Kõige tähtsam suhe on meil iseendiga. Coopersmithi (1987) sõnul sõltub enesehinnang kogemustest, mis meil on olnud ja sellest, kuidas meid on minevikus teiste inimeste poolt koheldud. Põhilised mõjufaktorid on saavutatud edukate käitumisete hulk ning respekteerivate, aktsepteerivate ja hoolivate käitumismõjude hulk, mis on saadud isiku jaoks tähtsatelt inimestelt.

Olgugi et õpilased tulevad kooli koos varaste kogemuste poolt vormitud enesekontseptsioonidega, jätkavad kool ja õpetajad õpilaste enesehinnangu kujundamist haiguse või tervise suunas. Kool peaks kindlustama, et kõik õpilased tunneksid end respekteeritutena, soovitutena ja saavutaksid edu.

Tugev, kõrge enesehinnang kindlustab õpilasi hilisemate enesest lugupidamist ähvardavate haavamiste vastu. Õpilastel tuleks aidata aru saada, et nad ei saa kogu aeg kõigi meele järele olla. Nad õpivad, et on võimalik jääda kindlaks oma tõekspidamistele neile avaldatud survele vaatamata. Selline peaks olema alusmüür isiksuse autonoomiale, vabale valikule ja vastutustundlikule käitumisele.

Kriitiliste eluoskuste treening suurendab kooli efektiivsust. Ausus tähendab sõnapidamist ja avatust, et sind saab usaldada sellisena nagu oled. On tähtis, et kõik lastega tegelejad püüaksid neidsamu omadusi arendada endas. Nagu ütles Carl Rodgers: “Mida kõrgem on õpetaja arusaamise, respekteerimise ja aususe tase, seda paremini noored õpivad”.

Aspey ja Roebucki (1997) uurimused toetasid seda vaatepunkti: Õpetaja efektiivsuse määravad suuresti tema enda suhtlemisoskused. Uurijad vaatlesid õpetamise kvaliteeti paljudes USA koolides ja näitasid, kui eluliselt vajalik on õpetajate hea suhtlemisoskus. Suuresti tähendas see võimet väljendada respekti, arusaamist ja usaldatavust. Kuid uurimused näitasid ka, et spetsiaalse treeninguta ei suutnud õpetajad hästi suhelda. Nad väljendasid end viisil, milline õpilastel rohkem takistas kui abistas õppimist. Loomulikult polnud õpetajad suhtlemises halvemad kui ülejäänud elanikkond.

Heaks uudiseks oli, et õpetajate treenimine omas dramaatilist positiivset effekti õpilaste õppimisvõimele ja käitumisele. Leiti, et ühe kooli piires peaks olema efekti saavutamiseks treenitud suur hulk õpetajaid. Treenitud õpetajatega koolis muutus laste osavõtlikkus, saavutused, ja enesekontseptsioon. Kõige tähtsam oskus oli “ kuidas näidata lastele, et nad tõesti meeldivad õpetajale”.

Heaks näiteks olid muutused Lousiana mustanahaliste koolis. Õpetajad omandasid spetsiaalsed suhtlemisoskused ja juba esimesel aastal olid tulemused järgmised:

1. Piirkonna kõrgeima kuritegevuse astmega (91,2%) koolis vähenes vandalism ja vägivald tõsisest probleemist peaaegu nullini.
2. Õpetajatekaadri voolavus vähenes 80 protsendilt aastas nullini ja teiste koolide õpetajad käisid ennast tööle pakkumas.
3. Võrreldes teiste selle piirkonna koolidega kasvasid õpilaste õppimistulemused matemaatikas ja emakeeles dramaatiliselt.
4. Positiivsed tulemused kasvasid aasta-aastalt edasi.