinpool sissekukkunud inglise luuraja vastu välja vahetati , nii on õigem ütelda - , saigi temast ainult punkriteehitaja . Muidugi alustas ta oma luuretegevust punkrite ehitamise ja libametsavennaks olemisega juba enne tähtsale retkele saatmist , kuid pärast jäigi ainult selle töö peale . Ja lõpuks unustati ta metsa lausa ära . Siis ei poputanud äpardunud luurajat küll keegi .

Aga süükergendus , nagu protokollides selle koha peal öeldakse . Oma süü kergendamiseks palub ülekuulatav tavaliselt luba pisut nuhkida , sõber üles anda , ja läbikukkunud luurajal tuleb oma lolluse eest samuti maksta .

Ohhoo , ikka kuuleb ka midagi ! Läbikukkunud luuraja võib vabalt mõrvaragendi ametit pidada , olin nüüd sellest mõttest haaratud minagi . Et kohe lisada : Sa mõtle ikka , mida see õieti tähendaks , kui just Kaarel KGB aastaid kestnud üliedukad luure- ja raadiomängud sinu isa tehtud õlahaava või põrutatud jalgade luumuutustest tingitud valu saamatu seletusega kummuli keeras . See oletus oli nii rabav , et mul endalgi tuli sellega harjuda .

Aga tema , minu kaksik või kolmik või kes-teab-mitmendas murdosas välgatav mina , jätkas oma arutlusrada , mille selgushetk oli alati lühis ja mitte loogiline järeldus . - Ehk teen ma talle nüüd siiski liiga ! - Kuid ümarasilmse imestusega jätkas ta siiski : Mis imelik maa , mis imelik perekond ! Kes metsas , kes vangis , kes mitmekordsetes luuremängudes , mille jälgi ta aeg-ajalt märkab , aimab või kujutleb .

Kujutlusvõime asendab elu , mõtlesin teda kuulates mina . Meid on harjutatud viiskümmend aastat kurja uskuma , nii et teatud ekstreemsetel juhtudel ollakse valmis kas või enda parima mina vastu astuma . Igaüks on mõnel arutul hetkel MÕELNUD , kuipalju parem saaks , kui seda või teist inimest takistamas ei oleks , ning vanglaseinad ta enese sees viimaks ja lõpuks ja ometi lükataks kas või jõuga laiali .

Aga valjusti ei öelnud ma seekord midagi , sest ta aina süvenes ja süvenes sellesse nägelikku pilti , mida just nagu iseenese jõul töötav aju mõistmatu tegelikkuse ja unenägude survel lõi ja edasi arendas .

Aga nüüd rääkis ta hoopis tädist . Seekord enda ja mitte Kaarli tädist - neid tädisid oli nii palju ja kuule ja reetureid oli nii palju , et ma kartsin aeg-ajalt isegi , et ma ei pea sellele kõik-on-võimalik pillerkaarile vastu . Miski ei seisnud paigal , meis ei olnud midagi , mille kohta ütelda : siin ma seisan ja teisiti ei saa , SEE ON NII . Suhtelisus liigutas surnuid hauaski .

Kui ta peaaegu kakskümmend aastat hiljem Agathat kohtas , naeratas see nagu kolmekümnene . Ma olin osa selles mängus , ma olin kuulanud õdede vestlusi nelikümmend kolm aastat tagasi pealt . Agatha naeratus mäletas seda . - Praegu on XX sajandi eelviimane aasta . - Tädi ehk ise ei teadnudki , miks ta mind nähes nõnda naeratab .

Meinhard ei sobinud luureks ja pidi kaduma .

Nüüd ta mõistvat täiesti , miks Kaarel end isa külge haakis , Meinhardita ei käinud ta oma koduski , me käisime kolmekesi ju ka , oli millalgi ütelnud Vilma .

Kaarli mälestusi kuulates olnud tal kogu aeg tunne , et mees jäljendab kedagi . KAAREL JÄLJENDAS ISA .

Enne tolle surnust ülesärganud luuraja väljailmumist ei olevat talle niisugust mõtetki pähe tulnud . Ka mina ei sobi luurajaks , ütles ta mulle . Ma ei mõista teise nime all elluärkamist .

Ärkad , ja kuidas veel , mõtlesin mina . Kõik on surnud ja ärganud pärast viiskümmend aastat kestnud sõdurielu . Valjusti ütlesin , et ka mina ei mõista , miks too luuraja alles taasiseseisvunud Eesti kaheksandal aastal ennast just inglaste omaks kuulutab . Ja veel neljas samanimeliste meeste variandis , kui Harry-Ott Trabanti uskuda .

Aeg tihendab surmakohti ja varje , kuni moodustub soovitud kuju , luurajate elukäigud ja fotod timmitakse muutunud ajale vastavaks .

Mu isa hauakohta ei olegi olemas !

Miks me kaome jäljetult , alati põhjalikult , küsis ta siis . Seda und ei tahtvat ta kunagi lõpuni näha .

Kui sind keeris tabab , ütles ta mulle , ei tea sa , keda kohtad teekäänaku taga . Majadelt kistakse katused pealt , majad vahetavad kohti nagu rändavad järved . Keda sa järgmisel hetkel puudutad , sina ei tea , mina ei tea , kohtumistejärgne ehmatus , imestus , õud võtab endale aega , et kesta lõpuni . Siis algab kõik otsast peale . Sa ise ei tea , tema igatahes ei teadvat , kust tuleb ebakindlus ja hirm , et kõige tavalisem vastutulija võib sinu , minu , tema järele luurata .

Tema isiklikult võpatavat iga ootamatu kohtumise juures . Võpatab , kui telefon heliseb , kui kirja postkastist võtab .

Ma pole luuremänge mänginud , olin laps , kui põhimäng toimus , aga mu silmapõhjadest vaatab välja keegi , kes on enne mind kõike eelnevat teinud .

Vilma vaikimine ( vaevalt et mälutus ) kinnitab aina , et pealtnäha seisvasse vette on kukkunud kivi . Toimunud katastroofide rusud on mitmekümne meetri paksuse veemassi all . Just sealt kerkivad uned ja arhiivides leiduv on ülinõrk kaja sellest , mis olnud .

Minu tädi , Kaarli tädi , kellegi õde või vend , Maali või Alfred on kadunud juba . Haigus ja uni teravdab valu , äratab mälu , et lõpuks tervisesse tagasi vaibuda . Ja kui ta siis mõtlebki , miks surid Maali , Alfred , Sass või Madean , leiab ta igaühe kohta seletava ( vangistava , lahendava ) lause kui raami , mille sisse suruda mäluta usk , et just täpselt nõnda oligi .

Ma ju mäletavat , kuidas me kõnelus algas ?

Tema kõnelus , mõtlesin mina .

Ei ole rumalamat lauset kui : ta sündis , elas ja suri . Sünni- ja surmapunkti võib kokku pressida , vahepealne hargneb lõpmatult ning kerkib kes-teab-mitmendas põlves , kes-teab-mis nime all uuesti esile . Mitmenda põlve , mitme mäluharu lühis tema olevat , jäävatki varju .

Õigupoolest ta ei teadvat sedagi , kuidas teda võiks kutsuda . Mida ta vanusest arvata .

Pea on noor ja jalad töntsid , varsti kisub vihmale . See lause kehtivat , aga ta ei tea , miks nii veidralt ( ? ) saabuvat ilmamuutust tähistab .

Iga lause sees ja all oleks kui vihje mingile teisele , vahest sajanditagusele lausele , aga tema ei saavat neid piire iialgi kätte . Nagu seda unenäos nähtud korteritki , kus ta aeg-ajalt käinud , korterit , mille seinad võisid olla ka tuisust , sest ainult tuisk rahustavat ta närve . Kodu , millest ta mõelnud , mille tubade õdusus kehas ja meeltes , asuvat tuisu sees , kuid tuisk koosneb ju märjast lumest ja vingest tuulest , nii et lõpuks arvavat ta , et tema kodu seinad on tuisuvihinat kirjeldavatest lausetest tehtud . Ja lausel endal ei olevat mingit meelelist omadust . Tema mõtlevat , et on , kuid tegelikkuseks arvatud elu keel võib olla talle sootuks tundmatu . Tema ise olevat talle endale tundmatu , ja kui ta nõnda minuga rääkivat , lootvat ta alati , et meie koos võiksime ta elu põhiküsimusele vastuse leida .

Minuküsimusele , kordas ta .

Ma ei vastanud ( ta ei vastanud ) .

Ta olevat Kaarli kui sissi täiesti unustanud , kuigi too käis metsavennana mahapõletatud talu õuest läbi , ja ta teab , et oli sel hetkel üheksa-aastane . Pärast elusa Kaarli nägemist nelikümmend kuus aastat hiljem läinud ta oma tädilt küsima , mis perest see mees on õieti pärit .

Mina seda ei tea , öelnud Agatha täie rahuga , kuigi nad olid kõrvalküladest pärit , vanaema Maali ja Kaarli isa noorest peast koguni paar . - See oli uudis , vanaema Maali ja Kaarli isa olid nooruses paar ! - Kuid see oli Agatha jutust selgunud hiljem .

See on täitsa imelik , et Kaarel metsavennaks hakkas . Kiskus kaasa minu vennagi . Nojah , vennanaine ju tahtis ka kapten Kuusiku juurde minna .

Kes on kapten Kuusik , küsinud tema . Eks ikka mets , hakanud tädi naerma . Mets see kapten Kuusik oligi . Vennanaisele oli pealik tuttav . Pealiku naine ja minu vennanaine olid õed , nii et Kaarel sai kohe päris pealiku juurde . On ikka kindlam tunne , kui oled targa mehe käe all . Meie rääkisime kodus Reinule küll , et mine aega teenima , käi sõjaväes ära , meie selle võimu vastu ei saa , kuid Kaarel rääkis ta ikkagi lõpuks ära ning nii Rein koos naisega metsa läkski .

Kas mu ema meeldis Kaarlile , oli ta siis kohe küsinud , et tädil poleks vastuse mõtlemiseks aega . Ta oli tähele pannud , et niisama lihtsalt ei ütle talle keegi midagi , nagu seisaks mets kui sein tema ja vastajate vahel .

Kust sa selle võtad , imestanud Agatha . Mina pole sellest küll midagi kuulnud . Nojah , niipalju tean ma küll , et Kaarlil polnud enne metsaminekut pruutigi ja pärast sinu isa surma olid Vilma ja Kaarel end koos varjanud . Kui kaua , seda ma jälle ei tea , sest Vilmast kinnisemat inimest meie peres ei olegi .

Sõrmustega oli neil mingi arusaamatus , aga ma ei mäleta , kust tuli see jutt . Vahest ei olnudki midagi . Mul on targem oma suu kinni pidada . Ma tean , et lobisen liialt ja eks ma mõtlen vahel välja ka - muidu oleks ju igav , naernud Agatha - ja Vilma paneb pahaks .

Mäletad , oli ta tädi naeru ära kasutades ütelnud , sina ja Vilma ( ta oli ütelnud Vilma ! ) rääkisite 1956. aasta suvel luurajatest , kes millalgi Inglismaalt siia saadeti . - Vilma tuli metsast välja 1955. aasta lõpul , siis , kui teda metsas enam ei vajatud , ütlesin endale . - See oli Küti talu loubes ja mina kuulasin teie juttu pealt . Mis nende luurajatega õieti oli ?

Agatha oli poole naerurõkatuse pealt vakatanud , nii et tekkinud vaikuses kostis ainult imelik kõõksatus , ning sellele järgnenud paus olnud pikk .

See on sul siis meeles , öelnud tädi võõra häälega , nagu ei tajukski , et on häält teinud .

Jah , ma mäletan , oli ta kindlalt ütelnud ning imestanud isegi , et ometi on midagi , mida saab täiskindlalt korrata .

Need olid haritud mehed , oli Agatha poolemeelse ilmega kohmanud . Magasid veel minu abieluvoodis , mina lõikasin tol õhtul Kaarlil juukseid . Ma polnud enne juukseid üldse lõiganud , aga pärast vaatasin , et sai päris kena .

Juukselõikuse meenutus aidanud Agatha esimesest ehmatusest üle . Ega nad kaua meil ei olnud , mõned päevad ehk , pidasid Kaarliga millegi üle aru . Seda ma ei kuulnud . Meil oli ju metsaäärne talu , igasuguseid inimesi käis , kus sa pääsed .

Jälle metsaäärne talu , oli ta omaette mõtelnud . Aga teine talu , Vilma varjas end mujal .

Ükskord tõin ma Vilmale meie poole arstigi . Metsavendadel oli oma arst . Sõitsin reega talle järele . Vilma sai ikka abi .

Mis Vilmal viga oli ?

Oh , ma ei mäleta täpselt . Ju tal oli mingi põletik . Naiste asi . Suur verejooks ja ma ei teagi , mis kõik veel . Vilma oli tol korral kangesti endast väljas . Mina olin vaid teateviija , arst ütles , et ta leiab ise Vilmaga järgmise kohtumisaja . Sellega minu osa piirduski .

Siis oli ta taas kord mõtelnud , et on kujutlenud täiesti valesti , kujutlenud nõnda , nagu oleks metsa- ja külaelu vahel selge piir , millest astutakse üle ainult toidutoomisel . Tegelikult elati ka siis , viiekümnendate aastate alguses , nii metsas kui taludes - käidi talviti saunas , kuskil pidid ju metsavennad ennast pesema - ja kõik ühe kandi inimesed tundsid üksteist , mis kellelgi meeles mõlkus , selgus tagantjärele . Selgub mulle nüüd , ütles ta sosinaks vaibuva häälega .

Need mehed on nüüd tapetud , oli ta järsult teatanud .

Kas tõesti tapetud , hüüdnud Agatha kohkunult . Minu teades saadeti nad ju tagasi . MEILT PIDI VEEL KEEGI KAASA MINEMA .

Siis oli Agatha püsti tõusnud , tuba mööda sihitult kõndima hakanud : mina ei tea ega mäleta midagi , midagi peab inimene ka hammaste taha jätma . Agatha hääl olnud suisa kohkunud .

Kas julgeolek ka teid seal metsaäärses talus tülitas , küsis ta edasi .

Ei ! Julgeolek mind nende meeste pärast tülitanud ei ole , vastanud tädi kindlalt .

Kohe üldse mitte , küsinud tema . Mehed andsid raadio teel teateid edasi ja julgeolek ei teadnud midagi ?

Siis , kui spioonid juba ammu läinud , käidi talud muidugi läbi , et kas on võõraid nähtud või nii . Väga viisakad mehed olid , seletanud Agatha . Väga viisakad .

Mis sul viga , oli ta äkki sapiselt öelnud , sinul on ainult tarkade ja viisakate meestega tegemist olnud .

Ma räägin seda , mis on õigus . Mina ei valeta , oli Agatha häält tõstnud . Mina valetama ei hakka . Ainult seda räägin , mis õigus , oli tädi korranud , ja tema oli mõelnud , et tõega tuleb teistel jännata .

Aga minu vanemate pärast , kas minu vanemate pärast on sind üle kuulatud ?

Ei ole . Korra käidi rääkimas , aga ma ei mäleta , mis aastal see oli .

Seda sa ka ei mäleta , kuidas sa mulle sünnitunnistuse said , kus isa nime peal ei ole ? - Seda korrutab ta alati , mõtlesin mina , aga seekord vist tõesti õigel kohal . -

Kust sa tead ? Ma tõesti ei mäleta . Kas sul oli niisugune sünnitunnistus , imestanud Agatha nii ilmsüütult , et hakka või uskuma .

Kas minu isa oli siis surnud , kui need mehed käisid , oli ta küsinud , aga nüüd oli Agatha täiesti kõrvakuulmise kaotanud : temaga olevat nii imelik lugu , et vahel lööb pea täiesti umbe ja kuulmine kaob ära - Agatha vaadanud talle mõttelagedalt otsa - , ei mäleta , midagi ei mäleta . Võib-olla oli siis surnud ka , kust mina tean . Sinule oli ju parem , kui isa nime tunnistusel ei ole .

Ja tema oli mõtelnud , et küllap need mehed just siis neid pabereid tema maa pealt kaotamise heaks korda ajasid . Isa teisiku heaks , oli ta välkvalgusel mõtelnud .

Natuke aega pärast Meinhardi surma kaotati isa nimi sünnitunnistuseltki ära . OPERATSIOON TOIMUS ! See ikkagi toimus !

Kaarel ja Vilma olid nüüd minu isa ja ema - sellepärast need sõrmustega fotodki ! - ning minu tõelise isa , Meinhard Reiteri , nime ja sugulussidemetega mees läks julgeoleku korraldusel maailma rändama .

Sinul ei olnud ei isa ega ema . Seda tähendas see sünnitunnistus . Sind ei olnud Vilmal ega Kaarlil ja Agatha juures olid sa ka kellegi teisena - kuigi Vilma ja Meinhardi laps , ei olnud su dokumentides enam viibetki nendele . Sa olid vanemateta laps , kelle Agatha kuskilt üles korjanud .

No kuule ...

Ütle : mida sa endale lubad ! Ja ma vastan : mina ei luba midagi . Perekonna hävitusaktsioon oli nii põhjalik , et ilma su igal eluhetkel ärkveloleva huvita ei teaks sa mitte midagi . Ei oleks saanudki teada , nii et võid end kiita isa ja enese pärast .

Ja tead , vahetusmehe perekonnanimi ei pruukinudki Reiter olla , jätkas ta , nagu poleks mind kuulnudki . Vahest ei kõlvanud ka ametliku vanaisa nimi .

Mis siis kõlbas ?

See nimi , mis oli Reiteritel enne nimevahetust . Või mõne sugulase nimi - ma ikkagi jälgisin ristivanemaid , nagu arhivaar soovitas - , mitmed neist nimedest on tuntud väljaspool Eestitki .

Tasus , tasus elu nimel Meinhardiks muutunud Kaarliga kaamerate ees poseerida , pool sajandit , ja varsti enamgi , vaikida . Ainult Kaarli närvid ei pidanud vastu , ta on vihjeid täis mälestused kirjutanud , ning , ennäe , ka minule on need mälestused õnnena sülle kukkunud .

Minu elu esimene sünnitunnistus on duplikaadina ( NB ! duplikaadina , originaali pole ma kunagi näinud , kiriku ristimistunnistust hiljem ju küll ! ) välja antud 21. jaanuaril 1954. aastal . Agatha ei pruukinud mulle sugugi vabatahtlikult sinna järele tulla , kuhu ma pärast vanemate metsaminekut jäin .

Temal nimelt olevat raske kujutleda , et teineteise tegusid nii kiivalt jälgivate õdede vahel oleks seitsmeaastane laps saanud lepitajaks olla .

Laps nõuab hoolt , kulutusi ja vaeva , seletas ta edasi . Kas ta peab arvama , et Agathal seda tema jaoks oli , nii et jättis oma mehe , armastatud mehe vanemad ja tolle metsaäärse talugi , kus teda aina viisakad spioonid austasid ?

Vilma oli ju veel pärast Meinhardi surma kaks aastat metsas - õieti ka ühes metsaäärses talus - , kui tema pidi kooli minema . Ja kooli läks ta 1952. aastal oma sünnikodust võimalikult kaugel , nii et võis täiesti veendunult - kuigi käsu korras - ütelda , et tema ei tea oma vanematest midagi .

Ega ei teadnudki , õiendas ta täpsuse mõttes , ja ma imestasin , et täpsus ja vastuste ammendavus talle igas asjas ka siis tähtis oli , kui ma temalt midagi ei küsinud .

Ja hiljem - kui Vilma juba metsast väljas ja Kütil pool aastat jõudu kogunud - läks ema linna sidejaoskonda tööle .

Endine metsavend võeti sidejaoskonda tööle , küsis ta kahtlevalt . Nagu ma alles hiljuti kuulsin , Vilma-nimelisel naisel polevat lapsi olnud , ja perekonnanimigi oli teine . Aga välimus klappis ja Vilma ise on ka alati ütelnud , et just seal tema neil ja neil aastatel töötas . Kõik Kütil teadsid seda , kuid ükski neist ei käinud tal külas . Vilma oli selle ära keelanud . Tagantjärele tundub imelik , kuid nõnda oli .

On see võimalik , küsis ta minult .

Mis nüüd siis õieti ?

Et mu ema töötas pärast metsavenna-aastaid teise nime all ning sorteeris ühe väikelinna - nime ei nimeta temagi , mõtlesin mina - sidejaoskonna tagaruumis saabuvat ja väljasaadetavat posti . Sides ei saanud juhuslikud inimesed ju töötada . Ustav pidi olema .

Kõik on võimalik , ütlesin mina , vaadates kuidagi nagu kaaluvaltki ühe täiskasvanud lapse siserabelust .

Mina ütlesin 1956. aasta talvel Vilmale , et nüüd oled sa väljas , võta oma laps enda juurde . Ema ja laps kuuluvad kokku , ära tee nii , et sa pärast kahetsed , seletanud Agatha ja vaadanud talle , pea viltu , otsa nagu lind .

Ja mis Vilma ütles ?

Sinu ema vastas , et hoia last veel enda juures , ma ei saa teda praegu kuidagi pidada . MUL EI OLEGI PRAEGU LAST !

Ma ei osanud selle jutu peale midagi vastata , ütles ta nõutult . Sel hetkel ei saanud ma üldse aru , mida Agatha seletus tähendas .

Seda , et ema räägib sulle tõtt , kui ütleb , et tal oli keelatud isast rääkida . Meinhard Reiterit ega tema last polnud Vilma eluloos enam olemas . Vähemalt 1959. aastani nõnda . Selleks ajaks olid ka luuremängud inglastega lõppenud . Kaarel Kolgamets legaliseerus 1958. aastal - seda ei oleks juhtunud , kui ta oleks olnud kavandatud ülesannete kõrgusel , aga olgu , ehk kujutleme siinkohal liiga palju , seletasin edasi - , 1959. aasta mais said sa oma sünnitunnistuse korda . Just nii , nagu sa Agathalt tookord nõudsid . Sina olid vaba tegema , mida sa tahad - niivõrd-kuivõrd , pigistasin muige enesest välja - , Vilma teenistus kestis edasi . Ja niiväga õnnetu polnud ta oma elus ka . Tal jagus raha ja eneseusaldust , mida sul just üleliia pole kunagi olnud . Jätkunuks seniajani , kui Eesti Vabariik poleks taastatud .

Aga MINU KEHA ON TÕELINE , karjatas ta , oleks see teisiti , poleks arstidel midagi võimalik ravida . Isegi opereerida ei ole minu küljest varsti enam midagi , jätkas ta järsul toonil . Sa ju tead suurepäraselt , mispärast minuga õnnetus juhtus : ma tulin Moorakülast , Kaarjärve Endla küsimus - kas see oli eestlane , kes teie isa maha laskis ? - intonatsioonilise täpsusega alles veel kõrvus , ning mõistsin , et minu Kaarli-kohane hirmus kahtlus võib-olla polegi liialdus , vaid tõde ise .

See ikka ja alati oletuslikuks surutud Kaarlit puudutav mõte viis ta tookord nii endast välja , et oma maakodus õuemuru tasaseksniitmisel tegi ta vasak käsi - see , mis peeglisse vaadates näib alati parem - täiesti ootamatu liigutuse : ta tahtis bensiinimootoril töötava niiduki kruvi ( kruvi , hüüdis ta täiest kõrist ! ) kinnikeeratuse tugevust kontrollida ning pistis sõrmed täistuuridel töötavat lõiketera varjava korpuse alla . Ja siis , järgmisel hetkel nägi oma lõigutud sõrmede tükke äsjaniidetud murul ega mõistnud enam mitte millestki midagi .

Mitte millestki mitte midagi , kordas ta , nagu oleks Kaarjärve Endla vastust sisaldav küsimus muutnud ta rikkiläinud masinaks , kes end enam ei taju , tunne ega valitse .

See noor Kaarjärve vanapapi elufilosoofiat kiitev arst imetles enese teadmata tegelikult ju reetmist ning tahtis rohkem rääkida mu identiteeti otsivast hingest . - Sinaline lähedusnõue seda ju tähendas ! - Aga minu keha tundis siis veel piinakambrite lõhna ega lasknud end lõplikult alla suruda .

Justkui oleks terve elu iga mu keha rakk oodanud isalt päritud kehalise mälu teadvusse jõudmise võimalust . Kolga võimalust , lisas ta ehmatava rahuga .

Mäletad , ütles ta mulle , kuidas arst ja NKVD ülekuulaja mu kujutluste palavikus ühte sulasid , Juuda ja Kristuse üle mõtlema sundisid . Sel ajal , neil arstiga kohtumise hetkedel , ärkas mu vahepeal isegi nagu loidunud huvi isapoolse sugulusliini vastu uuesti .

Trabandi võimunautiv edevus tegi mulle isa vaimuga kohtumise tee lahti , otsekui mäletaks temagi Hamleti lauset : valmisolek on kõik .

Oo ei , ei , hüüdsin nüüd ka mina õudustundega vahele , arstidest ei taha ma enam midagi kuulda .

Ja siis ( tookord ) oli ta iseenda järjekindluse üle pisut piinlikkust tundes tädi Agathalt küsinud : Räägi mulle nüüd , kuidas mu ema ja isa õieti läbi said .

Mis neil saada , oli Agatha teemavahetuse üle nagu rõõmuski : 1941. aastal põletati külad maha , pere oli suur , tüdrukud pandi kiiresti mehele . Sinu ema oli ju verinoor , kui Meinhardile läks . Aaronid veensid teda veel enne laulatust asja katki jätma - enne kirikusse minekut ehmatas Vilma väga ära ja hakkas kartma - , aga Tohu Riia ütles , et kuhu sa enam lähed , pulmalaud kaetud , inimesed tahavad süüa . Sinu isa ei osanud Vilmat hoida ega hinnata .

?

Vilma tegi ränka talutööd täiesti üksi .

Isa oli ju sõjas , oli ta vastu ütelnud .

Aga ei oleks pidanud olema , Agatha oli häält tõstnud , ei oleks pidanud olema . Igal pool aina esil , kohe tõmbas endale pilku , ja lõpuks lasti ta Kolgal ka maha .

Sa tahad siis tõesti ütelda , et Vilma ei tahtnud üldse abielluda , oli ta uuesti küsinud .

Ei taha , ei taha , hüüdnud nüüd hädaliselt Agatha , Meinhardit tahtsid paljud , tema valis Vilma ja Vilma tema . Miks sa küll kõik mu sõnad nõnda pea peale pöörad ? Vilma oli ju veel nii laps , seda ma mõtlesin . Meinhard oli teistmoodi poiss kui teised , teda tasus ikka tahta ka .

Ja siis rääkis Agatha talle - need , kes rääkima hakkasid , ei saanud kuidagi pidama , ja teised olid vait , nagu oleksid tummad - , niisiis rääkis Agatha talle , et tegelikult käis Meinhard ju Hildega . Palju aastaid käis . Nemad olid nii üldteada paar , et mõlema perekonnad pidasid üksteist juba hõimlasteks .

Sa ju tead Pikniku Hildet , Agatha vaadanud talle isegi nagu elevil ilmel otsa , enne oli ta Vilgatsi Hilde , vanemate järgi nii . Hilde elas siit kaugemal - Agatha mõõdab vahemaid , nagu oleks ta Kütil , oli ta mõtelnud - , Annal ja Tõnisel oli sealkandis sugulasi , nii et noored tundsid üksteist õige varasest noorusest . Vanasti käidi ju rohkem üksteisega läbi , ja Meinhard käis sealkandis ka pidudel . Vilgatsi suures talus korraldati neid ka . Isegi mina olen seal Tiiru Antoniga korra tantsinud . Sel peol me õieti tuttavaks saimegi . Anton ja Meinhard olid sõbrad , sellepärast ma tean ikka täitsa täpselt , kuidas kõik oli .

Hilde ja Meinhard olid läinud mingi täitsa tühise asja pärast tülli - Tiiru Anton rääkis sellest mulle , aga mis see oli , ei mäleta , rutanud Agatha edasi rääkima - , ja siis oli su ema kangesti Meinartisse armunud ja nii juhtuski , et seda kindlat ja kohe-kohe abielluvat paari enam ei olnud .

Oli , mis oli , aga Meinart võttis hoopis minu õe endale naiseks , Agatha hääl oli korraga võidukas . Enne tundis nagu Hildele kaasa ja siis äkki oli võidukas .

Mitmed käisid meie emalt otse küsimas , kas see on tõsi , et Vilma ja Meinhard abielluvad . Nii ootamatult tuli see . Ja see oli tõsi ja kohe tegi Meinhard ka pulmad . Isegi altari ees käisid ära .

Kas vanaema Anna ka poja pulmas oli ?

Ta on õpetust saanud , ta oskab küsida , mõtlesin mina .

Agatha vakatas . Näe'h , kui imelik see on , aga mina Annat ei mäleta . Madlit mäletan , aga Annat - ei .

Kes siis pulmalaua tegi , oli ta edasi küsinud , hämmeldunud ja segaduses , et oma isa Anna pojaks ja mitte isaks või Meinhardiks nimetas .

Meie tegime , Agatha lõi end toolil korraga sirgemaks , meie tegime ! Osa pulmatoite tegime Kütil ja võtsime kaasa , osa Tammel , süüa ja juua oli , nii et kõik jäid väga rahule .

Kes siis võis arvata , et Meinhard oma hullude kavade mõttest kriipsugi järele ei anna .

?

See Eesti oma riigi tagasisaamise jutt oli nii loll , nii loll , lausa kriiskas tädi , et ma ei või sellest praegugi rahulikult mõtelda . NÜÜD ON SEE RIIK JU PUHTALT KÄES . Miks ei võinud Meinart siis nagu teised oodata !

Ja kole suur tögaja oli ta ka , meie olime teineteisel sõnadega alati kallal . Ei , mitte nii , et oleks olnud tüli - mida ei olnud , seda ei olnud - , aga ta pilkas su nii läbi , nii läbi , ja kõige rohkem tegi tigedaks , et enamasti oli tal õigus . Vahel said nädala pärast aru , mida ta õieti ütles . Ta kohe oskas endale vaenlasi koguda . Tema ise oli enesele kõige suurem vaenlane .

Vaata , ütles Agatha , kui sa teiste hulgas oled ...

Siis katsu meeldida , ole vagane , ja kui teised tapavad , tapa sina ka , ütlesin vihaselt .

Näe'h , kuidas sa mu sõnu pöörad . Meinhard tegi alati seda , mis tahtis .

Reiterid olid uhked mis hirmus ! Kes siis sel ajal Eesti Vabariigist tohtis veel rääkida , aga tema ...

Agatha jäi vait .

Ja Kaarel ? Ta oli sundinud ennast seda vestlust jätkama .

Olgu , olgu siis nõnda , ma käin oma tee lõpuni . Viimse hingetõmbeni käin .

Käid üsna nõndasama kui isa , mõtlesin mina .

Kaarli ainus viga oli see , et ta Vilma autasudest ilma jättis , kirjutas oma memuaaridki salaja . No päris salaja ka ju mitte , Agatha nägu sai äkki naeruka ilme , käis terve suvi nende paberilehtedega ikka minu poole ka .

?

Mina olen kogu meie perekonnaloo kirja pannud , et sa teaksid . Kõik hea ja halva , et mälestus jääks . Aga siis ütles doktor Pelle , et avaldada siiski ei maksaks , et mõned asjad peavad jäämagi suguseltsi sisse . Ega ma ei kahetse midagi . Mul on kirjutamise peale soont , ja kui Kaarel ikka kurtis , et tema kohe ei oska edasi anda kõiki neid Jumalast määratud pääsemise imesid , kirjutasime mõned tähtsamad kohad päris kahekesi valmis .

?

Meie usume Jumalat ja saame Tema armunõust aru .

Taga hullemaks läheb , oli ta mõtelnud ning vahtinud jahmunult Eduard Vilde Kogutud teoste köiteid Agatha selja taha jääval raamaturiiulil . - Ohoo ! hüüatasin mina . - Ta oli vist siiski ka midagi ütelnud , sest Agatha hakanud kiiresti seletama , et ainult need Jumalat puudutavad kohad olid nad koos läbi mõtelnud . Piiblitki ei mõista igaüks õigesti lugeda .

Ja sina aitasid Kaarlit ?

Meie aitasime teineteist , öelnud Agatha rõhukalt .

Ja pärast pausi :

Vilma oli tark ja kindla sõnaga , Kaarlil oli metsas temast palju abi . See on Kaarli patt , et ta Vilma nüüd kõrvale lükkas . Minu õde oli ilus ja tark ja tõsine , mina olin eblakam . Kõik pidasid Vilmast väga lugu . Aga Kaarli sees on keerd . See mees on keerdus , ütlen ma sulle . Mina temaga enam läbi ei käi .

See südi teade kõlanud isegi naljakalt ja ta oli korraga näinud , et Agatha on siiski väga-väga vana , ning talle tulnud ette , et ka ta ise pole enam noor . Veider on nii kaugetel aegadel toimunut jahikoerana taga ajada .

Ma olin liiga palju teada saanud . Liiga palju , ohkas ta siis , ega osanud enam midagi küsida .

Agatha oli pliidi alla tule teinud ja tema oli niisama mööda suurt maja kõndinud , nagu oleks neil kummalgi omaette mõtlemiseks vaja rohkem ruumi . Öökardinad olnud akendel ees ja et oli juba õhtupoolik ja päike loojumas , kumanud aknaruudud soojalt ja kollaselt .

Ja kuidas Vilma ja Kaarel praegu läbi saavad ?

Siis Agatha oli mõtelnud natuke . Nüüd nad vaidlevad hirmsasti .

?

Vilma ja Kaarel muidugi . Nad pole milleski ühel meelel , ja kui Kaarel rääkis - ma ise kuulsin seda juttu pealt - , et ta käinud hävituspataljoni komandörilt midagi andeks palumas , sai Vilma väga vihaseks . Mis on sinul temalt paluda , ütles mu õde , ma pole teda nii endast väljas näinudki . Mis metsavend sa õieti oled , kui lähed sellelt mehelt andeks paluma . Siis , mõni aeg hiljem , näis mulle - aga ma võisin ka valesti aru saada - , et Vilma nagu kardab Kaarlit . Üksvahe oli ta nii endast väljas , et helistas isegi öösiti , et kõik luuravad tema järele ja kedagi ei või uskuda . Kurat istunud köögis , saba rõngas , ta ei julgenud kööki vett joomagi minna . Nii segi oli . Siis ma ütlesin talle , et miks sa lased Kaarlil sedasi ennast maha rutjuda , kuid järgmisel hommikul helistas Vilma nii kindla häälega , et tema ei taha kellelegi paha ja temal pole midagi ütelda . Ma otse imestasin , et ta pärast neid luuramisjutte niiväga rahulik oli . Aga siis vist leppisid Kaarliga ikkagi ära . Ei tea . Pole Vilmat enam ammu näinud . Muidu , kui neil kokkutulekul käisid , astus Vilma minu poolt ikka ka läbi . Oleme kõik pärast neid küüditamisi ja haaranguid omavahel võõraks jäänud . Ja mis meil , vanadel inimestel , enam rääkida ongi .

Kaarlil on ju orden ja medalid , tema on tähtis mees , öelnud Agatha pärast vaikust küsivalt . Temale paistnud , et küsivalt .

Vilma kavatses mälestusi kirjutada ?

Vist kavatses , aga siis jättis asja katki . Ei kirjuta Vilma enam midagi , vastanud Agatha korraga kindlalt , nagu teaks , miks , kuid ei ütle . Tema omakorda olevat tahtnud arhiivis nähtust rääkida , kuid siis tulnud tal meelde , et Agatha ja Kaarel võivad ju aeg-ajalt siiski kohtuda , ühest külast pärit inimesed , nagu nad on , ning pole ütelnud midagi .

Istusime mõnda aega täiesti vaikides , ning Agatha vaadanud teda huviga , nagu ootaks , et ta edasi räägib või seletab , miks ta õieti nii paljude aastate järel külla tuli . Tema muidu jutukas tädi oli kui keele alla neelanud , ning ta ise jäänud väga mõtlikuks .

Mind selles arhiivis kirjas ei ole . Seda ta olevat kontrollinud . Nii et kui ta ise lauseid ei tee , omadusi keelest ei lahuta , võivat ta jäädagi maailma ekslema . Tal polevat lootust isegi Eiffeli tornis nähtavaks saada , sest tema pärinemise tausta polevat enam ammu olemas ja mingil tabamatul viisil siis teda ennastki .

Ainus , mida ta võivat ja tahtvat , on kirjeldada lausete tagust just nagu lausete sees , und tuisukodus ja vihmas ning - fotosid , fotosid , fotosid , tekkigu need kas või paljude kujutluste ühiseks loitsitud ilmas .

Hiljem , kui Vilma oma lugu kujundas - kõige tähtsam on välja mõelda oletatavalt võimalik lugu , kinnitas ta mulle korduvalt - , märkasin , et ta arutles vähem ning nägi toimunut unes .

Vilma ju magab . Sada ja enam aastat on tema maganud ning küsimuste-vastuste vorm on ainus , mida ta mõistab .

See oli pikkade telefonivestluste seletus ette ja tagantjärele , sest alati ma ikkagi ei suutnud tal kannul püsida . Vahel ütles ta mulle , et kõige rängem on ürgollust panna kahel jalal kõndima . Vilma on alati aja loos kõrvuni , silmini , viimase juuksekarvani sees . -

Kui Kaarel hiljem rääkis , et Kolga naabertalus oli parajasti haarang , ei küsinud Vilma kunagi , miks mehed just haarangu sisse läksid . See ei tundunud talle imelik . Kui enne oli tõsi vaid see , mida Meinhard rääkis , siis nüüd , ja vahest ammu enne seda lahingut , andis tähendused Kaarel . Vilma kuulas . Nüüd oli Kaarel ta usaldusalune , Kaarel oli keegi , kelle abil võis metsast väljagi saada . Vahendite otstarbekus on eesmärgile jõudmise tagatis .

Äraaetud hobused olid kusagil ammu maha lastud . Tõug ei lugenud siinkohal midagi . Ja mehe ja meheisa kuld oli nagunii kaotatud . Sest - ja seda peab ta eriliselt rõhutama - kullast sai Vilma aru , hobusekasvatusest mitte mõhkugi . Sest ka kuld on tulemus , aru ja oskused ei vääri kröömigi , kui neis kulda ei ole . Kuld on raha ja südame mõõt . Mille mõõt võiks tarkus olla , ja kas tarkust on sotsiaalselt kloonitavates peades , lõpmatuis teisikuis , üldse olemas , seda küsimust Vilmal ei tulnudki pähe .

Vilma on aine , millest ma pean end läbi pressima , välja pressima , alles siis on liha läbitud ning vaba vesi nähtaval . Mees , kes pole tõukohast seisust pärinud ning on kaotanud kulla ja hobused , on teadagi loll ja ega tema tütargi saa olla midagi muud kui loll . Vilma oli delikaatne , ta ei rääkinud mulle kunagi hobusekasvatusest ega kullast , sest siis oleks ta pidanud küsima , miks ta ise nii väärt hobuseid ei tootnud , et nende eest kulda saada . Ja kuhu see kuld lõpuks kadus , teavad vaid need , kes selle leidsid .

See on täiesti ükskõik , mida ema sinule räägib . Kas kullast , hobustest , metsast või lindudest taevas . Või ei räägi üldse midagi . Sa mõtle ikka ise ka , mis tunne tal on pärast seda , kui Kaarel kindlasti jõhkralt peale käratas , endast Kaarli ja Meinhardiga seoses mõtelda .

Aga metsas ta sellele ei mõtelnud . Seal mõeldi vaid elust ja surmast , silmitsi piiriga oldi ju igal hetkel . Otstarbekus määras kõik , tähendas ta .

Ja mankurdi müts - elus kass ümber pea ! - on enda õmmeldud , ütlesin mina .

Ta noogutas , nagu saakski aru , millele vihjan .

Aga ma tahan Vilmast siiski tema enese loodud salmide piires rääkida , mis siis , et tema mõistab olnut teisiti . Seletus on mõistmine . Vang on alati targem kui valvur , kuid vanglast see välja ei aita . Mina ise olen ka eluaeg vang olnud , kuid alles nüüd on mul lootust välja pääseda . Minu ja Vilma väitlused on vaimu võitlus lihaga , olgu pealegi vaim haige , liha on terve ja toores ja tõeline .

Ma ei imestaks põrmugi , kui tolle haarangu korraldajad on ammu end agentidena üles andnud , nagu kord ametlikult selleks võimalus anti , immuniteeti palunud ning selle ka saanud . Nad on osa oma saladustest ära rääkinud , politseis pihtinud , ning seeläbi kohtuvälised eluea lõpuni . Et nad nüüd nagu ennegi end peremeestena tunnevad , seda on mulle vanad inimesed rääkinud . Need , keda ametlikult tunnistajatena pole olemas . Ja need nimed ja need inimesed olen unustanud minagi . Lubasin , et ei osuta neile . Nende mälu on hulkuv , ajutine ja suunatud . Nelja silma all on räägitud mulle mõndagi .

Kuidas elutungilisest ainest saab ingel või kurat , on lõpuks küsimusena kõige algmisem . Kas Juudas reedab meis ingli või kuradi , sellele ta vastust ei lootvatki . Nii et ka Juuda olemus nihkub , saab ajale vastavalt teiseks ja tähendusena üleminevaks . Seitse sajandit pärast ristiusku pööramist kestab võitlus Jumalaga siinmail ju edasi . Seitsesada aastat peab nüüd lahingut meie eneste sees ja tulemust ei oska ennustada minagi . Ma võin ju iga hetk haiglavanglasse sattuda , sest mu mõistmistahtest on ammu haigus saanud . Mõistus saab sellest küll aru , kuid Vilma , Arhiivimeeste ja uurijatega rääkides kaotan selle aeg-ajalt täiesti .

Nende ühepäevane enesekindlus on kestnud sajandeid , vähemad ajamõõdud ei näigi tulevat arvesse , sest individuaalset inimest , väärikat inimest tuleb siin maal salamahti ja vaikides otsida . Muidu ootab sind vangla või haigla - jõulised vabadusepiirajad mõlemad . Aga räägin lihtsamalt . Täiesti ühemõtteliselt ütlen ma sulle , et just Kaarel võis mu isale kuuli kuklasse lasta , muidu oleks NKVD-laste seas olnud ohvreidki palju rohkem . - Sa ütlesid võis lasta , sekkusin monoloogi nüüd minagi , sest ainult kohus võib otsustada nii ränga süüdistuse tõesuse üle . - Tema aga jätkas pärast mu tunnustuse teatavaks võtmist : Ja Vilma esitles uurijale ennast kui õnnetu saatusega naist , kes on kaotanud tütre . Muidugi on tütrel ema kõrvale ka isa vaja , kuid ma arvan , et ega see foto ikka Meinhardist ole . Ma ei teagi ju , kus ta õieti maha lasti . Äkki sai ta näiteks vaid haavata , viidi kuhugi , tapeti palju hiljem , nii räägib Vilma .

Sellega veenab ta uurijat , et Kaarel ei saanud ju kuidagi Meinhardit tappa .

Kuulujutu alus on viiruslik nakkus : kuskil räägitakse , varsti teavad sellest kõik . Kuulujutt levib aju-arvutis . Minu meelest on kloonimine vaid uute kehade saamiseks vajalik , ajudes latentselt peidus olevad viirused tuleb vaid äratada masse haaravaks haiguseks . Väikesed kohalikud haigusekolded , erinevate tõlgenduste puhangud on lihtsalt näpuharjutus : kord on Kaarel surnud , siis on Kaarel elus , vahepeal kaob ainult Meinhardi keha . Kord jookseb laudast välja Meinhard , Kaarel jääb lauta lahingu tulemust ootama , teises jutus jookseb Kaarel ees , kui Meinhard tagurpidi , selg Kaarli poole , põgenemist katab ja siis lasebki Kaarel talle kuuli kuklasse . Kõik seletusvariandid lastakse ringlusse . Saastatud territooriumil möllab katk . Siis katk vaibub , aeg möödub - õieti vaibuvad ju ainult viirused - ning toimunut hakatakse lõpust algusse jälgima , et jõuda tagasi praegu elava Kaarli surmani . Nüüd ärkab tapetud Meinhard uuesti ellu ning veel kord kinnitab Vilma Kaarlile alibit andes , et ta ei ole sugugi kindel , et ta mees just Kolga lahingus langes .

Risti vastu tõsiasjule kinnitab nõnda , et Kaarlit kahtlusest päästa .

See oli hirmus aeg , ütleb Vilma uurijale , elades osasse täiuslikult sisse , ma kaotasin mehe ja tütre ühekorraga , aga kas see just Kolgal juhtus ... Uurija , kes arvutit südikalt näppida oskab , jääb elusa liha lummusse kinni : ta usub surnu ülestõusmist , viirastusi ja nõidu , ning kõige eelneva mõjul arvab ta , et reaalsus on üks ja olemas . Lihas tõustakse üles ainsa ning jagamatu reaalsuse pärast . Nõiad on nakkuseta ajude eriseisund , nõidu tuleb põletada ainujumala kiituseks . Uurimine lõpetatakse ära . Meinhardi keha oleks kui õhku haihtunud , elusa surnu rinda ehib kotkas ja rist . ( Mismoodi see orden välja näeb , seda ta Kaarli juures polevat märganud . )

Just siinkohal muutuvad elu ja surm ühtviisi mõttetuks , ning see , kelle läbilastud peaga keha julgeolekumaja kõrval asuvasse puukuuri viiakse , on Meinhard-Kaarel ühes isikus , Kolga tühjaksjäänud talus ulub tuisk ja pimedus .

Kõik toimus täna ja mitte nelikümmend kuus aastat tagasi .

Kas sina oled Eesti Vabariigi kodanik , küsis ta minult teinekord . Passist ta nägevat , et tema on . Tegelikult ( ja selles seoses , kodanikureapidises seoses ) tundvat ta ennast paelana ( nöörina ) pidevuse ainekssaamises , mille üks ots ulatub Teise maailmasõja lõppu , ja läbi okupatsioonide jõuab taasiseseisvunud Eestini , sajandi lõpuni , aastatuhande lõpuni , vahest ehk kolmandasse tuhandessegi viimaks .

Nii olevat tema elupabereis kirjas . Mustlasel on teised paberid , arstil kolmandad . Tema välis ( ? ) ilmaga kokkupuutumise pabereid polevat aga ülepea olemas . Kui ta ei kirjuta . Kui ta mulle neist kokkupuudetest just ei räägi . Tema ema ja isa olevat olemas tema kaudu , kuid vahel ta kahtlevat , kas nad sellisena , nagu tema neid tunneb enese sees , on üldse olemas olnud . Sest minu sees pole kumbki ju olnud ja ka tema sees ei olevat nemad , sest Meinhard on surnud ja ema ei mäleta midagi . ( Tegelikult mäletab kõike ! )

Kui tema rääkivat maa-alustest punkritest , teadvat ta küll , et päris nõnda see enamasti ei olnud . Punkrid ehitati maa peale ja võsasse , et seinad sulaksid rägu ja puudega ühte . Kuid et kõiki punkris elanuid tabas surm , ei eksivat ta tõe vastu liialt . Muld päris nad kindlamini kui kedagi teist .

Veel pidavat ta ütlema , et tema natuke kardab metsavenna nime - kuigi on ka enda kohta kerglaselt ütelnud , et just see tema on - , sest tajub nimes eneses meeleheitliku vastupanu kõrval ka lootusetust ning lõpunimineku tungi . Eriti neil aegadel , mil tema vanemad metsas olid . Metsavend pole ju põrmugi paindlik , muigas ta mõrult . Metsavend riskib absoluutselt kõigega . Metsavenna jaoks on kas elu või surm . Ei midagi vahepealset , ei vaherahugi , nagu sõjas või lahingus . Millalgi oli Vilma talle ütelnud : Isegi küüditatutel ja vangisolnutel on parem kui minul . Paljud neist pääsesid eluga ja nüüd on nemad au sees . Aga Meinhard muudkui sonis Eesti iseseisvusest ja sellest , et meile tullakse appi . Selle nahka kõik läkski . Keegi ei tulnud ja metsa ma olen jäänudki .

Metsavend on lindprii oma eluajal ja jääb selleks pärast surmagi . Ei ole reegleid , millesse metsavenna elu või surm mahuksid . Vabadusvõitleja nime kõla ei kosta langenute kõrva ju kunagi , nende surmas ei ole ülevust . Surmas eneses pole midagi ülevat . Mis ka tegelikkuses poleks juhtunud , ellujäänute kõned on alati riiklikud .

Kas riik vajab sõda ? küsis ta siis .

Ta ei oskavat sellele vastata , kuigi nägevat , et keset Euroopat , täpsemini Jugoslaavias , elatakse lageda taeva all , maa all ja metsas , sest taevast sajab vihma ja lume asemel pomme , inimesed aetakse kodudest välja , inimesest on saanud sajandi lõpuks taga- ja väljaaetav loom . Keda nimetada metsavennaks ja võitlejaks nüüd , kes on tema ise , kui on hetki , kus ta enese keha on maamullaga täiuslikult ühte sulanud .

Temale meeldivat nii väga kõrgus ju ometi , lamada õues selili maas ja vaadata rändavaid pilvi . Tõusu hetke , pilvedetagusesse tõusmise hetke tajuvat ta aga ainult läbi lennukimootori mürina . Ja siis , kui ta on ära , Eestist ja maa pealt ära seal ülal , kus pole piire , metsi ja päikest ( on vaid valgus , silmipimestav valgus ) , kahtleb ta kõiges , ka metsavendade olemasolus . Sest iga end täiearuliseks pidav inimene ütlevat talle , et on mõttetu püüda nelikümmend kuus aastat tagasi toimunud sündmuste tuuma .

Kas ma üldse taipavat , et sündmustel on ka tuum olemas , see tunnistus , et toimuda ei saanud ükskõik mis . Nimisõna on sündmuste tuum , mõrv jääb mõrvaks aegade tagantki . Tema polevat kaua aega Arhiivimeeste unenägudest aru saanud , aga nüüd ta saavat . Nende und ta ju nägevatki .

Just siis sosistas keegi talle kõrva - nii lausa näiski , et sosistas kõrva - , et kõige tähtsam on elu ja kõik muu on tühine .

Väga paljudel inimestel polegi tuuma , nii ta arvas mind mõtlevat - nii ütleski : sina mõtled , et tuuma ei ole , hinge ei ole ning kõiki me samme juhib otstarbekus - , mis temal peale vaeva on , seda ta veel ei teadvatki .

Mul pole ju midagi enam kaotada .

Mitte seda unustuse fotot , ei ! - oigas ta - , mitte unustuse fotot ei tahtvat tema .

Juudas kiusab järelejätmatult . Juudas ja Richard Milk kaksainsuses ! Sosistavad kõrva , ütles ta mulle , näod lähedal , silmad suured , nagu tahaksid ära hingata kogu me ühise õhu . Silmadega ära hingata , vaatega püüda lõksu , kus ta kainuse vahepeal endiselt teki all unesid nägi .

Aga kui ta sealt välja tuli - teki alt , koopast või tuisust välja tuli - , rääkis ta sootuks midagi muud .

Vahepeal oli ta helistanud Kaarlile ( jälle helistanud , muudkui helistanud , helistanud kas või teise ilma ) ja kõnetanud teda oma isa ees- ja perekonnanimega .

Kaarli hääles olnud hirm , kui ta küsinud , kes helistab , kes helistab . Kaarel olevat peaaegu karjunud .

Kas sa siis mind enam ei mäleta , oli ta endalegi ootamatult itsitama hakanud . Kas sa siis mind tõesti ei mäleta ?

Nad olevat kuulatanud teineteise kähinal hingamist . Ta ei oskavat öelda , kui kaua nad teineteist kuulasid , kuid siis oli Kaarel kaine ja tigeda häälega ütelnud :

Valeühendustele mina ei vasta .

Sa kuula vaid , tema ei vasta valedele ühendustele , nagu oleksid õiged ka olemas !

Siis oli ta nägu äkki märg , nagu nutaksid peale silmade nahapooridki .

Tegelikult ei tea ma kummastki mehest midagi . Kehad on kadunud , käsikirjad on kadunud . Kõik on kadunud . Kes üle mere , kes taevasse , lennukiga riigist riiki , igal maal ise nimi , igal maal ise keel .

Tema juurde tulevat ta isa aina ja aina tagasi , kuigi ta seda igakord ei märka .

Mina ju olengi enese isa , tema tulevik olengi mina . Emal on teine tulevik , sest tema on pärast Meinhardi surma olnud aina Kaarliga .

Siis keeras ta peegli kummuli ja pani käed enda ees laual kokku .

Minule võite ju öelda küll , kus te mu isa auku ajasite . Ma ei ütle kellelegi , isegi luid ei ürita välja kaevata . Lihtsalt tean , viin aeg-ajalt lilli või pildistan haua kohta ja riputan seinale . Ütlen , et ise maalisin . Ei - pildistasin , et mul on selline komme mullakühmudest teha numbrit , SUURT NUMBRIT .

Ma võin ta ära rääkida küll , ütles ta , mõeldes sellest ainsast mehest , kes peale Kaarli tõsikindlalt võis teada , kuhu ta isa on maetud .

Aga ta ei saa mulle seda ju öelda . Luban küll , et hoian endale , ma tahangi selle teadmise endale hoida , kuid nii mõtlen praegu , kui mets on mu täielikult neelanud . Ega see nüüd hea küll ei ole , et ma igal pool käin kui lasteaias , täied inimesed ju kõik , aga ei tea pooltki sellest , mis mina või surnud . Elu sisse peab lahtrid tegema , piirid ja tarad ja tallid , ja igaüks püsigu oma aedikus , sest kui piirid segi lähevad , kui aedikud vabaks lasta , teavad kõik kõigest ja kõigist midagi ning see on seesama raudtiivane ülesõit - lindude lennujooned kui vaguniratastealused roopad , ainult jälgi ei jää , jälgi EI jää - ning kas sajab verd või vihma , vahet ei ole , virtuaalses tegelikkuses vahet ei ole . Kujutlustes ikka on vahe sees , jätkas ta pärast pausi , kujutlustest võtavad meie meeledki osa : veri on kuum ja tuisk on külm , keha kangestub või kuumab üleni ning rõhk pressib pea uimaseks . Aga kui sedasama kõrgelt-kõrgelt näed , mägede kohalt või pilvedevahelisest taevast nagu toanurka pandud teleriekraaniltki , on kõik nii üks ja seesama , et elul ja surmal ei olegi vahet .

See vanamees ei ütle mulle midagi . Kas lähen viinaga või viinata , tema ei ütle , sest ta teab , et kui jõuan oletatavalt tõeliste luudeni , lööb mul veri pähe ning ma unustan kõik tõotused . Räägin välja , annan üles , tahan hauaplatsi teha või sammast panna , ja siis on avameelitseja õnnetuse ise kohale kutsunud . Minu isa haud on tema õnnetus .

Pealegi saan ma vihaseks - tingimata saan vihaseks - , et nii loomulikuks peetud asja kui hauakohta pean temalt otse paluma . Ma võin niimoodi riigi pealegi vihaseks saada , ja see on juba poliitika . Miks seadus ei aita , võin ma kisada , ja pidulikud aktusekõned võivad mulle kosta kui matmata luude kõlin , kui nad juba nii kuivaks on muutunud , et torm võib neid tõsta ja viia , kuhu vaid tahab .

Ausõna , ma annan sulle oma viledaks kulunud au sõna , et uurija oli kena mees ja ülikond oli temal ka seljas , kuid samahästi võis ta olla luukere - see viirastuski mulle , kui hauakohast oli kõnet - , kelle liikmete saatuse vastu keegi huvi ei tunne . Piisab nimest . Ja isegi nimest ei piisa , kui seegi on vahetusse aetud . Nii et mul on täiesti mõttetu kedagi paluda , et ta aitaks või ütleks või annaks nõu . Eelajaloolisd sündmused kõik , viiskümmend aastat kõlab mu kõrvus kui tuhat või sada , ja tuhandeaastaseid luid taga ei küsita . Siis ei tuntud siinmail isegi kirja . Keeled muidugi olid . Võõrad keeled olid . Eesti keel oli võib-olla ( ? ) ka , aga seda teab vaid vares või tuul . Meie vapiloomad on koerad , varesed põldude kohal ( vares on lind , tean küll , ära mind õpeta ! ) või lihtsalt tühi ruut , tühjust neelav ring , millesse ruut sisse on löödud . Ring ei sobi , ütlen ma sulle , ainult ruut kõlbab . Ruut on puudulik , sellepärast . Ruudu nurkade taga luurab valu või igatsus , ilmakaared ruudu seinu ei läbi , kuid ring tähistab lõpmatust . Lõpmatus on korduste algus ja lõpp . Lõpmatus ei anna midagi välja .

Sa mata oma isa juba nüüd maha , elusast peast mata , mõtteliselt mata , siis on see töö aegade lõpuks ikkagi tehtud ning keegi ei saa sinult mäletamise paika ära võtta .

Sinu aegade lõpuks , sest maailmal polegi lõppu . Ei ole piiri ja aedikut . Kuigi on vaja , väga on vaja , nagu sõjas , nagu katastroofis või haiguses .

Ma lugesin hiljuti kirjeldusi neist lahinguist , millest mu isa tõenäoliselt ( NB ! tõenäoliselt ! ) osa võttis , kuid isa nime ei kohanud . Isa ei mäleta , ei saa mäletada , sest tema on surnud , ja nõnda olid need kirjeldatud lahingud kui halli värvi laigud rindekaevikute anonüümsuses . Seda tausta , seda isikute unustusest äratamist ma ju jahingi , mis siis , et isiku osa ajaloos on niisama suur kui mu õuekastanil . Mina räägin õuekastanist . Kui EI räägiks , oleks see kastangi olematu .

Siis - ühel ööl - oli ta hakanud mõtlema , kui imelik see ikka on , et tema ei tea isast ega tema sugulastest peale hobusekasvatustalu ja kulla midagi ja et Meinhardi naljatluslause - mets teeb vabaks - võib olla parafraas ühele teisele lausele . Koonduslaagrid olid ju Eestiski , kuigi need on aastakümneid ametlikult vaid paari-kolme kohanimega piirdunud . Kui ka SEE peaks tõsi olema , olen ma täiesti enesest mööda elanud . Mul on otse aidatud elada enesest mööda . Vaikus mu ümber on täiuslik . Ja ütle nüüd , ütle nüüd - kordas ta rõhuga - , kas see minu ümber loodud vaikus kaitseb või ründab mind ? Siin maal otse sunnitakse ennast salgama .

Kui mu ema ei teadnud Kaarlist kui julgeolekumehest tõesti midagi , on ta teinud suurimat kurja , mida üks ema oma lapsele teha saab : ta on minult võtnud pärimused , suguseltsi ja teadmise , kuhu ma isa kaudu kuulun .

Talle tulnud keset ööd peale niisugune hirm , et isegi kõik mõeldavad unenäod olevat jätnud ta maha .

Ja kui ta siis hommikul teiste inimeste juurde läinud - töö asjus ja muiduselt , et maailmaga tegemist teha - , tekkinudki see tunne , et ta viibib lasteaias . Lastele on mingigi ajaloomõistmine loodud , vanast peast teatakse nagunii , et möödunu tõesusele pürgiv kirjeldus on sama ürgõhuke , kahtlane ja kaunis kui muinasjutt : hea võidab kurja ja lollikesest saab kuningas . Ole kannatlik , sinust saab kuningas .

Mu isa oli täitsa tavaline mees - teiste meelest , minu jaoks on ta ju isa ! - , mul on lõpuks täiesti ükskõik , kas ta laskis seal lahingus maha kaks või viis meest , ta otse PIDI laskma , sest Kaarel ei lasknud ühtegi , Kaarel jäeti ellu , sellepärast ei lasknud . Mitte kangelast ei jahi ma , inimest jahin , inimest otsin ja ootan . Just tavalisuse sees on erakordsuse võimalus , mu isa pidi soodsate tingimuste kokkulangemisel olema ärakasutamiseks otsekui loodud . Sellepärast on ikka mõistlikum elada teisiti kui rohi , kui loodus või aastaaegade lihtne vaheldus . Su sünniaasta , väline kuju ja nime nii- või teistsugune vorm kasutatakse nagunii ära . Sind võetakse sinult eneselt ära . Ja kui sa endalt oled ära võetud , ei ole lastelgi midagi rääkida .

Uurijale oli ta öelnud , et loodab väga , et tema eluajal ei avaldata fotoalbumina Kaarli tehtud metsavendade pilte . See oleks sama hea kui näitlik reetmisõpetus . Uurija oli hüvastijätul pigistanud ta haiget paremat kätt - see käsi oli tal unenägude üleskirjutamise tõttu haigeks jäänud , ülepingutusest sai haigus - ning ta selja taga oli kinni klõpsunud moodne turvalukk .

Ma olin väljas . Olin kõikidest eemal ja ära ja väljas , nagu ma kogu elu olin olnud .

Siis oli ta jälle kaua mööda Tartut ringi hulkunud , vältides tuttavaid inimesi ja kohti , valu olnud nüri ja tuim ning värvidki paistnud luitunud . Pärast Kaarliga kohtumist ning pikkade telefonikõnede ajal Vilmaga oli looduski mõjunud nugateravalt , noatera hiilguses ometi voolavalt , nagu lõpeks see justkui pidevas päikeses kilgendav terapiir kord ometi ära , saaks lõpuks nüriks või läheks katki ning siis öeldakse ( öeldaKSE ! ) talle , et lõikamisvalu oli kui tuimestuseta operatsioon , kuid nüüd on see läbi , valu vaibub , elu jätkub , taevas on jälle sinine ja roheline rohi tallale pehme . Et teadasaamine ehk peabki olema valus , muidu see polekski miski , mida on tasunud tahta .

Veel arhiivis , veel ametliku uurimise käigus püsis lootus selge vihma ja korrastatud elu järele , kuid pärast politseimaja turvaukse kõlksu oli ta tajunud , et nüüd on tõesti lõpp , et tal pole enam kuhugi pöörduda .

Vahepeal oli Vilma millalgi keset ööd helistanud - üleval oli ju kogu aeg temagi - ning öelnud , et ei anna iialgi andeks mäletama sundimist ja et nüüd , kus ta teab , et kõik on lõpuni , viimase lõpuni lootusetu ja läbi , ei jää temal muud üle kui käesooned läbi lõigata .

Läbi lõigata , oli ta korranud omaettegi veel , kui Vilma oli telefonitoru hargile visanud . - Vilma ütles lootusetu ja läbi , tähendab temagi lootis midagi , ütlesin vahele .

Miks see küsitlus ja uurimine teda nii vihastas , imestas ta nagu tark loll kunagi . Just see , kes ta noorena olla tahtis . Tema on ju ammu kõik nagunii läbi lõiganud .

Siis oli ta jälle kõik ööd ja pooled päevad takkajärele võõrastes kolikambrites seigelnud , põhikambriks küll ta enese korter , ning näinud unes , et ta kirjutab kõik üles , mis ta iganes kuulnud , näinud või mõtelnud , ja unes olnud ka parem käsi haige ning selle valutava käe tõttu tundunud uni veel tõelisem kui harvad ärkveloleku hetked .

Siis äkki oli mingist teisest ilmast ja elust , kuhu tal polnud lootustki sisse pääseda , nii et oma võimetust vaistlikult tajudes oli ta iga kohavahetuse järel püüdnud ka ise unustada peaaegu kõik , mis oli muutunud mahajäetavaks , jah , sealt tundmatusest - või spioonilugude palavikku jäänud alateadvusest - oli tulnud üks mees Eestimaale ajutiselt elama ning lühikeseks vahemikuks üürinud korteri samas majas , kus ta eluunesid segi tõeliste unedega nägi . Mehele oli vist öeldud , et ta on tööga väga hõivatud ning tülitamine pole viisakas . Midagi pidi sellele mehele olema öeldud , sest aeg-ajalt mees helistas , kuid külla ei tulnud kunagi . Ja kui nad vahel juhuslikult trepikojas kohtusid , naeratanud temagi ( tähtis on viisakas naeratus , korralik pesu , ihupesu , sest kui inimene pesuniidist alates puhas ja viks ei ole , paistab sisikonna segadus kergesti silma ! ) , naeratanud ning rääkinud ilmast ja maast , isegi mõnest raamatust , mida ta millalgi lugenud , igati haritud inimese mulje jätsin , ütles ta pika-pika monoloogi vahele , kuid mingil päeval ja mingil kellaajal tulnud mees talle külla . Õieti - astunud sisse , enne helistanud küll kella , ja tema oli midagi mõtlemata lasknud selle vana ja võõra mehe uksest sisse ning õieti teregi ütlemata läinud kööki tagasi ning jätkanud külmkapi nurgal söömist .

Rännumehe leib on parim , seda ma parajasti sõingi , ja et armastan väga hallitusjuuste ja et need on alati parasjagu pehmed , sõin juustu näppude vahelt . Mees tulnud talle kööki järele , aga seal on mul nurkades aina ämblikuvõrgud ja tolm ja segadus ning ma panin hetkeks silmad kinni , kui leiba ja juustu sedasi käigupealt pugisin , arvates , et kõik on vaid uni . Ma ei lase enam niisama lihtsalt võõraid korterisse sisse , ja mees oli läinud räämas akna juurde - mu aknast paistab jõgi - ning vaadanud kaua kes-teab-mida või mõelnud omaenese mõtet . Tema oli edasi söönud , nagu kappides poleks ühtegi toidunõud ega lusikat , ja siis oli see vana ja hallipäine mees end ringi keeranud , tema pannud jälle silmad kinni ( see on uni ! see on uni ja kedagi pole köögis ! ) ning lõpuks ikkagi ripsmete vahelt piilunud , et kas paistab vaid valguseriba ning mees on une sisse tagasi tõmbunud , aga ei , mees oli seisnud ja täpselt teda vaadanud .

Vana hallipäine korralikku ülikonda riietatud mees oli täpselt teda vaadanud , teda , kelle suunurgad olid hallitusjuustust pudrused ning hammastetagune leiba pungil täis , ja siis oli tal suisa õudne hakanud , et tema meeleheide ja nüri , tuim , päevi ja kuid kestev valusegune tüdimus on nii täielikult nähtaval , et isegi võõra eest ei suuda ta oma lootusetust varjata . Et tal ei olegi enam millelegi loota ja et elu ja uni on lõplikult sulanud üheks .

Ta oli taburetilt püsti tõusnud , mehele lähemale läinud ( mehe õlal olnud väike kass , väike kass , väike kass , kordas ta ) ja öelnud , et ta peabki nüüd nõnda elama , et ta sööbki vaid senikaua , kui on leiba ja juustu , et ta ei käi enam kuskil ega taha kedagi näha ja kas mees , kes Eestisse kui võõrale maale on tulnud , ei saa aru , et ta on viimane inimene , kellega kontakti otsida .

Miks te siia tulite , oli ta küsinud , kas teie tõesti ei näe , et ma ei taha kedagi näha , ja need , kes iga päev mind teatud vahemikul kohata võivad , ei näe mind kui mind , vaid seda pilti , mida viitsin pakkuda . Kui enam ei viitsi , kui sissekasvatatud korralikkus enam ei aita , ei lähe ma siit korterist enam kunagi välja .

Ma elangi nii , oli ta tungivalt korranud , sest mees oli vaid seisnud ja vaikinud . Nüüd te teate , et ma elangi nii , minge ometi minema !

Mees oli seepeale end ämblikuvõrkudest läbi surunud - otse monoloogi kestes oli võrk end nendegi vahele kudunud - ja lõpuks tõesti ära läinud .

Pärast selle täiesti võõra mehe külaskäiku - ei loe , et kohtumine leidis aset unenäos , koos vaikiti , tähtis on , et koos vaikiti - oli ta ühe metsavendade uurija poole pöördunud , et too oleks ekspert ja seletaks , kuidas Kaarli mälestused täiesti kõrvalisele ja eelhoiakuteta inimesele mõjuvad , sest tema ise enam ei taipa , kas aru puudub mälestuste kirjutajal , Kaitsepolitsei uurijal või temal endal .

Kas te saate mulle mu aru tagasi anda , teie , kes te ka kord metsavend olite - või ei olnud ? Uurija ju olete , kust muidu ilmuvad aeg-ajalt mõnes kõrvalisemas ajakirjas või ajalehes lehekülgi täitvad kirjutised neist , kes kunagi olid elus ja nüüd enam ei ole - , tõestage siis mulle nüüd teie , et Kaarel on see , kellena oma käsikirjalistes mälestustes ja autasude hierarhias esineb .

Uurija oli mulle täitsa võõras inimene , aga olin kuulnud , et aus ja asjatundlik , seletas ta mulle . Algul pani ta mu pöördumist just nagu naljaks . Ikka peab ettevaatlik olema , sest pole teada , mis tagamõttega keegi läheneb . Nii ei olevat ta põhjalikku ülekuulamist - kes teie olete , kust pärit , kes vanemad , mida mõtlete sellest , tollest ja Eestimaast - põrmugi pahaks pannud .

Vastasin ja vastasin , otsekui oleks nüüd mind telefonitoru külge needitud . Lapsepõlvegi rääkisin ära ja et millalgi sõin ma juurikaid , kui koerad ulusid , talud jäid tühjaks ja vanemad ammugi metsas .

See oli kui refrään : sõin juurikaid , koerad ulgusid !

Uurija oli alles siis soostunud temaga kohtuma , kui ta oli rääkinud , et vanaisa kasvatas ratsahobuseid ja et õieti ei tea ta enam isegi , kes tema on . Moorakülast pärit , Kolgatal käinud , heinamaale minnes Kaarli kodumaja vundamendikividest mööda kõndinud , ja nüüd keset linna ja kivitänavaid .

Tahan mõista , tahan teada , oli ta läbi telefoni hõiganud . Ma võin muidu hobuse tagurpidi vankri ette panna , nagu minu meelest Kaarel on teinud . Sest Kaarel pole ehk tõelist metsaelu metsavennana kaasa elanud ja koputab pärast haaranguid punkri uksele : Kaarel olen , ärge kartke , ning valvet ei olegi väljas . Nagu poleks hobusel rakmeid , roomadel looka ja seljal sedelgarihma .

See võrdlus oli uurijale väga meeldinud . Ta oli suure häälega naernud ning ütelnud , et kui linna tuleb , siis astub läbi .

Ametlikke uurimisasutusi metsavendade tarvis ju õieti pole , seletas ta mulle edasi . Kõik uurivad . Uurib Kaitsepolitsei , kui avalduse teed . Uurivad ajaloolased , kui teatud aeg ja koht nõuab mõne artikli või teadusliku töö seisukohalt läbivaatamist , uurivad ajakirjanikud , kui neile satub ette midagi põnevat . Nemad saavad siis ka arhiivis töötamise loa ning tõotavad saladusi hoida , et elavad ei saaks riivatud , et elavatele ei heidetaks varju , sest lastele ei saa vanemate tegusid süüks panna .

Tegelikult pannakse süüks , kui on vaja , ja ei panda , kui rõhutatakse inimese iseolemist . Kuulsad vanemad jäävad harva mainimata . Võrdlused toimivad .

Piiblis on kirjas , et heade tegude mõju annab kaitsvana tunda seitse põlve ja halbade kestvus lõpeb alles neljandas , aga et ta just need kohad on lugemisel tahtmatult või teadmatusest vahele jätnud , võivat ta halva ja hea karma suhtes ka eksida .

Tema rääkivat praegu lähiajalugu hoidvast arhiivist , piiblisõnadesse pole ta ses küsimuses jõudnud kuigivõrd süüvida .

Ka asjaosalised - metsavennad , küüditatud ja vangisolnud - saavad loa arhiivi kiigata . Nende nimedega materjalid otsitakse välja , eraldatakse lipikutega , ja nii lipikute- ( ja sulgude ) vaheliselt saab oma nime teekonda jälgida , kuid naabrite ja ülesandjate pärast ka mitte rohkem .

Mis saaks Eestimaast , kui äraandjad oleksid teada ( need , kes venelastele , kes sakslastele , need , kes jälle venelastele ja nii lõpmatult , kuigi korrektsem ja ausam oleks ütelda : need , kes reetsid Nõukogude riigile ja need , kes reetsid Saksa Reich'ile ) , mis jääks siis Eestimaast järele , küsis ta , kui neid lipikuid ei oleks arhiivitoimikute vahel ?

Sest rohkem lugemine on šokk , rohkem lugemine on kontekstist väljakistud erapoolikus . Võib ju olla , et ühes toimikus on kirjas üht- ja teises teistmoodi , keegi on reetjaks mängitud ja tõeline reetur peab neljandas toimikus pidu . Uurimine eeldab asjatundlikkust , arhiiviliste seoste mõistmist ja analüüsi . Analüüsi , kas mõistad , hüüdis ta mulle . Ja et tema arvas end analüüsis olevat nõrk ja et riiklik uurimine kestis miskipärast vaid paar kuud , oli ta pöördunud entusiastliku ja alalist arhiiviluba omava pensionäri poole , sest see nimelt teadis , et külmunud maasse pooleteise meetri sügavuse kaeviku labidaga kaevamine on vägitükk , mida põgenemiskiiruse sees on võimatu teha .

Aga siis , kui ma talle helistasin , ei teadnud vabadusvõitlejate uurija veel midagi .

Kõik , mis ma ette võtan , kisub kuidagi kiiva , ütles ta kurvalt . Miks minus ei ole põrmugi usku , et võimatu on võimalik , kui inimene vaid tahab . Miks ma ei suutnud oma verise isa foto ees istudes kujutleda , et tegu on Kaarliga . Miks ma iga Kaarli lause ellu tagasi tõlkisin , võimatusi märkasin , nagu ma ei teaks , et see , mis paberile on saanud , jääb paberisse kinni ega ole millegagi peale iseenda võrreldav . Iga ajastu kunst on ainult iseendaga võrreldav . Elu on elu , kuid elu kirjapandud lugu on kunst . Metsavendlus oli kord elu , kuid kirjutised sellest on midagi muud .

MIKS ma üldse hakkasin torkima õhkõrna jääkirmet laugaste peal ? Ole rahul kontuuriga , mis jää pinnalt tagasi peegeldub , ole rahul värskelt triigitud moondamismundriga ...

Paraadmarsiga , tuules lehvivate lippudega , jätkasin mina , ja siis jäi ta vait .

Nojah , metsavendadel polnud pääsemist . Agoonias pole midagi ilusat . Sellel eikellegimaal võib nüüd juhtuda tõesti nii mõndagi , põõsaid ja puid on võimatu üle lugeda . Nüüd võib juhtuda , parandas ta , siis kestis vaid jaht . Ja lõpuks ka ettemäng selle tuleviku tarvis , kust mina tagasi vaatan . Neid ettemängudest juhuslikult mahajäänud märke , olgu paberil , kellegi mälus või unenägudes , tõlgendab igaüks üsna nõnda , kuis tahab . Vaatepiiri ulatus määrab tõsiasjade valgussetõusu .

Uurija oligi millalgi linna ja temale külla tulnud ja algul Kaarli mälestuste üle lihtsalt naernud .

Ma räägin teile ühe anekdoodi , oli ta ütelnud . Venelane koputab vastu Saksa tanki , sõdur pistab pea luugist välja . Tule välja , ütleb venelane , ma panen kohe tanki põlema .

Ta oli vaadanud ja kahelnud uurija arus .

Kaarel teeb ju samamoodi , kui punkri uksele koputab : Ärge kartke , Kaarel olen .

Ta oli kergemalt hinganud : tähendab , ma ei olegi nii loll . Teisi on ka .

Ja see teisi on ka oli ta niisugusesse joovastusse viinud - kui kuude kaupa Kaarli kirjelduste järgi end metsavennaks kujutled ja komistad alatasa hobuse tagumiku peale , mille ümber rangid ja roomad ei mahu , muutud ebakindlaks ja sõgedaks - , jah , uurija naljatlused olid ta vaimustusse viinud ning ta oli täitnud küllatulnu kõik isegi kulmuliigutuse tasemel edasiantud soovid . Tema lapsepõlvefotosid oli uurija endale siiski ise küsinud . Ja otse nõudnud , et ta iga foto tagaküljele pühenduse kirjutaks .

Võõrale inimesele pühendustega lapsepõlvefotod , küsisin mina .

Need aitavad mind selle metsavendade grupi saatusesse sisse elada . Arhiiviluba mul on , kuid - uurija Number Kaks pidanud pausi - kõike ei saa ma teile rääkida , materjalide põhjalikumast tutvustamisest pole juttugi , sest olen andnud allkirja , et hoian saladuses selle , mis loen , näen või kopeerin .

KELLE HEAKS JA MIS TARBEKS , kui tulemused on saladus , selle oli ta unustanud uurijalt küsimata . Nii tähtis oli talle asjatundja arvamus .

Aga seda võite ju ikka ütelda , missugusena Kaarli ja Meinhardi lugu teile paistab .

Seda võin , oli uurija vastanud . Täit tõtt ei saa keegi nagunii teada . Kuigi jah , ma olen mitmed pealtnäha arusaamatud lood ära selitanud küll . Ja neist ka kirjutanud , oli uurija Number Kaks lisanud . Olete muidugi lugenud ?

Ei ole , ei ole , oli ta häbenedes vastanud . Selles asi ongi , et mul puudub metsavendade elu sisekontekst , ma pole üheski punkris elu sees käinud , kuigi nüüd on kuskil isegi turistidele tutvumiseks maa alla ehitatud punkrid olemas . - Kas ehitati maa peale või maa alla , see sõltus pinnasest . - Turistidele mõjub maa-alune punker kindlasti atraktiivsemalt .

Siis oli uurija Number Kaks talle tõsiselt otsa vaadanud ja ütelnud : Tahtsin teilt juba telefonis küsida , kuid siis mõtlesin , et silmast silma juttu ajades on seda parem teha .

Ta oli nii tõsise alguse juures seesmiselt isegi nagu võpatanud , et mis see tähtis küsimus siis on .

Kuidas teie ellu jäite ? See oli see küsimus .

Kuidas ja miks teie ellu jäite ?

Tal oli taas külm hakanud , lausa jäine tunne tulnud sisse , ja süü , süü ikkagi ka . See olevat nüüd , tollele jutuajamisele rahulikult tagasi vaadates , otse imelik , et ta oli tundnud ka süüd , et üheksa-aastaselt - sest nii vana oli ta siis , kui isa Kolgal tapeti - jah , et ta üheksa-aastaselt metsavendade lapsena mahalaskmisest , küüditamisest või muul viisil represseerimisest oli pääsenud .

Mil viisil mind veel oleks tulnud siis represseerida , kui ma jäin nelja-aastaselt ilma kodust ja vanemaist ?

Kuidas teid ülikooli lasti , see huvitab mind kõigepealt , oli vastanud uurija .

Hruštšovi sula ajale juhtus see ja ju ma siis olin nii loll , et eluloos märkisin isa metsavennaksolemist ja mahalaskmistki . Mul ei tulnud pähe , et kuulihaava tagajärjel surnud mees - aga nii oli isa surmatunnistusele kirjutatud ja surmatunnistust oli pereseisu kirjeldamiseks esitada vaja - jah , kuulihaava tagajärjeks sai minu meelest olla vaid mahalaskmine .

Ja teid võeti ülikooli vastu ?

Võeti jah . Ma teadsin küll , et aastaid varem ei oleks pruugitud võtta , aga isa maha salata ei tulnud mulle sellest hoolimata pähegi . Onu Alfred oli õpetanud , et kui kuskil ankeedis on otsene vanemaid puudutav küsimus , tuleb vastata nõnda , kuis oli .

Paljust jääd sa elus ilma , paljud teed on sulle suletud , oli seletanud Alfred , kuid salgamise pealt ei saa sind keegi sundida teiste järele nuhkima .

Ja teie käisite Alfredi õpetuse järele ?

Käisin .

Ja keegi ei tülitanud teid ega püüdnud värvata ?

Milleks pidi mind keegi värbama , kui ma ei rääkinud kellegagi ei päritolust ega poliitikast . Ei tundnud huvigi .

Väga imelik . Väga imelik , oli ütelnud uurija . Kas teil oli väga võimas protežeerija või olite te tõesti ise nii tark .

Protežeerijat mul ei olnud , tarkuse kohta ei oska ma midagi ütelda . Seda , mida mõtlesin või arvasin , ei pidanud ma ju turuplatsil kuulutama hakkama . Teiste saladused ei huvitanud mind ka . Suhtlesin vähe , oli ta enda õigustuseks ütelnud . Ta otse tundnud , et õigustuseks , kuigi rääkis tõtt .

Mis te siis tegite , ise metsavendade laps ?

Tahtsin targaks saada , oli ta vastanud ja tundnud , et on puulane ja tohtlane ühes isikus . Tahtsin saada , aga ei saanud , kui nüüd avastan asju , mida ka unes ei aimanud .

Miks teie ellu jäite , kuidas teie ellu jäite , see oli korraga küsimus , mille peale ta varem polnud tulnudki . Ma pole oma vanemaid kunagi salanud , aga isapoolsetest sugulastest ei teadnud ma tõesti midagi . Neist lihtsalt ei räägitud mulle , ja et mu emapoolsed sugulased ja emagi minust suuremat välja ei teinud , on mu vanaiga täis avastusi ja teadmatusest ärkamist . Olen eluaeg kõigis oma kalduvustes ja huvides ema suguseltsi sees tundnud end võõrana ning mõelnud , et üks valge vares on arvatavasti igas perekonnas võimalik .

Jajah , ju teil siis vedas . Minul on kehvemini läinud , ütelnud uurija . Ja tema oli mõtelnud , kes kõik talle neidsamu kehvemini-olemise tundeid on teatavaks teinud . Vilma üsna niisama kui nüüd see võõras uurija , ja tema pole kunagi taibanud , mida talle tahetakse ütelda .

Kas tõesti on tal vedanud või on juhtunud nii , et ta võib olla tark . Kui ära ei tapetud , kui ei küüditatud , kui koputajaks ei värvatud , siis ...

Mis on siis ?

Keegi pidi ju ellu ka jääma . Isal teisi lapsi ei olnud , oli ta lõpuks aralt ütelnud .

Kust te teate , oli uurija huvitatult küsinud . Te räägite , et te ei teadnud vanematest muud kui seda , et nad olid metsas , et te oma isa õieti ju ei tunnegi - pole tundnud huvi , seda ütlesite ka - , ja nüüd olete kindel , et olete tema ainuke laps .

Kuulake ometi , ma jäin kodust nelja-aastaselt ilma ja sugulastest tegelikult ju ka . Mil kombel oleksin pidanud oma põlvnemist uurima , kelle käest küsima .

Ikkagi on imelik , et ellu jäite , et ülikoolis käisite , oli uurija ütelnud . Kõigil teie päritoluga inimestel olid tõkked ees , aga teil , nagu ma kuulen , on kõik läinud lausa libedalt .

Ei ole läinud ju .

Ikka on . OLETE ELUS ja NÜÜD UURITE . Miks te varem ei uurinud ? Ise veel ülikoolis käinud .

No ega ma oma eluraskusi teie ette laotama nüüd küll ei hakka ...

Ärge saage kurjaks , ärge saage , mina kardan kurje inimesi ...

Ja ometi ajate arhiivist väljauuritud agente taga ainult selleks , et nad läbi sõimata .

Muidugi , see on mu ainuke võimalus . Las tunnevad hirmu , las tunnevad nüüd nemad hirmu , ja nende peredele ütlen ma ka , mis vaja . Vahel jooksevad eest ära , niiväga kardavad tõtt . Kui riik ei ütle , ütlen mina . Ei anna ööl ega päeval rahu . Miks te arvate , et mind pole ähvardatud ? On küll . Aga ma olen elus ja tõe teadasaamine , tõe ütlemine on minu kohus .

Dura lex , sed lex , oli ta vastanud .

Näete , näete nüüd ise , kuidas te minusugustele ülalt alla vaatate .

Olgu seadus ka karm , kuid ta on ikkagi seadus . Omakohus sünnitab kurja .

Aga kui aeg on selline , et minevik ei huvita kedagi , oli uurija vastanud . Ärge pahandage , et ma teid proovile panin . Ma tean Kaarlile ordeni andjat küll . Ta on tubli noor mees , noored teevad ikka vigu . Kahju on sellest ju minulgi , et nutuse vassimise ja blufi eest orden anti . Ma olen metsavendade lugusid küllalt kuulnud , kuid see siin on lihtsalt üks suur häbi , mida ei kõlba lugedagi . Kas sihuke lödipüks agent saab olla , selles ma esialgu küll kahtlen .

Aga see viga , nagu te ütlete , on sünnitanud ülekohut , mida heastada enam ei saa .

Jah , ordenit ära võtta tõesti ei saa . Sellega tuleb leppida . Aga kui ma arhiivis näen sedasama mis teie ja mälestused läbi töötan , lähen ma Kaarli juurde , teie ema juurde lähen ka , ja uskuge , mulle tunnistavad nad lõpuks kõik üles . Niikaua käin , kui tunnistavad üles .

Nad ei lase teid uksestki sisse , oli ta ütelnud , endal hirm , mis laviini ta on liikuma pannud . NII ei tohiks seda uurimist küll jätkata .

Ainult NII , oli uurija vastanud . Midagi muud ei jää meil - nüüd siis meil , oli ta mõttes korranud - enam üle .

Siis oli uurija sõrmitsenud heldimusega ta lapseea fotosid , neid , mis tehtud veel omas kodus ja enne pakkuminekut : te võiksite ju minu laps olla , vanuski klapib , mul endal ei ole lapsi . Ja minu laps on nüüd siis nii tubli , et uurib asju , millest keegi kuulda enam ei taha .

Uurija oli silitanud kolmeaastase tema fotopõski ja süvenenud suurte lapsesilmade avalusse .

Kuulge , ma ei taha neid fotosid teile ikkagi anda , oli ta imelikult kõheda tunde toimel ütelnud . Te saate ju arhiivist minu ema ja Kaarli ja kogu selle metsavendade grupi fotod nagunii . Milleks siin mina ?

Et perekond oleks koos . Et minu juures oleks terve perekond koos , oli uurija silmade särades sisendusjõuliselt ütelnud .

Mina ei ole teiega üks perekond , oli ta vastanud . Minul oli endal kunagi perekond . Miks pean ma nendega teie juures kokku saama ? Mis instants - ta oli tõesti nii ütelnud - teie olete , et minult niisugust asja nõuda ?

Te kas annate need fotod või ma ei uuri midagi . Ma räägin nendega , ma võtan nad arhiivi kaasa . Kas teie fotodega ei räägi ?

Ei , oli ta valetanud . Ei , enda omadega mitte , oli ta lisanud , ning see oli tõsi . Ta rääkis küll endaga , minuga , oma sõprade fotodega , kuid enda fotodega mitte .

Seejärel oli uurija veel kord nõudnud , et ta iga foto taha midagi kirjutaks , ja siis - tol hetkel - ei olevat talle meeldegi tulnud , et ta oli arhiivis midagi niisugust juba näinud .

?

Üks ülekuulamiste maratonis tühjaks piinatud metsavend pidi kaasas olnud omaste fotode taha kirjutama : see oli kunagi minu . Iga foto taha pidi ta kirjutama just selle lause , teo paralleelsus vaevas mind sel määral , et ma hiljem ei saanud mitu kuud öösiti magada .

Te olete nüüd nagu minu laps . Mina toon teie elusse selguse , oli uurija fotod kui lapse vastu rinda surunud . Teie ei tea , mis õnn see minu vanuses on .

Ma ei tea . Ma ikka ei taha . Kuidagi imelik on võõrale inimesele anda ...

Mis ? Kas teie ei ole eestlane , kas teie ei peagi metsavendadest lugu ? Me oleme nüüd ju metsavennad mõlemad . Siit tagasiteed ei ole .

Õige see asi nüüd küll ei ole , oli ta ehmatuse ja vaimustusega ( ka vaimustusega ! ) mõtelnud , aga et ta nii väga kõrvaltvaadet vajas , oli ta loovutanud nii lapsepõlve kui fotod , ta oli tundnud , et lapsepõlve mingil imetabasel viisil ka , ning jäänud arhiiviandmete kontrolli ootama .

Alles hiljem , palju kuid hiljem , kui uurija kõiki tema versioone kinnitas ja keeldus esitamast omi , oli ta taibanud , mis imelikku vanglasse oli ta vabatahtlikult sattunud .

Uurija - kodu-uurija , torkasin mina täpsustuseks vahele - võis küsida mida tahes ja tema pidi vastama - vabatahtlikult vastama , nagu Josef K. ühel Kafka romaanist tuntud pööningul - , aga süüdistusega pole uurija teda tutvustanud kunagi .

Teie vajate mind ja mina teid , ärge olge nii nipsakas , oli uurija ütelnud , kui ta mõne väga isikliku küsimuse ees tõrkus .

Lõpuks oli ta sellegi uurija peale karjuma hakanud ja ütelnud , et tema ei saa juba puht vanuse tõttu olla selle metsavendade grupi ülesandja . Ma olin siis nelja-viie-üheksa-aastane laps , kui nemad haarangutes ja varitsustest tapeti .

Mõistan , mõistan teid täiesti , oli uurija telefonis vastanud . Sellepärast ma teie foto metsavendade lipu taustale paningi , et teie reetur ei ole , aga vastake nüüd ...

Ja esitatud küsimus käis Maali iseloomu , Alfredi sõjatee või Kaarli ja tolle Omakülapoisi metsamineku kohta , nagu ta oleks kõige juures osaline olnud .

Ma EI tea , oli ta karjunud . Jätke mind ometi rahule . Ma oletan nagu teiegi ja oletanud ma olen muidugi .

Te olite ju üks perekond , oli uurija häirimatult jätkanud . Üks perekond ja üks veri . Ärge tõrkuge , rääkige ära .

Ei olnud üks perekond . Perekonda pole mul olnudki .

Ärge rääkige lolli juttu . Kõigil on perekond .

Kas te siis ei tunne , kuidas teis Vilma ja Meinhardi veri ristuvad ? Te olete ju oma emast sündinud . Selle vastu ei saa . Ma näen juba teie ja teie surnud isa fotosid vaadates , et Meinhard tahab , et meie suhtlus tiheneks . Aga teie ema ei taha . Teie ema on vastu . Kas te mõistate , mida ma tahan ütelda ?

Nüüd oli ta olnud juba selle piiri peal , kus inimene mõistusetult ulguma hakkab , aga ta hoidnud end ikka veel tagasi .

Mõistan küll , oli ta vastanud .

Te muidugi märkasite seda agent Liivit , kellele uus pealik pärast kahe mehe varitsusest tapmist kättemaksu tõotab ?

Ei märganud , kuid tundnud üllatusega , et ei kuule seda nime esimest korda .

Ma mõtlen siin , et see võib vabalt teie ema olla . Aga see vajab täpsemat uurimist . Esialgu jätan selle küsimuse lahtiseks . Ja pärast pausi : Ega see niiväga tähtis enam ei olegi , kas tema agendinimi selgub või ei või pole tal üldse nime , sest Kaarliga koos tema toimetas ja Kaarel õige metsavend tõesti ei ole .

Teie ema oli niisugune naine , kes ilma meheta üldse olla ei saanud . Te saate muidugi aru , mida ma mõtlen .

Ta oli vaikides hambaid kiristanud ja pole suutnud midagi mõtelda .

Ma ei saa ainult aru , miks mees nii lollid mälestused kirjutas . Poleks neid mälestusi , ei oleks keegi - ka teie mitte - seda asja puutunud ...

Ja ordengi jäänuks saamata , oli ta vahele torganud .

Jah , orden muidugi ka .

Need mälestused on päris targad , oli ta endast välja pressinud . Mida ajuvabamad need on , seda parem . Keegi ei saa külge hakata . Ega Kaarel peagi mingi sulesepp olema . Ütleb , et nõnda ta tegi , tundis ja nägi , ja ongi kõik . Tema jalgade põrutuse või haavade jälgi ei tule kellelgi pähe kontrollida . - Viimast lauset polevat ta siiski ütelnud . -

Nii lihtne see nüüd kah ei ole . Vaatame . Teie isa oli tõesti erakordselt tubli võitleja , jätkanud uurija . Kas te mäletate oma isa ?

Mäletan küll , oli ta vastanud .

Rääkige mulle temast . See aitab mind .

Ja selleks , et toru mitte hargile visata ja mitte olla see kuri inimene , keda kodu-uurija väitis end kartvat , oli ta rääkinud laulmisest ja nööpidest , millest isa ehitas mänguautole rattad .

See on hea , just nii . Ärge heituge . Te pole esimene , kelle üks vanem on ühel , teine teisel poolel . Peaasi , kui te tunnetate , kumb veri teis endas peale jääb . Mis te arvate , kumb pool teis peale jääb ?

Ja nii edasi ja nii edasi , kordas ta mulle kui masin .

Siis olid ta laugude äärtele hakanud kasvama nahanäsad , mida sai kõrvaldada vaid kirurgiliselt , kui just ei taha , et silmad kinni kasvavad .

Saatke mu fotod tagasi , oli ta telefonis karjunud . Mu lapseea silmad on teil kogu aeg osatamiseks ees ja varsti ei näe ma enam midagi .

See veel puudus ! Mis jutt see on ? Ma töötan teie heaks kui künnihärg ja teie ei ütle mulle selle eest ühtegi sõbralikku sõna . Ainult karjute vana inimese peale .

Ja nii edasi ja nii aina edasi . Rohkemat , kui ise arhiivis nägin , ei saanud ma teada ka tolle saladusi uuriva , saladusi valvava ja saladusi avaldava uurija käest . Sest siis , kui uurija Number Kaks vahel oma uuringu tulemused trükisõnas avaldab ja mõne reeturi sugulased tulevad temaga sõitlema , et jätke suguselts rahule , vastavat uurija : Eks andke kohtusse , kui laiman , ja nii on läinud minust vingemadki halastusenõudlejad norgus päi koju tagasi , sest kirjutatul on alati dokumentaalne tõestus olemas .

Kuidas on selline oluseis võimalik , küsis ta minu käest . Kas tõe hind on alati piin ja silmapimedus ? Kas siis , kui oma riiki ei ole või riik on nõrk , õigusemõistmine jäetud iga üksiku inimese parema äratundmise hooleks , on kättemaks ainus , mis hinge rahustab ? Ja kui Kaarlite ligi on raske pääseda , võetakse minusugused ette : kui sind on vaenatud , siis vastuta !

Lõpuks oli talle hakanud imelik tunduma , et uurija talle otse koju tuli , albumeid lapata nõudis ja muudkui nuias : see foto andke mulle ja see foto andke , nagu oleks ta seljas mingi kallisnahk , mida jätkub Vilmale , jätkub Kaarlile ja nüüd tunneb metsavendadega tegelev naine , et ka tema peab oma osa ühe kogemata ellujäänu seljast saama .

Kui ta enese silmahäda oli juba nii süvenenud , et pidi tõepoolest lõikusele minema , saatis ta uurijale lahtise kaardi .

Teie käes olevad fotod paluvad koju , nad on kodust otsekui ära küüditatud . Palun pange nad ümbrikusse ja saatke tagasi , need fotod ei ole Teie perest ega Teie albumist . Nad on ühe teise pere ja elu ja saatuse seest ja fotod paluvad koju tagasi . Siia . Palun saatke tagasi ! Olgu neil amnestia ja kojutulek .

Ja kumb veri teis nüüd domineerib , oli uurija Number Kaks pärast kirja saamist telefonis õpetlikult küsinud . Te mõistate , mis ma tahan ütelda ? Teie lapseea foto on mul Martin Kaarlandi põues - mul on Kaarlandi pilt , ja Kaarlandil polnud veel naist ega lapsi , ma ütlen talle nüüd ikka : näed , kui suurte silmadega lapse ma meile tõin , panin lapse sulle otse põue , pintsakureväärile nööpnõelaga kinni . Võitlejad vajavad lapsi , kes neid külmas hauas lohutaks ! - minule on surnud otsekui elus .

Selle peale oli ta hakanud karjuma , otsekui kistaks teda elusalt pooleks ja teiselt poolt ( telefonist ! ) kostnud sõbralik-mõistev naer .

See läheb teil üle . Uskuge mind , see läheb teil üle . Ma olen üle kümne aasta metsavendi uurinud , välja selgitanud , mis vaja . Kui riik ei karista , karistan mina . Kaarli juurde jõuan ma ka . Ärge kartke , ma jõuan ka Kaarlini . See on üks arg vennike . Oli suureks ülesandeks mõeldud , aga kui teie isa Kolgal nii ägedasti vastu hakkas , tegi püksid täis . Kolga operatsiooni juhiti Moskvast . Teie vapper isa rikkus vastu hakates kogu mängu .

Tegi mõrad mehe luudele sisse , oli ta karmi tõsidusega mõtelnud .

Andke mu fotod tagasi !

Armas laps , teie foto on mul aukohal . Martin Kaarlandi põues soojas olete . Kas te siis tõesti ei tunne ?

Ma ei tunne Kaarlandi , saatke fotod tagasi .

Mis te siis andsite , oli uurija rahulikult nentinud , nagu oleks fotode andmine olnud kui kolm veretilka , mida ei saa niisama lihtsalt tagasi võtta .

Pärast seda oli ta läinud maamaja lakka ja vaadanud pool päeva rähmaste laugude vahelt sajandivanuse aampalgi ilu .

Vahel kui koos päikesetõusuga ärkan , on punastest telliskividest soemüuril pleekinudkollased laigud . Nende põhjus on päike . Puud pole veel lehtinud . Kevad on lage , külm ja paljas , ainult päike teeb sooja läbi kõrgete õhuvoogude . Päike vaatab pilvede vahelt , mis maa peale ei paista .

Võib-olla on Meinhardki praegu toas . Ja mina valges võrevoodis . Tegelikult olen ma siin , kaugel Järvamaast , Virumaast , kaugel Viljandi linnastki . Niisugust soemüüri on vähestel , sest ehitised on uued .

Minu voodi on täpselt kerise kohal , kui ma ikka veel mäletan , mis on keris . Ahjusuu on seina taga . Seal on ka pliit ja köök .

Sündisin saunas . See pole kirjandus . Haigla jäi kaugele . Mäletan sündimist . Nii palju on sellest räägitud , et näib , nagu meenuks see tõesti . Ja pleekinudkollane valgusevihk , mis aknast sisse vihiseb , läheb nugateravalt minust mööda . Kiired on sirged ja ohtlikud . Kõik , mis jääb kiirele ette , on kui pooleks lõigatud : tume pool , hele pool ning ülejäänud tuba lõigutud tagasipeegeldusvarjudes .

Tuba on kui tihedast kuivast valgusest supp . Nelinurk . Tuba on nelinurk ning tõuseb kohe , saab tiivad ja tõuseb ja läheb ja lendab siit minema . Ma vaatan päikeselaike ning mügisen naerda . Mõnus on . Mõnus on kujutleda end lendamas .

Enne kui märkan , on Meinhard kadunud .

Ja siis tuleb hirm ja nutt .

Mina küll ei saa ütelda , et sa palju nutsid . Üksi sa olid , aga kui meie Vilmaga sind rehealuses tõrres või vaadis vaatamas käisime , oli sul nägu ikka naerune peas , räägib naine , kelle ta koduküla inimestest külastamise mõttes on viimaseks jätnud . Ristiema , sellepärast .

Ta polevat teadnudki , et Juuli ristiemaks oli määratud . Juuli silmadel on kae , kuid mõistus täiesti korras .

Ah siis ristitütar ise on tulnud mind vaatama , hõiskab naine end voodi veerele istukile keerates . Ma siin kuulsin jah , et oled Endlat ja Krõõta juba käinud vaatamas , ja mõtlesin , et ehk tuled millalgi minugi poole . Kahju , et ma sind ei näe , aga eks sa oledki mul nüüd rohkem selle tõrrelapsena meeles . Enne , kui su isa vangilaagris oli , elasin paar aastat teiega koos sellessamas saunas , kus Salme nüüd . Olin rohkem teenijaks võetud või nii , aga ega sel ajal olnud enam vahet , kes mis oli . Mina käisin vallamajas tööl ja sinu ema toimetas laudas ja põllul . Eks tal oli raske muidugi . Meest majas ei olnud ja polnud ka teada , kuhu ta õieti jäi või kas tulebki tagasi .

Vaatasime , et reheall on tõrs või vaat või mis , lõime alt ühe põhja ära , et ilmavalgust näeksid , ja seal sa siis päevade kaupa jutustasid endale omasid lugusid . Vahel olid ikka täitsa must ja ropp , aga aeg oli sihuke , polnud parata .

Mina küll tõrt ei mäleta . Mäletan valgete võrepulkadega voodit . Umbes niisugust nagu praegustel lastel , oli ta ütelnud .

Kui Meinart läks , jäi naine suure kõhuga maha , kui tagasi tuli , oli tal kaheaastane tütar . Jumala pärast , ära sa minult aastaarvusid küsi , neid ma ei mäleta , ei püsi meeles ja kõik . Nojah , siis oli juba Meinart tagasi , siis oligi aeg võrevoodis olla . Ja ega sa öösel reheall olnud , jätkanud naine oma heietusi , nagu poleks ta mu märkust miskikski pannud .

Ja ükskord - eks sa olid näinud , et ema enne peole minekut mingi pulgaga suud määrib - olid sa terve oma näo punaseks teinud , ja kui meie õhtul hilja koju tulime , paistis ainult huulepulga ots . Olid selle lõpuks ära söönud . Vilma ikka pahandas sinuga , aga kust laps võis teada , et see , mis iluks , ei kõlba süüa .

Sel ajal käis Vilma selle Sihi Oskariga , aga ega neil midagi tõsist ei olnud , niisama peolkäimiseks ikka mees kaasas või nii - Agatha käis kah kord siin ja tuletas seda Oskarit kangesti meelde , aga tema jutt mulle ei meeldinud , mina usun ikka rohkem seda , mis Vilma ütleb - , aga sinu isa pärast valutas tal kogu aeg süda , kogu aeg valutas , et kus ta on või mis temast sai .

Isegi rindelt kojutulevatelt meestelt küsinud , rääkis ta siin mulle üsna hiljuti . Mure on mure , peod ja Oskar ja mõni väike naiselohutus ei tähenda midagi .

Mis mees mu isa oli , küsinud tema , nagu ta kõigilt oli küsinud .

Oh tema oli naljakas mees , ma pole sihukest hiljem näinudki , muudkui laulis . Omaette ja palumise peale ka . Vahel ma ütlesin , Meinart , laula nüüd seda laulu kah , ja tema kohe lauliski . Ma päris imestasin , kust üks mees nii palju laulusid teab , minu Artur oli ju sihuke , et ei teinud piiksugi .

Ega ma siitkandi inime ju olegi , enne Meinarti sõttaminekut Vilma mind kutsus . Artur oli seks ajaks ka tapetud , ei osand käskluse peale käsi püsti tõsta , eks kinnivõtjad vist mõeld , et kavatseb vastu hakata . Minu Artur - ja vastuhakkaja ! Mis vastuhakkaja tema oli , aga ju vist oli nõnda saatusest määratud . Lapsi meil ei olnud , korraga olin vaba ja üksik . Ja siis Vilma ütleski : Tule , oleme nüüd ju mõlemad üksikud naised .

Jaah , küll ta ikka laulis , küll ta laulis , korrutab naine madratsi äärt mudides . Aga kui ükskord tagasi tuli , olid laulud teised , õpetas sullegi ühte ja teist , kuid kõik olid kurvad ja ikka , et mees maetud maha ja keegi ei tea , kus on tema haud .

Võib-olla mäletad isegi , küsib naine ja üritab oma nägu tema arvatava asukoha poole pöörata . Nojah , kus sa neid kurbi laule saadki mäletada , nii palju aastaid on sellest möödas .

Aga talutööd tegi tema küll kõik ära . Vilma ütles ikka , et ega ta vastu ei hakka , teeb kõik ära , mis ma vaid käsin .

Kui sinu isal ja emal pulmad olid , tulid nad kirikust tagasi aisakellade helinal . Ma elasin siit siis kaugel , kuid tee läks meilt mööda , seisin õues ja kuulasin . See helin on mul praegugi kõrvus . Jaah , küll nemad olid noored ja ilusad , aga näe , kuidas lõpuks läks .

Kui ma vallamajast selle teatega tulin , et teid on kulakuks tehtud ja küüditatakse ära - ma olin seal sihukese ameti peal , et teadsin , keda viiakse . Seda pidi hoidma küll salajas , aga Meinarti vangisoleku ajal olime Vilmaga nii sõbraks saanud , et rääkisin ära - ja siis nutsime Vilmaga mõlemad , et valla kõige vaesemad inimesed küüditatakse ära .

Kuidas vaesemad , oli ta puudutatult küsinud .

Vilma ütles nii ja eks mina ju näinud ka , et siin polnud peale hoonete ja mõne looma enam midagi . Sõda võttis hobused ja lehmad läksid normide katteks .

Nii et olime lausa vallavaesed ?

Einoh , talu oli muidugi suur ja eks Maali selle vana suuruse ja rikkuse kõma peale tütre Meinartile sokutas , palju seal nüüd armastust oli , mina ei tea . Elasid muidu küll ilma tülita , mina pole nende vahel ühtki paha sõna kuulnud , vahel tuleb ju ikka ütlemist ette . Meie Arturiga elasime küll ilusti , aga tülisid oli mõne tühja asja pärast või nii . Meinart oskas ju kõik aina naljaks keerata . Sihukese mehega ei saagi tülli minna , aga mis nad siis tegid , kui kahekesi olid , seda mina ei tea . Välja ei paistnud küll midagi .

Vana naine ohkab ja kuulatab , pea viltu , et ehk ütleb ristitütar ka midagi , aga see on vait , nagu oleks konna alla neelanud .

Sinu emaema Maali oli muidugi pettunud . Meinart ei osanud uue võimuga olla . Üks jõnks teise otsa ja siin ta küll Vilmat ei kuulanud . Aga mind põle võimude asi kunagi huvitand ja minu elu oli pärast parem kui enne . Kutsuti ikka siia ja sinna - kuhu , oli ta küsinud , aga Juuli ei tee kuulmagi - ja sõprus sinu emaga tähendas mulle palju . Pidudel käisime , pidasime õhtuti videvikku , kuigi kogu ilm oli segi pööratud ja me kumbki ei teadnud , mis edasi saab .

Ja sina olid , Juuli hääl kerkib rõõmsaks ja pisut nagu haledaks , sina ju olid ja rääkisid nii naljakaid asju ja

Olin muudkui reheall tõrres , oli ta vahele öelnud .

Nojah , seal olid ka , sealt ei saanud sa välja , kui Vilmal oli vaja midagi kiiresti toimetada või kuhugi minna .

Pärast lõhkus Meinart selle tõrre ära , ütleb naine pärast pikka vaikimist ja niheleb rahutult : Oled sa ikka veel siin ?

Olen küll .

Jaah , mõtle , tulid ikka ristiema vaatama . Vilma käis ka hiljuti . Arutasime , et oli loll temp metsa neil minna . Meinartil polnud ju mingit süüd . Täitsa ilmaasjata minek .

KAS SIBER OLNUKS PAREM ?

Sealt tulid ju inimesed tagasi , vastanud Juuli . Kolga Kaarli emale ja tädile määrati kohtus ka hirmus karistus , aga olid tagasi paari aastaga . Siberisse nad vist ei jõudnudki . Miks ei võinud teilgi siis nii hästi minna ?

Õnnetus tulles ei hüüa , õnnetus kisab valjul häälel ammu enne kohalejõudmist , ainult inimese kõrvad on kurdid . See hüüdis Meinhardile unenäos , mida ta kunagi lõpuni ei näinud , hüüdis mulle , kes ma olen lasknud endast õitseva sireliseina ees kaks fotot teha : silmaääred niitmispingutusest punased , sest midagi muud ma viimastel maakodu suvedel ei teinudki kui niitsin . Viilisin õuemuru just nagu habemenoaga tasaseks .

See on imelik , kuid tagasivaadetes on kõik õnnetuse toimumisele kaasa-aitajad otsekui ootel , et samm-sammult ning just nagu juhuslikult sündmuse keskmele lähemale nihkuda . Osalejana ei pane sa tähelegi , et su kaaslased on vahetanud kohti - kes selja taga , on äkki kõrval või ootab laskevalmis püssiga ees - , ainult sa ise mässad kui kammitsasse pandud hobune köiejämeduses ämblikuvõrgus ning oled kaugele nähtav .

Milline võis Meinhardi nägu enne Kolgale minekut olla , kui minu nägu ungari sirelitest heki taustal on allaheitlik ja nutune . Igaüht ootab vaid temale määratud õnnetus , tähendas ta sahtlitäie fotode ees : kui metsavendadest on säilinud seitsekümmend kaks , siis tema kirjutuslauasahtlites on fotopakke sada korda rohkem , ja kui ta nüüd eluülevaatust tegi , sattusid ühed teiste sekka ja taustale .

Seda teeb mälu . Korrastav mälu loob ainult näilist korralagedust , ja tema teadvat nüüd juba küll , kuidas soe pulseeriv veri haavast välja purskab ja pea ühel hoobil segaseks teeb . Ei juhtunud minu isaga põrmugi teisiti . Minu šokki saatis undav kiirabiautosireen , Meinhard rabati pikali ja ehk nägi ta veel mõnd saapanina oma silmade kõrgusel jõujoovastusest välkumas . ( Et see tõsi oli , pidi ta hiljem kogema veel üht fotot vaadates ! ) Ja siis tuleb pimedus , elutõmbluse viimane nõksak , kui keha imestuses võpatab , et ah siis nõnda on see ja muud mitte midagi .

Kui ma tahan kellegi mõju alt pääseda , kujutlen ennast ja teda vastakuti seismas , kujutlen ka kiiri , mis mu sõbervaenlasest väljuvad . Ma lasen neil kiirtel paisuda , lausa jõuliseks muutuda , ja siis lõikan nad otsekui kääridega lühemaks . Ma teen seda hommikuse ärkamise poolunises seisundis , silmad kinni , lasen kiirtel sõbervaenlase kehast taas tugevaks kasvada ja lõikan ära . Korduvalt ja korduvalt lõikan ma tema elukiired katki , kuni ta keha kohtki on tume ja pime , oli talle kunagi üks tema meelest täissõber seletanud .

Sinuga tegin ma ka nii , oli talle üteldud . Juudas reedab , mõjutehnika harrastaja harjutas tapmist .

Kelle sihtimist Kaarel seal jooksurajal ette valmistas , kuni vastase kohtki neeldunud pimekohaks muutus , küsis ta kohkunult .

JA SIIS LÄKS TA UUESTI ARHIIVI . Siis taotles ta luba ja Trabant oli lasknud talle peaaegu meetrikõrguse hunniku toimikuid lauale valmis panna : vastutulek on kõik , nagunii ei jõua ta kitsilt antud päevadega elu ja surma vahelist seina läbi puurida . Kas nii võis ametnik mõtelda ? Või ei mõelnud ta üldse midagi , peaasi , kui saaks tülitajast rahu .

Algul oli ta toimikutevirna näppinud siit ja sealt , lugenud juhuslikult ette sattunud lõike , kuni taibanud , et nõnda ei jõua ta kuhugi . Panin virnast väljakistud toimikud täpselt samasse kohta tagasi , kust ma nad välja tõmbasin , ja usaldasin end selle materjali minu jaoks väljapanija hooleks .

Kes iganes valiku tegi , pidi ta juba teadma , mis on juhtunud selle kahekümne kaheksast inimesest koosneva metsavendade väega . - Ma ütlen väega , sest ma ei tea , mis nime peaksin praegu selle-arvulisele meestehulgale andma , toimikuis on nad bandiitide ja diversantidena kirjas . - Metsavendade grupeeringu isikunimestik oli ülisalajaseks kuulutatuna ka olemas , nii et ta võinud esimest korda näha , kellega õieti Kaarel ja Vilma kokku puutusid .

Meinhard muidugi ka , kuid kaks esimest metsavenna-aastat ( 1948. aasta lõpust kuni 1950. aasta keskpaigani ) on tema vanemad end kes-teab-kus varjanud , Virumaal võib-olla ja kuskil taludes . Vilma ja Meinhard ühinesid teistega alles siis , kui Kaarel tolle Omakülapoisiga mobilisatsioonipunktist ZIM-tüüpi taksoga - mis päris kindlasti tähendas tol ajal ministrile kuuluvat ametiautot , ma olen vahepeal asja uurinud ja tean , et 1950. aastal ( hiljem küll ja isegi taksodena ) polnud Toompea autobaasis ZIM-e kuigi paljudel - peaaegu et metsavendade keskele viidi . Autojuhi nime ta esialgu veel ei ütlevat - see tundub nii võimatu , et keel tõrgub , tähendas ta - , ja lõpuks pole ju sugugi kindel , kas autojuht täitis ametlikku käsku või tegi haltuurat .

Jah , alles siis , kui Kaarel ja Omakülapoiss oma pealikutundmisega on metsavendade juhtgrupi lähedal paigal - KOHE , hüüdis ta , ja ei mingit metsa mööda ekslemist ! - , läheb Kaarel eraldi hulkuma , nagu oleks tal just Vilma ja Meinhard veel leidmata .

Kaarel kirjeldab oma mälestustes pikalt , kuidas ta märkas põõsaste taga üht meest ja naist seismas , ja ennäe , needki olid tuntud ja teada inimesed , nii et nad otsustasid end koos varjama hakata . Ehitasid isegi punkri ühiselt .

Metsavendade grupi nimestikku uurides oli ta saanud igaühe kohta ka enam-vähem ( ? ) või täiesti täpsed isikuandmed : sünnikoht , aeg , sotsiaalne staatus , relvad ja teod kirjas . Kuid saanud teada ka karistused , mis elusalt kinnipüütuile määratud . Nimestik oli koostatud 1954. aasta aprillis ja Meinhardi surm 1953. aasta veebruaris Kolga talus täiskindlalt kirjas , pealik ja paljud teisedki kuu aega hiljem tapetud . LUGESIN UUESTI ÜLE : üksteist meest tapetud , kümme kinni võetud ja karistused saanud , ja vabaduses veel ainult seitse .

Naisi nende seas ka . Vabadusse jäänud , metsa jäänud , et jaht saaks jätkuda .

Sealsamas olnud ka metsavendade abistajate nimestik ja sellegi pikkus muljetavaldav . Ma ei ole küll sealkandis elanud , kuid kõrvu puutunud nimed märkisin ära . Imelik on niisuguses kohas oma vanemate ja tuttavate nimesid vaadata . Salajane ja täiesti salajane märkused toimikute ülaäärel ikkagi mõjuvad . Ja lõpuks on sul tunne , et sa ise arhiivi lugemislaua taga istudes oled ohtlikult avalik ja kohe-kohe ründab sind keegi ja küsib , kuidas on sinusugune niisuguste toimikute juurde üldse sattunud .

Need aastad on tänaseks ajalugu ju küll , ütles ta mulle , aga siiski nende lugu , kes ise ei tohtinud sündmuste ülevaatlikust võrgust midagi teada . Ega mul tunnete eritlemiseks siis aega muidugi olnud , olin hoolega endagi eest varjatud hirmu all elanud , ja seal , arhiivis , taipasin , kui väga puudutatud veel praegugi . Ei lugenud seegi , et olin arhiivis ju õieti teist korda ja oleksin pidanud olema seisukorraga harjunud !

Millegipärast tulid arstid ja mustlane meelde , kuigi selles lühises pole mingisugust loogikat .

Ma pidin olema uurija - niisugusena ma ju laua taga istusin - , kuid salalik pärilikkuse ja koosluse tõmme kiskus mu toimikute sisse , nii et aeg-ajalt tajusin oma vastamisi kõlksuvaid hambaid . Neid öid , mil pidin magama , sest arhiiv on ainult päeval avatud , ma parem ei kirjelda . Isegi keskküttetorudes solisev vesi luuras mu järele .

Ütleme , et ma nüüd ja siin pisut liialdan . Ikka järjekorras , ikka sündmuste toimikuliste esituste järjekorras tuleb mul edasi rääkida ka siis , kui esmapilgul paistab , et pole korda ega aru milleski .

Niisiis , hääl rahva hulgast annab teada , mis ebaõiglus on võimudel kahe silma vahele jäänud .

Teada-anne .

Mina , Poolsen Mari Antsu t. sündinud 1908 a elukoht Paide linnas Tallinna tänaval majas N ? 13 töö-koht SARK-i Järvamaa Miilitsa jsk.

Teatan järgmist . Maak Jaak Hindriku p-g elu koht Järvamaal Kaigu vallas , töötab omas talus . 1941 a. , kui Sakslased vallutasid Kaigu ümbruse , astus Maak Jaak vabatahtlikult Omakaitsesse . Kaigu Omakaitse rühma . Käis haarangul 1941. a. sügisel Kaigu vallas asuvas Moksi metsas Punaarmeest maha jäänud Punaarmeelasi püüdmas . Seda teab tõendada Poolsen Viktoria elukoht Kaigu vallas Taru talus .

2 ) Maak Jaak ähvardas maha lasta 1941 a sügisel Kaigu vallas Kaigu asunduses elutseva Särp Eduardi , põhjusel et Särp ei tahtnud ära anda Hobust Kaigu Omakaitsele . Särp oli hobuse saanud Punaarmeelaste käest .

3 ) Maak Jaak käis Haarangul 1944 a talvel märtsi kuul Redla järve ümbruses , Punaarmee poolt alla lastud Parašütista püüdmas , kust võtsid kinni neli Punaarmeelast , Kolm Punaarmeelast tõivad Kaigu mõisa , kuna ühe kes oli ohvitser lasksivad maha teel Kaigu ja Paarama vahelisel heinamaal . To ohvitser oli kinni võtmise juures haavata saanud .

Seda teab tõendada Matt Joosep , elu koht Puri as . Kaigu vallas Kooli talus . Matt Joosep oli tol korral käind küütis Kaigu omakaitse meestel . Matt Joosepi ree peale oli pandudki to haavatud ohvitser . Nii peab Matt Joosep hästi sellest maha laskmisest teadma . Maak Jaak oli Saksa okupatsiooni aeg Kaigu vallas Kaigu asunduse küla usaldus mees . 5 ) Kui Punaarmee 1944 a sügisel Eesti vallutas põgenes Maak Jaak oma talust ära . Tahtis põgeneda Rootsi kuid ei saand sest Punaarmee vallutas Tallinna ennem kui tema arvas .

Kui Maak Jaak oma talust lahkus põgenemise plaaniga , siis jäotas oma varanduse ära naabritele ja sugulastele . Tema oli ära Tallinnas sugulaste juures varjul kolm nädalat .

Muud midagi minul juurde lisada ei ole .

30. 11. 45. a. M. Poolsen ( allkiri )

Oh Jaak , miks tulid sa kodukanti tagasi , hüüan üle lugemissaali ja märkan vaid korraks laudade kohalt kerkivaid päid . Miks sina , Meinhard , tagasi tulid , ütlen omaette , ja imestan , mis saatusparalleelsus sellest kaebekirjast kahe kindlasti teineteist tundva mehe edasiste päevade pikkuse peale paistab .

Järgneb Viktoria Poolseni ülekuulamisprotokoll 10. jaan. 1946. aastast , pealdises kirjas elukoht , sünniaasta , haridus 3 klassi ja seegi , et on NSVL-i kodanik .

Valeandmete andmise eest VNFSV Kr.K. § 95 põhjal hoiatatud .

( V. Poolseni allkiri )

Küsimus : Kas Teie tunnete Maak Jaaku ?

Vastus : Jah , mina tunnen Maak Jaaku , tema elab Kaigu vallas , oleme temaga naabrid .

Küsimus : Millised on Teie isiklikud vahekorrad Maak Jaaguga .

Vastus : Minu isiklikud vahekorrad Maak Jaaguga on normaalsed , mingisuguseid isiklikke tülisid minul temaga olnud ei ole ega ei ole .

Küsimus : Mida Teie teate Maak Jaagu praktilistest kontrrevolutsioonilistest tegevustest rääkida .

Vastus : Kuni 1940-nda aastani oli Maak Jaak kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide " Kaitseliidu " ja " Isamaaliidu " liige .

1941. aasta 3-ndal augustil Maak Jaak astus vabatahtlikult sõjalis-fašistliku organisatsiooni " Omakaitse " liikmeks ja oli ülalmainitud organisatsiooni liige kuni Punaarmee poolt Kaigu valla vabastamiseni 1944 aasta sügisel .

1941. aasta augusti kuu 9-ndal või 10-ndal päeval , täpset päeva mina enam ei mäleta , tulid mulle minu talust umbes poole kilomeetri kaugusel metsa serval vastu kaks " Omakaitse " liiget . Üks nendest oli Milling Villa vallast , Vendi külast , aga teise nime mina enam ei mäleta , mõlemal oli seljas püssid , keelasid minul metsa mineku ära , seletades et metsas on 19-nd punaarmeelast , ise aga seadsid end laske valmis , ning käskisid minul viia sõna Maak Jaagule , et tema tuleks kiiresti oma meestega haarangule . Mina läksin Maaki talusse . Maak Jaak istus parajasti laua juures ja sõi . Mina , öelnud edasi saadetud korralduse , kuulasin , kuidas Maak seletas , et oli parajasti Metsakülast haarangult tulnud . Seejärel haaras Maak Jaak relva ja läks uuesti haarangule . Umbes paar tundi hiljem , enne päeva loojangut , kostis metsast äge tulistamine . Mis seal metsas toimus seda mina ei tea . Paar päeva hiljem aga oli rahvasuus jutt , et sellel haarangul Väike-Villa metsas oli maha lastud kolm punaarmeelast . Väike-Villa mets algab meist umbes neljasaja meetri kauguselt , aga see koht , kus lastud maha punaarmeelased asub meist umbes 4 kilomeetri kaugusel .

1943-nda aasta jaanuari kuul , täpset päeva mina enam ei mäleta , mina läksin Moksi metskonnast Kaigu asunduse suunas , siis Taali küla vahelisel maanteel tulid minule vastu haarangule sõitvad " Omakaitse " liikmed relvadega , kellede hulgas oli ka Maak Jaak . Seekord Maak sõitis oma hobusega . Kus nemad haarangul käisid või millised olid haarangu tulemused , seda mina ei tea .

Maaki talus töötas üks punaarmeelane , kes oli vangi langenud , tema nime mina ei tea , kuid hüüdsime teda " Jegooriks " , kes väga tihti käis meil ja rääkis , et Maak Jaak läks jälle haarangule .

1944-nda aasta märtsi või aprilli kuul , täpset aega enam ei mäleta , rääkis mulle " Jegoor " , et Maak Jaak oli tulnud haarangult ja seletanud kodus , kuidas nemad Nõukogude nais parašütisti kinni võtnud külmunud jalgadega ja toonud Kaigu " Omakaitse " staapi .

Teine kord seletas " Jegoor " jälle , et Maak Jaak rääkinud pärast haarangult tulekut kodus kuidas nemad kinni võtnud ühe leitnandi , kelle hiljem maha lasknud , kuna kaks või kolm punaarmeelast olid toonud Kaigu asunduse " Omakaitse " staapi .

Küsimus : Millest Teie teate , et Maak Jaak kuni 1940-nda aastani oli kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide " Kaitseliidu " ja " Isamaaliidu " liige ?

Vastus : Seda , et Maak Jaak oli " Kaitseliidu " ja " Isamaaliidu " liige mina tean sellest , et kuni 1940-nda aastani tema omas vintpüssi ja kandis " Kaitseliidu " vormi riideid ja käis " Kaitseliidu " ja " Isamaaliidu " salajastel koosolekutel . Kuna tol ajal mitte- " Kaitseliidu " liikmed ei omanud vintpüssi ega " Kaitseliidu " vormi , ja ei tohtinud käia nende salajastel koosolekutel . Seda , et tema oli " Isamaaliidu " liige tean mina sellest , et käis nende salajastel koosolekutel , kuhu aga mitte- " Isamaaliidu " liikmed ei pääsenud .

Küsimus : Millest Teie teate , et Maak Jaak 1941-se aasta augustikuul astus vabatahtlikult sõjalis-fašistliku organisatsiooni " Omakaitse " liikmeks ?

Vastus : Seda , et Maak Jaak 1941-se aasta augusti kuul astus vabatahtlikult " Omakaitse " liikmeks , mina tean sellest , et nägin teda kandmas vintpüssi ja käimas haarangutel , kuna mitte-vabatahtlikke " Omakaitse " liikmeid 1941-aastal ei olnud ja relvi võisid kanda ainult vabatahtlikud " Omakaitse " liikmed .

Küsimus : Mida Teie veel teate Maak Jaagu praktilistest kontrrevolutsioonilistest tegevustest rääkida ?

Vastus : Kogu Eesti NSV okupatsiooni aja oli Maak Jaak üks suurimatest fašistliku valitsuse abistajatest . Nimelt kõik saksa sõjaväe normid tema tasus eeskujulikult ning tihti ületas neid . Nii näiteks 1944-nda aasta kevadel , peale teiste normide täitmise , viis veel saksa sõjaväele hobuste toitmiseks umbes 10 koormat heinu ja põhku . Peale selle oli tema kohalikkude fašistlikkude võimumeeste poolt määratud küla usaldusmeheks . Maak , teenides sellel kohal nõudis karmilt talupoegadelt saksa sõjaväe normide tasumist . Talupojad , kes ei tasunud norme , nendel laskis varanduse ülesse kirjutada ja konfiskeerida saksa sõjaväe kasuks . Nii käitus Maak Jaak Kaigu asunduse elaniku Kuu Villemiga , kellelt konfiskeeriti üks lehm .

1944-nda aasta sügisel , enne vabastava Punaarmee saabumist Kaigu valda , Maak Jaak kartes karistust oma tegude eest Nõukogude valitsuselt tahtis põgeneda Rootsi , ühes kogu oma perekonnaga , mis aga temal ei õnnestunud Punaarmee kiire edasitungimise tõttu ning kolm nädalat hiljem pöördus koju tagasi .

Küsimus : Kus elab praegu see " Jegoor " , kes töötas Maak Jaagu juures teenijana .

Vastus : Seda mina ei tea , kus võib elada praegu " Jegoor " , igatahes tema oli pärit Ukrainast ja on väga võimalik , et sõitis koju .

Küsimus : Kes olid need teised vabatahtlikud " Omakaitse " liikmed , kes 1943-nda aasta jaanuarikuul tulid Teile vastu Taali küla vahelisel maanteel ja sõitsid ühes Maakiga haarangule ?

Vastus : Teised haarangule sõitvad " Omakaitse " liikmed olid , keda mina nägin :

1 ) Varblane , Vello Ennu p. - arreteeritud

2 ) Esper , Andres - praegu bandiit

Protokoll on kirjutatud minu sõnadega õieti ja minu poolt läbi loetud .

Allkiri V. Poolsen

Kuulas üle : RJK Järvamaa osak . oper . volinik nooremleitnant Piil

( allkiri vene keeles )

Ja nii ja kaude oli mulle teada antud , mis võis Meinhardit pärast Tšehhi põrgut ja sõjavangilaagrist kojutulekut ees oodata . Kõnekas on , et selles ajas tekkinud valikute valemil ei ole lahendust , inimeste asemel võiks tarvitada ka tähti .

Või numbreid , ütlesin vahele . Ühikuid ? Veel parem . See just tekitabki ängi , kui lõpuks taipad , et su kaasmaalased ja kõige kallimad pole muud kui tähed või numbrid suure hävitamismasina ees .

1941. aasta juuniküüditamine on nende kaebuste ja ülekuulamiste ajaks juba olnud , kuid inimesi küsitletakse nõnda , nagu oleks neil õigluse seisukohalt midagi ütelda . Et näete , oli kontraid , kes ei kaitsnud eestlasi küüditanud riigi sõdureid ja püüdsid metsadesse eksinud Nõukogude parašütiste . Võib-olla neidsamu , kes valvasid raudteid , millel veeti loomavaguneis inimesi .

Aga ma ei tea , kas ma saan üldse aru , mis põhjuste või ähvarduste survel on kellegi kohta teada antud ja kirjutatud kaebus , või mida mõtleb ülekuulatav , kui ta kuupäeva-ei-mäleta-mantra saatel loeb üles kõik Omakaitsemehed , kes iganes vastu on tulnud . Lihtsa nalja või nöökega ei saa sellest perioodist kuidagi üle , sest ennast või pealekaebamist tögades teed neid inimesi tabanud vältimatu vangla või surma kerglaseks .

Kes surma sees kerglust näeb , lõikab endalt lolli ( vägilase ) kombel jalad alt ning tahab kes-teab-mitusada aastat hiljem Kääpa jõe põhja või kaldaservale äralõigatud jalgade kiituseks panna mälestusmärki .

Nii ülistatakse eneseneedjat , kes iseoma mõõga läbi langeb .

Parem räägin sulle , et mu hambad lõgisesid arhiivis hirmust , kuid needsamad hambad krigisesid ka valust ja vihast . Et unustusse pääseda ja rahu saada , selleks ei üritagi ma välja kuulutada hirmumonumendi kavandite võistlust , kuigi riiklik toetus on mul ju samahästi kui käes .

Tule , tule siia , ütleb mustlane , ma räägin sulle , mis oli , tuleb ja mis südamel . Ma ennustan sulle , kuidas haigusneedusest lahti saada . Ainult pane siia peo peale - mustlane sirutab ette parema lahtise käe - niipalju raha , kui kõrgelt sa oma tervise ja hingerahu tagasisaamist hindad . Ja kes siis koonerdab . Kes ? Paned välja kõik , mis sul on , et kohkudes nädalaid hiljem tänitavast mustlasest eemale hiilida .

Aga vahepeal on sul olnud kuum häbisegune lohutus , et äkki ... Ja sa ise ei vastuta millegi eest : mustlane teab ja teeb , sõnub ja manab , sest minevik ja tulevik tõmbab enda poole vaid suli . Seda arhiivi meie haiguste kirjeldajana pole ju ülepea olemas . Ja kui vaja , siis ei ole ka vanemaid ja lapsi . Iga hinna eest ellujäämistahe vist ( ? ) on ja raha on . Rahaga saab osta edu ja kindlust , kuni järgmiste loomavagunite korrani .

Rahva totaalkaitse rakendamisel ei kordu 1939. aasta mitte kunagi , teatab ajalehes see , kes Kaarlile ordeni andis . Kui igaüks end teise vastu , püss käes , sellisel viisil kaitseb , nagu loen unustusele määratud protokollidest , siis on esimese ohumärgi korral kõik end korraga maha lasknud . Totaalselt . Ja parimate sõprade abiga .

Vaene mustlane , ütlen ma täies tõetundmises , tema jääb siis küll tööta .

Järgmisest toimikust vaatab mulle vastu Kaarli kiidetud kuldaväärt Jüri iseloomustus . Jüri Konks on sündinud 1921. aastal kehviktalupidajate perekonnas ja töötanud 1941. aastani sulasena kulaklikes majapidamistes . Suure Isamaasõja päevil 1941. a. - 1945. aastani on Konks teeninud leitnandina Nõukogude Armees . Pärast demobiliseerumist tulnud kodukanti tagasi , olnud algul koolijuhataja , hiljem edutatud kohalikku maakonnalinna juhtivale tööle .

1948. aastast on Jüri Konks Bandiitide hävitamise pataljonis rühmakomandör . On NLKP liige . Iseloomustuse , õieti eluloofaktide rea lõpul teatatakse , et seltsimees Konks töötab ENSV Siseministeeriumi Põltsamaa Rajooniosakonnas . Iseloomustus on välja antud 1954. aastal .

Ma võtan selle teatavaks , et lüüa lahti järgmine leht . Siin kuulatakse üle Leo Avantust , kelle kohta saan pisut hiljem teada , et ta kuulub 1948. aasta maikuust isikliku avalduse alusel Bandiitide hävitamise pataljoni koosseisu . Et ta on andnud vande ustavalt võidelda . Eluloolised andmed näitavad , et tal on haridust 6 klassi , et on talupidajate perekonnast ja oktoobris 1944 mobiliseeritud Nõukogude Armeesse - nagu onu Alfredki , mõtlen teksti keskel ja aknast mõttetult välja vahtides - , on võtnud osa Kuramaa lahingust , saanud haavata miinikillust vasakusse jalga ja pärast mitmeid haiglaid demobiliseeritud . Ta on tulnud koju tagasi mõni kuu varem kui Alfred .

Leo Avantust on autasustatud medalitega vapruse eest . Järgneb loetelu .

Ja nüüd , 1953. aasta oktoobris , kuulatakse Avantust üle bandiitide abistamisega seoses . Uskumatu , kuid tõsi , mõtlen ma siis ja tol hetkel . Alles kolmkümmend sentimeetrit hiljem - umbes nii paks on mind teisest ja selgusttoovast toimikust eraldav dokumentide kiht - saan ma teada , et pärast 1953. aasta kevadtalvel ja sügisel toimunud suurhaaranguid on viimane metsavendade pealik Aadam Münt 1954. aasta aprillis , paar nädalat enne varitsusest lastud kuuli läbi langemist , tõotanud Avantusele kui äraandjale verist kättemaksu . Viimane pealikuks valitu - just too , kes fotodel poseerib täies relvis valge lina taustal , nii et esialgu ei saa arugi , et pildistatud on metsas - jah , too peaaegu viimane mees sellest kahekümne kaheksa liikmelisest grupist teab paar nädalat enne surma üsna täpselt , kes on kes ja kes kus ja kellele on teateid edasi andnud , ainult tal ei ole sellest võimalik enam ühelegi hoiatust saata . Oma vihkamis- ja kättemaksusõnadki ütleb ta naisele , kes on mõni nädal varem agendiks värvatud . See on Anni-nimeline vana naine , kes loodab veel päästa oma juba kinni võetud ja kohtu alla mineva poja elu . Tema mees on 1946. aastal Eestist välja saadetud . Enne 1949. aasta küüditamist on Anni oma poja Endliga metsa tulnud ja 1953. aasta sügisel , pärast poja kinnivõtmist , kui tervest grupeeringust on järel vaid riismed , on ta nõus olnud aitama metsades hajali varjuvate meeste viimast peameest püüda .

Ma kujutan seda hästi ette . Ka see situatsioon on ühes eriteates täpselt dokumenteeritud .

Eriteade on adresseeritud NSVL MN juures asuva RJK IV valitsuse ülemale , ENSV Kommunistliku Partei esimesele sekretärile Seltsimees J. Käbinile ja ENSV Ministrite Nõukogu esimehele Seltsimees A. Müürisepale .

Muude ettevõetud operatsioonide järel on eriteates kirjas , et pärast Endel Esperi arreteerimist 1953. aasta septembris on Anni Esper kõrge vanuse tõttu hakanud end oma sugulaste taludes varjama .

Ülekuulamiste käigus palus Anni Esper anda talle võimalus oma süü lunastamiseks Nõukogude võimu ees ja lubas kaasa aidata talle tuntud bandiitide likvideerimisele .

Pärast ülekuulamist värvati ta agendiks pseudonüümiga Vana , jäeti illegaaliks ning saadeti pealik Aadam Münti otsima .

Täites meie ülesannet astus agent Vana ühendusse Aadam Mündi bande liikme Saar Astaga ja hakkas end koos temaga metsas punkris varjama .

Meie ja agent Vana ühendusepidajaks sai agent Villu , kes oli Saare kutsel paar korda külastanud nende punkrit .

1954. aasta märtsi lõpul teatas agent Villu , et olles 28. märtsil punkris , kohtas ta seal bande pealikut Münti , kes vestluses Villuga rääkis , et tuli punkrisse selleks , et saada ühendust oma bande liikmete Mets Ilmari ja Rein Saarega ( Kaarli Omakülapoisiga , lisan mina ) .

Saanud Saar Astalt teada , et mõlemad bandiidid on juba ammu punkrist lahkunud ja ilmselt Riikliku Julgeoleku organite poolt kinni võetud , otsustas Münt oma kaaslaste hävitamise eest kätte tasuda . Seejuures andis ta teada kavatsusest õiendada arved agent " Liiviga " , bandiitide abistaja Avantus Leoga ja Kass Ennuga , keda kahtlustas sidemetes meiega .

Peale selle teatas Münt , et kavatseb lähiajal minna otsima vendi Vinkuseid , kes varjavad end samas rajoonis .

Edasi rääkis Münt , et siis , kui ta punkrisse tagasi tuleb , vahemikus 13.-15. aprillini , kavatseb ta Saar Asta ja agent Vana paigutada punkrist ümber ühe oma kaasosalise talusse , aga ise võtta ühendust kõigi illegaalide ja bandiitidega , kes veel alles on , et suurendada oma grupi koosseisu ja asuda Nõukogude võimuga aktiivsesse võitlusse .

Arvestades Münt , Aadama kuritegelike kavatsuste tõsidust , võeti vastu otsus tema kinnipidamiseks , relvastatud vastupanu korral aga ta likvideerida .

Sel eesmärgil organiseeriti 12. aprillil 1954. aastal meie operatiivtöötajatest ja hävituspataljonide komandöridest koosnev varitsus , mis pidas raadioühendust sõjaväelise kaitsegrupiga , mis asus eemal . Eelnevalt peeti Saar Asta kinni , viidi varjatult punkrist välja ning arreteeriti . Äratundmise eesmärgil jäeti varitsusse agent Vana .

17. aprillil 1954. aastal kell 2300 ilmus varitsuse alale tundmatu bandiit , kes valgustas punkrit taskulambiga ja kes kinnivõtmisel osutas relvastatud vastupanu . Tekkinud tulevahetuses bandiit tapeti . Tapetus tunti ära bandiit Münt Aadam Jüri poeg , sündinud 1928. a. , bande pealik , eestlane , NSVL-i kodanik , parteitu , illegaal 1948. aastast .

Edasi järgneb 16 punktist koosnev loetelu kõigist kaupluseröövidest , kuid nende arvel on ka hävituspataljoni kahe rühmavanema tapmine , kirjas on kaasosaliste nimed . Ühest tapmisest on koos Aadam Mündiga osa võtnud Rein Saar ja Andres Vihur .

Eriteate lõpus on kirjas nelja mehe nimed , kes end veel metsas varjavad , kuid nende seas ei ole Kaarel Kolgametsa ega Vilma Reiterit .

Tegelikult tähistab see aprillis 1954 koostatud ENSV RJK eriteade tolle kahekümne kaheksast inimesest koosneva metsavendade grupi lõppu .

Alla on kirjutanud ENSV Ministrite Nõukogu juures asuva Julgeolekukomitee esimees Karpov .

Ma olin Kaarli mälestusi mõistnud kui enesekaitseks kirjutatud metsavennaelu kirjeldust , kuid Aadam Mündi tapmine leiab Kaarli poolt äramärkimist viisil , mis osutab Vilmale .

Õieti tuleks alustada Kaarli mälestuste lõpuosast . Ta võtab arvatavasti 1957. aastal - aastaarve Kaarel ei armasta - ühendust Alfrediga , et kuulda , mis ümbruses toimub .

Seda ühendusse astumise hetke mäletan Kütilt minagi , sest kuulsin , kui Alfred Maalile ütles : Kaarel räägib , et ta on kõik vahepealsed aastad end oma talu maadele ehitatud punkrites täitsa üksi varjanud . Vanasti ei olnud seal küll ühtegi punkrit ja keegi ei teadnud teda sealt otsida .

Kaarel kirjutab mälestustes , et ta on kutsunud Alfredi esimest korda kiirtega metsa . Kaarlil oli 20-sentimeetrise läbimõõduga peegel ja eemalt metsa äärest tantsitab ta peegeldatud päikesekiiri Alfredi pea kohal ja jalgade ees .

Et Kaarli legaliseerumisele on eriteate järgi mehe metsast leidmisel kaasa aidanud rida agente ja nende seas on ka Kiir , pean arvama , et kiirtetants pidi Alfredile kutsungina mõjuma . Nii et sel isepärasel viisil on Kaarel Kiire-nimelise agendi elunime avanud . Ma ei pea seda juhuseks .

Alfrediga vestlusest tõstab Kaarel esile Vilma legaliseerumist 1955. aasta lõpul . - Siingi on eriteates märgitud agent Kiire julgeolekut abistav roll ! - Vilmale näidatud julgeoleku ülekuulamisel Aadam Mündi verist mütsi ja küsitud , kas ta tunneb selle ära .

Kui ma tean - ja Aadam Mündi tapmisprotokoll on mul loetud ja kirjas - , et Aadam on tapetud 12. aprillil 1954. aastal , peaksin Kaarlit uskudes arvama , et seda mütsi on hoitud Vilmale näitamiseks peaaegu poolteist aastat .

Milleks ? Ja miks näidatakse seda just Vilmale äratundmiseks ? Kaarel loob oma peitepiltlikul viisil Aadam Mündi ja Vilma vahele selle mütsiga seose , mis osutab Aadama surmale .

Aadam Münt tõotab oma eelviimasel vaba ja elusa mehe ringkäigul kättemaksu agent Liivile , Avantusele ja kellelegi veel , kelle isikust ja sidemetest puudub mul aim . Kaarel justkui kinnitaks selle mälestuste-mütsiga , et Aadam Mündi varitsusest tapmine ja Vilma kuuluvad mingis mälestusteruumis avanemata asjaoludel kokku .

Kes teab , see saab aru . - Kaheks nädalaks agendiks värvatud Anni Esper ja Asta Saar saavad aru , sest nad on ähvardust õigele nimele adresseeritult kuulnud . - Kes arhiivi uurima ei lähe , võtab situatsiooni lihtsalt teatavaks : oli niisugune Alfredi suu läbi Kaarlini jõudnud verise mütsi näitamise seik , kohusetundlik mees on ka selle kirja pannud .

Ta , kurat , tuleb veel Vilma ja Alfredi peale kaebama , hüüdis ta pealtnäha rahulikule jutule vahele , nagu oleks unustanud , kellest ta räägib . Kui ma ikka mõtlen , et Agatha on aidanud Kaarlil mälestusi kenamaks sättida , siis on märgilise musta mantliga mehe kõrval nüüd ka Vilmale ja Alfredile osutus .

Sa ikka mäletad seda Eduard Vilde juttu , küsisin kiiresti vahele , ja tead , mida musta mantliga mees ütles .

Eesti soost arst - kes ongi musta mantliga mees - ütleb juudi tapnud krahvile : Teie olete mõrtsukas , sest ta on seda tapmist pealt näinud .

Ma pole seda Vilde noorpõlveteost lugedes kordagi märganud , et tapetud mees oli juut , imestas ta . Minu mälus oli tegu rahvusromantilise jutuga , kus eesti soost haritlane võitleb oma suguvendade vaimuvalguse eest ja on läbini õilis .

Vilde jutus on juut tähtis persoon , jätkasin mina . Arst Meding lubab kuriteo jätta üles andmata , kui krahv Palmer alandab talupoegadel renti , ehitab kooli ning asutab linnas andekaid õpilasi toetava abiraha . Kui see tehtud , on Palmer liigkasuvõtjast juudi tapmise süüst kui mitte prii , siis lunastatud ikkagi . Vilde jutt on Raskolnikovi hingepöörde eesti variant , lunastus ei peitu usus ega Jumalas , vaid õigesti paigutatud rahas , pilkasin mina .

Kes näeb tapetud juuti , kes mõrtsukat , sõltub taustast ja lugejast , jätkas nüüd tema . Ainult see erinevus on , et minu isa ei olnud juut ja tehingut sõlmiv Meding nimetab mõrtsukaks tegelikku ja mitte väljamõeldud tapjat . Lindprii seisuses juut on ikkagi nii tähtis , et Kaarli mälestustes havi käsul mu isa unenäkku ilmuda , ja selles näib Kaarel , ja sugugi mitte asjata , mingit aulikku suhtumist endasse lootvat . Kui juut mängu toodud , on kõik ausa eesti mehe vääratused mis tahes tõsiolude suhtes selgeks klatitud , ütles ta muiates , nagu kahtleks ta kellegi arus . Musta mantliga mehe sõnu Kaarel vist ei mäleta , muidu poleks ta meest kujutletud lahingus enda ette seisma pannudki .

Ülestunnistus , ülestunnistus , kordasin vastuseks . Kas või sajandivanuste tekstide tagant kostab vaid tunnistus , sest muud tähtsust neil eestikeelsetel katsetustel ju pole , ning ma ei teadnud , keda ma pilkan , kas Kaarlit või teda . Nii üheks olid nad ristjoonses varjamis- ja tagaajamismängus muutunud , risti üks haru nagu ei saanudki enam teiseta midagi olla .

Nii et Kaarli mälestused on ka pealekaebus , kordasin . Ta seletab Kolga lahingu endale soodsalt ära - kui Agatha konsultanditemp välja arvata - ning annab ainult arhiiviandmete kõrvutamisel avanevate peitepiltide kaudu mõista , kust tuleks selle metsavendade grupi äraandjaid otsida .

Ta oli vait . Nüüd oli tema vait .

Kui see on nii - ja ka mina olen veendunud , et on just nõnda - , peab mingi tähendus olema juudi passiga mehe surmal ja meie kõigi tuleviku seisukohalt kangelaseks tõstetud Kaarlil endalgi .

Räägime parem Avantuse Leo arreteerimisest , mis on ilmselge etendus , et meest metsavendade seas tekkinud kahtluste ja kättemaksu eest päästa , jätkas ta . Aga võib-olla ka mitte , ütles ta nõutult . Vahest on too Avantus mingitel hetkedel tõesti uskunud end julgeolekut üle kavaldavat . Või osutanud siiski rohkem teeneid , kui operatiivsetel kaalutlustel lubatuks peeti ja kuidas neid sõnu sel puhul kirja pannakse , jah , teeneid , mis ületasid ehk teatava sõnatult kokkulepitud piiri .

Kes teab ? Mina ei tea . Ülekuulamise teksti jälgides näib , et Avantus on kitsikusse sattunud . Ja vahest ei tea ta enam isegi , mis on õigesti ja mis valesti tehtud , kahe piiri ja jõu vahele kiilutud , nagu ta nüüd on .

Üle kuulatud on teda aga seoses Endel Esperi kohtuasjaga üsna samal ajal , kui Endli ema Anni on punkrist lahkunud ja varjab end sugulaste juures . Vahest on Avantusel veel lootust , ustav vabatahtlik Bandiitide hävitamise pataljoni liige , nagu ta koos Jüri Konksuga 1948. aastast alates on . Või ei ole ? Või ikkagi pole , kui ta kongis oma hinge pahupidi pöörab ja vaeb , mis on mis ja kus on ta eksinud .

Igal juhul räägib ta kõigest , mis tehtud ja kus oldud , nii põhjalikult kui võimalik . Hiljem vastandatakse ta Esperi Endliga ja tema naine vastandatakse pärast ülekuulamist Esperi Endliga , nii et põhituli läheb ikka Endli pihta , keda ootab ees kohus ja mahalaskmine .

Avantus võib tunda end siiski kindlana , otsustan lõpuks . Otsustab tema sündmuste loogikat järgiva toimikute virna keskel istudes .

Kui minu virnast jäävad varemed , siis mis jääb minust järele , küsib ta valjult ning märkab siis endale suunatud pilke . Mis mees see Rummo oli , kui ligikaudu millestki selletaolisest luuletas ? Aga küsimus jääb peakolu sisse , kui ka rõhk ähvardab kõrvad lehtrina lehvikuks pressida , et kuuleksid ikka , mis vaja , või oleksid vait , kui tervis vähegi kannatab .

Avantust on üle kuulatud kaks tundi ja päeva ajal , mis on ju pärast Stalini surma suur õnnistus . Esimene küsimus puudutab muidugi seda , kellega bandiitidest on Avantus sidet pidanud .

Rein Saare , Vihur Andrese , Esper Endli ja teistega , kelle nime ei tea .

Kes teie tuttavatest on veel bandiitidega sidet pidanud ?

Teistest sidepidajatest ei tea ma midagi .

On see nii ? kõlab järgmine küsimus , ja ennäe , kohe tuleb Avantusel meelde , et ta pole olnud päris täpne .

Ma räägin tõtt , ütleb Avantus , kuid praegu tuleb mul meelde , et 1951. aastal andsin Saar Reinu palvel tema emale Maalile edasi kirja , milles Saar palus emal endale vastu tulla . Kas ema kohtamisel käis , seda ma ei tea . Peale selle rääkis Saar Rein mulle , et tal on 1949. aastast head suhted Konks Jüriga , kes praegu töötab Põltsamaa rajooni RJM organites . Saar Reinu sõnade järgi päästis Konks Jüri ta 800 rubla eest välja ohtlikust olukorrast .

Täpsustage , mis olukord see oli ?

Saar Rein ( Kaarli Omakülapoiss , tuleb mulle-talle-meile taas meelde , meile , kes me aeg-ajalt võpatame , kui saame teada midagi ootamatut , kui me juba kord sinna arhiivi oleme pääsenud ) , jah , Rein Saar rääkis mulle , et siis , kui ta valmistus illegaaliks hakkama , sai ta mingi pettuse teel Konks Jürilt kaks passi . Mis nimedele ta need sai , seda ma ei tea . Konks Jüri nõudis passide eest 800 rubla altkäemaksu ja kõik sai korda . Tehingu üksikasju ma ei tea .

Kus töötas Konks Jüri sel ajal ?

Konks Jüri töötas sel ajal Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ( RJM ) Põltsamaa rajooni osakonnas , kuid ma ei tea , mis oli tema ametiks .

Kas Saar Reinul on ka praegu side Konks Jüriga ?

Seda ma täpselt ei tea .

Kas te olete isiklikult Konks Jüriga tuttav ?

Jah , tean teda . 1948. aastast olen koos temaga Bandiitide hävitamise pataljoni võitleja .

Kas te rääkisite Konks Jürile oma sidemetest bandiitidega ?

Ei rääkinud .

Edasi trafaretsed sõnad : protokoll on mulle eestikeelses tõlkes ette loetud , kirja pandud minu sõnadega , ning ülekuulaja ja ülekuulatava allkirjad kõige lõpus .

Niisiis on Kaarel Kolgamets ja Rein Saar juba 1949. aastal enne illegaaliks hakkamist - vaat mis stiil ! - saanud Jüri Konksu kaudu kaks passi ja seega on need eestimeelsed mehed tõepoolest sõjaväkke värbamise punktist metsa oma aega teenima saadetud .

Ja samas paigas ja selle toimiku lehekülje ees tuleb talle meelde , kuidas Kaarel oma metsavennavarustust kiidab : mul olid head saksa topograafilised kaardid , kompass ja binokkel , nii et igal hetkel oli mul ülevaade , kus ma just olen . TT-püstol oli tal ka ja Omakülapoisile isegi vintpüss anda . Nii nemad metsa läksidki . Ja et Rein Saar oma värskelt naiseks võetud Asta kaudu tundis tol hetkel veel suurearvulise metsavendade grupi pealikut Arthur Pihelgast , oli julgeoleku malemäng hästi läbi mõeldud ja kõik osalised paika pandud .

Miks Kaarel fotoaparaati mälestustes ei nimeta ? Sellest võinuks ju KA pihtida ?

Polnud vajadust , mõelnud ta samas . Piltidelt on näha , et fotoaparaate on mitu , ja enne röövitud kauplusi , olen sellest kuulnud külaski . Aparaadid võidi ka kauplustest saada . Kaarel juhendas , Kaarel pildistas . Fotograafia oli ta hobi juba enne metsaminekut .

Kes iganes selle toimikutevirna ka valmis pani , ta ON TEADNUD , kuidas selle grupeeringu hävitamine nelikümmend viis aastat tagasi võis toimuda .

Tal oli hakanud kõhe , sest ta polnud veel Kaarel Kolgametsaks ristitud Meinhard Reiteri tapmise kirjelduseni jõudnud , kuigi aimas , et just see ootab teda järgmise kahekümnesentimeetrise ( mitmesentimeetrise ? ) toimikute virna sees või all . Ta oli esimesel arhiiviskäigul oma isa tapmisprotokolli juba näinud , kuid nüüd oli tal esimest korda tekkinud selle toimikutevirna läbivaatusel mingigi taustataju ja ülevaatlikkuse tunne .

Endel Esperi ja Leo Avantuse , Endel Esperi ja Mari Avantuse vastandamisprotokollid on mahukad , sest iga vastuse järel on ülekuulatavalt võetud allkiri . Kas tõesti nii või on allkirjad tagantjärele võetud , ei olevat ta esialgu osanud arvata . Aga siis - küsimusi-vastuseid järjepanu lugedes - oli ta ülekuulamisse sisse elanud määrani , et hakanud ennast ülekuulatavana tundma ja mõistnud , et kohe allkirja võtmisel on tõhus psühholoogiline mõju . Võib-olla sama tõhus kui ülekuulamise lõpus kõige intrigeerivama küsimuse esitamine , mille järel saadetakse ülekuulatav kongi , kus ta vastusevariante kaaludes end ise nii hirmu täis ajab , et keset ööd väljakutsutuna räägib rohkem , kui iganes arvata oskas .

Ta loeb metsavendade kirjeldusi Avantuse juures käimise kohta - enamasti toidu järele minek , informatsiooni vahetamine , petrooleumi ostmine - ning märkab , et Saare Rein on Esperi Endli alati kandva jõuna kaasa võtnud .

Mina Avantusi varem ei tundnud , ütleb hoopis teisest kandist pärit mees , Saare Rein võttis mind kaasa , et aitaksin kaasaantud toidu metsa tassida .

Ta kuuleb kõrvus Vilma häält : Minu vend Rein oli neil ( NB ! neil ! ) seal metsas tööhobuse eest . Kui ma mõtlen , kui palju puid pidi ta langetama , kui palju palke kandma ja milline käsualune tema igal pool oli , siis tuleb mulle praegugi nutt peale . Rein oli meist kõige südamlikum ja tasasem , päris hirmus on mõelda , mis nad metsas temaga tegid . Ja kui ta sellele nad-vormelile Vilma tähelepanu juhib , parandab ema end kähku : jah , meil kõigil oli kogu aeg üks vesi ja vile peal , haarang haarangu otsa , ning õhtul magama heites ei teadnud keegi , kas ta hommikul veel elusana ärkab .

Protokolli lugedes tekkinud tal Reinust sootuks teine mulje ja fotodel olnud Reinu suu alati röökiva või laulvana lahti . Vilma vend oli teda hirmutanud ainuüksi ilmega , ning alles pärast pikka põdemist oli ta harjunud mõttega , et see mees on õigupoolest ju onu , keda ta enda meelest polnud kunagi selgesti näinud , kogemata ehk kuju , kui Maali juures suvevaheaegadel oli . Kuju , kes kodukoera kuuti maha laskis .

Ja sind korviga lakke tõmbas , värskendasin mina ta mälu .

Et Leo Avantus on Bandiitide hävitamise pataljoni liige , seda pole Saare Rein oma kaaslaste eest varjanud . Endli ülekuulamistel antud vastustest jääb mulje , et ka teine pool - metsavendade pool - on pidanud Avantusi usaldusväärseks pereks . Nagu toimuks näitemäng : ma pole see , kes näin ja mina olen ikka targem kui nemad .

Imelik olnud salajaste käikude kirjelduste taga tajuda ühe pere igapäevaelu . See põimumine mõjunud lummavalt .

Ükski valvas silm ei tohtinud märgata , et majas on võõrad . Pereelu rütm ja harjumused pidid säilima . Kui Avantusi üldse metsavendade käikude suhtes jälgiti - oma mees ju , ise teab , kuidas on bandiitide kinnivõtmiseks parem - , ja kui naabrid märkasid , oli nende kohus teatada , kuhu vaja . Sest homme või paar aastat hiljem võidakse viia ülekuulamisele mõni juhuslik vastutulija ja nõutakse sellelt aru , miks ta ei teatanud , KEDA külateel või metsas kohtas .

Meenuta õdesid Poolseneid , ütles ta mulle . Peaasi , kui üks vastukõndija otsa lahti teeb või on julgeolekupoistest kellelgi vaja saada aukõrgendust .

Jah , 1953. aasta vastandamisprotokolle lugedes oli ta nii just mõtelnud .

Igal juhul on arukas olla valvas ja võimalikult vähe näidata välja , mida oled märganud . Ole sa metsavend või ole bandiit , sest metsavennale on bandiidi nimi kui tempel kõnetluste sisse seltsimehe kõrvale löödud , tuleb sul olla oma ilmetes olukorda arvestavalt täpne . Maski aeglane kleepumine näole pidi just neil varjamisaastatel algama : esialgu pikkamisi ja märkamatult , öösel võis selle ehk äragi võtta , näojoonte kõigeks valmisoleva tardumuse lõdvemaks lasta , kuid ajapikku pidi mask saama loomuse osaks . Sotsiaalset vägivalda soodustav vähkkasvaja levis õhu ja ilmete kaudu , ja kui sel iga kord maskiga lõplikult kokkusulavat tulemust polnud , kahetine miimika ja kahetine olek toimisid ikkagi : kodus üks , väljas teine , ja sõnadki , et vaata , laps , seda ja seda ei tohi sa märgata , edasi rääkida , ja üldse on parem , kui hoiad oma suu kinni , tuli uute käitumisjuhistena omaks võtta .

Endel räägib : 1951. aasta kevadel tegi Saar Rein mulle ettepaneku minna Avantuste poole . Ma nõustusin ja pimeduse saabudes asusime punkrist teele . Meie punker asus Avantustest 4-5 kilomeetri kaugusel . Kui me jõudsime tallu , koputas Saar Rein aknale , koputuse peale ilmus Avantus Leo aknale ja tegi pärast seda ukse lahti . Toas tutvustas Saar Rein mind Avantus Leoga .

Pärast tutvustamist ajas Avantus üles oma naise ja käskis meile süüa anda . Istusime söögilaua ääres juttu ajades hommikuni . Avantuse naine meie vestlusest osa ei võtnud . Hommikul saatis Avantus Mari tütre kooli , aga ise läks tööle . Avantus Leo pakkus mulle ja Rein Saarele magamise võimalust . Saar heitis Avantuse voodisse magama , aga mulle tehti ase eestuppa diivanile . Kui olime puhanud , lugesime ajalehti ja kuulasime raadiot . Varsti tuli Avantus Leo tagasi ja andis meile süüa . Õhtul tuli meiega kohtuma Saar Reinu vend Alfred . Ta tuli hobuse ja vankriga . Kes teda kutsus , ma ei tea . Ajasime neljakesi pimedani juttu ja siis viis Alfred Saar meid hobusega metsa kuni punkrini . Me saime kaasa vankritäie süüa , liha , leiba , jahu , ma ei mäleta täpselt , mida just . Talust äramineku ajal ma Mari Avantust ei märganud .

Ta oli lugenud ja mõtelnud , kuidas need neli meest köögis söögilaua ümber istusid : onu Alfred ja Avantus olid mõlemad suurest sõjast osa võtnud mehed , Avantus 1948. aastast Bandiitide hävitamise pataljoni liige , Rein Saar oli väeteenistusest ära karanud peaaegu kindlasti julgeoleku kutsel ja ainult Endel Esper näis olevat täiesti ilma kahtlusi tekitavate seosteta metsavend . Esper oli sealkandis võõras mees . Avantus , Alfred Saar ning Rein Saar tundsid aga üksteist lapsepõlvest saadik , olid pärit ühest külast , kaks neist koguni vennad .

Oh , olgu küll , et ema vennad ja minu onud , neist nõnda sealt toimikust lugedes unustasin ma selle täiesti . Või ei unustanud , kui kõrvus kumises ja read tantsisid silmade ees .

Ei ma unustanud . Ei ! Õudne oli igapäevaelu mitmekordsust taluda isegi lugedes . Ja ma muudkui mõtlesin onu Alfredi peale , kas ta teadis või mitte , kas ta teadis või mitte , ja kui usalduslik , veider või kaval oli meeste omavaheline jutt .

Või arvasid nad üsna tõemeeli , et mängivad julgeoleku üle , ning sellest protokollist peab aastakümneid hiljem igaüks nägema , mis lootusetu ettevõtmine oli julgeolekut petta , ning ülekuulamiste ja vastandamiste protokolle lugedes võib nüüd teiste seas temagi näha , kuidas vend reetis venna või kolm meest mängisid Eestit okupeerinud võimuga kokku ühe või paljude metsavendade vastu .

Liiga kunstipärane näitemäng , oli ta mõtelnud . Protokolli tarvis tehtud . Kuid teisalt : äkki oligi nii ? Kust ma tean ? Kes teab ? Ja kas tohib ilma kindlamate tõenditeta ainult protokolle uskuda . Ülekuulatavad on protokollides tihti esitatud kui lapsed , kelle valed targem läbi näeb , kuid seevastu aruannetes on neidsamu mehi kirjeldatud kui tervet riiki ohustavaid bandiite , keda on autotäite sõduritega tulnud piirata , ning operatiivtöötajate arukusel ja vaprusel ei näigi olevat mõõtu . Ja teisal jälle on , ja siis tuleb välja mõtelda uusi ja uusi operatsioone ja trikke , sest vaenlased ei maga kunagi . Nende püüdmiseks vajab julgeoleku isikkoosseis ressursse ja täiendust , raha ja au . Sõda peab jätkuma ka siis , kui metsa on jäänud vaid üksikud . Sugulaste , perekondade ja kodude ümber tiirlevaid mehi nimetatakse ainult bandiitideks .

Jah , ma peaksin olema harjunud , kuid seal arhiivis isegi teist vooru viibides selgus , et igal bandiidiks sõimatud mehel oli minu jaoks saatus ja nimi ja inimlik olemus , olgu nad pandud salakavalate luurajatena köögilaua äärde või kuhugi mujale istuma , ma lihtsalt ei suutnud neid kirjasõnu lõpuni uskuda .

Aga kahtlus jäi . Kahtlus jäi . Lavastatuse tundega üsna kõrvuti kasvas umbusk , valu ja lõpuks nagu tuimuski . Mida arvatavasti ongi vaja aastakümneid hiljem tõestada , nii ta ütles mulle , et jutustada , mis vastandamistest edasi selgus .

Pärast seda esimest tutvumiskäiku on Endel Esper ja Rein Saar korduvalt Avantuste juures käinud , saanud toitu , kuulanud uudiseid . Et Avantus oskas parandada ka raadioid , olid nad punkris oleva raadio Leole parandada viinud . Raadiol Rodina olevat katki olnud lamp , mille ta oli asendanud tervega . Ütle veel , et nimetuses ei peitu iroonia . Hiljem on Leo muretsenud ka uued akud .

Ainult korra mainitakse Küti talust pärinevate Saarte kolmandat venda Aleksandrit , kes töötas tol ajal ühe ministri autojuhina Tallinnas . Avantus ütleb Endel Esperiga vastandamisel , et jah , Aleksander Saar tõi oma vennale Reinule 20 pakki suitsu ja tema , Leo Avantus , andis need ka üle .

Selleks ajaks , kui mind 1953. aasta suvel esimest korda Kütile koolivaheaega veetma toodi , oli esimene pealik ja enamik suurest metsavendade grupist juba tapetud või vangi pandud , aga mina ei teadnud SIIS õigupoolest midagi , kuigi olin kaheksa- ja varsti üheksa-aastane . Võib-olla oleksin pidanud teadma ja midagi tegema , ütles ta , nagu tunneks end prokuröri ja süüdlasena ühekorraga .

Kogu aeg või aeg-ajalt seda lugu jutustades toob ta vastandpaarilisi enesekohaseid võrdlusi , mõtlesin teda kuulates mina , ja kolmandaks tundeks ta sees on elus valu ning jahmatus , kuidas ometi saavutati õhinani küündiv valmisolek üksteise järel luurata .

Minu koolivaheajad Kütil langesid viimaste metsavendade tapmise ja kinnipüüdmise aega . Sealsamas Kütil , nagu kogu oma lapsepõlve ajal mujalgi , palusin ma tõemeeli oma isa ja ema eest igal õhtul jumalat : Armas Jumal , tee nii , et julgeolek ei saaks neid kätte ja nad oleksid elus ! Vanaema Maali õpetas meieisapalve , vanematekohane eripöördumine oli minu lisandus .

Kui ma isa ja ema eest palun , kas nad jäävad siis ellu , küsisin vanaema Maalilt mõnikord .

Muidugi , Taevaisa näeb kõik .

Vastandamisprotokollides minu palvet ei ole . Kuigi tegelikkuse tõesuse seisukohalt peaksid ka laste palved kuskil kirjas olema , ütles ta loiult , nagu ei usuks ta isegi , et miski saab pärast tollast suhtelisuse ja natuke-inimene-olemise aega olla tõeline ja inimlikult mõistetav .

Arhiivis oli ta protokolle lugedes oma vaprusest kohkununa edasi rühkinud . Käik käigu järel on kõik metsavendade ja Avantuste kohtumised läbi võetud . Mari Avantus jutustab enam-vähem sama , mis Leo ja Endel . Ainult tütre koolisaatmise asemel on ta lapse mõneks päevaks vanemate juurde viinud . Miks mõneks päevaks , seda ta ei olevat päriselt taibanud , sest ta ei teadvat , mis üldse sel ajal ja tolles piirkonnas veel elus olevate metsavendadega juhtus .

Niisugust ülevaadet toimikutevirn mulle ei andnud , ütles ta , ja ise midagi küsida või tellida ma enam ei julgenud . Tundsin end nüüdki arhiivis nagu partisan , kes näeb-kuuleb vaid seda , mida võimaldab vaatlemise koht . Temal siis kirjutuslaud , lihtsalt laud . Nii olevat õigem ütelda .

1953. aasta kevadel - Meinhardi surma kevadel - on Endel ja Rein kohtunud Mari Avantusega tema talu lähedal ja Mari on öelnud neile , et tema mees on Moksi metsas sattunud peale nõukogude sõduritele , kuid kas Leo oli sõdureid kohates metsavendade punkri lähedal või mitte , seda Mari ei teadvat .

Leo Avantus niisiis teadis ka metsavendade punkrit , oli seal käinud , järeldanud lugedes tema .

Et Avantusele on antud püstol , rääkinud naine ka , ja osutanud oma mehe tutvusele MVD meestega .

Mari Avantus ei kinnita Esperi väiteid Leo Avantuse ja MVD töötajate kohtumiste asjus . Mari polevat Esperile midagi niisugust ütelnud . Tema ei olevat teadnud oma mehe käikudest midagi .

Küll aga lisab ta uusi fakte Maali ja Alfredi pidevatele sidemetele Rein Saarega . Tihti on palutud edasi anda teateid , et tulgu üks või teine neist sel ja sel päeval kokkulepitud kohta , kuid kus see kokkulepitud koht asus , seda Mari Avantus ei tea . Vahel on Maali oma poja jaoks Marile andnud võid ja suitsusinki .

Jah , onu Alfred suitsutas pärast seatapmist alati ka sinki , oli talle meenunud . Päris veider on mõtelda , et mina sõin maal olles seda metsavendadega üsna ühel ajal. Ühel ajal ja ühte siga sõime . Sõime ja sõime , ning julgeolek vaatas pealt , et kuidas maitseb , ütles ta ja hakkas kõledalt naerma . Me olime märgitud märklauad , tähendas ta . Milleks oli vajalik nii pikk mäng selle metsavendade grupiga , kui julgeolekul oli nii mitu meest bandiitideks hüütud katsejäneseid jälgimas .