Laps tuleb toime vaid selle inimese kriitikaga, kelle armastuses ta on kindel. Õnnetuks näiteks on ema, kes soovist kasvatada korralikku tütart toonitab sageli, et jälle olid laisk ja jätsid mänguasjad vedelema! Sellise tagasiside viisi puhul õpib laps ennast laisaks pidama, sest ema andis hinnangu lapse isikule, laps oli laisk! Pisut paremini mõjuks ema, kes suudaks väljendada, et tegelikult ei meeldinud talle lapse käitumine, laps ise on endiselt kallis! Parem oleks kui ema suudaks tagasisidet anda hinnangut (laisk) kasutamata, käitumise kirjelduse abil. Näiteks, ma nägin, et nukud olid ööseks põrandale laiali jäänud ja komistasin nende otsa. Kõige parem aga kui ema ütleks kõigepealt, mida laps hästi tegi ja kriitika asendaks positiivse sooviga: Mulle meeldiks kui sa nukud ilusasti ööseks korvi paneksid, siis ma saaksin pimedas toas sind äratamata kõndida! Professionaalne oleks tagasiside mina-teate kujul, kus lisaks käitumise kirjeldusele oleks selgitatud, millist kasu või kahju käitmine põhjustas (-ks) ja väljendatakse ka tundeid!

Tunded näitavad kui tähtis asi meie jaoks on või oli. Väljendada tuleks tõelisi tundeid ja mitte teeselda! Kui hääletoon-kehakeel ja sõnad, mis öeldud, kokku ei lange, jääb mõjuma kehakeel (ka hääletoon) kui ürgsem eneseväljendusviis. Sellisel juhul ei tundu meie poolt öeldu tõesena ja usutavana, vaid kõlab võltsina. Enesekaitseks võime teeselda näiteks vargale, et meil ei ole võtit, kuid pikaajaline lähedussuhe valele rajatuna ei toimi.

Ka väga väikesele lapsele, kes veel juttu ei mõista, saame koostada mina-teate. Näiteks kui laps sakutab meid juustest, saame öelda "Ai!" ja väljendada valuemotsiooni näoilmega juhul muidugi kui ikka tõesti haiget saime. Tagasiside peaks olema võimalikult objektiivne, teeskluseta. Terve inimene on selleks võimeline. Kõik inimesed, kuid eriti lapsed, püüavad kõigepealt armastust tublidusega! Nad on õnnetud kui ei suuda täiskasvanute meelest meeldivalt käituda või head teha, kuid kõige hullem, kui neid tähelegi ei panda! Sellised lapsed, kellele tähelepanu ei pöörata, püüavad armastust saavutada pahategudega.

Tihti nähakse enesehinnangut kui midagi, mida saame mõjutada otse. Enesehinnang koosneb paljudest üksikkomponentidest (vihmavarju ribidest) ja sõltub nende tugevusest. Mõjutada, tugevdada saame üksikkomponente eraldi. Enesehinnang kujuneb suheldes teiste inimestega. Turvalisusetundeta ja tunnustus- ning armastusvajaduse rahuldamiseta ei oma me positiivset enesehinnangut. Teised inimesed peegeldavad verbaalsel ja mitteverbaalsel viisil, kes me oleme. Näeme end teiste pilgu läbi. Sellest, mida me tajume, kujundame oma enesehinnangu.

Murdeealise enesehinnangut mõjutavad kõige rohkem eakaaslased. Kui kohtleme üksteist hoolivalt, aitame teistel tunda ennast hästi. Et suhtlemine on põhimõtteliselt peegeldus, saavutame head tehes ka ise hea enesetunde.

Kõigepealt peame enesehinnangu komponendid tuvastama. Need on igaühel erinevad. Üks võimalikest enesehinnnangu komponentide loetelust on esitatud järgmises alajaotuses. Seejärel peame mõõtma, oma peas vaagima, kas konkreetne komponent on meil terve, kas oleme sellega rahul. Näiteks mõtlen, kas oskan lahendada konflikte nii et sellega rahul võin olla? Kui arvan, et peaksin oskama lahendada kõik konfliktid aga enamasti jään kaaslastega vihavaenlasteks, on see minu katkine enesehinnangu komponent. Kui arvatava tegeliku oskuse ja soovitava oskuse vahe on suur, on tegemist madala enesehinnnanguga. Parandamisvõimalused on sellised:

1) "Lasen latti allapoole" ehk otsustan, et mitte keegi ei suuda lahendada kõiki konflikte, et olen nii mõnegagi hästi hakkama saanud ja väärtuskonfliktid ei lahenegi.

2) Teiseks võimaluseks on konfliktide kaotajateta lahendamise oskuse õppimine.

Kaasaegne tervisekasvatus peaks õpetama parandama kõiki enesehinnangu komponente!