|
MIS ON TEOORIA JA MILLEKS SEDA VAJA ON? Teooria on ettekujutus teatud nähtuse rühma olemusest ja toimumise mehhanismist. Teooria on aluseks nähtuse mõistmiseks ja selle otsese järeldusena – efektiivsele toimimisele. Teooriale on harilikult omased rida tunnuseid: 1) teooria on sisemiste vastuoludeta; 2) teooria on nähtuste ringi efektiivne kirjeldus; 3) teooria abil saab nähtuse arengut ette ennustada, jne. Teooria on loomuliku keele tavaline sõna ja sellisena olengi seda selles veebimaterjalis kasutanud. Teooria võib olla suur (laia nähtuste ringi haarav) või üpris väike (teooria ühe kaasuse kohta). Teooria ja meetod ei ole päris üks ja sama. Meetodit mõistame kui oskusteavet millegi tegemise kohta. Meetodid on instrumentaalsed, s.t meetod on vahend (teadmine kui vahend). Teooria on eelkõige vahend mõistmiseks ja alles seejärel vahend või lähtepunkt tegutsemiseks. Mis on teooria? Näide eesti kirjandusklassikult Miks ühest teooriast ei piisa? Ühtne infokäitluse teooria on tegelikult olemas Tehnoloogilise ratsionalismi põhijooned Eesti kui modernismi perioodi ühiskond Kuid miks tehnoloogiline ratsionalism ei ole piisav? Mis on teooria? Näide eesti kirjandusklassikult Eesti kirjandusklassik A.H.Tammsaare toob "Tõe ja õiguse" vist esimeses köites ühe meeldejääva kirjelduse. Andres ja Pearu on kõrtsis ja lähevad vaidlema, kumb on rikkam. Kumbki hakkab rahakotist raha lauale laduma. Andres võidab. (Tammsaare toob sisse sõpruse ehk siis laenuvõtmise motiivi. Andresel juhtub olema kaasas sõber, kes talle vajaliku raha laenab.) Selline stseen on tänapäeva Eestile küllaltki iseloomulik. Ühiskonnas on ju palju just sellist oma jõu demonstreerimist. Ainult rahatähtede asemel on raha ja selle ekvivalendid (autod, korterid, ka arvutid). Liikluses võib vahel näha just sellist teineteise ületrumpamist. Kõik ei ole loomulikult nii lihtne. Inimesed suhtestuvad ka teisiti. Kuid Tammsaare valis ilmselt hoolikalt, milliseid stseene oma monumentaalsesse teosesse võtta. Selle tõttu võib öelda, et rahalugemise stseen annab teatud mudeli või isegi teooria (tal on mudeli väärtus) eelmise sajandi esimese poole eesti maaelu suhete mõistmiseks. Teatud mööndustega saab seda (käitumis)mudelit kasutada ka tänapäeva jaoks. See on õigustatud, sest Tammsaare ilmselt püüdles ka filosoofilise üldistuse poole, mitte ei kujutanud ühe ajajärgu maaelu. Kas raha asemel võib olla info? Vaieldi ja selle üle, kes on kõvem mees. Kas võib ette kujutada, et Andres ja Pearu hakkavad mitte raha, vaid oma teadmisi välja laduma–nagu mälumängus? Sada aastat tagasi ei olnud see ilmselt kombeks. Aga tänapäeval? Elame ju infoühiskonnas ehk teisiti öeldes teadmiste-põhisele majandusele rajatud ühiskonnas. Tundub, et raha ja teave ei ole siiski päris üks ja sama. Igasugusel teabel on kindlasti mingi väärtus, kuid mitte igasugune teave ei ole võrdselt väärtuslik. Erineva väärtusega, osutub, on ka infotöötajate panus ühiskondlikku tootmisse. Raamatukogus töötav bibliograaf teenib tunnis võib-olla sada korda vähem kui edukas advokaat. Mõlemad tegelevad teabega, selle töötlemisega. Mõlemad on kulutanud enda harimiseks ligikaudu võrdse arvu aastaid. Näeme, et kui mõiste "teadmustöötaja" (knowledge worker) rakendamisel ei minda sügavamale, siis ei ole sellest mõistest erilist praktilist kasu, sest mõiste ei selgita suuri erinevusi mõistega tähistatavate objektide vahel. Miks ühest teooriast ei piisa?
Miks ei võiks meil olla üks infosüsteemide teooria? Kui kõik seda teooriat õpiksid, siis oleks koostöö süsteemide tegemisel lihtsam. Kahjuks ei saa nii ulatusliku ja keerulise ala lahtimõtestamisel, nagu on infokäitlus ja infosüsteemid, läbi ühe teooriaga. Infotöötlus lõimub tänapäeval kogu ühiskonnaga ja võib öelda, et moodustab ühiskonna jaoks ühe peamistest tehnoloogilistest alusstruktuuridest. Infotehnoloogiat rakendatakse organisatsioonides. Kuid ei ole ühte üldiselt tunnustatud ja ainuõigeks peetavat organisatsiooniteooriat, mille alusel saaks iga organisatsiooni mõista ja selles õigesti tegutseda. Üheks põhjuseks on ilmselt organisatsioonide kui sotsiaalsete süsteemide keerukus. Selles valguses tundub loomulik, et ka infosüsteemide teooriaid (st IT organisatsioonides rakendamise teooriaid) saab ja on vaja luua rohkem kui üks. Õpetlik on tutvuda organisatsiooniteooriate spektriga. Eristada võib vähemalt 4-5 peamist koolkonda, kellel igaühel on oma seisukoht sellest, mis on organisatsioonis peamised elemendid ja millised jõud panevad organisatsiooni toimima. Sellest võib olla ka otsest kasu: organisatsiooniteooria poolt antud vaatepunkt suunab kahtlemata ka IT rakendamist organisatsioonis. Ühtne teooria puudub ka ühiskonna kohta. Ühtne infokäitluse teooria on tegelikult olemas Ühe teooria kasutamisel on siiski suured eelised. Praktilises tegutsemises võib see muutuda koormavaks, kui iga olukorra juures peab mõtlema, millist teooriat rakendada. Teooriad ei ole praktilise kasulikkuse vaatenurgast mitte päris võrdsed. Näiteks adaptiivse strukturatsiooni teooria (üks käesolevas veebimaterjalis edaspidi käsitletavatest teooriatest) annab võime väga peenelt tunnetada infotehnoloogia kasutuselvõtmisega kaasnevaid teatud nähtusi. Kuid see teooria ei ole nii kasulik siis, kui on ala infotöötlus on väheorganiseeritud seisus ja kiiresti on vaja elementaarne süsteem luua. Mõned teooriad on rohkem suunatud vaatlusele ja ei anna väga konkreetseid juhiseid praktikaks. Teised teooriad on rohkem "algoritmilised"; need teooriad annavad samm-sammulised juhised tegutsemiseks süsteemide arenduse vallas. Näiteks äriprotsesside juhtimise teooria (business process management) käsitlused annavad tavaliselt nii protsessi ja seonduvate mõistete täpse määratluse, notatsiooni protsesside modelleerimiseks kui ka samm-sammulised juhised protsesside kavandamiseks, realiseerimiseks ja juhtimiseks. Infokäitlus (information management) on alati olnud praktilise orientatsiooniga ala. Teooriate paljukesisus ei ole kunagi olnud eesmärgiks. Traditsiooniliselt on IT süsteemide käinud ühe teooria järgi. Selleks teooriaks on tehnoloogiline ratsionalism. Tehnoloogilise ratsionalismi põhijooned Infosüsteemi ehitamisele võib läheneda väga loogiliselt. See on efektiivne ja paljudel juhtudel nii tehaksegi. Üldjoonetes käib ratsionaalne süsteemiarendus järgmise skeemi kohaselt: Eesmärk – Lahenduse kavandamine – Lahenduse teostus – Kasutuselevõtmine. Protsess on töömahukas ja keeruline, kuid sellest saadakse üle etappide liigendamisega osadeks (moodulprintsiip, divide and conquer) ning protseduurilisi nõudeid hoolikalt täites. Konkreetsed süsteemiarendusmeetodid on erinevad, kuid järgivad kõik enam-vähem seda skeemi, mille juured on 1960ndate aastate süsteemkäsitluses (systems approach). Vajadusel korratakse protsessi (evolutsioonilised elutsükli mudelid). Võib öelda, et see moodustabki paljudel juhtudel süsteemiarenduse hea tava (best practice), kui mitte tegelikkuses, vaid ideaaljuhul.
Võimsaimateks infotehnoloogilisteks meetoditeks, mida ratsionaalses süsteemiarenduses kasutatakse, on protsesside modelleerimine (process modeling), kontseptuaalne modelleerimine (conceptual modeling) ja süstemaatilised programmeerimistehnikad. Mõningase ülevaate ratsionaalsest süsteemiarendusest annab veebikogumik "Ratsionaalne infotöötlus". Kui lugejale on tuttavad mõisted "modernism" ja "postmodernism", siis on veebikogumike "Ratsionaalne infotöötlus" ja "Infotöötluse teooriad" vahelist erinevust kõige parem välja tuua, kui öelda, et neist esimene kuulub modernismi ajaperioodi, teine postmodernism ajajärku. Modernismiks nimetatakse ulatuslikku ajajärku XIX sajandi lõpust kuni ligikaudu XX lõpuveerandini, mida iseloomustab tööstuse (algul rasketööstuse, hiljem keerukamate, kõrgtehnoloogiliste tööstusharude) massiivne areng. Modernistliku ühiskonnasüsteemi põhijoonteks on: 1) püüd maksimeerida tootmisvõimsusi (maksimaalselt kiire majanduse areng); 2) püüd suurendada tarbimist ja saavutada seeläbi üha suuremat heaolu (heaolu suurema tarbimise kaudu); 3) tootmis- ja jaotusprotsesside maksimaalselt ratsionaalne korraldamine eelmiste eesmärkide saavutamiseks (efektiivsus kõikehõlmava optimeerimise kaudu). Post-modernism tähendab sõna-sõnalt "seda, mis tuleb pärast modernismi". Modernismi ja post-modernismi mudelit kasutatakse sotsiaalteadustes ja kultuuris palju. V.Kolga on pre-, päris- ja post-modernismi kolmikmudelit huvitavalt rakendanud Eesti ühiskondlik-poliitilisele olukorrale (sidumine konkreetsete isikutega on siiski vaieldav). Post-modernismi mõistet on ka kritiseeritud. Mulle tundub, et see mõiste on liiga lai (ei ole piisavalt selge). Infotöötluse seisukohalt on modernismi ja post-modernismi vastandamine aga kahtlemata produktiivne. Kas infovoogude suurendamine on lõputu? Viimased 10-15 aastat on infosüsteeme väga kiiresti ja üha suuremas mahus tehtud ja lõppu ei paista tulevat. Kas süsteemid saavad ükskord valmis? Ja mis siis edasi saab? Siin on raske seisukohta võtta. Ajaloost ei ole teada ühtegi tehnoloogiat, ühtegi majanduslikku mõõdet omavat protsessi, mille kasv ei oleks alates teatud küpsusperioodi saavutamisel pidurdunud. Võib-olla on infotehnoloogia erandiks. Praktiliselt tegutsevale IT inimesele jäävad need mõtted võib-olla kaugeks. Kuid ka üksikutel, kitsamatel tehnoloogiatel on selgelt eristunud elutsükkel (algus, kiire kasv, kasvu aeglustumine, küpsus, stagnatsioon, asendumine teise tehnoloogiaga). Eesti kui modernismi perioodi ühiskond Võib kahtlusteta väita, et Eesti ühiskond on praegu intensiivse modernistliku arengu järgus. Suureks eesmärgiks on jõuda elujärjelt (peamiselt mõeldakse selle all tarbimist) järele Euroopa tasemele. Kuid on üpris tõenäoline, et sellisel kasvul on piirid. Üleminek post-modernismi tähendab seda, et "materiaalsete" (mateeriamahukate toodete) tarbimine saavutab teatud taseme ja stagneerub. Kas selline fenomen tekib ka infokaupade osas? Üldistusi teha on jällegi raske. Oluline näib olevat infoliikide ja edastustehnoloogiate kiire asendumine. Raamatute tarbimine saavutab lae või isegi väheneb, kuid selle kõrvale astuvad teised infoliigid. Kõigepealt on vaja elementaarset korda ja efektiivsust. Alles suhteliselt hästi töötava, ratsionaalselt ehitatud infotehnoloogilise keskkonna pinnalt saab minna edasi. Õppimise seisukohalt olen arvamusel, et süsteemiarenduse traditsiooniliste, järeleproovitud meetodite ja tehnikate valdamine on eelduseks keerukamate teooriatega tutvumiseks. Ratsionaalse süsteemiarenduse oskused tuleks omandada esimeses järjekorras. Tutvumine mitmesuguste teooriatega ja laiema akadeemilise kirjandusega on efektiivne ainult sellelt aluselt. Seetõttu eeldan käesolevas veebikogumikus, et lugeja on läbinud IT süsteemide arenduse baaskursuse või omab vastavat kogemust.
Teooriavastasust võib kohata mitmel pool ja mitmel põhjusel. Kunstis on küllaltki levinud seisukoht, et kunstilise loomingu ja selle loomingu teoreetiline käsitlus ei ole põhimõtteliselt võimalik. Infotöötluse alal on esitatud seisukohti, et "süsteemiarenduse meetod" on fiktsioon (ideaalettekujutus) ja tegelik süsteemide arendamine toimub suures osas ilma erilise meetodita. See vaade väidab, et süsteemiarendus on ametoodiline. Võib ka kohata teooriaid, mis väidavad, et nad ei ole teooriad.
Tavainimene arvab sageli, et teooria on midagi igikestvat ja muutumatut. Tegelikult on teooria eluiga tavaliselt lühike. Ainult osa teooriatest osutub nii tugevateks, et püsida aastasadu. Teooriate ilmumine ja arenemine on pidev protsess. Selle protsessi osaks on ka teooriate aktuaalsuse (moes olemise) muutumine. 1960-tel oli kõige populaarsemaks infotehnoloogiliseks teooriaks küberneetika (sümboliteks kujunesid Norbert Wieneri raamat "Küberneetika" (1948/65) (tõlgitud ka Eesti keelde) ja idabloki riikides Stanislav Lemi " Summa Technologiae" (1964). Kuid tänapäeval ei ole küberneetika enam nii populaarne.
Sõna "teooria" tähendab praktikas tegutsejale sageli midagi elukauget. Eestis kasutavad mõned inimesed väljendit "kuiv teooriast" (vastandina "mahlakale elule"?). Kuid selles veebimaterjalis mõistame teooria all teatud reaalsuse mõistmise ja selles reaalsuses tegutsemise eesmärgil loodud ettekujutust. Teooria ei pea tingimata olema formaliseeritud (esitatud mõnes formaliseeritud keeles).
Selle veebimaterjali autoril on teooria tudengitest. Teooria 1: Tudengeid on kahte liiki. Ühed tudengid omavad töökogemust, teised veel mitte. Töökogemusega tudengid on oluliselt kohusetundlikumad, sest nad on harjunud, et töökohal esitatavate nõudmistega. Kuid võimalik on ka Teooria 2: Tudengeid on kahte liiki. Ühed on need, kes on juba töökoha leidnud. Nende huvi on väga kitsas ja nad õpivad oluliselt väiksema innukusega kui teised, sest töökohal nõutakse neilt spetsiifilisi asju. Ilmselt võib õige olla nii üks kui teine teooria, või hoopis nende kombinatsioon. See sõltub olukorrast.
|
