Üheks baasseisukohaks on, et laste arvamused enda kohta on õpitud ja mitte päritud. Lapse kujutlus endast tekib umbes kolmeaastaselt, tajudes enda peegelpilti. Peegel ütleb talle, kas ta on pikk, lühike, mustanahaline, sinisilmne, heledapäine - ja nii edasi.

Väikese lapse ettekujutus enesest pole lihtsalt peegelkujutlus enda füüsilisest minast, vaid see on ka ideedepeegeldus inimestelt, kes on lapsele lähedased ja tähtsad. Need inimesed on väikese lapse arvates kõikvõimsad, võivad panna juhtuma erinevaid asju ja rahuldada lapse vajadusi. Reflektsioon nendelt tähtsatelt inimestelt ütleb lapsele, kas teda hinnatakse, on ta hea või halb, armastatud või mitte, meeldib ta inimestele või mitte, on ta edukas või läbikukkuja.Sotsiaalse interaktsiooni abil inimestega, kes on tema jaoks tähtsad, ehitavad lapsed üles enesekontseptsiooni. "Tähtsad teised" on harilikult lapsevanemad, vanemad õed-vennad jt. pereliikmed.

Lapse kasvades ja arenedes muutuvad ka “tähtsad teised”. Kui algklassiõpilasele on tähtsateks tegelasteks õpetaja ja ema-isa, siis murdeeas omab erilist tähtsust eakaaslaste ja sõprade arvamus.

Laialdaselt on aktsepteeritud seisukoht, et isiksuse ja enesekontseptsiooni baasraamistik luuakse esimese viie eluaasta jooksul. Lapsed on siis füüsiliselt, emotsionaalselt ja sotsiaalselt sõltuvad perekonnast. Pereliikmetelt saavad lapsed tagasiside selle kohta, kas nad on armastatud, väärtustatud, aktsepteeritud ja kas nad on edukad ning täidavad neile pandud ootusi. Nad õpivad ka, kas maailm on kaitstud ja turvaline koht või vaenulik ja mitteusaldatav. On vähemalt kolm tähtsat viisi, kuidas lapsevanemad saavad aidata kujundada ja kaitsta oma laste enesehinnangut: 

1. Kindlustades lapsele sooja, kiindunud ja tingimusteta heakskiidu.
2. Näidates üles tõsist huvi laste vastu mängides nendega, lugedes neile ja näidates üldiselt, et lapsed on armastatud ja soovitud. Krititsism ja karistamine on palju vähem lapse enesehinnangut kahjustavad kui täielik ükskõiksus.
3. Piiride kehtestamisega käitumistele, mis on aktsepteeritavad, kuid teha seda näidates sallivust ja valmisolekut andestamiseks. Karmilt autoritaarne lapsevanem võib kahjustada lapse enesetaju. 

Vähimagi kahtluseta saavad õpetajad enamuse algkoolieas laste jaoks “tähtsateks teisteks”. Lapsed, kes tunnevad end õpetaja poolt väärtustatud, on valmis meelsamini aktsepteerima viisi, millega tehakse parandusi ja märkusi nende tööde kohta. Ja see, ümberpöördult, julgustab neid olema avatumad ja hoolikamad eneste hinnangutes. Õpetajad peaksid teadma, et nad annavad oma ootused õpilastele edasi ka kaudseid teid pidi. Näiteks, võib õpetaja teravmeelselt võrrelda õpilasi omavahel, kontakteeruda sõnalistelt konkreetse õpilasega rohkem või vähem ja kiita või ignoreerida õpilase käitumist. Erinevad zestid ja kehakeel, mida õpetajad kasutavad lapsega suheldes, võivad ka olla suureks julgustuseks või omada ekslikult laastavat mõju lapse enesehinnangule.

Võtmeks on tagasiside andmise viis. Hinnata ei tohi inimest ennast, nõuda võib paremat käitumist!