Võistkondliku kaitsemängu õppimist alustatakse mees-mees kaitsest. Olles omandanud põhialused minnakse üle pressingule oma väljakupoolel ja lõpuks üle välja. Maa-ala kaitse ja selle erinevad asetused omandatakse hiljem.

MEES-MEES KAITSEMÄNG tugineb põhimõttel, et iga kaitsemängija jälgib vastasvõistkonna konkreetset mägijat ja ka palli, mis tähendab seda, et peale oma hoolealuse katmise moodustavad viis kaitsemängijat koos ka ühtse kaitseliini.

Mees-mees kaitse saame jagada kaheks:

• tavaline kaitse oma korvi all ¼ väljakul
• aktiivne kaitse ehk pressing poole, ¾ osa ja üle väljaku.

Mees-mees kaitse võib jaotada lähtuvalt mängija tegutsemise aktiivsusest:

• tavaline
• tihe
• kontsentreeritud ehk kokkutõmbav
• agressiivne
• vahetustega
• abistav.

Mängus on võimalik varieerida erinevaid viise oma kaitsemängu parandamiseks ja vastase eksitamiseks.

Mees-mees tavaline kaitsemäng on konservatiivsem ja selle puhul asuvad kaitsemängijad oma hoolealuse ja korvi vahel.

Joonis 1. Tavaline mees-mees kaitse

 

Iga kaitsemängija tegevus baseerub kahel printsiibil:

• enda mängija jälgimine
• koostöö kaaslastega.

Kaitstava mängija kontrolli all hoidmine on kaitsja põhiülesanne ja selle täitmisel ei saa ta eriti loota kaasmängijatele, kuna ka neil on oma hoolealused.

Tavalise mees-mees kaitse puhul peab iga kaitsemängija järgima põhimõtteid:

• põrgatajat tuleb suunata soovitud positsioonile. Võimalusi selleks on neli:

• suunata külgjoonele,
• suunata otsajoonele,
• suruda kaugemale heast viskajast,
• sundida põrgatajat kasutama nõrgemat kätt

• võimalusel jälgida üheaegselt nii enda kui ka palliga mängijat
• tuleb valmis olla kaaslase abistamiseks, kui viimase hoolealusel õnnestub vabalt kattest väljuda või petteliigutuse abil vabaks mängida
• olukorras, kus pall on kaugemas väljaku nurgas, tuleb taganeda kolme sekundi alasse, et takistada nn vaba mängu korvialuses tsoonis
• pidevalt peab rääkima ja julgestama kaaslasi
• tuleb valmis olla grupiliseks palli äravõtmiseks nn „lõksuks" (ingl. k. trap) või kaasmängijate julgestamiseks, kes selles osalevad
• peab olema nii psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt valmis pealevisete takistamiseks soodsalt positsioonilt
• kaasmängijale, kes katab vastaste keskmängijat, tuleb vajadusel abi osutada
• vastasmängijate tugevad ja nõrgad küljed tuleb endale selgeks teha
• tugevdada võistkondlikku kaitset liikudes ohtlikesse tsoonidesse nii kaugele, kui enda hoolealune võimaldab
• palliga mängijale peab survet avaldama, et provotseerida ebatäpsete söötude andmist. Pallita mängijale suunatud söödud tuleb võimalusel „lõigata".

Tiheda kaitsemängu korral asuvad kaitsjad enda hoolealustele lähemal ja palliga mängijat atakeeritakse aktiivselt. Sellise asendiga surutakse ründemängijad oma tavalistelt positsioonidelt kaugemale, mis omakorda ei jäta mõju avaldamata rünnaku efektiivsusele. Kaitsjad vahetavad ainult siis, kui selleks on hädapärane vajadus. Olukord, kus kaitsemängija on sunnitud mängijat vahetama, annab tunnistust eksimusest kaitsetegevuses. Tihedat kaitset rakendatakse valdavalt poolel väljal, erandjuhtudel ka üle välja. Selline kaitsemängu variant sobib võistkonnale, kelle koosseisus on lühikesed ja kiired mängijad. See kaitse nõuab mängijatelt individuaalse kaitsemängu tehnikaelementide head valdamist, tugevat jalgade tööd, valmisolekut ja mängusituatsioonide etteaimamist. On kasulik rakendada vähetehniliste ja -kogenud võistkondade vastu ning mänguolukorras, kus lõpuni jääb vähe aega ja võistkond on kaotusseisus.

Kontsentreeritud ehk kokkutõmbava kaitsevariandi puhul asuvad kaitsemängijad enda hoolealustest kaugemal kui tavalise kaitse puhul, taganedes korvi suunas, et takistada palli ilmumist korvialusesse tsooni. Aktiivselt hakatakse palliga mängijat katma orienteeruvalt kuue meetri kauguselt korvist. Seda kaitsevarianti mängitakse võistkondade vastu, kes sooritavad hästi läbimurdeid aga ei viska hästi kaugdistantsilt.

Agerssiivse kaitsemängu eesmärgiks on mänguolukordade loomine, kus on võimalik moodustada „lõksu". See variant on efektiivne pikkade ja vähetehniliste mängijate vastu. Selle kaitsevariandi rakendamine toob endaga kaasa mängu tempo tõusu ja see omakorda raskendab etteplaanitud positsioonilise ründemängu organiseerimist. Võistkond, kes mänguaja viimastel minutitel on jäänud kaotusseisu, võib agressiivset kaitset mängides loota edule.

Vahetustega mees-mees kaitsemäng eeldab pidevat hoolealuste vahetamist ründemängijate poolt sooritatavate ristliikumiste korral. Nimetatud reegel ei kehti ainult kaitsemängija kohta, kes katab vastase keskmängijat. Põhiliselt puudutab see taga- ja ääremängijaid. See kaitsevariant on edukas võistkondade vastu, kes kasutavad rünnakul palju katteid ja vastuliikumisi, kuna tiheda mängijate vahetamisega võib ründajal tekkida mulje, et tegemist on maa-ala kaitsega. Samuti annab ta võimaluse hoida häid võitlejaid tagalauas parematel positsioonidel.

See kaitse nõuab mängijatelt kõigi mees-mees kaitse põhimõtete ja oskuste head valdamist. Seda on kergem mängida kui tihedat mees-mees kaitset, kuna ei nõua kaitsjatelt nii palju individuaalset vastutust.

Eriti sobib selline kaitsemäng võistkonnale, kelle koosseisus on väljakul korraga üks tsentrimängija ja neli lühemakasvulist mängijat, kes pidevalt kaitses mängijaid vahetades ei põrka kokku pikkusele mittevastavuse probleemiga.

Vahetustega mees-mees kaitse põhimõtted:

• vahetused peavad toimuma kõhklemata ja kiiresti
• vajalik pidev suhtlemine kaasmängijatega
• vajadusel tuleb teha mängija tagasivahetus nii kiiresti kui võimalik
• kaitsja, kes on korvile lähemal ja kelle hoolealune teeb tagant „pimeda" katte, annab häälekalt märku vahetuseks. Muudel juhtudel hüüab vahetuse välja palliga ründajat kattev mängija
• kui vahetus on välja hüütud, siis tuleb ka vahetada
• pallita väljakupoolel, nn nõrgal poolel, peavad kaitsjad üritama liikuda kattest läbi või mööda, et mitte nii kergelt vahetada
• kui lühike kaitsja jääb mängima pika ründaja vastu, peab ta abi hüüdma. Pallita poolel tuleb aga sooritada vahetust enne kui pikk ründaja oma eelise ära kasutab
• nõuab palju harjutamist kahe ja kolme mängija katetega koostöö vastu.

Joonis 2. Nõrk ja tugev pool väljakul

Abistav mees-mees kaitsemäng on sobilik võistkondade vastu, kellel on head 1:1 mängijad ja läbimurdjad. Sellele kaitsele on iseloomulik mängijate väga kiire liikumine, sest pidevalt tuleb valmis olla kaaslastele abi osutamiseks ja siis tagasi pöörduda oma hoolealuse juurde või roteeruda.

Üldiselt võib mees-mees kaitsemängu jagada passiivseks ja aktiivseks, sest kõik eespool nimetatud ja lühidalt kirjeldatud variandid tuginevad nendel mõistetel.