|
Lotman – Semiootika rakendusvõimalustest infotehnoloogias Kultuur ja plahvatus (1992) Monograafia, J.Lotmani viimane suurem töö; kirjutatud 1992. aastal. Varasemate töödega võrreldes on uueks, läbivaks mõisteks "plahvatus" kui kultuuri arengu element. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю. (2000) Семиосфера. С-Пб: Искусство-СПб. 9.1 Semiootilise süsteemi uurimine, probleemi püstitus 9.2 Süsteemi ja süsteemivälise reaalsuse vahekord 9.3 Ühe, ideaalse keele illusioon 9.5 Inimese modelleerimise probleem 9.6 Traditsiooniline kommunikatsioonimudel 9.7 Erinevus mõistete "keel", "kood" ja "mälu" vahel 9.8 Kommunikatsioonimudel, milles saatja ja vastuvõtja on identsed 9.9 Kõneleja ja kuulaja mitteidentsus 9.10 Tõlkimise probleem mittelähedaste keelte korral 9.11 Adekvaatsed ja mitteadekvaatsed keelelised aktid 9.12 Arengu pidevus ja plahvatuslikkus 9.13 Semiootilise ruumi mõiste 9.16 Ainevahetus semiootilise süsteemi ja keskkonna vahel
9.1 Semiootilise süsteemi uurimine, probleemi püstitus Iga semiootilise süsteemi kirjeldamisel on peamisteks küsimusteks: 1) süsteemi suhe süsteemivälisesse; 2) staatika ja dünaamika vahekord. Viimast küsimust võib sõnastada nii: kuidas saab süsteem, jäädes iseendaks, areneda? Mõlemad küsimused kuuluvad kõige sügavamate ja samas kõige raskemate hulka. [11] 9.2 Süsteemi ja süsteemivälise reaalsuse vahekord – nende eraldatus on uurimise objektiks olnud Kanti aegadest saadik. See suhe võtab keele ja keelevälise maailma antinoomia (vastandlikkuse) vormi. Küsimus on ka keele dünaamikas. Keel loob oma maailma. Milline on keele poolt loodud maailma ja keelevälise maailma vahekord? See küsimus on püstitatud juba Kanti poolt. [11] 9.3 Ühe, ideaalse keele illusioon Teesid: 1) reaalsuse kirjeldamiseks on vaja enamat kui ühte keelt (vähemalt kahte keelt); 2) reaalsust ei saa haarata ühe keelega, vaid ainult keelte kogumiga. Ettekujutus ühest, ühtsest keelest kui reaalsuse kujutamise optimaalsest vahendist on illusioon. [12] 9.4 Mittetõlgitavus Sellise keelekogumi oluliseks omaduseks on keelte täieliku tõlgitavuse mittevõimalikkus (tõlkimine ühest keelest teise on võimalik ainult osaliselt). See mittetõlgitavus on Lotmani kohaselt keelevälise reaalsuse olemasolu tingimus. [12] 9.5 Inimese modelleerimise probleem Valgustusajastu katsed. [13] 9.6 Traditsiooniline kommunikatsioonimudel Saatja – Keel/Tekst – Vastuvõtja. Selle mudeli täiustamine R.Jakobsoni poolt. Sõnumi adekvaatsus kui kommunikatsiooni eesmärk. Häired, müra. Ideaalmudel eeldab saatja ja vastuvõtja identsust, mis on kantud keele tasandile. [14] 9.7 Erinevus mõistete "keel", "kood" ja "mälu" vahel sellistes kommunikatsioonimudelites. Lotmani jaoks on kood on kokkuleppeline struktuur, tehislik, loodud keel. Koodi saab kokku leppida hetkega. Kood ei nõua mälu. Keel = kood + selle ajalooline areng. [15] 9.8 Kommunikatsioonimudel, milles saatja ja vastuvõtja on identsed – kasutavad täielikult sama koodi, ja neil ei ole mälu. Teave antakse küll täpselt edasi, kuid kommunikatsiooni sisu on vaene. Selline mudel ei saa täita kõiki neid funtsioone, mille täitmiseks on ajalooliselt kujunenud keel. Ideaalselt ühesugused kommunikatsioonipartnerid mõistavad üksteist täielikult, kuid neil pole üksteisele midagi olulist öelda. Selline mudel sobib käskluste edasiandmiseks. [15] 9.9 Kõneleja ja kuulaja mitteidentsus Normaalses inimsuhtlemises on eelduseks kõneleja ja kuulaja mitteidentsus. Nende keelelised ruumid lõikuvad, kuid ei kattu täielikult. Kui keelelised ruumid üldse ei haaku, siis on kommunikatsioon võimatu. Vastupidisel piirjuhul – kui keeleruumid on identsed – on edastatava teabe väärtus minimaalne. Kaks vastupidist tendentsi: 1) keeleruumide lähenemine (sellest, et kommunikatsiooni parendada); 2) keeleruumide eristumine (et suurendada kommunikatsiooni väärtust). Vastuolu: mittetõlgitava teabe suur informatsiooniline väärtus. [15]
9.10 Tõlkimise probleem mittelähedaste keelte korral [16] 9.11 Adekvaatsed ja mitteadekvaatsed keelelised aktid Lotman vaatleb keelelist suhtlemist kui adekvaatsete ja mitteadekvaatsete keeleliste aktide pingestatud kogumit. Mittemõistmine on sama väärtuslik mõtteloome mehhanism kui mõistmine. Kummagi pooluse (mõistmise või mittemõistmise) täielik võit viiks kommunikatsioonisüsteemi lagunemisele. 9.12 Arengu pidevus ja plahvatuslikkus Lotman kasutab mõistepaare "ennustamatus" – "ennustatavus" ja "pidev liikumine" – "plahvatus", "pidevad protsessid" – "plahvatuslikud protsessid". [17] – Kas pidevate ja plahvatuslike muutuste antinoomia omab tähtsust infosüsteemide käsitlemisel? Kahtlemata – eelkõige ühekordsete projektide vormis toimuva süsteemiarenduse ja pideva süsteemide täiustamise suhtes, evolutsiooniliste ja kosk-elutsükli mudelite vastandamisel jm. Uue loomine võib toimuda plahvatusliku protsessi kaudu, aga samuti aeglaselt kulgeva pideva protsessi kaudu. Stabilisatsioonimehhanismid. Vastupidiste tendentside vältimatus. alati, ka siis, kui inimesed usuvad, et nad järgivad mingit ideaalset teooriat, sisaldab praktilise tegutsemise sfäär ka vastupidiseid tendentse. Lotman toob näiteks, kuidas ajalooteaduses tekkis nn aeglaste muutuste koolkond (pr de la longue durče). Enne seda oli ilmselt valdav käsitus, et ajalugu areneb üksikute väljapaistvate isikute tegude mõjul. Vrdl sama küsimust ettevõtte infokäitluse ja infosüsteemide osas! Visuaalne ettekujutus: aeglaste muutuste lai jõgi; plahvatuslike muutuste miiniväli. Dünaamiliste ja plahvatuslike protsesside vaheldumine, nende aktiveerumine erinevatel ajalooperioodidel. "Praegusel ajamomendil elab euroopa tsivilisatsioon (ka Ameerika ja Venemaa) plahvatuse idee põhjalikku diskreditatsioon". (vrdl Fumuyama "ajaloo lõpu" idee.) 9.13 Semiootilise ruumi mõiste Semiootilise ruum on täidetud mitmesuguste struktuuride vabalt liikuvate jäänustega, mis säilitavad endas siiski mälestust tervikust ja sattudes teistesse ruumidesse, võivad äkitselt kiiresti taastuda. [101] 9.14 Semiootilisus – tähenduse kandmine. 9.15 Semioos (ingl semiosis) – tähenduseteke. – Kuidas semiootilise ruumi dünaamilise arengu mõistet võib seostada infosüsteemide praktikaga? Semiootilise ruumi mõistete süsteemi võib kasutada infosüsteemi arengu kirjeldamiseks. Süsteem ei jää kunagi täpselt selliseks nagu plaanitud. Mõned süsteemi moodulid langevad kasutusest välja, teiste kasutusotstarbe muutub, jne. Muutused ei ole tingitud mitte ainult arendustöödest, vaid ka info tähendusstruktuuride aeglasest, kuid pidevast muutumisest. 9.16 Ainevahetus semiootilise süsteemi ja keskkonna vahel Semiootilise (tähendusi kandva) ruumi ja mittesemiootilise keskkonna vahel toimub pidevalt "ainevahetus". Ühed elemendid ja kultuuri puhul – kultuuri kihid – visatakse semiootilisest ruumist välja (kaotavad oma tähenduse). Teiselt poolt haaratakse semiootilisse käibesse seni süsteemiväliseid elemente. See liikumine ei allu entroopia seadustele. Isekorrastuvus. 9.17 Teksti mõiste on semiootikas üks kesksemaid. Lotman mõistab teksti mitte staatilise, lõpetatud struktuurina vaid teatud eesmärke järgiva dünaamilise struktuurina. Tekstiks võib olla nii üksikteos kui ka teose osa, kompositsiooniline moodustis, ˛anr ja isegi ajaperioodi kirjandus tervikuna. Tekst ei ole määratud ainult autori poolt. Pigem on tekst autori ja auditooriumi vaatenurkade ristpunkt. [102] 9.18 Signaali mõiste Teksti juures on olulised struktuursed tunnused, mida võib võtta teksti signaalidena.
|
