|
Infokäitluse parendamise üldisi strateegiaid – ülevaade
Igal infosüsteem teostab teatud arhitektuuri või kontseptsiooni. Iga süsteem parendab ühel või mitmel viisil organisatsiooni infokäitlust, tehes seda siiski ainulaadsel viisil. Näiteks YouTube annab inimestele võimaluse levitada, otsida ja vaadata kasutajate endi poolt süsteemi lisatavaid videoklippe. Võtmesõnadeks süsteemi põhimõtteskeemil (concept of operation diagram) on kasutaja (User), kasutaja eelistused (User Preferences), dokumendid (Documents), pildiserverid (Image Servers), videoserverid (Video Servers), andmebaas (Database), kollaboratiivne filtreerimine (Collaborative Filtering), kasutamiselamus (User Experience). YouTube on liigitatav kollaboratiivsete, vabakasutusega süsteemide hulka. Sellesse klassi kuuluks ka Wikipedia. Kuid kas on võimalik liikuda mööda abstratsiooniredelit veel samm ülespoole? Kas on võimalik leida mustreid (ühiseid jooni, seaduspärasusi) süsteemide ülesehituses?
Kümmekond aastat tagasi leidsin Phil Agre ühest artiklist huvitava üldistuse. Aasta 1995 tagasi tähendas infosüsteemi loomine väiksema organisatsiooni jaoks personaalarvutite hankimist, arvutivõrgu loomist, andmebaasi projekteerimist ja ülesseadmist, kasutajate töökohtade loomist. Nendes terminites ka mõeldi ja tegutseti. P.Agre märkis, et paljudes tollel ajal loodud infosüsteemides oli keskseks kontseptuaalseks ideeks andmete tsentraliseerimine (koondamine ühte punkti, serverisse). Tüüpiline oli, et süsteemi eelne töökorraldus oli kas täielikult arvutiteta või ühendusteta. Näiteks müügiesindajad tegutsesid oma lokaalsete infokogumite baasil, mille sünkroniseerimine üksteisega ja ettevõtte keskinfobaasiga (kui selline oli), toimus ainult periooditi. Andmete tsentraliseerimist võib seetõttu nimetada infotöötluse parendamise üldiseks mustriks või strateegiliseks võtteks. Tänapäeval ei toimu tsentraliseerimine võib-olla enam tühjalt kohalt, sest organisatsiooni teave on juba põhiliselt tsentraalse ligipääsuga süsteemidesse viidud. Kuid tsentraliseerimine kui tendents ei ole kadunud. Raskuspunkt võib olla nihkunud süsteemide ühendamisele, mis on vaadeldav tsentraliseerimise vormina. Kui palju süsteemide ehitamise kõige üldisemaid mustreid või strateegilisi ideid võib leida? Käesolevas jaotises esitan 14 sellist üldist mustrit. Nimetan neid infokäitluse parendamise üldisteks strateegiateks. Seda komplekti ei saa võtta õpiku rangusega mudelina. Mustreid saab kindlasti lisaks leida ja paremini nimetada. Kuid tahan juhtida tähelepanu sellel abstraktsioonitasandil mõtlemise vajadusele. Küsimust võib püstitada ka ettevõtte "äripoole" ja "IT-poole" kontekstis: millist kasu IT lahendused annavad ettevõttele? Kõrgeimal abstraktsioonitasemel võime nentida, et IT rakendamine on alati kasulik, see kasulikkus on üldiselt selge ja vahest ei väärigi detailsemat uurimist. Laskudes konkreetsemale tasandile võime rääkida organisatsiooni probleemidest info töötlemisel, sealt edasi vajadustest ja nende lahendamisest IT abil. Kas nende kahe tasandi vahele peaks mahtuma veel üks või mitu arutelu tasandit? Ühe ettevõtte seisukohast võib-olla mitte, sest kui ettevõttes tehakse ainult ühte süsteemi, siis üldistuse järele puudub vajadus. Kuid kõrgem abstraktsioonitasand on vajalik, kui soovime mõista infosüsteemide praktikat laiemas ulatuses. Nende probleemidega on tegelnud nii infosüsteemide uurijad kui ka juhtimisteadlased, sest küsimus puudutab nii ettevõtte äri ja selle tulemuslikkust kui ka kitsamalt IT süsteemide kavandamist ja rakendamist. Teoreetilisi töid sellel alal võib jagada lahte perioodi: interneti-eelse ajajärgu ja interneti-järgse aja töödeks. Esimesed mudelid loodi juba 1970ndatel. Venkatramani IT ettevõttes rakendamise viie taseme mudel Üheks ajaproovile hästi vastu pidanud arenduseks on Venkat Venkatramani (1994) IT ettevõttes rakendamise viie taseme mudel.
IT abil konkurentsieelise saavutamise võimalikkuse küsimus IT poolt ettevõttele antava väärtuse kontseptuaalse määratlemisega on tegelnud ka tänapäeva juhtimisteadlastest üheks kõige tuntumaks peetav Michael Porter. Tema selle küsimusega tegelevatest töödest on olulisemad artiklid aastaist 1985 ja 2001. M.Porter on ettevõtte strateegilist konkurentsisituatsiooni käsitleva kuulsa mudeli autor. Ta on uurinud ka riikide konkurentsivõimet globaalses majanduses. 200ondate aastate alguses oli eriti aktuaalne internetitehnoloogiate mõju ettevõtete konkurentsipositsioonile. Porteri analüüsi lõppjäreldus on selline, et püsivat konkurentsieelist on võimalik saada ikkagi ainult sellise eristumisega, mida konkurendid ei suuda järele teha. Internetitehnoloogiate kiire levik aga järeletegemisele suuri barjääre ei sea. (Kuid tehnoloogiate ja ettevõtte konkurentsieelise vahelise seose küsimus on keeruline ja ühe lausega selle seose formuleerimine lihtsustab asja). Põhipunkte Porteri käsitlusest:
Ettevõtte strateegia ja internet Mis tagab firma edukuse? – Jätkuv konkurentsieelis (sustainable competitive advantage). – Kas uue IT rakendamine võib ettevõttele anda sellist jätkuvat konkurentsieelist? Kaks põhimõttelist moodust konkurentsieelise loomiseks: – Tegutsemisefektiivuse läbi (operational effectiveness)—teha sama asja, mis konkurendid, kuid teha seda efektiivsemalt, kiiremini, paremini, parema kvaliteediga, väiksema kuluga. Selle tõttu võimalik küsida kõrgemat hinda. – Strateegilise positsioneerumise läbi (strategic positioning)—teha midagi sellist, mida konkurendid ei tee; pakkuda kliendile midagi unikaalset. Kuidas interneti tehnoloogiad võivad kumbagi liiki konkurentsieelist aidata saavutada? – Tegutsemisefektiivsuse tõstmiseks on miljon võimalust. Internet, kiirendades info liikumist, viies selle reaalaega, on praegu vahest kõige võimsam vahend üldse tegutsemisefektiivsuse tõstmiseks. – Standardiseeritud, avatud tehnoloogiad lubavad tehnoloogiale lihtsamini ligi pääseda. Kuid sama võimalus on ka konkurentidel! – Konkurentsieelis IT kaudu—on raskemini saavutatav, kui varem? Porter kritiseerib neid, kes seavad eesmärgiks ainult kiiruse ja paindlikkuse. Kiirus ja paindlikkus ilma kindla strateegilise positsioonita ei vii kuhugi. Porteri lõppjäreldus ja soovitus: ettevõtted peavad tegema rohkem, kui rakendama ainult standardlahendusi. Vaja on konkurentidest eristuvat, jätkusuutlikku konkurentsieelist pakkuvat strateegiat. IT lahendused tuleb kohandada valitud strateegiatele maksimaalse toe ja avaldumisvõimaluste andmiseks.
Hageli uue organisatsiooni mudel Populaarne juhtimisalaste artiklite autor Hagel on esitanud (1999) väga huvitava mudeli, mis väidab, et IT mõjul (alanevad kommunikatsioonikulud) toimuvad ettevõtete funktsionaalses ülesehituses ja struktuuris olulised muutused, mis omakorda seavad uued lähtetingimused IT rakendamisele. Interaktsioonikulude langedes tekib ettevõtetele surve oma põhiprotsesside lahkulöömiseks. Hageli teooria kohaselt kujunevad välja kolm tuumprotsessi (core processes), mille kõigi täitmine firma enda jõududega ei ole paljudel juhtudel enam kõige efektiivsem lahendus. Need tuumprotsessid on tooteuuendus (Product Innovation), kliendisuhete juhtimine (Customer Relationship Management) ja infrastruktuuri juhtimine (Infrastructure Management).
Igaühel neist tuumprotsessidest on majanduslikud, kultuurilised ja konkurentsi määravad olulised tegurid:
Feeny & Willcocks'i IT "võtmevõimekuste" (core capabilities) mudel David Feeny ja Leslie Willcox, tuntud infosüsteemide uurijad, esitasid 1998. a. mudeli ettevõtte IT osakonna (inglise keeles kasutatakse ka nimetust IT function) poolt ettevõttes "mängitava rolli" kohta. See on suhteliselt kõrge abstraktsioonitaseme mudel, milles ühekse "võtmevõimekust" on organiseeritud kolme rühma. Rühmad on: 1) ärivisioon ja IT visioon (business and IT vision), IT arhitektuuri kujundamine (design of IT architecture) ja IT teenuste osutamine (delivery of IS services). "Võtmevõimekusteks" on: 1) võime mõtelda ärist süsteemselt; 2) eestvedamisevõime (leadership); 3) suhte loomine (relationship building) 4) arhitektuuri planeerimise võime; 5) oskuslik sisseostmine; 6) lepingute ettevalmistamine ja sõlmimine; 7) tehnoloogia töölepanemise oskused; 8) tarnijate leidmise ja arendamise võime; 9) lepingute täitmise jälgimine.
Need mudelid ei ole loomulikult ainsad. Veel üks asjassepuutuv mudel. Organisatsiooni arhitekti mõiste (L.Willcocks).
Teooria tänapäevane seis, minevik ja tulevik Millistele teooriatele peaksime tähelepanu pöörama? Infotehnoloogia areneb väga kiiresti. Kas enne 2000. a. kirjutatud artikleid ja raamatuid tasub lugeda? Arvan, et infosüsteemide teooria ajaloo teadmine on kasulik, kuid teadma peab õigeid artikleid ja raamatuid – neid, mis on mõju avaldanud. Tihti on see mõju ka tänapäevani tunda.
Heaks näiteks võib olla Henry Mintzberg artikkel 1972. aastast infosüsteemide müütidest (The Myths of MIS). Selles artiklis on juba välja joonistunud hilisem teooria juhi infokäitlustegevustest, mida tänapäeval võib leida peab igast juhtimis- või infosüsteemide õpikust. |
||||||||||||
|
|
