Enesehinnang on mõõdupuu meie enda väärtuste mõõtmiseks ja määrab, kuidas me ennast tunneme. Madal enesehinnang on üks olulisematest tervist kahjustava käitumise põhjustest, olgu selleks vägivald või narkomaania.

Enesehinnang mõjutab ka otsuste tegemise kvaliteeti ja suhtumise teistesse inimestesse. Kõrge enesehinnangu puhul võtame vastu otsuseid, mis vastavad meie väärtustele ja uskumustele, oleme vähem mõjutatavad. Kõrge enesehinnanguga inimene peab ennast tähtsaks, kuid sama hästi suhtub ta ka teistesse inimestesse. Näiteks võib madala enesehinnanguga nooruk seksida vaid seetõttu, et kardab enda hülgamist keeldumise puhul.

Sageli käituvad vägivaldselt madala enesehinnanguga inimesed, sest nad käituvad sellisena kelle usuvad end olevat- halvana. Madala enesehinnanguga inimesed võivad rohkem valetada, sest püüavad näidata end paremana. Ka võime ennast (ja teisi) armastada sõltub enesehinnangust. Tingimusteta suudab armastada vaid kõrge enesehinnanguga terve inimene. Terve inimene peab ennast ja teisi võrdselt tähtsateks.

Madala ensehinnaguga inimene võib tunda ennast paremini teisi alavääristades. Selline suhtlemine põhjustab rohkesti emotsionaalset stressi ja rikub suhted. Madala enesehinnanguga inimesed on sageli suhtes liigtundlikud, võtavad kaitsepositsiooni ja ründavad esimesena süüdistades. Neile tundub, et teised süüdistavad hoopis neid.

Kõrge enesehinnang ei tähenda enda ülehindamist, vaid aktsepteerimist sellisena nagu ollakse. Ideaaljuhul aktsepteerib terve inimene kogu oma kogemust.

Enesehinnang ei saa olla muutumatult kõrge. Elukogemused, vahel varajasest lapsepõlvest, panevad meie enesehinnangu kõikuma. Rasked tagasilöögid, näiteks abielulahutus, võivad enesehinnangut haavata umbes pooleks aastaks.

Seetõttu on oluline osata enesehinnangut parandada.

Enesehinnang ei saa olla liiga kõrge, sellisel juhul on tegemist "kõrgendatud", ebaadekvaatse enesehinnanguga.