Infosüsteem kui Organism

 

Teiste kuvandite kõrval on mõeldav ka ettekujutus in­fo­süsteemist kui "elus­or­ga­nismist". See mõte võib esmapilgul tunduda praktikast üpris kau­gel olevana. Kuid siiski—ideaalne süsteem peaks olema ju intelli­gent­ne; intelli­gents aga, vähemalt praegu veel, on inimese atribuut. Kogu tehis­intellekt (ar­vuti- ja süs­tee­miteaduse haru) koos oma mit­me­su­gus­te teh­ni­ka­tega (närvivõrgud, hägusloogika (fuzzy logic) kuni Micro­soft'i Intellisense'ini) on üles ehitatud võrd­lu­se­le inimese mõis­tu­sega. Kui kohtame info­süs­tee­mi kom­po­nentide seas intelligentseid agente, siis võime öelda, et kasutatud on elu metafoori. Elu metafoori ka­su­tatakse organisatsiooni- ja juh­ti­mis­tea­dus­tes. Vä­ga kõrgelt on hinnatud de Geus'i (1997) kä­sit­lust ette­võt­test kui elus­orga­nis­mist.

Mida võib anda elusorganismi metafoor? Kui vaat­le­me uurimis­ob­jek­ti elus­or­ga­nis­mi­na, siis mil­li­seid pa­ral­leele otsime? Mis on elus­orga­nis­mis ise­loomu­lik­ku, mida metafoorilises võrdluses ka­su­tada? Sise­struk­tuu­ri osas—spet­sia­liseerunud, kuid tihedas koos­töös toimivate orga­ni­te arhi­tek­tuur; vä­lis­struk­tuuri osas—kuuluvus öko­loo­gilistesse koos­lus­tes­se, ko­ha­nemise fun­da­men­taal­ne idee; dü­naa­mi­ka osas—sta­diaalne elu­käik. Ning muidugi—elus­olek, ener­gia, DNA, geenid, elu kui prot­sess. Int­ri­gee­ri­vad on vii­ma­sel ajal ilmunud artik­lid orga­ni­satsiooni "ener­giast" (Bruch & Ghoshal, 2003; Cross et al, 2003). Ilmselt on energia mõiste mingil määral rakendatav ka info­süs­tee­mis.

Produktiivsed ideed joo­nistuvad kohe välja. Ette­võt­tel on oma elu­käik; tark­va­ra—ning viimasel ajal ka riistvara—puhul laialt kasutatav elukäigu (life cycle) mõiste ei ole ju midagi muud, kui elu metafoori ka­sutamine. Ettevõte peab "toituma"; infosüsteem peab nor­maalseks toi­mi­miseks saama (si­send)infot. Vrdl uus internetitehnoloogia RSS—"RSS Feed" on vaa­del­dav toimumise me­ta­foorina. Infosüsteemid tarni­vad infot üks­tei­sele—A väljundit kasutab B, vii­mase väljundit oma­kor­da C. Kasutada saab toi­tu­mis­ahe­la ja metabolismi mõisteid (tähtis on jääkinfo kiire väljutamine organismist), kanda üle mõisteid ja vaat­lus­võtteid ökoloogiast jne. Vt siiski kriitilist diskussiooni ökoloogia mõis­te­süs­tee­mi ülekandmise prob­lee­mi­dest äristrateegiate ana­lüü­si valdkonda (Okey, 2004).

Iseorganiseeruvad infosüsteemid

Pal­ju­de­le elus­olen­di­tele ja nende koos­lustele on ise­loo­mu­lik tugev ise­organiseerumise võime. Info­süs­tee­mi pu­hul on sõ­nasta­mata eelduseks, et info­süsteem on loodud (välja töötatud) kel­le­gi poolt (läbinud kind­lat ees­märki omanud aren­dus­-, mitte aren­gu­prot­sessi). Kas on mõ­tet rääkida ka ise­enes­likult (il­ma sihipärase aren­dus­tegevuseta) ku­ju­ne­nud info­süs­tee­mist? Par­nas (1986) juhtis esimesena tä­he­le­pa­nu sellele, et süs­teemiarendajatel on tendents esitada süs­tee­mi­aren­dust kui ratsionaalset prot­sessi, kuigi ei saa rää­ki­da sirgjoonelisest, lähteülesandega determineeritud aren­dusprotsessist. Ka mitmed uue­mad aren­dus­mee­to­did (Extreme Programming jt) pi­gem üri­ta­vad an­da loomulikule, suuresti ettemääramatule aren­dus­protsessile amet­liku meetodi vormi ja legi­tiim­sust, vabastada seda kit­sen­davatest har­ju­mus­test ja te­oo­ria­test—kui aren­dus­protsessi "kehtestada". Vrdl mõiste "or­ga­ni­sat­si­oo­ni strateegia" arenguga. Tra­dit­si­oo­ni­line vaade on olnud—strateegia on määratud ju­hi tahte ja otsu­se­ga (deliberate strategy) ; uuem sei­su­koht (Mintz­berg) on—strateegia kujuneb dü­naa­mi­liselt, paljude te­gu­ri­te mõjutusel (emergent strategy).

Ise­or­ga­niseeruvate süsteemide vastu on huvi vii­ma­sel ajal tõusnud—kas see võib hakata avaldama praktilist mõju info­süs­tee­mi­de aren­du­sele? Üks uu­ri­mis­suund ammutab ideid elusloodusest: üri­ta­tak­se kont­sep­tua­li­see­ri­da teatud elus­süs­tee­mi­de (si­pel­ga­te, termiitide kooslused) toi­mi­mis­print­sii­pe, loo­tu­ses saada malle iseorganiseerumist ka­su­ta­va­te juhtimis- ja ka arvutisüsteemide ehita­mi­seks (Ticoll, 2004). Tei­ne uurimissuund püüab lahti mõ­tes­ta­da juba tek­ki­nud iseorganiseerumise (või vä­he­malt de­tsent­ra­li­see­ritud juhtimise) ele­men­te ka­su­ta­vaid äri- ja ar­vu­ti­süsteeme. Näiteks uuritakse va­ba­vara aren­dus­mee­to­deid—miks Linux'i aren­dus­prot­sess toimib nii edukalt? Millest tekib ise­or­ga­ni­see­ru­misvõime? Paind­likkus ja are­nemine on võimalik ainult süs­tee­mis, milles on õnnestunud ühitada or­ga­nisatsioon (or­ganisee­ri­tus) ja kaost.

Kirjandus

Bruch, H., Ghoshal, S. (2003) Unleashing Organizational Energy. Sloan Management Review, 45, 1, 45-51.

Cross, R., Baker, W., Parker, A. (2003) What Creates Energy in Orga­ni­za­t­ions? Sloan Management Review, 44, 4, 51-56.

Geus, A., Senge, P. (1997) The Living Company.

Okey, T. (2004) Strategy as Ecology. Harvard Business Review, 82, 9, 132—Iansiti, M., Levien, R., vastus, samas välja­andes, 132-133.

Parnas, D. & Clements, P. (1986) A rational design process: How and why to fake it. IEEE Trans­actions on Software Engi­nee­ring, 12, 2, 251-257.

Ticoll, D. (2004) Get Self-Or­ga­nized. Harvard Business Review, 82, 9, 18-19.