|
Teadmusteke
Ühe tunnustatuma teadmustekke mudeli on loonud Nonaka (2000). Teadmus on dünaamiline, luuakse sotsiaalses interaktsioonis inimeste vahel, organisatsioonides. Teadmus on kontekstispetsiifiline, sõltub konkreetsest ajast ja kohast. Nonaka teadmustekke teooria lähtepunktiks on vahe tegemine ilmutatud ja siseteadmuse vahel. Ilmutatud teadmus (explicit knowledge) on väljendatud täpsete, formaalsete keelte abil; seda teadmust on suhteliselt kerge salvestada, edastada ja töödelda. Siseteadmus (tacit knowledge) on isikust sõltuv ning digitaalses vormis raskesti esitatav. Siseteadmus avaldub tegutsemises, ideedes, väärtustes, emotsioonides. Siseteadmust on raske edasi anda. Teadmuse teke organisatsioonis on Nonaka järgi pidev, "spiraalne" protsess, milles teadmus läbib nelja teisendusetappi: ° Sotsialiseerimine (socialization) Siseteadmuse ülekanne inimeselt inimesele, ühtlasi uue siseteadmuse teke (nt vahetu mõttevahetus kolleegide vahel tööprotsessi ja selle parendamisvõimaluste üle) ° Ilmutamine (externalization) Siseteadmuse teisendamine ilmutatud kujule (nt tööprotsessi kirjelduse koostamine) ° Kombineerimine (combination) ilmutatud teadmuse kombineerimine erinevatest allikatest, süstematiseerimine, paremini kasutatavale kujule viimine (nt tööprotsessi kirjelduse võrdlemine publitseeritud infoga ja muutmine viimase alusel) ° Sisestamine (internalization) ilmutatud teadmuse inimesse või kollektiivi "sisestamine" – muutmine siseteadmuseks. Kirjandus Nonaka, I., Toyama, R., Konno, N. (2000) SECI, Ba and Leadership: a Unified Model of Dynamic Knowledge Creation. Long Range Planning, 33, 5-34.
|