|
Aktorivõrgu teooria (Actor-network theory)
Aktorivõrgu teooria, inglise keeles Actor-network theory, lühendatult ANT, on sotsioloogiast lähtuv teooria, mille kõige iseloomulikumaks jooneks tuleb vahest pidada seda, et see teooria käsitleb inimesi ja tehnoloogilisi objekte (tänapäeval–eelkõige arvuteid, autosid, intelligentseid ehituslikke süsteeme, nt lifte) samaväärsetena. Samaväärsus tähendab ANT jaoks samaväärsust analüütilise uurimisprotsessi jaoks. Teiste sõnadega öeldes, kui teised sotsioloogilised paradigmad teevad harilikult selget vahet inimeste ja mitte-inimeste (asjade, sh nii looduslike asjade kui ka inimeste poolt loodud asjade) vahel, siis Actor-network theory peab lähtekohaks inimeste ja keerukate tänapäeva tehnoloogiliste süsteemide samaväärsust või vähemalt lähedust–teatud liiki analüüside tegemisel. Actor-network theory on seisukohal, et inimeste ja tehnoloogiliste objektide range eristamine on paljude olukordade lahtimõtestamisel mitteoluline või isegi segav (või eksiteele viiv).
Tõepoolest, paljud suhtlusaktid, nt kliendi teenindamine üle interneti või telefoni on tänapäeval sellised, kus ei olegi nii lihtne kindlaks teha, kas kommunikatsiooni teiseks osapooleks on inimene või tehnoloogiline süsteem. Näiteks, e-kirjale võib tulla vastuskiri, mille kohta ei saagi alati kindlalt otsustada, kas vastuskiri on genereeritud arvutisüsteemi poolt või saadetud inimese poolt. Actor-network theory jaoks on nii inimesed kui ka tehnoloogilised objektid (sh arvutid, infosüsteemid, juhitavad, "intelligentsed" seadmed jt) tegutsejad e aktorid (ingl actor). Sellega ületatakse filosoofias fundamentaalsena püsinud subjekti (so inimese) ja objekti (mitte-inimese) vastandamine. Terminoloogia Eesti keeles võiks kasutada mõistet aktorivõrgu teooria. Tuleb märkida, et ANT on sotsioloogiline teooria, mis liigub filosoofia piirimail. See ei ole konkreetne menetlusjuhis mingite praktiliste tulemiste saavutamiseks. Siiski omab ANT infosüsteemide ala jaoks tähtsust, sest seda teooriat on peetud üheks perspektiivseks infosüsteemide alusteooriaks. Actor-network theory võib lugeda kuuluvaks nn võrkteooriate klassi. Võrk (ingl network) on informatiseerunud ühiskonnas kujunemas üheks põhimõisteks. Suhteliselt hiljuti on kasutusele võetud ja laialt levinud ka vastav tegusõna – võrgustumine (ingl networking). Võrk-struktuuride uurimisega tegeldakse väga erinevatel teadus- ja ka praktilistel aladel. Sotsioloogia taustaga on sotsiaalsete võrkude analüüs (ingl Social Network Analysis e SNA), kus kasutatakse matemaatilisi (graafiteooria) ja visuaalse esituse meetodeid mitmesuguste sotsiaalse plaaniga struktuuride analüüsimiseks. Sotsiaalse võrgustumise protsesside kasutamisele, toetamisele ja võimaldamisele on üles ehitatud paljud innovaatilised infotehnoloogilised süsteemid. Näide Actor-network theory idee rakendamisest Kuidas Actor-network theory võiks infokäitluse probleemide lahendamisel uusi vaatenurki avada? Üheks võimaluseks on uute võimaluste leidmine inimeste ja arvutite suhtlust sisaldavate süsteemide kirjeldamisel ja analüüsimisel.
Vaatleme alljärgnevalt lihtsa, kuid siiski huvipakkuva näitena organisatsiooniteooriast hästi tuntud E.Scheini kommunikatsioonimudelite perekonna laiendamist Action-network theory ideede alusel. Schein on kõige laiemalt tunnustatud komplitseeritud mõiste "organisatsiooni kultuur" (ingl organisational culture) teoreetilise arendamise ja juhtimispraktikas käibesse toomise poolest. 1969. a. ilmunud raamatus Process Consultation pakkus E.Schein välja väga lihtsa, kui küllaltki võimsa meetodite rea inimestevahelise suhtluse kirjeldamiseks ja analüüsimiseks. Schein märkis, et psühholoogilisi teooriaid inimrühmas toimuvate protsesside (suhtlemine, koostöö jms) kirjeldamiseks ja tõlgendamiseks on palju. Suur osa nendest teooriatest on suhteliselt keerukad, nii oma konstruktsioonide mehaanika kui ka ideoloogilise aluse poolest. Millised võiksid olla lihtsaimad meetodid inimrühmas toimuva suhtlemise (rühmadünaamika) uurimiseks? Scheini eesmärk oli välja pakkuda praktikas kasutatavaid meetodeid, mis ei nõuaks laboritingimusi ega uurijate spetsiaalset väljaõpet. Lähtepunktiks on inimeste rühm. Esimeseks, kõige elementaarsemaks Scheini soovitatud kirjelduskeeleks oli kommunikatsiooni olemasolu kindlakstegemine. Ainult üks küsimus: kas kaks koosolekust osavõtjat ütlevad üksteisele midagi? Vastuse võib esitada graafina – serva olemasolu näitab kommunikatsiooni toimumist; serva puudumine tähendab, et kaks inimest omavahel otse infot ei vahetanud. Schein väidab, et sellise lihtsa kommunikatsioonigraafi koostamine omab mõtet – ka siis, kui seejärel kasutatakse keerukamat kirjeldusmeetodit. (Mulle tundub, et Schein soovitab inimrühma vaatlust alustada minimaalse keerukusega keeles mitte ainult ökonoomilistel põhjustel, vaid ta leiab, et minimaalsete vahenditega tehtud kirjeldus võib anda omaette väärtust.)
Järgmiseks võimaluseks pakub Schein kommunikatsiooni sageduse mõõtmist. Kui tihti kaks rühmaliiget teineteisega suhtlevad? Graafi servadele võib märkida suhtlemise sagedust väljendavad arvud. Edasisteks võimalusteks kirjelduskeelt arendada on uurida kommunikatsiooni tüüpe, mustreid jne. Joonistub välja kommunikatsioonimudelite hierarhia, lihtsamatelt meetoditelt keerukamate suunas.
Scheini kirjelduskeelte hierarhia laiendus 1960ndatel ei olnud arvutid veel tavakasutuses. Scheinil ei olnud erilist vajadust oma rühmasuhtluse analüütilises skeemis käsitleda infotehnoloogilisi seadmeid. Kuid tänapäeval on olukord teine. Praktiliselt igasugune inimsuhtlus toimub tänapäeval infotehnoloogiliste seadmete kohalolekul. Inimsuhtlus "puhtal", mittetehnoloogilisel kujul tõrjutakse välja hübriidsuhtluse mitmesuguste vormide poolt. Selle tõttu on IT-st küllastunud suhtluskeskkonnas inimkommunikatsiooni uurides ka kõige lihtsamates mudelites mõtet kaaluda IT seadmete kirjelduskeeltesse varajast sissevõtmist. Kuidas seda võiks teha? Ilmselt inimese ja IT seadmete jaoks erinevate tähistuste kasutuselevõtmisega. Scheini lihtsates mudelites tähistati inimesi ringidega. Võtame IT seadme tähistuseks kasutusele ruudu (C computer, H human). Mida sellise väga lihtsa kirjelduskeelega võib saavutada? Matemaatika terminites, mida selliste kahealuseliste graafidega on võimalik ette võtta? Võime vaadelda mõningaid lihtsaid konfiguratsioone, mida sellise keelega saab koostada ja küsida, mida see meile annab?
Elementaarsed konfiguratsioonid – kaks elementi Kahe elemendiga on võimalik koostada kolm konfiguratsiooni: 1) tüüp C2 – kaks IT seadet suhtlevad omavahel; 2) tüüp H1C1 – üks inimene suhtleb ühe arvutiga; 3) H2 – kaks inimest suhtlevad infotöötlusseadmeid kasutamata. Need kaheelemendilised elementaarsed konfiguratsioonid ei ole eriti huvitavad. Siiski võib huvitavaid analüütilisi küsimusi tekkida juba kolmeelemendilistes human-computer konfiguratsioonides. Võib eristada mitut huvitavat tüüpi.
Tüüp I Kaks inimest suhtlevad, selle juures üks kasutab arvutit. Selline konfiguratsioon esineb tänapäeval hästi tihti mitmesugustes teenindussituatsioonides. Teenindaja (A) kasutab kliendi (B) teenindamisel arvutit, klient aga mitte. Võimalikke analüütilisi küsimusi: 1) kas arvutita inimene (B) paneb üldse tähele, et A kasutab arvutit? 2) kas A on paremal positsioonil, eelisseisundis, selle tõttu, et ta kasutab arvutit? 3) kas hoopis B on A-ga võrreldes eelisseisundis? 4) millest ühel või teisel juhul eelisseisund tuleb? 5) milline on infovahetuse ja suhtluse muutus võrreldes infovahetusega ja suhtlusega, mis toimuks ilma arvutita? 6) kuidas A jagab tähelepanu arvuti ja B vahel? 7) milliseid viisakusreegleid peaks A järgima? Milliseid viisakusreegleid peaks B järgima? Kolmeelemendilise konfiguratsiooni oluliseks erijuhuks on arsti ja patsiendi suhtlus, olukorras, kus arst kasutab oma infosüsteemi, st istub vastuvõtul arvuti taga ja peab jagama tähelepanu arvuti ja patsiendid vahel. Tüüp II Üks inimene näitab teisele midagi oma arvutist. Analüütilised küsimused? Mis on selle konfiguratsiooni juures oluline? Psühholoogiline mõõde: Kas passiivne inimene (B), kellele näidatakse arvutist, kuid kes ise ei saa otseselt olukorda kontrollida, omab (psüühilist) tähelepanuressurssi? Kui on tegemist õpetamissituatsiooniga, siis on parem jätta arvutiklaviatuur õpilasele ja juhendada tegevust suuliselt. Inimene, kes ei saa ise arvutit juhtida, tüdineb väga kiiresti. Paljud ka mõtlevad ja õpivad 'käte abil' (käelise tegevuse kaudu). Tehniline küsimus: Kuidas anda ja võtta kasutamisjärg üle? (Kui kasutatakse kahte ülaltoodud skeemi vaheldumisi.)
Tüüp III Kaks inimest suhtlevad otseselt, kumbki kasutab selle juures ka oma arvutit. Millised analüütilised küsimused võiksid siin olla olulised? Kuidas selline mõlemapoolne arvutikasutus mõjutab suhtlemist? Tüüp IV Kaks inimest suhtlevad arvutite vahendusel. Analüütilised küsimused: elektrooniliselt saab edastada ainult teatud laadi infot? Kuidas piirab ainult elektrooniline infovahetus suhtlust?
Tüüp V Kaks inimest suhtlevad ühe tehnilise seadme kaudu; lisaks kasutab üks inimestest veel teist infotöötlusseadet. Näiteks: A ja B suhtlevad telefoni teel, A kasutab samal ajal veel arvutit. Jällegi sageli esinev teenindussituatsioonides: klient helistab, teenindaja kasutab infosüsteemi. Analüütilised küsimused: Kas B teab, et A kasutab infosüsteemi? Kas B teab, milliseid andmed A-l on tema kohta olemas (Kas klient kujutab ette, mida ja millisena teenindaja näeb infosüsteemist kliendi 'ajaloona'?) Mis saab suhtluse tulemusel salvestatud infosüsteemi? Kas B teab ja on salvestusega nõus? (Näiteks, kui kliendi kõne salvestatakse, ilma, et klient seda teaks.) Tüüp VI Kaks inimest suhtleva ühise kanali vahendusel (telefonivõrk)–võib esitada ka kahe omavahel ühendatud seadme abil. Lisaks suhtlevad ka oma arvutite abil, interneti kaudu. Millised probleemid on sellisele ülesehitusele iseloomulikud? Millal valida üks või teine kanal? Millise varjundi, millise lisamõtte annab üks või teine kanal infovahetusele? Kui kanalid on erineva turvalisuse astmega, aga samas ka erineva hinnaga ja erineva kasutusmugavusega, siis kuidas korraldada suhtlust nii, et suhtluse turvatase ja hind oleks tervikuna optimaalne? Näiteks firmade vahelises suhtluses kirjavahetus on turvaline selles mõttes, et tekib tõendusmaterjal, telefoni teel suhtlus on kiirem, aga reeglina infot mitte salvestav. Mitmesugused sünkroniseerimise probleemid? Sellise meetodi rakendusala Millist ajalise ulatusega olukordi saab selle notatsiooni abil esitada? Nii inimestevaheline suhtlus kui ka arvutite kasutamine võib vaadeldavas keskkonnas olla ühekordne, regulaarne, pidev jne. Dünaamika esitamiseks on ilmselt vaja väljendusrikkamaid tähistussüsteeme (Petri võrgud, olekudiagrammid jt.) Millise ruumilise ulatusega olukordi on selle notatsiooni abil mõistlik esitada? Ilmselt on tähistus kasutatav arvutite/infotöötlusseadmete ning inimeste suhtluse kaardistamiseks ja uurimiseks nii ruumi, hoone kui ka mõnevõrra laiemas ulatuses. Millise elementide arvuga (arvutite/infotöötlusseadmete arv, inimeste arv) esitused on kasulikud? Sotsiaalsete suhtlusvõrkude analüüs (Social Network Analysis) leiab rakendust nii väikeste (võrgu tippe kümmekond) kui ka väga suurte (tuhandeid tippe) võrgustike uurimisel. Üldlevinud infosüsteemide analüüsimeetoditest seisab ülalvaadeldud kirjelduskeeltele kõige lähemal võib-olla kasutusjuhtude (ingl Use Case) meetod.
|
